teisipäev, 15. november 2016

Siis, kui pole kiire



Üks parimaid asju selles talves on asjaolu, et mul pole enam kiire. Väga ammu pole see nõnda olnud. Heal juhul jäi nädalalõppu mõni üürike puhkusetund ja seegi sai poolvägisi võetud. 
Oli aegu, mil tegelesin kolme raamatu väljaandmisega korraga – ühele kirjutasin lõppu, teist toimetasin, kolmanda osas pidasin läbirääkimisi kirjastusega. Üpriski meeletu, kuigi vastava energiataseme juures teostatav. Sain hakkama liiga heleda leegina põlemisega, kuigi ma ei ütleks, et olin siis mingil moel õnnelikum, kui seda olen praegu.
Alles palju hiljem sain aru, kuidas aega maha võttes maailm avardub, saab värve juurde, muutub hinnalisemaks, väärtuslikumaks. Niisamuti me ise selles. Niisamuti see, mida meil öelda on.
Seisatades märkab rohkem, tajub rohkem, me ise saame palju rohkem ja suudame ka rohkem anda. Tehtud valikud on võimalik kriitilise pilguga üle vaadata, jätta välja kogu tarbetu ja olemuslikult tühine, mis röövib hinnalist aega ja on algatatud valedel põhjustel. Ego nuumamine toob üksnes kannatusi.
Sisemine kasvamine sünnib teinekord pigem läbi vaikimise, vaikse märkamise, küpsemise, mõistmise, läbi sügavama veendumuse, milleks tulebki aega võtta.
Ma ei tea veel, millest hakkab rääkima mu järgmine raamat, mille käsikirja pole veel olemas, aga, nagu kõik muugi, sünnib ta täpselt siis, kui on õige aeg ja ei hetkegi varem. Ja kõige meeldivam uudis on see, et sellega pole tõepoolest mingit kiiret. Kaks raamatut, mille käsikirjad valmis, ilmuvad uuel aastal nagunii. 



Pilt: FB









laupäev, 12. november 2016

Varakult mahasadanud talves



Kaua võib kirjutamisest kirjutada, eks ole? Eks seesinane see blogi eesmärk kõige laiemas mõttes ju ongi. Kuid kirjutada kirjutamisest -  või millest siis parasjagu iganes - on tegelikult tervitatavalt tore, eriti, kui 45 tundi töönädalat on möödunud sootuks teises valdkonnas. Ega´s see muidugi pole põhjus, miks laupäeva hommikul mulle nii tavatult kell pool kaheksa ärgata ja läptop lahti lüüa, aga siiski...
Tegelikult mu uus töö meeldib mulle. Kui paljud inimesed saavad üldse nii öelda? Omamoodi vaheldus ja teraapiline mõtetel vabalt kulgeda laskmise võimalus, hääd kolleegid boonuseks pealekauba.

Ega suuri uudiseid hetkel ei olegi, tiksun varakult mahasadanud talves ja loodan vaikselt, et see lumesopp millalgi ära sulaks ja ma saaksin jälle rattaga normaalselt sõita. Üllatusin, et mu debüütromaan on veel täiesti leitav kirjastuse Kuma kodulehelt, soodsa hinnaga pealegi. Seega astuge virtuaalpoest läbi. 


https://kumapood.ee/raamatud/ilukirjandus/lepatriinupuudja.html
Raamat, millest kõik kunagi algas... Mäletan, millise erakordse elevusega sai tervitatud kõike, mis seostus esimese romaani avaldamisega - kaanekujundust, toimetaja ja kirjastajaga suhtlemist, teose esimest käeshoidmise hetke, selle leidmist erinevate raamatupoodide riiuleilt.. Tunne nagu esimene armumine, mis ei unu kunagi. 










pühapäev, 6. november 2016

Kirjutamisevabad õhtud lumevalguses


Mööda saav nädal on toonud tuult ja pakast, teed klaasinud jääpeegliks ja lume krõbedaks. Vägisi tundub, nagu oleks november vahelt ära jäänud ja jõulud juba ukse ees. Kuigi mulle meeldivad sombused, porikarva õhtud, mil kuu suur silm vaatab mõtlikult raagus lepistiku ladvast ja valitseb pilkane pimedus, mida enamik inimesi vihkab, pole mul ka otseselt lumevalguse vastu midagi.

Kirjutamisevabad hetked on omamoodi head. Mingi isesugune pingelangus, rahulolu tehtust ja mõttemõlgutus veel ilmumata teoste üle – mäherdused need saavad olema ja kuidas neil minema hakkab. Võimalik, et ma ei vajagi enam nii pingelist ja pausideta kirjutamist, nagu on olnud seni, et end hästi tunda. Võimalik, et kirjutan millalgi taas peadpööritava palavikulisusega, olles nakatunud iseäralikust elevusest, saamata sõrmi klaviatuurilt. Kuid... praegu on erakordselt ja meeldivalt rahulik. Tuule kime ulg õues, soojaks köetud tuba, õhtune film, jäätise magus mekk. Kassid ka, need suursugused isepäised olendid, oma suurte kuldsete ja pähklivärvi silmadega, üks karamelne, teine kohvikarva, omal moel osa saamas inimeste isevärki elust. Ilma nendeta polekski kõik justkui see...

Leidke siis ikka poest mu kaks novellikogumikku – "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar". Olemas nii Rahva Raamatus kui Apollos. Lasteraamatusõpradele aga "Sirelini kümme katsumust". Olen tänulik. See olla üks väheseid mõeldavaid seisundeid, milles tasub püsida. Mulle päris meeldib see peegeldamise-teooria. Mida välja paista lased, seda saad ka tagasi. Vähem negativismi, jah, seda soovitan küll. Päris palju on meie endi mõtlemises kinni. Ja valikuid, et olla sutigi rahulolevam, tuleb ikka endal teha. 





reede, 4. november 2016

Valminud on saladuslik detsembrinovell...



Viimane lihv detsembriloole on antud ja täna läheb see toimetaja kätte. Kiiret tähtajaga otseselt ei olnud ja nõndaviisi oli hea rahulik novelli kallal nokitseda, loo sees püsida. Vahel on niiviisi kuidagi seletamatult õdus, et tekib tahtmatus kirjutatuga kiiresti ja ülepeakaela ühele poole saada. Pigem võtab võimust soov olla veel kõrvupidi kirjutamise õdusas hetkes, tajuda sõnu toetavate sõpradena end ümbritsemas, edasi andmas võimalikult täpset mõtet, kandma emotsiooni, mille laineharjal ühtviisi nii autori kui lugejana naudingu ja rahuloluga seilata. 

Kirjutamine on suurepärane viis luua kujutelmas eksisteeriv paralleelreaalsus, anda sellele näiline tõelisuse pale, mis võiks ollagi peaaegu et tegelikkus, päris ja olemas. Mõnikord on see tunne iseäranis võimas ja ennastki uskuma panev. Just seetõttu ongi kirjutamine minu jaoks niivõrd meeldiv tegevus. Loost endast hetkel rohkem ei räägiks ja trükki läheb see sedapuhku mu enda tahtel anonüümselt. Las siis ka mul olla mõni saladus. Ja miks mitte poetada see aastalõppu, piparkookide ja mandariinisaju ning paksude lumeräitsakate ja uusaastasoovide vahele.
Lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.



Pilt: internet







teisipäev, 1. november 2016

Romaan "Tupiktänavas" ilmub uuel aastal



Läbi pehme pudeda lume oli hilisõhtul kuidagi eriliselt tore koju tulla. Õhus keerles sadu valgeid räitsakaid ja kogu maailm oli omandanud sootuks teistsuguse väljanägemise – pehme, puhta ja kergelt muinasjutulise.
Kirjastaja andis täna mulle aimu, et mu viieteistkümnes ilukirjandusteos, romaan "Tupiktänavas" saab raamatuks uue aasta alguses. Seega on lugemishuvilistel jälle mida oodata. Selle käsikirjaga on üldse kuidagi kummaliselt hästi läinud, seda on korduvalt avaldatud juba varem, nii lehes kui ajakirjas järjejutuna ja nüüd saab üllitis lõpuks ka raamatuks.
Tõenäoliselt jääb uue aasta prognoosi ka lasteraamat "Maailma parim dingo", mille käsikiri on samuti juba toimetuses ja ootab pikisilmi kunstniku illustratsioone. Kes neid tegema hakkab, on momendil veel lahtine. Nende kahe raamatuga ilmselt jätkub mu loominguline teekond uuel aastal ja kumb teos varem ilmub, eks see paistab.
Mis veel, ei tea ja momendil ei vaeva 
sellega eriti ka pead. Mõtlen siin vaikselt endamisi, et olen nende mõne aastaga (alustasin kirjutamisega aastal 2010, esimene teos ilmus aasta hiljem) kirjutanud ja avaldanud nii palju, et võib-olla võtan viivuks üldse aja maha. Selleks, et leida sootuks uutmoodi lähenemine, vaatenurk või inspireeriv teema. Kindlasti ka selleks, et olla rohkem oma pere jaoks olemas ja vahelduseks nautida mõnda tegevuse- ning kohustusevaba nädalavahetust. 
Võiksin osaleda võib-olla veel mõnel romaanivõistlusel, mingisugune kihk sel teemal igatahes on. Võimalik, et kirjutan järje dingo-raamatule. Teised loomad ja teistmoodi jutud. See oleks mõeldav ja piisava ajavaru korral ka teostatav. Tõenäoliselt võtan plaani. Ajakirjale igakuise novelli kirjutamisega ilmselt jätkan samuti, kuna olen sealt tiksuva, üsnagi arvestatava honorariga kuidagi ära harjunud ja suurt vaeva see ei nõua.
Hea uudis on seegi, et lugejad on mu värske novellikogu "Tuulemüüja tütar" kirjastaja sõnul hästi vastu võtnud. Aitäh-aitäh, et mu loomingut ikka märkate nii poe- kui raamatukoguriiulil. Honorari saada on alati tore. Astuge ka Hiiumaal Magnuse ärist läbi, mu viimaste aastate looming on sealtki leitav. 


Pilt: internet