Kui
mu käesolev novell valmis sai, teadsin, et tahan selle vahelduseks
avaldada siin keskkonnas täispikana. Võib-olla seetõttu, et mingil moel läheb antud kirjatükk mulle endale pisut rohkem korda kui nii mõnigi teine, mis varem ajakirja kaante vahele jõudnud.
Oma lugejaile tuletan meelde, et tegu pole üks-ühele eluloo, vaid siiski eelkõige ilukirjandusega, ilukirjandusliku käsitlusega, teatava isikliku meenutustepagasi ja kunstipärase ilukirjandusliku materjali põimimisega. Lugu ise on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbrist.
Olen
eluaeg ühtviisi kartnud ja armastanud ronge. Mu kõige
painajalikumad uned seostuvad alati rongidega, rongile jõudmise,
hilinemise paanikaga. Veidral kombel, mingi hoomamatu intervalli
tagant need unenäod korduvad, aastate kaupa. Unedes on nii mõndagi
varieeruvat, kuid sündmuste kese alati üks – ümberringi
lõõtsuv pimedus, mu enda painajalik hirm, määratu jooksuspurt,
mahajäämise lohutu tühjus, perroonil uluv tuul, nägudeta
inimesed. Sootud, võõrad, kõrvalise tähtsusega mustad siluetid,
kel on kõrvalseisja meeleheitest sügavalt ükstaskama. Vahel läheb
ka teisiti – jõuan rongile, tundes sellest peadpööritavat
kergendust ja tõmban hinge. Kõrvus laksub liiprite kolin, vagunite
vali naksumine. Uitan kõikuval sammul ühest pooltühjast kupeest
teise, õieti teadmatagi, mida otsin. Tähtis on jõuda koju. Rongile
jõudmine tähendab alati kojujõudmist, pääsemist turvatsooni.
Viimasel ajal on mu unedesse lisandunud midagi uut.
Ma olen üks naine. Mitte mina ise, vaid keegi muu. Naine rongilt.
Mul on pikad pruunid juuksed ja suured tuhmid silmad. Mu mantel on
näinud paremaid päevi, ent minema viskamiseks siiski liiast armas
ja oma. Ega ma tõtt-öelda ülemäära hooligi, mis seljas. Hoolin
hoopis muust.
Mu teekonnal pole ausalt öeldes ei algus- ega
lõpp-punkti. Ma ei taha kuhugi meeleheitlikult jõuda, niimoodi,
nagu ihkasin noorpõlveunedes. Tahan lihtsalt näha ühte maja. See
ongi mu reisi tegelik eesmärk. Õigupärast on see muidugi totter,
sõita maha sadu kilomeetreid pelgalt selleks, et näha korraks
aknast mööda vilksatamas ühte esmapilgul täiesti tavalist maja.
Aga see on minu aeg, mul pole kuhugi kiiret ja pealegi pole rongisõit
unes kuigi kulukas.
Algul tundus mulle, et mõtlesin maja ise
välja, seejärel tabas mind arusaam, et see võib pärineda mõnest
ammunähtud ja sama ammu unustatud filmist. Mida uni edasi, seda
konkreetsemad piirjooned eluhoone mu teadvuses omandab. Nagu oleks ta
siiski päris ja tegelikkuses kusagil olemas. Võiks ju mõelda, mis
majaperemehel küll arus oli, et ta oma eluaseme säärasesse
sobimatusse mürarikkasse paika ehitas, kus puudub igasugune
privaatsus, aga teisalt, võib-olla tekkis raudtee hoopis hiljem ja
majaomanik oli sunnitud oma õunapuude ja ilmselgete
väsimusemärkidega kõrvalhoonetega koomale tõmbama, nagu ikka
nõrgem ja ajale allajääv pool. Seetõttu ei kaldu ma ka uskuma, et
tal oleks teatav tähelepanuvajadus ja soov oma argipäeva meelsasti
võõrastele silmadele eksponeerida ning sellest vaikset rahulolu
ammutada. Usun, et ta on sama lihtne ja tavaline inimene nagu mina
ega mõtle sedalaadi asjadele. Ta lihtsalt elab ja on ning kui tema
elu paistab kellelegi rongiaknast kätte, siis on see pigem vaataja
probleem.
Küllap nii ongi, kuid mulle pole see kaugeltki
probleem, vaid hoopistükkis eesõigus. Millegipärast arvan, et mina
olen selles isikupäratus külmas rongis ainus, kes maja ja selles
toimuvat üldse näeb.
Enamasti on see erinev.
Mõnikord on
vaatepilt päevi muutumatu. Maja juures ei askelda keegi, maja
sisemuses toimuv on peidetud raskete tumedate kardinate varju ja rõdu
tühi. Mõnel teisel päeval riisub keegi aias lehti või põletab
kulu. Mulluste lehtede kirbe põlemislehk jõuab aimamisi mu
sõõrmetesse. Siis aga on juba suur kevad, sale heledapäine naine
on kummardunud peenra kohale, surub puhkevate hüatsindinuppude
priskeid sibulaid pehmesse musta mulda. Ta kannab valgeid töökindaid.
Haistan õilmete magusrasket lõhna. Kirev ja kollane liblikas
laperdavad koos läbi õhu. Teoreetiliselt ei saa ma muidugi mingit
lõhna tunda, kuna vaatepilt libiseb loetud sekundite vältel mu
silme eest mööda, nii et jõuan vaid peamist tabada, pealegi olen
ma rongis, välismaailmast eraldatud paksu ja pisut määrdunud
roheka turvaklaasiga. Aga kuna näen jätkuvalt und, pole selles
kõiges midagi loogikavastast. Pealegi on hüatsindid mu lemmikud ja
mitte miski ei keela mul unes neid vaadata ja miks mitte ka haista.
Mõnel õhtul lõõskavad terves majas tuled, välisuks on selja
peale valla ununud, kesk aeda, suures roostetanud pajas, mis täidab
improviseeritud kamina aset, on läidetud elav tuli. Terrassitoolid
on veetud sinnasamma kõrvale. Mees ja naine istuvad lõõgastunult
teineteise vastu naaldudes. Naise heledad juuksed katavad lopsaka kosena tema pruuni kevadsügisjope rinnaesist, ta heidab neid vaba käega
sundimatult tahapoole, teises käes hoiab avatud siidripudelit.
Mehel on jalas vanad kulunud töösaapad ja seljas pehme triibuline
särk. Selline, mida kannavad maaelu ja küllap ka iseendaga sügavalt
rahulolevad inimesed. Ta on tumedapäine, pikka kasvu, pisut
habetunud, nägus. Nad räägivad, naeravad. Hele tulekeel loidab
pimedas öös, sädemed keerlevad õhus.
Ühel päeval märkan
paarikest rõdul tülitsemas. Mees vehib energiliselt kätega, naine
raputab pead, žestikuleerib vastu, liigutused nurgelised, täis
meelepaha. Vasturünnakul pole tulemust. Naine lööb käed rinnale
risti, saadab mehele hävitava pilgu ja vupsab tuppa. Rohkem ma teda
ei näe.
Eks eriarvamusedki kuulu paarisuhte igapäevaellu, mõtlen,
kuid mu sisemust raputab külm ebamugavustunne ja ma sooviks hea
meelega sellestsinatsest unest juba ärgata. Kui seda ei juhtu,
meenutan endale, et olen kõigest kõrvaltvaataja, anonüümne naine
rongilt, kellel pole äsja toimunud sõnavahetusega vähimatki
pistmist. Keegi, kelle osaks ei lange asjaosaliste rõõm, kurbus ega
meelepaha; keegi, kelle pilk lihtsalt fikseerib toimuva nagu
automaatsalvestis. Ometi tunnen kummastavat ängi.
„Kaua sa
kavatsed veeta oma elu kõrvaltvaatajana, selle asemel, et hakata
lõpuks ometi ise elama?“ küsib minu käest ühel sarnasel
rahulolematuseööl mu alateadvus.
Ma ei tea. Millas ma olen ise
see valgete töökinnastega lillepeenart rajav või lõkkesse vahtiv
naine? Võib-olla isegi rõdul tülitsev naine? Ma ei tea. Kas ma
üldse peaksin, ülepea?
„Ma ei pea teadma vastust enne
ärkamist,“ valetan alateadvusele.
Aga ühel ööl saab mul
kõrvaltvaataja passiivsest rollist villand. Majast mitte kaugel asub
väike tähtsusetu vaksal, kust rong seni suhisedes ja rappudes mööda
on sõitnud. Kuid täna öösel raudruun miskipärast peatub ja
juhust kasutades lipsan maha. Majani jääb kõndida napp kilomeeter,
mille läbin pooljoostes. Sajab hõredat kevadvihma, mis niisutab
kergelt mu mantlikraed. Õhus on rõske muru ja avanevate kasepungade
hõrku lõhna.
Mul pole aimugi, mida ma siit otsima tulen või
mida peaksin pererahvale ütlema, kui nad mu ootamatult köögist
eest peaks leidma. Eravaldus ikkagi ja võib-olla on mees miski
seadusesilm ja harjunud relva käepärast hoidma. Õnneks pole kedagi
kodus. Käin toad läbi ja astun korraks rõdule. Piirdelt koorub
õhukeste liistakatena valget värvi ja peitsimata põrandalauad
naksuvad. Kuid rõduuks on ilus helesinine, samamoodi puidust
aknaluugid, mis annavad kokkuvõtvalt majale unistusliku
väljanägemise ja hajutavad osavalt mulje
hooletussejäetusest.
Tubadest ei leia ma midagi üleliigset, ei
mingit luksust. Vanamoeline lillemustriline tapeet, kergelt kriim
mööbel, odav diivan. Ometi on kõik vajaminev olemas ja täiesti
ootuspäratult avastan, et mulle meeldib siin. Ainuke modernne
rahapaigutus paistab olevat köögimööbel, mis on uus, kiiskav,
kallis. Punasilmselt vilgub mulle vastu trendika elektripliidi valvas
silm. Lapsi ei tundu perel olevat. Küllap selline muretu ja
kohustustevaba elustiiliga paarike. Järgmisel ööl tulen jälle. Ja
ülejärgmisel. Pererahva tülid on sagenenud ja see häirib
mind.
Lõpuks õnnestub mul kohtuda mehega.
„Kas sa ise ka
tead, kuidas sul vedanud on?“ küsin temalt.
Ta ei tea ja on
sellist nägu, nagu poleks kunagi teadnud. See üllatab mind.
Arvasin, et ta on arukam. Sisukam.
„Kas sa ei näe, kui palju
sul on?“ sõnastan oma küsimuse ümber, et olla arusaadavam, aga
kahtlen, kas ta nüüdki mõistab.
Sama lugu on naisega. Nukunäolt
hoovab tülpimust. Ta jätab hüatsindid kastmata ja valetab mehele
üha tihemini. Ühel päeval kohtub ta teisega. Metsas, majast vaid
õige pisut eemal. Juhtun seda nägema juhuslikult, seistes üksipäini
viimase vaguni akna all. Toimuv tekitab minus piinlikkust ja mõjub
kuidagi labaselt, odavalt. Arvasin, et sellised asjad leiavad aset
ainult halbades filmides. Kuid mõni elu on veel halvem kui halb film
ja seda pole võimalik isegi teisele kanalile lülitada.
„Mis
sina teeksid, kui oleksid selle naise asemel?“ uurib mu alateadvus
edasi.
Ma ei vasta, ma natuke vihkan praegu neid torkivaid
küsimusi.
„Millega mul siis vedanud on?“ jätkab mees
järgmisel ööl meie pooleli jäänud vestlust.
Teen käega laia
kaare. „Selle kõigega. Naisega.“
Mehe ilme püsib mõru.
„Tahtsin jalgpallikoondises jätkata. Siin kolkas pole mul mingeid
väljavaateid. Palk on ka niru.“ Naise kohta ta sõna ei võta.
Vähemasti niigi palju mees.
„Mulle meeldis kesklinna
trenniklubis käia,“ ütleb mulle naine ja vaatab pahakspanevalt
ümbrust, nagu oleks see ainuisikuliselt kõigis tema hädades süüdi.
„Kohvikutes ja teatris. Samuti paelus mind mu kinnisvaramaakleri
töö. See oli nii… paljutõotav. Mul on tunne, et vihkan siin
kolkas kõike. Neil porist libedatel metsateedel jooksmist. Lõputut
üksildust. Pealegi,“ ta pühib näolt juuksesalgu, silmades kalk
helk, „ma vihkan seda idikat. Ta on nii…“ naine otsib õiget
sõna, „küündimatu. Kõiges. Absoluutselt kõiges.“ Mulle
heidatakse mitmetähenduslik pilk.
Korraga valdab mind häbi kõige
pärast. Mehe pärast, naise pärast, iseenda ja oma täitumatute
unelmate, hirmude, lootuste ja järeljätmatult painava ängistuse
pärast, millele ma ei oska muud vormi anda kui kududa sellest oma
unenägudes segasevõitu kirju kangas, millest tekib ärgates soov
pigem vabaneda kui selle narmaservast meeleheitlikult kinni hoida.
Loodan, et rohkem ma ennast raudteejaamast ei leia. Soovin, et ei
näeks neid unesid enam, sest need häirivad mind üha hullemini.
Aga
siiski. Lugu pole veel kaugeltki läbi.
„Kauem mitte,“ ütlen
ühel ööl nii iseendale kui oma alateadvusele.
„Kuidas,
palun?“ küsib ta, olles meie vestluse tõenäoliselt juba
unustanud.
„Ma ei kavatse kauem pealtvaataja olla. Mul on
sellest kõrini.“
„Tõesti?“ üllatub ta. „Sa siis ei
arvagi enam, et ainult teiste inimeste elu on ilus ja tähendusrikas
ning kuidas sa ka püüaks, sooviks või loodaks, ei saa sinu oma
sellele eales ligilähedalegi?“
Mu aju taasloob pildi rõdul
tülitsevast pererahvast. Inimestest, keda pidasin tõepoolest
veatuiks, kadestamisväärseiks, kelle elu pistelisi episoode ihkasin
ahne möödujana endasse ammutada ja siivsalt tallele panna otsatu
sisemise kurbuse ja tühjusetunde leevendamiseks, sest muud mul –
väidetavalt – pole, ei unes ega ilmsi.
Jätan vastamata, kuid
hommikul, peale ärkamist olen korraga hoopis teine inimene. Ma
tõmban jalga suured töösaapad ja otsin kuurinurgast välja vana
labidaloksu, mida ma aastaid kasutada pole viitsinud. Leian maja eest
sulni päikeselapikese, mis tundub igati sobiv koht, et roostes
tööriist otsustavalt mulda lüüa. Õhk lõhnab soojalt ja
kevadiselt ja selles on ka päriselt avanevate kasepungade kevadist
mee ja vaigu lõhna. Kusagil kõrgel lõõritab lõoke, tema
olemasolust annab märku kõigest tilluke liikumatu must täpp
täiuslikult pilvitus taevas. Homme sõidan linna ja ostan korvitäie
hüatsinte, luban endale. Selliseid nuppus ja suurte rammusate
mugulatega, mis istutamiseks hästi sobivad. Palju valgeid ja
roosasid õisi. Peenra teen juba täna valmis.