Reede, 17. oktoober 2014

Ilmumas on novell "Nõiutud sõprus"

Aeg muutub tasapisi külmemaks, tuues õhku kargust, jalge alla krudisevat jääkirmetist, kõnniteedele varisenud ja kurvalt pruuniks koltunud puulehti. Sügisaeg võib siiski olla üpris õdus, kui vaatepilti nautida soojaks köetud toas - kuulatada akna taga vilisevat ja katusel kolistavat tuult, mekkida mõnd uut ja huvitavat, värviküllast taimeteesegu ning sirvida ilukirjandust.
Juba novembrikuu esimesed päevad toovad lugejaini ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel mu uue novelli "Nõiutud sõprus".
Vahel on nii, et lugu ennast kirjutada ei ole kuigi raske, küll aga leida sellele originaalset, allegoorilist ja pilku haaravat pealkirja. Novembrinumbri novelli puhul kaalusin mitmeid variante nagu "Tuulest viidud sõprus" ja "Liiva jooksnud sõprus." Viimaks jäi peale "Nõiutud sõprus."
Eks uute tutvuste sobitamises olegi vahel midagi nõiduslikku. Nii mõnedki inimesed, kellega pole varem kohtutud, näivad piisavalt huvipakkuvad, et neist rohkem teada saada. Siiski on see mingis mõttes nagu pimesikumäng, huupi pimedas kobamine. Nad lasevad end meelsasti näha valge lehena, mida alles nende teod ja sõnad pisitasa täitma hakkavad, lõpuks mingisuguse pildi loovad ning arvamuse kujundavad. Kas ka tõese, see pole alati kaugeltki kindel.

Külma öö hakul leiab bussi istunud ja suvalises suunas koduvägivalla eest pakku sõitnud teismeline Kirsika end lõpuks ühe tundmatu ja ilusa järvekohviku sillalt, kus ta jääb mõttes aru pidama, mis suunas edasi minna. Iga uus algus tundub talle isa jõhkrutsemise kõrval tervitatava muutusena. Paraku jääb ta väsimusest ning üleelatud masenduse tõttu tukkuma. Novembriöö oma miinuskraadidega aga kõike muud kui halastav, seega ähvardab hädalist alajahtumine ja surnuks külmumine. Siiski otsustab saatus Kirsikale halastada - teda äratavad kaks paari võõraid sooje käsi, mis hoiavad ära hullema, tirivad tüdruku ulu alla, pakuvad öömaja ja kõhutäiteks head-paremat.
Uue hommiku saabudes avastab Kirsika end üpris veidravõitu ja värvikast seltskonnast, kes on järvekohviku personalina juba varavalgest usinasti ametis. Nood kannavad kummalisi hüüdnimesid – Nõel, Sõdur, Krohv, Rott, Tõuk ja Parun. Personal peab teda valvsalt silmas ega ole kuigi sõbrunemisaldis, ent siiski õnnestub Kirsikal jää murda ja nendega peagi headeks tuttavateks saada. Ta leiab tööd köögipoolel ning on rõõmus, et karmipilguline ülemus teda välja viskama ei kiirusta.
Kas õnn ka tegelikult Kirsikale naeratab ja kas igat heategijat saab kohe sõbraks nimetada, sellest loe lähemalt ajakirja novembrinumbrist!

Pilt: theprisma.co.uk





Kolmapäev, 15. oktoober 2014

Uus katkend novellist "Mustsõstratango"

Novell "Mustsõstratango" toob lugejaini taas ühe keeruka suhtekolmnurga. "Saatus&Saladused" oktoobrinumber on jätkuvalt saadaval nii Konsumi ketis kui mujal ajakirjandusväljaannete müügilettides. Vaata ka ajakirja veebiväljaannet, kus leiab pisut pikema katkendi. http://www.saladused.ee/mustsstratango


Kuidas läks?“ uurib Paul minult, kui olen autosse jõudnud. Väljas hämardub ja masina mõrasele esiklaasile tibab tinajat vihma. Mees kummardub üle minu ja sulgeb isaliku liigutusega mu turvavöö. Seejärel reguleerib ta salongi temperatuuri kahekümne kolme kraadini, kuna teab mu soojalembust. Kõik kokku on enam kui imelik – Paulis pole midagi isalikku. Pigem on ta seda tüüpi mees, kes ei saa kunagi päriselt täiskasvanuks. Siiski olen kaugel imestamisest, kuna mul pole selleks tahtmist ega tuju.  
Avastan, et mulle ei meeldi Pauli lõhn. Veider, et ma seda alles nüüd, peale seitset aastat abielu, tähele taipan panna. Tahan, et ta mu rahule jätaks ja laseks mul oma süngetes mõtetes omapäi hulpida.
Normaalselt.“
Õnneks Paul taipab mu tõredust ega päri rohkem midagi, vaid käivitab auto ja suunab selle hõredasse liiklusvoogu. Mehe hingeõhust kahtlustan, et ta on pisut võtnud, aga võimalik ka, et eksin. Alles hulga aja pärast märkan, et me ei lähegi koju, vaid oleme teel mingisse mulle esmapilgul tundmatusse linnaossa. Üksteise kõrval küürakil külitavad puumajad mõjuvad süngete ja tontlikena, trepikojauste avatud suud hingavad meie suunas oma kooljalehka ja elu vaevast määrdunud aknad teevad mulle külma kirega silma. Taipan, et oleme kusagil Kalamaja kandis.
Mõtlesin, et viin su kohvikusse,“ täpsustab Paul mu küsiva pilgu peale. „Sulle ikka meeldis vahel siin käia.“
Mu kaasa võltsvagadus süütab minus vaenulõkke. Pelk mõtegi sellest, nagu võiks mingi tühine koogitükk mu vermeis meeltele plaastrina mõjuda, näib naeruväärne. Aga siiski lasen end trepist üles juhtida, akna alla istuma suruda, rüüpan maitset tundmata leiget vett, milles hulbib mingi ebamäärane teepuru, uuristan ajaviiteks mustsõstrakoogi sisse tunnelit ja kuulan Pauli. Õigemini, teen näo, nagu kuulaksin Pauli. Tean, et mul tuleb see hästi välja, sest Paul innustub üha enam rääkima neist aegadest, mis kunagi olid. Vaeseke. Meil oleks viimane aeg lahku minna.


Foto pärit veebiavarustest. 






Neljapäev, 2. oktoober 2014

Katkend novellist "Mustsõstratango"

Mida me maal tegema hakkame?“ pärib minult Paul, kui oleme Tallinna selja taha jätnud ja mööda siledat asfaldilinti Tartu poole suundume. Ta hääl on tasane, alistuv ja emotsioonitu. See viib mu küsimuseni, millega ma küll ta nii ära hirmutada olen suutnud. Kas tõesti, isegi oma hingelises mõõnaseisus, olen ma tema jaoks liiga domineeriv natuur, keda kartma peab? Panen tähele, et mu kaasa vahepeal juuksuris käinud ja uue polosärgi selga ajanud. Roheline ei sobi talle, aga ma ei hakka oma meest ilmaasjata heidutama ja sellest numbrit tegema.
Kõike, mida pähe tuleb,“ lausun. „Maal juba tegutsemispuuduse üle kurta ei saa. Kindlasti on vaja lehti riisuda, lõõridest tahm välja rookida ja elamine soojaks kütta. Vanale majale ei mõju niiske siseõhk kuigi hästi. Võib-olla võiksime isegi seenelkäigu ette võtta.“
Jah,“ nõustub Paul ning paistab seenelkäigumõttest kohe pisut rõõmsam.  
Kilomeetrid kaovad vaikuses ja me kumbki ei tea, mida teineteisele öelda. Oleme justkui võõrad, kuigi sisimas ei taha ma seda. Ma ei saanud abielluda telefonipostiga. Ma ei tee kunagi midagi lihtsalt tegemise pärast, kõigest selleks, et massiga sarnaneda. Kohe kindlasti pidi Paulis midagi erilist leiduma, mis ta minu jaoks ligitõmbavaks ja atraktiivseks muutis. Ainult et mida? Seiran kaasat silmanurgast. Taanduv juuksepiir, punnkõhuke ja kortsus teksad. Ideaalist kaugel, samuti kaugel sellest Paulist, kes ta oli kunagi ammu, meie tutvuse algul. Siis meenub mulle tühjaks joodud õllepurkide virn Pauli riiete taga ja liisunud alkoholi lehk, kui ma taskulampi otsides kogemata tema kapiukse lahti tõmbasin ja avastusega silmitsi seisin. Mälupilt suunab mu uue küsimuseni.
Miks sa jood, Paul?“
Paul pilgutab oma heledaid silmi ja on otserünnakust ehmunud. Väga ammu pole ma enam huvi tundnud tema tegemiste vastu.
Ma ei joo ju,“ kaitseb mees ennast. „Pole hulk aega tilkagi võtnud.“
Su kapi sisu räägib teist keelt,“ jätkan ründavalt, kuid taipan otsekohe oma viga ja pehmendan tooni. „Ma tean, et sa jood, Paul.“
Pisuke laupäevaõhtune saunaõlu pole mehele mingi patt,“ vabandab ta ja tõmbub näost punaseks. „Kõigest vana taara, mida pole olnud aega ära viia.“
Kas põhjus on minus?“ küsin, kuigi tean, et peaksin vältima naiste igiomast kommet end alailma kõiges süüdistada.
Paul nohiseb ega vasta.
Otsustan ristküsitluse lõpetada ja keskendun juhtimisele, kuna tean, et Paulist ei saa ühtki tõde vägisi välja kangutada, kui ta seda ise ei taha.
Maastik vaheldub, selles on juba nii palju sügist, et nähtav teeb meele nukraks. Mu mõte rändab kadunud memmele, ta kodu soojale puhtale lõhnale, pirukate päikesemaitsele ja maja taga vohavatele mustsõstrapõõsastele, mille vahele oli lapsena nii vahva end ära peita. Kurvastan mõttest, et need ajad on kahetsusväärsesse kaugusse jäänud.
Huvitav, kas mustsõstraid ka veel on?“ mõlgutan kuuldavalt.
Ei usu, suur sügis juba käes,“ arvab Paul.
Nõustun üminal ja jään siis kaaluma, kas rääkida talle kunagi Evast ja kuidas säärane ülestunnistus võiks meie suhtele mõjuda.
Naabri Liidel on kindlasti terve kelder mustsõstramoosi täis,“ avaldab korraga Paul. „Ma lähen ütlen talle õige „tere“ ja toon sulle ühe purgi.“
Arvad?“
Muidugi. Mis on üks maalkäik ilma korraliku mustsõstramoosita?“
Naeratan. Paul oma tavalisuses on korraga nii liigutavalt omane. Vaatan ta tedretäpilisse näkku ja otsustan, et lükkan ebamugava jutuajamise pigem määramatusse tulevikku. Ajale, mil tõetunnistuseks piisavalt tugev olen.
Pöörame suurelt maanteelt kruusateele. Tuttavad hõbepajud kiigutavad tervituseks oma pikki rippuvaid oksi. Kuulan, kuidas kruusakivid rataste all lõbusasti krabisevad ning olen täis head usku, et ehk tuleb mul kunagi seegi meelde, mille pärast ma Pauli valisin. 

Täispikkuses loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist!
Pilt: peasantpattie.blogspot.com






Novell "Sosinad sirelites" täismahus

Mind jäi kunagi ammu painama üks nimetu film, milles oli nii mõndagi - midagi õrna ja helendavat, mis kandis endas külluslikku inspiratsiooni. Toona jäi see lihtsalt ootele. Veidral kombel kujunes sellest hiljaaegu alateadvuses üks uus ja täiesti teistmoodi lugu. 

Millest sosistavad sirelid siis, kui sa arvad olevat end kaotanud kõik?

Loe minu septembrikuu novelli "Sosinad sirelites" ajakirja "Saatus&Saladused" veebiversioonis täismahus! 


Pilt: aedvilja.ee




Ilmunud on novell "Mustsõstratango"

Tõsi ta on, et tangot tantsitakse kahekesi. Kes tantsib hapukatel mustsõstardel, kes magusail kirssidel. Eks nõnda ole ka suhtega. Süükoormat pole kunagi mõistlik veeretada ühe osapoole kraesse, sest suhe on siiski kahe inimese looming.

Keeruka sisemise pingega lugu toob lugejaini sootuks iseäraliku suhtekolmnurga, milles ükski osapool pole oma rolliga tegelikkuses täiuslikult rahul. Ent kuidas või kas peabki siis tantsima seda nõiduslikku tantsu nii, et lõbu jätkuks kõigile? Kas siin ongi ühest retsepti, sest lõppeks tammub igaüks oma rütmis ja kõrvetada saab niikuinii.

Värske novelli "Mustsõstratango" leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist. 

Pilt: npnutra.com