laupäev, 28. september 2013

Novell "Ühel pimedusepäeval Tartus" täismahus


Veel üks täismahus novell lugemiseks, mis ilmus ajakirjas Saladused juulis, 2012. Seostasin loos aset leidvad sündmused Tartuga, kuna see linn on mulle alati meeldinud.



Ühel pimedusepäeval Tartus
Kiiri Saar

Noh, asi nii hull või?“ sõnan pisut kahtlustavalt ja suundun pika sammuga üle esiku elutuppa, akna all suures nahktugitoolis valge villateki all konutava Angelisani.
Mu nikotiinipilve mähkunud kaunis tuttav kostitab mind kõigest põgusa tuhmi pilguga ja liigutab end imevähe, et mugavamat asendit leida. Akna taga trummeldab koos loodetuultega välja ilmunud hall kevadine torm, mis loobib vastu klaasi liivaprügi.
„Mis mõttes?“ pärib Angelisa terve igaviku pärast. Alles siis, kui tuhmpunaselt hõõguv sigaret ta peenikeste kahvatute kunstnikusõrmede vahel filtrini ära on põlenud ja vaibaservale ohtliku tuhahunniku moodustanud.
Vajun diivani käetoele istuma, fikseerides silmanurgast kogu toas valitseva segaduse – laual virnade viisi lahtiseid ajakirju ja raamatuid läbisegi krõpsupakkide, järatud õunte, kohvitasside  ja täis kritseldatud paberilehtedega.
„Selles.“ Osutan lõuaga nurgas kõigest jõust üürgava muusikakeskuse poole, mis paiskab endast toa umbsesse hämarusse ebaveenvast võltsrõõmust kantud optimistlikke helisid kellestki tantsivast kuningast. „Sa kuulad ABBAt ainult erakordselt halva tuju korral.“
Mu tabav märkus saab põgusa nõustuva muige osaliseks. Naeruvirve Angelisa tuhmil näol väljendab ühtaegu seletamatut nukrust kui ka ehedat rahulolu, et võib minuga olla just nii salkus ja äranutetud, kui parasjagu tahab, ilma et me vastastikune sümpaatia seetõttu kuigivõrd kannataks. Ilmselt on ka see üks neist niinimetatud põhjustest, miks ma temast hoolin. Angelisa on maailma siiraim inimene – ta erakordselt isikupärane ovaalne näolapp on tõeline emotsioonide peegel, millelt kirjaoskaja lugeja võib vaevata leida kõiki inimlikke tundeid, alates lapselikult ehedast rõõmust südantlõhestava kurbuseni.
Angelisa nukku meenutavat kogu mõnda aeg vaikides silmitsenud, tõusen lõpuks ja keeran kuulmekäikudes marutava lärmi otsustavalt vaiksemaks.
„Anna andeks, aga kui sa sedasi jätkad, hakkavad naabrid varsti uut elamispinda otsima. Sa ise selle sees hulluks ei lähe või? Midagi hullemat kui see sinu...“ keerutan sinisekaanelist ümbrist kärsitult sõrmede vahel, „ABBA, annab välja mõelda. Elad sa seitsmekümnendates või?“
„Heameelega elaks. Oleviku-inimesed on minu jaoks talumatud. Vähemasti momendil lausa kriitilise piirini.“ Angelisa poetab jalad põrandale ja kingib mulle pika kurva pilgu.
„Pigem on sulle talumatu üksainus inimene, eks?“ parandan teda leebelt ja pean endamisi aru, mitu tundi mul sedapuhku võib kuluda, et enda ekstsentrilisele ja elust järjekordselt heitunud sõbrannale eluvaim taas sisse puhuda.
„Jättis su maha, eks?“ teen õhust oletuse ja poetan valurohuna mõeldud veinipudeli märkamatult lauaservale.
„Ma ei tea.“
Vastus ei hämmeldagi mind kuigivõrd, kuna see kõlab väga angelisalikult – mitte omada vähimatki manööverdusoskust kõigis neis täiskasvanute alatutes mängudes, mis temas vaid abitust ja segadust tekitavad. Mingis mõttes meenutab mu habras ja haldjalik Angelisa küpse täiskasvanu asemel pigem väikest kurba last, keda mängu ei taheta.
„Mis toimub siis?“
„Midagi ei toimu. Hakkasime just näitust sulgema, Ralf oli ülimalt heatujuline, nagu ikka, kui kõik plaanipäraselt sujub, kuni talle korraga mingi telefonikõne tuli, peale mida ta otsekui sulgus ja kadus hüvasti jätmata. Ja nüüd…“ Angelisa teeb käega kurva kaare, „pole ta jälle nädal aega helistanud. See peaks olema piisav põhjus arvata mida iganes.“
„Sa tead, et see pole kaugeltki esimene kord, mil ta su lihtsalt heast peast üksi jätab, et tähtsamate asjade juurde naasta,“ nendin meeldetuletuseks.
„Olen ise ka märganud, kujutad ette,“ kehitab Angelisa õlgu.
„Kasvõi see kord, kui ma su sealt bensukast vihma käest päästsin? Ja sealt futuristlikust ööklubist? Ja nende segaste hiinlaste küüsist, kellele ta sind selgitusi andma jättis? Neid kordi saab juba liiga palju.“
„Su jutt ei üllata mind. Aga tore, et sa tulid, Margo.“
Mu pilk libiseb laual lebavatele visanditele. Jälgin Angelisa julget tundlikku kunstnikujoont, mille järele enamik kirjastusi uksi piitadelt maha jooksevad, sõnan ühtaegu nii kahetsuse kui imetlusega: „Omaks ma ka kasvõi kümnendikkugi sellest andest, mis sinus leidub.“
Tõstan ühe valge lehe üles ja vaatan korraks vastu valgust. Paberil kujutatud väike inglisarnane kollases kleidis tüdruk ärkab päeva tuhmi valguse taustal justkui ellu – ta näole ilmub värvi ja olemisse kergust, just nagu kavatseks ta järgmisel hetkel tõepoolest lendu tõusta.
Angelisa nägu valgustab nõrk naeratus. „Sa ei jõuagi enda andes kunagi selgusele, kui sa ei proovi.“
„Tjah.“ Lasen lehe mõtlikult lauale tagasi libiseda. „Mingil veidral põhjusel suudan ma ainult sidruneid ja vareseid visandada. Ja ka siis pole ma õigupoolest kuigi kindel, kummaga parasjagu tegu on.“
ABBA jääb vait ja see tundub tõelise kergendusena. Ainsa hetkega tekib ruumi liiga palju vaikust, mida püüan ettevaatlikult oma sõnadega täitma asuda.
Mu silmad rändavad uuesti Angelisani, kes on pilgu mujale pööranud ja silmitseb tardunud ilmel akna taga tuules raevukalt õõtsuvaid oksi, ise samal ajal mõtteis valgusaastate kaugusel.
„Kuule. Tühja sest tormist. Mul on pudel veini. Lähme teeme Emajõe ääres ühe tiiru. Saad natuke värvi näkku tagasi.“
Angelisa vaatab vastamise asemel akna taga lõõskavat pärlhalli sudu. Ruumis leviv raske suitsuving, rõhuvalt tumedad läbipaistmatud kardinad ja lauanurgal põlev tilluke süsimust küünlajupp, mis hõngab endast mingit veidrat vürtsikat aroomi, mis kõik kokku seguneb selgelt tajutavaks matusemeeleoluks, hakkab mind ühtäkki seletamatult ärritama. Tõusen ja rebin akna jõulise liigutusega lahti, mispeale hoovab tuppa otsekohe värske sirelilõhnane laine jahedat kevadõhku. Küünla nõrk leek kustub, jättes endast järele halli lae poole keerleva suitsuniidi, mis peagi hajub.
„Miks sa seda tõbrast üldse armastad?“ pärin lõpuks halvasti varjatud kärsitusega. „Kas see on mingi elu reegel, et head naised saavad alati need kõige sandimad mehed? Sa oled ilmselgelt liiga hea tema jaoks.“
„Margo,“ kostab Angelisa peale pikka vaikust peaaegu noomivalt. „Sa ei tunne teda.“
„Õnneks tõesti mitte,“ kohman ega üritagi süüdlaslikuna kõlada. „Mida aeg edasi, seda enam näib mulle, et ei tahagi tunda.“ Kõnnin otsustavalt esikusse ja tulen tagasi Angelisa merevaiguvärvi kevadmantliga, milles ta on alati pisut puhkevat kullerkuppu meenutanud. „Aja selga. Lähme.“
„Kuhu?“ küsib ta peaaegu abituna ja vaatab mind seesuguste silmadega, mis pärinevad pigem Väikese Printsi kaante vahelt kui kusagilt Ropka absurdihõngusest üürikorterist. Nende taga peitub kõige imelisem ja haavatavam maailm, mille lõksu ma üsna teadlikult ligemale pool aastat tagasi astusin, olles meie esimesest kohtumisest saati sinna lootusetult vangistatud.
Me tutvusime ühel kolletaval sügispäeval täiesti juhuslikult kesklinnas, ühel veidravõitu art déco kunstinäitusel, kuhu ma tänavalt vihma eest märja ja pisut pahurana sisse sadasin, mapp läbiligunenud dokumentidega kaenla all ja triiksärgi rinnaesine läbi ligunenud. Õhetavapõsine Angelisa avas parasjagu oma esimest maalinäitust ja silmates teda elevil õhinas rahva ees oma maalide saamisloost rääkimas, olin temast esimese silmapilguga absurdsuseni lummatud. Mälupilt sellest vihmasest pärastlõunast kangastub vahel nüüdki mulle just seesugusena – Angelisa oma liblikalikus hapruses seismas oma unenäoliste maalide keskel, kõrgetest kaarakendest tuhmilt sisse tulvavas päevavalguses, valge kampsun seljas ja maailma kõige ebatavalisemat sinilillesinist tooni silmad hämmeldunult ja kaitsetult pärani. Ning tema ümber peaaegu hüpnootilises tardumuses seisev ja kuulav inimsumm, kellest igaüks näis justkui tükikest temast ja ta ebatavalisest ebamaisusest endaga kaasa viia tahtvat.
„Lihtsalt. Ära siit leina järgi lehkavast hullumajast.“
Angelisa tõuseb kohmakalt ja poolkülitsi, karvane tekk variseb ta ette põrandale nukraks kämbuks. Ta astub sellest üle, ajab ta jopi kuulekalt selga ja järgneb mulle nagu unes, märkamata isegi ust lukustada. Seda viimast teen vilunult ja käigu pealt tema eest, pistes võtme nagu muuseas talle taskusse. Angelisa heljub midagi märkamata trepist alla, ja ta tõrges hele juuksepahmakas näib merevaigumantli taustal sama eksinud ja segaduses nagu ta isegi.
„Miks sa minust üldse hoolid? Mida sa tahad?“ küsib ta mõne aja pärast, kui me võililli täis külvatud kaldapealsele jõuame. Tuul on selleks ajaks peaaegu vaibunud, teed täis oksa- ja lehepuru, mille vahel manööverdades kulgeme mõtteisse vajunuina. Angelisa kõrval kõndides tajun alati tahtmatult, kui hästi me kulgemise rütm teineteisega sobib, justkui oleks me ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt.
„Sa tead, ma ei taha midagi, mida sina ei taha,“ sõnan ettevaatlikult ja väldin millegipärast oma kaaslasele otsa vaatamist.
Angelisa sammud mu kõrval kõlavad peaaegu kuuldamatuina, justkui tantsiskleks ta läbi karge kevadise õhu. Ta pistab käed taskusse, heidab pilgu kaugusse ja ümiseb midagi kuuldamatut. Lõpuks jääb ta poolelt sammult seisma ja küünitab üle käsipuu rasket läbipaistmatut, vahuselt voolavat vett vaatama. 

„Nii ilus, ma armastan seda jõge,“ sõnab ta eemaloleval häälel, justkui oleks taas astunud kuhugi enda isiklikku muinasjuttu, kuhu teistel pole juurdepääsu.
 „Oh, pagan,“ pomisen ja sobran huupi kotis. "Ma unustasin veini sinu poole.“
Angelisa naeratab kuningannaliku armastusväärsusega. „Sellest pole midagi, Margo. Tõtt-öelda ei meeldigi mulle niimoodi avalikus kohas juua.“ Ta küünitab end uudishimuliku lapse moel lähemale, nii et haistan temast hoovavat kerget kannikeselõhna, mis teda pidevalt saadab. „Mis sul seal veel on?“
„Šokolaad.“ Tirin krõbiseva paki küljetaskust välja ja ulatan talle.
Angelisa võtab tahvli imetlevalt vastu, justkui oleksin kinkinud talle kandikutäie kalliskive. „Sul on alati minu jaoks šokolaadi!“
„Muidugi.“
Jälgin lummatuna, kuidas ta aegamisi tahvli ümbert hõbepaberit eemaldama hakkab. Ta liigutuste sujuvus ja graatsilisus jätab mulle iga kord mulje, et ükskõik, mida ta ka teeb, on see midagi erakordset. Isegi, kui selleks on säärane lihtne toiming nagu šokolaaditahvli ümbert hõbepaberi harutamine.
„Sa armastad mind, eks?“ lausub ta korraga. Lihtsalt ja veendununa, täiesti vabana igasugusest täiskasvanutele omasest keerutamisest ja valehäbist.
Üks tilluke puru pärlendab ta huulenurgas. Seda silmanud, surun alla intuitiivse soovi ta tormakalt lähemale tõmmata ja enda karuse keelega see šokolaadikübe iharal moel ära lakkuda.
„Jah,“ tunnistan viimaks tumedalt ja püsin liikumatu.
Mu pilk libiseb ta sinilillekarva silmade haardest lahti, meie all vahutavalt voolavale tumedale veele, mille kohinasse tekib korraga mingi sünge raskus. Seda kuulates adun üha süveneva nukrusega, et tegelikkuses pole mul oma maises tavalisuses vähimatki õigust armastada seesugust õrna haldjat, kes pole kunagi avaldanud soovi kuuluda mulle. Angelisa on alati kõigest heatahtliku neutraalsusega mu kohaloluga leppinud. Teda muretult šokolaadi pugimas silmates näib asjaolu, et ta mind oma seltsis taas taluda suvatseb, mulle korraga peaaegu pühaduseteotusena.
„Miks? Miks sa mind armastad?" küsib ta ega tundu samas kuigivõrd üllatunud, just nagu olles juba aegade algusest teadnud, et elu kõige sügavamatel, süngematel ja raskematel hetkedel leian ta vaistlikult iga kord jälle ise üles. Et teda toetada ja turgutada, kuniks ta taas nõnda elujõuliseks muutub, et särasilmselt oma hoolimatu kallima rüppe naasta ja mind unustada. Kuni järgmise pimedusepäevani. Kuni järgmise hetkeni, mil Ralf ta hülgab.
„Miks?“ kordan mõtlikult, omamata ühtäkki vähimatki arusaamist sellest, kuidas võib seesugusesse erakordsesse olevusse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui mitte temast sügavalt lummatud olla. „Lihtsalt, mul on tunne, et kui ma sind ei kaitse, siis sa lakkad olemast.“
Angelisa puhkeb naerma ja millegipärast heidutab see mind veel enam, kui kogu neutraalne jahedus, mis alati nähtamatu, ent selgesti tajutava rusuva kardinana me ümber hõljub.
„Minuga ei juhtu midagi. Ma pole nii nõrk, kui sa arvad.“
„Tõesti?“ Mu tooni sugeneb vaevuaimatav iroonia.
„Jah.“
„Olgu.“ Otsustavalt ilmub mu pihku ta tilluke korallpunane telefon. Sama lapselik ja haavatav nagu ta ise. „Siis tõesta mulle.“
Angelisa vaatab mulle otsa, toon taas jahe ja silmad tõsised. „Ma ei pea sulle midagi tõestama, Margo.“ Sinilillesilmades välgub hoiatus ja muinasjutuväravad on minu ees otsustavalt suletud.
„Hea küll. Tõesta siis endale. Vali ta number ja ütle, et teie vahel on kõik läbi.“
„Miks ma peaks seda tegema?“ uurib ta hääletuna.
Sasin sõrmedega läbi juuste. „Sest niisugune sõltuvussuhe, milles temal sind ainult teatud elu kõrghetkedel vaja on, kurnab su ära. Iga korraga üha enam. Lase temast lahti ja sa saad oma sisemise ekviliibriumi tagasi. Kaua sa lased tal endaga manipuleerida? Kuigi sa ei taha seda endale tunnistada, ei vaja sa teda. Pigem kasutab tema sind enda ego turgutuseks.“
Angelisa limpsib kaalutlevalt oma punaseid huuli ja võluv šokolaadikübe ta suunurgast kaob. „See ei ole päris nõnda. Mina ja tema – me oleme midagi enamat kui paar. Me oleme dialoog. Sa ei mõista, kui andekas, kui loov, kui erakordne inimene ta on. Ma pean talle jätma vabaduse vahel eralduda, kui tal selleks vajadus tekib.“
„Kummaline, et mina näen teie suhet hoopis teistsugusena.“
„See ongi enamuse inimeste viga, et nad näevad kõike ainult oma eelarvamuslikust ja egoistlikust vaatenurgast.“
Angelisa laseb käsipuust lahti ja kõnnib edasi – hääletu, tantsiskleva ja kättesaamatuna. Tema merevaiguvärvi mantlit silmadega saates läbistab mind valuaistinguna selge äratundmine, et ilmselgelt ei saa mu kaunis kaaslane mitte iialgi minu omaks.
Me kõnnime sõnagi lausumata tänava lõpuni ja kurbus mu kurgus hakkab nöörina pooma. Tuul on loopinud ühe prügikasti ümber ning neist välja pudenenud valgeid paberilehti lendleb kõikjal meie ümber nagu nukraid kodutuid linde. 

Tänavanurgani jõudnud, pöörab Angelisa end korraga ringi ja ma näen ta silmades hüvastijättu. 
„Margo,“  sõnabki ta ootuspäraselt ja sirutab sõrmed mu mantli rinnaesist puudutama. „Ma saan nüüd ise hakkama.“
 Märkan kiirest kõndimisest ta näole tekkinud õrna õhetust, mida silmates tekib minus ühekorraga ületamatu soov see erakordne toon enda meelte sügavusse talletada ja koju kaasa viia. „Tänan, et tulid.“ Ta pistab pooleldi söödud krõbiseva tahvli endale taskusse, nähes juba märksa enam elus välja kui ennist. „Aitäh šokolaadi eest.“
Löön pilgu maha. „Nojah. Ela siis hästi. Kui midagi vajad, küllap tead, kust mind leida.“
„Muidugi,“ sõnab ta viisakalt, kuigi me mõlemad teame suurepäraselt, et ainus, kes me tutvuse püsimise eest hoolitseb, olen mina.
Angelisa libiseb mu hüvastijätuembusest lahti ja eemaldub, jättes mu endale järele vaatama. Ta lapselik kogu muutub kevadises heleduses üha väiksemaks ja ligipääsmatumaks. 

Kusagilt vallandub ootamatu tuulehoog ja pühib liivapuru ja tänavatolmu mulle vastu vahtimist. Valged paberilehed laperdavad kõikjal nagu surilinad. Mõte mõte naasta enda tühja korterisse näib mulle ületamatult vastumeelne.
Kuid korraga, täpselt enne suurt ristmikku, jääb merevaigukarva täpp seisma, justkui oleks talle midagi meenunud. Jälgin teda hinge kinni pidades. Siis pöörab Angelisa ringi ja jookseb lapseliku läbematusega uuesti minu juurde.
„Margo, ma…“ pahvatab ta korraga.
„Jah?“ küsin tuhmilt ja samavõrra lootusrikkalt. „Tahad veel šokolaadi? Ma võin osta, kui soovid. Kogu maailma šokolaadi, ütle ainult.“
„Ah, mis…“ kogeleb ta segaduses ja tirib mind lähemale, nii et haistan enda näol ta kuuma hingeõhku.
 „Ralf on tõepoolest tõbras. Aga saa palun aru, et ma toimin ka tõbrastega alati intuitiivselt.“
„Tõesti?“ lausun keeletuna, ise purjus kannikeselõhnast ja mind puudutavate käte kergest survest.
Sinilillesilmad seiravad tähendusrikkalt ja uurivalt ümbrust. „Ma lihtsalt… tahaks mingit märki, mis annaks mulle kinnitust, et ma teen õigesti.“
„Märki?“ Mu kulm kerkib pisut pilklikult. „Mingit kosmilist sõnumit?“
Valged sõrmed eemalduvad mu mantlireväärilt. „Ära iroonitse, see ei sobi sulle.“
Rebin jõuga oma pilgu Angelisa huultelt lahti ja taipan, et iga korraga muutub ta lummusele vastu seismine üha raskemaks. Mu silmad rändavad üle ta sileda näo, tiheda tumeda ripsmekaare ja peatuvad blondides juustes, mis on tormituulega veel võluvamalt sassi läinud kui muidu. Märkan oma armsaima oimu kohal mingit tillukest kübet ning nopin selle ära.
„Vaata,“ lausun ja sirutan käe tema poole.
Angelisa vaatab mu peopesal lebavat tillukest valget õnnesireli õit ja ta silmad lähevad üllatusest pärani.
„Üks, kaks, kolm… seitse. Seitsme kroonlehega,“ loendab ta poolsosinal. Seejärel välgatab ta näol äratundmise päikesekiir, mis mu pimestab.
Justkui aegluubis sirutub ta käsi taas tantsiskledes mantlitaskusse. Sinna, kus sügisese kastanimuna ja rannalt korjatud auguga õnnekivi kõrval lebab tema tilluke korallpunane telefon.






Novell "Novembrilõpuvalgus" täismahus


Kuna ajakiri Saladused on tegevust lõpetamas, siis on kahtlemata sobilik natuke nostalgitseda ning meenutada mõnd kunagi kirja pandud lugu. MIngi idee on paremikust millalgi üks novellikogu kokku panna ning kaante vahele saada. Hetkel toon teieni ajakirjas Saladused novembris 2012 ilmunud loo "Novembrilõpuvalgus." 

Novembrilõpuvalgus

Tekst: Kiiri Saar
Toimetas: Malle Toomiste


«Ma olen kohe tagasi,» lubab Joonas naeratades, lööb autoukse tagantkätt kinni ja sammub üle lompide hüpates kaubanduskeskuse poole.
Vaatan ta pikale helehallis spordijopes kogule järele, hingan sisse võõra autosalongi lõhna ja tunnen kerget kohmetusega segunevat elevust mõttest, et ma tõepoolest olengi siin, kahesaja kilomeetri kaugusel oma kodust. Koos mehega, kes ei ole minu abikaasa.


Tilk-tilk, trummeldab auto esiklaasile hall novembrivihm. Võtmed ripuvad kodusel moel süütes, mootor nurrub vaikselt ja kojamehed pühivad üha tihemini klaasile rabisevaid piisku eemale. Mul on soe ja mugav.
Taevas kaubanduskeskuse kohal on ühtlaselt tinajas, tuul sasib puude latvu ja asfaldile on kleepunud pihutäite viisi pruuniks tõmbunud kaselehti. Valitseb sarnane niiske ilm nagu toona, kui me esimest korda kohtusime. Kõigest selle vahega, et siis laius me ümber pilkane öö.
Meie kohtumine oli õigupoolest üpris omamoodi sündmus. Pärast üht järjekordset pikka tööpäeva võtsin koju pöördumise asemel mingi uitmõtte ajel suuna hoopis mereäärse söögikoha poole. Ma ei läinud kohvikusse, vaid kõndisin maja teisele küljele, vanade jalakate varju, ja jäin üle lahe säravaid linnatulesid silmitsema. Saapakontsad liiva kaevunud, lihtsalt seisin, lasin tuulel oma mantlihõlmu rebida ja püüdsin mitte hoomata endas pesitsevat tühjust. Mu ümber lasus sama mõõtmatu pimedus nagu mu sisemuseski. Tume vesi peegeldas linna säravat valgust ja ma jälgisin seda ühele kohale naelutatuna.
Ühel hetkel astus keegi pimeduse sügavusest mu kõrvale ja ütles: «Ilus öö, mis?»
«Pole viga,» tunnistasin ebamääraselt ja vaatasin hääle suunas. Minu kõrval seisis pikk tumedasse riietatud kogu, kelle nägu ma eristada ei suutnud.
«See on minu lemmikkoht,» jätkas hääl.
«Minu ka. Lapsena tõi ema mind sageli siia. See oli meil omamoodi traditsioon. Vahel hakkasin juba kesknädalal ootama, millal pühapäev saabub ja ma võin kohvikust endale lemmik-koogi välja valida.» – «Tõesti?»
Mehe häälest kõlas meeldivat üllatust. Tajusin, et ta uudistab mind. «Kas külm sulle liiga ei tee?»
«Pole hullu.»
Seisime ja vaikisime mõnda aega, kuid selles vaikuses polnud tavapärast võõrastevahelist ebamugavust, kui kumbki ei tea, mida öelda. Meid sidus mugav ja rahustav vaikus.
«Teeme õige ühe kohvi ja sa räägid mulle veel oma lapsepõlve pühapäevadest,» pakkus hääl siis.
Kuigi tavaliselt laskusin võõrastega vestlusse pigem umbusklikult, siis seekord ei kõhelnud ma millegipärast silmapilkugi. «Olgu!» võtsin ma kutse vastu.
Alles kohviku sooja sisemusse jõudes mõistsin, kui külm mul tegelikult oli. Ja kui veider, et ma seda seni tähelegi polnud osanud panna.
Võhivõõrale üle laua otsa vaadata oli kummaline. Sain kohe aru, et mees oli minust tublisti noorem: kolmkümmend või midagi sinnakanti. Tumedad juuksed ja sügavsinised silmad, tugev kulmukaar ja pehme suujoon. Nägus, jutukas ja ebaeestlaslikult sundimatu olekuga. Ta musta mantli õlgadel sädelesid vihmapiisad nagu tillukesed teemandid.
«Anna?» kordas mees küsimust. Ta pilk oli meeldiv ja sõbralik.
«Jah?» vastasin just nagu läbi une.
«Kohvi või teed?»
Küsisin samal ajal endalt: millal see oli, mil ma end viimati elusana tundsin? Loendasin peas mõnda üksikut hetke ja taipasin, et sellest kõigest on möödas juba liiga kaua aega.
«Ma ei tea. Teed, ma arvan,» jõudsin otsusele ning samal ajal mehe silmadesse sulades adusin, et mu ümber mähkunud päevane paine on kuhugi eemale libisenud ja kõik mu ümber on korraga sootuks teisiti.

*
«Ma leidsin ainult neid,» ütleb Joonas poest naastes ja poetab mu sülle kilekotti pakitud neli kohupiimataskut. «Väikelinna võlu: võtad mitte seda, mida tahad, vaid seda, mida parasjagu saada on.»
Ta kummardub lähemale, nii et tajun temast hoovavat nõrka värsket parfüümi.
Andres ei lõhnastanud end kunagi, käib mul tahtmatu mõte läbi pea.
Korraks on Joonase nägu mulle liiga lähedal, aga siis kohmitseb mees kindalaekast nätsupaki välja ja pöörab pea ära.
Mu pilk libiseb uuesti auto esiklaasile, mida kaunistavad vihmapiisad. Kojamehed jätkavad tööd ja miski nende liikumises vangistab mu meeli.
«Pole hullu, ma pole kuigi näljane,» rahustan meest. Rebin pilgu aknaklaasilt lahti, kougin kotist ühe saiakese välja ja kingin mehele poolnaeratuse.
Joonas pistab nätsu põske, naeratab vastu ja lubab: «Varsti oleme päral ja ma teen sulle korralikku sooja toitu.»
Ta keerab sujuva kaarega auto parklast välja ja mu pilk jääb tahtmatult temale püsima. Kogu mehe olekust õhkub enesekindlat sundimatust. Võib-olla oligi see peamine, mis mu tookord seal soojas kohvikus keset ümberringi laiuvat sügavat pimedust ära võlus.
Andres polnud kunagi selline, võrdlen taas mõttes. Tema oli alati pinges ja närviline, pidevalt mures selle pärast, mida teised temast arvata võiksid.
«Mis on?» pärib Joonas, kui märkab, et hoian tuhksuhkrust saiakest sõrmede vahel ja vahin talle ainiti otsa.
Vihmapiisad tantsivad ikka veel esiklaasil ja miski neist peegeldub ka mehe silmades.
«Sa oled ilus,» tunnistan valehäbita.
Joonase naer on kume. «Sina jälle väga kummaline, Anna. Ma ei teagi kedagi, kes oleks siiram kui sina. See, kuidas sa toona mere ääres neist linnatuledest rääkisid ... see on kõige ilusam asi, mida ma üle hulga aja kuulnud olen.»
«Tõesti?»
«Jah. Ma püüdsin pärast su visiooni isegi maalida.»
Vaikin ja vaatan, kuidas kaks mööda aknaklaasi libisevat suurt sätendavat piiska teineteisesse sulanduvad ja koos allapoole voolavad.
«Kahetsed midagi?» uurib mees korraga ja ta sõrmed sukelduvad mu juustesse. Ta puudutus tundub meeldiv ja sõbralik, kuigi võõras.
Raputan pead. «Ei. Kui siis ainult seda, et ma ei kohanud sind varem.»
«Kõigeks on oma aeg, Anna.»
«Nii nad räägivad jah.»
«Mida nad veel räägivad?» usutleb mees.
Näpin saia küljest suhkrupuru. «Seda, et kohupiimataskud on väärt kraam.»
«Siis oled küll õnnega koos.»
«Olen,» nõustun napilt.

*
Võõrasse kodusse siseneda on pisut veider. Õigupoolest peaksin end tundma võõrale territooriumile sissetungijana, kuid ma ei vaevu sellele mõtlema.
Maja on värskelt restaureeritud ja nägus, trepp pisut sammaldunud, amplis kõlgub puhmas tumepunast kanarbikku. Esikus märkan põrandal läbisegi meeste ja naiste jalanõusid, kuid otsustan sellest mööda vaadata: tema elu pole minu asi, jõuan otsusele. Ma tulin ju ainult tema pärast.
Poetan käekoti esikulauale ja järgnen Joonasele kööki. Põrandat katab tumepruun tuhmilt läikiv parkett, aknalaual vohab lopsakas roheline sõnajalg. Maja sisemus on avar, puhas ja maitsekas. Silmitsen seina ääres seisvat suurt julge joonega moonimaali ja taipan, et mulle meeldib siin. Meeldib selle võõra kodu vaikus, külmkapi meloodiline surin, köögiriiulil seisvad värvirõõmsad maitseainetopsid, heledast männipuidust aknalauad, ruumide kerge kaneelilõhn, akende ees rippuvad tumepruunid rulood, mille tagant immitseb tubadesse hääbuv novembrilõpuvalgus.
«Kauaks sa omapäi oled?» uurin jutujätkuks. «Millal ta tagasi tuleb?»
«Ma olen kogu aeg omapäi, Anna,» lausub Joonas ja tõstab kotist toiduained välja. Oliiviõli, spargel, mozzarella, viinamarjad, veisefilee, kaks pika kaelaga veinipudelit ja hulga muud kirevat pudi-padi täidavad kogu köögilaua.
«Ragne on peaaegu kogu aeg ära, nii et kui ma poleks sind kohanud, räägiksin võib-olla juba iseendaga juttu.»
«Vaevalt küll. Sa ei näe üldse eraku moodi välja.»
«Kellena siis?» uurib mees.
Kallutan pea viltu, vaatan Joonasele otsa ja mõtlen, kas nii lihtne see ongi? Petta oma meest, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi? Kas nii see käibki? On ühtviisi veider ja kerget elevust tekitav leida end nõnda harjumuspäratust rollist. Samal ajal hiilib mu alateadvuse ääremail ebamäärane rusutus, aga ma tõrjun selle osavalt eemale.
«Ma ei tea, kunstnikuna?»
Joonas kõnnib maalini ja keerab pildi teisipidi. «See pole aus. Ma võin alati öelda, et ma ostsin selle pildi ...»
«... ja mina teha nägu, nagu usuksin sind.»

*
Ühine söögitegemine laeb mu positiivse energiaga. Hakin tomatit, sobran kodusel moel külmkapis ja naeran mehe sooja huumori peale. Siinne õhkkond erineb tohutult nendest pikkadest tüütutest õhtutest mu väikeses umbses Õismäe köögis, mil ma alati üksipäini pliidi ääres askeldasin ja Andres elutoas lehte luges, ilmutamata vähimatki huvi söögitegemise vastu. Mõtlen: millal see oli, kui me Andresega hakkasime käituma nagu vanainimesed? Millal ja miks sai me kooselust seisva veega tiik?
Pühin häirivad mõtted peast ja vaatan võlutuna, kui osavalt Joonas noaga ringi käib. Üksteise järel särtsatavad toiduained pannile ja ruumis levib vürtsikas eksootiline lõhn. Mees on energiline ja pakatab teotahtest. Ta on oma heleda triiksärgi käised üles käärinud ja tundub pliidi taga nõnda asjalik, et ma ei saa temalt silmi.
«Mis su lemmiktoit on?» uurib ta.
Joonas kallab toidu sisse tubli sortsu veini, täidab baarmeni osavusega pokaalid ja ulatab ühe mulle.
Silmitsen klaasis loksuvat tumepunast vedelikku ja kohman huupi: «Ma ei tea. Pitsa vist.»
«Sa oled õhtu jooksul juba kümme korda öelnud «ma ei tea»,» aasib mees. «Kas see on su lemmiklause, Anna?»
«Ma ei tea,» lõõbin vastu, kuigi taipan samas, et tal on õigus. Küllap ongi mu senine elu olnud üksainus peataolek, tahtejõuetu vooluga kaasa kulgemine.
Mees lükkab kodusel kombel plaadi mängijasse ja ruumi täidab kummaline meditatiivne meloodia.
«Sa ei näe üldse välja sedamoodi, nagu ei teaks sa vastuseid,» lausub ta. «Võib-olla on need su sees kõigest peitu pugenud?»
«Võib-olla.»
Mu silmad libisevad suurele läikivale aknale. Mustavalt peegelduselt vaatab mulle vastu viinamarjakimpu käes hoidev lavendlikarva pluusis kogu, keda mul on korraga raske ära tunda. Mu juuksed näevad peale juuksuris käiku märksa värskemad välja ja hoiakusse on sugenenud enesekindlust. Kiirgan sära, mida olin pidanud lootusetult kadunuks.
Panen viinamarjad kaussi ja silman vaasis seisvat pikavarrelist valget roosi.
«See on sulle,» selgitab mees.
«Tänan.»
Rüüpan sõõmu veini. See on kange, hea ja maitseb sama eksootiliselt nagu kogu see salamisi näpatud ühine õhtu.

*
Õhtusöök saab läbi, kuid ma ei oma ikka veel täit aimu, mida ma sellelt kohtumiselt õieti tahan. Vaatan viisakalt üle mehe plaadikogu, teen tubades ringkäigu, seiran võõraid ja minu ellu mittekuuluvaid esemeid – tumedat elutoamööblit, seintel rippuvaid maale, millest iga järgnev meeldib mulle rohkem kui eelmine; akna all ennast valguse poole sirutavat hiina kaske, mille roheliste lehtede vahelt paistab paar punast õietupsu; mugavat sinepikarva diivanit ja sellel lebavat kahte erkkollast patja; riiulil seisvat käsitsi maalitud savinõude kollektsiooni ja laes kõlkuvat unenäopüüdjat. Selle kõige keskel meest ette kujutada pole üldse keeruline.
«India käsitöö,» tutvustab mu pilguga kaasa rännanud mees.
Ta sätib ühe mustaks lakitud savinõu oma kohale, räägib pisut reisimuljeid, kuid taipab peagi, et mu mõtted ekslevad kuulamise asemel sootuks muid radu.
Mu sisemise ebakindluse ära tabanud, teeb mees ettepaneku jalutama minna: «Sul on kõik Elva vaatamisväärsused kindlasti veel üle vaatamata.»
«Karta on,» muigan.
Mu kontsad klõpsuvad trepist alla ja kui maja välisuks me selja taga kinni kolksatab ja ma end võõra väikelinna sügisõhtust leian, taipan, et selles viibimine on kergendus. Vihm on järele jäänud ja taevas särab kollane kuusirp. Õhk on karge ja värske, tänavad inimtühjad. Teeäärsed loigud peegeldavad tänavalampide külma kuma ja ma teen edasi kõndides endale nende vahel teed.
«Oled sa varem üldse siinkandis käinud?» uurib Joonas.
«Kunagi ammu, kooliajal. Mul elas siin sõbranna.»
«Jah? Mis temast saanud on?»
«Ta töötab nüüd Soomes. Me ei suhtle enam eriti.»
«Nii ta on,» ümiseb mees. «Paljud suhted katkevad pärast kooli, see näib paratamatu.»
«Aga sina? Miks sa Tallinnast ära kolisid?»
Taipan, et mees hoiab viisakalt distantsi ega ürita mind puudutada ning mõnes mõttes olen talle selle eest tänulik.
«Küllap mulle siis sobib väikelinnaelu,» vastab Joonas muretul toonil.
«Tõesti? Räägi mulle, mida sa teed päevad läbi.»
Joonas muigab. «See kõlab nõnda, nagu oleks sul raske uskuda, et ka väikelinnas võib inimene oma eluga rahul olla.»
Ta pistab käed taskusse ja kõnnib sundimatul sammul mu kõrval, pikk pehme helehall sall ümber kaela ja jopehõlmad valla.
«Sugugi mitte. Pigem näib mulle siin,» vaatan ringi ja otsin sõnu, «... tore, rahulik. Küllap elaksin ka ise kusagil märksa rohelisemas paigas, kui vaid erialast tööd leiaks.»
«Või on küsimus selles, kas sa oleks nõus oma elus muudatusi tegema,» täpsustab mees.
«Võib-olla. Arvatavasti ei teagi seda enne, kui olukorraga silmitsi seisad.»
Teeme ringi ümber staadioni, parkimisplatsi ja jõuame kaubanduskeskuse ette tagasi. Suured aknad on valgustatud ja reklaami punane neoonvalgus peegeldub lompidelt tagasi.
«Aga sina, Anna. Miks sa oled siin?» küsib Joonas korraga. Ta jääb seisma ja vaatab mulle pika pilguga otsa.
«Sa kutsusid.»
«Seda küll. Aga päriselt, millest sul puudus on? Mida sa kõige enam tahaksid?»
Küsimuse tähelepanelik toon ja mehe siiras huvi liigutab mind.
Vaatan Joonase ootavatesse silmadesse ja taipan korraga, et ma ei tea vastust. Et ma pole tegelikult terve elu teadnud, mida ma tahan. Olen läbinud nagu kohustusliku rõõmutu kadalipu alates algkoolist ja põhikoolist kuni pikkade rutiinsete tööpäevadeni kontorilaua taga. Mu mõte rändab enda argipäevale – hallidele ja tühjadele õhtutele, millest igaüks kulmineerub suuremal või vähemal määral teadmisega, et olen tüdinud telekavaatamisest, Andresega päevasündmuste vahetamisest, telefonikõnedest ema või mõne pooltuttavaga, kellega suhtlemine kujutab endast kõigest viisakat teineteise sallimist ja kelle arvamus mulle suuremat korda ei lähe.
«Ma ei tea,» vastan lõpuks ausalt.
«Sa võiks endale uue lemmiklause välja mõelda,» muigab mees.
«Jah? Aga kui ma ei tea neid?»
«Tead ikka,» käib mees peale. «Mis sind rõõmsaks teeb?»
«Sina.»
«Ja veel?»
«Kas sellest ei piisa?»
«Oleneb.»
Kõnnime edasi ja ma tajun, et hoolimata vastuste puudumisest on mul mehe seltsis kerge ja mugav olla. Tunnen põgusat tänulikkusesööstu ta mõistvast ja tingimusteta lähedusest ja mu käsi poeb Joonase pihku. Mees surub õrnalt mu sõrmi ja nende soojus levib aegamisi üle kogu mu keha.
Me Andresega ei kõndinud mitte kunagi käest kinni, käib mul taas läbi pea tahtmatu võrdlusmoment.
«Ja sina? Miks sa mind siia kutsusid?» uurin viimaks, silmad suurel valgel hoonel, mis võib olla postkontor või kultuurimaja.
«Kas nüüd olen mina see, kes peaks ütlema «ma ei tea»?» humooritseb mees. Ta pikk kogu näib tänavalampide külmas kumas veel kütkestavam ja ligitõmbavam kui ennist.
«Ütle, nagu on,» lausun vaikselt ja taipan, et ei ootagi mingit romantilist avaldust, kõigest tõde.
«Võib-olla uudishimust,» ütleb ta lõpuks. «Võib-olla sellepärast, et sinuga on hea rääkida. Või ka selle pärast, et vahel saab mul üksiolemisest kõrini.»
«Miks te üldse koos olete?»
«Arvatavasti harjumusest. Ehk ka seetõttu, et Ragne vajab sadamat, kuhu peale ärireise ennast laadima tulla. Talle on oluline teadmine, et kui tal kõigist neist lennureisidest ja öödest võõrastes hotellides isu täis saab ja tal on jälle aega korraks kodule mõelda, ootab teda keegi siin ees.»
«Sellisel juhul sobiks talle kilpkonn.»
«Võimalik. Kuigi loomad pole talle kunagi eriti meeldinud. Tema asjalikus materialistlikus maailmas ei ole nende jaoks ruumi.»
«Aga sina, Joonas, mida sina vajad?»
«Miks sa üldse arvad, et ma vajan midagi?»
«Igaüks vajab midagi.»
«Uut molbertit võib-olla,» muigab mees ja laveerib vastusest kõrvale. «Auto tahaks ka tõtt-öelda välja vahetamist.» Ta teeb põgusa pausi ja jätkab siis pisut teisel toonil: «Küllap sa arvad nüüd, et elan temaga raha pärast. Aga ma ei pane sulle su arvamust kaugeltki pahaks, sest mingis mõttes ongi see tõde.»
«Sa abiellusidki temaga raha pärast?»
«Muidugi mitte. Loomulikult ma armastasin teda. Säravamat ja energilisemat inimest kui tema on raske ette kujutada ja keeruline oleks kellessegi sellisesse mitte armuda. Kuid olemuselt oleme kahtlemata väga erinevast maailmast ja ajapikku on see pigem lahutanud kui liitnud. Praegu näibki mulle, et mingis mõttes vajab tema mind märksa rohkem kui mina teda.»
«Kuidas sa selle üldse välja kannatad?»
«Mille «selle»?»
«Tunneteta kooselu.»
«Võib-olla nõnda, et käin vahel kohvikute ees öösiti merd vahtimas ja kõnetan üksildasi nukraid daame.»
Naeratan ja mu pilgu ette ilmub taas mälupilt meie kohtumishetkest: mere soolane lõhn, öö niiske jahedus, üle lahe säravad külmad tuled ja mu kõrval seisva tumeda kogu meeldiv madal hääl.
«Aga tegelikult?»
«Ma lihtsalt ei mõtle sellele, Anna. Suurema osa ajast ma töötan, tegelen oma hobidega ja käin vahel mõnda näitust avamas. Mehed üldjuhul ei tegele sellise sügava sisekaemusega nagu teile, naistele, omane. Me teeme, mida meilt oodatakse ja oleme olemas.»

*
Tagasi tuppa jõudes ei süüta Joonas tulesid, vaid lülitab hoopis teleka mängima. Elutuba täidab ekraani sinakas valgus, mis visandab põrandale pikki ähmaseid varje. Aknast immitseb tuppa novembriöö kahkjas valgus, mis seguneb tänavavalgustuse kumaga. Mees paneb diivanipadjad maha ja asetab veiniklaasid ja viinamarjad sinna kõrvale.
«Mida sulle vaadata meeldiks?» uurib ta külalislahkelt. «Kogu mu filmikogu on sinu päralt.»
«Ma ei tea, mõnda draamat võib-olla.»
«Draamat?» Mees kortsutab kulmu ja sobrab natuke aega valikus. «Elu on nagunii üksainus draama, võib-olla sooviksid midagi lõbusamat?»
«Mul ükspuha,» vastan ma ja jätan valiku tema teha.
Nõjatun patjade najale ja kerin põlved lõua alla. Joonas klõpsab filmi käima, võtab mu koduselt embusesse ja ma lasen sel juhtuda.
Ülejäänud õhtu me räägime. Mu huuled vormivad sõnu, mõtteid, unistusi – kõike, mida ma seniajani vaikselt oma sisemuses olen kandnud. Unistustest, mida mul pole olnud kunagi aega teoks teha. Mõtetest, millest rääkimiseks enamasti nappis julgust või mõistvat kuulajat.
Meie jutule taustaks helendab film. Kaadrid vahetuvad, sündmused hargnevad, näitlejad ekraanil elavad väljamõeldud elu, aga me kumbki ei pööra sellele suuremat tähelepanu. Öö võtab võimust ja mu jutul ei näi lõppu tulevat, just nagu oleks see paisu tagant valla pääsenud tulvavesi, mida pole enam võimalik ohjes hoida.
Hommikune ärkamine on samamoodi veider. Kui ma silmad avan, märkan, et me lebame ikka veel põrandal, kollased padjad pea all, täies riides, teineteise ümber põimununa. Mu jalad embavad Joonase omi, ta käed on ümber minu. Mees hingab mulle kõrva ja ta pikad tumedad ripsmed heidavad ta kahvatutele põskedele võluva varju. Meest vaadates tajun temast hoovavat magaja lapselikku kaitsetust ja see vallandab minus õrnusepuhangu.
Alla tõmmatud ruloode vahelt sirab tuppa soe päevavalgus. Üksik päikesekiir on peatunud mooniga maalil ja pannud selle erkpunase värvitooni intensiivselt särama. Tolmuhelbed tantsisklevad õhus ja ma taipan, et nädalaid kestnud vihm on viimaks otsa saanud.
«Hommikust!» Mees avab silmad, hõõrub nägu ja vaatab kerge üllatusega ringi. «Ma pole vist elu sees nii hästi maganud,» tunnistab ta.
Naeran ja märkan, et tumedad varjud on ta silme alt tõepoolest kadunud.
«Siis peaksid vist järele mõtlema, kas mitte põrandale magama kolida,» soovitan ma ja ei kiirusta üles tõusma.

*
Joonas tuleb mind bussijaama saatma.
«Ma võin su vabalt linna ära visata,» pakub ta veel kord, aga ma ei lase end ümber veenda.
«Pole mõtet. Pealegi mulle meeldib bussiga sõita.»
«Kellelegi ei meeldi bussiga sõita.»
«Mulle meeldib.»
«Kuidas arvad,» naeratab mees leplikult.
Ta kaelas lehvib tumevioletne sall, mis rõhutab tema sügavsiniste silmade tumedust ja salapära. Ta juuksed on pisut sassis, huultel mängleb peaaegu poisikeselik naeratus ja seda nähes valdab mind soov see endaga kaasa võtta. Taipan, et peale me ühist ööd on miski temas teisiti. Otsin mõttes õiget sõna. Rahulolevam? Õnnelikum?
«Sa teed häid pannkooke,» tunnistan siiralt.
«Perekonnaviga,» naeratab mees. «Mu ema on eluaeg kondiiter olnud, ta ei suutnud hoiduda kiusatusest mulle põll juba üpris varakult ette siduda.»
«Ja õigesti tegi. Sinust saaks suurepärane kokk.»
«Arvad?»
«Mhmh. Üldse, ma arvan, et sul õnnestub kõik, mida sa ette võtad. Sa lihtsalt oled seda tüüpi.»
«Veider, aga ma tahtsin just täpselt sama sinu kohta öelda.»
Naerame.
Jääme muust rahvast pisut eemale seisma ja vaatame, kuidas valge buss nagu suur kohmakas loom aegamisi peatusesse keerab. Uksed avanevad ja tolmuhallis mantlis memmeke hakkab peale ukerdama.
«Tänan, et sa tulid,» sosistab mees mulle juustesse.
Ta mehelik lõhn uhab minust üle ja tekitab nõrga kurbusepiste nagu lahkumiste puhul ikka.
«Tänan sind samuti kõige eest. Mul oli väga tore.»
«Minul ka. Helistame, eks?»
«Muidugi.»
Joonase huuled peatuvad mu põsel ja libisevad põgusalt minu omadele. Sügavsinine pilk riivab mind, justkui püüaks mu meelde jätta, siis pöörab mees end ringi ja kõnnib minema. Vaatan ta eemalduvale kogule järele, talletan endasse ta vaba kõnnaku, ta salli violetse värvitooni, sest tean, et me ei kohtu enam kunagi.
Mu jalge ees mängleb soe päikesevalgus, mis kuldab bussipeatuse servas kasvavat vana viirpuuhekki, mille oksad pärlendavad öisest vihmast. Mu pilk püsib üksikutel kollastel lehtedel ja pruuniks tõmbunud marjadel ja korraga tean ma midagi veel.
Ma tean lõpuks, mida ma tahan.











pühapäev, 22. september 2013

Pilte Kreeta saarelt

Pilte suvesoojalt Kreeta saarelt. Nagu ikka, on Kreeta märgusõnadeks kõrvetav palavus, paljad mäeseljandikud, kivised rannad ning külluses küpseid puuvilju.



















pühapäev, 15. september 2013

Ajakirja Saladused sünnipäevanumber jääb viimaseks

Nüüd on mul teile veel pisut uudist. Ajakiri Saladused on vahepeal jõudnud väärikasse ikka – saanud viieteistaastaseks. Kahjuks pean kahetsusega nentima, et see valgekaaneline number, mis hetkel veel müügis on, jääb paraku ka viimaseks ja ajakirja Saladused seesugusel kujul enam ei eksisteeri. Küll aga jätkab peagi üks teine samalaadne ja suht sarnase pealkirjaga ajakiri, mis on alles turule jõudmas. Kuuldavasti soovivad nad minuga koostööd jätkata. Mis sellest kõigest täpsemalt saab, sellest edaspidi.
Igahtahes sujus mu poolteist aastat väldanud koostöö ajakirjaga Saladused - peatoimetaja Anne Lugimaga ja keeletoimetaja Malle Toomistega - meeldivalt ja toredasti, iga loo kirjutamine oli mulle omamoodi väljakutse ja samas ka suurepärane keeleline treening. Püüdsin igas novellis leida mõne erineva teema, visandada läbi oma tegelaste mõni uus tahk inimsuhetest. Elasin tegelastele kirjutades kaasa ning iga loo kirjutamine täitis mind mingi seletamatu vaikse rahuloluga. Võib-olla oligi see lihtsalt rõõm kirjutamisest, aga võib-olla ka võimalus varjatult midagi öelda, kasvõi ainult iseendale.
Tänan teid kõiki, kes te olite ajakirja Saladused innukad lugejad ning soovin kaunist sügist! Muutused... need polegi ehk halvad. Elu on näidanud, et alati on neis pigem midagi edasiviivat.





Katkend novellist Pärituules allavoolu

Siin siis teile lugemiseks ka ajakirja Saladused septembrinumbrilugu "Pärituules allavoolu ehk lugu sellest, kuidas Janno kõrvalhüppes käis. Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni oma sõbrannalt, kes soovitas kirjutada teise ringi meestest.
Lugu iseenesest on lihtne - ikka tundub keelatud vili see magusam, iseäranis siis, kui naabrimees seda tuliselt takka kiidab. Mis ootamatuid pöördeid aga loo lõpp toob, loe ajakirja septembrinumbrist.



Janno nõjatus autoistme seljatoele ning puhus välja pika suitsusõõmu. Kätes oli veider vibratsioon ning põues põksus elevus.
Tuleb ta või ei? mõtles mees. Ma jõudsin pärale liiga vara. Ühest seiklusest ei ütle ta ometi ära!
Janno sundis end rahulikuks. Ta heitis pilgu oma õunrohelisele T-särgile ning lootis, et valitud värvitoon näeb välja piisavalt nooruslik. Päike lõõskas vananaistesuvele omase soojusega. Vahtralatvades pärlendas juba pisut punast ning bussijaama kõrval laadaplatsil träni laiali laotanud lillemüüjate topsikutes õilmitsesid violetsete ja vaarikaroosade kimpudena sügisesed astrid.
Janno kortsutas kulmu ning kruttis automakki. Mida tänapäeva noored üldse kuulavad? Pagan võtaks, ma ei tea neist midagi peale selle, et nad näevad põrgulikult head ning iseteadvad välja. Oleks mina omal ajal sellise suhtumisega olnud, ei peaks ma praegu palehigis tellingutel turnima ja oma valutavate põlvede pärast muret tundma, vaid võiks igal hommikul valge triiksärgiga tööle minna ja naist talviti Kanaaridele sõidutada. Nagu Tiit teeb. Mõistmine käest lastud võimalustest tegi korraks ta meele mõruks.
Janno surus alla pika ohke. Põrgusse see Tiit! Enda võrdlemine naabrimehega, kellel näis kõigis asjus märksa enam vedanud kui temal, oli tulutu tegevus.
Krista oli Jannole kohe meeldima hakanud. Päevitunud. Ilus. Noor. Erinevus aastatega ümaraks paisunud ja alati pisut väsinud moega Maretiga oli mäekõrgune.
Janno ei tahtnud praegu Maretist mõelda. Ta elututest, värvi kaotanud juustest, soonilistest kätest, murdunud küüntest ja aegamisi pettunuks veninud suujoonest. Janno ei teadnud kunagi päris täpselt, mida Maret sisimas tegelikult tahtis, ühine elu temaga meenutas üha enam igavapoolset näidendit, mitte päris elu.
Tunne, et ta oli tegemas midagi keelatut ja ahvatlevat, sootuks erinevat senisest, oli vallutanud Janno meeled. Teised teevad ju ka nõnda, julgustas ta end. Selliseid asju juhtub iga päev. Kusagil kellegi vahel, kes julgevad rutiinist välja astuda ja on endale natuke vaheldust lubanud.
«Sa ei kujuta ettegi, mees, millist vürtsi annab argielule üks väike kõrvalepõige,» oli Tiit talle ühel õhtul kuuri taga suitsu tehes kõrva hinganud. «Sa oled liiga kaua Mareti targutusi kuulama jäänud. Mis sind üldse seob selle matsaka naisega? Harjumus?»
Janno raputas häirivad mõtted peast ja heitis pilgu teisel pool tänavat seisva telliskivihoone poole, mis tukkus pärastlõunasoojuses. Kusagil, võib-olla just nende kollaste kardinate taga embab just praegu üks võõras maailm korraks teist ja mõlemad tunnevad end hetkeks jälle elusana. Või toimub see seal kolmanda korruse rulooga varjatud akna taga? Jah, kindlasti toimub see seal. Mõtte magusus tõi Janno näole uneleva ilme.
«Tere!» äratas teda korraga mõtisklustest tuttav hääl ja päevitunud käsi rebis autoukse lahti.
Lilleline kleidiserv lehvis tuules ja selle varjust paistsid saledad piimašokolaadikarva sääred, mida kaunistasid üksikud kuldsed karvaudemed.
«Oh, jah, tere,» kohmas Janno, pühkis uneluse näolt ja venitas näole muretu naeratuse.
Sale keha vupsas kõrvalistmele ning autosalongi ujutas üle õrn lillelõhn. Janno tõmbas seda naudinguga sõõrmetesse ja tundis ootamatust rahulolusööstust kerget pearinglust.
See see ongi, mõtles ta. Uudsuse võlu. Värskus, mis annab särtsu argipäeva. Kuidas ma küll varem polnud taibanud, kui lihtne on rutiinist välja astumine?
«Kõigest mõned kokteilid ja tüdrukud on valmis igale poole tulema,» oli talle öelnud kõiketeadva silmapilgutuse saatel Tiit. «Natuke pealehakkamist ja võimalused jooksevad sulle ise sülle.»
«Kuhu me läheme?» uuris Krista ja lükkas juuksed koketeeriva liigutusega tahapoole.
Janno vaatas, kuidas need läbi päikesekuldse õhu liikusid ja talle tundus, et blonde kiharaid oli korraga kõikjal: laotumas lämmatava tekina üle ta autoistme seljatoe, lainetamas põrandal ja mässides ta meeled pehmete liaanidena enda külge.
«Ma ei tea. Võib-olla mere äärde?» pakkus ta huupi välja esimese pähe turgatanud mõtte.
«Mere äärde?» tõmbas Krista nina kirtsu. «Ma just tulin sealt.»
«Arvata võib,» muigas mees. «Sa näed välja nagu šokolaaditüdruk. Lähme siis kohvikusse.»
«Okei,» oli Krista otsekohe päri.
Ta sättis end kõrvalistmel mugavalt istuma, Janno manööverdas parklast välja ning iga läbitud kilomeetriga kasvas temas pulbitsev võidurõõm.
«Taeva pärast, mis jampsi sa kuulad?» tõi korraga Krista rahulolematu hääl ta maa peale tagasi. Maniküüritud sõrmed sirutusid automaki nuppe klõpsima.
«Modern Talking, kaheksakümnendad on ju jälle moes,» püüdis Janno häälde sugenenud kohmetust naeratuse taha varjata.
«No kuule, anna kannatust!» porises Krista.
Leopardimustriliste küünte omanik leidis lõpuks sobiva raadiojaama ning kõlaritest hakkas kostma Janno kõrva ärritavat elektroonilist pininat.
«Seda nimetatakse ka muusikaks või?» naeris mees karedalt.
«Muidugi, Mt Eden Dubstep, hullult lahe. Ära nüüd ütle, et sa pole sellest kuulnudki!»
Nende sõnade peale lõi Janno enesekindlus korraks taas kõikuma. Mis põrgu «dabstep», mõtles ta. Mees kiikas silmanurgast naise poole, kes ümises meloodiale vaikselt kaasa ning trummeldas sõrmeotstega muusikarütmi taktis. Pruun põlv välkus seelikuserva alt, sätendav hõbekett lookles dekoltee sügavusse ja pani Janno neelatama.
Ta on nii noor, mõtles mees. Mis talle üldse meeldib? Mida ta süüa armastab? Millega oma päevi täidab? Kartulikrõpsud ja šoppamine? Maretile pole kunagi niisugused asjad meeldinud. Ja mis Modern Talkingil viga on? Meie kuulame seda alailma.
Jälle see Maret, tabas Janno end häirivalt mõttelt. Justkui polekski teisi naisi olemas. Nagu oleks Maret see ainuke naise mõõdupuu. Ta sundis end vägisi muust mõtlema. Praegu jagan ma aega ainult Kristaga, ma olen selle pärast aastatepikkust leiges abielus vindumist igal juhul ära teeninud. Ma olen väärt sõõmukese vaheldust!
*
Baarileti ääres kissitas Janno kireva valiku ees silmi ja sisimas käärinud ebalus roomas uuesti lagedale.
Mis talle meeldib? Mida tänapäeva noored üldse joovad? Mingeid veidraid värvilisi segusid, mille nimegi keel ei paindu välja ütlema. Koorelikööri, seda Mareti lemmikut, pole ilmselt mõtet pakkuda. Teeksin ennast oma vanamoelisusega taas narriks.
«Mis sa soovid?» uuris ta lõpuks naise käest otsesõnu, ent piiga ei teinud talle olukorda sugugi lihtsamaks.
«Vali ise,» kinkis Krista mehele sädeleva ja pisut kiusliku naeratuse. Seejärel tippis naine ruumi nurka diivanile istuma ja viis endaga kaasa hoovuse värsket lillelõhna.
«Mida teile?» kummardus tumepruuniks võõbatud ja hoolikalt viimistletud kulmudega baaridaam Jannole lähemale. Janno vahtis kordamööda ootavat Kristat, kes näis oma lillelise suvekleidiga nagu õide puhkenud roosipõõsas, ja baaridaami, kelle hallidesse tülpinud silmadesse sugenes mehe nõutuse tõttu vaevuaimatav, ent siiski tajutav pilge.
Seda hoomanud, ajas Janno selja sirgu. Jajah, ma tean küll, mida sa mõtled – teise ringi mees ja nooruke plika. Ilmselt näed sa seesuguseid stsenaariume päevast päeva ja peaksid sellega harjunud olema. Kuigi tõtt-öelda pole teiste inimeste elu üldse sinu asi. Tee oma tööd ja hoia oma arvamus endale!
«Kaks majaveini,» otsustas Janno lõpuks kõige lollikindlama valiku kasuks ning õngitses taskust lagedale nahkse rahakoti.
Ma olen jälle elus, mõtles ta. Seda võimalust ma käest lasta ei kavatse. Plika on just seda sorti, kes ei paista millegi ees risti ette löövat. Hämaras ruumis jookidega Kristani manööverdades sihtis ta naise saledat pihta ning see tekitas temas taas elevusevõbeluse.
Vein oli hapu, ruumis valitses umbne palavus ning jutt ei sujunud eriti.
«Mida sa õhtuti teed? Mis muusikat sa kuulad? Kas sulle meeldivad koerad?» paiskas Janno üksteise järel õhku kõikvõimalikke küsimusi, et õhkkonda muretumaks muuta, ent millegipärast ei olnud sel märkimisväärset tulemust. Krista andis nappe vastuseid või piirdus õlgade kehitamisega. Maretiga oli kõik kuidagi lihtsam – kumbki nokitses omi asju teha ja oli ammu loobunud uurimast, mis teisele meeldib või korda läheb. Nende abielu oli justkui pärituules kulgev paat, mis triivis omal jõul tundmatuse poole.
«Lähme minu poole,» ütles Krista korraga ja pani tühja veinipokaali otsustavalt lauale.
Mees vahtis klaasi serva külge kleepunud erkpunast huulepulgajälge, mis näis talle ühtäkki hoiatava stopptulena, mis keelas edasi liikumast. «Sa polegi ju kooki proovinud,» püüdis ta aega võita.
«Ma olen süsivesikutevabal dieedil,» teatas naine ja välgutas taas oma valgeid hambaid.
«Mis asja?» imestas mees.
«Ah,» lõi Krista käega, nagu oleks millegi iseenesestmõistetava selgitamine talle ilmselge liig, ja venis püsti.
Janno maksis kiiruga arve ning järgnes naisele heledasse pärastlõunasoojusesse.


Novell "Haldjatants" täismahus

Postitan siia ajakirja Saladused kevadnumbris ilmunud loo "Haldjatants". Kui senini olen oma blogis pakkunud lugemiseks ainult novellide katkendeid, siis sedapuhku toon ära loo tervikuna. Küllap sellepärast, et pean seda novelli keeleliselt ehk üheks kõige õnnestunumaks ning ka muidu kuidagi hea tundega kirjutatuks. Teksti on toimetanud Malle Toomiste, kellega mu koostöö on ajakirjas juba ligemale poolteist aastat väga ladusalt sujunud. Malle, kui Sa peaksid mu blogisse sattuma, siis - aitäh kõige eest!



Haldjatants
Kiiri Saar


Lamasin selili voodis ja keerutasin tillukest klaasist medaljoni mõtlikuna sõrmede vahel. Paksude kardinate vahelt, mis kaitsesid mind argipäeva ebamugavuse eest, siras tuppa üksik päikesekiir. Kübeke kalbet päevavalgust, mis oli peatunud mu nimetissõrmel ja pannud mu peos helendava ehte õrnalt  sätendama. Medaljoni klaasist pind oli mu sõrmede all jahe. Niisama jahe nagu tema käsi mu peos. Niisama jahe, nagu mina olin olnud temaga.
Vangistasin sõrmed ümber medaljoni. See oli ainus, mis mulle alles oli jäänud. Teadsin, et olin teinud vea ja kaotanud ta. Kaotanud alatiseks.

See oli udune ja kõle maikuu reede õhtupoolik, mil otsustasin oma kunagise kasutajanimega, mis mul imekombel veel meeles oli, ühte rahvusvahelisse populaarsesse tutvusportaali sisse logida. Akna taga ladistas hall vihm, mis trummeldas raevukana vastu plekist vihmaveetoru, justkui plaaniks selle puruks muljuda. Paksud märjad triibud nõrgusid järjepanu mööda  akna välisruute alla. Tõmbasin kardina ette ja süvenesin helendava ekraani kumasse.
Tõtt-öelda polnud mul õrna aimugi, mida ma virtuaalsusesse üldse otsima läksin. Mu senised napid kogemused sellega olid pigem negatiivset laadi, kujutades endast mõnda pealiskaudset vestlust võhivõõraste vahel, mis olid hommikuks ununud, jättes meeltesse kõigest hapuka maitse nagu liiga kauaks suhu jäänud närimiskumm.
Tundsin nõrkust ja üksildust,  igast küljest piiras mind värvitu tüdimuse vine. See kattis mu raamatuid, lauale vedelema jäänud pooleldi tühjaksjoodud kohvitasse, nurgas vedelevaid jalanõusid.
Ma leidsin ta peaaegu kohe. Pikad tumedad juuksed, kaugusse vaatav mõtlik pilk, mis tekitas uudishimu ja soovi vaadata samas suunas, näha sedasama, mida temagi. Ta enesekirjeldus oli napp ja lakooniline. Kõigest paar leidlikku humoorikat sõna, mille tagant aimdus küpset tarkust. Ta oli minust tervelt kaheksateist aastat vanem ja elas teises linnas. Ma ei mõelnud sellele. Siis ei tundunud see kuigi oluline.
Sõnad voolasid minust välja ja moodustasid tervituse – pisut ebakindla, kuid lootusrikka, võhivõõra tere üle tühjuse teisele võhivõõrale.
Enne kui tehtu üle arugi pidada jõudsin, olin vajutanud «send» nuppu. Silmitsesin poolt leheküljetäit ritta lükitud sõnu, mis rippusid seal kohmakaina nagu suve esimesed poolküpsed maasikad heinakõrrel. Need ei pruukinud midagi tähendada, nagu ei tähendanud enamus asju mu elus. Teele läinud kellelegi, kellest ma ei teadnud sisuliselt midagi peale sooja valguse, mis mängles ta tumedates juustes ja tõmbas mind magnetina enda poole.
Ta ei vasta nagunii, lohutasin ennast, logisin end välja ning unustasin kogu loo.

Mu päevi täitis tühjus. Töö, mis mulle ei meeldinud. Õhtud raamatute seltsis, mille alguse olin unustanud enne lõppu. Jalutuskäigud pimedates parkides, kus ma olin kõigest üks vari paljudest. Mõni talumatu pärastlõuna koos vanematega, kes muretsesid alailma millegi pärast, mis mulle põrmugi korda ei läinud. Mõned kohtumised sõpradega, kelle lähedus tähendas kõigest viisakat üksteise sallimist.
Uuesti portaali siseneda meenus mulle alles viie päeva pärast. Mu postkastis seisis üksainuke kiri ja see oli temalt. Sõnad, targad, meeldivad, heatahtlikud. Neid polnud palju, kuid nad moodustasid üheselt mõistetava terviku – saatja on huvitatud minuga suhtlemisest. Mind haaras taas tuttav elevus. Seekordse vastuse koostasin hoolikamalt ja läbimõeldumalt. Kõndisin toast tuppa ja üritasin mõtteis sõnadeks vormida infokilde endast, et tekitada kaunis tundmatus huvi. Selliseid sõnu polnud just palju ja neid leida oli ühekorraga märksa suurem vaev kui esimesel korral. Ma põlgasin enesereklaami, kuigi soovisin meeldida.
Me kirjavahetus arenes tasapisi. Vahel oli ta päevi eemal ja ma ei teadnud, millega ta tegeleb. Teinekord tuli vastuseid mitu tükki päevas. Neil päevadel haaras mind veider õnn ja elevus, justkui oleks ingel mulle kusagilt pilvede vahelt naeratanud.
Ta ei armastanud endast eriti rääkida. Teadsin temast kõigest üksikuid fakte, nappe infokilde, mida ta muu jutu sees nagu muuseas raatsis poetada. Need moodustasid mu peas veidra mosaiigi, millest oli palju olulist puudu, kuid see isegi ei häirinud mind. Täitsin lüngad fantaasia ja oletustega ning olin rahul. Naine töötas oma kodulinnas kinnisvaramaaklerina, tal oli kümneaastane poeg ja ta oli viis aastat elanud üksi.
Veider amet temasuguse jaoks, mõtlesin vahel. Temas oli ärinaisele mitteomast haldjalikkust, midagi siia argisesse ja asisesse maailma mittekuuluvat. Pigem olin millegipärast oletanud, et ta töötab teatris või mõnes kunstistuudios. Ta ei sarnanenud kellegagi, keda olin varem tundnud.

Ta ei tahtnud kohtuda. Millal iganes ma selle teema vargsi tõstatada söandasin, väitis ta alati vaikse, kuid otsusekindla viisakusega, et soovib vaid niisama mõtteid vahetada.
Me suhtlus arenes aegamööda mõistmiseks. Ta oli alati andja pool ja mina saaja. Lugesin ahnelt ta mõtete keerdkäike, mida ta endast mu postkasti maha jättis. Need olid kaunid, hästi sõnastatud ja täis elukogemust.
Mõnikord üksipäini oma toa rõskes pimeduses istudes ja aknast välja vaadates mõtlesin, kuidas ta võiks lõhnata. Kuidas võiks tunduda ta nahk mu sõrmede all. Hoidsin oma peopesa vastu ta kirjaridu, mis oli saamatu katse teda mingilgi viisil tunnetada. Arvutiekraan oli sile, jahe ja neutraalne. Neil hetkedel tundsin alati vaikset viha meid lahutava mustava lõputu virtuaalsuse pärast, mis oli ühtaegu nii ületamatu kuristik kui ka ainus meid ühendav lüli. Ta keeldus telefoninumbrit andmast ja ma ei teadnud isegi linna nime, kus ta elas.
Püsisin kannatlik ja lootusrikas. Kujutluspilt lehvivate juuste ja sooja naeratusega mõtlikust haldjast võttis mu peas üha konkreetsemaid ja selgemaid piirjooni, nii et lõpuks aimasin isegi kuulvat ta häält ja tundvat ta lõhna.
Kujutlesin teda oma tubades ringi kõndimas, aknast välja pimedusse naeratamas, kohvitassi huultele tõstmas, arvutiekraani kohale kummardumas, ta valgeid sõrmi üle klaviatuuri lendamas, et mulle taas mõni mõte teele saata. Ta kirjade soe sõbralik toon küpsetas mind aeglasel ja piinarikkal uudishimu ja igatsuse tulel ning lõpuks andis ta kohtumise suhtes järele.

Me kohtumise päeva varahommikul laiutas taevas veider poolläbipaistev sudu, mille raamistuses, akna vasaku nurgas, helendas pisut heleõrna kuldkollast, muu taustaga sobimatut, täiesti erinevat valgust. Vahtisin seda silmad pärani nagu lummutist, kuniks taipasin lõpuks pisut pettunult, et hall valgus oli kollase jäägitult endasse neelanud ning laotus taas ühtlaselt tinakarva.
Ma ei uskunud endeid, ent see värvide vaatemäng jättis minusse veidra rahutusevõbeluse, millest ma ei suutnud vabaneda ka tunde hiljem, peegli ees kiirete närviliste liigutustega habemetüügast eemaldades.
Ta nägi vana välja. Palju vanem kui pildil. Umbes neljakümnene või isegi paar aastat rohkem. Ta silmades kiirgas soe tarkus, mis oli mulle juba ta kirjadestki tuttav. Pehmel suujoonel mängles sõbralik naeratus. Ta kandis kena helehalli kevadmantlit ja taevasinist kohevat siidsalli, mis lehvis ta saleda kaela ümber nagu tuult täis puri. Naine ei tundnud vähimatki kimbatust mu nooruse pärast, vaid haakus mingi talle omase iseenesestmõistetavusega mu käevangu ja täitis meievahelise vaikuse oma meeldiva madala rinnahäälega. Temast hoovas nõrka lillelõhna, mis oli kerge ja hele, nagu õitsele puhkenud kevad. Püüdsin selle eest peitu pugeda nagu armetu ururott ja soovisin hinges, et keegi mu tuttavaist meid koos nägema ei juhtuks. Mul oli oma nõrkuse pärast häbi.

«See on sulle,» libistas ta üle laua minu poole väikese pruuni paki, kui me lõpuks ühes kesklinnakohvikus teineteise vastas istet võtsime. Kingitus oli laia valge siidpaelaga kõvasti kinni seotud.
Harutasin paela pikkamisi lahti ning mu peole libises tilluke hõberaamistuses klaasist medaljon.
«Leidsin selle eelmisel nädalal ühest antiigipoest. Käsitöö. Mulle on alati seesugused kunstipärased asjad meeldinud.»
Ta naeratas ja ta silmade violetses valguses lõi õilmitsema rõõmus säde. Soovisin korraks, et võiksin olla osa sellest, kuigi teadsin, et ei küündi kunagi sinnamaani. Ta näis olevat inimene, kellele meeldis kingitusi teha, neisse mingit emotsionaalset tähendust valada.
Sirutasin ehte vastu valgust ja vaatasin, kuidas selle pärlmutterjas pind nõrgalt sädeles. Ma ei osanud sellest midagi arvata. Mulle ei meeldinud ehted.
Pistsin paki kohmakalt püksitaskusse ja püüdsin naeratada. Kingituse sõnum ei jõudnud minuni.

Ta rääkis midagi oma lapsepõlvest, taipamata, et ma ei kuulagi teda. Sõnu pudenes ta õielehtedena punaseilt huulilt nagu suhkruherneid, mis veeresid kõikjale mööda ruumi laiali ja põrkusid külmadelt kiviseintelt tagasi. Sõnad ei tähendanud midagi. Need olid kõigest vahend selleks, et täita võõrastevahelist ebamugavat vaikust. Ühe maailma saamatu soov end teisele maailmale mingil moel mõistetavaks teha. Ma ei osanud sellega kaasa minna. Tundsin end ebamugavalt ja reaalsus tegi mu kohmakaks. Mu ainus oskus end mitte naeruväärseks teha ja oma piiratust varjata oli vaikida. Jõin aeglaste sõõmude kaupa jahtuvat musta teed, mis jättis suhu veidra mõru maitse, ning piilusin vargsi käekella.
Vaikus ei paistnud teda häirivat. Vahepeal jäi ta pikalt aknast välja vaatama. Ta violetne pilk rändas üle aknaklaasi mööda roomavate toataimede, mille laiad nahksed lehed heitsid ruumi rohekat valgust, ise millegi üle mõttes. Neil hetkedel omandas ta nägu eriskummalise nukra ning kauni ilme. Ta oli kõigest viis aastat noorem kui mu ema.

Me kohtusime veel. Ma ei tea isegi, miks. Võib-olla lihtsalt uudishimust. Teda eemalt tulemas nähes valdasid mind alati vastakad tunded, elevusesegune rõõm ja veider häbi. Sinine siidsall lehvis läbi sooja kevadõhu lähemale, tuttav lillelõhn haaras mu endasse ja muutis mu mõneks ajaks mõtlemisvõimetuks.
Meie sõnad ei haakunud pikka aega teineteisega. Need hüplesid me vahel õhus ebakindlate ja juhuslikena nagu vette põrkunud vihmapiisad. Me justkui rääkisime erinevatest asjadest, mil polnud omavahel vähimatki ühenduslüli. Ma ütlesin alati midagi veidrat ja kohmakat, mille peale ta viisakalt naerma puhkes ja leebelt teisele teemale libises. Ta jäi alati viisakaks, isegi siis, kui ma kogemata piisa tulikuuma marjateed ta randmele kallasin ja sinna väike punetav laik tekkis.
Me käisime kusagil, vaatasime midagi. Ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest kõike varjutas justkui mingi arusaamatu udu. Mõned kinokülastused, kus ma, sõõrmeis tema lõhn, sirge ja kangena vastu tooli nahkset seljatuge nõjatusin ja ainiti ekraani jõllitasin, nähtavast suuremat taipamata. Mõned kunstinäitused, kus ta ahne lapsena piltide ees seisatas ja värvide külluslikkust violetsetesse silmadesse ammutas, et need oma mõistatuslikku haldjamaailma vastu võtta.
Ma ei mõistnud kunsti. Minu meelest oli see tarbetu ajaraiskamine. Siiski kõndisin igale poole püüdlikult kaasa ning püüdsin asjatult ta entusiasmiga nakatuda.

Ühel päeval sattusime vanasse kirikusse, mille seinad õhkasid endast niisket jahedust. Akendele maalitud vitraažid heitsid ruumi värvilist valgust. Mul hakkas peaaegu kohe külm. Mind valdas alatasa häiriv külmatunne ja ma ei osanud end kogu selle ebamugava soojakao eest muudmoodi kaitsta kui mantliserv üles tõsta ning pilk välisuksel hoida. Selle taga pulbitses soe sillerdav kevad, kuhu ma ei pääsenud enne, kui ta oli oma isu täis vahtinud. Tal ei näinud kunagi kiire olevat. Tal oli komme kõigesse teda paeluvasse süvitsi, mingi seletamatu lapseliku rõõmuga süveneda. Neil hetkedel vihkasin enda kiirustavat pealiskaudsust, mis ajendas mind alati tormama kuhugi, kuhu ma sellegipoolest kunagi ei paistnud päriselt pärale jõudvat. Kadestasin ta sügavat sisemist rahu, mida näis olevat siin ilmas jagunud kõigest mõnele üksikule väljavalitule.
Ta sirvis võlvkaare all hardalt üht muldvana piiblit, huultel mõistatuslik naeratus ja rääkis midagi oma religioossest vanaemast. Kiviseinad andsid ta pehmele häälekõlale iseäraliku kõmiseva ja sisendava varjundi, mida ma ühtaegu vargsi imetlesin kui ka põlgasin. Virtuaalsuses oli me suhtlus kordades kergem, sest seal oli mul lihtsam mitte mõelda kõigile oma eelarvamuste müüridele, mis mind kaitsva lõksuna ümbritsesid. Religioon ei huvitanud mind, olin seda alati pidanud nõrkade pärusmaaks.
Lõpuks tagasi päikesepaistes, haaras ta mu sõrmed oma pihku. Ta käed olid alati jahedad ja siledad nagu tükike klaasi, küüned kaetud heleda läbipaistva lakiga, mis peegeldas päevavalgust, nagu sillerdaks neil kalliskivid.
Vahel armastas ta oma sõrmi minu omadega põimida. Kannatasin selle välja, sest ta puudutus oli pehme ja meeldiv. Ta oli elanud siin ilmas ligemale poole kauem kui mina, näinud maailma märksa enam ja teadis sellest kordades rohkem. Meie vahel laiutas terve igavik, mida ma ei osanud millegagi olematuks muuta. Kui mina sündisin, lõpetas ta gümnaasiumi. Kui ma lasteaeda läksin, tegi tema tööl karjääri. Sellele kõigele oli veider mõelda. Ta naeris palju, heitis juukseid tahapoole tütarlapseliku liigutusega. Ta juuksed lõhnasid vaarikate järele ja vahel igatsesin neid puudutada.
Kui me koos linna peal kõndisime, püüdsin ma alati vaistlikult vältida meie peegelpiltide nägemist kusagilt aknapeegelduselt. Me vanusevahele mõeldes tekkis mulle alati kurku kare klomp.
Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ja humoorikas. Hoolimata oma küpsusest vaatas ta seda maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu ihkasin olla ja soovisin põgeneda.
Ta armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei teadnud, kuhu neid panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud, ummistasid kõik mu aknalauad ja täitsid mu tolmused ilmetud toad raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.
Talle meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda randmele või salvrätile piserdada, käekotti pista ja koju kaasa viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla unustas niisamuti nagu mina ta lilled.
Vahel sattus ta rääkimise lainele. Ma õppisin teda kuulama ja lõpuks suutsin isegi aru saada, millest ta räägib. Sõnad voolasid ta huultelt nagu selge sillerdav kosk, mis ei põrkunud korraga enam minult tagasi, vaid täitsid mu kõrbekuiva sisemuse aegamööda kogemuste ja elutarkusega pulbitseva allikaga. See vormis mind tasapisi enesekindlamaks, olles justkui tugikepiks mu haprale meelele, millel polnud seni olnud vähimatki aimu, kuhu suunda painduda. Enesele teadmatagi hakkasin lõpuks vajama ta sõnu. Tähendusi ja definitsioone, mis mu olemusele mingi selgepiirilisema mõtte ja sihi annaks. Ta näis aru saavat sellest maailmast just niimoodi, nagu mina tahtsin saada, kuigi olin liiga nõrk ja eelarvamuslik sellesse uskuma. Teda kuulates taipasin iga kord, kui lihtne, kui võimalik võib tegelikult olla kõik, kui omada vaid pisut enam eneseusku ja avatud meelt.
Talle ei meeldinud süüa teha. Pigem armastas ta neil hetkedel köögis istuda ja vaadata, kuidas mina seal toimetan. Talle tegi nalja, kuidas ma, põll ees, kohmaka näituseeksponaadina ringi sahmerdasin ja püüdsin mitte punastada. Ma oskasin toitu valmistada. Võib-olla oli see ainus asi, mida ma üldse oskasin. Hakkisin paprikat ja tundsin oma seljal ta heatahtlikku pilku, mis mind leegina soojendas. Sibul praksus pannil, heites ruumi magushaput lõhna, ja mind valdas heameel, et sain teda kostitada.
Ta täitis mu toad alati muusikaga, see oli osa ta elust. Muusika äratas ta ellu, süütas ta sädelevates silmades valguse, mis näis tulevat kusagilt sootuks mujalt, mulle tundmatult planeedilt, kus ma tahtnuks samuti korraks viibida, kui ma ainult teadnuks sinna teed. Kogu mu senine elu oli olnud kulgemine kuhugi, mille lõpus ootas alati pime tupik, ning sealt tagasi pöördudes ja õiget suunda leida püüdes taipasin alati, kui eksinud ma olin.
Vahel ta tantsis mulle. Ta liigutused olid kerged ja sujuvad just nagu liblikal. Tantsides näis ta unustavat kõik, isegi oma sisemuses pesitseva salajase, hoolikalt varjatud nukruse. Neil hetkedel ei saanud ma temalt silmi. Soovisin, et oskaksin samuti niimoodi, peaaegu lenneldes läbi õhu liikuda. Ma olin kohmakavõitu ja kui vähegi võimalik, olin alati püüdnud vältida liikumist, mida kutsuti tantsimiseks. Naise tumedad juuksed lehvisid õhus ja päike sillerdas ta valgel nahal. Mu tuba oli täis naeru ja elu nagu ei kunagi varem.
Ta huuled olid pehmed, pehmemad kui ükskõik mis muu, mida ma varem oma elus olin tundnud. Lasin tal end suudelda, sest ta oskas seda hästi. Ta kinnitus mu külge nagu merisiilik kivile, teades üpris hästi, mida teeb. Temas oli mingit emalikku õrnust, mis oli vürtsitatud kurbusega, mille tagamaad jäid mulle hoomamatuks. Ma ei küsinud ja ta ei rääkinud sellest kunagi. Püsisin hetkes ja võtsin vastu, mida ta mulle andma soostus. Mu kohal voolas pehme ja magus unustusejõgi, täis vikerkaarevärvides kümblevaid kalu. Mul polnud aimugi, et kellegi keha võiks panna mind niimoodi tundma, et ma andnuks kõik, et sellesse hetkesse püsima jääda.
Vahel ta lebas mu kõrval pikki minuteid liikumatu ja vaikivana, mustad juuksed lõhnava kosena mu voodil laiali, valged soojad käsivarred mind embamas. Kuldne päike paitas ta paljast selga ja neil hetkedel suutsin minetada kogu oma ebakindluse ja olla rahulolev.
«Ma olen alati tahtnud niimoodi olla,» hingas ta mulle kõrva, tintmustad ripsmed mu nägu kõditamas.
Ta nahal oli kummaline uimastav lillesegune lõhn, mis näis intensiivistuvat iga mu puudutuse peale, ja seda sisse hingates oli lihtne vajuda unustuse pehmesse meeldivasse sohu. Neil hetkedel olime ühevanused.

Ühel päeval ta ei tulnud enam. Mul kulus terve tund sellest arusaamiseks, enne kui tõde mulle lõplikult pärale jõudis. Kevadine tuul keerles mu ümber, sikutas mu riideid, pillutas mulle peent tolmu vastu vahtimist ja täitis mu tuksuva südame üksildusega. Taipasin, et olin hoolima hakanud. Võib-olla enamatki, kui hoolima. Inimesi voolas minust mööda, nii mõnigi neist kandis helesinist salli ja musti juuksepahmakaid lehvis soojas õhus, aga ükski neist ei kuulunud talle.
Läksin koju ja riputasin jope varna. See vajus nagis kurvalt norgu, näides haaratud samasugusest mõõtmatust mustast üksildusest nagu ma isegi. Mu toas oli pime, tolmune ja vaikne nagu alati, aga alles nüüd taipasin, kuidas see mind häiris. Sikutasin kardinad saamatu liigutusega eest ja terve ruum täitus valgete lendlevate tolmukübemetega, mis panid mu aevastama. Tõmbasin akna pärani, lasin tuppa hoovata jahedal õhuvool. Halastamatus päevavalguses nägi mu elamine armetu ja kõle välja. Miski ei tundunud mulle kuuluvat, kõik näis võõras ja vale. Panin mängima ta lemmikplaadi, et vaikuse eest põgeneda, aga muusika sulni kergusesse oli tekkinud mingi veider valulik kõrvalnoot, mida seal varem polnud. Ma ei suutnud seda kuulata, temata oli muusika oma tähenduse kaotanud.

Viskasin võtmed elutoa lauale ja miski kõlksatas mu püksitaskust põrandale. Noppisin selle üles, kõndisin magamistuppa ja vajusin voodile, et eset lähemalt silmitseda. Mu peos sätendas medaljon, tilluke tähelepanuavaldus, mille ta päris tutvuse algul üle laua minuni oli sirutanud, et väljendada oma sõprust ja poolehoidu. Päike sillerdas ehte klaasist pinnal, justkui tahaks selle mu peos püdelaks sulatada.
Korraga märkasin, et medaljoni klaas on mõnest kohast pisut paksem. Uurisin seda tähelepanelikumalt ja lõpuks joonistas päevavalgus mu mõistmatute silmade ette selle, mida ma juba ammu märkama oleks pidanud, vaevuaimatava silueti – tantsiva naisekuju. Vahtisin seda pikki sekundeid sõnatuna ja taipasin alles siis, et see ehe oligi ta ise – helge, särav, mõistatuslik ja tabamatu. Miski, mille tähendus muutus mulle kalliks alles siis, kui seda enam ei olnud.
Surusin medaljoni kõvasti pihku. Padjalt tulvas mu sõõrmeisse ta juuste nõrka vaarikalõhna. Sinnasamasse varises ka mu soolane pisar.
Me ei kohtunud enam kunagi.