Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi"

Hää on jällegist teada anda, et ilmunud on veebruarilugu "Kolme korpulentse klubi". Pilguheit kolme kaaluprobleemiga naise ellu. Ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber on üle Eesti hästivarustatud ajakirjalettidel kenasti saadaval. Siinkohal pisuke katkend blogi vahendusel, lingile võib turvaliselt klikata siin.

Jaanuarilugu "Ulla elu episoodid" saab osaliselt lugeda veel ajakirja veebiväljaandest. Lingi leiab siit: http://www.saladused.ee/ulla-elu-episoodid. Trükitud kujul täismahus novelli lugemiseks tuleb sammud seada raamatukokku. 


Pilt: internet

Müüdavate hingede kuu

Novembrikuus on liiga palju halli. Taevas näib olevat tehtud ühestainsast suurest, poolläbipaistvast pärlist, kogu ülejäänu aga ühtlaselt sopakarva, millesse võib õige hõlpsalt 
ära eksida ja muutuda samasuguseks halliks nähtamatuks ning mittevajalikuks tähenduseta varjuks. 
Ja kõik meie ümber lihtsalt on. Ei halb, ei hea. Kõigest me endi heaks ja halvaks mõeldu. Ning tehtu.

Vahel haarab meid ebamäärane hirm kaotada ära iseend. Anda ennast ja oma väärtuslikku elujõudu raha eest ära nagu prostituut. Jääda ühel samasugusel, tähenduseta hallil päeval seisma ja küsida endalt ühtäkki ehmunult - kas me oleme üldse veel olemas? Kas see väärtuslik algosake, mis teeb meist meid ja annab meie eksistentsile tegeliku, sügavama tähenduse, on kusagil meis veel alles või mitte? Ning taipame, et me ei teagi enam vastust. Liiga palju on vahepeal olnud elu, mida me pole üldse tahtnud, mis on kohustanud meid kõigeks selleks, mis pole meile omane, mida me pole tegelikult oma ellu kunagi soovinudki.
Õdus oleks olla niisama, täielikult iseenda päralt ja iseenda oma; vahtida, käed taskus, pilvi, puid, pea kohal kohisevat ja kumisevat laotust, lasta sellel kõigel endast läbi lennelda, vastu kohiseda, vastu heliseda. Kõndida pikal sammul üle öökülmade poolt sasitud kõlunõmme, kanda vana mugavat tuulejopet ja sissetallatud saapaid, rahulolunaeratus põues. Tühja sest suurlinnasärast, mis kutsuvalt üle vee vastu helgib. Seegi armastab meid kõigest raha eest, olemata põrmugi parem müüdavatest hingedest. 

Tasakaal maksab. Selle eest võib raha välja käia küll. Üha enam selle eest raha välja käiaksegi. Märkamatult on see muutunud kõige väärtuslikumaks käibel olevaks valuutaks. Veel parem muidugi, kui rahulolu eest ei peaks üldse maksma. Kui võikski kõndida, käed taskus, üle kõlunõmme, lihtsalt niisama ja ilma otsese eesmärgita, kiirustamata ja kasvõi iga päev. Lugeda, kirjutada, mõelda. Kuulata, kuidas veri soontes kohiseb, süda lööb ja kopsudest pahiseb novembrikuisesse külma õhku piimvalget auru. Olla olemas ja olla tänulik iga täisvereliselt veedetud hingetõmbe eest. Ja ilul, edukusel, tuntusel ning kõigil muudel sisuliselt tähtsusetutel siltidel, mida inimesed nii meeleheitlikult endile või teistele kaela riputada ihkavad ning mille nimel igapäevane arutu jaht ja enesesalgamine käib, pole seejuures mingit tähtsust. 

Pilt: internet 

Kassid, need neljajalgsed elukunstnikud

Miskipärast on mu kassipostitus kujunenud läbi aegade kõige populaarsemaks. Panin omal ajal kirja teatud tähelepanekuid oma uue sõbra, briti lühikarvalise kohta, kuna mulle tundus, et ta käitub veidralt, puhuti nagu inimene.
Praegu mõtlen nii, et kassid, need neljajalgsed karvasabadest elukunstnikud on nagu õnn – tulevad ja lähevad. Nad pole su juures kunagi kuigi kaua, kuna nad ei talu kramplikku kinnihoidmist ega lämmatavaid embusi, aga samas tiirutavad nad oma kassiasju ajades pidevalt kusagil lähipiirkonnas ja võid olla päris kindel, et õige varsti on ta jälle tagasi su nägemisraadiuses. Vaatad teda ja heldid taas. Hetkeks tundub elu isegi lihtne ja meeldiv.

Võib-olla sa polegi otseselt mitte millegagi ära teeninud tema soosivat lähedalolu, sest inimene, see kohmakas kahejalgne loom tegutseb kassimõistuse kohaselt paljuski arusaamatult ja mittevajalikult. Palju mõistetamatult, kui inimese jaoks kass, sest temal on prioriteedid paigas. Igal juhul võiks inimloom vähem muretseda, rohkem meelelistele naudingutele – nagu näiteks magamine, päikeselaigus olesklemine ja miks ka mitte nurrumine – keskenduda, selle asemel, et päevast päeva kiirustades masinlikult ringi trampida, terveks pikaks päevaks välisukse taha kaduda, et õhtul mureliku ja rampväsinuna diivanile variseda.
Jah, asjad on siinilmas valesti. Maailma peaksid valitsema kassid, kõik oleks palju rohkem balansis, kindel see.