Päikese-elamus piinatuile

Ärgates tabas mind ootamatu elamus. Väljas siras väljas hele päike, mis oli värvinud põranda kuldseks, pannud musta monstrumilaadse kodutehnika metallosad läikima, joonistanud põrandale toalillede pikad saladuslikud varjud, nagu oleks kusagil tõepoolest veel alles sootuks teistsugune ja soojem maailm. Päike, mõistate? Vaatepilt oli niivõrd ootamatu, et tekitas hoobilt kahetise reaktsiooni – tahtmise ühtaegu naerda ja nutta. Nii kõrini on kogu sellest ühtlaselt halliks värvunud maailmast ja sissejuurdunud tundest, et see ei lõpegi mitte kunagi. 

Sellistel puhkudel aitavad enamasti teatud head asjad. Nägin eile oma uue lasteraamatu "Maailma parim dingo" ühte illustratsiooni. See oli nii tore, armas, kodune, soe ja lastepärane, et aitas mu rõõmutuks rebitud hinge jälle omal moel sammukese edasi. Kunstnik – Ruudu Remmelgas – on tasemel, ei ole midagi öelda. Loodan, et tal on tahtmist ka järge illustreerida, kui ma end ikka kokku võtan ja selle kirjutan. Praegu tuleb koguda mõtteid uuel kuul ilmuva lasteraamatu tagakaaneteksti jaoks, ehk saan sellega nädalalõpul ühele poole.
Ja võib-olla, mine tea, polegi asjalood me ümber otseselt ei head ega halvad. Üksnes me ise anname neile seesuguseid tõlgendusi. Maailm lihtsalt on.

Pilt: internet

 

Hiiu luule raamat varsti ilmumas

Hetkel rohkem uudist ei ole, kui et Hiiu luule raamatu esitlus toimub töörahvapühal, 1. mail. Teos koondab näputäit luuletusi ligemale paarikümne autori loomingust, kajastades Hiiumaaga seotud autorite elulugu, loomingu ülevaadet, fotomaterjali ja luuletusi Hiiumaast. Vastvalmiva luulevalimiku kaante vahel ilmub kolm minu luuletust: Kella viiene nägemus, Meretagune ja Sina. 

Ühel või teisel moel on kõik mu luuletused seotud Hiiumaaga ja saanud inspiratsiooni siinsete paikade miljööst. Kõnealused värsid on pärit minu luulekogumikust "Võilillelein", mis nägi trükivalgust aastal 2014.

Raamatu koostaja on emakeeleõpetaja Tiiu Heldema.


Pilt: internet

Kergitan kaua hoitud saladuskatte oma neljandalt lasteraamatult "MAAILMA PARIM DINGO"!

Vahepeal päris mitu head asja juhtunud. Peamine neist vähimagi kahtluseta see, et aus ja hiilguses ning fanfaarihelide saatel jõudis pärale lasteraamatu kirjastamisleping ja nüüd kõik ilusasti ametlik ning peagi ka avaldamisküps.
Lugejaile antud lubaduse kohaselt edastan seega seni kiivalt saladuses hoitud info lasteraamatu "Maailma parim dingo" koha pealt. Minu neljanda lasteraamatu annab välja kirjastus Argo. Illustratsioonid teeb kunstnik Ruudu Remmelgas. Käsikirja on toimetanud Piret Ruustal ja teos ilmub juba aprilli keskpaigas.
Hetkel on valmimisjärg sealmaal, et kunstnik tegeleb illustratsioonidele viimase lihvi andmisega ja peagi on käsikiri teel trükikotta. Mõnda mustvalget, veel värvimata visandit olen juba näinud ja võin kinnitada, et need on päris armsad ning raamatu juurde sobilikud. 

Aitäh-aitäh kirjastusele ja kõigile, kes on minusse ja mu loomingulisse potentsiaali uskunud! Eriline tänu kirjastuse eestvedajale Lea Adamsonile ja toimetaja Piret Ruustalile. Viska pilk peale ka kirjastuse kodulehele: http://www.argokirjastus.ee/ 

Pilt: flickr.com

Karget kevadist õiteilu

Öös on asju ja kevades tulpe. Eks ole tegu omamoodi kevadekuulutajatega, mis hilistalvel müüki ilmudes on ilmeksimatu märk lähenevast aastaajamuudatusest. Lilli saada on lahe, eriti, kui nad ilmuvad ootamatult, justkui eikusagilt keset argipäeva, täidavad toa oma rõõmsate värvidega ja peletavad kasvõi mõtteliselt kogu kuude viisi inimmeelt ja laotust valitsenud tinahalli hämu. Isegi kunagisele sovjetiaegsele hirmutavate punaplakatitega pühale vaatad ühtäkki kuidagi pehmema pilguga ja sõnastad selle mõttes ümber, kehastamaks kõike naiselikku. Hää ikka, kui välja tehakse ja ükski südamest tulev karukallistus pole liiast. 

Fotosid teha oli mõnevõrra keeruline, kuna protsessi käigus tiirles pidevalt jalus kaks uudishimulikku briti kassi, kes said aru, et hetkel toimub midagi põnevat. Mis nimelt, jäi neile küll selgusetuks, kuid ega see põnevuse väärtust ei kahandanud. Kõik see võõras taimelõhn ja arusaamatu rähklemine ümber selle... Inimene on ikka imelik loom!

Katkend peagi ilmuvast aprillinovellist "Naine rongilt"

Me arvame nii mõndagi. Ilma tegelikke fakte teadmata kipume vahel (loe: sageli) enestele ette kujutama, et teiste inimeste käekäik on meie omast igal juhul etem. Nõnda satume üpris loogikavastaselt kadestama neid, kelle elus pole tegelikult mitte midagi kadestamisväärset, kelle paarisuhe on vaid osavalt varjatud pahedega kuliss, mille taga toimuvast pole meil aimugi. Aga kadetseme ja fantaseerime ikkagi, sest eks see ole suuresti inimloomus ja pealegi on ka petlik mõttelend võimeline tekitama kuhjaga meeldivaid emotsioone. Ajapikku võib sellest sugeneda suisa sõltuvus. 
Novelli "Naine rongilt" eeltutvustav katkend:  

Mõnikord on vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja sisemuses toimuv on peidetud raskete kardinate varju ja rõdu tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.

Pilt: internet

Naistepäevast nii- ja naapidi

Kõigi maade proletaarlased... ja need muud kommunismiehitusmaigulised sõnad sattusid kesk ööd pähe, kui kass ennastunustavalt kraapima kukkus ja mind viivuks unest virgutas. Mõtlesin, et näe, jälle käes sovjetiaegne ja tegelikult otseselt mittekellelegi vajalik püha nimega naistepäev. Mis iganes, ega suurt vahet ju samas pole, kui tahetakse mis iganes ettekäändel lilli tuua. Tulbid on ilusad ja kevadelõhnalised, olgugi, et akna taga laiutab jälle vastik talv ja tööle tuleb läbi lume suisa trügida. Mis jõulu ajal hinge härdaks teeb, on kevade ootajale vastukarva, et mitte brutaalselt välja öeldes kannatuse viimane piir. 
Aga ilma üle võib eestlase kombel vinguda lõputult, armutult ja järeljätmata. See on selline turvaline ja mugav teema, mille kallal võib mõnuga naaksuda aegade otsani ja sutsu veel peale sedagi. Kolitagu siis mõnele muule laiuskraadile, kus päike aastaringselt täie rauaga turja praeb ja liiv taldadest biifsteeki valmistab. Ega seegi tõtt-öelda kuigi turgutav elamus ole, ajapikku läheb tüütuks. Väga, väga tüütavaks ja oi, kuidaks tahaks Eestimaa pilvede alla tagasi, nii et hakka või küüntega endale koduteed kraapima.

Ilma teemal rohkem praegu sõna ei võtakski. Lumi, no tühja temaga. Kõige rohkem paari päeva pärast on ta nagunii sulanud ja unustatud ja võib härdalt jälle lumikellukaga tõtt vahtida ning esimest kevadliblikat oodata. Korra vaatasingi eemalt, et ennäe, laperdab miski pruunikas ollus läbi õhu, osutudes lähemalt kaedes hoopis mulluseks leheprügiks. Nii on paljude asjadega siin ilmas. Illusioonid on tähendusrikkad vaid meie endi kujutelmades ja tegelik tõde hoopistükkis argisem. Mitte muidugi alati. Vahel on ka vastupidi, õnneks. Eks selle õnne nimel tiksumegi. Ju.
Aga räägiks hoopis muust. Kirjastaja Anne-Mari võttis aprilliloo sõbralikult teadmiseks (loe: avaldamiseks) ja arvas, et romaan "Tupiktänavas", mis on avaldamisjärge oodanud juba mitu aega, jõuab märtsikuus trükki. Seega on ehk aprillis oodata juba uut raamatut. No tahaks loota, igavesti äge ju. Lasteraamatu koha pealt hetkel rohkem uudiseid ei ole, võib-olla on postkast lepingu ära söönud.

Mis siis ikka, imekspandavat naistepäeva, naised! Ärgem unustagem, et suures osas meie õlul see maailm püsibki!


Liblik võetud internetist.

See mõistatuslik märtsikuu...

Ega muud, kui nädalalõpp hiilib jälle tasahilju lähemale ja venitab tööinimese näo salamisi naerukile. Mis on parim asi maailmas? Vaba päev. Eks ole. Rahuloluks pole tihti enamat tarviski.

Usun, et pole enam kaugel hetk, mil saan näha oma neljanda lasteraamatu "Maailma parim dingo" kaanekujundust. Raamatu tegijaist vaikin siivsalt seni, kuni leping on korrektselt allakirjutet. Seega tiirutan koeraga hommikust jalutusringi tehes aeg-ajalt vihmast tilkuva postkasti läheduses, hing raasike elevil, nagu sel puhul ikka. Vaatan puid ja ilma ja õhkan sisse märtsikuud. Kuigi postituvi käib nüüdsel moodsal netiajastul harva, võib tema noka vahelt mõnikord maha potsatada nii mõndagi huvitavat. Vähemasti on nüüd mu postkast ilus, läikiv, tuliuus ja ajakirjad ja muud tähtsad teatised ei saa enam märjaks.


Pilt: internet

Tagasisidet lugejalt novellikogu "Tuulemüüja tütar" kohta

Ega ma ise paljudes Näoraamatu seltsides ei osale, aga lingi saatis mulle minu raamatusõbrast ema, mispeale vaatasin ka ise asja üle. Ega alati ju teagi, kus keegi midagi minust arvab heaks kirjutada. Ja kas peabki. Eks ole ju tihtipeale nõnda, et mida vähem tead, seda parem. Uudishimu tappis kassi ja nii edasi. Aga kui on ilusasti öeldud ja sõnum suisa koju kätte toodud, miks mitte jagada.

Väga ilusa (erilise) kaanekujundusega raamat. Teos, mille pealkirjas on mingi ilmastikunähtus.
Meeldiv kaas ja meeldiv sisu. Ma pole küll lühijuttude fänn, aga need jutud olid huvitavad, paeluva sisuga. Igas jutus oli oma puänt. Hästi ladus ja mahlakas stiil. Põhiteemaks noorte elu maakolkas ja sealt väljapääsemise võimalused, laste ja vanemate vahelised suhted, noorusarmastus, kõigest, mis elus ette tuleb. On ka ilusaid loodusekirjeldusi. Väga meeldiv lugemiselamus. Tekkis huvi tema teiste teoste vastu.

Kiiri Saar "Tuulemüüja tütar", 2016, Kentaur, 214 lk., kõva kaas.
A. U. Näoraamatu Lugemise väljakutse grupist

Ilmunud on märtsinovell "Ma armastasin politseinikku"

Au ja rõõm teile esitella vastilmunud veebruarilugu "Ma armastasin politseinikku", mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" värskest märtsinumbrist, kohe esimese loona, leheküljelt 4. Juttu on novellist olnud sellessinatses blogis päris palju, keri aga otsinguriba allapoole ja tutvu allpoolmainituga.

Ühtlasi kätte jõudnud kevadkuu ja seeläbi olemine ka raasike lootusrikkam nagu ilmselt igal kaasmaalasel, kes poolpimesi läbi pika talvepimeduse kulgenud. Ei veel krookust ega lumikella, aga päev juba valgem ja mõte selgem.
Nädalalõpul panen tõenäoliselt punkti aprilliloole "Naine rongilt" ja saadan toimetusse ära, vaja veel suti viimistleda, ei muud. Paar raamatut ootab lugemisjärge, seega jääb üle oodata nädalalõppu, kas või selleks, et jälle iseend kuidagimoodi üles leida. 


Foto: Sulev Lange

Koostamisel on luulevalimik Hiiumaast

Hiiumaa riigigümnaasiumi emakeele ja kirjanduse õpetaja Tiiu Heldema on võtnud nõuks koostada luulevalimiku Hiiumaast ja hiidlastest. Selle mõttega pöördus ta ka minu poole, et ma nopiks oma kogumikust "Võilillelein" välja mõned saarega seotud luuletused. Pakkusin neid avaldamiseks kolm. Aivar Viidik soovitas minu luuletust "Õnnekivi", mis sai kunagi Hiiu Valla Lasteaiale muusikaõpetaja Rita Leplandi palvel spetsiaalselt mingi ürituse (arvan, et oli vabariigi aastapäev) ettekandeks kirjutatud. See on puhtalt lasteluuletus ja ise ma nii kindel selles valikus ei ole. Samas on võimalik mõni teemakohane luuletus alati juurde kirjutada. Mis lõplikku valikusse jääb, eks see paistab.
Lisaks luuletustele tuleb iga autori juurde tema lühitutvustus, milles kajastub nii elulugu, loomingulise tegevuse ülevaade ja seotus Hiiumaaga.
Aga luuletusest endast: Hiiu saar on minu jaoks mu luuletuses õnnekivi võrdkuju, mida heldimusega kindlalt pihus hoida. Ja veel on mul tõepoolest selline hea tunne, et Hiiu saar kaitseb neid inimesi unedes, kes saarest hoolivad. 

Hiiumaa on väike saar,

palju pole kuiva maad.

Metsaveer ja mereviirg,

rannamännid, valge liiv.

Kivine siin mullapõu,

rõõmsaid lapsi täis on õu.

Kibuvitsad, kadakad - 
lapsepõlve muinasmaa.

Hiiu saar mu südames

kui õnnekivi pihu sees.
Siis, kui kaugel viibin ma,
unedes mind kaitsed sa.

Kõrkjarand ja silmapiir - 
Hiiu laps on rahul siin.
Turvaline kodutee,
palju sõpru ootab ees.

Kodusaart ma kalliks pean,
suureks sirguda siin hea.
Kui elu eemale mind viib,
tulen jälle tagasi.

Pilt: fotomosaiik.com

Krookusekollane blogikujundus

Nonii, blogikujundusse natuke kevadist krookusekollast. Loodan, et lugeja silm harjub ja väga kõmulehekollane ei tundu. Ma pole tegelikult üldse kollase-inimene, mu riidekapis ei leidu teadlikult mitte ühtegi munarebukarva riidehilpu, sest ma lihtsalt pole kollase-inimene ja see värv ei ole "minu"; aga pärast pikka talve tundus see päikesesoe toon kujundusena kuidagi sobilik, vaheldusrikas ja hea.

Ega midagi muud tarka momendil öelda polegi, kui vaid ehk seda, et kolmepäevased nädalavahetused tuleks seadustada, et tööinimene jõuaks normaalselt välja puhata. Ehk siis, suisa tore oli ja jõudsin muuhulgas ka kõik esmavajaliku ja ülikiire tehtud.
Üüratult halb on kirjutada mida iganes, kui pead seda tegema läbi väsimuse ja muude asjade kõrvalt. Seega saab aprillinovell "Naine rongilt" olema õnnesärgis sündinu, kuna võtsin loo tarbeks rahulikult aega, käisin vahepeal ära, kogusin mõtteid, naasin värskema pea ja väljendusrikkama sõnaga. Päris valmis novell veel ei ole, aga ütleme, et lõpusirgel ja aega sellega sutsu veel on.

Korraks käis läbi pea mõte osaleda ka miskil Eva Lutsu korraldet ulmenovellivõistlusel, mille tähtaeg on märtsis, aga... no ei jõua ja see suund ei tundu minu jaoks hetkel nagunii kuigi perspektiivikas ja paeluv. Noh, ühte päeva oleks veel vaja läinud, siis oleks ju käeharjutuseks võinud mõtte realiseerida ja ega auhinnaraha mööda külge maha jookse. Aga olgem rahul käesolevaga, eks ole. Mu põhitöö on ka päris tore ja ega ma tulnudki siia kaeblema. Lihtsalt sai sedamoodi, rahu ja piisava ajavaruga kirjutades korraks taaskogetud, kui väga ma tegelikult kirjutamist armastan ja kuivõrd palju see mulle enesele pakub. Seega jääb üle oodata vaid aega, mil tekib jälle mõni meeldiv vaba silmapilk.



Pilt: internet 

Valmimas on aprillinovell "Naine rongilt"

Hakkasin nädalalõpul kirjutama uut ajakirjalugu "Naine rongilt". See jõuab teieni aprillikuus. Suhtlusnõustajad ja muud targad inimesed on hoiatanud, et unenägudest ei tasu avalikult kirjutada. Inimesed, kes teiste alateadvust lugeda oskavad, olla õite osavad sealt enda jaoks mingit tähendusrikast informatsiooni välja noppima. No ma ei tea, eks üritage. Tegu on siiski ilukirjandusega, mida ei tasu täiel määral tõe pähe võtta.

Antud loo puhul on tegu reaalsuse ja unenäo omamoodi põimumisega, milles on rõhk ülekaalukalt unenäo poolel. Meie kogetud emotsioonid, hirmud, lootused ja muu jõuavad tihtipeale mingeid hämaraid keerdtreppe pidi varem või hiljem unenägudesse. Seal tekib neist mingi sootuks isesugune väärtus.

Aga momendil väga üldsõnaliselt ka loost endast. Naine rongilt. Selline tuhmipilguline muljutud tiivaga lind, kelledest ma ikka tihtipeale kirjutada armastan, kuna see inimkarakter on minu jaoks kõige kõnekam. Sõidab marsruudil edasi-tagasi üksnes selleks, et näha vilksamisi ühte teatud maja ja selles elavaid inimesi. Lugu hargneb, pinge kasvab ja lõpuks ei jää enam miski pelgalt pealtvaataja tasandile. Novell on saanud inspiratsiooni samanimelisest filmist, mille hulka on põimitud isiklikke mälestusi. 



Pilt: internet

Veebruarinovell "Kivisüdamega haldjas" tutvumiseks ka veebiväljaande vahendusel

Minu veebruarinovelliga "Kivisüdamega haldjas" saate tutvuda ka ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaande vahendusel, mida saab teha siin: http://www.saladused.ee/kivisudamega-haldjas. Paberväljaanne on müügis kuu lõpuni, seega veel loetud päevad, siis saate tutvust teha juba märtsinovelliga "Ma armastasin politseinikku".

Hilistalve päikesepoolne nägu

Rannas leidub kullakilgendust

Karge loojang

Imekspandavaid hetki briti lühikarvaliste kassidega

Beebiuni

Karvatester

Mis materjal?

Erakvähk teokarbis

Väljub vitriinkapist

Sülelus

 Vaatluspostil

Katkend peagi ilmuvast märtsinovellist "Ma armastasin politseinikku"

Ma kohtusin Magnusega üsna tavatul viisil. Jäime koos lifti kinni. Tegelikult pole lifti kinni jäämises mitte midagi romantilist. Liftid on vist üldse ühed kõige ebaromantilisemad kohad maailmas. Kiirustasin linna peal tööasju ajada, olin närviline ja hilinemisest häiritud. Mulle ei meeldi hilineda. Ma eeldan alati, et asjad on kontrolli all ja laabuvad minu tahte kohaselt. Kuid päris kindlasti polnud see selline hetk.
Magnus tõmbus minust automaatselt eemale, niipalju kui kitsad olud võimaldasid, kobis lifti teise nurka, lõi silmad maha ja vaikis mornilt. Kui olukord talle ka kuidagi tuska tegi, ei näidanud ta seda vähimatki välja. Fakt, et ta oli politseinik, tekitas minus hoobilt umbusu. Lapsest saati on mind saatnud nimetu pelg mis tahes võimuesindajate ees.
Seisime ja vaikisime. Olukord oli tobe. Higinire roomas mööda mu selga alla. Närveerides hakkan alati higistama ja see teeb mind veel rohkem närviliseks.
„Terves hoones on elektrikatkestus,“ poetas Magnus lõpuks umbsesse liftiõhku ühe napi fakti.
Loomulikult ei teinud see mu enesetunnet põrmugi paremaks.
„Mhmh,“ pomisesin ebaviisakalt, pidamata meest pilgu vääriliseks.
Aga me saime jutule. Mida muud kaks vastu tahtmist kitsasse ruumi suletud inimest teha saaksidki, kui aja surnuks löömiseks lobiseda. Rääkisime peamiselt tööst, tema enda omast ja mina omast. Arvasin esiti, et Magnus on kuivik, igav ja pealiskaudne. Temas oli midagi poisikeselikku, peaaegu lapselikku, mida ei suutnud varjutada ka range ametivorm, vöökohal kabuuris kõlkuv ametirelv ega lühikeseks pügatud juuksed.
Selles, et ma talle antud hinnanguga totaalselt mööda panin, sain aru alles hiljem. Magnus oskas esitada küsimusi, mis veidral moel õhutasid mind, umbuslikku ja kahtustavat, rääkima ja tema siiras aval huvi räägitava suhtes innustas mind jätkama. Võin ühe käe sõrmedel üles lugeda mehi, kes oskavad kuulata. Magnus oli kindla peale üks neist.
Peale kolme tunni möödumist, mil liftimontööridel õnnestus meid lõpuks välja päästa, olin võhivõõrale jõudnud rääkida asju, mida isegi mu kõige lähedasemad ei teadnud. Ma ei kahetsenud südamepuistamist, vaid tundsin hoopis tavatut kergendust. Ülejärgmisel päeval kohtusime jälle. Seekord kokkulepitult. Läksime kohvikusse ja veetsime uskumatult meeldiva pärastlõuna. Asjaolu, et ma politseinikke sisimas endiselt pisut pelgasin, varises üldse kuhugi tahaplaanile.
Kahe nädala pärast tegin tutvust Magnuse väikese eeslinnakorteriga ja väljusin sealt alles järgmisel hommikul. Räsitud, õnneliku ja seesmiselt helendavana.

Täispikka lugu kohtab ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.
Pilt: internet

Sõbrapäev aastal 2017

Niisiis, sõbrapääv.
Esiotsa ei plaaninudki sõna võtta, kuid kuna kassitrall mind juba varahommikul virgutas ja aega tööleminekuni veel küll, siis üle pika aja siia jälle mõni sõna kirja.
Ajaga muudavad paljud asjad tähenduse. See, mis kunagi oli eluliselt oluline, kaotab ajapikku oma kirvendava tähtsuse. Ei hakkakski siinkohal rääkima, kuivõrd suur illusioon on tihtipeale miski, mis leiab aset kahe inimese vahel ja kuivõrd palju lähtume me eelkõige isiklikust egoismist, sildistades seda mõttes sõpruseks või milleks iganes. Inimloom on harva truu ja egoismitu.
Loomad on sõbrad ja neil on sügavalt ükskõik mis iganes tähtpäevadest. Selles mõttes mulle meeldib nende suhtumine. Kõik need südamekesed, võltsvagadus ja kampaania korras kallistamine on nende jaoks tobe, arusaamatu ja täiesti ebavajalik. Jah, eks nemadki oskavad olla isekad, nõudlikud ja puhuti täis jonni, kuid täpipealt samamoodi on neil savi sellest, milline parasjagu välja näed, kuivõrd emotsionaalselt läbiklopitud või jätkusuutmatu hetkel eduühiskonna silmis oled.
Ole lihtsalt olemas, sellest neile piisab, et väljendada oma tingimusteta armastust. See on kullaprooviga suhtumine, milleni meil, inimestel, tihtipeale pikk tee minna. 


Pilt: internet

Maailma kõige armsamad kassipildid

Pildiseeria nimeks võiks panna "Dialoog", kuna loomade näolilmed on niivõrd ilmekad. Minu briti lühikarvalised Dylan ja Kris. 

 

Valminud on märtsilugu "Ma armastasin politseinikku"

Psühholoogiliste sugemetega ilukirjanduse austajaile taas natu uudist. Valminud on novell pealkirjaga "Ma armastasin politseinikku", millega võite tutvuda ajakirja "Saatus&Saladused" vahendusel juba märtsi alul.
Eks ole seadusesilmad ju samasugused inimesed nagu kõik teisedki, kes otsivad sellestsinasest maailmast eelkõige oma isiklikku õnne ja heaolu.

Kaks inimest jäävad suvalisel ajahetkel täiesti tahtevastaselt (kes jääkski tahtlikult, eks ole?) lifti kinni. Kuna terves ärihoones tekib ootamatu elektrikatkestus, kulub liftimontööridel vangistatute väljapäästmiseks terve igavik. Sundseis ja kitsad olud panevad võhivõõrad aja surnuks löömiseks omavahel suhtlema. Selgub, et juttu jätkub kauemakski.
Lugu pole autobiograafiline. 

Pilt: internet

Lasteraamatu "Maailma parim dingo" käsikiri on toimetatud!

Ka lasteraamatu koha pealt on natuke uudist. Äsja jõudis toimetusest minuni toimetaja poolt läbi vaadatud lasteraamatu  "Maailma parim dingo" käsikiri. Jätkuvalt arvan, et see sai üks parimaid raamatupealkirju. Toimetet käsikirjale pole ma veel pilku peale visanud, aga kuuldavasti on sellega kõik kenasti ja tekst palju parandamist ei vaja. Ka on lõpuks leitud kunstnik, kes hakkab lugude juurde pilte joonistama. 

Raamatutegelasteks on Austraalia loomad ja raamatu eesmärk on tutvustada lastele erinevate maade loomi. Loodetavasti ilmub "Maailma parim dingo" veel sel aastal. Valiku langetasin Austraalia loomariigi kasuks põhjusel, et sellesinatse maa iseäralikud isendid on mind alati paelunud oma erisugususe ja kaisuloomaliku armsuse poolest. Paljusid liike ei esine kusagil mujal maailmas, küllap seegi fakt teeb nad minu jaoks tähelepanuväärseks.
Kui läheb nii, nagu ma endamisi mõtlesin, ehk jõuan sügispuhkuse ajal kirjutada raamatule ka sümboolse järje, võttes tegelasteks mõne teise maailmajao loomad. 


Pilt: internet

 

Katkend veebruarinovellist "Kivisüdamega haldjas"

„Jookse-jookse!“
Naeran mürinal, aga mu naer on kuri ja täis põlgust.
Ta teeb seda käskimatagi. Õhukese jääkirmega kaetud lumi praguneb jalgade all, sa hingad katkendlikult ja pinnapealselt nagu jahitav loom. Su juuksed takerduvad puude külge, sa kiljatad valust ja hirmust. Paanika, see on hea. Sellest tõotab tulla mu elu parim päev.
Ma ei unusta. Ma pole mingi alaarenenu, kes unustaks. Kuidas sa võisid üldse arvata, et ma unustan? Et aeg võiks muuta olematuks ja tähtsusetuks kogu alanduse, millesse sa mind tol päeval surusid nagu pahandust teinud kutsika.
Minusse kuude viisi settinud viha pääseb sisinal pinnale, juubeldab ühes minuga. Kes ütles, et kättemaks pole teraapia? See inimene pidi olema hull.
Su nägu, ülbe ja ilus nägu, on verega koos. Juuksepiirilt immitseb helepunase nirena verd su veatule valgele talvejopele. Kuid nüüd on see poriga koos ja rebenenud. Haavata saanud lind. Seda tegin mina. Mina, kas kuuled! Naudin teadmist sellest, et tungisin su haldjamaailma, rebisin selle pooleks ja tirisin su sealt jõhkralt välja. Turvatunne on lollide illusioon. Su barbimajake ühes ilusa eluga on kokku varisenud.
Heidad kiire kontrollpilgu seljataha. Ma olen sul kannul. Sellise mõnusa, muretu vahemaaga. Saaksin su kätte paari kiire sammuga, aga ma lasen sul joosta. Väsitan sind pelgalt lõbu pärast, et su meeleheidet pikendada. Et anda petlikku põgenemislootust. Lumeõieke, siin pole põgeneda kuhugi. Ainult mets ja tühermaa. Keegi ei kuule sind. Mitte keegi peale minu. Mõistad?
Vihkan su pikki sihvakaid jalgu ja kalleid saapaid. Vihkan su muretut elu. Sa oled ikka veel ilus, kuigi haletsusväärses seisus. Ilmselgelt muutub see veelgi haletsusväärsemaks, selles võid kindel olla.
Lõpuks ei viitsi ma enam joosta. Ma olen endiselt heas vormis, kuigi mitte enam esimeses nooruses. Teen kerge kiirenduse ja olen su kannul, haaran sul õlast. Puudutus tabab sind ootamatult. Sa kukud. Taipan liiga hilja, et tegin valearvestuse, komistan sulle otsa ja vannun, ajan end püsti, pühin pükstelt leheprügi, teise käega hoian sind paigal.
„Mida sa tahad? Mida sa tahad?“ karjud sa. Inglisilmad on pisarais.
See lõbustab mind, näha sind, ilusat ja kõrki, lõpuks ometi nõrga ja haavatavana. Inimese murdmiseks läheb teinekord õige vähe vaja.

Täispikk lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.
Pilt: internet

Ilmunud on veebruarinovell "Kivisüdamega haldjas"

Koos esimese aimatava kevadehõngu ja heitliku linnulauluga on värskelt trükist ilmunud minu veebruarilugu "Kivisüdamega haldjas". Reaalne prototüüp, keda loo peategelasena kasutada, oli olemas juba enne loo algust. Mõnikord lihtsalt on niimoodi, et tahes-tahtmata jääb keegi silma. Tänavalt, töökaaslaste seast, kust iganes. Mõnda inimest kohates tekib vahel mingi isesugune, ütleks et isegi teatud mõttes nauditav äratundmine. Teadmine, et uue novelli tegelaskujuks saab just nimelt tema. Tekib soov luua mingisuguse teistsugune reaalsus, võimalus panna kõnealune tegutsema ja mõtlema mu enda soovide kohaselt. Milline autoripoolne lõbu!

Päriselt nii, nagu selles loos, selle inimesega muidugi ei juhtunud. Kas ma tahtsin, et oleks juhtunud? Võib-olla mingil määral. Ehk natuke leebemas võtmes. Võimalik, et see novell oli mingi minupoolne varjatud pahameele väljaelamine, mis pakkus salajast rahulolu ja vaikset lõbu mulle enesele. Sest lõppeks, kirjutamine peab ju pakkuma rahulolu, mille muu pärast seda siis ikka teha? Raha pärast? No ma väga ei usu säärase hoiaku jätkusuutlikkust. Ainult raha nimel tehtavad asjad saavad kehvad, eriti kehtib see loome puhul. Ma väga usun, et ei lähe kunagi seda teed. Üldiselt ma pole eriti kättemaksuhimuline inimene ja mis tahes emotsioon on vastuhammustamise asemel märksa mõistlikum läbi elada ilukirjanduse, kirjutamise kaudu. Anda sellele mingi uus väärtus, pöörata negatiivne enda kasuks, panna see ennast teenima. 

Kokkuvõtvalt, sedaviisi läkski ja kui olla avameelne, olen ma varemgi niiviisi talitanud, isikut ennast paljastamata, mõistagi. Selle loo puhul ei vaevunud ma talle kirjanduslikku nimegi välja mõtlema, pidamata seda oluliseks. Aga uude kuube rüütatud läbielatu on nüüd ajakirjanduse riiulil saadaval ja teil võimalus teha sellega tutvust. Novell "Kivisüdamega haldjas" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.


Pilt: internet

Veebruarinovell kannab pealkirja "Kivisüdamega haldjas"

Mu vastne novell, millest võite lugeda juba ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist, sai lõppeks, napilt enne toimetusse saatmist ka pealkirja, "Kivisüdamega haldjas". Inspireerida võib mis tahes emotsioon ja alati ei pruugi need olla sugugi siledad ja positiivset laadi. 

"Kivisüdamega haldjas" on lugu vihkamisest, kogetud alandusest, mis, leidmata teistsugust väljundit, kulmineerub peategelase jaoks lõpuks rahuldustpakkuvaks kättemaksuks, millega enda pimedat viha vaigistada. Ligemise suhtes üles näidatud hoolimatusel ja mõtlematult pillatud solvangul võib teinekord olla karm tagajärg. Novell on ilmekas näide sellest, milleks võib aja ja distantsi toel teiseneda kogetud negatiivne minevikusündmus.

Kuigi olen siiamaani oma lugudes alati jäänud keeleliselt viisakaks ja väljapeetuks, ei ole see novell seda seekord teadlikult teps mitte. Eelkõige loo üldise tonaalsuse ja usutavustaotluse tõttu. Jah, võite sealt leida nii mõnegi vängema ja trükimusta vaevu taluva sõna. Küllap elate üle. Kurikaelalt, kellele elu on vaid hoope jaganud, ei ole mõtet ilukõnelemist oodata. 


Pilt: internet

Valmimas on hetkel veel nimetu veebruarinovell

Annan siis lugejaile taas teada, et ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarilugu on peaaegu valmis, ainult sobivat pealkirja pole veel. Tõenäoliselt suudan selle välja mõelda homse päeva jooksul. Ja ega siis muud teha polegi, kui novell jälle teele. Praegu aga pakun lugemiseks ajakirja jaanuarilugu "Kirjad tütrele".
Ajaga läheb kirjutamine kuidagi järjest lihtsamaks, laused vähem ilukõnelisemaks, sest tegelikult pole seda vaja; tekst kiiremini jooksvaks, lugejale kergemini manustatavaks. Sain looga ilma suurema peavaluta maha ühe päevaga. Oli emotsioon, millele toetuda, oli inimene, kes kaudselt inspireeris ja üks jõulupuhkuse ajal loetud raamat, mis jättis sügava mulje ning millest lähtuv idee sai kirjutades kandvaks.

Igatsen aega, mil oleks rohkem mahti kirjutamisega tegeleda, aga praegu pole lihtsalt see aeg, kuna esiplaanil on nii palju muid kohustusi. Kadestan natuke neid, kel on aega oma loomingut rohkem promoda, jõuan vaid hädapärase, aga samas pole ma seda kunagi ka primaarseks pidanud. Pigem tekitab autori poolne liigne survestamine oma loominguga lugejas vastumeelsust. Minus küll tekitaks. Mida rohkem peale surutakse, seda vähem mind huvitab. Ja hea asja tunneb lugeja igal juhul ära, ilma, et seda peaks labaselt igal turunurgal müüma. Nojah, ajastu on paraku küll selline, et võidab see, kes rohkem kisada jaksab, aga ma lihtsalt pole selline inimene ega pea oluliseks seda kuidagi kunstlikult tekitada. 

Jah, ja talv on väljas. Selline tõeliselt mõnus, kerge valge lumega. Taevas lumepilvedest raske, linna kohal piimjalt kumav, servadest sügavsinine. Nii vähe, nii vähe on rahuloluks vaja, lihtsalt üht nädalalõppu ja teadmist, et selles leidub pisku aega ka enese tarbeks. Ma otseselt küll pole talveinimene, aga praegune aeg on tõeliselt ilus ja pikemale jalutuskäigule kutsuv. 


Pilt: internet

Aasta 2016 loominguline kokkuvõte

Iga aasta lõpul olen kirja pannud ka teatava kirjandusliku kokkuvõtte möödunud aasta kohta. Lisaks igakuisele kaastööle ajakirjas ilmus kohe aasta alul kirjastuselt Argo rohkete värviliste illustratsioonidega lasteraamat "Sirelini kümme katsumust".

Sama aasta augustis nägi trükivalgust mu teine novellikogumik "Tuulemüüja tütar". Suvepuhkuse viimase nädala jooksul jõudsin lõpetada sel aastal ilmuva lasteraamatu "Maailma parim dingo" käsikirja. Ja rohkemaks pole justkui aega ega jaksu jätkunudki, kuigi see kõik kokku on enam kui piisav ports tegemisi. Sel aastal peaks ilmuma ka lühiromaan "Tupiktänavas".



Pilt: Koduküpress lõpuks maha sadanud lumes

Ilmunud on värske novell "Kirjad tütrele"

Ilmunud on aasta viimase kuu hakul kirja pandud novell "Kirjad tütrele", mille toob teieni ajakirja "Saatus&Saladused" värske jaanuarinumber. Lugu on leitav kohe ajakirja algusest, neljandalt leheküljelt. Kuna novell sisaldab ema ja tütre mõttevahetust, polnud justkui paslik kirjatükile oma nime alla panna, seega läks see trükki anonüümselt. Aga kes mu blogi loeb, see teab. Seega on kasulik siinses keskkonnas jagatava informatsiooniga kursis olla.
Veebruariloost pole olemas veel sõnakestki, küll aga teatav idee, millest võiks midagi hargneda. Ilmselt jääb selle kirjutamine nädalalõppu.