Uudishimulikele, kes pole veel jõudnud poodi mu värskeimat romaani sirvima, huvi äratamiseks üks pikem katkend mu uuest teosest "Ruubeni liblikad: Jordan."
Mõnes mõttes on mu romaani peategelase Jordani eelistustes niimõndagi seda, mis mulle endale meeldib - näiteks pookisin talle külge oma armastuse udu ja rõskete ja soojade sügisilmade järele, mis tekitavad minus alati mingi seletamatu positiivse tunde ja rahulolu. Samuti oli huvitav väljakutse kirjutada romaani läbi meespeategelase silmade. Sama võtet olen kasutanud varemgi, seda nii "Martin Greeni juhtumis" kui ka Saladustele kirjutatud novellis "Haldjatants," mille leiab sellekevadisest Saladused Extra numbrist.
Romaani kirjutades oli mu sooviks teosesse sisse tuua mõned elemendid oma kodukandist. Seega leiab osa sündmusi aset Võrumaal, Jordani vanavanemate talus. Kuigi vanavanemad pole enam elus, peidab vana hoone ja ümbritsev miljöö endas kuhjaga minevikumälestusi, mida võib seostada mu sooja sümpaatiaga nii maaelu kui ka maainimeste vastu.
Valisin tutvustuseks katkendi, mil Jordan ja Jordani kallim Janne on omapäi Jordani ruumikas nägusas kodus nädalavahetust veetmas. Janne nimi on juhuslik valik. Otsisin lihtsat ja armast nime, mis sobiks kokku Jordani nimega (taas mu sümpaatia J-tähega nimede suhtes), ning looks kujutluspildi meeldivast neiust.
Mõnusast äraolemisest hoolimata hakkavad peagi aset leidma veidrad sündmused. Teost ennast, mis polegi otseselt järg Kirsipiia loole, vaid pigem teema edasiarendus, oli lihtne ja tore kirjutada, seetõttu muutub osa sündmusi, eriti teose lõpupoole, üpris fantaasiaküllasteks.
Ja lõpetuseks tänusõnad teile, armsad lugejad, et te Kirsipiia loo soojalt vastu olete võtnud, sest tänu sellele nägi trükivalgust ka "Jordani" lugu.
Laupäeva
hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse
kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end
sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid
enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt
ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid
juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad
tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige
kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest
hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja
pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma
ahne pilguga neelasin.
Me
ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle
juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut
Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe
pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas
rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei
teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde.
Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi
kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu
lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu
koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma
peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui
ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi
pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele
ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad
asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.
Mulle
meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus,
ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin
hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne
oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest
koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda
meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.
Vähehaaval
hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin
selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat
tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem
tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale
mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see
paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle
tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda
tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike
kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt
maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.
Ja
alles siis jõudis mulle midagi pärale.
Ma
poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani
tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga
kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma
pool kilomeetrit, pealegi olid maja aknad praktiliselt
helikindlad.
Kuulatasin
veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat
sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid
kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja
hiilisin trepist alla.
Janne isegi ei liigutanud.
Heli
tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna
paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud
pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees
ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin
talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt
all kapis toimetava kärbse samme!
Loomulikult
ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist
voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist
röstsaiapaki välja.
Näljast
kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole,
likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga
laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest
meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa
lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu
passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu
otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.
„Hei,
kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste
sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.
„Hommikust,“
vastas ta raugel häälel.
Pärast
tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin
rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta
oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis
ja kohvile piisakese koort kallas.
„Jube
õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas –
nõnda?“
„Sinuga
siin istuda.“
Janne
naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind
ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.
Hoolimata
heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku
küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle,
mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda
aega elutoa diivanil pikutanud.
„Oota
emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“
„Ah,
pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti
üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast
tüüdata.“
Kemplesime natuke aega ja lõpuks andsin alla,
viisin Janne ta autoga koju ja kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi
oleksin võinud ka takso võtta või paluda Silveril end koju visata,
ent mingist kummalisest tundest kantuna taipasin, et tahan kõndida,
ning seda ma ka tegin.
Tagasi
kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt
grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust
arvestades üpris tõenäoline võimalus.
Mu
kartused osutusid tõeks – esmaspäeval Jannet koolis polnud.
Samuti teisipäeval. Mu rahutus kasvas ja lõpuks kinnistus minus
veendumus, et peaksin siiski paluma empsil ta üle vaadata.
Kolmapäeva
õhtu kujunes üpris tüütuks. Veetsin terve igaviku mööda elamist
ringi tuhlates, otsides oma mälupulka, kus peal oli paar olulist
faili, mida ma iga hinna eest Berniike pilgu eest varjata tahtsin.
„Teed
jälle oma trikke, jah?“ torisesin Berniike raamaturiiulis sorides,
kindla kavatsusega oma uudishimulik õde karmilt pihtide vahele
võtta.
Berniike ainult irvitas mu meeleheite peale ja kuulutas
veendumust täis häälel:
„Ära
üritagi oma mälu puudujääke minu kraesse veeretada. Minul su
mälupulga kadumise teemas osalust ei ole!“
Muidugi
olin kaugel sellest, et teda uskuda. Minu asjade ärapeitmine oli üks
Berniike vaba aja sisukamas muutmise viise, et endale lõbu
kindlustada ja minu kulul nalja saada.
Ülemise
korruse pea peale pööranud, kõndisin rahulolematult trepist alla.
Vaatasin ringi ja märkasin taas midagi kummalist. Õuetuli põles ja
ema seisis aias, pooleldi suure viirpuu varjus. Ma ei pööranud
sellele esiotsa suuremat tähelepanu, kuna kõik mu mõtted keerlesid
parajasti selle paganama mälupulga ümber. Rahutust alla surudes ja
mõttes Berniikele kättemaksu haududes keerasin kogu elutoa pea
peale ja lõpuks kroonis mu pingutusi edu. Mu hõbedane mälupulk
irvitas mulle köögisahtlist lusikate vahelt vastu. Libistasin
kergendustundega oma varanduse püksitaskusse ja märkasin
möödaminnes, et ema seisab ikka veel terrassil, täpselt samas
asendis nagu ennist. Ema helesinises pluusis selga põrnitsedes
meenus mulle korraga, et pidin temaga Janne tervisest juttu tegema.
Tahtsin tema juurde minna, et Janne teemat arutada, ja imestasin
seejuures, kas tal külm ei ole niiviisi õhukese pluusi väel väljas
passida, aga mingi seletamatu aimus sundis mu paigale jääma ja teda
tähelepanelikumalt silmitsema. Emps seisis mingis kummalises poosis
– veidi ettepoole kaldus ja hoidis käsi kellegi ümber. Aga ta
vastas polnud kedagi, ta lihtsalt seisis ja embas õhku.
Ma
ei hakanud asja üle suuremat arutlema, vaid oletasin, et
tõenäoliselt tegi ta taas mingeid kummalisi joogaharjutusi, mida ta
vahel harrastada armastas. Taganesin vaateväljalt, sammusin
ülakorrusele ja jõudsin otsusele, et võin vabalt ära oodata,
millal ta oma joogaga lõpule jõuab.
„Emps,“
õnnestus mul teda mõni aeg hiljem köögis kõnetada.„Jah?“
„Kas
sa viitsiks millalgi Janne poolt läbi hüpata, ma kahtlustan, et ta
on haige.“
„Muidugi. Homme lõuna paiku on mul pool tundi
aega,“ teatas ta tavapärase lahkusega.
„Tore.
Tervita teda minu poolt.“
„Kindlasti.“
Emaga
rääkides ei jäänud mul märkamata, et ta nägi sootuks
teistsugune välja kui enne – õhetas üleni ja silmad särasid
kummaliselt, just nagu oleks äsja mingi suurpärase uudise saanud.
Küllap mõjus jooga talle turgutavalt. Jälgisin ta energilist
sahmerdamist ja tundsin vaikset rahulolu mõttest, et ta oli
korrakski suutnud oma kurbuse minetada.
Hommikul
algas mul uus peavalu, veel ägedam kui eelmine. See omandas iga
hetkega üha ulatuslikumad mõõtmeid, justkui ähvardaks mu kolju
puruks pressida. Surusin valu trotsides hambad kokku ja kannatasin
mehiselt, tajudes end ümbritsevat kõigest veidrate sinakashallide
varjude ja ebanormaalselt kirgaste värvikogumitena. Korra käis
Silver minult midagi küsimas, aga ma ei suutnud ainustki ta sõna
eristada, need kõmisesid mu meelte sügavusest vastu nagu arusaamatu
mühin. Mu sõber silmitses mind pika uuriva ja ootava pilguga, kuid
vastust saamata kehitas õlgu ja kõmpis minema.
Keset
kirjandustundi jäi valu taas ootamatult järele, sama äkitsi nagu
eelmisel korral. Ma ei jõudnud veel kergendatult ohatagi, kui juhtus
midagi veel veidramat. Uks paotus ja Anneli hiilis klassi – ilmselt
oli ta salajane nurgatagune suitsutund planeeritust pisut pikemaks
veninud – ja koos temaga lendas ukse vahelt sisse ka suur värviline
lind, kes meenutas papagoid. Lind jäi pärast paari lohmakat tiiru
emakeeleõpetaja pea kohale edasi-tagasi saalima. Pidin juba püsti
hüppama, et sissetungijat eemale peletada – keegi teine ei
paistnud selleks millegipärast vaevuvat –, kui papagoi korraga
mind silmas, suunda muutis ja oma kirevaid tiibu lehvitades mu
lauaserval maandus. Ta vahtis mulle ainiti oma pruunide läikivate
silmade tähelepaneliku pilguga otsa, nagu kavatseks järgmisel
hetkel oma kõvera noka vahelt mõne tähelepanuväärse tarkusetera
poetada.
Põrkasin
jahmunult tahapoole. Minu kõrval istuv Silver vaatas mind korraks
imeliku näoga, kuid pööras siis õnneks nina kirjandusõpikusse
tagasi. Papagoi kallutas mõtlikult oma pead küljelt küljele ja
seiras mind pineva uudishimuga, justkui kaaluks sisimas, kas selle
tüübiga on ikka kõik korras või mitte.
„Jõle
imelik,“ pomisesin lõpuks, pilk ainiti linnul, kes näis end me
klassis igati mugavalt tundvat. Vahtisin olevuse läikivat sulestikku
ja tundsin temast levivat nõrka puuviljaaroomi.
„Mis
asi?“ küsis Silver ja tõstis uuesti pilgu.
„See,
et see kuradima papagoi mu kirjandusõpiku peal istub.“
Säärase
kummalise avalduse peale pöörasid kaks eespool istujat end
uudishimulikult ümber. Aga millegipärast vahtisid nad hoopis mind,
pööramata eksootilisele linnule vähimatki tähelepanu.
„Kuule,
mees, ära täna enam rohkem peale võta, eks?“ soovitas Silver
soojalt. Ja irvitas mõnuga.
Seejärel
pahvatasid ka eesistujad naerma, nii et õpetaja jäi meid pahaselt
üle prillide silmitsema. Kui ma poleks saanud head kasvatust,
oleksin tahtnud oma sõpradele sealsamas kere peale anda, aga selle
asemel piirdusin vaid hammaste kokkusurumise ja enda ette
põrnitsemisega. Ainsa reaktsioonina tõmbusin pahameelest näost
paari tooni võrra tumedamaks.
Näppisin
rahutult oma pastakat ja üritasin juurelda, mis neil kõigil küll
viga oli, et nad linnust välja ei teinud. Õnneks keerasid
eesistujad end peagi õiget pidi tagasi ja jätsid mu rahule. Mõne
aja pärast jõudsin järeldusele, et ilmselt oli minu vastu lihtsalt
mingi haige vandenõu algatatud.
Ülejäänud
tunni veetsin sellega, et püüdsin välja nuputada, kes selle tembu
autoriks võis olla. Mu uuriv pilk rändas ühele ja teisele, aga
keegi ei teinud minust rohkem välja ega reetnud end millegagi.
Pikapeale tüdines ka papagoi mu juhmivõitu seltskonnast ja tõusis
uuesti lendu, leides endale klassis hulgaliselt kõikvõimalikku
meelelahutust: näksis aknalaual vohavat suurt rohelist taime, täksis
nokaga kriiti, nii et valge kriiditolm kõikjale laiali pudenes,
tuuseldas himukalt Anneli koti kallal, koukis sealt välja ühe
küpsise ja sõi ära, jalutas tähtsa näoga mööda raamaturiiulit
ringi, saalis õhus pelgalt lõbu pärast edasi-tagasi, mille käigus
pudenesid mõned rohekuldsed suled kirju vihmana põrandale.
Alles
siis, kui kime kellahelin vahetunni algust kuulutas, ilma et ainuski
hing veidrast linnust vähimatki välja oleks teinud, tabasin lõpuks
ära, et tõenäoliselt polnud keegi peale minu papagoid näinudki.
Toppisin kirjandusõpiku kotti ja loivasin täielikus segaduses
klassist välja.
See
kõik ei olnud enam normaalne. Mitte ühegi kriteeriumi järgi.
Ilmselt oleks mul viimane aeg psühhiaatrile aeg kinni panna.
Hõõrusin kimbatuses nägu, mu pea kumises kohutaval kombel. Mis
pagan küll minuga toimus? Ma ei tundnud ennast enam äragi.
Kirjastus Varrak, "Ruubeni liblikad: Jordan" 2013, lk. 16 - 26
Materjali kasutamine ilma autori loata pole lubatud.