esmaspäev, 19. september 2011

Minu looming Teksteris


Ja kellel aega ning tahtmist, võib vahepeal ka Teksterisse jalutada http://eesti.tekster.eu/ ja seal minu - ning muidugi ka paljude teiste autorite - loominguga tutvust teha. Praeguse seisuga on mul seal üleval kolm lühilugu, üks luuletus ja üks järjejutt:
Kastesel heinamaal – luuletus, mis võiks anda sisulise vastuse sellele, kes ma siis õieti olen, lahti räägituna kujundlikus, metafoorses, loodust tunnetavas võtmes.

Minu aiaäärne tänavas  - ilukirjanduslikus vormis üles ehitatud mõtisklus lapsepõlveradadel, mulle emotsionaalselt üsna oluline lugu minevikust, juurtest, sellest, mis ümbritses mind minevikus, edasi antuna väikeste, oluliste, ilmekate detailidena.

Unistust püüdes visioon sellest, kuidas mujal näib alati parem ja mis juhtub siis, kui üksildane uneleja otsustab ühel päeval teoks teha mõtte ja järele vaadata, mis siis õigupoolest ikkagi asub seal, kus on mujal ja kas seal on siis tõesti ka kuidagi etem.

Mõnikord me vaatame koos. Laevu merel, linde vee kohal, lihtsalt sinetavat silmapiiri.
Kaugus on ilus. Kauguses on midagi tabamatut ja kummalist, mis hakkab pikemalt silmitsema jäädes aegamisi, justkui nõiduslikuna enda poole tõmbama, nii et viimaks on selle lummusest suisa raske lahti rebida.
Seepärast tulen ma sageli siia, et kaugust vaadata. Vaatan ja mõtlen – oleks ma ometi seal. Seal oleks kindlasti parem. Kõik oleks hoopis teisiti ja hulga paremini. Võib-olla.

Vaikust kuulates sügavuti loodust tunnetav novell. Kivilinnaelanik satub ürgsesse põlismetsa ja enda ümber looduse jõulist rahu tunnetades leiab end soovimas olla keegi teine, kasvõi kivi või puu, et vaid pääseda tüütute argiprobleemide küüsist. Samas, oma elu justkui distantsilt vaadeldes, jõuab ta viimaks selgusele ka olevikus leiduvatest tõelistest väärtustest.

Sulen silmad ja kujutlen – nii hea oleks olla männipuu. Ta ei pea eales ummisjalu, silmad unest alles paistes, tööle kiirustama ega muretsema liialt suure elektriarve pärast. Ta ei pea ennast lakkamatult teostada üritades ühiskonnale tõestama, et on siiski üsna vastuvõetav indiviid. Ta ei pea seisma poejärjekorras ja nägema, kuidas viimane lemmikjogurt või maailma lahedaim kampsun just tema ees korvi pisteti. Ta ei pea iial käima hambaarsti juures ega põdema ülekaalu pärast. Ta lihtsalt on. Olles kirjeldamatult vaba kõigest argisest, tühisest ja tarbetult energiast laastavast, kuulates lemmikajaviitena päevast päeva vaid mere kohinat, selle taktis mõtlikult ja mediteerivalt oksi kiigutades.

Hüvastijätt Suurlinnaga – sellest olen siin juba rääkinud. Vt. augusti teemade alt „Minu järjejutt Teksteris.“ Ma ise kaldun arvama, et mu järjejutt sai praegusest ülal seisvast konkurentsitult kõige parem, ilmselt ka seetõttu, et töötasin ta kallal kõige kauem aega. Millegipärast tundus huvitav väljakutse seegi kord minategelasena kujutada meest ja arvan, et kandsin selle üsna talutavalt välja. See on ka üsna uus lugu, teised, ülejäänud, on aastatetagused kirjutised, mis lihtsalt kaevasin sahtlipõhjast välja ja andsin neile natuke värskema olemise.

Mina, pikas hallis mantlis. Mu tumedate silmade ainitine pilk on võib-olla liiga sügav ja endasse vaatav. Must, stiilselt näole langev juuksesalk riivab vargsi mu paaripäevast habemetüügast, mida olen jäänud kasvatama pelgalt seetõttu, et keegi kastanitooni kiharatega ja männimaiguline, kelle päikeseline naeratus mulle ootamatu valuaistinguna mõnikord nüüdki veel enne täielikku hommikust virgumist meenub, väitis selle kunagi mulle suurepäraselt sobituvat. Omas võtmes võiksin isegi üsna nägus mees olla. Vähemasti nii ta väitis.

Toredat tutvumist!

Romaanivõistluse tulemused 2011


Võistlustulemused kuulutati välja vanalinnas asuvas Lastekirjanduse Keskuses. Nagu kaugelt tulijaile nähtavasti omane, jõudsin kohale esimesena. Lastekirjanduse maja võttis mind vastu võrdlemisi omanäolise interjööriga, vana väärika, kenasti renoveeritud eestiaegse majana. Kõndisin trepist üles ja vaatasin lastepäraselt sisustatud saalis ringi, ümbritsetuna kõikmõeldavatest käsitsi valmistatud nukkudest ja muinasjututegelastest. Maja ise tundus hubane ja vaikne, olin lausa hämmelduses mõtte üle, et polnud siiamaani vähimalgi määral pabinasse sattunud. Arvatavasti tulenes see peamiselt sellest, et ma lihtsalt ei ajanud lootusi liialt kõrgeks. Auhinnaline koht tundus pigem helesinise unistuse kui reaalsusena.
Pikapeale saabusid ka teised, kokku saigi meid ainult neli suleseppa, kahel neist julgustuseks kaasas ka mehed. Üks kutsutu jäi olude sunnil tulemata. Kuna ma nägupidi esialgu kedagi ei tundnud, sain pisut hiljem teada, et üks osaleja, Reeli Reinaus, olla staažikas noortekirjanduses nime teinud kirjanik, kelle sulest on ilmunud mitmeid laste seas populaarseid raamatuid, millest nii mõnedki kuuluvad ka mu tütre lemmikute hulka. Näiteks „Saladuslik päevik ja „Nõidkapteni needus.“ Teine osaleja, Kristiine Kurema, olla 2008.aastal noorsooromaanivõistlusel oma käsikirjaga „Jäätunud võõras“ koju viinud esikoha. Kolmas kutsutu, Kristel Kriisa, saavutas 2009.aastal samal võistlusel oma käsikirjaga „Neetud“ 3nda koha. Seega – mida te ise arvate taoliste konkurentide kõrval seismisest? J Hmm…
Pikapeale ilmusid lauale kringlid, mahlaklaasid, lillekimbud ja saabus ka kirjastuse juhtkond eesotsas Tauno Vahteriga (pildil), kes tundus olekult üllatavalt muhe ja sõbralik.
Ta alustas sissejuhatust sõnadega: „Kuna teid on siia kutsutud, siis saate ilmselt isegi aru, et väga halvasti teil ei saanud just minna.“
Tema taolised sõnad viisid mu mõttele, et ehk polegi hullu ja järsku on mul vähemasti äramärkimist loota. See ei tähendanuks küll rahalist auhinda, aga vähemalt käsikirja kirjastuslepingut, mis oleks sellegipoolest väga suur asi ja kordaminek.
Kõigepealt rääkis Tauno pisut romaanide sisust ja varasemate aastate võistlustest üldse, mispeale tabasin end samal ajal rahutult telefoni käes keerutamas ja kergesse kahetsusse laskumas, et end üldse kohale vedanud olin. Tahtmatult võttis korraks närveerima ja leidma end mõttelt, et märksa lihtsam oleks siiski olnud lihtsalt kodus Tänapäeva kodulehelt tulemused järgi vaadata, kui üle laua teistele, samamoodi kergelt tõsiseks tõmbunud ja pabistavatele suleseppadele otsa vaadata.
 Äramärgitud tööd said ette loetud ja kuna minu nime ikka veel polnud kõlanud, siis muutus olemine küll kergelt kummaliseks. Ei teadnud enam, kuhu vaadata või mida mõelda.
Aga kui siis lõpuks minu nimi välja kuulutati, mis teatas mulle, lihtsalt koba peale üritama tulnud uustulnukale, auhinnalist kolmandat kohta, oli see kahtlemata üks kõige toredamaid hetki mu elus. Jalg taolise suurkirjastuse ukse vahele saada oli miski, mis mulle korraga
õieti päralegi ei tahtnud jõuda.
Allkirjastasime sealsamas lepingud, sõime kringlit ja rääkisime pisut juttu. Tulemused teada, saabus muidugi üleüldine pingelangus ja olemine muutus taas üsna lahedaks tagasi.

Žürii otsustas auhinnad jagada järgmiselt:

II koht Reeli Reinaus, käsikiri "Nahka kriipivad nädalad"
II koht Kristel Kriisa, käsikiri "Piinatud hinged"
III koht Kiiri Saar, käsikiri "Martin Greeni juhtum"
III koht Reeli Reinaus, käsikiri "Vaevatud"

Äramärgitud, avaldamissooviga:
Kristiine Kurema, käsikiri "Liblika lein"
Kadri Pettai "Jaanik(a)"

Reaalsus tabas mind täielikult alles siis, kui Lastekirjandusemaja raske puidust uks lõpuks mu selja taga kinni kolksatas ja ma end taas vanalinna tänavalt leidsin. Mõnda aega oli nii, et ma ei mäletanud midagi, kuhu poole õieti minema pidin, mida ma teha tahtsin, mis kellasele praamile jõudma pidin või mis päev üldse oli. Pea käis kuidagi kummaliselt ringi, kõik tundus harjumatult ere, mistõttu kulgesin nagu unes.
Päev… päev tuli mul lõpuks isegi meelde – 25. mai. Millegipärast on seitsmega seonduvad numbrid (kui 2 ja 5 omavahel kokku liita) mulle alati õnne toonud. Hoolimata sellest, et ma end eriliselt ebausklikuks ei pea, on number 7 on mu elus üsna suurt rolli mänginud ja paljud olulised või lihtsalt head asjad elus juhtunud just selle numbrikombinatsiooni tähe all. Nii et mine tea, uskuda või mitte. Natuke ju isegi ehk võib. J
Järgmise sammuna, kui pisut toibunud olin ja möödakäijaile tobedalt naeratamise viimaks lõpetada suutsin, koukisin kotipõhjast uuesti oma telefoni välja ja alles siis hakkasin tuttavatele helistama ning uudisest teavitama. Eks nad olid ikka üllatunud küll. Ja ega ma ise vist eriti vähem ei olnud.

Statistikast kirjastuse kodulehelt romaanivõistluse kohta veel niipalju, et:

Kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2011. aasta noorteromaani võistlusele laekus kokku 32 tööd. Tegu oli järjekorras kuuenda noorteromaani võistlusega, kokku on aastate jooksul laekunud 135 käsikirja, millest avaldatud on umbes 25. Võistluse korraldamist toetas Kultuurkapital.
Huvi korral loe lähemalt kirjastuse kodulehelt http://www.tnp.ee/uudised

Grupipildi ja minu 3nda koha foto autor on kirjastuse Tänapäev fotograaf. Vasakult: Reeli Reinaus, tundmatu meesisik, Kristiine Kurema, jälle tundmatu meesisik, Kristel Kriisa ja mina.
Lillekimp seisis müstilisel kombel mul vaasis enam-vähem värskena ligi kuu aega, peale seda kuivatasin ta ära, ripub mul praegugi kamina küljes, lihtsalt kui üks ilus asi. Väga omapärast tooni õied – hallikasroosad – polnudki varem seesuguseid näinud.


 „Martin Greeni juhtum“ peaks kirjastuse sõnul ilmuma kas aasta lõpul või uue algul ja seda peaks olema võimalik osta ka e-raamatuna.



neljapäev, 15. september 2011

Päev Tallinnas enne võistlustulemusi

Nagu te ilmselt juba aru olete saanud, on mu seekordse romaani peategelane sedapuhku mees. Ilmselt võib siinkohal tekkida küsimus, miks see nõnda on. On ju vist tavaline, et mehed kirjutavad ikka meestest ja naised lahkavad oma romaanides rohkem naiste mõttemaailma. Samas pole taoline vangerdus – võtta naisena romaani minategelaseks mees – siiski ka päris tavatu võte, mida on enne mindki tehtud. Ilmselt läksin seekord seda teed just seetõttu, et kirjutamisprotsess iseenesest on mingil määral kindlasti ka mänguline tegevus –  võid uut süžeed ja peategelasi luues võtta endale kujundlikult mistahes rolli – olla kulda rüütatud Hiina keiser, vaene kalamüüja keskaegse Pariisi agulitänaval, ekstsentrismi kalduv šopahoolik Manhattanilt, eksmodellist surfivarustuse laenutaja Hawaiil, tundmatu depressiivne Hollandi tänavakunstnik, maitsetusse sitskleiti riietunud nõukaaja piimapoe müüja eesrindlikus kolhoosikeskuses, või siis – miks mitte – lihtsalt üks eriskummaline üksildane hingevalust puretud nägus noor mees – kes iganes, kui vaid rolli võimalikult loomulikult välja kanda suudad. Mängulisus on kirjutamisprotsessi üks võludest, võimalus kehastada ennast kelleks iganes, tajuda läbi selle maailma korraks sootuks teisiti. Ja see on lõbus.
Kuigi mu teosed pole kunagi autobiograafilised, kaldun ma sellegipoolest peamiselt mina-vormis kirjutama, kuna see tundub kuidagi märksa vahetuma, loomulikuma ja ka loodetavasti lugejaile märksa usutavamana mõjuva stiilina.
Pealkirjaga ma tegelikult päris sajaprotsendiliselt rahule ei jäänudki, kuna debüüdi peakiri tundus MGga võrreldes kuidagi väga originaalsena, aga samas lihtsalt ei jäänud eriti aega, et midagi vingemat välja mõelda. Samas tundus see kriminulli-laadne pealkiri ka kuidagi üsna sümpaatne ja nii ta jäigi.
Üks suur erinevus „Lepatriinupüüdja“ ja „Martin Greeni juhtumi“ vahel, millest võib-olla veel peaksin rääkima, on kindlasti see, et uus teos on kahtlemata märksa sügavuti minevam, tunnetuslikum, analüüsivam – mida kindlasti on ka LP, kuigi mitte võib-olla sellises mahus. Kindlasti ei peaks „Martin Greeni juhtumit“ üleolevalt „naistekaks“ lahterdama, pigem võiks teda määratleda noortepärase põnevusromaanina.

Käsikirja lõpuks õigel ajal valmis saanud, istusin ühel veebruari lõpu hilisõhtul laualambi sooja roheka valgussõõri kumas üleval, printisin leht lehe haaval materjali kolmes eksemplaris välja, köitsin ära, varustasin nõuetekohaselt enda andmetega kinnises ümbrikus ja panin järgmisel hommikul Tänapäeva kirjastusele oma mahuka postipaki teele.
Millegipärast mäletan kuidagi kummaliselt selgelt seda postituspäeva – väljas paistis ere päike, talve lõpu kohta valitses suhteliselt soe tuuletu ilm, tänavad läikisid jääst. Pakk edukalt postitöötajale üle antud, tegin peale seda linna peal pika tiiru, hinges veider segadus ega osanudki õigupoolest mitte midagi tarka mõelda. Mul polnud õrna aimugi, kes üldse on ülejäänud osalenud kandidaadid,  missugune on võistluse üldine tase, aga kindla peale ei saanud see kehv olla, pigem vastupidi. Seepärast ei söandanud ma uustulija ja realistina, kogu protsessist siiski eriliselt aimu omamata, midagi ülemäärast loota. Elu on näidanud, et alati on tark vähem loota, kui enamat arvata, siis pole pettumus kunagi liialt suur, kui ka hästi ei peaks minema. Seetõttu hoidsin romaanivõistlusel osalemise teema suhtes madalat profiili ega rääkinudki õieti kellelegi, et olin üldse osalenud.
Mida ma tegelikult üldse soovisin, oligi lihtsalt tekitada endas kübeke lootust, et ehk veab mul korra veel, veab niimoodi, nagu väga üllatuslikult ja ootamatult vedas „Lepatriinupüüdjaga,“ mil õnnestus kirjastusleping uskumatult kiiresti saada.

Nagu Tänapäeva kirjastuse koduleht kuulutas, pidid võistlustulemused selguma kevadsuvel. Kuna see oli selline suhteliselt pikk ja umbmäärane aeg, jõudsin närveerimise asemel võistluse vahepeal juba enam-vähem ära unustada. Võiduvõimalus näis mulle siiski suhteliselt olematuna. Hoidsin lihtsalt seda väikest lootusekübet endas tallel ja tegelesin vahepeal sootuks muude asjadega.
Seda suurem oli mu üllatus, kui mai lõpus potsatas mu meilikontole kiri Tänapäeva peatoimetajalt Tauno Vahterilt, kus kutsuti Tallinnasse romaanivõistluste tulemuste väljakuulutamisele. Kuna kirjast polnud võimalik midagi enamat välja lugeda, kuidas mul üldse läks, võttis taoline kutse kergelt nõutuks. Kahtlesin mõnda aega ikka tublisti, kas mul on ikka mõtet nii kaugelt kohale sõita lihtsalt selleks, et teiste inimeste võidurõõmule kaasa elada. Samas leidsin, et sellegipoolest oleks see ehk suurepärane võimalus Tänapäeva kirjastuse eestvedajatega kohtuda ja pärast tulemuste väljakuulutamist võib-olla lihtsalt ennast tutvustada ja mõni sõna vahetada. Ja kuna tegelikult juhtus mul see hetk ka aega olema, otsustasin lõpuks siiski ära käia.


See mailõpu reis linna oli tegelikult väga tore. Võtsin meelega aega, saabudes juba eelmisel päeval, et jääks rahulikult aega kõikjal natuke ringi kolada. Tiirutasin kesklinnas, kodust kaasas oma teismelise tütre umbes meetripikkune nimekiri, mida ta pealinnast saada ihkaks ja mis mind ühtaegu nii vaikselt muigama võttis kui ka samavõrra nõutust tekitas. Püksretuusid? Kes ütleks palun, mis asjad need üldse on? J
Hulkusin vanalinnas, astusin lihtsalt uitmõtte ajel sisse mõnda juhuslikku tänavakohvikusse, istusin akna alla vabasse lauda, jälgides natuke aega üle aurava kohvitassi inimesi. Vahel mulle meeldib niimoodi, justkui pisut eemalolevalt ümbrust silmitseda, alateadlikult samal ajal endasse informatsiooni talletades. Inimesed käituvad kuidagi väga loomulikult ja mõjuvad huvitavalt, kui nad ei tea, et neid jälgitakse.
On üksjagu kummaline mõelda, missugused tegelikult üsna ebaolulised detailid veel hulga hiljemgi meeles püsida võivad – lõdvalt ümber kaela seotud kirju sall ukse juures istuva tundmatu tumedapäise naise kaelas, mu kõrvu kostnud juhuslikult pillatud lausekatke kirsipunases kevadmantlis möödujalt, mille ta kõrva juurde surutud telefoni poetas, hääl asjalik, tegus, korraldusi jagav… mingi suvalise käsitööpoe aknal rippuv värviline klaasvidin, millele paistev soe keskpäevapäike värvid ootamatult erksalt välja joonistas, mu lemmikrestorani Olde Hansa ees õhus heljuv värskete piparkookide küpsetamise vürtsikas hõng… kaks isehakanud tudengist tänavamuusikust noormeest päiksesooja kiviseina juures maas istumas ja omavahel millegi üle niimoodi naermas, suutmata seejuures uut lugu alustadagi…
Nende väikeste infokildude ebaolulisus on tegelikult isegi vaieldav – kunagi, mingis muus kontekstis, näiteks kirjutades, võib midagi sellest mulle uuesti ja täiesti ootamatult meenuda ja sellest võib tahtmatult saada detail mõne mu uue kirjutise tarbeks. Me kõik täiendame, mõjutame, kujundame üksteist oma mõtete, hoiakute, olemusega, pigem isegi alateadlikult, kui otseselt.
Tallinn ise mõjus peale sealt mõningast äraolekut kummaliselt vaba, tegusa, küllusliku, multikultuurse, muretuna…

Põhiaja veetsin loomulikult raamatupoodides, kaevudes ilukirjanduse lõputusse valikusse. Suurte kaubanduskeskuste raamatupoed on justkui rahusadam keset kiirustavat suurlinna – vaikne, õdus, rahulik äraolemine. Inimesed, kes seal viibivad, näivad olevat justkui muust maailmast ära lõigatud. Istuvad, loevad, mõtetes kusagil kaugel eemal. Täiesti omaette maailm.
Nii mitmelgi pool jäi mulle riiulitel teiste Eesti autorite seas silma ka mu enda „Lepatriinupüüdja.“  Seda näha oli omamoodi vahva ja suurepärane tunne, justkui olekski tõepoolest millegi laheda ja olulisega hakkama saanud, endast jälje maha jätnud.


kolmapäev, 14. september 2011

Romaanivõistluse lugu, "Martin Greeni juhtumit" kirjutama asudes

Nagu lubatud, räägin siis „Martin Greeni juhtumist“ edasi.

Nagu öeldud, on MG spetsiaalselt kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse jaoks kirja pandud teos, millega pihta hakates pidin arvestama päris mitme asjaoluga – esiteks, et käsikiri mõjuks eekõige eakohasena, sihtgrupina vanusele 14-18, oleks keelekasutuselt igati loomulik ja noortepärane ja mahuks sealhulgas ära ka võistlusel ette antud mahupiirangusse.

Noortepärasusega polnud mul erilist probleemi, kuna mu eelistatuimaks žanriks ongi kuidagi märkamatult kujunenud nooremale rahvale kirjutamine. Mahupiiranguga võis aga samas isegi mõningane probleem tekkida, peamiselt mu kalduvuse tõttu kirjutades liiga sisse elada ja rohkesõnaliseks muutuda. Seega tuli päris kindlasti arvestada faktiga, et sündmuste kirjeldused ja kogu süžee saaks piiritletud teatud napi lehekülgede arvu hulgaga, ehk siis – teos ei tohtinud olla pikem, kui 400 000 tähemärki, mis on veidi üle 200 lehekülje. Mahult siis umbes sama pikk, nagu mu „Lepatriinupüüdjagi.“
Kuna tähtaeg hingas üsna karmilt kuklasse, tuli kahtlemata end kokku võtta ja üksjagu pingutada, et üldse õigeks ajaks valmis jõuda. Kuna olin mõttes vastu võtnud otsuse, et osalen, tahtsin valmis jõuda igal juhul.
Kirjutamisprotsess iseenesest polnud seegi kord kuigi keeruline, vajasin selleks eelkõige lihtsalt piisavalt omaette-olemise aega ja väljapuhanud olekut, et vajalikul määral süveneda suuta.

Nagu ikka, ei tahtnud ma luua midagi tavalist, mida on juba varem öeldud, mis on kusagil juba enne mind kirjasõnas olemas, vaid mõjuda igati originaalsena. Kuna omanäolisus on mind alati köitnud, otsustasin visandada peategelase üsna kummaliseks tüübiks, kelle hingevalu trotsimine leiab üsna kummalise väljundi – ta muudab peale endaga aset leidnud traagilist sündmust üsna kardinaalselt oma imagod, hakates üha uskumatumaid ja möödakäijaid šokeerivaid riideid kandma, omandades neid täiesti suvalistest kaltsukatest.
Kuna mulle endalegi meeldis mingi aeg omanäolisi ja ekstravagantseid rõivaid kanda, neid peamiselt ise õmmeldes, oli päris lõbus käsikirjas selles mõttes fantaasia vabaks lasta ja edasi anda Martini ema šokeeritust mõne uue hullumeelse hilbu pärast, mida ta oma pojal taas seljast leidis. Aga päris kindlasti pole see peategelase ainuke eripära, Martin on väga eriline ja ainulaadne inimene, aga milles see täpsemalt seisneb, sellest lugege juba mu romaanist! J

Üldse peaks teoses leiduma päris palju elavaid humoorikaid dialooge. Hoolimata leina-temaatikast ei tohiks raamat kokkuvõtvalt kindlasti mõjuda sünge, vaid pigem siiski üsna omanäolise põnevikuna, milles leidub peale sisse kootud põnevuselemendi palju muudki - kaunist romantikat, elavaid olukorrakirjeldusi ja kummalisi sündmusteahelaid, mis viivad lõpuks üsna ootamatu lõpplahenduseni.
„Martin Greeni juhtumis“ leidub märksa enam tegelasi, kui „Lepatriinupüüdjas.“ Kirjutades tajusin kuidagi alateadlikult, et suudan sedapuhku märksa suuremat tegelaste hulka hallata, kujundada neist igast ühest omanäoline karakter ja panna nad värvikalt elama ja tegutsema, põimides kõik kokku üheks eriskummaliseks looks.

Kuigi esialgne mõte oli jätta müstika loost täielikult välja ja kirjutada lihtsalt üks realistlik ja asjalik romaan, trügis see üsna märkamatult mõne elemendi näol siiski sisse. Seda tõdedes tajusin veekordselt -  mingi ajahetk hakkavad mu kirjutised lihtsalt justkui oma elu elama, sündmused hargnevad, arenevad, dikteerivad ise, kuidas ja mis suunas edasi kulgeda – minu ülesandeks jääb lihtsalt leplikult kõik kirja panna ja sõnastus talutavalt perfektseks lihvida. Kokkuvõttes kaldun arvama, et ilmselt sai mu romaan nõnda isegi märksa parem, mitmekülgsem ja omanäolisem, kui siis, kui oleksin tuimalt oma esialgse teooria juurde jäänud.

Selle üle ükspäev omaette mõtiskledes tabasin end mõttelt, et kas ongi nii, et võib-olla ma ei oskagi teisiti? Ilma selle kerge müstilisuse elemendita, mis (vähemasti mu enda arvates) annabki mu teostele sootuks erilise värvingu ja omamoodi olemise? Ilmselt peitub siinkohal samas ka mõningane risk jääda ühekülgseks, ainult üht kindlat žanri pakkuvaks, sest kahtlemata ei pruugi kõiki lugejaid müstilisus sugugi köita. Tegelikult on nii, et oskan samas realismi kirjutada küll ja midagi sellelaadset on mul isegi olemas, aga sellest rääkimise jätan pisut hiljemaks. J

Mu seekordse romaani sihtgrupi määratlemisega on seegi kord täpselt nõnda, nagu „Lepatriinupüüdjagagi“ – päris kindlasti pole sihtgrupp siiski nõnda kitsalt piiritletud, et sobib lugemiseks ainult teismelistele. Kahtlemata on „Martin Greeni juhtum“ lahe lugemismaterjal väga vabalt  mis igas vanuses täiskasvanuile, eelkõige inimestele, kes peavad lugu heast huumorist, romantikast ja tahavad loetava kaudu kogeda midagi tavapärasest sootuks erinevat ja võib-olla isegi pisut eriskummalist. Midagi, mis viib argipäevast eemale ja süstib usku, et tegelikult on ilmas kõik võimalik. Kui me ainult avame silmad ja lubame endil sellesse uskuda.

Arvan, et kuniks teos pole trükist tulnud, ei hakka ma seda praegu ümber jutustama, et mitte lugejail avastamisrõõmu ära võtta. Sisukokkuvõtteks ütlen ehk ainult niipalju, et ühel pimedal meeleheiteööl kohtub peategelane, 21aastane Martin, ühe kummalise tütarlapsega, kellega tutvumine tõmbab ta ootamatutesse ja üksjagu üleloomulikesse sündmuste keerisesse, mis kõigutavad suuresti ta realismist kantud maailmapilti, pannes lõpuks maailma sootuks teise pilguga nägema.

Fotodel on Eesti Lastekirjanduse Keskuse maja Tallinna vanalinnas, kus kirjastus Tänapäev võistlustulemused välja kuulutas.



kolmapäev, 7. september 2011

Elu nagu malemäng


Vahelduseks siis ka midagi kergemat, mis peaks väidetavalt midagi intervjuu-laadset olema. Fotol on suvine aiapidu, maasikatordi lahtilõikamise tseremoonia.

Esimene mõte, mis Sind valdab, kui hommikul ärkad?

Eks neid hommikuid ole muidugi erinevaid ja igasuguste mõtetega, olenevalt sellest, mida päev toob. Tegelikult on minu jaoks parim võimalik aeg eksisteerimiseks hilisõhtu, mil mõte töötab kõige paremini. Tõenäoliselt on need sellised üsna tavapärased mõtted kellaajast ja kohvitassist. Vahel peale ärkamist turgatab pähe ka mõni hea idee romaani edasi kirjutamiseks.

Miks Sulle meeldib sügis?

Kust sa üldse seda võtad, et mulle sügis meeldib? (naerab) Kahtlemata pole praegune aiast leitav puuviljauputus sugugi paha, kuid kui tormituul arvab heaks pelgalt ajaviiteks mu maja katust kangutada ja õuepealne oksi täis loopida, siis tuleb faktid muidugi paratamatult uuesti üle vaadata ja arvamust korrigeerida.

Mida Sa inimese juures kõigepealt vaatad?

Heaks tavaks on ilmselt vestluskaaslasele otsa vaadata, vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Aga kui detailsemaks minna, siis silmi ilmselt, kõige informatiivsem element inimese juures.

Mis on Su lemmik tv-seriaal?

Olemuselt pole ma üldse seriaalivaataja-tüüp, kuna tahan kohe lõppresultaati ära näha ja mulle ei istu, kui teema jääb poolikuks. Aga kunagi vaatasin näiteks Poirot´d, dr. House oma sarkastilise huumoriga oli ka päris hea. Õnne 13 vanemate osade olustik tundus kuidagi eestlaslikult omase ja soojana, seepärast jälgisin seda mõnda aega. Aga momendil ma seriaale tõepoolest ei vaata.

Kõige tähtsam ese su kosmeetikasahtlis?

Ma vist ei tahaks eriti seda teed minna, et hakata nüüd kuumi kosmeetikabrände üles loetlema, kuna ilmselt on seda enne mindki piisavalt tehtud. Tähendab, midagi mu sahtlis muidugi leidub, aga minu jaoks pole kuigi määrav, missugust tootemarki mu mingi järjekordne lipstick kannab. Ilmselt on selleks oluliseks esemeks hoopis üks õunaseemnetest kaelakee, mille tegi üks lõpmatult tore inimene, keda meie keskel paraku enam ei ole.

Mis värvi Su riidekapist kunagi ei leia?

Ilmselt kollast. Iseenesest pole ju värvil midagi viga – rõõmus soe toon, aga mulle lihtsalt ei sobi. Ennast oranži riietada tunduks samuti kuidagi kahtlasena. Pooldan teooriat, et inimese olemuse ja tema poolt eelistatavate värvuste vahel on seos – need annavad seda kuidagi kujundlikult edasi. Mu kapis leidub pigem sügavat veinipunast, musta ja pastellrohelist.

Kuhu Sa iga hinna eest reisiksid?

Iga hinna eest ei reisiks ma kuhugi. Üldse olen ma veendumusel, et iga hinna eest ei peaks elus midagi tegema, kuna sellest jääb lihtsalt sant maitse.
Muu maailma kultuur ja tavad on kahtlemata paeluvad, mida tasub võimalusel tundma õppida, kuid samas pole ma päris kindlasti inimene, kes eneses rahulolu balansis hoidmiseks aeg-ajalt maailma teise serva rändama peaks. Tunnen end kodus samaväärselt hästi. Aga Uus-Meremaa tunduks ehk piisavalt eksootilisena, võib-olla oleks tore ära näha paigad, kus „Sõrmuste isand“ on filmitud.

Parim viimase aja lugemiselamus?

Hirami „Mõru maik“ tundus üsna heatasemeliselt, kuigi mõnevõrra süngepoolselt kirjutatud. Viimati laenutasin Aita Kivi loomingut, mis tundub jätkuvalt sümpaatsena. Healt raamatult ootan võib-olla eelkõige seda, et ta minus mingisuguse positiivse emotsiooni, või siis lihtsalt äratundmise tekitaks. Aktiivsem lugemisperiood kipub tahtmatult talvisesse aega jääma.

Mis sind naerma ajab?

Absurdsed situatsioonid. Parim huumor on absurdihuumor, aga selles peab leiduma piisavalt elegantsi.

Mida Sa arvad elust?

Elu on nagu malemäng, milles võiks enda edukamaks positsioneerimiseks ideaalis paar käiku ette mõelda, et kõikvõimalikke ootamatusi sundimatu naeratuse saatel seljatada. Aga samas suudab elu sellegipoolest piisavalt üllatada ja mine tea, võib-olla polegi see paha.

Mida mõtled, kui vihma sajab?

Siis ma mõtlengi – pagan võtaks, vihma sajab. (naerab) Tegelikult pole ma eriline vihmavaenlane kunagi olnud, uduvihmas on täitsa lahe kulgeda ja sellisel hallivõitu ilmal on minu jaoks sageli hoopis inspireeriv mõju.

Mis on Su praegu poolelioleva romaani pealkiri?

Ma arvan, et sellest on praegu tõesti natuke vara rääkida.

Mis on aasta pärast, samal ajal?

Ennustamine on suhteliselt tänamatu amet ja üldjuhul ma sellega ei tegele. Päris kindlasti püsib nii mõnigi väärtus mu elus ka aasta pärast muutumatuna – näiteks see, et ma olen jätkuvalt brünett, rohesilmne ja 162 cm pikk. Edasine oletamine läheb mõnevõrra keerukamaks ja üldjuhul poleks vist eriti mõistlik selleteemalistesse spekulatsioonidesse laskuda. Jätan nupud malelauale, vangerdan nagu oskan ja vaatan, mida elu toob.
Aga küsi minult aasta pärast, siis tean kindla peale öelda.




pühapäev, 4. september 2011

Midagi originaalset - võrukeelne artikkel minust!


Uue kuu alustuseks toon kõigepealt teieni ühe väga laheda minust ilmunud artikli, mille originaalsus seisneb selles, et ta on kirja pandud võru murrakus. Tegemist on juba 11ndat aastat Põlva- ja Võrumaal ilmuva Uma lehega -  http://www.umaleht.ee/ -, on tervenisti võrukeelne ja omab päris suurt lugejaskonda, ligikaudu 32 000 inimest. Projekti idee on keele kui kultuuripärandi säilitamine, seda toetab nii Vana Võromaa Kultuuriprogramm kui ka Eesti Kultuurkapital.
Artikkel ise tekkis nõnda, et Uma lehe peatoimetaja Harju Ülle tegi mulle mõned nädalad tagasi, mil just kodukandist naasin, vahva ettepaneku kirjutada üks selleteemaline arvamuslugu. Haarasin mõttest koheselt kinni ja paningi ta peale mõningat järelemõtlemist  kirja. Kuigi kaalusin ka murrakus kirjutamist, tegin seda lõpuks siiski lihtsama vastupanu teed minnes tavapärases kirjakeeles. Murrakust saan küll praktiliselt sajaprotsendiliselt aru, kuna mu vanaema-vanaisa rääkisidki ainult niimoodi, kuid kirjapildi edastamises pole ma seevastu kuigi tugev, kuna pole seda tõtt-öelda kunagi eriti praktiseerinudki. Kogu lapsepõlveaegne suhtlus nendega käis ainult kõnekeeles – st, mu vanavanemad rääkisid nõnda ja mina sain lihtsalt kõigest aru. J
Seega nägid tublid Uma lehe keeletoimetajad üksjagu vaeva, et mu suhteliselt keerukas keelekasutuses ilukirjanduslik tekst korrektselt murrakusse ümber panna, aga loomulikult said nad sellega suurepäraselt hakkama. Ülisuured tänud neile selle raske töö eest! J
Ülle andis lahke loa artikkel ka mu blogisse üles riputada, mida siinkohal ka teen.
Kellele murrak lihtsalt üks arusaamatu tähekombinatsioonide jada tundub ja peavalu valmistab, siis sama artikkel on augustikuu materjalide hulgas ka kenasti olemas. Seda küll, tõtt-öelda pisut pikemas versioonis, kuna leheruum ei võimaldanud sajaprotsendilises mahus ära trükkimist, aga paremik sai kahtlemata välja toodud.
Uma lehes asub artikkel siin:

Toon ta blogis ka täielikuna ära, kuna ta tundub mulle igas mõttes väga eriline – kild minevikust, keel täis mälestusi ja lapsepõlvehõngu. Midagi, mis on mulle armas ja oluline, murrak, mille kuulmine tekitab mu meeltes alati midagi koduselt tuttavlikku.

Pildil on koolimaja ees asuv aed.


Kodokandi ratu pääl kävveh

Tah ma sis jäl olõ: umah kodo- paigah Leevil. Tuu tege minno ütteaigu rõõmsas ja kurvalid- sõs. Trehvä taaha veidemb, ku tahtnu. Siiä joudminõ võtt tõõnõkõrd terve päävä, ku tahat mõnõst poodist kah läbi astu ja pedäjämõtsa käkitühe, valgidõ häitsmidega järvekaasikit täüs mõtsajärve ujoma minnä.
Vili om valmis ja pihla viska- sõ rohiliidsi lehti vaihõlt vere- vät. Kavvõmbah nurmõ pääl jalotas ütsindä kurg – tuu om sääne pilt, midä mu tääm- bädseh kodopaigah Hiiumaal hariligult ei näe.

Võhandu jõõ nuhe om õks säänesama nigu latsõpõlvõh: sääne lõmmulehine ja meele- ga mõistmalda. Kavvõmbast paistus külä keskkotus – vana tummõkõllanõ bussijaam, miä om õgasugumaidsi kirivit ja tuulõ käeh veidükese hilbõlõ- ma päsenüid silte täüs liimit.

«Ostame mustikaid.» Käsilde maalit kuulutus tulõtas miilde, kuis latsõn sai üteh paari väiku sugulasõga mustikit mõtsa ala süümä mintüs ja kriimligadsõ näoga kodo tagasi tultus.

Müüdä lätt jalgrattaga vana- miis, hõikas midägi teretüses. Pehme võro kiil pand mu mõt- tõh naaratama joba inne, ku jõv- va kaia, kiä tuu teretäjä om.

Mu kadonu vanaimä ja vana- esä kõnõligi õnnõ niimuudu. Võro kiil tähendäs mullõ kõgõ midägi latsõpõlvõlist. Sinine tsukrutuus vanaimä tsõõrigu söögilavva pääl.

Peotäüs vaasi pantuid, makõ hõnguga valgit floksõ, miä kasvi vanaimä magamistarõ aknõ all. Valgõ klaari kütse maik. Lämmä piimä hõng plekidse pangi seeh.

Kriimliganõ kõllatsidõ silmiga kass puust läve pääl ahnõlõ valgõt vattu hiilmäh. Hainamaa päält kodo tulõjidõ valgõvillaliidsi lambidõ kipõ sammu ja herevällä määgmine. Kuusõmõtsa puult aigupiteh lähembäle ruumaja udsu.

Tunnus ütsjago uskmalda, ku palïo või hindä seeh käkki üts kiil, ku tä üteainuma silmäpil- guga nii palïo miilde tulõtas.

Astu küläpuuti. Uss lätt väi- ku sahinaga vallalõ, kuigi hulga kergempä, ku
tuukõrd. Müüjä leti takah om kunagidsõ müüjä tütär. Tä tund mu kõrraga är ja jääs imehtüsega kaema.

Päävävalguslambi pandva silmi pilutama. Kõik mu ümb- re om nii harinõmalda euro, et ma ei tunnõ ruumi kõrraga ärki – valgõ saina, otsani puh- ta plastriioli, kirivide siltega Lääne kraam, minkal om võlss maik. Tulõ miilde, määne hõng olï vormileeväl, midä vanaimä vaihõpääl lehmile süütse – leib olï sis nii otav.

Riioli päält kae- sõ sirgõh riah vasta hoolõga kile sisse pakidu ja viilõs lõiga- du leevä. Märk tõõsõst aost, tõisist kombist ja olõmisõst. Ütski leib sääl poodih olõ-i tuu, midä ma otsi.

Nakka rahvamaja poolõ ast- ma. Om seo nuka kodokandi- päiv. Rahvamaja uss om peräni, säält tulõ sisse pahvak suvõläm- mind õhku ja edimädse küläli- se, kiä tassa läbi tarõ astva.

Paki tassakõistõ vallalõ värs- ki trükihõngulidsõ raamadu. «Lepätriinupüüdjä» – mu edi- mäne romaan. Kiroti tuu selle, et näüdädä, et tütrik, kink ki- rändit klassih kunagi ette loeti, om mu seeh viil alalõ.

Raamadu näütämine. Kokko- saaminõ kodonuka rahvaga. Millest ma ülepää kõnõlagi?

Arvada tuust, ku tähtsüseldä om tegeligult välimäne helkä- mine, ku võlss om pruuvi olla kiäki, kiä mi periselt ei olõ. Ku tähtsä om är tunda, minkjaos mi siiä ilma olõmi sündünü, hinnäst säändsenä hääs pitä, nigu mi olõmi.

Autogrammi. Pühendüse. Lugõjidõ hää arvaminõ. Ar- vada om seo jago kõgõ taa aúa man kõgõ meelelidsemb.

A tuu leevä lövvä ma külh. Mõnõ päävä peräst, ku är nakka minemä, Võro Maksimarketist.