pühapäev, 19. mai 2013

Noorte loomemajanduse foorumi ettekandest lähemalt



Paari sõnaga ka lähemalt minu esinemisest Noorte loomemajanduse foorumil Sihtasutuses Tuuru.

Tegu on Kärdla Linnavalitsuse tänuväärse projektiga, mille eesmärgiks on anda kohalikele noortele võimalus kaaluda elukutsevaliku erinevate variantide ja võimaluste üle, sealhulgas ka ühe võimalusena mõelda variandile end loomega elatada. Ürituse korraldas MTÜ  V.E.S.T. A,  kes sai rahastuse Euroopa Noored programmist. 

Oma lugu on mul tulnud viimasel ajal rääkida niivõrd palju kordi, kuid sellegipoolest üritan seda iga kord teha pisut erinevalt ning teistsuguse nurga alt. Saal valgus meeldivat noort publikut pilgeni täis, kellest paljudel oli varuks ka asjatundlikke küsimusi. 

Rääkisin teest, mis on mind kirjutamiseni viinud ja sellest, et tegelikult pole me elus midagi juhuslikku, vaid me eneste valikud viivad meid erinevate väljakutsete ja teetähisteni. Rääkisin hetkedest, mil kirjutasin kõigest iseenda lõbuks, otsese eesmärgiga midagi kirjastustele pakkuda. Loomingu publitseeritud saamine tundus esiotsa kõigest kauge ja kättesaamatu unelm ning kogu kirjastamisprotsessi karussellis keerlemine tundmatu maa, kuhu mul polnud julgust astuda.
Samas võib sellises olukorras endale alati esitada küsimuse: mida mul on kaotada? Lõpuks taipad, et ainus tõke, mida ületama pead, on iseenda kõhklused ja eelarvamused. Julgustasin kuulajaid, kel keerleb ehk endalgi mõtteis idee midagi kirja panna ja see ka teoks teha, kuna tihtipeale ei nõuagi see muud, kui piisavalt suurt töövõimet, kübekest annet ja õnne ning head keeleoskust. Julgustav on ütlemine, et edukaiks ei osutugi tihtipeale mitte need, kes on kõige andekamad, vaid need, kellel on järjepidevust valitud teele püsima jääda.

Kirjutamine on minu puhul pigem hobi kui töö, maailmanägemuse üks viisidest, mis on lihtsalt saanud seesuguse väljundi. Kõik mu kirjutatu on tulnud õnneks üpriski kergelt, mu teosed on end nö. ise kirjutanud ega pole nõudnud suurt vaeva, pigem on olnud põhirõhk teksti keeleliselt perfektseks lihvimisel. Enda puhul on kogemus näidanud, et pealehakkamiseks ei lähe vaja müstilise inspiratsioonihobu Pegasuse puudutust, vaid kõigest positiivset ja puhanud olemist, siis sünnib kõik nagu iseenesest –  justkui filmilint, mis end aegamööda mu peas lahti kerib ja mul ei tarvitsegi teha muud, kui mõtte kujutluspilt kirja panna. Enda puhul pean loome viljelemise üheks olulisimaks tingimuseks seda, et tunneksin end ümbritsevas keskkonnas hästi. Paljude loomeinimeste sõnul on Hiiu saarel eriline ja positiivne õhustik, mis on loomingu viljelemiseks igati sobilik  ja inspireeriv paik.
Hetkeseisuga võib tänapäeva Eestis kirjutamist pidada paraku siiski pigem meeldivaks hobiks, kuna meie rahvaarv ja seega ka lugejaskond on väike, mis tähendab ühtlasi ka teoste tagasihoidlikke tiraaže. Samas tehakse menukiks kujunenud teostele kordustrükke ning kirjandusmaastikul pikemaajalisemalt figureerides hakkab mingist hetkest ka autori nimi müüma, mis muudab ka edasise tee märksa lihtsamaks. Lisaks annab teadmine, et tegeled eneseteostusega märksa suurema rahulolu, kui tehes tööd, milleks pole sisimas kutsumust.

Kirjutades on tihtipeale keeruline ette prognoosida, millisel teosel on rahva seas menu. Mingil määral oskavad kirjastused seda ette näha, ent samas teeb lõpliku valiku, mis nö. "läheb peale" siiski lugeja. Alati on hea valem viljeleda loomet pigem loome enese pärast, kirjutada nõnda, nagu endale meeldib ja sobib, kui väljundi pärast kellelegi meeldida. Pannes loomingusse kogu oma vaimse jõu ja sisemise põlemise, on sellel märksa suurema tõenäsusega ka edu kui mõnd kultusteost teadlikult kopeerides ja püüdes lihtsamat teed minna.
Kirjastusele on suurim risk tundmatu autor. Samas hinnatakse tõlkimist vajavate välismaiste bestsellerite asemel siiski kodumaiste autorite loomingut, algupärandeid. Piisavalt originaalne idee tundmatult autorilt võib leida kirjastuse poolt positiivset vastukaja, seega on kirjastused avatud uuele ning miski ei pruugi olla võimatu ega ületamatu, kui ise endasse ja oma loomingusse piisavalt uskuda ning sellesse aega, energiat ja kvaliteeti panustada.

Mu romaanid on kõik tegelikult üpriski erinevad nii keelekasutuselt kui teostuselt. Siiski seovad teoseid ka ühised jooned – nad on kirja pandud romantilises stiilis, peategelasi valdab enamasti peataolek, neil esineb mitmeid siseheitlusi, nad kõik tegelevad eneseotsinguga, sügava sisekaemusega. Mingis mõttes on nad teekonnal kuhugi. Läbi seikluslike sündmuste ja fantaasiarohkete juhtumuste püüavad nad jõuda eelkõige iseendani, et lahti harutada, selgeks mõelda suhete segapuntrad ning aru saada sellest maailmast, enda eksisteerimise sügavamast tähendusest. Mulle on alati meeldinud juurelda inimloomuse keerukuse üle ja küllap seepärast teevad seda ka mu romaanide tegelased.

Ükski mu teostest pole otseselt autobiograafiline. Ma ei ole pidanud vajalikuks kirjutada ei iseendast ega enda elust. Pigem olen romaane kirjutades justkui kõrvaltvaataja, kes loob sündmusi ja tegevuskäike, paneb tegelased tegutsema, annab neile vajaminevad motiivid ja eksisteerimise energia. Siiski võib nii ühes kui teises karakteris leiduda mõningaid minu enda iseloomujooni, mind tundev lugeja võib ära tunda tuttavaid paiku mu lapsepõlvest või kooliajast. Küllap ei saagi kirjutada kunagi päris erapooletult ja eemalseisjana, nõnda, et kirjutatav teose loojat üldse ei puututaks. Mingil moel on autor ikkagi kirjutatuga tihedalt seotud ja käsitletavad teemad talle endale olulised.

Meeldiv nüanss on mis tahes loome viljelemise puhul puhul autoriõigus, mis annab teose loonud autorile voli otsustada teose kaanekujunduse üle, mida olen kunstnikel tihti palunud teha mitu versiooni, et oleks pisut valikuvõimalust. Samuti jääb teksti keelelise toimetamise puhul alati autorile viimane sõna. Siiski on soovitatav toimetajate soovitusi kuulda võtta, mida olen ka sageli teinud, kuna mõistlik on usaldada inimesi, kes on raamatute toimetamise ja keelelise parendamisega aastakümneid tegelenud ning kelle tegelik eesmärk ongi autorit abistada ning teost seeläbi paremaks muuta. Hea raamat valmibki heas koostöös kirjastuse ja kirjaniku vahel. Mida kauem kirjutamisega tegeleda, seda enam saab autor ka teadlikumaks sellest, kuidas kirjutada ja läbi oma
loome maailmaga suhelda.

Ühtlasi olen tänulik mind esinema kutsunud Kärdla Linnavalitsuse teabe- ja projektijuhile Annely Veevole. Fotol olevate raamatute rivist on veel puudu mu kõige värskem romaan "Ruubeni liblikad: Jordan," mis oli selleks hetkeks küll juba ilmunud, ent polnud veel minuni jõudnud.




Noorte loomemajanduse foorum Kärdlas


Kärdla noored koostöös Kärdla Linnavalitsuse, Europe Directi ja MTÜ
V.E.S.T.A-ga kutsusid mind osalema 9.-11. mail Kärdlas toimuval noorte
loomemajanduse foorumil, mis toimus SA Tuuru saalis.
Hoolimata pisut kiirest ajakavast võtsin kutse vastu ja otsustasin osaleda.
Järgnevalt lisan ürituse kava ning räägin pisut lähemalt ka ettekandest.

9. mail kl 13.00 alustavad Tuuru saalis kolm kohalikku ettevõtjat sellega, et
rääkida ära oma lugu tööst loomemajanduse valdkonnas: millega nad tegelevad,

kuidas nad nii kaugele jõudsid, kas loomemajandusega elab ära jne. Oma lugu
räägivad noortekirjanik Kiiri Saar, metallikunstnik Märt Rannast ja
kultuuriettevõtja Indrek Elmend.
Seejärel räägivad noored, kas neil on lihtne leida tööd, kuidas nad suhtuvad oma
firma loomisse, milliseid noorte ettevõtlust edendavaid programme on algatatud
Eestis või mujal Euroopas.
Pärast arutelusid toimub KÜG köögis töötuba, Heleni tordid. Kohtade arv on piiratud,
seetõttu tuleks sinna eelnevalt registreerida.

10.-11.mail toimuvad töötoad KÜG õpperuumides. Avalik esinemine; toimub
11.klassidele ja näitekunsti töötuba 10.klassile. Viimast viib läbi KÜG endine
õpilane Tõnu Tamm, kes pole andekas mitte ainult näitekunstis, vaid saavutanud
tunnustust ka moeloojana.
Kunsti töötuba on avatud kõigile. KÜG endine õpilane Terje Kähr on saanud tunnustust
mitmetel kunstialastel konkurssidel.

Kava
Neljapäev, 9.mai 2013, Tuuru saal
12.30 registreerimine ja kohv

13.00-14.30„Minu lugu“
                        noortekirjanik Kiiri Saar
                        metallikunstnik Märt Rannast
                        kultuuriettevõtja Indrek Elmend

14.30-15.30    Noored ja ettevõtlus Eestis ja Euroopas. Noorte ettekanded. Arutelu.

16.00-19.00    Töötuba „Heleni tordid“ KÜG köögis, eelregistreerimisega


Reede, 10.mai 2013, KÜG õpperuumid
10.45-11.30    Juhtimise töötuba „Avalik esinemine“, Annely Veevo

12.30-13.10    Näitekunsti töötuba, Tõnu Tamm

13.15-18.00    kunsti töötuba, Terje Kähr, eelregistreerimisega


Laupäev, 11.mai 2013, KÜG kunstiklass
10.00-14.00    kunsti töötuba jätkub, Terje Kähr



Looduse Aasta Foto 2013


Vahepeal veel üks väike uudis niisama äramärkimisena. Kuna üheks mu harrastuseks on loodusfotograafia ja looduspilte on vahepeal kogunenud omajagu, jäi juhuslikult silma üks fotograafiaalane võistlus. Endalegi on koju siginenud mitmeid Looduse Aasta Foto albumeid, mis peidavad enda kaante vahel kirjeldamatult kauneid looduseülesvõtteid, mida aeg-ajalt sirvin. Samuti on loodusfotode blogid praktiliselt ainsad, mida meeldib end vaatama unustada.

Veebilehel www.looduseomnibuss.ee oli parajasti käimas loodusfotode konkurss, et välja anda uus 2013. aasta Looduse Aasta Foto album. Kuigi mul pole tegelikult kunagi eriti olnud kombeks mingitel võiduajamistel figureerida, saatsin niisama prooviks mõne endagi foto.
 Muidugi ei loonud ma sellegipoolest mingeid illusioone, kuna teadsin, et võistluse tase on väga kõrge ja seal osalejad aastaid vastava alaga tegelenud ning mina kõigest asjaarmastajast harrastaja. Selle aasta žüriisse kuulusid 2013: Rein Maran - esimees, Arne Ader, Heiko Kruusi, Tiit Leito, Sandor Liive, Tiit Pääsuke, Tõnu Talpsep, Urmas Tartes, Sirje Tooma ja Märt Haamer. 

Pilte sai üles laadida 14, ent laadides sain targemaks niipalju, et fotosid tuleks edaspidi pildistada pisut suuremas formaadis, kuna paljud neist ei mahtunud paraku etteantud suuruse raamesse ning jäid seetõttu üles laadimata, millest oli tõtt-öelda natuke kahju.
Võitjad selgusid märtsikuus ning välja anti 13 auhinda toreda nimetusega 13 Tantsivat Hunti. Peaauhinna ehk Suure Hundi võitis Silver Kommussaar talvise rähnifotoga "Siin on veel keegi. " Kõiki võidufotosid saab vaadata siit:
http://laf2013.looduseomnibuss.ee/?page_id=391

Igatahes on tegu toreda üritusega, millel tasub ehk kätt proovida mõni teinegi kord, kuna iga katsetus on väärt kogemus, mille läbi pole kaotada tegelikult midagi. Üks võitjatest oli näiteks rahvusvaheliselt tunnustatud loodusfotograaf Remo Savisaar, kes sai maastikupiltide alajaotuses oma foto "Sügis" eest II koha. Jääb siis üle ära oodata, mil näeb trükivalgust uus kaunis Looduse Aasta Foto album 2013. 

Kõiki minu fotosid, mis valisin välja võistluse jaoks, saab vaadata neilt linkidelt:
Pildile klõpsates läheb foto ka suuremaks ning blogis on nad tegelikult originaalsuurusest pisut vähendatud kujul üleval.


http://kiirisaar.wordpress.com/2012/11/18/tagasipoordumine-maailma-aarelt/- sellest fotost ehk lootsin kõige enam võitu, tundub hea ja justkui endasse imeva meeleoluga.

http://kiirisaar.wordpress.com/2012/11/17/salatiroheline-hetk/
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/08/16/meremaiguline-vaikus/
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/08/16/nagu-oielehed-tuules/ . üks iseäralikumaid ja mulle enesele armsamaid pilte.
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/06/06/ounapuuonne-arkamine/
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/05/14/lugu-roosadest-rannakarpidest/
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/05/06/paevasoe-tagurpidipeegeldus/
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/04/16/valguses-ja-varjus/
http://kiirisaar.wordpress.com/2012/04/16/poleva-puu-valguses/ - tehtud Tahkuna rannas ning näeb välja tõesti niimoodi, nagu ripuks päike puu otsas. 








Pikem katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"



Uudishimulikele, kes pole veel jõudnud poodi mu värskeimat romaani sirvima,  huvi äratamiseks üks pikem katkend mu uuest teosest "Ruubeni liblikad: Jordan."
Mõnes mõttes on mu romaani peategelase Jordani eelistustes niimõndagi seda, mis mulle endale meeldib - näiteks pookisin talle külge oma armastuse udu ja rõskete ja soojade sügisilmade järele, mis tekitavad minus alati mingi seletamatu positiivse tunde ja rahulolu. Samuti oli huvitav väljakutse kirjutada romaani läbi meespeategelase silmade. Sama võtet olen kasutanud varemgi, seda nii "Martin Greeni juhtumis" kui ka Saladustele kirjutatud novellis "Haldjatants," mille leiab sellekevadisest Saladused Extra numbrist.
Romaani kirjutades oli mu sooviks teosesse sisse tuua mõned elemendid oma kodukandist. Seega leiab osa sündmusi aset Võrumaal, Jordani vanavanemate talus. Kuigi vanavanemad pole enam elus, peidab vana hoone ja ümbritsev miljöö endas kuhjaga minevikumälestusi, mida võib seostada mu sooja sümpaatiaga nii maaelu kui ka maainimeste vastu.

Valisin tutvustuseks katkendi, mil Jordan ja Jordani kallim Janne  on omapäi Jordani ruumikas nägusas kodus nädalavahetust veetmas. Janne nimi on juhuslik valik. Otsisin lihtsat ja armast nime, mis sobiks kokku Jordani nimega (taas mu sümpaatia J-tähega nimede suhtes), ning looks kujutluspildi meeldivast neiust.
Mõnusast äraolemisest hoolimata hakkavad peagi aset leidma veidrad sündmused. Teost ennast, mis polegi otseselt järg Kirsipiia loole, vaid pigem teema edasiarendus, oli lihtne ja tore kirjutada, seetõttu muutub osa sündmusi, eriti teose lõpupoole, üpris fantaasiaküllasteks.
Ja lõpetuseks tänusõnad teile, armsad lugejad, et te Kirsipiia loo soojalt vastu olete võtnud, sest tänu sellele nägi trükivalgust ka "Jordani" lugu.



Laupäeva hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma ahne pilguga neelasin.
Me ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde. Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.
Mulle meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus, ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.
Vähehaaval hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.
Ja alles siis jõudis mulle midagi pärale.
Ma poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma pool kilomeetrit,  pealegi olid maja aknad praktiliselt helikindlad.
Kuulatasin veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja hiilisin trepist alla.
Janne isegi ei liigutanud.
Heli tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt all kapis toimetava kärbse samme!
Loomulikult ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist röstsaiapaki välja.
Näljast kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole, likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.
Hei, kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.
Hommikust,“ vastas ta raugel häälel.
Pärast tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis ja kohvile piisakese koort kallas.
Jube õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas – nõnda?“
Sinuga siin istuda.“
Janne naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.
Hoolimata heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle, mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda aega elutoa diivanil pikutanud.
Oota emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“
Ah, pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast tüüdata.“
Kemplesime natuke aega ja lõpuks andsin alla, viisin Janne ta autoga koju ja kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi oleksin võinud ka takso võtta või paluda Silveril end koju visata, ent mingist kummalisest tundest kantuna taipasin, et tahan kõndida, ning seda ma ka tegin.
Tagasi kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust arvestades üpris tõenäoline võimalus.


Mu kartused osutusid tõeks – esmaspäeval Jannet koolis polnud. Samuti teisipäeval. Mu rahutus kasvas ja lõpuks kinnistus minus veendumus, et peaksin siiski paluma empsil ta üle vaadata.
Kolmapäeva õhtu kujunes üpris tüütuks. Veetsin terve igaviku mööda elamist ringi tuhlates, otsides oma mälupulka, kus peal oli paar olulist faili, mida ma iga hinna eest Berniike pilgu eest varjata tahtsin.
Teed jälle oma trikke, jah?“ torisesin Berniike raamaturiiulis sorides, kindla kavatsusega oma uudishimulik õde karmilt pihtide vahele võtta.
Berniike ainult irvitas mu meeleheite peale ja kuulutas veendumust täis häälel:
Ära üritagi oma mälu puudujääke minu kraesse veeretada. Minul su mälupulga kadumise teemas osalust ei ole!“
Muidugi olin kaugel sellest, et teda uskuda. Minu asjade ärapeitmine oli üks Berniike vaba aja sisukamas muutmise viise, et endale lõbu kindlustada ja minu kulul nalja saada.
Ülemise korruse pea peale pööranud, kõndisin rahulolematult trepist alla. Vaatasin ringi ja märkasin taas midagi kummalist. Õuetuli põles ja ema seisis aias, pooleldi suure viirpuu varjus. Ma ei pööranud sellele esiotsa suuremat tähelepanu, kuna kõik mu mõtted keerlesid parajasti selle paganama mälupulga ümber. Rahutust alla surudes ja mõttes Berniikele kättemaksu haududes keerasin kogu elutoa pea peale ja lõpuks kroonis mu pingutusi edu. Mu hõbedane mälupulk irvitas mulle köögisahtlist lusikate vahelt vastu. Libistasin kergendustundega oma varanduse püksitaskusse ja märkasin möödaminnes, et ema seisab ikka veel terrassil, täpselt samas asendis nagu ennist. Ema helesinises pluusis selga põrnitsedes meenus mulle korraga, et pidin temaga Janne tervisest juttu tegema. Tahtsin tema juurde minna, et Janne teemat arutada, ja imestasin seejuures, kas tal külm ei ole niiviisi õhukese pluusi väel väljas passida, aga mingi seletamatu aimus sundis mu paigale jääma ja teda tähelepanelikumalt silmitsema. Emps seisis mingis kummalises poosis – veidi ettepoole kaldus ja hoidis käsi kellegi ümber. Aga ta vastas polnud kedagi, ta lihtsalt seisis ja embas õhku.
Ma ei hakanud asja üle suuremat arutlema, vaid oletasin, et tõenäoliselt tegi ta taas mingeid kummalisi joogaharjutusi, mida ta vahel harrastada armastas. Taganesin vaateväljalt, sammusin ülakorrusele ja jõudsin otsusele, et võin vabalt ära oodata, millal ta oma joogaga lõpule jõuab.
Emps,“ õnnestus mul teda mõni aeg hiljem köögis kõnetada.„Jah?“
„Kas sa viitsiks millalgi Janne poolt läbi hüpata, ma kahtlustan, et ta on haige.“
„Muidugi. Homme lõuna paiku on mul pool tundi aega,“ teatas ta tavapärase lahkusega.
Tore. Tervita teda minu poolt.“
Kindlasti.“
Emaga rääkides ei jäänud mul märkamata, et ta nägi sootuks teistsugune välja kui enne – õhetas üleni ja silmad särasid kummaliselt, just nagu oleks äsja mingi suurpärase uudise saanud. Küllap mõjus jooga talle turgutavalt. Jälgisin ta energilist sahmerdamist ja tundsin vaikset rahulolu mõttest, et ta oli korrakski suutnud oma kurbuse minetada.

Hommikul algas mul uus peavalu, veel ägedam kui eelmine. See omandas iga hetkega üha ulatuslikumad mõõtmeid, justkui ähvardaks mu kolju puruks pressida. Surusin valu trotsides hambad kokku ja kannatasin mehiselt, tajudes end ümbritsevat kõigest veidrate sinakashallide varjude ja ebanormaalselt kirgaste värvikogumitena. Korra käis Silver minult midagi küsimas, aga ma ei suutnud ainustki ta sõna eristada, need kõmisesid mu meelte sügavusest vastu nagu arusaamatu mühin. Mu sõber silmitses mind pika uuriva ja ootava pilguga, kuid vastust saamata kehitas õlgu ja kõmpis minema.
Keset kirjandustundi jäi valu taas ootamatult järele, sama äkitsi nagu eelmisel korral. Ma ei jõudnud veel kergendatult ohatagi, kui juhtus midagi veel veidramat. Uks paotus ja Anneli hiilis klassi – ilmselt oli ta salajane nurgatagune suitsutund planeeritust pisut pikemaks veninud – ja koos temaga lendas ukse vahelt sisse ka suur värviline lind, kes meenutas papagoid. Lind jäi pärast paari lohmakat tiiru emakeeleõpetaja pea kohale edasi-tagasi saalima. Pidin juba püsti hüppama, et sissetungijat eemale peletada – keegi teine ei paistnud selleks millegipärast vaevuvat –, kui papagoi korraga mind silmas, suunda muutis ja oma kirevaid tiibu lehvitades mu lauaserval maandus. Ta vahtis mulle ainiti oma pruunide läikivate silmade tähelepaneliku pilguga otsa, nagu kavatseks järgmisel hetkel oma kõvera noka vahelt mõne tähelepanuväärse tarkusetera poetada.
Põrkasin jahmunult tahapoole. Minu kõrval istuv Silver vaatas mind korraks imeliku näoga, kuid pööras siis õnneks nina kirjandusõpikusse tagasi. Papagoi kallutas mõtlikult oma pead küljelt küljele ja seiras mind pineva uudishimuga, justkui kaaluks sisimas, kas selle tüübiga on ikka kõik korras või mitte.
Jõle imelik,“ pomisesin lõpuks, pilk ainiti linnul, kes näis end me klassis igati mugavalt tundvat. Vahtisin olevuse läikivat sulestikku ja tundsin temast levivat nõrka puuviljaaroomi.
Mis asi?“ küsis Silver ja tõstis uuesti pilgu.
See, et see kuradima papagoi mu kirjandusõpiku peal istub.“
Säärase kummalise avalduse peale pöörasid kaks eespool istujat end uudishimulikult ümber. Aga millegipärast vahtisid nad hoopis mind, pööramata eksootilisele linnule vähimatki tähelepanu.
Kuule, mees, ära täna enam rohkem peale võta, eks?“ soovitas Silver soojalt. Ja irvitas mõnuga.
Seejärel pahvatasid ka eesistujad naerma, nii et õpetaja jäi meid pahaselt üle prillide silmitsema. Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin tahtnud oma sõpradele sealsamas kere peale anda, aga selle asemel piirdusin vaid hammaste kokkusurumise ja enda ette põrnitsemisega. Ainsa reaktsioonina tõmbusin pahameelest näost paari tooni võrra tumedamaks.
Näppisin rahutult oma pastakat ja üritasin juurelda, mis neil kõigil küll viga oli, et nad linnust välja ei teinud. Õnneks keerasid eesistujad end peagi õiget pidi tagasi ja jätsid mu rahule. Mõne aja pärast jõudsin järeldusele, et ilmselt oli minu vastu lihtsalt mingi haige vandenõu algatatud.  
Ülejäänud tunni veetsin sellega, et püüdsin välja nuputada, kes selle tembu autoriks võis olla. Mu uuriv pilk rändas ühele ja teisele, aga keegi ei teinud minust rohkem välja ega reetnud end millegagi. Pikapeale tüdines ka papagoi mu juhmivõitu seltskonnast ja tõusis uuesti lendu, leides endale klassis hulgaliselt kõikvõimalikku meelelahutust: näksis aknalaual vohavat suurt rohelist taime, täksis nokaga kriiti, nii et valge kriiditolm kõikjale laiali pudenes, tuuseldas himukalt Anneli koti kallal, koukis sealt välja ühe küpsise ja sõi ära, jalutas tähtsa näoga mööda raamaturiiulit ringi, saalis õhus pelgalt lõbu pärast edasi-tagasi, mille käigus pudenesid mõned rohekuldsed suled kirju vihmana põrandale.
Alles siis, kui kime kellahelin vahetunni algust kuulutas, ilma et ainuski hing veidrast linnust vähimatki välja oleks teinud, tabasin lõpuks ära, et tõenäoliselt polnud keegi peale minu papagoid näinudki. Toppisin kirjandusõpiku kotti ja loivasin täielikus segaduses klassist välja.
See kõik ei olnud enam normaalne. Mitte ühegi kriteeriumi järgi. Ilmselt oleks mul viimane aeg psühhiaatrile aeg kinni panna. Hõõrusin kimbatuses nägu, mu pea kumises kohutaval kombel. Mis pagan küll minuga toimus? Ma ei tundnud ennast enam äragi.


Kirjastus Varrak, "Ruubeni liblikad: Jordan" 2013, lk. 16 - 26
Materjali kasutamine ilma autori loata pole lubatud. 



teisipäev, 14. mai 2013

Katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"



Lisan siia katkendi, mille lühendatud versiooni leiab ka raamatu lakalt.


Terve ülejäänud päeva olin nii rööpast väljas, et isegi poiste tavapärane lõbus nöökav pilamine, millega nad mõne klassiõe kallal hambaid teritasid ja mis mulle alati palju nalja valmistas,  ei suutnud mind sedapuhku kuigivõrd lõbustada. Mul oli tunne, nagu oleks maailma lõpp kätte jõudnud. Ainsa mõeldava sundtegevusena suutsin Janne kahvatusinisesse kampsunisse riietunud kogu jõllitada ja tajuda arusaamatut külmust, mis temast jõulise lainena minuni hoovas.
 Koduseinte vahel muutus asi veel imelikumaks. Konutasin terve õhtu arvutis tujutult muusikat kuulates ja niisama norutades, tegemata välja ainsastki Berniike ergutavast katsest mind vestlusse tõmmata.
Sa oled sama jutukas ja karismat kiirgav nagu keedetud tigu,“ porises ta lõpuks, kui oli aru saanud, et minuga jutule saamine on praegu välistatud.
 „Küllap vist,“ ümisesin nõustuvalt vastuseks. „Mul on üpris tõsine keedetud teo päev ja ma võin sulle kiituskirja vormistada, kui sa selle endale teadmiseks võtad.“
Berniike itsitas natuke, kuid mõistis siis, et sedapuhku on targem mind rahule jätta, ja tõmbus alistunult oma tuppa. Vahtisin tema järel sulgunud ust ja tundsin piiramisrõngast pääsemise üle kergendust.

Kui ma viimaks allkorrusele lonkisin, et värske autoajakiri läbi lehitseda ja üks turgutav võileib kokku miksida, märkasin, et ema seisis taas terrassil ja näis kellegagi rääkivat ning millegi üle vaidlevat. Jäine tuul lennutas ta juukseid ning viirpuu oksad peksid vihaselt vastu klaasi. Kergitasin imestunult kulmu mõtte üle, mis põhjusel emps külalisel niisuguse sandi ilmaga õues lõdiseda lasi, see polnud üldse tema moodi. Hetk hiljem pühkisin selle mõistatuse peast ja suundusin külmkapi jahedat sisemust revideerima. Ladusin võileivale singiviiludest korraliku kuhja, kallasin piima ja istusin ajakirjaga laua taha.
Mõne aja pärast tahtmatult uuesti akna poole pilku heites fikseerisin, et terrassil oli olukord endine – emps oli ikka veel jutuhoos. Ta paistis endast pisut väljas olevat, kuna aeg-ajalt žestikuleeris ta elavalt ja laiutas nõutuna käsi.
Lükkasin ajakirja eemale, tõusin uudishimust kantuna püsti ja astusin mõne sammu aknale lähemale, et näha, kelle ta meile oli kutsunud.

Järgmisel hetkel tabas mind tõsine üllatus: ma ei näinud kedagi. Püsisin liikumatuna ja vahtisin ainiti oma ema, kes seisis ihuüksi terrassil ja rääkis iseendaga. Ma püüdsin aru saada, mis ta peas ometi toimub. Vestlus kulges mõnda aega sama tormakas ja ägedas tempos, kuid mõne aja pärast näis ema rahunevat ja võttis sisse samasuguse poosi nagu eelminegi kord – põimis oma käed justkui kellegi kaela ümber ja seisis nõnda hulga aega liikumatuna. Jõllitasin jahmunult ema pruuni juuksepahmakat ja moekas kostüümis sihvakat kogu, suutmata toimuvale pihta saada. Kuigi ma ei teadnud joogast suurt midagi, tundus mulle siiski üksjagu kahtlane, kas selle alla ikka käis enesega rääkimine ja vaidlemine.





Pisut lähemalt uuest romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"


Mõne sõnaga siis lähemalt mu kõige värskemast romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan." Teos sündis tõtt-öelda kuidagi iseenesest. Esiotsa polnudki mul otseselt plaaniski kirjutada sellele müstilisele armastusloole, mis leidis aset Kirsipiia ja Ruubeni vahel, järge. Olles Kirsipiia looga valmis saanud, jäi mõtetesse keerlema veel hulgaliselt võimalike sündmuste keerdkäike, millele mõeldes taipasin, et soovin neid mingil moel kasutada ja teemat võib-olla mingis teistsuguses võtmes edasi arendada. Kuna mu tegelased olid mulle kirjutamise käigus tuttavaiks ja armsaiks saanud ning Kirsipiia loo kirjutamine pakkunud hulgaliselt positiivseid emotsioone, tekkis tahtmine kirjutada neist veel. Seega tuli ka pealkirja teha muudatus. Algselt kandiski Kirsipiia lugu pealkirja "Ruubeni liblikad," ent kuna lõpuks kujunes teosest sari, sai see kaksikpealkirja. Esimene osa kannab pealkirja "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja teine osa on "Ruubeni liblikad: Jordan."

Jordani lugu jätkab Kirsipiia elukäigu kirjeldust 18 aastat hiljem, kuigi otseselt pole see romaan jutustus Kirsipiiast, vaid tema pojast. Kirsipiia küll figureerib loos, kuigi sedapuhku kõrvaltegelasena ning tema käekäigul peatutakse vaid aimamisi.
Koolikaaslaste poolt põlatu ja kunagise pilkealuse elus on mööda libisenud aeg muutunud palju. Kirsipiiast on saanud hinnatud, tunnustatud ja heal elujärjel arst. Ta elab oma kahe teismelise lapsega nägusas majas ning neil ei näi millestki puudus olevat. Tahtsin läbi Kirsipiia elumuudatuse lugejat mõistma panna, et kooliajal põlatu ei pruugi jääda põlatuks terveks eluajaks, vaid elu võib kulgeda ka sootuks teist teed ning põlatust saada ühiskonna poolt hinnatud ja lugupeetud persoon.

Pealtnäha paistab Kirsipiia pereelu igati idülliline – lastel läheb koolis hästi ja hoolimata mõningatest erimeelsusest on Jordan ja tema õde Berniike head sõbrad. Berniike nimi on mu enda väljamõeldis, tuletis Ketlin Priilinna romaani peategelasest Bertrandest. Nimi kõlas huvitavalt ja jäi meelde ning nõnda leidiski tuletis kasutust mu uues romaanis.

Kirsipiia on sisimas nukker karakter. Hoolimata edust ja õnnest pole teda siiski päriselt lahti lasknud sügav sisemine kurbus, mille põhjust ta sellegipoolest laste eest hoolikalt varjata püüab. Jordanil on tugev emotsionaalne side emaga, seetõttu on tal lihtne ema läbi näha ja mõista. Taas üks positiivne peremudel, nagu "Martin Greeni juhtumiski," kuna ma pole pidanud vajalikuks kirjutada teoseid, mille sisu keerleb ümber joomise ja vägivallatsemise.

Jordan on sootuks teistsugune karakter, kui oli kooliajal Kirsipiia. Nägus, populaarne, vaimukas ja sõprade seas hinnatud kaaslane. Ent Jordaniga läheb kõik vastupidiselt kui Kirsipiiaga, kes leiab romaani lõpus oma sisemise tugevuse. Alates ühest uduvines sügishommikust, mil noormees satub painajalike ja unenäoliste nägemuste küüsi, hakkab ta tasapisi  jalge alt 
pinda kaotama. Lisaks sellele hakkab ka ema temaga veidralt käituma, keeldudes seejuures igasugu põhjendustest. Segaduse süvenedes satub noormees meeleheitesse ja ootamatult muutub kõigi lemmik koolikaaslaste ja sõprade seas naerualuseks. Taas üks näide sellest, kui lihtne on kaotada populaarsust. Kuidas Jordan täbarast olukorrast välja rabeleb ja mis temaga täpsemalt juhtub, sellest lugege romaanist.
"Ruubeni liblikad: Jordan" sai keeleliselt märksa küpsem ning kvaliteetsem kui sarja esimene osa. Kuna mul juhtus olema aega, kirjutasin romaani enne trükki minekut praktiliselt ümber, tõin sisse rohkem dialooge ning muutsin teksti elavamaks. Teos sisaldab nii igapäevaelu probleeme, kui ka müstikat, üleloomulikke sündmusi ja loomulikult palju põnevust.



esmaspäev, 13. mai 2013

"Ruubeni liblikad: Jordan" on ilmunud!


Kõigil neil, kellele meeldis mu fantaasiaromaan "Ruubeni liblikad: Kirsipiia," on põhjust rõõmustada, kuna Kirsipiia loole on ilmunud ka järg, pealkirjaga "Ruubeni liblikad: Jordan." Teose sünnidaatum on 7. mai.
Romaan räägib Kirsipiia poja Jordaniga toimuvatest kummalisevõitu sündmustest ja on kirja pandud nõnda, et sobib tegelikult lugemiseks ka esimese osaga otseselt tuttav olemata.
Kaanekujundus sai sarja parema äratuntavuse mõttes sarnane, alles jäid liblikad, ja kaas sai roosa värvitooni asemel sinisetriibuline. Liblikaid on sedapuhku rohkem ja need näevad päris stiilsed välja. 


Sisukokkuvõte lühidalt: Ebakindlast gümnaasiumitüdrukust Kirsipiiast, kel polnud sõpru ja keda isegi ta oma kass seletamatul põhjusel vihkas, on vahepeal saanud kaunis naine, paljude poolt hinnatud arst ning kahe lapse ema. Sellegipoolest pole tema peres kõik kaugelki roosiline. Kirsipiia pojal Jordanil lasub sünge saladus. Temaga hakkavad aset leidma veidrad sündmused ning kõigi lemmikust saab korraga naerualune. Noormees põgeneb sisemuses valitseva kaose eest Võrumaale, vanaisa tallu peitu, et endaga toimuvas selgusele jõuda.
Romaan kätkeb endas palju seikluslikke ja üleloomulikke sündmusi ning lõpp on üpriski ootamatu.


Autorieksemlparid pole veel minuni jõudnud, ent Kärdla Selveris nägin teost juba müügil ning sain natuke sirvida. Romaan on peatselt jõudmas ka üle Eesti raamatukogudesse ja suurematesse raamatupoodidesse.
Sellest, kuidas ja miks sündis see teos, räägin pisut hiljem.
Seniks ilusat kevadet!






esmaspäev, 6. mai 2013

Artikkel kohtumisest Viluste koolis


Postitan siia 25ndal aprillil Põlva maakonnalehes "Koit" ilmunud artikli minu kohtumisest oma kunagises koolis. Kirjutasin artikli koolipere palvel. 



Kohtumine Viluste Põhikooli kooliperega tõi kuulama saalitäie lapsi


Üle paljude aastate viibisin taas Viluste Põhikoolis. Sedapuhku küll mitte õpilasena, vaid kooli vilistlasena ja noortekirjanikuna. Tutvustasin kooliperele oma värskelt ilmunud loomingut, meenutasin kunagist kooliaega ja sellega seonduvaid eredamaid sündmusi ning rääkisin oma praegusest elust Hiiumaal.

„Minu kooliajal, 80ndatel, oli kõik teistmoodi,“ meenutan end kuulama tulnud sadakonnale lapsele. „Need õpilased, kellega kunagi koos õppisin, on nüüdseks ise emad-isad ning nüüd õpivad siin koolis nende lapsed – teie,“ naeratan kooliperele.
Kunagisest puitvooderdisega, sopiliste nurgataguste ja naksuvate puutreppidega koolimajast, mille ees vohas suur, õisi täis sirelipõõsas, on vahepeal saanud hiiglaslik, modernne telliskiviehitis, mille pikad koridorid ja hiigelkõrge lae ning pehmete punaste istmetega tooliread aulas loovad meeldiva, kuigi pisut võõra tunde.
 „Tol ajal oli kooli direktoriks Heino Sokmann,“ meenutan. „Tänu tema kirglikule aiandushobile õilmitses toonase Viluste 8-klassilise Kooli hoone taga igal kevadel loendamatut sorti eksootilisi tulpe ja nartsisse. Hiliskevadel sai vahel rohitud pikki maasikapeenraid. Tumepunase kultuursordi magushapu ja uudne maitse on mul seniajani meeles. Minu kooliajal kanti koolivormi – kaheksakümnendad oli triibuliste seelikute, tumesiniste vormipluuside ja kolksuvate puukingade aeg. Õues mängiti kummikeksu, millest võttis tihtipeale osa enamus kooli õpilastest.
Minu klassijuhatajaks oli Salme Randmaa ning kirjanduse õpetajaks Meeta Reimann, kes julgustas mind kirjutama. Polnud sugugi erandlik juhus, kui ta vahel mõnda mu kirjandit ette luges.

Napi tunni aja sisse püüan mahutada ülevaate oma looduslähedasest lapsepõlvest kodukandis, peatun kodust kaasa saadud lugemisharrastusel, tänu mu emakeeleõpetajast emale. Järgnesid õpingud Tartu Õpetajate Seminaris, kus omandasin algklasside õpetaja hariduse, räägin elukäänakutest, mis viisid mind peale õpingute jätkumist Tallinna Ülikoolis ja elu Tallinnas lõpuks elama Hiiumaale. Rohelise ja turvalise Hiiu saare miljöö tundus üpris sarnane mu kodukandile. Looklevat Võhandu jõge, mille kallastel sai lapsepõlves lõpmatuseni mängitud ja mille järskudelt nõlvadelt talviti kelguga liugu lastud, asendas küll tuuline mõõtmatu meri, ent pikapeale harjusin sellegagi.
Hiidlased võtsid mu üllatavalt kiiresti omaks. Hiiu soe huumor ja inimeste lihtsus sobis mulle ega erinenudki kuigivõrd mu kodukandi rahva meelelaadist. Kuna lapse kasvatamise kõrvalt jäi aega, puhusin lõkkele kunagi koolipõlves soiku jäänud armastuse kirjutamise vastu.
„Esialgu kirjutasin vaid endale,“ tunnistan kooliperele. „See oli justkui enese proovilepanek, kas tüdruk, kelle kirjandeid kunagi klassi ees ette loeti, on minus veel alles. Nõnda valmis mitu käsikirja, enne kui söandasin „Lepatriinupüüdjat“ kirjastusele pakkuda. Kuna pakutu võeti soojalt vastu, andis see julgust veel mõned korrad kirjastuste ustele koputada. Mul on hästi läinud – kõik pakutu on ka vastu võetud ning käsikirjadest on saanud raamatud.“
Asetan punase linaga kaetud lauale servapidi püsti oma teosed, et need oleks publikule paremini nähtavad. Mu romaane on kõigest mõne aasta jooksul avaldatud tervelt viis – kolm noorteromaani ja kaks lasteraamatut.
„Raamatud on nagu lapsed,“ tunnistan publikule. „Igaüks neist on omamoodi armas ja nende sünd autorile oluline sündmus. Kirjutamine on minu jaoks alati olnud lihtne ja meeldiv tegevus,“ nendin. „Võib-olla isegi lihtsam, kui rääkimine. See on minu viis mõista maailma ja inimsuhteid, tegevus, mis pakub mulle rõõmu ja eneseteostust ning on toonud hulgaliselt positiivset tagasisidet.
Kõige kergem oli kirjutada Kirsipiia lugu. Sõnad voolasid läbi suure sisemise põlemise justkui iseenesest arvutiekraanile ja nõnda sai mõnel päeval kirja isegi 40 lehekülge korraga.“
Õhurikkas avaras kõrge laega saalis, mis ulatub läbi kahe korruse, on meeldiv rääkida. Tajun kuulajate elavat uudishimu ja jutustan pisut lähemaltki, kuidas käsikirjast, failina kirja pandud teosest valmib lõpuks trükikirjas ja illustratsioonidega raamat.
„Kuigi kõhklesin pisut lasteraamatu väljaandmisega, pidades end pigem noortekirjanikuks, oli lasteraamatu tegemine ehk üldse kõige toredam seetõttu, et kunstniku osa töös oli suur ning oli huvitav näha, kuidas mu fantaasiast sündisid kunstniku töö läbi illustratsioonid,“ tunnistan. „Tulevikus tahaksin kindlasti kirjutada veel mõne lasteraamatu. Hetkel teen kaastööd ajakirjandusväljaannetele, pean kahte kirjandusblogi ning panen kokku oma esimese luulekogu materjali.“
Kohtumise lõpul on koolipere valmis mõelnud mitmeid küsimusi. Mis olid lemmikained? Mis mänge armastasite lapsena mängida? Kelleks tahtsite lapsena saada? Meenutan lapsepõlve sündmusterohkeid suvesid maal vanaema talus, millest on saanud inspiratsiooni nii „Keteriin Salaaias“ kui ka „Martin Greeni juhtum.“

Kohtumise lõpuks teevad kooli direktriss Karin Sulg ja emakeeleõpetaja Aasa Liiv mulle koolimaja tutvustava ringkäigu. Kunstiarmastajana satun justkui iseenesest kunstiklassi, kus parajasti valmivad õpilaste käe all mahlapakenditest värvirõõmsad triibulised taiesed. Pisut hiljem tutvun algklassiõpilaste joonistuste näitusega ja mööda fuajeed jalutades silman autahvlil mitmeid tuttavate perekonnanimedega lapsi. Kõikjalt vaatavad vastu rukkililled – küll maalituina või paberist välja lõigatuina. Kaunis sinist värvi lill kaunistab paljusid klassiruume ja on kooli selle aasta teemaks. Kohtumise lõpul saab Viluste kooli raamatukogu täiendust mu raamatute läbi, mis on kõigile lugejaile raamatukogus laenutuseks saadaval.


Minu sulest on seni ilmunud:

 „Lepatriinupüüdja“ kirjastuselt Kuma, 2011
„Martin Greeni juhtum“ kirjastuselt Tänapäev, 2011
„Ruubeni liblikad : Kirsipiia“ kirjastuselt Varrak, 2012
„Keteriin Salaaias 1.osa,“ kirjastuselt Argo, 2012
“Keteriin Salaaias 2. osa,“ kirjastuselt Argo 2013

Ilmumas veel sel kevadel järg Kirsipiia loole pealkirjaga „Ruubeni liblikad: Jordan,“ kirjastuselt Varrak.



Kohtumise eest tänusõnad kooliperele.
Kiiri Saar