Veebruarinovell kannab pealkirja "Kivisüdamega haldjas"

Mu vastne novell, millest võite lugeda juba ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist, sai lõppeks, napilt enne toimetusse saatmist ka pealkirja, "Kivisüdamega haldjas". Inspireerida võib mis tahes emotsioon ja alati ei pruugi need olla sugugi siledad ja positiivset laadi. 

"Kivisüdamega haldjas" on lugu vihkamisest, kogetud alandusest, mis, leidmata teistsugust väljundit, kulmineerub peategelase jaoks lõpuks rahuldustpakkuvaks kättemaksuks, millega enda pimedat viha vaigistada. Ligemise suhtes üles näidatud hoolimatusel ja mõtlematult pillatud solvangul võib teinekord olla karm tagajärg. Novell on ilmekas näide sellest, milleks võib aja ja distantsi toel teiseneda kogetud negatiivne minevikusündmus.

Kuigi olen siiamaani oma lugudes alati jäänud keeleliselt viisakaks ja väljapeetuks, ei ole see novell seda seekord teadlikult teps mitte. Eelkõige loo üldise tonaalsuse ja usutavustaotluse tõttu. Jah, võite sealt leida nii mõnegi vängema ja trükimusta vaevu taluva sõna. Küllap elate üle. Kurikaelalt, kellele elu on vaid hoope jaganud, ei ole mõtet ilukõnelemist oodata. 


Pilt: internet