Juba
mõnda aega tahtsin pikemalt kirjutada Hiiu luule raamatu esitlusest,
kuid olude sunnil vajus see mõte ikkagi mingiks ajaks tahaplaanile. Kuid elamusel on oma vägi ja aeg, mil ta eredana mõjub ja päevade möödudes üha meeleheitlikumalt unumist pelgab, seega tuleb olulisem ära öelda enne, kui olnu meeltes tuhmuma ja argistuma kipub.
Niiviisi, rahvast täis saalis istudes, kaks paksu, pühendusega
kollase-rohelisekaanelist raamatut põlvedel, lehitsesin trükilõhnalisi
lehti ja taastõdesin, mispärast on nii tohutult oluline, vajalik ja
hea vahel käia mõnel sellisel kultuuriüritusel. Justkui tolm oleks
õlgadelt maha varisenud ja kate silmadelt langenud, kevadvihmana
meeli värskendanud ja samaaegselt meelde tuletanud, mäherdune erakordne jõud on sõnal, kui palju ilu on võimalik neisse panna ja
kui väga ma sellest kõigest hoolin.
Nõnda siis istusingi,
liigutatuna kaante vahele pandud erinevaist sõnadest, suutmata
täielikult toimuvale keskenduda. Ilus, oluline ja armastatud oli olla. Meelelaadilt pean end küll rohkem proosakirjanikuks kui poetessiks, kuigi aastal 2014 ilmus mu tilluke ja seni ainumas luulekogu "Võilillelein". Tõsi ta on, enamik luuletusi on inspireeritud Hiiu talvisest olustikust, kus vaikne, kurb ja pime talveaeg sai minu jaoks iseäralikuks toetavaks hingejõuks ja enamik mu luuletusi seostuvad konkreetsete paikadega saarel.
Iseäraliku äratundmise leidsin ka kodukülapoetessi Katrin Tammiku luuleridadest, mida ma Kärdla linna sünnipäevatähistust silmanurgast jälgides aina üle lugesin. Mulle tuli tõelise üllatusena, et kauge Kagu-Eesti poetess sarnaselt mulle siit saarelt sedavõrd märkimisväärset inspiratsiooni on leidnud, et sellest on luuletused sündinud. Ühe neist toon siinkohal ära:
Kirjutan laulvale liivale
lagerannas su nime,
valgele kajakatiivale -
siis, kui on pilkaspime.
Loojaku värvidest verevas
kirjutan merevette -
viivuks su nimi siis erevas
helgis ilmub mu ette.
Kividki nimeks on loetavad.
Liidetud ulmsel sunnil.
Tähed su nimes mind toetavad
üksioleku tunnil.
(1986, ajaleht Hiiumaa)
Pilt: FB