Kolmapäev, 30. oktoober 2019

Maakonnaleht Hiiu Leht pajatab mu lasteraamatu "Panter Pauli pole olemas" sünnist



Meeldiv tõdeda, kohalik maakonnaleht Hiiu Leht pajatab niisamuti mu uue lasteraamatu "Panter Pauli pole olemas" sünnist, mille sünnidaatumiks võib pidada ilusat kuupäeva: 25. oktoober. Värvilist Nädalalõpulisa sisaldaval seitungil õnnestus nädalavahetusel Eestimaad tabanud määratu saju tõttu mu postkastis kõigepealt ebakaubanduslikult läbi liguneda, alles siis jõudis häälekandja mu köögilauale. Eks sellest ka see pisut lopergune välimus, mida otsustasin siluda paari viimase hilise sügislillega, et ülesvõte saaks kübeke värvirõõmsam, kuigi, nagu näha, suurt tolku sellest polnud, märkimisväärset värviküllust looduses sellisel aastaajal enam näha ei ole. Seda enam on see leitav mu uuest lasteraamatust, mis sai tänu kunstnik Andres Kuurale silmipimestavalt värviline ja rõõmus. Loomingu puhul suuresti nii ongi, et me loome vaimusilmas just seesuguse maailma, mis lähtub meie endi seest ja seetõttu mu lasteraamat just selline ta saigi, värve ja rõõmu igatsevale pilgule palju pakkuv.

Ega suurt muud aiast enam vaasi krabada polnudki. Õues sajab esimesi suuri räitsakaid ja paistab vaheldumisi päike. Heitlik see eestimaine ilm, nagu inimese meelgi.  Ega ma tõttöelda, pimedusega lööduna, ise teadnudki, et mingi sellekohane uudis minu loomingu kohta ilmunud, selles osas valgustasid mind hoopistükkis mu abivalmid töökaaslased. Et kas ma ikka teadvat. Näe, ei teadnudki, aga aitäh, armsad inimesed, kes te uudise mulle kätte juhatasite. Teinekord on ju ikka hea, kui su tegemisi märgatakse ja need kellelegi korda lähevad.
Foto minust on küll selline rohkem noorpõlvelaadne, mil sai kooli kokkutuleku jaoks ennast raasike siledamaks sätitud, kuid küllap siiski piisavalt äratuntav. Nii see on, raamatupakk kirjastus Heliose päikesekujutist kandva kleepsuga ootab mind elutoalaual. Pidulik hetk šampuse ja lillede jaoks. Raamatule müügiõnne ja teile mõnusat lugemist! 








Teisipäev, 29. oktoober 2019

Ilmunud on minu uus lasteraamat "Panter Pauli pole olemas"


Ilmunud on minu kauaoodatud kaunikene, uus lustakas laste loomaraamat "Panter Pauli pole olemas", võrratute värvirõõmsate Andres Kuura illustratsioonidega, mis pajatab lõbusas lastepärases võtmes Aafrika asukate eluolust. Loodetavasti tekitab teos teis kõigis samalaadse sooja ja värvilise tunde, mida pakub vaataja silmale see võrratu esikaas. Raamat sisaldab ohtralt lustakaid illustratsioone ja meelelisi rännakuid kaugele lõunamaale. Teose andis välja kirjastus Helios. Tuhat tänu kõigile headele inimestele, kes minusse uskusid ja aitasid mu järjekordsel unistusel teoks saada.
Raamat on saadaval nii Rahva Raamatu kui Apollo müügiketis, niisamuti  on teos leitav kirjastus Heliose kodulehelt päris meeldivalt taskukohase hinnaga. Parim kingitus lapsele on raamat! Miks mitte hakata varakult mõtlema jõulukingituse soetamisele. 








Sisu tutvustav tekst tagakaanelt:

Mida te tahate?“ küsis panter Paul. 
„Midagi ei taha, lihtsalt sind vaatame,“ ütlesid leopardikutsikad.
„Mida te siis näete?“ uuris panter Paul edasi.
„Näeme seda, et sa pole mingi panter, vaid hoopis leopard nagu meiegi,“ hüüdis talle leopard Lembit puu alt.
„Mida sa veel välja ei mõtle,“ torises panter Paul. „Pole ma mingi leopard. Kogu meie suguselts on pantrid!“
„Pantreid pole olemas,“ jätkas leopard Lambert veendunud häälel.
„On küll, ma olen täitsa olemas!“ oli panter Paul nördinud. „Mul on pikk saba ja ilus must kasukas. See on igal juhul vingem kui teie tobe täpiline karv.“
„Sa oled hoopis jaaguar!“ ei jätnud Lembit järele. „Must jaaguar!“
Vihane Paul hüppas puu otsast alla. Alati, kui leopardid olid kohal, juhtus midagi halba. „Ma ei ole ei leopard ega jaaguar ega lõvi ega elevant. Ma olen panter!“ susises ta. „Saage ometi aru!“
Leopardid Lembit ja Lambert hakkasid uuesti itsitama. Seda nad tahtsidki, et Paul kannatuse kaotaks, see oli nende meelest väga naljakas.


Autoriõigus: Kirjastus Helios, Kiiri Saar ja Andres Kuura 2019 








Teisipäev, 22. oktoober 2019

Eeltutvustav katkend novembris ilmuvast ajakirjaloost "Nädalalõpp piinatud geeniusega"


Jõudsin kohale pisut enne kokkulepitud aega. Tähtsaid hetki pole mul kombeks maha magada. Istusin Kenti oodates teatriesisele madalale kivitrepile ja olin lummatud inimeste rahulikust kulgemisest ning sellest, kuidas mu pikk must pitsseelik tuules tantsiskles. Isegi neis valge majalahmaka ees õõtsuvates rohelistes okaspõõsastes peitus ühtäkki mingi varjatud tähendusrikkus. 
Esiotsa polnud mul vähimatki kavatsust Kentiga kohtuda. Mul oli temaga tore ja huvitav suhelda ning arvasin, et sellest piisabki. Alles hiljem mõistsin, et iga meie omavahel vahetatud sõna ja nagu muuseas pillatud kompliment oli teesillutus millekski sootuks enamaks. Selleks samaks hetkeks, milleni me nüüd olime jõudnud. Meid mõlemat kannustas tagant uudishimu, milline näeb välja tegelikkus, mis oli kirjaridades olnud sedavõrd täiuslik.

/... / 

Kenti elutoa õhuline kardinakangas joonistas põrandale suuri ovaalseid mustreid ja meie kaks olime osa sellest nagu mingi iseäralik iniminstallatsioon. Ma polnud kunagi selles linnajaos viibinud. Kõik oli võõras ja kummaline, paljastamata mulle midagi ülemäärast ja asjasse puutumatut. Kenti toa akna taga õilmitsesid põdrakanepi violetsed puhmad ja laius pajupõõsaste tuhmroheline väli. Tema ridaelamu asus moodsa uusarendusrajooni serval, mille elanikel oli õnnestunud säilitada killuke privaatsust ja looduslähedust. Ma polnud 
seni üheski taolises  arenduses viibinud. 


Suhtelugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. Käesoleva kuu vältel on võimalik lugeda oktoobrinumbrilugu originaalpealkirjaga "Vale valik",  mille trükki läinud pealkiri sai, tõsi küll, toimetuse tahtel pisut teine: "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks". Inspiratsiooni antud loo tarbeks sain Riina Kanguri raamatust "Tuul toob pisaraid". Katkendit saab lugeda siit.

Pilt: internet





Esmaspäev, 21. oktoober 2019

Ilmumas on ajakirja novembrilugu "Nädalalõpp piinatud geeniusega"



Nii see on. Oli au sind tunda. 
Novembrilugu elustab ühe tuhmivõitu mälestuse. Võib-olla on sellel õigus ellu ärgata alles nüüd, palju aastaid hiljem, just sellel koltuval sügisel, mil möödanikust pole enam järel tolmukübetki. Kuid mõnikord on mälestused võimsamad kui me ise ega lase meist täielikult lahti enne, kui oleme oma loo ära rääkinud.

See tuba on mul suurepäraselt meeles. Smaragdrohelised seinad, sügavpruun antiikmööbel, mustad ribirulood, iga sisustuselement hoolikalt valitud ja täpselt paika sätitud. Tundsin ennast mugavalt,  olles 
ühtaegupisut üllatunud, kui väljapeetud ja heamaitseline oli kogu interjöör. Stiilne ruumidisain on mulle alati muljet avaldanud. Mitte, et ma kahelnuks kuidagi sinu sellealases võimekuses, pigem üllatas mind asjaolu, et see polnud kuigivõrd sinulik. Sa ei hoolinud materiaalsusest, kogu aineline maailm oli sinu jaoks tähtsusetu, tühipaljas õhk, mida sa ei väsinud rõhutamast. Ometi elasid sa nii ilusas toas. 
Su akna taga vohas leekivroosa põdrakanep. Tõenäoliselt kuhugi sinnakanti lehvis minema ka mu pikk öömust siidsall, millest mul on seniajani natuke kahju. Tol päeval oli ebatavaliselt suur tuul. Sall libises mu kaelast ära ja vuhises nähtamatu varjuna minema, ilma et oleksin seda isegi märganudki. Võimatu oli tol nädalalõpul näha midagi muud peale sinu. Hiljem küll otsisime mu salli koos, aga see oli lootusetult kadunud.
Seega, üle mõne aja taas üks romantiline suhtelugu ühest üpriski erilisest inimesest ajakirjas "Saatus&Saladused", juba novembrikuus. 



Pilt: internet








Pühapäev, 20. oktoober 2019

Ilmumas on minu uus lasteraamat "Panter Pauli pole olemas"



Mul on suur rõõm ja au nentida, et minu kauaoodatud kaunikene on õige pea ilmumas ja seda tänu kirjastus Heliosele, kunstnik Andres Kuurale ja toimetaja Mari Kleinile. Raamat annab lugejaile lustaka ja lastepärase ülevaate Aafrika looma- ja linnuriigist. 


 



Ilmumisandmed: 

Ilmub:                oktoobris 2019
Autor:                Kiiri Saar
Illustraator:       Andres Kuura
Toimetaja:          Mari Klein
Kujundaja:         Andres Kuura
Lehekülgi           96 lk
Köide:                 Pehme köide, lakkadega

Sisututvustus: 

Sellest raamatust leiad lugusid vahvatest Aafrika loomadest. Ninasarvik Ninni tahaks olla heleroosa nagu flamingo Friida – kuidas ta mõistaks, et on ilus just sellisena nagu ta on? Ahv Aksel võtab muudkui võlgu, aga ei maksa tagasi – millega see lõppeda võib? Lamantiin Lonni avastab, et internetis tutvuste sobitamine võib hoopiski ohtlik olla – mida see kaasa toob? 
Kiiri Saare kirja pandud lood koos Andres Kuura humoorikate illustratsioonidega õpetavad meile kõigile midagi – näiteks miks panter Pauli pole olemas.

Raamatu annab välja kirjastus Helios.


Kirjastuse kodulehekülg: 





Ajakirja oktoobrilugu "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks" lugemiseks ka ajakrja veebiväljaande vahendusel


Iga sügis on omamoodi uus. Nii nagu kogu elugi on pidevas muutumises. Ühesugune, ent ometi igapäevaselt mingite erinevate variatsioonidega. Isegi tee, mida päevast päeva käid, näib iga kord pisut teine, pakkudes meeltele midagi uut. 
Õhk on veel suviselt pehme ja sõbralik, täis kuldseid lehti, mis iga vähimagi tuulepuudutuse peale okste küljest lahti rebenevad ja aeglaselt maapinnale pudenevad, nagu poleks neil kuhugi kiiret. Ega olegi. Vist. 

Värvide üürike pillerkaar kestab. Vahtra kirgas sügavpunane, kase silmipimestav säravkollane kontrastselt morni taeva taustal, erinevate puulehtede küpsed merevaigutoonid. Puude alla, niiske rohu sisse on kukkunud mõned õunad, mis ootavad taskusse korjamist. Üksikud noppimata jäänud arooniakobarad ripuvad raagus okstel nagu mustad pärlid. Valitseb 
olemise külluslik rahu. Meeldiv vaikus ja pehme hämarus enne pikka talvist valgust ning kargust. Jah, ükski varasem sügis polegi vist seniajani olnud nii meeleoluküllane. Ikka on selles võbelenud mingi melanhoolne hääbumise noot. 
Ka meri oma kümne soojakraadiga pole veel kuigivõrd tõrjuv. Millimallikad, need suvelõpu laisad ujujad, on ammuilma kuhugi kadunud, iseendi unistusteks lagunenud, ja rannaäärde hakkab tasapisi kogunema mustjas mereadru. 
Kiviklibune kõrge kaldapealne, soolane õhk, viimased verevad kibuvitsamarjad, heitlik päikesepaiste. Kõik on nii teistsugune kui lapsepõlves, vaheldusrikka kuppelmaastiku, turbavärvi metsajärvede ja töntsakate kollendavate vesikuppude keskel, mis hulpisid veepinnal nagu paksud põrnikad ja lõhnasid põhjataimede järele.

Kõik joonistub ajaga kuidagi selgemini välja, tõmmates piiri mineviku ja oleviku vahele. Siis mõtledki, miks ma olen jäänud sellesse ajahetkesse ja just sellele maalapikesele ning ei kusagile mujale. Et kas nii peabki olema. Ja kas see kõik, mis on olnud, pidigi just sedamoodi minema.
Vahelduseks loen, pikki õdusaid õhtuid. Seinalambi pehme valgus mahendab oleviku piirjooni. Õhtud on päeva parim aeg. Raamatulehtede turvaline krabin, paberilõhn, trükimusta maagia, mis meelitab eemale, teistsugusesse reaalsusesse. Aias pole enam nagunii suurt midagi teha. Tuul keerutab lehti ja värvid tuhmuvad iga vihmase ööga. Ka aed ootab talve, pikka unenägudeta und, et end välja puhata ja otsast alata.
Kelder on moose täis. Pakse matsakaid purke, mis peidavad endas puulehtedele sarnaseid sügisvärve. Sügavpunast, mahekollast, peaaegu mustja pohla- ja ploomitoonini välja. Ma polegi eales tundnud nii suurt rõõmu mooside keetmisest kui sellel sügisel. Vana muldkeldri riiulid, mida arvasin, et ei kasuta enam kunagi, on hoidiseid täis. Inimene oma mitmekülgsuses suudab vahel ennastki üllatada. Loodus on helde. Tasub olla tänulik. Mis meil temata olekski.
Ka mu ajakirja oktoobrilugugi on erinevaist sügismeeleoludest kantud. Looduskirjelduste asemel on esiplaanil eeskätt ikka keerulisevõitu ja nüansirohked inimsuhted. Katkendit saab lugeda siit: http://www.saladused.ee/sugistalgud-kujunesid-naistevahetuseks 


Pilt: internet









Esmaspäev, 7. oktoober 2019

Ilmunud on ajakirja oktoobrilugu "Vale valik" ehk "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks"





Rõõm nentida, et uue kuu ajakirjalugu on jälle ilmunud. Trükki läinud loo algne pealkiri "Vale valik" sai pisut tabavama pealkirja: "Sügistalgud kujunesid naistevahetuseks". 

Inspiratsiooni loo tarbeks sain ühest hiljuti loetud maalähedase ainestikuga raamatust, mille soe toon mind sõnul seletamatu kodususega kõnetas. Eks neid talguid sai  maal vanaema juures omal ajal palju peetud, suuremad talutööd võeti ikka ette hulgakesi, oli selleks siis suvine heinategu või sügisene kartulivõtt. Seniajani on selgelt meeles need sääri kriipivad heinakõrred, kuivatatud heina pehme lõhn ja hapendatud kasemahla soolakas maitse, mis mekkiski palaval suvepäeval kõige paremini. Sügisese kartulivõtuga meenub eeskätt rammusa mulla lõhn, pirakad kuldkollased kartulid, porikamakatega ehitud kummikud, poolvalmis kreekide kibehapu maitse ja esimest kartulivagu lahti töristav punane traktor. Midagi sellest kõigest sattus kaudselt ka mu oktoobrikuu loosse, kuigi lugu ise on hoopistükkis teine.
Lugu siis neljast õest, kellest üks on maale elama läinud ja püüab seal väikelapse kasvatamise kõrvalt suure talu perenaisena hakkama saada. Elu on hapra kondiga piiga jaoks vaevanõudev ja harjumatu. Linnas elavad õed tulevad hea meelega sügisestele maatöödele appi, kuid paraku selgub peagi, et mõni neist on liigagi abivalmis ja seda koha peal, kus seda sugugi ei peaks olema.
Katkendit saab lugeda siit.