Laupäev, 23. juuli 2016

Katkend augustinovellist "Sinine päevalillepärg"





Augustinovell "Sinine päevalillepärg" sai inspiratsiooni noorteromaanidest, mida puhkuse ajal valikuliselt lugesin.  Lihtsalt, et lugeda. Lihtsalt, et puhata. Lihtsalt, et meenutada, kui hea ja teraapiline on veeta tunde ilukirjanduse maailmas, ilma, et kohustused uksele koputaksid. Mõni teos kutsub, olenemata žanrist. Noortekate kerge ja lihtne stiil oli minu jaoks nagu sisseastumine tuttavast kodusest väravast. Suuna täiskasvanutekirjanduse poole võtnuna kippusin sisimas vaikselt unustama, kuivõrd meeldiv ja lihtne on kirjutada noortele.
Pealkirjana kaalusin erinevaid taimenimetuste versioone. Otsisin midagi kõlavat ja eristuvat, tavapärasest erinevat. Kaalukausil oli ka vesiroosipärg, tähtheinapärg jms. Lõpuks jäin lugejale lihtsama ja mõistatavama variandi juurde.
Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbris. 




Ära mine,“ ütles ema, kui sai uudist kuulda. Tal oli poiste ja pidude suhtes sootuks oma arvamus. Enda liiva jooksnud suhte tõttu vihkas Mirteni ema kõiki meessoost olendeid, kelle hulka kuulusid ka Mirteni kooli poisid. Kõik nad näisid isiklikult süüdi olevat ja vastutust kandvat Mirteni ema luhtunud abielu pärast. Mõistagi oli ema oli vanamoodne ja tema hoiak tobe. Vahel tabas Mirten end soovimas, et tal oleks mingi mõistlik kasuisa. 
„Nad tahavad selle mulle heastada,“ selgitas Mirten vaikselt, pilk maas.
„Mille?“ imestas ema.
„Ee… kiusamise, ma arvan.“
Ema takseeris tütart pikal pilgul. „Ära mine,“ hoiatas ta uuesti. „Sellest tuleb ainult halba.“
Kuid Mirten oli otsusele jõudnud. „Ma lähen! Pole mõtet õhku raisata, et mind ümber veenda!“
Kui Mirten lahkuma valmistus, seisis ema esikus nagu hoiatav stopptuli, käed rinnal risti ja takistas tal väljumist.
„Ema…“ ohkas Mirten.
„Ei lähe sa kuhugi!“ põrutas esivanem otsustavalt.
„Ma pole enam kuueaastane, kellele sa keelde ja käske jagad,“ sai Mirten pahaseks.
Väljast kostis autosignaal. Sebastian oli kohal.
Vasturünnaku asemel tuiutas ema tütre tillukestest kunstpäevalilledest peavõru. Mirten oli selle viimasel hetkel juustele surunud. Kollased õied sobisid hästi tema kiharate helepruuni tooniga ja takistasid mingil määral ka juuste kontrollimatut näo ümber lendlemist.
„Sinised päevalilled,“ ütles ta.
„Mida?“ ei saanud Mirten aru.
Ema sirutas sõrme tütre peaehte poole ja puudutas korraks õisi. Temast hoovas häirivat metspipra lõhna. Küllap mingi uus imelik deodorant.
„Need pole ju sinised,“ sattus Mirten segadusse. „Oled värvipime või?“
„Sinised päevalilled,“ jäi ema kangekaelselt oma väite juurde.
„Ma lähen nüüd, kui sa muidugi lubaks.“
„Ei!“
Mirten ohkas ja suunas oma kivinenud pilgu emale. See tõusis õhku nagu pabernukk ja maandus turvaliselt paar meetrit uksest eemal. Asjade liigutamine oli läinud järjest hõlpsamaks. Inimesega polnud Mirten seni küll proovi teinud, kuid nagu näha, polnud seegi mingi kunst.
Ema oli läbielatust jahmunud. Ta silmad hakkasid pilkuma ja lõug värisema.
„Sina… sina!“ sajatas ta. „Ma arvasin, et meie esiemade needus on unne suikunud, aga nüüd… Mu oma tütar!“
„Jäta!“
„Nõid! Nõid!“ kriiskas ema edasi, kuid see sumbus uksepaugatusse ja Mirteni põlgusesse.
Naeratav Sebastian, pimestavalt ilus nagu alati, ootas juba õues.





Pilt: internet








Esinen Augustiunetuse festivalil 13.augustil Pärnus




Tule mind kuulama 13. augustil kell 17.00 Pärnu suurel tänavafestivalil "Augustiunetus 2016" ja osa saama üritusest. Loen valitud ridu oma igihaljast ja ainumast luulekogumikust "Võilillelein", samuti põgus ülevaade uuemast loomingust.
Infot ürituse kohta:
 
http://www.augustiunetus.ee/programm-2016/


Festival “Augustiunetus – kunstide öö” sai alguse 2010. aastal, mil käputäis Pärnuga seotud entusiaste ühendasid oma ideed ja energiad eesmärgiga luua suve pikendav ja kultuuri õhutav sündmus. Lisaks sellele olid fookuses ka siinsed kohalikud inimesed, kes on juba harjunud oma armsat kodulinnakest suvel nii paljude väliskülalistega jagama. Supeluse tänav lööb kord aastas tõeliselt kihama. Selle kõnniteid ääristavad kauplejad ja üheõhtukohvikud, tänavanurkadel musitseerivad tänavamuusikud ja esinevad tänavateatrid, puude küljes eksponeeritakse kunsti ja põõsaste vahel uuritakse putukaid – kõikjal on tunda sumedat suvelõpu hõngu. Kes on seda kord sisse hinganud, see teab, mis on Augustiunetus.
2010. aastal tunnustati Augustiunetust Pärnu parima kultuuriürituse tiitliga. 2011., 2012. ja 2013. aastal aga Kuldse Oaasi meeldejäävaima kultuurisündmuse nimetusega. Festival on iga aastaga kasvanud nii osalejate kui ka külastajate arvu poolest, küündides viimastel aastatel ligi 10 000 inimeseni.

Siit saab näha ka varasemate Augustiunetuse festivalide pilte: http://www.augustiunetus.ee/festivalist/ 
Postituse juurde kuuluv pilt võetud siit.










Reede, 22. juuli 2016

Juulinovell "Hetked rannas" veebiversioonis



Loe minu juulilugu "Hetked rannas" ajakirja Saatus&Saladused veebiväljaandest: http://www.saladused.ee/hetked-rannas
Täispika loo manustamiseks tuleks lähimast Konsumist või raamatukogust hankida endale paberkandjal ajakiri.
Lood elust enesest, inimestest, keda kohtasin rannas ja kes tundusid mulle ühel või teisel moel piisavalt kõnekad, et neist kirjutada ja kokku panna üks lugu.


Pilt: FB










Novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" loomine lõpusirgel



Autorina on mul suur rõõm teada anda, et nüüd on minuni jõudnud mu teise novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" kaanekujundus, samuti ka küljendatud sisu.
Seega on mu kolmeteistkümnenda ilukirjanduse loomine on lõpusirgel. Pärast viimast lihvi ja pisitäpsustusi jõuab käsikiri õige varsti trükki ning seejärel ka poelettidele.
Peagi postitan siia keskkonda 
tutvumiseks ka kaanekujunduse. Kujunduses, nagu väga erinevates inimsuheteski, on küllaldaselt nii valgust kui varju, mis sümboliseerivad inimeseks olemise keerukuse erinevaid tahke. Mu lugudes leidub rõõmsaid inimesi, kurbi inimesi, tarku inimesi, rumalavõitu inimesi, umbusklikke inimesi, sinisilmseid inimesi ja sootuks isesuguseid inimesi. Kui neist mõnes tunneme ära killukese ennast ja leiame samastumismomendi, on tore. 
Teos saab olema kõvakaaneline, kvaliteetne ja kena, mahult ligikaudu 214 lehekülge. Kaanekujunduse tegi Margus Leibak, toimetas Anne-Mari Alver, väljaandja: Läänetasandiku OÜ. 


Pilt on illustratiivne, pärit veebiavarustest ega ole ilmuva teosega mingil moel seotud. 










Pühapäev, 17. juuli 2016

Veel sedasamust suvist aeda...



On südasuvi ja aiast justkui ära ei tahagi. Ikka eksleb meel aiandisse mõne uue põneva lemmiku järele. Eks seegi ole investeering - ilusse, meelerahusse, iseolemise lihtsatesse ja kordumatutesse hetkedesse. Pikka puhkusesse ja aega iseendale, mida näib olevat küllalt, ent ometigi libiseb see päevade kaupa kiirelt mööda.
Kirjutada olen jõudnud ka. Kuigivõrd. Augustikuu novelli käsikiri on toimetusele ära saadetud. "Tupiktänava" käsikiri on veelkord üle loetud. Loodetavasti saab raamatuks veel sel aastal. Novellikogu tegemine venib... Suvel on kõigil kiire, muudmoodi kiire, mõistagi.
Uuel nädalal plaanin alustada lasteraamatu kirjutamisega. Lähen raamatukokku, sirvin lastekirjandust, et leida vajalik idee. Mingi väike mõttealge on olemas. Vaja ta ainult kasvama panna. Usun, et sellega läheb päris lihtsalt. 




Uus põnev sõber - purpur-siilkübar
Elulõng on täies õies


Age kingitud roos on talve üle elanud ja õitseb taas
Roosa raudrohi. Värvilised raudrohud on ühed erilisemad aiailmestajad.






Esmaspäev, 11. juuli 2016

Ilmumas on novell noortele "Sinine päevalillepärg"



Sa oled kuusteist ja kogu oma senise elu teadnud, et oled teistmoodi kui teised. Sa elad koos oma natuke hullu ja imeliku emaga, kellest sul kunagi mingit moraalset tuge ei ole ja kelle paranoiad ning eluvõõrus käivad sulle pigem närvidele. Sind narritakse koolis nii palju, et peaksid sellega juba harjunud olema. Aga sa ikkagi ei ole.
Sa oled Mirten.
Sa oled nõiaplika.
Vähemasti nii nad räägivad.
Nojah. Asi see siis õpikuid-vihikuid kotti liuglema sundida, igaüks saaks sellega hakkama, arvab Mirten ja usub, et koolikaaslaste sellekohane arvamus temast kui arbujast, sortsist või kellest iganes on tugevasti liialdatud.


Pildile mahub veel Sebastian. Ilus ja popp Sebastian, kes käib küll Kareniga, selle siresäärse kaunitariga, kelle jõukust terve maailm kummardab, aga millegipärast ei jäta Sebastian sellest hoolimata Mirtenit rahule. Mirten teab oma klassikuuluvust ega trügi eales kuhugi, kus pole tema koht. Kui Sebastian aga teda koos teistega enda poole peole kutsub, lubades terve õhtu olla tema kaaslane, on see enam kui imelik.
"Sa oled üks meist," veenab Karen. "Me tahame andeks paluda, et oleme sinuga halvasti käitunud."
On neil tõesti tõsi taga? Ja Mirten lähebki, sest muidu ta tõde teada ei saa...

Vahelduseks kirjutada üks tõeline noortekas oli tõeliselt lahe. Lugu ise valmis mõnusa kiirusega, kõigest pooleteise päevaga, kirjutades end valmis praktiliselt ise.
Augustilugu "Sinine päevalillepärg" ootab lugema kohe augusti algul ajakirjas "Saatus&Saladused".




Pilt: FB







Esmaspäev, 4. juuli 2016

Kesksuvine aiailu




Lillepeenar venib järjest pikemaks...
Tagetesed ehk peiulilled
Raudürt
Punane raudrohi, teise aasta lopsakas taim
Kollane raudrohi, uus lemmik, mida aeda ihkasin


Valge talinelk, armas mälestus lapsepõlvest
Mõrsjalill, uus värvirõõmus püsik
Murelid
Siis, kui külalised tulevad...







Ilmunud on juulilugu "Hetked rannas"




Ühes uue kuuga on ilmunud ka mu järjekordne novell, sedapuhku pealkirjaga "Hetked rannas". Lühilugu kätkeb eneses lühikesi pilguheite rannas kohatud inimeste ellu, igaüks neist omamoodi kõnekas ja tähendusrikas; sekka suviseid looduskirjeldusi kõigis oma värvide- ning lõhnadekülluses, mida jagub hetkeaega rohkesti. Novelli leiab jätkuvalt ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahelt.

Hetkel pean aru, mis laadis kirjutada augustilugu, kas jätkata sama liini, kuna rannarahvaga kohtumisi leiab igapäevaselt jätkuvalt aset või kirjutada midagi sootuks uut...





Foto: FB