Ilmunud on ajakirja märtsilugu "Patuga pooleks"

 

Patuga pooleks püsib Neti pereelu rahulik. Ülo ei paista tema läbematust tiivaripsust midagi mõikavat. Küll aga jäi Neti komandeeringuks sildistatud armulugu silma salalikule sõbrannale Merikesele, kes otsustab olukorda raha väljapressides enda tarbeks ära kasutada.
Juhtub muudki kummalist ja lõpuks tabab Netit aimdus, et tema endise kolleegi kadumisega võib olla seotud rohkem inimesi, kui ta arvatagi oskab, nende hulgas ka need, kellest seda eales ei aimaks.
Kuhu ja miks ikkagi kadus spordiklubi peatreener, pirts ja üleolev Pille, keda keegi tegelikult ei sallinud? Sammhaaval hargneb tema kadumise lugu ühes alevikuinimeste veidrate ja kummaliste tegemistega edasi.

Kujunduseks seekord rusked naistepäevaõied töökoha poolt. 

Valminud on ajakirja märtsilugu "Elu valu vangistuses"

Valminud on ajakirja märtsilugu "Elu valude vangistuses", millele panin punkti sellel nädalalõpul. Kujutage endale ette eksisteerimise viisi, milles pole peaaegu ühtegi valuvaba hetke. Kuidas see ajapikku võiks mõjutada mõtteviisi ja takkatipuks kogu elukvaliteeti.
Loo peategelane Neti on veendunud, et saatusel temaga häid plaane ei ole. Eluaeg on talle kätte jooksnud vaid kõige nigelamad kaardid ja see on ajapikku kinnistanud temas veendumuse, et paremat ta väärt ei olegi.

Neti tervis pole kiita, vana seljavigastus segab teinekord kõige tavalisemaidki igapäevatoimetusi tegemast, rääkimata mingisugusest täiel rinnal elamisest ja elu nautimisest. Suhe lihtsakoelise, alatasa näägutava ja napsilembese Üloga pole samuti kergete killast. Toetuse ja abi asemel jagub mehel enamasti vaid süüdistusi.
Neti neljakümne seitsmes sünnipäev kujuneb iseäranis nukraks. Naine tunneb end terve maailma poolt hüljatuna. Keegi ei helista ega pea meeles; elukaaslasel jätkub lahkust vaid kahe rääbaka nartsissiõie jagu ja noomida saab naine nagunii. Elu valude vangistuses pole lihtne, eriti veel siis, kui teine kannatajat poolt simulandiks peab, olles veendunud, et naine käib arstilkäikude asemel salaja hoopis linnas teise mehega kohtamas. Ainuke tugi Netile on ema, aga ka tema on isevärki puust, hoopis teistsugusest materjalist kui Neti. Mine tea, ehk ongi see hea.
Kas olukorrast on väljapääs, või ongi mõne inimese elu üksainus kannatus, sellest saab lugeda märtsikuus ajakirjast "Saatus&Saladused". 


Ema kõverdas halvakspanuga oma õhukesi värvitud huuli. Austajatest polnud tal kunagi puudus olnud ja nood olid teda eluaeg kätel kandnud. Netil oli kogu sellele meeletule populaarsusele vastu panna üksainuke kavaler, traktorist Ülo, ja seegi oli oma mõlkis südame tema ette porri pillanud mõtlematult ning purjuspäi. Tegu, mida mees tõenäoliselt õige varsti kahetsema hakkas. Aga veidral kombel polnud tal ka äraminekuga kiire.


Pilt: internet (favim.com)

Kolm katkendit oktoobrikuul ilmunud lühijutust "Päriselu"

Oktoobrilooks siis vahelduseks üks noortejutt. Iga mu lühilugu algab emotsioonist. Antud loo käivitajaks oli üks juhuslik foto kahest pidutsevast, mulle tundmatust, väga nägusast ja isikupärasest inimesest. Tähendab, seda olid nad minu jaoks. Võib-olla kõrvalvaataja pilk nägi hoopis midagi muud, nagu see tihtipeale olema kipubki. Kirjutasin lihtsalt kahest võõrast elust. Sellisest elust, millest mul on olnud õnn mitte osa saada. 
Ma isegi ei arva, et mu muusad võiksid ka päriselus olla seesugused, milliseks neid kirjutasin. Küllap nad on märksa mõistlikumad, hakkajamad ja motiveeritumad, aga meie ümber elabki palju isevärki inimesi ja huvitav on vahel ka täiesti teistsugust maailmavaadet  tähelepanuorbiiti võtta. Ja ausalt, sellest kirjutada oli isegi lõbus.

Ma arvan, et ilus olla ongi kõige tähtsam. Siis on elu väga lihtne ja täis hulgaliselt häid valikuid. Koledatele ei jookse võimalused sülle. Nii paraku on. Varem ma ei teadnud päris täpselt, kuidas ilus olla, aga õnneks avastasin üsna ruttu, et kui algmaterjal on enam-vähem, saab ilusaks olemist õppida, täpipealt nagu matemaatikat ja kõike muudki. Tuleb vaid valida õiged riided, õige juuksur, kingad ning kosmeetika. Palju erinevat kosmeetikat, aga kindlasti ei tohi sellega liiale minna. Peab katsetama, mis kõige paremini sobib. Loomulikkus on kõige tähtsam. Meiki peab olema parasjagu, nii et see petaks kõiki ära ja näitaks välja, et selline ongi päris mina. Et selline ma olengi päriselt.

Milline ma olen päris-päriselt, ega ma seda isegi õieti ei mäleta. Olen oma juukseid nii palju kordi värvinud, et õige toon on mul meelest läinud. Aga sel polegi mingit tähtsust! 

Kaldun uskuma, et enamik inimesi on head, kui lasta neil hea olla. Kui on palju raha, siis on kõik su ümber millegipärast iseäranis head. Raha on nagu mingi võluvahend, mis muudab inimesed paremaks. Seepärast ma peaksingi arvatavast õppima mingi sellise eriala, mis tooks palju raha sisse. Juristiks või midagi, kuigi ma tõesõna ei viitsi eriti õppida. Pealegi tahab Martin nagunii juristiks saada ja see oleks totter, kui me mõlemad töötaksime ühel ja samal erialal. Räägiksime õhtusöögi ajal muudkui seadlusandlusest ja see oleks nii igav, et ajaks meile mõlemale une peale. 

Sõbrannasid on mul üsna mitu ja nende nimed püsivad mul õnneks palju paremini meeles, kuna sõpruskond teatavasti ei muutu nii tihti kui vahetuvad mehed. Kui mul igav on, helistan kellelegi ja me läheme välja. Teeme igasuguseid asju. See tähendab, põhiliselt kolame mööda poode ja lööme Viru keskuses aega surnuks. Viru keskus on üldse üks kuum koht, peaaegu nagu välismaa. Seal olles tunnen ma alati, nagu oleksin ka ise justkui natuke peenem ja parem inimene. Millest see tuleb, seda ma ei tea. Võib-olla õhustikust. Kõik särab, läigib ja hiilgab, lõhnab hästi ning mööda kõnnib palju põnevaid inimesi, isegi välismaalasi. Vahel ma mõtlen, kui tore oleks mõne välismaalasega tuttavaks saada, aga kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi. Pealegi on mu inglise keel vilets. Võib-olla mõni neist oskab natuke eesti keelt ka, peab lootma. Ja üldse, pole hullu, Martin paneb inglist nagu nalja. Eks ta räägib meie kahe eest, kui vahel vaja, kuigi vaevalt, et ta mulle uut meest hakkaks otsima.

Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Illustratsioon pärineb internetist. Pildil kujutatud preilil pole antud looga muud seost kui ehk ainult mingi väga kaudne sarnasus.

Ilmumas on ajakirja oktoobrilugu "Päriselu"

Jõudsalt sammub lähemale uus kuu, koputades juba homme uksele, ja seoses sellega pakun jälle lugemiseks uuemat ilukirjandust. Ajakirja "Saatus ja saladused" värskes oktoobrinumbris on minult ilmumas lühilugu "Päriselu". Tegu on irooniasugemetega jutustusega, mis pajatab ühe noore neiu ettekujutusest, milline peaks tema kui ühe tõelise maailmakodaniku elu välja nägema.

Minategelane on tüüpiline kaasaegne kiskja. Ta teab suurepäraselt, kuidas küünarnukkide najal endale teed rajada ja enesekindlusest tal puudus ei tule. Kogu tema elu on justkui kätteõpitud kaarditrikk, mis vajadusel õige hõlpsalt käiku lasta. Ta on kenake ning oskab selle osavalt välja mängida, teades ülihästi, kuidas oma tugevaid külgi eksponeerida ja endast "õiget" muljet jätta. Sellele aitab päris hästi kaasa nii vanematelt laekuv taskuraha, mille eest ohtralt trendihilpe soetada kui ka jõukamapoolne kallim.

Mängus liigselt sees olles kipub ta vahel ennastki petma. Piirid tõelisuse ja pettuse vahel hägustuvad ja kaovad mõnikord sootuks. Milline on tema tegelik mina? Kas ta seda või mõnda muud algset detaili endast – näiteks loomulikku juuksevärvi - enam mäletabki? Kuid lõppeks, kas sel ongi tähtsust, kui panused on kõrged ja eesmärgiks ei miski muu kui tipptasemel rahulolu? Sellest lahutab teda hetkel muidugi pirakas kuristik vanade ning surmigavate vanemate, tüütute naabrite ja kadedate sõbrannade näol, kelle sõprus on sallimine ainult teatava piirini, mil mängu tuleb isiklik heaolu. Samuti on minategelase silmarõõm tema jaoks huvitav paraku ainult näiliselt ja lõppkokkuvõttes elu täiuslikkusest sama kaugel kui Kuu Maast. 

Lugu inspireeris mind kirjutama üks suvine foto kahest võhivõõrast, peomeeleolus ennast unustanud noorest, kes eristusid minu jaoks ülejäänud massist ning jäid silma oma spontaansuse ning sarmi poolest. Miks ma üldse kirjutan sellistest inimestest? Kõik pole päris nii nagu näib ja asja võlu peitubki minu jaoks just selles punktis. Millest täpsemalt jutt, saab teada oktoobrikuu ajakirjast.




Pilt: internet

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Käes on jürikuu, kevadkuu, naljakuu ja mis iganes kuu aprill ning mul on ilma igasuguse naljata siiras rõõm järjekordselt teile teada anda, et uue ajakirjanumbri kaante vahel on ilmunud mu kolmanda ja veel avaldamisjärge ootava novellikogumiku nimilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm". Algselt oli mul kavatsus nimetada Ulrike Ella perekonnanimeks, aga mõni aeg hiljem leidsin, et tegu võiks vabalt olla pigem omapärase ja pisut vanamoelise liitnimega.
Olen varemgi nentinud, et lugude jaoks uute nimede leidmine muutub üha keerulisemaks, kuna olen kirjutanud novelle juba mitme aasta jagu ning korrata ennast ei tahaks. Ikka tuleb tükk aega otsida seda õiget ja esmapilgust kõnetavat, aga see nimi tuli ise mu juurde, paigutus mu mõtetes loogilisele kohale ja nõnda jäigi. Lühilugu ise on tugevalt mõjutatud mu enda isiklikust lapsepõlvest, kadunud maailmast, mida enam ei ole, kuid mis elab edasi unenägudes ning mälestustes. 

Tutvustuseks katkend: 

Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest.

Täismahus lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest aprillinumbrist.
Pilt on pärit internetist, on illustratiivne ega pole antud looga mingil moel seotud. 

Kõik hea

See hetk, mil mõistad, et elad päriselt. Kõik see, mis on su ümber, ongi tõelisus, mitte enam kujutlus tõelisusest, soovunelm, milline võiks elu olla või milline peaks olema.
Et kõik see, nii halb kui hea, mis on olnud varem, on olnud kõigest eelhäälestus praeguseks. Nagu oleksid varem seisnud kohmetu ning pisut ebakindlana laval ja etendanud mingisugust rolli, mis veel päris hästi välja ei kuku. Kõik see, mis on olnud varem nii mõistetamatu, on ühtäkki selge ning klaar. Et need pusletükid, mis on olnud pikki tumedaid aegu mööda universumit laiali pillutatud ja sa ei ole suutnud neis näha mitte mingit mõtet ega seost peale mõistetamatu ja ebaõiglase kannatuse, asetuvad ühtäkki oma kohale ja moodustavad sellise tervikpildi, mida sa ei arvanud end kunagi nägevat ega kogevat.

Et nüüd ongi käes päris elu. See elu, mis toimub päriselt. Selles oled sina ja kõik teised selle juurde kuuluvad pärisinimesed, kes on samal viisil tõelised nagu sa ise. Et muudatus toob endaga kaasa kõik selle, mida soovisid selles leiduvat. Et sa seisadki, kitarr pihus ja ootad nii iseenesestmõistetavalt bussi, ilus, tark, julge ja iseseisev, teel pilkasest kõrguses säravate, sütitavate tähtede poole. Sa ei teadnud, kuidas selleni jõuda, meil kellelgi polnud umbkaudset aimugi, oli vaid unelm. Kõik variandid, mis said etteruttavalt välja pakutud, kõik sihid, mis sai koos läbi kõnnitud, olid valed ega viinud kuhugi. Sest siis polnud veel õige aeg. Oli liiga vara. Keegi ei teadnud, miks see niinimetatud "vara" kestis nii kaua. Kuid mingil mõistetamatul viisil oled korraga sel teel, sel õigel teel, nagu oleks keegi, kes teadis kogu aeg tervikpilti, mõistis ja hoomas tegelikke, lõpptulemini viivaid seoseid, su oma käega sellele istutanud ja veendunult paika pannud nagu noore, kõrgusesse sirguda ihkava puu. Oled terviklik ja täiuslik, päris sellelähedane. Iga päev on tõeline ja sa ise oled selles tõeline, väga tõeline ja reaalne ning saad iga päevaga üha tõelisemaks päriselu kodanikuks. 

Vahel on endiselt kõike nii võimatu uskuda, sest kohale jõudnud reaalsus on alles uus, nii uus, et sa täpselt ei teagi, kus kohas sa selles täpselt asetud. Mõistad ainult, et kõik on nii erakordselt õige ja see pole tõesti mingi uduna hajuv unenägu vaid ehe tõelisus. Su kaasteelised ja pöidlahoidjad kõnnivad mööda lumist koduteed postkasti juurest majani ja tunnetavad samamoodi seda päris elu, seda tõelist elamise tunnet, suutmata endiselt lõpuni mõista, mil moel kõik korraga imelihtsalt paika liikus. Tunnetatav on vaid heasoovlikkus, lõputu soojus ning ühes sellega teadmatus, kellele või mil moel selle eest tänulik olla. Nii tahaks, aga ei oskagi, seega oleme igaks juhuks natuke tänulikud igaühele, kellega kokku puutume, ise juhtunust sõnatud. Samaaegselt kerkib esile ebamäärane pelg, sest elu on õpetanud omaks võtma mõtteviisi, et kõik hea võib pelgalt sõrmenipsust hajuda. Hea on ju alati olnud üürike. Selline lihtne, väike ja võib-olla isegi vale hea. Äkki suure heaga on teisiti? Sa loodad. Tõepoolest loodad. Seetõttu püsid vagusi ja vait ega kuuluta oma rõõmu õieti kellelegi, sest oled natuke ebausklik, nagu enamik inimesi. Lased sel lihtsalt lõkkena enda sisemust soojendada, taibates, kui väga sul seda kõike vaja on.

On päevi, mil tunned ühtviisi võrdselt nii rõõmu kui hirmu. Õigupoolest tunned seda enamuse ajast. Need kaks eripalgelist vanderselli saadavad sind terve pika päeva, pillutavad sind oma segadust tekitavas haardes ühest mõtteuperpallist teise ja sa ei saa mitte midagi teha, et neist tundmustest vabaneda. Kõik hea. Kas see kestab? Kas nüüd tõesti jääbki nii? Kas keegi kiuslik, kellele meeldib inimhingedega lihtsalt manipuleerida, ei võta seda ära sama kergelt, nagu andis? Kas ka täna on kõik sama hästi nagu oli eile ja üleeile? Kas sellele võib loota rohkem kui millelegi muule? Kas võib?
Kas tohib elada? Niiviisi, vabalt ja täiel rinnal hingates. Kas tohib?

Katkend peagi ilmuvast jaanuarinovellist "Ulla elu episoodid"

Kes on Ulla? Naine, kes põeb hetkeajastu üht kõige levinumat tõbe - üksildust. Samaväärselt üksildased ja omaenda tillukeses mullis elutsevad on ka kõik ülejäänud külaelanikud, kellega ta kokku puutub. Nii juhuslikult kohatud endine kolleeg toidupoest, ema telefoni teises otsas kui ka eksmehe veidrikust õde.
Novell otseselt ei tõstata ega lahenda mingeid küsimusi, kuid siiski peatub neil ja pakub mõtteainet. Miks me oleme nii üksi? Oleme seda tahtlikult või võtame kui paratamatust? Kas selles on süüdi ajastu, milles me elame? Keegi teine või me ise? Kas me ei oskagi teisiti? Omal moel on Ulla oma lihtsa ja väheseid valikuid pakkuva eluga rahul, olles puhuti pigem kõrvaltvaataja kui otsene enda elus osaleja.
Eeltutvustuseks lühike katkend.

PÜHAPÄEV

Kass vaatas tähelepanelikult läbi akna õue. Mandariinivärvi silmades helkis kõditav uudishimu. Oli see lumel keksiv närb varblaseraas, kes tema tähelepanu köitis? Simbale meeldis linde jälgida ja kuigi ta oli toakass, kes kunagi õues ei käinud, oli loom täis ilmselget veendumust, et ühel heal päeval saab ta kindlasti mõne sulelise kätte. Peab ainult kannatlik olema. Aknalaud oli tema lemmikkoht, kus ta pikki viive liikumatult istuda tavatses, ainus märk elevusest tasahilju liikuv sabaots.
Oleks minul tema enesekindlus, mõtles Ulla heldimuseseguse kadedusega.
Simba oli hea loom. Hea ja arukas. Tundis õhust, kui perenaise meeleoluga polnud kõige paremini ja püüdis naise tuju tõsta nagu oskas. Nurrutas ja hõõrus oma pehmet kasukat vastu Ulla sääri. Selline tähelepanu liigutas Ullat. Ta kallistas kassi ning oli tänulik.
Ulla istus ja jõi teed. Tassipõhja oli settinud mõrkjavõitu teepuru, mille kaneeline koostis meenutas natuke jõuluaegseid lõhnu.
Väljas valitses otsatu hallus, pühad ja kogu sellega seonduv elevus olid ammuilma läbi saanud. Taevas, maa, puudele varisenud lumi, kõik oli vaadeldav justkui läbi mingi tahmase halli filtri, mis ei kadunud enne kevade saabumist kuhugi.
Ulla silm riivas pliidil seisvat potti, mis levitas endast seniajani kerget kõrbelehka. Pott oli korralikult kannatada saanud – seestpoolt süsimustaks kõrbenud. Äpardus sardellidega oli keedunõu põhjalikult ära rikkunud. Õnn veel, et midagi põlema ei läinud. Kahju, hea nõu oli, mõtles Ulla. Peaks uue ostma, leidis ta, kuid unustas mõtte sealsamas.
Tegelikult oleks niiviisi vagusi istuda päris mõnus, taipas Ulla. Rahu ja vaikus, seda oli ta alati hinnanud, seda enam, et tööpäevi täitis üüratu lärm ja inimeste lakkamatu sagimine, mis koletul kombel väsitas. Kuid erinevalt Simbast läks tema õnnetunde tekkimiseks tarvis midagi sootuks enamat kui üks lumel keksiv märjasuline linnuhakatis.

Täispikk lugu ilmub jaanuarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet

Müüdavate hingede kuu

Novembrikuus on liiga palju halli. Taevas näib olevat tehtud ühestainsast suurest, poolläbipaistvast pärlist, kogu ülejäänu aga ühtlaselt sopakarva, millesse võib õige hõlpsalt 
ära eksida ja muutuda samasuguseks halliks nähtamatuks ning mittevajalikuks tähenduseta varjuks. 
Ja kõik meie ümber lihtsalt on. Ei halb, ei hea. Kõigest me endi heaks ja halvaks mõeldu. Ning tehtu.

Vahel haarab meid ebamäärane hirm kaotada ära iseend. Anda ennast ja oma väärtuslikku elujõudu raha eest ära nagu prostituut. Jääda ühel samasugusel, tähenduseta hallil päeval seisma ja küsida endalt ühtäkki ehmunult - kas me oleme üldse veel olemas? Kas see väärtuslik algosake, mis teeb meist meid ja annab meie eksistentsile tegeliku, sügavama tähenduse, on kusagil meis veel alles või mitte? Ning taipame, et me ei teagi enam vastust. Liiga palju on vahepeal olnud elu, mida me pole üldse tahtnud, mis on kohustanud meid kõigeks selleks, mis pole meile omane, mida me pole tegelikult oma ellu kunagi soovinudki.
Õdus oleks olla niisama, täielikult iseenda päralt ja iseenda oma; vahtida, käed taskus, pilvi, puid, pea kohal kohisevat ja kumisevat laotust, lasta sellel kõigel endast läbi lennelda, vastu kohiseda, vastu heliseda. Kõndida pikal sammul üle öökülmade poolt sasitud kõlunõmme, kanda vana mugavat tuulejopet ja sissetallatud saapaid, rahulolunaeratus põues. Tühja sest suurlinnasärast, mis kutsuvalt üle vee vastu helgib. Seegi armastab meid kõigest raha eest, olemata põrmugi parem müüdavatest hingedest. 

Tasakaal maksab. Selle eest võib raha välja käia küll. Üha enam selle eest raha välja käiaksegi. Märkamatult on see muutunud kõige väärtuslikumaks käibel olevaks valuutaks. Veel parem muidugi, kui rahulolu eest ei peaks üldse maksma. Kui võikski kõndida, käed taskus, üle kõlunõmme, lihtsalt niisama ja ilma otsese eesmärgita, kiirustamata ja kasvõi iga päev. Lugeda, kirjutada, mõelda. Kuulata, kuidas veri soontes kohiseb, süda lööb ja kopsudest pahiseb novembrikuisesse külma õhku piimvalget auru. Olla olemas ja olla tänulik iga täisvereliselt veedetud hingetõmbe eest. Ja ilul, edukusel, tuntusel ning kõigil muudel sisuliselt tähtsusetutel siltidel, mida inimesed nii meeleheitlikult endile või teistele kaela riputada ihkavad ning mille nimel igapäevane arutu jaht ja enesesalgamine käib, pole seejuures mingit tähtsust. 

Pilt: internet 

Ilmunud on juunilugu "Hetked kohvikarva koeraga"

Uus kuu on taas käes ja värske ajakiri müügil. Minu paljuräägitud novelli "Hetked kohvikarva koeraga" leiab pildilmainitud ajakirja viieteistkümnendalt leheküljelt. Tavaliselt ma ajakirja kaanepilte eksponeerida ei armasta, aga vahel teen siiski erandi, kui kujundus mulle millegi poolest pilkupüüdev ja novelli ainesega haakuv tundub. Sel kuul pakun siis lugemiseks novelli, mille kirjutasin iseenda jaoks kuidagi teraapiliselt eriliseks, eelkõige ilmselt paikade näol, kuhu mõttelõng kirjutades uitama viis ja olla meeldis. Loodetavasti on novell ka teile kui lugejaile mingil moel mõjus ja samastumisvõimalust pakkuv.

Hetkel on valmimas juulinovell, mille pealkirjaks saab "Lugu habemega mehest ja patsiga tüdrukust". Õigemini, lugu iseenesest on juba lõpusirgel, vajades vaid õige suti aega keeleliseks korrektuuriks.
Sisust. Ilukirjanduslikus tähelepanuorbiidis on sedapuhku kaks omanäolist, vastuolulist ja väga erinevat karakterit, kes hoolimata kõigest leiavad ühel päeval teineteises midagi sõnulseletamatut ühist. Seesugune asjade kulg hämmeldab mõistagi paljusid kõrvalviibijaid. Ja ei ütleks kaugeltki, et see on taas üks "armastus tööpostil" tüütu saaga, nagu neid maailmas juba selletagi piisavalt poleks. Kui ma kirjutan, siis ikka läbi mingi oma nägemuse, vürtsiks isiklike tähelepanekute ja keelelise erksuse magusmõrud maitseained. 

"Millest su raamat räägib?"

Ei olegi sedapuhku teadlikult palju erinevaid lillepilte, on hoopis palju pilte ühest ja olulisest lillest. Ega ma oskagi täpselt öelda, miks mulle meeldib lillede kiiresti kaduvat ilu jäädvustada või miks haprad hõrku lõhna levitavad õied on mulle kordades tähtsamad kui näiteks pastapliiatsid, ökokilekotid, sandaalid või mingi muu suvaline kraam. Kas seetõttu, et minus pesitseb romantismi-alge, mille lillede nägemine kuidagi eriti selgelt välja joonistab? Noh, see on ka muidugi variant, üks võimalus näiteks... sajast.

Sama keeruline ja pea-aegu võimatu on mul vastata küsimusele: "Millest su raamat räägib?"
Enamasti ajab see mu kimbatusse, sest tõesõna, parimagi tahtmise korral ei ole võimalik kahe sõnaga välja tuua, millest räägib näiteks mu kahtekümmend erisisulist ja eripalgelist, isegi erinevate žanrite alla liigituvat novelli sisaldav kogumik. Elust? Inimsuhetest? Kuidagi väga üldine ja pealiskaudne määratlus, mis ei tee vastuse ootajat põrmugi targemaks. Elust ja inimsuhetest räägib enamik raamatuid. Võib-olla on küsimus hoopis selles, kuidas seda tehakse ja kuidas mina seda eelistan teha.

Jah, mulle meeldib kirjutada inimestest ja seda niimoodi, nagu näeksin nende meelte kõige sügavamatesse ja varjatumatesse soppidesse. Enamasti ei eelista ma sealt välja kiskuda kõntsa, muda ja räppa, vaid inimnatuuri päikeselisemat poolt. Ma otsin loomuse sügavaimat sisu, kaevates seal ammuste unistuste, tolmuma jäänud lootuste, tiivustavate kinnisideede ja muu säärase keskel. Seal kõnnumaal, mida kaasinimeste eest pigem kiivalt varjatakse ja haruharva - kui üldse - näidata söandatakse. Kas see on piisav vastus? Võib-olla mitte. Võib-olla pole selgituste andmine hetkel ka mu tugevaim külg. Tuleb ikkagi endal raamat kätte võtta ja lugeda, nii saate kõige täpsema vastuse. Õnneraamatu link asub siin.

 

Täispikk novell "Tuulemüüja tütar"

Natuke nädalalõpulugemist, varem ajakirjanduses ilmunud novell "Tuulemüüja tütar", mille järgi saab ilmselt ka mu uus novellikogumik pealkirja. Lugu kandis algselt pealkirja "Kohtumine sillal", mille muutsin pisut kunstilisemaks. Ainest loo tarbeks sain õpingutelt ja erinevatelt kohtumistelt inimestega Tallinna Ülikoolist.
Tuul on minu jaoks olnud tihtipeale sümboolne ja tähenduslik, seda eelkõige mu loomes. Seekord siis pisut teistsuguses võtmes. Iseenesest loo teatav süngus mulle isegi meeldib. Novell sai saadetud avaldamiseks ka kultuuriajakirja "Vikerkaar". Eelkõige seetõttu, et leida eneseteostusele pisut teistsuguseid suundi ning väljundeid.

Leele istus liikumatuna ja hoidis enda ees avatud raamatut. Raamat oli paks ja igav ning lehkas natuke tolmu järele. Siiski oli see oli ainus, mis hetkel lugemiseks sobis. Leele polnud nõudlik lugeja. Siin lihtsalt polnud tema maitsele kirjandust. Pealegi paistis ta selle mustade kaantega teatmeteose tagant välja soliidne ning tark. Eriti, kui ta niiviisi, sirge selja ja mõtliku ilmega süvenenult istus.

Tegelikult ei olnud Leele kuigi tark. Vähemasti mitte selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis tema elus juhtus, oli aset leidnud puhtalt õnnestumise läbi. Ka see keskpärane, kuigi hinges hoidev töökoht siin, aleviraamatukogus. Sisimas ei meeldinud Leelele raamatud. Tema hinnangul võis neid võtta kõigest vahenditena, mille abil mõjuv näida. Seda Leele oskas. Teadliku ja pädeva inimese mulje jätmine, olgugi, et särava fassaadi varjus pesitses kõigest sõõmuke sumbunud õhku, tähenduseta virvendust, tühjust. Aga sellele polnud seni õnneks jälile saanud mitte keegi peale tema enese. Leelel oli hea meel, et tal oli õnnestunud terve maailm ära petta. Iseenda suhtes ta nii kindel ei olnud. Enesepett nõudis tarkust, aga selles osas jäi Leele tihtipeale hätta.

Tööpäeva lõpp venis nagu enamik tööpäeva lõppe ikka. Aeg-ajalt vilksatasid naise silmad ruumi tagaseinal rippuvale roostevärvi seinakellale. Kell oli imelik, lopergune asjandus. Mõistagi kunstitaies, kuid Leele ei teadnud kunstist suurt midagi. Tema kunstialased oskused piirnesid juuste säravaks toonimise ja õige huulepulga leidmisega. Tihtipeale osutusid need valikud märksa olulisemaks, kui mõne hinnatud kunstniku nime teadmine või haritlaste seltskonnas targutamine. Sellistel puhkudel püsis Leele enamasti vait. Nii nägi arukam välja.

Veel veerand tundi, siis võib ta lahkuda, troostis naine ennast mõttes. Nagu alati, venisid viimased minutid iseäranis kiusliku aeglusega. Leele kibeles koju, kuid samas polnud tal mingit selget aimu, mida seal peale hakata. Tema korter oli väike ja isikupäratu. Leele polnud peale eelmise üürniku lahkumist meelega midagi muutnud. Peamiselt oskamatusest ja mugavusest, küllap ka ükskõiksusest ümbritseva suhtes. Leele ei vajanud nipsasjakesi ja hinnalist mööblit, et end hästi tunda. Need ei aidanud nagunii.

„Võib-olla vedelen õhtu läbi vannis ja jätan riided meelega põrandale vedelema?“ mõlgutas ta ajaviiteks mõtet. „Keegi ei saa mulle minu oma kodus öelda, mida ma ei tohi. Vähemasti niigi palju vabadust.“ Erilist rõõmu ta mõtte üle siiski ei tundnud.

Hiline lugeja komberdas vaevaliselt letini, tagastas raamatu ja köhis minutikese hüvastijätuks. See oli kühmus vanamees, kes käis igal reedel ja nägi välja sama üksildane nagu tema isegi. Leele kinkis vanamehele hajameelse teenindajanaeratuse ja unustas sealsamas. „Võib-olla helistan kellelegi?“ käis tal mõte läbi pea. „Tore oleks ajaviiteks lobiseda.“ Inimesi, kellega Leele oleks lävida tahtnud, oli käputäis ja needki elasid kaugel. Distants oli ajaga suhted jahedaks muutnud. Paratamatus, millega tuli leppida.

Lõpuks lõi kell täistundi. Leele plaksatas raamatu kergendustundega kinni ning tõusis.

Merin sulges arvuti ja jäi oma käsi silmitsema. Tööpäev oli veninud arvatust pikemaks ja pannud pea valutama. Viimasel ajal valutas pea tihti ja medikamentidest enamasti abi ei olnud. Vahel muutusid valuhood piinavateks migreenisähvatusteks, vahel varitsesid tuimade ja ootevalmidena meelesoppide tagamail. Merin oli oimukohtadele koputavate haamrilöökidega harjunud ega pannud neid enamasti tähelegi. Rahulolu ja eneseteostuserõõm, mida ta tudengite õpetamise algusaastatel oli tundnud, kippus ajaga kuhtuma ning ajuti hoopistükkis kaotsi minema. Merin ei teadnud, miks see nii on. Mispärast mõnest paljutõotavast valikust saab aja jooksul halb ja peaaegu väljakannatamatu. Ta soovis, et see poleks nii.

Merinil olid ilusad käed. Kunstnikukäed, nagu oli kunagi öelnud tema esimene kallim. Klaverimängija käed. Tundliku inimese käed. Küüned roosad, läikivad ja terved. Infotehnoloogia õppejõuna ei saanud ta endale pikki küüsi lubada, aga ega need talle sobinud olekski.

„Ainus osa minust, millega võib rahule jääda,“ mõtles naine.

Merinile meeldis autoga sõita. Enamiku oma vabast rahast loovutas ta kergekäeliselt ja sama kerge südamega reisimisele, maldamata kodus istuda. Seletamatu vägi ja sisemine rahutus sundis ta alailma liikvele. Minema. Eemale. Merin ei teadnud, mille eest ta põgeneb, aga tunne, mis teda seejuures valdas, oli hea. Kirjeldamatu. Nagu narkojoove, mida ta elus püsimiseks üha tihemini vajas. Rahulolu valgus temasse tavaliselt juba siis, kui linnapiir selja taha jäi ja kahel pool kätt hakkasid võimust võtma kollendavad laaned ning talve ootel mustad põllulahmakad. Merinit ei huvitanud loodus, küll aga liikumises püsimine.

Nagu kõigile poisiliku natuuriga naisetele omane, polnud Merinil kuigi paju kiusatusi. Kõigest mõned, aga neidki suutis ta suurima vaevata kontrollida. Merin vihkas pärle ja satsikesi, kõike, mis lasid tal välja paista nõrga ning haavatavana. Ta riietus lihtsalt, enamasti teksadesse ja noortepärastesse sportsärkidesse. Õigupoolest huvitasid Merinit õige vähesed asjad. Näiteks päikeseprillid. Tal oli neid terve muljetavaldav kollektsioon. Millal iganes naine poodi sattus, võis ta unustada leiva ja piima ostmata, et pidada eelkõige jahti päikeseprillidele. Õige lõikega prillide ja sobivat tintmusta tooni klaasidega sai oma välimust tundmatuseni muuta. Talle meeldis välja näha karm ning distantseerunud. Merin uskus, et seda ta ongi. Kasvõi kättemaksuks iseendale, et temas raasukestki naiselikkust ei leidunud.

„Sügis,“ mõtles Leele, kiirustamata koju jõudma. Pärast hetkelist kõhklusviivu seadis ta sammud hoopis teises suunas. Kuna auto juhtimine ajas ta millegipärast alati ärevile, seisis tema kirsivärvi Mazda enamasti raamatukogu parklas ja kõik oma käigud tegi naine jala. Minna polnud nagunii kuhugi. Asula piir oli siinsamas, samuti kooli staadion, mis oli sügise hakul saanud ilusa punase kunstkatte.

„Ainuke kohalik vaatamisväärsus,“ mõtles Leele kibedalt.

Edasi tuli juba jõgi ja selle veerel lapiti sügisest metsasalu, põllud ning kümnete kilomeetrite raadiuses ainult metsa. Kased ja kuused, lepavõsa, sekka mõni üksik majesteetlik mänd. Inimesi käis teisel pool jõge harva. Enamasti ei kohanud ta oma uitretkedel kedagi. Nii oligi parem. Leele ei teadnud, kas ta sobiks etemini suurlinna või siia, hinge vaakuvasse kolkasse. Kõikjal tundis ta end võõrana. Võib-olla said inimesed aru, et tema juures on midagi viltu ja hoidsid intuitiivselt eemale.
„Tuulemüüja tütar”, meenus talle üks raamatukogus hiljuti sirvitud raamat. „Täpselt nagu ma ise,” mõtles naine mõru muigega. „Keegi, kellel puudub minevikust igasugune toetuspunkt, mis olevikus vähekenegi edasi aitaks.” Ometigi polnud ta kade nende üle, kellel oli vanemate tugi ja abi alati varnast võtta. Mida aeg edasi, seda vähem oskas ta selle pärast valutada.

Jõgi läikis mustalt. Vee külm pind oli täis kollaseid lehti, mida vool aeglaselt käänaku taha kandis. Vanadelt sammaldunud kaskedelt pudenes neid iga väikseimagi iili peale lisaks. Vaatepilt oli ilus. Päike paistis, kuid selle soojuses polnud enam suvist jõudu. Leele kummardus üle käsipuu jõge uurima. Veevoog oli tume ja raske, nagu valitseks sedagi hingepiin. Siin ei söandanud alevirahvas ujuda. Kaldad olid järsud ja libedad, vool kiire ning keeriseid täis, põhi sügav ja salalik. Kalda äärtes kasvav pruuniks tõmbunud pilliroog sahises tasa. Keeles, millest Leele aru ei saanud.

„Miks sul ei ole meest ega sõpru?“ oli ema talle korduvalt ninale visanud. „Sihuke üksik kuu poole ulguja hunt! Mida sa ometi ootad?“

Leelel polnud vastuseid. Ei teadnud naine isegi, kas või keda ootab. Võib-olla kartis ta selleks liialt tutvuda inimesega, kes ta sisimas oli.

Merin parkis auto spordiväljaku servale ja otsustas pisut ringi vaadata. Ta oli jutti sõitnud üle saja kilomeetri, teadmata isegi, kuhu ta välja jõuda kavatseb. Marsruudi üle oli naine otsustanud käigult ning pikalt kaalumata. Asula ei tekitanud temas mingeid emotsioone, saati veel äratundmist. Haamerdav peavalu oli järele andnud, asendunud tuhmi tuikamisega, mis suuremat ei seganud. Merin astus pikkade sportlasesammudega ja sõrmitses harjumuspäraselt võtmepundart nahktagi taskus. Vahel ajas naist muigama, et inimesed teda eemalt vaadates poisiks pidasid. Mõnikord ta vihastas. Enamasti oli tal ükskõik. Sügaval sisimas oligi Merinil inimestest ükskõik. Ühe erandiga.

„Dorian,“ mõtles Merin. Sel päeval juba kolmandat korda. „Neetud Dorian.“

Ometigi polnud siin, eemal, nende kollendavate kaskede ja mustjaspruunina vuliseva vee läheduses kahetsusel seda kaalu, mis linnas. Distantsilt vaadatuna tundus enamik muresid väheoluliste, isegi tähtsusetutena. Inimesed Merini elus tulid ja läksid. Ta ei teinud midagi, et neid enda ellu kutsuda, saati veel kinni hoida.

Dorian oli teistsugune. Seda teadis Merin algusest peale. Kõrk ja joovastav. Kindlameelne ning kindlakäeline. Kütkestav pealekauba. Temast oleks naine kinni hoidnud küll, kui vaid oleks osanud. Merin oli mehelikult otsekohene ja ütles oma arvamuse alati välja, pidamata oluliseks seda kuidagi ilustada või pehmendada. Võib-olla oli see viga. Doriani puhul kindlasti.

Merini tutvusringkond oli suur ja telefon vastamata kõnedest ning sõnumitest alailma pungil. Oma ainepunktide pärast mures tudengid, endised ja praegused sõbrannad, kolleegid ning meestuttavad, kelle näod lõpuks üksteisega sarnanema ja sulanduma hakkasid. Kõik kokku väsitas omajagu. See polnud päriselt see, mida Merin tahtis. Kuid mida ta tõeliselt tahtis, seda ta ei teadnud. Võib-olla polnud seda olemaski.

Leele tõstis silmad ja märkas silla teises otsas sihvakat noormeest, kes hooletult sillakäsipuule nõjatus ja resigneerunult kaugusse vaatas. Ta rannet ehtisid loendamatud nahast ja eri värvi lõngadest paelad, mis moodustasid pilkupüüdva kirju mosaiigi.

Linnainimene, sai Leele otsekohe aru. Hoiakust, lihtsalõikelisest, kuid kallist riietusest, stiilsetest vabaajajalanõudest, isikupärasest soengust. Noormees rääkis kellegagi telefonis, ilme tüdinud. Näis, nagu vaevaks teda peavalu, magamata öö või pohmelus. Võib-olla kõik kolm kokku. Aeg-ajalt vaatas nooruk süvenenult oma käsi ja näis vaevu kuulata viitsivat, mida talle räägiti. Võõrast hoovas enesekindlust ja maailma eemale tõrjuvat sarkasmi. Ta paistis olevat säärane inimtüüp, kes on ilma ja inimesed varakult ja vaevata läbi näinud ning peab nüüd targemaks suhtuda kõigesse mõõduka üleolekuga. Niisama, igaks juhuks.

„Tahaks ka selline olla,“ mõtles Leele kerge kadedusega. „Julge, enesekindel, ükskõikne. Päriselt julge ja ükskõikne, ilma teeskluseta. Aga ma ei ole. Ma ei saa kunagi selliseks.“

Naisest uhkas üle kahju- ja häbitunne. „Ma pole kunagi piisavalt hea,“ mõtles ta. „Alati jääb midagi olulist vajaka.”

Alles siis, kui nooruk kõne lõpetas ja vilksamisi tema poole vaatas, sai Leele aru, et tegemist on hoopistükkis naisterahvaga.

Merin libistas telefoni püksitasku põhja ja võttis päikeseprillid eest, et neid puhastada. Rohkem kui tolmuseid põrandaid ja oma töid viimasel minutil esitada tavatsevaid tudengeid, ei sallinud ta näpujälgi prilliklaasidel. Päike sillerdas ja oli väga vaikne. Leebelt soe. Palju soojem kui linnas. Isegi õhk oli pehmem, kõrkjate juures kergelt virvendav. Vaikus hämmastas omal moel. Klaasid said jälle perfektselt puhtaks.

„Siin on mõnus,“ mõtles Merin lõõgastunult ja pühkis Dorianiga aset leidnud vestluse peast. Paari päeva pärast ta vaevu mäletab meest, teadis naine. Ta oli Doriani kärsitu, üleolevaid vabandusi täis pikitud seosetu jutu unustanud veel enne, kui see läbi sai. Suhte lõppemine ei kurvastanud Merinit kuigivõrd, sest uus algas tavaliselt juba enne, kui ta asjast arugi sai.

Alles siis märkas naine, et sillal on veel keegi. Päike pimestas. Võõras seisis eredas päikeselõõsas ja Merin ei saanud vastu valgust vaadates aru, kellega tegu. Ta kissitas silmi ja lükkas prillid uuesti ninale. Naine, mõistis ta siis. Kolmekümnendates või midagi sinnakanti. Kummalist liivatooni juuste ja pisut kange kehahoiakuga. Tõenäoliselt iseendaga tugevas sisekonfliktis. Alaväärsuskompleks ja need muud tülikad sõbrad.

„Milline veider võltsnukk,“ mõtles Merin tülpinult. „Pigem vahakuju kui inimene. Nii naeruväärselt üles mukitud, lihtsalt selleks, et korraks looduses viibida. Kummalised väikelinna-arusaamad.“

Naine oli ilusa figuuriga ja sale, mingil saamatul, haavataval moel nägus ning kaastunnet äratav nagu eksinud laps. Merin tajus selgesti naise sisemist segadust, kurbust ja minnalaskmismeeleolu ega mõistnud, miks tundmatu temas äkki ootamatu uudishimupuhangu tekitas. See emotsioon olid Merini jaoks erandlik nähtus. Vahel üliharva leidus mõni üksik inimene, kes teda köitis ja sedagi tavaliselt lühikest aega. Ta tahtnuks võõra juurde joosta ja teda kõigest väest emmata, ellu raputada, keelitada midagi mõtlematut korda saatmast. Merin taipas, et on enda reaktsiooni üle tublisti üllatunud. See ei olnud see Merin, kellena ta end maailmale esitles.

„Prillid,“ mõtles Leele eemalolevalt. „Millised imelised päikeseprillid. Huvitav, kus selliseid müüakse? Vaevalt küll, et siinmail.“

Ta jälgis üksisilmi, kuidas tundmatu tumedad toonklaasid juuksepiirile lükkas ja talle aegamisi lähenema hakkas, ilmselge kavatsusega midagi öelda. Ta mõistis sedagi, et sõnad polnud võõra mõtetes veel täielikult valmis vormunud. Naine alles kompas neid. Kõhkles. Kaalutles. Küllap suurema veenvuse saavutamiseks. Leele meelest polnud veenmine vajalik. Ta oli otsustanud. See oli tema, mitte selle poisiliku võõra valik.

Kui tundmatu lähemale jõudis, mõistis Leele, et naine on väga sportlik ja pikk. Päevitunud. Sihvakas, pikkade saledate käte ja jalgadega. Säärane, kes sobiks ideaalselt korvpalliliigasse. Võib-olla oligi ta mõni profisportlane? Leele ei teadnud neist üht ainumatki. Millegipärast näis talle, et terve metsatukk ja kõrkjaviirg liigub tulijaga kaasa, nii jõuline ja intensiivne oli tema lähenemine.

Leele lasi igaks juhuks sillakäsipuust lahti ja astus sammukese tagasi. Talle ei meeldinud, et tundmatud teda kõnetasid. Naise otsustav hoiak tegi ta ettevaatlikuks. Pisut murelikukski.

„Ära karda,“ ütlesid võõra silmad veel enne, kui ta päriselt pärale jõudis. Väga lähedale. Häirivalt lähedale.

Leele kuuletus, kuigi suurivaevu. Raske oli meelt muuta. See tegi kärsituks. Vulisev jõgi oli tume ning ootel. Üksikud kullavärvi kaselehed mustade voogude vahel nägid välja ilusad ja kutsuvad. Kutsuvamad, kui ükski inimene tema elus eales. Ta tajus endas ülevoolavat soovi olla üks neist lehekestest. Hääletu. Vaba. Muretu. Muretust ihkas Leele üle kõige. Ta haaras uuesti käsipuu järele ja surus küüned selle koredatesse kiududesse.

„Ära tee, eks,“ jätkasid silmad.

„Miks? See oleks nii lihtne ja käiks kiiresti,“ vaidles Leele vastu.

„See pole kunagi lihtne. Kas sa tõesti ei karda?“
„Ei.“

„Siis sa oled julgem kui mina.“

„Vaevalt.“

„Midagi sa ikka kardad.“

„Tõsi.“

„Mida siis?“

Leele kõhkles. „Elu. Iga uut päeva. Kunagi ei tea, mida see toob. Kõik on nii hirmutav ja vale.“

„Oleneb ju vaatenurgast. Sa mõtled kuidagi äraspidiselt. Ehk on sul viimane aeg hoopis elama hakata. Muidu jääbki teada saamata, millest ilma võid jääda.“

„Miks ma peaks sind uskuma?“

„Sest ma olen inimene, keda võib uskuda.“

Leele vaatas võõrale otsa. Tumesiniseid, tõsiseid, tarku silmi. Nägu, mida ta kunagi varem polnud näinud. Võõra kaelas rippuvat massiivset hõbeketti. Ja korraga sai Leele mingi salameelega, mis temas seni suikunud oli, aru, tema vastas seisab inimene, keda võib tõepoolest uskuda.

Äratundmine tabas nagu nuiahoop näkku.

Ega Leele hiljem suurt mäletanudki, mida võõras talle rääkis. Vist vaarika-aiast. Lapsepõlvest ja kõigest sinna juurde kuuluvast. Ega sõnadel suurt tähtsust olnudki. Peamine, mis talle eredalt mõtetesse kinnistus, oli aeglase rahu tulvavesi, mi läbi võõra sisendava hääletooni temasse voolas.
Agamisi vabanes Leele tardumusest. Ärkas. Vaatas jahmatusega ringi. Päike oli pilve taha vajunud ja kuldsed lehed värvi muutnud. Korraga polnudki nad enam ilusad, pigem tavalised. Väga tavalised. Leele haistis kõdu ja lagunemise lõhna. Lõplikkust, mis hirmutas ja tekitas petetuse-tunde. Nagu oleks Saatan ise teda tüssata püüdnud. Leele tundis kerget peapööritust mõttest, kui koletul kombel ta oli enese suhtes eksinud.
„Jah, see on kahetsusväärne,” nentis Merin.
„Mis nimelt?”
„Et keegi võiks tulla mõttele enda eksistents lõpetada ainuüksi seetõttu, et ta ei tea, mida enesega peale hakata. Vale ollakse kõigest valede inimeste seltskonnas.”
Seda oligi Merin ütlema tulnud.
Hiljem… mäletas Leele end naermas. Südamest naermas, ülevoolava kergendustunde ja eneseleidmisrõõmuga naermas. See kõik ühtekokku oli nii kummaline, sest Leele naeris üliharva. Ta ei osanud oma varasemast elust nimetada ühtegi tõelist õnnehetke ja kartis, et ei oskagi enam naerda ega inimlikul moel rõõmu tunda.
Korraga oli kogu olevik pea peale pööratud.

Leele ei suutnud isegi uskuda, et tema, kõige umbusklikum inimene maailmas, oli istunud sillal kohatud võhivõõra autosse ja lasknud end kõhklematult ning küsimusi esitamata kaasa viia. Leele mäletas võõra sihvakaid käsi rooli hoidmas, lahtisest aknast sisse puhuvat sooja tuult. Veetaimedena näo ees lendlevaid juukseid. Mäletas, kuidas õhk tema ümber sai tagasi värvid, soojuse ja valguse. Mäletas end võtmas kahte trepiastet korraga. Elutoa sametise vaiba lõhna. Tassi sooja joogiga, võõraste sõrmede puudutust, riiete kahinat. Ta teadis vaid üht: Merin oli takistanud tal tegemast seda, mida ta oli tegema tulnud. Leele oli elus ja korraga oli see imeliselt oluline, nende mõlema jaoks.

Ilmunud on novell "Valikuvõimalus"

Uue aasta uus ajakirjanumber toob teieni mu uue novelli "Valikuvõimalus". Loo Pärdist ja Piiast, kelle vaiksetel argipäevalainetel loksuv abielulaevuke korraga ootamatusse tuulepöörisesse satub, kui silmapiirile ilmub see ahvatlev ja uudsuse võlu pakkuv salapärane "kolmas".
Üpriski mahukat ja huumorinoodist läbi põimitud novelli "Valikuvõimalus" saab lugeda ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbrist. 

Minu peatselt ilmuva novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundus!

Rõõm ja au on teile esitleda oma kümnenda ilukirjandusteose kaanekujundust. Tegu on novellikogumikuga, mis koondab minu kolme ja poole aasta pikkuse kaastöö paremiku, mis on leidnud avaldamist perioodikas. Teos sisaldab viitteist psühholoogilise ainestikuga novelli, mis on välja valitud mu enese eelistuse põhjal.
Kujunduse tegi kunstnik Margus Leibak ja novellikogumik ilmub veel sellel sügisel, eeldatavasti novembrikuus. 

Katkend novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"

„Ära isale räägi, eks,“ anus kiirustamisest kergelt higistav Mirelle Manat. Uued saapad hõõrusid pisut, kuid nägid sellest hoolimata imelised välja. Tänu kohtumistele Roometiga oli ta mängleva kergusega kaotanud mitu kilo ja tundis end seetõttu märksa paremini. Riided, mida naine vahel vaateakendel aplalt oli silmitsenud, läksid nüüd vaevata selga ja leidsid õige pea koha tema riidekapis. Mirelle nägi jälle välja ilus ning noor. Ihaldusväärne. Selline, nagu kunagi ammu.

„Mida?“
„Seda, et ma vahel sulle järele tulekuga hiljaks jään. Ta ei saaks aru.“
 „Olgu,“ nõustus Mana. Määrdunud sõrmeke silus mängukaru sagris kasukat. Laps oli mõtlik. „Kas ükskord võib olla ka niimoodi, et sa ei tulegi mulle järgi?“ uuris ta pärast pikka vaikust.
Mirelle lõhestasid süümepiinade välgunooled. Ta kükitas lapse ette, võttis tema jahedad käed oma pihkudesse ja lubas pühalikult: „Sellist korda ei tule mitte kunagi. Emme armastab sind ja ei jäta sind kunagi maha.“
„Siis on hästi,“ naeratas Mana. Ta samm muutus jälle erksamaks ja tõtlikumaks.
„Võiksime sulle uue talvejope osta,“ pakkus Mirelle. „Ja ilusad soojad saapad. Võid ise välja valida just sellised, nagu sulle meeldivad. Mis sa arvad?“
Laps heitis pilgu oma jalavarjudele. Need nägid välja natuke kulunud küll.  „Mulle sobivad mu vanad saapad veel päris hästi,“ arvas ta sellegipoolest. „Ja jopel pole ka viga.“
„Kas sinus siis kübekestki edevust ei leidu?“ muigas Mirelle.
„Ma ei tea,“ tunnistas Mana. „Vist mitte.“
Mirelle heitis pea selga ja naeris. „Uskumatu, kui erinevad me oleme! Kas ilusate asjade kandmine ei tee siis tuju heaks?“
Mana jäi vastuse võlgu. Ka Mirelle vaikis.
„Aga kus sa käid, emme?“ Mana püsis tõsine.
Mirelle takerdus. Sauli petta oli imelihtne. Palju lihtsam, kui ta oli oletanud. Seda tehes ei tundnud naine kahetsuse varjugi. Managa aga nõnda ei saanud. Lapse ausatesse silmadesse vaadata ja talle valetada oli vastik. Korraks oli Mirelle endalegi vastik.
 „Ma käin… ühe sõbra juures,“ tunnistas ta lõpuks vastu tahtmist.

„Tõesti?“ usutles Mana. „Emmel on sõber!“
 „Mhmh,“ ümises naine.
 „Aga sa ise ütlesid kunagi, et inimesi ei saa usaldada. Nad ei vääri sõprust.“

„Ah, vahel ikka saab.“
„Kas see on tore sõber?“ uuris Mana edasi.

„Jah,“ tunnistas Mirelle ja naeratas. Talle meenus Roometi pehmejooneline suu ja kütkestavad naerulohud.
„Kas sa usaldad teda?“

„Ma arvan küll,“ ebales naine, teadmata, kuidas õigupoolest Roometisse suhtuda. Mehega oli turvaline ja rahustav. Sellest piisas. Vähemasti esialgu.
„Kas ta teeb su rõõmsamaks?“
„Muidugi.“

„Palju rõõmsamaks, kui ilusad riided?“

„Jah.“
Mana paistis selgitusega päri jäävat. Ta rahunes ja hakkas oma pikast lasteaiapäevast vadistama, Mirelle hajevil mõte aga eksles kuulates mujale. 

Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. 
Pilt: FB

Lähemalt novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"

Minu novembrinovelli peategelane Mirelle kõnnib üpriski libedal jääl.

„Ära isale räägi, eks,“ anub ta oma kuueaastast tütart.
Mana on mõistlik ega paota suud, kuigi ega ta sellest suuremat aru saa, miks mõnikord mõni sõber on salasõber, kellest kellelegi rääkida ei tohi. Olgugi, et too emme rõõmsamaks teeb ja ilusaid riideid ostma paneb.
Mirelle arvab uuesti nooruse leidnud olevat. Värvilised vahtralehed ja jahe sügistuul – kõiges näib korraga olevat midagi sõnulseletamatult tähenduslikku, romantilist, mida ta varem kusagil märganud ei ole. Või ehk märgata taibanud.
Ehk on siinkohal tegu kõigest sulni enesepetuga, võib-olla ka sügavama sisemise vajaduse kannule suundumisega, leida lõpuks siit maailmast üles see, mis jäi noorusest tuleneva kärsituse ja kogenematusega kunagi leidmata-märkamata.
Novelli kohtumisstseeni toetas üsna tugevalt kunagi nähtud film, mille mõju kerkis loo ideeotsingul kuidagi iseenesest pinnale ja tundus sobiv häälestamaks mind kirjutama uut ja iseenda tõlgendustest kantud lugu. Selles filmis oli mu vaimusilma jaoks sobivaid värve ning alatooni, mis aitasid loosse sisse elada ja tegid kirjutamise lihtsaks. Võib-olla oligi siis sedapuhku käes aeg sellise novelli sünniks. 
Seega siis taas üks suhtenovell, nagu ma neid enamasti kirjutada armastan, nähtuna läbi kuueaastase lapse ning täiskasvanud vastuolulise naiskarakteri silmade. Mehed on selles loos kõrvalosalised, kes pigem ootavad ja vaatavad, mis saab. Kuigi üllatusi on varuks neilgi.
Olgu siinkohal lisaks öeldud, et novell ei ole autobiograafiline. Ma kõigest mõistan inimesi ja oskan end päris hästi samastada, pidamata seejuures oluliseks enda isiklikest elusündmustest pajatada. Võib-olla ongi kirjanik eelkõige märkaja, mõistja ning muljete ning juhtumuste vahendaja.  



Pilt illustratiivne.

Novellikogu "Õnn algab homme" tagakaanetekst

Lõpuks olen suutnud valmis sepistada ka novellikogu "Õnn algab homme" tutvustusteksti teose tagakaanele, mis annab ülevaate kogumiku sisust kõige üldisemas mõttes. Viitteist novelli ühtse tervikuna kirjeldada polegi ehk kõige lihtsam, aga punase niidina läbiv joon oleks kõigi mu lugude puhul kahtlemata novellitegelaste enese- ning õnneotsingud. On ju õnnepaine üks peamisi katsumusi, millega inimhing varjatult silmitsi seisab. Soov kogeda rahulolu ja teadmist, et kõik on hästi, või kui ka hetkel pole, siis saab peagi korda. Õnnelik olemine on inimheaolu põhieeldus, mida ei saa alahinnata. Küllap võib õnn nii mõnegi jaoks kätkeda eneses müstitsismi, tabamatust ja hoomamatust, kuigi olemuselt on see samas lihtne - suhtumise, hoiaku küsimus, mis võib lähtuda õige lihtsast äratunnetatud otsusest: olen õnnelik, hoolimata... Millest siis iganes. Õnnetunnetus algab igaühe enda seest ja mis tahes katsed seda kuidagi väljastpoolt kunstlikult mis tahes aseainega tekitada, viivad enamasti luhtumisele. Mõned mu peategelased tulevad õnne tabamisega toime, mõned mitte. Nagu elus ikka. Lood on realistlikud ja mõeldud nii noortele kui täiskasvanutele, kellele meeldib vahel enesekriitiline pilk endasse visata.
Raamat ilmub veel sellel aastal ja saab mahult olema pisut üle 200 lehekülje. Kaanekujundust pole ma veel näinud, aga kunstnik töötab selle kallal. Aga tekst ise siis oleks järgmine: 

Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Selles kontekstis jääkski õnn justkui saabumata, kuna pikisilmi oodatav "homme" on alati kusagil eemal, haardeulatusest väljas. Ometi olla õnn kõigest suhtumise küsimus, saavutatav seisund.

Õnneotsingute ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik mu lugude tegelasi. Mõned neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel teel nii mõndagi. Eelkõige kõike inimlikku, igas mõeldavas värvispektris. 

Pilt pärit FBst.