Karget kevadist õiteilu

Öös on asju ja kevades tulpe. Eks ole tegu omamoodi kevadekuulutajatega, mis hilistalvel müüki ilmudes on ilmeksimatu märk lähenevast aastaajamuudatusest. Lilli saada on lahe, eriti, kui nad ilmuvad ootamatult, justkui eikusagilt keset argipäeva, täidavad toa oma rõõmsate värvidega ja peletavad kasvõi mõtteliselt kogu kuude viisi inimmeelt ja laotust valitsenud tinahalli hämu. Isegi kunagisele sovjetiaegsele hirmutavate punaplakatitega pühale vaatad ühtäkki kuidagi pehmema pilguga ja sõnastad selle mõttes ümber, kehastamaks kõike naiselikku. Hää ikka, kui välja tehakse ja ükski südamest tulev karukallistus pole liiast. 

Fotosid teha oli mõnevõrra keeruline, kuna protsessi käigus tiirles pidevalt jalus kaks uudishimulikku briti kassi, kes said aru, et hetkel toimub midagi põnevat. Mis nimelt, jäi neile küll selgusetuks, kuid ega see põnevuse väärtust ei kahandanud. Kõik see võõras taimelõhn ja arusaamatu rähklemine ümber selle... Inimene on ikka imelik loom!

Naistepäevast nii- ja naapidi

Kõigi maade proletaarlased... ja need muud kommunismiehitusmaigulised sõnad sattusid kesk ööd pähe, kui kass ennastunustavalt kraapima kukkus ja mind viivuks unest virgutas. Mõtlesin, et näe, jälle käes sovjetiaegne ja tegelikult otseselt mittekellelegi vajalik püha nimega naistepäev. Mis iganes, ega suurt vahet ju samas pole, kui tahetakse mis iganes ettekäändel lilli tuua. Tulbid on ilusad ja kevadelõhnalised, olgugi, et akna taga laiutab jälle vastik talv ja tööle tuleb läbi lume suisa trügida. Mis jõulu ajal hinge härdaks teeb, on kevade ootajale vastukarva, et mitte brutaalselt välja öeldes kannatuse viimane piir. 
Aga ilma üle võib eestlase kombel vinguda lõputult, armutult ja järeljätmata. See on selline turvaline ja mugav teema, mille kallal võib mõnuga naaksuda aegade otsani ja sutsu veel peale sedagi. Kolitagu siis mõnele muule laiuskraadile, kus päike aastaringselt täie rauaga turja praeb ja liiv taldadest biifsteeki valmistab. Ega seegi tõtt-öelda kuigi turgutav elamus ole, ajapikku läheb tüütuks. Väga, väga tüütavaks ja oi, kuidaks tahaks Eestimaa pilvede alla tagasi, nii et hakka või küüntega endale koduteed kraapima.

Ilma teemal rohkem praegu sõna ei võtakski. Lumi, no tühja temaga. Kõige rohkem paari päeva pärast on ta nagunii sulanud ja unustatud ja võib härdalt jälle lumikellukaga tõtt vahtida ning esimest kevadliblikat oodata. Korra vaatasingi eemalt, et ennäe, laperdab miski pruunikas ollus läbi õhu, osutudes lähemalt kaedes hoopis mulluseks leheprügiks. Nii on paljude asjadega siin ilmas. Illusioonid on tähendusrikkad vaid meie endi kujutelmades ja tegelik tõde hoopistükkis argisem. Mitte muidugi alati. Vahel on ka vastupidi, õnneks. Eks selle õnne nimel tiksumegi. Ju.
Aga räägiks hoopis muust. Kirjastaja Anne-Mari võttis aprilliloo sõbralikult teadmiseks (loe: avaldamiseks) ja arvas, et romaan "Tupiktänavas", mis on avaldamisjärge oodanud juba mitu aega, jõuab märtsikuus trükki. Seega on ehk aprillis oodata juba uut raamatut. No tahaks loota, igavesti äge ju. Lasteraamatu koha pealt hetkel rohkem uudiseid ei ole, võib-olla on postkast lepingu ära söönud.

Mis siis ikka, imekspandavat naistepäeva, naised! Ärgem unustagem, et suures osas meie õlul see maailm püsibki!


Liblik võetud internetist.

Selsinatsel sombusel naistepäeval...

Vargsi ja üha enam ihkab hing juba kevadist kergust, helgust, selgust ja valgust. Ühes oma luuletuses kirjutasin kunagi: "Iga talv teeb vanemaks, iga talv teeb targemaks..." 

Küllap nõnda ka on, selle vastu ei aita ükski noorendav seerum, kuigi enesepetuks võib ju endale üht-teist peale piserdada. Natu ehk aitabki. Ja eks see elutarkuski kogune piiskhaaval. Seda juba poest ei osta.
Lõputu sombuaja ja pimeduse peletamiseks on viimasel ajal tahtmatult  sattunud mu seltsi kõikvõimalikke erinevaid õisi, kergendamaks meelt. See ju lille ülesanne ongi, mis muu. Iga talve väsimust mõistetakse tihtipeale alles kevadel, saamata varem täie selgusega arugi, kui liialt pikk ja omal moel lohutu see oli. 

Ootan kannatamatusega hetke, mil jälle rohkem mahti kirjutamisele keskenduda. Miks jääb tihtipeale nii vähe aega selleks, millega kõige enam tegeleda tahaks? Võib-olla ongi need hetked seeläbi iseäranis väärtuslikud. Miski, mis teeb meist selle, kes me sisimas tõeliselt oleme. Kõik muu... lihtsalt butafooria. 

Igatahes, hääd naistepäeva!