Kolmapäev, 29. juuli 2015

Minu näidend "Jõetüdruku needus" peagi laval!



Õige varsti on käes 1. august ja see toob esmakordselt lavale minu käsikirja põhjal valminud suvenäidendi "Jõetüdruku needus". Kui vaatasin seda vastvalminud reklaamplakatit, mis on pandud kokku eredamatest proovi-hetkedest, mõtlesin, et mõelda vaid, kõik need tublid ja andekad inimesed on vaevunud minu kirjutatud teksti pähe õppima, jätnud oma igapäevatoimetused aeg-ajalt sinnapaika, teinud lõputult proove ja on täis head tahet etendust peagi esitleda. Näidendit läbiv idee on kodukoha looduse hoidmine ja kodukandi pärimuste au sisse tõstmine. Eks pea igal paigal ole muistendi järgi oma vaimolend, kes sealset rahvast hoiab ja kaitseb. Nõndasamuti Võhandu jõel, mille ääres olen üles kasvanud ja kallastel lõpmatuseni mänginud. Jõetüdruk, Võhanduveere rahval silma peal hoidev müstiline iludus on iseenesest küll fiktsioon, kuid osa näidendi ainest siiski ka pärimuslik, segatud fantaasia ja rohke seiklusliku tegevusega.

Näidendi kirjutamine erineb kahtlemata näiteks romaani kirjutamisest, kasvõi juba selle poolest, et käsikirja tulem on sootuks erinev. Romaani laenutab või heal juhul ostab lugeja, et see omaette vaikselt läbi lugeda nohistada ja omaette sisu üle mõtiskleda. Leida isiklikku paralleeli enda eluga. Mingi üks-ühele elamus saada. Tagasisideks kujuneb enamasti kas positiivse või negatiivse alatooniga kommentaar mõnes raamatublogis. Kellegi subjektiivne personaalne arvamus, mida ei tasu väga südamesse võtta. Vahel ilmutab mõni ajaleht või ajakiri asja vastu huvi ja avaldab sisukokkuvõtte ja kaanepildi ühes omapoolse hinnanguga. Mõnikord avaldatakse raamatukatkendeid. Vahel patsutab mõni lugeja kusagil tänaval, enamasti kõige ootamatumas kohas, õlale või vahib niisama varjamatu uudishimuga ja kihistab sõbrannadega äratundvalt. Või saadab fänniposti ja tänab teose eest. Kiidab ülevoolavalt või tunnustab mõne tagasihoidliku sõnaga, oleneb juba inimesest ja tema emotsionaalsuse astmest. Vihaseid kirju seni saanud ei ole, kuigi konstruktiivse kriitika panen hea meelega kõrva taha. Vahel kingitakse midagi. Kutsutakse siia-sinna esinema. Enamasti koolidesse, huvikeskustesse ja raamatukogudesse. Sellised romaanikirjanikuks, poetessiks ja novellistiks olemise rõõmud, mis käivad kirjainimese-eluga paratamatult kaasas. 

Näidendiga on hoopis teistmoodi. Näitekirjandust raamatuna ilmselt loetakse vähe ja ega ma isegi suurt viitsiks. Lapsepõlves oli üks tore teos Heljo Männi "Mõmmi, sabata krokodill ja teised." See oli minu jaoks tõeliselt põnev näidendiraamat, mida olen täiskasvanunagi uuesti läbi lehitsenud. Kuid lavastus on hoopis teine asi. Istud kusagil publiku seas, arvad, et oled nähtamatu ja keegi sind ära ei tunne, kuigi see on muidugi illusioon, ja saad vahetut tagasisidet. Ootad sisult äratundmist ja loodad mitte pettuda. See, et näitleja sõna-sõnalt teksti järgiks, pole mulle kui autorile otseselt oluline. Pigem emotsiooni ja sõnumi veenev ja tõetruu edasiandmine. Ka improvisatsioon pole paha ja töötab nii minu kui mu loomingu puhul kenasti. Enamasti panevadki etlejad mu kirjutatu mingisse oma kastmesse ja lugu ise on vaid aimamisi äratuntav, nagu näiteks juhtus talvise jõulupeo-näidendiga, mille iga rühm endale pisut käepärasemaks muutis. Samas, miks mitte. Eakohasus eelkõige, kuna ühte käsikirja pole võimalik kirjutada kõigile väga eri vanuses lastele ühtemoodi eakohasena. Väike mugandus on mõistetav.


Jääb vaid loota, et ilm tuleb ilus ning publikut kodukandipäevadeks "Jõetüdruku needust" vaatama rohkesti. Ega ma muidugi teagi, palju mul töö ja ülikooli kõrvalt nüüd edaspidi aega kirjutamiseks jagub, aga esmatarviliku kavatsen ikka ära teha. Jätkan tööd ajakirja juures, annan välja nii novellikogu kui lasteraamatu. Selle viimase toimetamisega hetkel tegelengi igapäevatöö kõrvalt. Kas ma just kolme ilukirjandusteost aasta jooksul enam välja anda jõuan, nagu mõnel varasemal aastal, pole kindel, aga kvantiteet polegi mulle kunagi mingisugune omaette prioriteet olnud. 






Ülikool, ma olen su päralt!



Jälle on põhjust olla õnnelik. Nii neetult õnnelik, et siia kõrvale mahub õige vähe senikogetud suuri rõõme. Kuid seda eredamad need sähvatused on. Selline tohutu rahulolu- ja uskumatuse tunne. 

Ega ma takkajärgi teagi, mismoodi see täpselt juhtus. Mõtlesin, et mis seal´s ikka. On suvi, on puhkus, aega mul on. Lähen lihtsalt kohale. Nagunii tahtsin pealinna väisata. Garderoobi värskendada ja vahelduseks mõneks päevaks teist keskkonda. Pealegi ei andnud mõte, et vähemalt üritan, muidu oleksin eneses pettunud, kui jätan võimaluse kasutamata, mulle rahu. Seega ma igal juhul pidin. Iseenda pärast. Lihtsalt. Kasvõi enesele teadmiseks, et sellest ei tule midagi välja. 

Kui juba kohal olin, tundus kõik ilus. Nii ilm kui olemine. Ma ise ka selle kõige keskel mingil iseäralikul moel. Olin justkui keegi teine inimene, keda ma veel päris hästi ei tundnud, kuigi tahtsin tundma õppida. Keegi, kes tekitas minus eneseski uudishimu. Ülikoolimaja iseenesest polnud mulle võõras, olen siin varemgi õppinud. Seda ja teist. Raamatud, mu arm. Paljuski, mis minus head, võlgnen raamatutele. See oli tõsiselt hea eriala ja õppimine täitis mind toona sulaselge rõõmuga. Kuid milleks veel üks diplom?

Aga ma tahtsin. Midagi uut ja muud. Nii lihtne see oligi. Võib-olla lihtsalt veel noor olla läbi kõige selle. Õppida, kogeda, näha, veenduda. Käia koolis ja olla üliõpilane. Võib-olla on selleks jälle aeg. Sisimas tervitasin mõtet rõõmuga. Kuigi teadsin, et see on otsus, mis muudab päris palju. Samas pole ma kunagi arvanud, et elu peaks olema seisvas vees hulpimine. Nõnda võib ajapikku käärima minna. Või sumbuda kuhugi. Mul on kombeks tihtipeale kaugusesse vaadata. Mõelda oma mõtteid ja mõnikord unistada. Tihtipeale mõtlen, mis edasi. Käesolev ei saa ju olla päriselt kõik. Mingi rahutus ei lase kunagi päriselt paigale jääda ja lõpuni rahul olla. Midagi peab olema veel... Kindlasti peab. 

Nõnda otsustasin, et heakene küll, kirjutan vähemasti selle essee valmis ja lähen minema. Tükki see mul küljest ei võta ja kirjutada on mulle alati meeldinud. Edasisse suurt usku muidugi polnud, kuid ma ei lasknud sel mõttel enda üle võimust võtta. Samm korraga, rohkem pole vajagi. Lihtsalt üks essee. Teema sobis, kirjutada oli lihtne, nagu see on alati olnud. Kuigi käsi igatses muhkliku ja sõrmede vahele sobimatu pastapliiatsi asemel arvuti siledat, jahedat klaviatuuri ja kõrvad süvenemist soodustavat taustamuusikat, mitte hiirvaikset auditooriumi, kus iseenda hingaminegi näis korraga võõras. Ühes minuga kirjutas sadu noori inimesi, kes kõik tahtsid täpselt sedasama, mida mina. Kõrgkoolidiplomit.

Mingi sisemine sund naelutas mu ka edasise suhtes paigale. Heakene küll, üks sisseastumiseksam tehtud, asi see ülejäänugi siis ära ei ole, mõtlesin. Millal see viimati oli, kui eksameid tegin? Terve igavik tagasi. Ega see mind muidugi kohutanud. Küpsemana ja elukogenenumana näib kogu maailm teistsugune ja see on erakordselt hea ja lihtsustav teadmine. Elukestvasse õppesse uskujana olen uut omandanud eluaeg, igasugu erialaseid koolitusigi on vahepeal olnud kuhjaga. Mulle meeldib olla inimestega koos. Enda teadmatagi edastavad nad tohutult informatsiooni. Riietuse, olemise, hääletooni, maneeride läbi. See kõik on omal moel hindamatu informatsiooniallikas, mida võib kasutada milleks iganes. Kasvõi selleks, et luua mõne uue novelli täisvereline ja tõetruu prototüüp. Kaua sa ikka neid välja mõtled, eks ole? Reaalsusest midagi üle võtta ja loomingusse paigutada on palju lihtsam. 

Suurt usku mul ülikooli astumisse siiski polnud, kuna puudus igasugune eelinformatsioon, mida võidakse küsida ning samuti polnud mingit ettevalmistusaega. Kui küsitakse, tuleb särada ja vastata. Või tunnistada, et ei tea. Ega muud üle jää. Keegi ei tea kõike. Kaalusin mõttes, kuidas selline situatsioon tunduks. Ei tundunud hea. Keegi ei taha end lõksu aetuna tunda. Maailmavaade, silmaring, orienteerumine kaasaja probleemides, analüüsi- ja argumenteerimisoskus, mis iganes ja kõik see kokku. Kui õppejõud tahab, oskab ta igal juhul vaiba jalge alt ära tõmmata. Piisab ka mittemeeldimisest. Ma ei vaevunud isegi juukseid värskemaks toonima, aga võib-olla olid mul lihtsalt väärtushinnangud paigas. Seisin keset hämarat koridori, ootasin oma korda ja mõtlesin, mida ma siin üldse teen? Sulaselge hullumeelsus. Tegelikult oligi see vist hetk, mis otsustas kõik. Ma ei soostunud alla andma, see pole lihtsalt mu loomuses. Kui ma juba nagunii nõnda kaugele olin tulnud. 

Kogu selle ülesmukitud õpihimulise leegioni nägemine, kes kõik olid kohale tulnud, lõi mu lootuse pehmelt öeldes kõikuma. Ühes minuga kandideeris samale erialale enam kui kaks ja poolsada inimest. Ligemale kahesajal üritajal tuli ukse taha jääda. Tundus igati loogiline, et minagi olen nende seas. See oli nagu mingi Superstaari-valimine. Meeletud inimmassid, tohutud koridorid, mis suutsid kokku tulnud rahvamassi vaid suurivaevu ära mahutada. Oli umbne ja palav. Meik sulas ja mu lootus samamoodi. 

Kui vestlus läbi sai ja ma enda järel ukse sulgesin, mõtlesin: "Appi, mida ma ometi tegin?! Ma sain ju sisse!" Ma teadsin seda juba selsamal hetkel. Ma ei tea kuidas, aga ma teadsin. Kuigi korraks polnud mul aimugi, kas ma seda nüüd tõesti tahtsingi. Nii suurt elumuutust?  Kinnitus sisetundele tuli viie päeva pärast, reede varahommikul, kui mu telefon sissetulnud kirja peale piiksatas.
"Vastuvõetav", oli Tallinna Ülikooli hinnang mu viie päeva tagusele kohalolule. Olin materjale lugenud kõigest paar tundi päev enne eksameid. Võib-olla polnudki see primaarne, kuigi aitas iseenesest kahtlemata mingil määral kaasa.

Tegelikult ka, see pole ju nali? Tahategi mind? Miks? Miks just mina selleks üliõnnelikuks väljavalituks osutusin? Suurt aimu pole mul seniajani, kuna see tundub veel praegugi nii uskumatu. Nii õnnestav.
Minna nagu muuseas proovida ja saada siise täpselt sellele erialale, kuhu soovisin.
Aitäh, Tallinna Ülikool! Ma olen su päralt. Ma olen jälle vahelduseks natuke linnainimene. Kõnnin mööda neid teid ja saan osa kõigest sellest, mida sul on mulle pakkuda, suurlinn. Kuulan autode müha ja vaatan endast mööda voolavaid inimesi. Salvestan endasse nende maneere ja olemust. Kogun inspiratsiooni. Õpin ja armastan ühekorraga. 








Kolmapäev, 22. juuli 2015

Ilmumas on suveraamat "Maja Mineviku tänaval"


Kohe-kohe on kätte jõudmas augustikuu ning peagi ilmumas ka suveraamat "Maja Mineviku tänaval." Lubatud juulikuu asemel ilmub see augustis, või, kui hästi läheb, siis juuli viimaseil päevil.
Kaanekujunduse tegi kunstnik Margus Leibak õige imelihtsalt ja see meeldis mulle kohe, seega ei pidanud ma oluliseks suurt midagi selle juures muuta paluda. Seda enam, et ta soostus sellega oma puhkuse ajal tegelema, et teos kiiremini trükki jõuaks. Kui nüüd just juuksekarva poolitada üritada, siis ehk ei lähe tagakaane sügavasisuline ja mõtisklev sisututvustus just kõige edulisemalt kokku kaane heleda naeruse joonega, aga tõtt-öelda pole sellest lugu, kuna pilku püüdma peaks selline rõõmus kaas hästi. Mis on uudisteose juures tegelikult väga oluline.
Kaanepildi-meest Rauli kujutasin vaimusilmas ette tumedapäisena, samas aga sobib heledapäisele märksa rohkem pluusi meekarva toon. Elu on märkamatult õpetanud, et üldjuhul pole kuigi mõistlik oma soovidega kunstnikule liiga kõvasti ja konkreetselt kanna peale käia, kuna seetõttu võib kaas kaotada palju oma esialgsest ideest ja värvilahendusest. Ehkki oranž värv (mis telefonis paistis kollane) on mulle üldjuhul vastukarva, on see samas pilkupüüdev ja rõõmus, mis sinise taustaga hästi kokku kõlab. 
Heleri aga võib ilmselt just seesugune välja näha. Nooruke, rõõmus ja natuke eluvõõras, kuid hakkamist ja indu täis, laetud energiaga, mis võib mägesid paigast nihutada. Umbes nagu mina oma kõige esimese kodu ukselävel, mil ma elevustundega mõistsin, et võin oma nelja seina ja üldise sisekujundusega ette võtta mida iganes soovin. Seega on Heleri hasart osaliselt väga minu moodi.  

Lugejas võib sisu tekitada küsimuse, miks ma kajastan teoses remonditöid. Ehk seetõttu, et olen elus päris palju oma kodu siseviimistlusega tegelenud. See on olnud omamoodi kirg ja hobi, seega pole mul sellest maailmast kirjutada kuigi keeruline ja ilmvõimatu. Olin laps, kellele meeldis vanaisa garaažis aega viita ja tema tegemisi tähele panna. Teos pole siiski mingi remondi käsiraamat, vaid kõige ehedam inimsuhete peegeldus. Teema, mis on mulle jätkuvalt oluline ja südamelähedane, millest kirjutamist armastan üle kõige. 
Niisiis on tegu looga kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis juhtub siis, kui see lõpuks läbi saab. Ja etteruttavalt võin öelda, et juhtub päris palju.
Tekstikujundust pole ma veel näinud, kuid mahult jääb teos arvatavasti kusagil alla saja lehekülje. Seega siis selline lühem lugemine, mis klassifitseerub romaani asemel pigem jutustuseks, mis võimalik kiiresti läbi lugeda ja mille üle mõtisklema jääda.
"Maja Mineviku tänaval" on kaasakiskuv, südamlik ja ülimalt minulik suvelugu, mis jõuab peagi teieni. Järjekorras siis juba üheksas ilukirjandusteos, mis minu sulest ilmunud. 








Ilmumas on septembrilugu "Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai"



Kuna praeguseks on alles jäänud veel pisku puhkust, otsustasin aega mõistlikult realiseerida ja kirjutasin ajakirja jaoks valmis ka septembriloo. Pealkirjavariantidest tundus kõige sobilikum "Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai." Seega jäävad kõiksugu skandaalse maiguga kollasevõitu versioonid, mida ka algul korraks kaalusin, kõrvale, kuna see pole lihtsalt minulik. 

Lugu pajatab päevast, õigemini hilisõhtust, sellele järgnevast ööst ja uuest hommikust enne sisseastumiskatseid ülikooli. Teadupärast ummistavad südasuvisesel ajal pealinna mujalt kandideerima tulnute hordid, kes kõik soovivad kusagil, eelistatavalt võimalikult soodsalt, ööbida. Seega on juulikuus majutusasutused Tallinnas paratamatult ülerahvastatud. Ruuminappuse tõttu tuleb peategelasel tuba jagada väga erineva sotsiaalse tausta, nahavärvi ja rahvusest inimestega, kelle käitumine tundub kohati sügavalt mõistatuslik, hoomamatu ja naljakaski. Kummastavaid ja veidraid sündmusi ning arusaamatuid olukordi vaatleb minategelane läbi huumoriprisma, mis on ilmselt sellisel puhul ainumõeldav stressivaba lähenemine.
Seega vaheduseks üks täielikult autobiograafiline lugu, kuna minategelane olen ma ise ja alates sügisest õnnelik Tallinna Ülikooli tudeng. Kui eksamid läbi said ja kodu poole sõitsin, mõtlesin olnule ja leidsin, et tore idee oleks läbielatu kirja panna, millega ka järgmisel hommikul kohe alustasin, kuna kõik oli veel eredalt ja värskelt meeles. Inimesi varjatult jälgida ja nende olemust ning hoiakuid ära aimata püüda on mulle alati meeldinud. Ainest selleks jagus piisavalt.

Septembrilugu "Tuba kuuele ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai," ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbris. Mallake see kindlasti ära oodata ja saage osa lõbus-tobedatest olukordadest, mida elu mu teele paiskas.


Pilt pärit netiavarustest.





Laupäev, 18. juuli 2015

Esilavastumas on minu näidend "Jõetüdruku needus"



Aeg lendab kiiresti. Peagi on käes augustikuu ja ühes sellega saabuvad järjekordsed külapäevad minu kodukohas Põlvamaal. Näoraamatu vahendusel olen vahetevahel kiiganud väikese muige ja suure heameelega uuemaid üles laaditud pilte sellest, kuidas kohalik näitetrupp "Pungad", kus astuvad üles nii koolilapsed kui täiskasvanud teatrisõbrad, teeb usinasti näidendiproove minu suvelavastuse käsikirja "Jõetüdruku needus" põhjal. Küll nad võitlevad halva ilma, sääskede ja vaheldumisi kõrvetava palavusega, kuid väljaprinditud lehepatakas on kõigil käes, näitlemise soov suur ning minu poolt kirja pandud tekst peagi peas. See, et mu sõnad midagi sellist väärt võiks olla, et keegi neid suisa pähe tahab vaevuda õppima, on muidugi iseasi ja uus kogemus mulle eneselegi. Esietendus saab Võhandu jõe veerel toimuma 1. augustil, algusega kell 17.00 

Vabaajakeskus ise muutub ajaga üha nägusamaks. Põlvamaal Veriora vallas Leevi külas asuvas Vabaõhukeskuses on valminud mänguväljak ja telkimisplats, lõkkekoht ja parkla, püstitati grillikojad, rajati korralikud kõnniteed ning tehti kogu ala haljastus. Keskuse rajamisega tehti algust 2008. aastal. Vabaõhukeskuse rajamise taga on Veriora valla ärksamaid inimesi koondav MTÜ Võhanduveere. Nägemuseks oli luua piirkonna elanikele ja külastajatele mõnus kooskäimiskoht ning kena puhke­-, vaba aja­ ja looduskeskus. 2009. aastal valmisid vabaõhukeskuses laululava, paadisild, pingid ja kogu ala elektritaristu. 
Vabaõhukeskuses on korraldatud külapäevi, vastlapäevaüritusi, koristuspäevi ja lõikuspidusid, koostöös MTÜ­ga Veriora Valla Kultuur kontserte, jaanipäevi jms. Vabaõhukeskust on võimalik rentida ka telkimiseks, pereürituste pidamiseks ning tähtpäevade tähistamiseks. Samuti on võimalik keskuse territooriumil korraldada laagreid, vahendab LounaLeht.ee. 











Pildid pärit FBi lehelt "Leevi näitetrupp Pungad"










Neljapäev, 16. juuli 2015

Tartu Linnaraamatukogu soovitab minu noorteromaani "Ruubeni liblikad: Jordan"



Heitke siis pilk peale ka Tartu Linnaraamatukogu värvirõõmsale laste-ja noortelehele, mis pakub uue lugemissoovitusena minu sulest ilmunud noorteromaani "Ruubeni liblikad: Jordan."
Teose andis välja kirjastus Varrak aastal 2013. 
Lugemissoovitusega saab tutvuda siin


Valmimas on septembrilugu


Alles on jäänud veel näputäis puhkust ning endale omaselt kasutan aega optimaalselt ära ja kirjutan juba septembrilugu. Käisin vahepeal taas Tallinnas ning keskkonnavahetus lõi meeltesse küllaga sillerdama inspiratsiooni, värskeid mõtteid ja uutmoodi vaatenurga kirjatööle. Erinevalt kõigist eelmistest lugudest, mis minu sulest aastate vältel on ilmunud, on seekordne novell puhtalt autobiograafiline, kõik kirja pandud sündmused ka tegelikkuses aset leidnud ja mõtteid, mida peategelane mõtleb, mõtlesin ma ka tõepoolest. Tavaliselt olen vältinud otseselt enda elust kirjutamist, oma novellidesse sisse lükkinud isiklikku elu vaid aimamisi, millest saavad aimu ainult need, kes mind lähemalt tunnevad. Seekordne kogemus oli aga niivõrd teistmoodi, koomiline ja ere, et vääris tõemeeli lühijutu vormi valamist.
Septembriloo esialgseks pealkirjaks oli "Šokiteraapia pealinna moodi ehk lugu sellest, kuidas minust jälle tudeng sai," kuid peagi terendas vaimusilmas sootuks lakoonilisem ja tabavam tekst – "Öö kahe musta mehega." Nojah, veidike šokeeriv kahtlemata, samas kindlasti ka uudishimu äratav, seega jääb teil vaid üle septembrikuud oodata, mil värske ajakiri taas ilmub.
Seniks aga meelast suve ja arvake seni, mida iganes soovite. :)
P.S. Kes loomi lugeda oskab, saab päris tabava vihje kassi pilgust. 







Kolmapäev, 15. juuli 2015

Eeltutvustus augustinovellile "Armastus pärnaõieteega"




Kui kodus on halb. Nii halb, et seal korraga enam olla ei taha...
Sellegipoolest usub väike Eliise, et kusagil võib ka tema jaoks leiduda unistuste kodu, haldja-välimusega lahke ema ja õuel kasvav suur roosipuu. Just selline, nagu ta ühes välismaa-ajakirjas nägi. Kartus karistuse ees sunnib ta põgenema ja unelm annab tiivad...


Eliise seisis suure halli paneelmaja juures ja silmitses oma jalgu. Need olid tolmused ja kriimud, nagu enamasti ikka. Ta kandis valgeid, tumesiniste lillekestega lahtisi sandaale. Kingad oli odavad ja näotud, kuid ega maapoes palju paremaid saada olnudki. Eliise oli leplik tüdruk ja oma kingadega rahul. Nendega oli mugav aiataguses niitmata heinas uidata ja vahel alevikupoes kommi ostmas käia. Siiski olid kingad mingis mõttes sobimatud. Need polnud ei reisi- ega matkakingad. Kaugele nad teda ei vii. See tegi tüdruku murelikuks.
Mine õue, mul pole sinu jaos praegu aega,“ oli ema talle käratanud. „Pärast klaarime!“
Nõnda Eliise seisiski, süda raske ja jalad tolmused, oodates kohtutundi.




Pärastlõunal, kui päike juba eemal mustavat metsatukka riivas, peatus Eliise lõpuks ühe tumepruuni aia ja halli laudisega maamaja juures. Ta näris tükk aega rohukõrt ja kaalutles. Riiakalt korisev kõht andis endast üha tungivamalt märku ja tegi otsustamise lihtsamaks. Eliise viskas kõrre suust, pühkis kleidi okkapurust puhtaks, võttis katkised kingad jalast ja astus õuele.
Selles majapidamises polnud Eliise kunagi käinud. Samuti oli see kaugel tema unistuste kodust. Majal polnud punast katust ja aias ei kasvanud suurt roosipuud, vaid mingi tundmatu, valgete õiepallidega põõsas. Õuel ei olnud kedagi ja kui ta oli tükk aega sõrmenukkidega vastu välisust kopsinud, ilma et keegi oleks avama tulnud, otsustas ta siseneda.
Ka köök lõhnas teisiti ja mööbel oli võõras, heledast puidust ning valgete nuppudega. Akna all külitas suur rohmakas laud, mida kattis kulunud vakstu. Selle servadest paistsid üksikud mooniõied, mis näitasid veel oma õiget värvi. Pliidi kohal rippus ridamisi kulpe ja soemüür oli imelikku mürkrohelist värvi. Kollast laudlina ei paistnud kusagilt.
Ennäe, latseke, kuidas sina siia said?“ imestas perenaine.
Ma koputasin, aga keegi ei vastanud,“ vabandas Eliise.
Ah, jah, ma natuke kõva kõrvakuulmisega. Tule aga edasi.“
Naine polnud valgete inglijuuste ja sileda nahaga, nagu Eliise oma unistuste ema oli kujutlenud, vaid väga pruun ning kortsuline. Võib-olla sobib ta mulle vanaemaks, mõtles tüdruk ja vaatasi igatsevalt suure emailpoti poole, milles lõhnas midagi isuäratavat.
Eksisid ära?“ jätkas naine. Ta oli samuti priske nagu Eliise emagi, kuid hoopis teistmoodi. Ta ei tundunud oma koguka kerega ähvardav ja kurjakuulutav, vaid kõigest sõbralik ja uudishimulik.
Eliise noogutas, kuid päris tõsi see siiski polnud.
Mina olen Alma,“ ulatas naine oma pruuni kämbla.
Eliise,“ ütles Eliise ja surus areldi kätt. Naise käsi oli sile, suur ja tugev nagu labidas.
Heakene küll,“ ütles perenaine ja tõstis Eliisele ette suure portsu pilaffi. „Söö kõigepealt, siis vaatame, mis edasi saab. Täis kõhuga tulevad ikka need kõige paremad mõtted. Endel ütleb alati nii.“
Eliise istus areldi laua äärde ja pistis kahvli pilaffi sisse. Ükski toit polnud eales nii hästi maitsenud. Teisest toast tippis lähemale musta-valgekirju kass ja jäi teda uudishimuga piidlema. Kass meeldis Eliisele.
Kas ma võin siia jääda?“ küsis tüdruk korraga.




Hiiumaa käsitöö- ja omaloomingulaat aastal 2015


Valik pilte suurelt igasuviseselt Hiiumaa käsitöö- ja omaloomingulaadalt 2015. aastal.
























Neljapäev, 9. juuli 2015

Veel üks tutvustustekst suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" tagakaanele



Selline lakooniline, lõbusavõitu ja ilmselt teost mitte tundvale lugejale mitte eriti selgelt mõistetav tutvustustekst. Tõenäoliselt ei ole see kuigi arvestatav valik, vähemasti mitte minu jaoks, lihtsalt üks võimalik versioon. Kui kellelegi peaks just nimelt see valik meeldima, andke mulle meilile teada. 



Lummav ja mõistetamatu kallim, arvas Heleri. 
Alavääristavasse sõbra-staatusse suruja, arvas Mark.
Sarmikas ja ligipääsmatu rikkurivõsuke, arvas Raul.
Helekuldsete lokikestega eluvõõras plika, arvas Uku.
Kasutu logardist kunstnik, arvas ema.
Naljakad inimesed, arvas kass Red. 
Kurr! arvas Redi sõbranna.





Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" lühem sisututvustus



Ühegi ilmuva teose sisukokkuvõtte koostamine pole mulle veel eales nii palju peamurdmist tekitanud kui praegune. Võib-olla peamiselt seetõttu, et on suvi ja tegemist peale arvutiekraani taga istumise ka kõikjal mujal. Aga praegune ja märksa sisutihedam ning lühem versioon suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" tagakaanele on siin, mis jääb ka ilmselt lõplikuks versiooniks. Tabavamaid ja keeleliselt kõlavamaid sõnu aitas leida mu hää sõber sünonüümisõnastik, mida aeg-ajalt ikka kasutan. 


Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kelle päralt oli Taaralinnas õdus, metsistunud aiaga maja. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste päralt. Samavõrd, nagu see on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõppeb, on see ka lugu inimese ja looma erakordsest sõprusest, mis elab üle mitmeidki elu keerdkäike. Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi lõpuni mõistnud ei ole.



Pildil lavendel, mu lemmik.





Kolmapäev, 8. juuli 2015

Augustiloo "Armastus pärnaõieteega" kokkuvõte



Mäletan seda suve, seda rambet palavust. Mäletan tüdrukut, kes otsustas alanduse ja karistusehirmu tõttu põgeneda. Leida endale mingi teine ja soojem paik päikese all, kus talle osaks saav armastus poleks nii raskesti kätte võidetav ja tingimuslik. Mäletan paljusid teisigi meie maja lapsi, kes kõik on sirgunud suureks ja ammuilma oma teed läinud. Kuid see lugu polegi neist.
Sellest kõigest on möödas üle kolmekümne aasta. Kõnealune tüdruk on nüüd täiskasvanu, leidnud lõpuks koha sellessinatses maailmas, kuid see lagunev paneelmaja, kus ta kunagi elas, samuti tolmune külavahetee on endiselt alles. Kõik on peaaegu sama, kuigi inimesed ja nende elud sootuks uued ja omamoodi.
Augustilugu "Armastus pärnaõieteega" on taaskord fiktsioon, kujutlus sellest, kuidas kõik oleks võinud olla ja kujuneda, kuid kuidas see tegelikkuses siiski ei olnud. Mis on suurem tugevus, põgeneda hirmu eest või astuda sellele vastu? Kaheksa-aastane Eliise vaevalt seda teab, kuid suvepäev ei jäta talle valikut, kui ta teele satub küla kõige kurjem poiss. Tuleb põgeneda. Parema homse nimel.




Pilt: alkeemia.delfi.ee


Minu hetkelemmikud



Hiigelsuur värskelõhnaline mango-lõhnaküünal, mis põleb kaua ning täidab toa kerge, õrna ja värske lõhnaga
Virsikud, aprikoosid ja nektariinid, mis on magusad ning küpsed
Sidrunheina-aroomivann, mis on parim aroomiteraapia, levitades kõikjale meeldivat ergastavat sidrunilõhna
Uus matistav peitekreem, mis laseb näonahal paista ideaalsena 
Õrn-heleroosa huulepulk, mis annab näole sära
Heleroosa-pruunikirju, pitsitrükiga suveseelik
Pikk must kardigan, mille ma hiljuti Tallinnast ostsin
Kord ja süsteem minu riidekapis ja heameel, et suutsin kõigest, mida ma ei kanna, kerge südamega vabaneda
Minu uus valge jalgratas, millega sõitmine tekitab lendamise-tunde
Ujumaskäigud iga ilmaga ja vee pehme jahedus
Hetked päikeseterrassil ilusa ilma ja hea raamatuga
Chillout muusika
Õhtune filmivalik elutoadiivani pehmes sügavuses
Kollane apelsinilõhnaline pargiroos akna taga
Õitsvate niidutaimede värvid ja lõhnad
See imepehme ja sobiva värvigammaga pleed seal poes, mis ootab veel ostmist 
Mõte sellest, et mu käsikiri "Maja Mineviku tänaval" saab peagi raamatuks
Mõte sellest, et mu lasteraamatu käsikiri "Sirelini kümme katsumust" saab veel enne jõulu raamatuks
Mõte sellest, et mu novellikogu "Õnn algab homme" jõuab samuti veel sel aastal trükki
Teadmine, et varsti on meil uus pereliige, briti lühikarvaline tõukass, kelle tõu eripära "hell hiiglane"
Pehme suvine vihm, milles kõndides ei hakka külm
Amplites kasvavad lopsakad õied, mis on sel aastal suurimad, kui eales varem
Soojad õhtud ja tähised ööd, mille all võib kõndida kaugele
Teadmine, et sõidan varsti Tallinnasse, kohtun uute inimeste ja olukordadega ja jõuan käia kõigis neis kohtades, kus eelmine kord ei jõudnud
Teadmine, et mul on toredad kolleegid, hea töö ja piisavalt võimalusi edasiarenguks
Teadmine, et varsti lavastub mu käsikirja põhjal valminud näidend "Jõetüdruku needus"
Hetked, mil saan oma headelt lugejatelt ja fännidelt sooja positiivset tagasisidet
Lõngapoed ja nende pehmetooniline värvivalik, võimalus teha käsitööd ja valida värve enda äranägemise järgi
Igakuine hetk, mil leian postkastist ajakirja "Saatus&Saladused" uue numbri, mille kaasautoriks ma olen juba hea hulk aega


Tume kirsišokolaad
Loodusfotograafide veebilehed
Psühholoogia-alane kirjandus
Teadmine, et elan Eestimaa ühes kauneimas ja turvalisimas paigas

Mõistmine, et enamus asju on tegelikult olemuslikult lihtsad ja muutuvad ajas üha lihtsamaiks
Kõik päevad, mil veel on suvi




Pilt inspiratsiooniks kohvigurmaanidele: js.online.com
moscamango.wordpress.com






Pilte kaugusesse jäänud möödanikust



Lapsepõlve must-valgeid pilte. Hetkedest, mil muru võib-olla polnudki rohelisem, pigem halli karva, nagu see fotodele on jäänud. Pilte arvukatest mängukaaslastest ja minu perest. Pilte, kus ma kartsin suure musta habemega fotograafi-onu, kes üritas mingit nalja teha, millest hoolimata tundus ta ikkagi hirmutav. Pilte Võhandu jõe kallaste sinilillemerest ja pidulikust hiliskevadisest päevast, mis lõhnas pojengide järele ja mil ma päris hästi ei saanud aru, mida minult taheti. Pilt minu kallist vanaemast, keda enam ei ole. Pilt kassist, kellest ma ähmaselt mäletan, et ta oli suur, sõbralik ja põnev. Pilte sõpradest, kellega koos oli seletamatult huvitav ja lõbus, nii põnev, nagu hiljem ei kunagi  enam. Pilte loendamatutest mängujänestest ja nõuka-aja raamatutest. Pilte ajast, mil ma ei teadnud veel päris täpselt, kes ma olen. 






















Teisipäev, 7. juuli 2015

Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" sisukokkuvõte



Suveraamatu "Maja Mineviku tänaval" sisukokkuvõte, mille lühendatud versiooni leiab ka teose tagakaanelt. Tegu on algse võimaliku variandiga, mille üle veel endamisi aru pean. Vähemaga rohkem öelda, see on vahetevahel tõeline kunst ja kunsttükk, mille käes hetkel vaevlen. Tegelikult võib seda kõike ka öelda hoopis teistmoodi.
Aga praegune versioon on siin: 


Kord tundisin ma teda. Kummalist kunstnikuhinge, kes vihkas päikest ja kelle päralt oli Taaralinnas igivana, umbekasvanud aiaga suur maja. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste endi päralt. See on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõpeb. Uku on kütkestav ja tark, loomepiinadest vaevatud ning reaalsusest omal moel distantseerunud, Heleri aga tema täielik vastand - päikese, pilvede, tuule ja vihma laps, kes januneb uute avastuste järele samavõrd nagu Uku järele. 
Ega ma teagi, mida me teineteises leidsime, aga õhtud Uku sopilise aia sumeduses, kõrvus ritsikate mitmehäälne sirin, olid mu elu õdusaimad. Selles vanas lagunevas majas oli mu pelgupaik, kus pliidi all praksuva tule ja kuuma vaarikatee kõrvale kurises alatasa muusikaks toreda punase isakass Redi kõrisev nurr.
Samuti on see ka lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest teineteisemõistmisest, mis elab üle nii mitmeidki suhetepurunemisi ja elukohavahetusi, muutudes sellest vaid tugevamaks, kindlamaks ja sügavamaks.
Tänu teineteise toele ja seltsile leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi keerulisest elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi päris lõpuni mõistnud ei ole.


Pilt: m.fb.com




Minu suvist loomingut



Ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumber pakub lugemiseks mu novelli "Reisile minuta," millega saab tutvust teha siin: http://www.saladused.ee/reisile-minuta
Ilmunud on juba ka juulinumber, millest leiab samuti minu sulest pärineva novelli "Minu uus elu." Sellest ajakirja veebiversioonis veel juttu ei ole, kuid küllap jõuab ka sellekohane info peagi üles. Ajakirja paberväljaanne on aga juba kuu algusest lahkesti kõigile minu loomingu huvilistele saadaval nii kauplustes kui raamatukogudes.
Selle kuu novell "Minu uus elu" on mõtteline järg juunikuu lühijutule "Reisile minuta," kuid seda saab võtta ka iseseisva loona, mis elab oma elu eelmise kuu novellist sõltumatult.
Heleri, kes heast südamest soostub oma ekskallima neljajalgse lemmiku eest hoolitsema, viib kassi tema päriskoju, Tartusse, tagasi ja jääb majaperemehe reisilt naasmist ootama. Karismaatiline ja alati pisut raskesti mõistetav kunstnikmees Uku aga ei tule. Punakuueline Red kiindub Helerisse iga päevaga üha enam ega nõustu üksi jääma. Nõnda ei jäägi piigal muud üle, kui kassile teadmata ajani seltsiks olla. See on lugu inimese ja looma suurest sõprusest ja erakordsest teineteisemõistmisest.

Kõigile neile, kes läbi huumorikillu suusoojaks "kurdavad", et ma kirjutan kiiremini, kui nad lugeda jõuavad ja juuninumber jäi kahe silma vahele, siis lohutuseks praegu niipaljukest, et Heleri, Uku ja Redi lugu tervikuna jõuab peagi raamatu kaante vahele ja saab teile mõnusaks suvelugemiseks kas rannakotti või siis kodusele raamaturiiulile. Teos kannab sisuga üpris hästi haakuvat pealkirja "Maja Mineviku tänaval."
Kui tõtt rääkida, siis kirjutan ma hetkel tavapärasest märksa vähem, et nautida pikka suvepuhkust ja kõiki sellega kaasnevaid hüvesid. Ilusat suve teilegi, tundke rõõmu soojast suvetuulest, kargest ja karastavast mereveest, õitsvate niitude rambest ilust, suveõhtute ritsikahäälsest sumedusest, koduaia lopsakatest roosidest, maasikate magususest ning meeli ja mõtteid puudutavast ilukirjandusest!
Augustilugu "Armastus pärnaõieteega" jõuab teieni uuel kuul.

Pildil koduaia noor elulõng, mis uude kohta istutatuna muutus kiiresti elujõuliseks ja lopsakaks.





Laupäev, 4. juuli 2015

Ilmumas on augustilugu "Armastus pärnaõieteega"


Äsja valminud ja toimetusele teelegi saatetud on augustilugu "Armastus pärnaõieteega." Pealkirjavalikus oli ka "Pärnaõietee armastuse lisandiga", kuid see tundus ajakirjaloo pealkirjana liiga pikk.
On roiutavalt palav päev. Kaheksa-aastane Eliise seisab oma kortermaja juures ja silmitseb ainiti oma kriimulisi jalgu. Tüdruku süda on hirmust raske, kuna juhtus õnnetus, mille eest ootab teda vältimatu karistus. Eliise pole kaugeltki halb laps, kõigest väga isemoodi, mis muudab ta tihtipeale mõtlikuks ja aeglaseks. See käib aga kärsitutele täiskasvanutele enamasti närvidele ja tundub arusaamatu.
Vilksamisi vaatab Eliise suurele teele, mida mööda ta kunagi kuigi kaugele läinud ei ole ja kõhkleb. Mis saaks siis, kui põgeneda? Leida endale uus ja hulga parem elu kusagil mujal? Kui ta satub silmitsi küla kõige kurjema poisiga, pole tal enam valikut – tuleb põgeneda. See tüdruk on ka päriselt olemas, mäletan hästi nii seda kuuma suvepäeva kui ka detailideni riietust, mida tüdruk tookord, sügaval nõuka-ajal kandis. Et lugu oleks mõjusam, ei hakanud ma isegi neid detaile muutma, vaid kirjeldasin teda just säärasena, nagu ta toona oli.
Päriselus kõik siiski nõnda ei läinud. Eliise läks tuppa tagasi, sai oma karistuse kätte ega põgenenud kunagi. Mu augustilugu "Armastus pärnaõieteega" pajatab aga sellest, mis oleks olnud siis, kui Eliise oleks tõepoolest kodust minema läinud. Üle hulga aja on see üks selliseid jutustusi, mis pole kirjutatud mu tavapärases mina-vormis ning mille peategelaseks on laps.
Paljud asjad täiskasvanute maailmas tunduvad Eliise lapsemõistuse jaoks arusaamatud. Miks kõigil teistel lastel on isa, aga temal mitte? Miks ema ei malda kunagi ta selgitusi ära kuulata ja naerab nii harva? Mis põhjusel on mõned inimesed õnnelikud ja teised mitte? Rännak pelutava hetkereaalsuse eest eemale aitab Eliisel nii mõnelegi küsimusele vastuse leida.