Esmaspäev, 30. juuli 2012

Rebastemäel


Täna ma olin seal. Sügaval lõõskavas suves, kaugel eemal inimasustusest, keset ürgselt rohetavat metsa. Päevasoojad puutrepid ja päikese mänglemine männipuidust käsipuul. Sinise silmapiiri helendus kõrgel metsatuka kohal. Vaikus, millesse kostab kõigest puulatvade tume igavene müha.
Salakeel, mille mõistmine on inimesel alati üle jõu käinud.

Männid mu ümber, vaiguselt ja sõbralikult lõhnavad, justkui olevik ja minevik käsikäes. Nagu naeratus, mis jääb nähtamatu loorina õhku rippuma ega jõuagi kunagi päriselt pärale. Metsataimede mõrkjas hingus.Kitsuke teerada mu jalge all, täis okkapuru ja rändajate jalajälgi. Maapinna embav pehmus ja südasuve päikesekuldne peegeldus. Soe ja turvaline, justkui sõbra puudutus. Või mõni kaduv hetk lapsepõlve mustikametsast.


Sõnajalad ja mustikate rohelised varred, läbisegi samblast võrsumas. Üksik sinine kellukas, nagu äraeksinu kesk karme kõrgeid tüvesid, mis peidavad endas päikest. Sellegipoolest näib ta omamoodi õnnelik iseolemises seal sügavrohelises laanes, kus kunagi küpses maasikaid.
Päikeselaigud mu jalgade ees. Puujuured nagu tukslevad veenid risti-rästi üle tee looklemas. Tuule unustust pakkuv soojus.



Poolel teel jään seisma, vaatan korraks ringi, pööran ümber ja lähen tagasi. Jälle sõnajalad, üksik kellukas, päikeselaigud trepiastmetel. Piidlevad mind silmanurgast. Justkui teades, et ma ei jõua kunagi päriselt pärale.
Ent võib-olla ongi kulgemine parim osa teest?
Rebastemäe.





Kolmapäev, 18. juuli 2012

Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt


Laupäeva hommik. Ilm on kergelt pilves, nagu enamik sellesuviseid hommikuid. Hoolimata sellest, et kalender mu köögiseinal kuulutab alles südasuve, roomab aiaääri pidi jahedus, nagu oleks suve lõpp juba märkamatult kätte jõudnud.
Natuke aega hiljem seisan kultuurikeskuse ees ja silmitsen kuulutustulba juures laiutavat suurt rohelist silti, mis kutsub käsitöölaadale. Silmitsen käsitsi maalitud rukkililli ja tunnen kerget hämmeldust. Kas sellest soojast päevast, mil kireva rahvamassi seas vaatasin seda imeilusat sinist klaaskeraamikat ja rahvatantsijate kirjud seelikumustrid libisesid läbi õhu, saab tõesti juba aasta? Kes ma olin siis ja kes nüüd?


Mille järgi me üldse mõistame, kui palju on vahepeal aega mööda läinud? Aias vohavate ilupuude järgi, mis on tillukestest võrsetest inimesepikkusteks iludusteks võrsunud? Tuttavate laste järgi, kellest on korraga sirgunud nägusad neiud ja noormehed? Esimese vaevuaimatava kortsukiire järgi silmanurgas? Enda tõsise pilgu järgi, milles peegeldub lõpuks arusaamine, et hoolimata soovist jääda alatiseks lapseks, kelle elu valitseb muinasjutt, on tulnud siiski lõpuks saada täiskasvanuks?


Lükkan päikeseprillid ninale ja suundun Vabrikuväljaku pargi poole. Teid ummistavad autod ja ühes suunas rändavad rahvamassid. Mu ees heljub pihutäis punaseid õhupalle, kerged ja heitlikud, nagu kellegi unistus. Eemalt kostab nõrka muusikat, mis lähemale jõudes üha valjemalt mürtsuma hakkab.
Pikk puupink tundub istumise all päikesesoe ja sõbralik. Väikesed muusikud häälestavad keskaegseid pille. Kummaline melanhoolne viis, pärit kusagilt kaugete, meile tundmatute aegade tagant. Vana ja igavesti uus ühekorraga.


Tahaks veel olla selles hetkes. Selles heitlikus, maasikamaitselises, mändide ja rannavee järele lõhnavas jahedavõitu suves. Sõita rattaga, veeta õhtuid pildistades, küllastuseni ujuda külmas meres, kus keegi enam eriti ei käi. Seista üksipäini liivasel kaldal ja silmitseda hõbedana peegelduvat vett, rohetavaid rannakõrkjaid. Üle taeva laisalt roomavaid õhtupunaseid pilvi. Rannakivide ümber tiirlevaid sinitiivulisi kiile. Päikese aeglast kustumist merre. Vee punast virvendust, mille õhtuhämarus pikkamisi endasse neelab.


Me ei ole kunagi tegelikult üksi, kuigi vahel arvame, et oleme. Mingid nähtamatud niidid seovad inimesi, ka aegade ja kauguste tagant.
Tuul toob eemalt nõrka kibuvitsalõhna. Punaõieline taim on kummardunud üle pitstikandist käsitöö. Punakirja Pühalepa valla kangamuster ja aegumatu linane. Sinisilmse müüja päikesepruun naeratus. Poolvääriskividest kaunid ehted. Mõned neist läbipaistvad ja eriskummalised, justkui oleks ühe maailma sees varjul veel teine, märkamatu ja aimatav, milleni ligipääs on vaid üksikutel äravalituil, kes hoolega vaadata oskavad. Kirevad kaltsuvaibad. Villapallist jänes, kes pai eest kõrvale ei põika.


Mis üldse paneb inimese käsitööd tegema? Värvilistest lõngadest palmikuid punuma? Puidust skulptuure voolima? Enda loodud maale muru peale laiali laotama? Ürtide järgi maitsevat leiba küpsetama? Võib-olla on see Hiiumaa ise. Mustikamaitseline, rannalõhnane, kibuvitsaõitene. Tuulte, vete, unistuste ja armsate inimeste maa.





Artikkel mu vanavanematest

Põlva maakonnalehes "Koit" ilmus minu vanaema sünnipäeval, 17ndal juulil artikkel, mille kirjutasin enda vanavanemate mälestuseks. Sel aastal täitub nende mõlema sünnist auväärne sada aastat. Toon artikli siinkohal ära pisut lühendatud kujul.

"Armsad vanavanemad Amanda ja Eduard Kõrs – 100 aastat sünnist."


Kuidas üldse algab kahe inimese ühine lugu, millest omakorda saavad alguse nende laste ja lõpuks ka lastelaste lood? Igaüks neist lugudest on pisut isesugune, kuigi alati ainulaadne ja kordumatu, nagu iga inimese eluteegi. Paljud neist kulgevad veel, ent mõned elavad edasi üksnes mälestustes.

Sel aastal täitub 100 aastat mu vanavanemate Amanda ja Eduardi sünnist.
Nad kohtusid 1930ndatel Tartu linnas, abiellusid ja kolisid Põlvamaale, mehevanemate tallu, mille noor Eduard sai päranduseks.
Mu vanaema oli tähelepanuväärne inimene - helde, töökas, käsitöö- ja puhtusearmastaja, oskas suurepäraselt süüa teha ja laulda. Isegi kõrges eas oli ta veel imetlusväärselt energiline – pidas loomi ja hoidis majapidamise laitmatult korras. Talu ümber õitses alati hulgaliselt roose, pojenge, jorjeneid ja peiulilli, külaliste jaoks leidus alati midagi maitsvat laual.

Mu vanaisa oli väga musikaalne. Vajadus muusika järele ilmnes temas juba karjapoisipõlves, mil ta meisterdas endale esimese suupilli. Koolipõlves õppis ta ära viiulimängu, hiljem ka akordioni- ja kandlemängu. Palju aastaid mängis ta kohalikus külakapellis, mis organiseeris küla seltsielu, osales tähtpäevapidustustel, võttis osa kokkutulekutest, rahvakunstipäevadest, laulupidudest.
Vanaisast ongi mul ehk enim meeles, kuidas vanaisa alailma garaažis midagi toimetas, meisterdas ja parandas. Tihtipeale tuli mõni ümbruskonna külameeski temalt nõu ja abi paluma. Vanaisa Eduard oskas iga tööriista korda teha, oli abivalmis, lõbus ja seltskondlik.

Vanaema ja vanaisa talu koos seda ümbritseva suure õunaaiaga oli mängupaigaks paljudele lastele ja lastelastele. Igaühe jaoks oli tavaks istutada oma roos ja õunapuu. Tänu võimalusele veeta lapsepõlv suviti maal kujunes see aeg muljeterohkeks, päikeseliseks ja maalähedaseks – õppisime armastama loodust ja loomi ning talutööst lugu pidama.

Mu vanaema pidas lambaid ning nõnda saime tema kõrvalt selgeks nii lambapügamise kui kindakudumise kunsti. Vanaisa kõrval sai varakult tööriistadega kätt proovitud – värvipurkide sisu uuritud ja remonditöödel kasutatud, vikatiga heina niitma õpitud, käsisaega saetud ja naelale pihta saada üritatud, loendamatute tööriistade otstarbe üle juureldud. Tihtipeale kogunes suguvõsa ühistele talutöödele – kartuleid võtma, peenraid rohima, hoidiseid tegema. Sügisel käidi metsas kukeseeni otsimas ja lähedal asuvas soos kuremarjal.

Küllap me pärinemegi lapsepõlvest, mis istub meil südasuvise maasikamaitse, sääri kriipiva niiduheina, pärnaõite meelõhna, hapendatud kasemahla mõrkja maitse, lakas lõhnava värske heina, aianurgas sügiseti lõõmava hiigelsuure värvikireva vahtra näol ereda mälestusena kusagil sügavas mälusopis. Õhtuti tagatoast kostev vanaisa kandlemäng, vanaema küpsetatud paksud piparkoogid ja mulgi korbid, sügiseste õunte magus maitse ja hiliste astrite lõhn, triibulised vaibad põrandal, sooja pliidi serval tukkuv kass, toa akna all õitsvad valged floksid, mida vanaema otse aknast vaasi murdis, kirikulaulud, mida vanaema vahel kindakudumise juurde omaette laulda armastas – kõik see on osa me lapsepõlvest. Meie aiaäärne tänavas.

Meis kõigis püsib vajadus mäletada oma juuri, hoida eneses tallel teadmist, kust me pärineme, hoida mälestuskilde minevikust kui hinnalist pärandit.
Hoolimata sellest, kui kaugele meid elu ka viinud poleks, põimuvad need me mõtetes erksate värvilõimedena kirevaks kangaks, milles me igaüks oleme omal moel nähtamatute, ent tugevate lõimedega seotud.



Esmaspäev, 16. juuli 2012

Hetki Ott Leplandi kontserdilt Laulupealinnast




Oma muude tegemiste ja loomingust rääkimise kõrvale vahelduseks mõned hetked Ott Leplandi kontserdilt Laulupealinnast Kärdlast. Õigupoolest polegi see lugu sellest, kuidas ühest tavalisest noorest inimestest saab korraga keegi, kelle pärast rahvamass end helendavate teleriekraanide ette istuma seab või parki kokku voolab. Pigem on need lihtsalt hetked, nähtuna läbi mu enda silmade.




Neljapäeva õhtupoolik. Päev läbi taevas siranud heitlik suvine päike hakkab aegamisi pilvede varju roomama. Laulupealinna madalad helesiniseks võõbatud pargipingid on viimase kohani hõivatud. Vaba koha leidmiseks läheb tublisti aega, ent lõpuks õnnestub me seltskonnal end ühe vanema abielupaari kõrvale istuma mahutada.
Kerin kampsuni istumise alla, sest tegelikult on soe.



Suhkruvati kohevat valget kuhja näksivad lapsed. Kirju kübaraga kohalik poetess, kes minuga põgusalt uue lava arhitektuurist juttu teeb. 
Mobiilidega pilte klõpsivad lapsed lava ees. Roosa Hello Kitty vihmavari, justkui loojuv päike.
Üks paar tantsib lava ees.


Paar tuttavat siin ja seal.
Vihmapiisad pinkidel. Üksteise järel avanevad vihmavarjud nagu värvilised seened. Teele Viira elurõõmust kantud hääl. Suur ekraan helendab lava paremas nurgas. Liikuvad ja vahelduvad pildid, mis toovad meieni ühe laululava tulesurma ja uuestisünni. Ehitusplatsil toimetavad vilkad sipelgad võluvad justkui imeväel püsti seinad ja katuse ning võõpavad need helesiniseks. Varakevadest saab märkamatult suvi.



Tanja Mihhailova pikas kirjus suvekleidis, punased õied juustes. Aegamisi linnale laskuv õhtune hämarus. Õhtu läbi filmiv telekaamera, mis pika musta maona sujuvalt ühest kohast teise rändab ja iga hetke endasse talletab. Pikkades valgetes kleitides ja punakirja vöösid kandev koor. Oti selge, puhas ja jõuline hääl, mis sööstab läbi iga kuulaja ja hajub kusagil eemal, roheliste pärnade ja paplite taga.



Mis üldse paneb ühe noore inimese laulma, teise sihikindlalt sportima, kolmanda kirjutama? Tee iseendani ja endast andmiseni algab igaühel isemoodi. Sümpaatne on see, kes suudab seejuures lihtsaks jääda ja suhtuda kodukandi rahvasse soojusega.

Laulupealinn. Siin ja praegu.






Kolmapäev, 11. juuli 2012

Katkend "Saladuste Extras" ilmunud suveloost



Järgnevalt katkend Anni ja Emma lugudest, pealkirjaga
"Lahedaid mehi pole olemas ehk lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime."

Lükkasin lingi alla ja sisenesin vihmavarjuga kohmerdades, hinges tavapärane ootus taas jalad lihtsalt tuttavale pähklikarva diivanilauale visata ja üht seesugust muretut naisteõhtut kogeda, mis paneks mu kogu läbielatud nädala tööstressi ning külma duššina mõjunud palgakärpe teadaannet hoobilt unustama.
Juba esikus võttis mind muidu nii laitmatult korras elamises vastu enneolematu kaos. Asjad olid põrandaid pidi laiali pillutatud, kõikjal vedeles riideid, plaate, raamatuid ja muud loendamatut kolu, millele kõigele ma esiotsa õiget otstarvetki ei osanud leida.
„Hei, mis segadust sa siin korraldad?“ küsisin pruunile meestekingale komistades, pahkluud masseerides ja hüpeldes lähemale longates.
No arva ära,“ kostis Anni kulmu kortsutades plaadikogu kallal tuuseldades, närviliselt üht plaati teise järel riiulist välja sikutades ja põrandale kirevaks torniks kokku kuhjates.
Teed kevadist suurpuhastust?“
Ei.“
Keegi tuleb külla ja tahad talle muljet avaldada?“
Kaks plaati lendas kolinal esikusse, raksatas vastu peeglilauda, üks plaat pudenes ümbrisest välja ja veeres vaikse sahinaga mu poripritsmetega kaetud saabaste ette, jäädes kuidagi väga süüdlaslikul moel lebama. Mõnda aega pisut jahmunult plaati silmitsenud, korjasin selle üles, asetasin karpi tagasi ja panin kaalutlevalt käest. Kõikuva enesevalitsuse ja ärritunud moega Anni oli mulle midagi sootuks uut.
Näeb väga sedamoodi välja või, et olen kangesti mulje avaldamisega ametis?“ kostis ta pisut okkaliselt.
Kehitasin häirimatult õlgu, poetasin märja vihmavarju rahumeelselt nurka maha ja nööpisin mantli aegamisi lahti.  „Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi. Aga sind tundes ei või vist milleski päris kindel olla.“
Anni tõstis oma siniste silmade pilgu, milles peegeldus korraga mingi sootuks isemoodi helk. „Sa oled halvim äraarvaja maailmas, Emma. Aga lihtsalt vihjeks sulle – me läksime Rauliga lahku. Asjad saadan talle postiga järele. Või jätan keldrisse ootele. Või siis laon lihtsalt täiesti külmalt prügikasti kõrvale.“ Ta tegi käega rabeda žesti. „Ma lihtsalt pole veel otsusele jõudnud.“
Viskusin hämmeldunult tugitooli. Tõsiasi, et need kaks viimasel ajal eriti läbi polnud saanud, oli mul muidugi ammuilma teada, ent et asjad nii lõpusirgele on jõudnud, sellele ma panustada poleks osanud.
Tõesti?“ imestasin siiralt.
No täitsa tõesti.“
Järgmisena tegid õhulennu kaks pruuni meeste kampsunit, maandudes nagu heitunud nahkhiired pooleldi pakitud kastide otsa.
Mis juhtus siis?“ pärisin pisut keeletult.
Oh, ei midagi, mida see maailm juba näinud poleks.“ Sületäis värvilisi triiksärke lendles kampsunitele lisaks, paiskudes üle terve esikupõranda laiali. Mu sõõrmeisse heljus kerge kevadise meesteparfüümi hõng, mis kuulus Raulile. See oli kerge ja tabamatu, nagu mees isegi. „Tavaline naeruväärne draama, pagan võtaks! Justkui mingi seebika põhjal vändatud teisejärguline näidend.“
Anni ajas end püsti ja raputas nördinult pead, nii et heledad salgud ta näo ees raevukalt tantsisklesid. „Oleks selles kõiges siis pisutki elegantsi leidunud, oleks ma tõtt-öelda märksa enam rahulolev. Aga ei – tavaline labane nõmedus. Enam-vähem seesugune, mille sa isegi mõni aeg tagasi üle elasid.“ Anni sinisilmad pildusid välke.
/.../
Osa plaate rändas riiulile tagasi. „Nüüd teeme nii.“ Ta pöördus otsustavalt mind silmitsema. „On sul kiire? Ei?“
Mitte eriti,“ venitasin ebalevalt, hinges ebamäärane aimdus, et õhtu võib võtta sootuks teise pöörde, kui ma endamisi heauskselt plaaninud olin.
Tore! Siis algab jahihooaeg!“
Pilgutasin hämmeldunult silmi. „Mis?“
Anni haaras mul kätest ja tõmbas mu otsustavalt püsti. „Jaht meestele, isastele, y-kromosoomikandjatele, mõistad?“
Sattusin veel suuremasse segadusse. „Ei. Miks?“
Teeme nad maatasa! See on lahe. See on – teraapia.“
Kuule,“ üritasin enda kergelt hüsteeriliseks muutunud sõbrannat leebelt mõistusele raputada. „Võib-olla katsud kõigepealt maha rahuneda, siis vaatame, mis edasi saab.“
Heitsin pilgu ümbrusele, mis nägi nüüdseks välja seesugune, nagu oleks kümmekond elurõõmust haaratud tudengit siin nädal aega jutti pidu pannud. „Ma aitan sul selle pahna silme alt kuhugi ära toppida ja teen siis midagi süüa. Pannkooke näiteks? Eks? Sulle ju meeldivad pannkoogid?“
Anni vaikis tusaselt, suu viltu ja käed rahulolematult rinnal risti, nagu meelega lemmiknuku katki teinud laps.
Ja siis võtame ehk hoopis mõne filmi ette?“ pakkusin püüdlikult. „Mis sa arvad?“
Sellise, mis mind lõpus ulguma paneb – vihast ja masendusest? No tänud, aga see pole mingi variant,“ pareeris Anni otsustavalt mu mõistuse hääle. „Me läheme välja! Mu ego vajab hetkel korralikku turgutust ja seda ei suuda mulle mitte ükski loodusseadus praegu keelata!“
Ohkasin pikalt ja alistunult, ajasin mantli seljast ja koukisin kosmeetikakoti lagedale.


Foto: Scanpix, "Saladused."


Suvelugu "Saladuste Extras"


Lähiajal ilmunust leidub ka "Saladuste Extra" suvenumbris üks minu lugu, mille algne pealkiri oli "Lahedaid mehi pole olemas ehk lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime."
Novell on mõtteline järg mainumbris ilmunud loole "Virtuaalmaailm pole lammastele ehk lugu sellest kuidas ma Misteriga tuttavaks sain."
Kirjutasin need kaks lugu tegelikult nõnda, et neid saab võtta ka eraldi lugudena, seega pole hullu, kui teile ka mainumber enam näppu ei peaks juhtuma.
Tõtt-öelda oli mu esialgne plaan Anni-Emma lugusid järjena jätkata, ent kuna sügisest hakkab nagunii üks minu järjejutt "Saladustes" jooksma, siis saaks neid järjelugusid ehk liiga palju. Seega tulevad edasised lood kõik igaüks erinevad ja erinevate tegelastega.
Novelli tegevus keerleb sedapuhku ümber nägusa, enesekindla, kullakarva juustega Anni, kellele külla jalutanud Emma leiab tavapärase mõnusa äraolemise asemel eest täieliku kaose.

Kuidas käituksid, kui avastad ühel päeval, et turvaline rutiin nimega kooselu on ootamatult ja vastu sinu tahtmist läbi saanud? Kuidas turgutada maadligi surutud ego? Kuidas tõusta taas jalule ja taastada enesehinnang, usk iseendasse ja ümbritsevasse? Kas seda üldse suudavadki teised, või peaks see algama siiski pigem iseendast?
Võimalusi leidub mitmeid, ent peategelased valivad sedapuhku ööklubi külastuse, et meelt lahutada. Paraku lõpeb see käik väga ootamatu üllatusega.



Katkend novellist "Ühel pimedusepäeval Tartus"


Katkend "Saladuste" juulinumbris ilmunud novellist.

Mu pilk rändab uuesti Angelisani, kes on silmad minult ära pööranud ja silmitseb kummalise süvenemisega akna taga tuules raevunult õõtsuvaid oksi, ise samal ajal mõtteis valgusaastate kaugusel.
„Kuule. Tühja sest tormist. Mul on pudel veini. Lähme teeme Emajõe ääres ühe tiiru. Saad pisut värvi näkku tagasi.“
Angelisa silmitseb vastamise asemel endiselt akna taga lõõskavat pärlhalli sudu. Ruumis leviv raske suitsuving, rõhuvalt tumedad, pooleldi läbipaistmatud kardinad ja lauanurgal põlev tilluke süsimust küünlajupp, mis hõngab endast mingit ebatavalist sorti vürtsikat aroomi, mis kõik kokku seguneb selgelt tajutavaks matusemeeleoluks, hakkab mind ühtäkki seletamatult ärritama. Tõusen ja rebin akna jõulise liigutusega lahti, mispeale hoovab tuppa otsekohe värske sirelilõhnane laine jahedat kevadõhku. Küünla nõrk leek kustub, jättes endast järele halli lae poole keerleva suitsuniidi, mis peagi hajub.
„Miks sa seda tõbrast üldse armastad?“ pärin lõpuks halvasti varjatud rahutusega. „Kas see on mingi elu reegel, et liiga head naised saavad alati need kõige sandimad mehed? Sa oled ilmselgelt liiga hea tema jaoks.“
„Margo,“ kostab Angelisa peale pikka vaikust peaaegu noomivalt. „Sa ei tunne teda.“
„Õnneks tõesti mitte,“ kohman pisut süüdlaslikult. „Ja mida aeg edasi, seda enam näib mulle, et ei tahagi tunda.“ Kõnnin otsustavalt esikusse ja tulen Angelisa merevaiguvärvi kevadmantliga, milles ta mulle alati pisut puhkevat kullerkuppu meenutab, tagasi. „Aja selga. Lähme.“
„Kuhu?“ küsib ta peaaegu abitult, vaadates mind seesuguste silmadega, mis pärinevad pigem Väikese Printsi muinasjuturaamatust kui kusagilt Ropka absurdihõngusest üürikorterist. Nende taga peitub kõige imelisem ja haavatavam maailm, mille lõksu ma üsna teadlikult ligemale pool aastat tagasi astusin, olles me esimesest kohtumisest saati lootusetult sinna vangistatud.
Me tutvusime ühel kolletaval sügispäeval täiesti juhuslikult kesklinnas, ühel veidravõitu art déco kunstinäitusel, kuhu ma tänavalt vihma eest märja ja pisut pahurana sisse sadasin, mapp läbiligunenud dokumentidega kaenla all ja triiksärgi rinnaesine läbi vettinud. Õhetavapõsine Angelisa avas parasjagu oma esimest maalinäitust ja silmates teda elevil õhinas rahva ees oma maalide saamisloost rääkimas, olin temast esimese silmapilguga lausa absurdsuseni lummatud. Mälupilt sellest vihmasest pärastlõunast kangastub vahel nüüdki mulle just seesugusena – Angelisa oma liblikalikus hapruses seismas oma eriskummaliste unenäoliste maalide keskel, kõrgetest kaarakendest tuhmilt sisse tulvavas päevavalguses, valge kampsun seljas ja maailma kõige ebatavalisemat sinilillesinist tooni silmad hämmeldunult ja kaitsetult pärani. Ning tema ümber peaaegu hüpnootilises tardumuses seisev ja ainiti kuulav inimsumm, kellest igaüks näis justkui tükikest temast ja ta ebatavalisest ebamaisusest endaga kaasa viia tahtvat.
„Lihtsalt. Ära siit leinavast hullumajast.“
Angelisa tõuseb kuidagi kohmakalt ja poolkülitsi, karvane tekk variseb ta ette põrandale nukraks kämbuks. Sellest üle astudes ajab ta mantli kuulekalt selga ja järgneb mulle nagu unes, märkamata isegi ust lukustada. Seda viimast teen vilunult ja käigult tema eest, pistes võtme hoolitsevalt talle taskusse. Mu ees trepist alla heljuv Angelisa tõrges hele juuksepahmakas näib merevaigumantli taustal sama eksinud ja segaduses välja, nagu ta isegi.


„Miks sa minust üldse hoolid? Mida sa tahad?“ küsib ta mõne aja pärast, kui me võililli täis külvatud kaldapealsele jõuame. Tuul on märkamatult vaibunud, teed täis oksa- ja lehepuru, mille vahel hajeli uidates mõtlikult kulgeme. Angelisa kõrval kõndides tajun tahtmatult, kui hästi me kulgemise rütm tegelikult teineteisega sobitub, justkui oleks me ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt.
„Sa tead, ma ei taha midagi, mida sina ei taha,“ sõnan ettevaatlikult ja väldin talle millegipärast otsa vaatamist.
Angelisa sammud mu kõrval kõlavad peaaegu kuuldamatult, justkui tantsiskleks ta läbi kevadise karge õhu. Ta pistab käed taskusse, heidab pilgu kaugusse ja ümiseb midagi kuuldamatut. Lõpuks jääb ta peaaegu poolelt sammult seisma ja küünitab üle käsipuu rasket läbipaistmatut vahuselt voolavat vett silmitsema. „Nii ilus, ma armastan vett,“ sõnab ta eemalolevat, justkui olles taas astunud kuhugi enda isiklikku muinasjuttu, kuhu teistel juurdepääsu pole.
 „Oh, pagan,“ pomisen kotis huupi sobrades. „Ma unustasin veini sinu poole.“
Angelisa naeratab kuningannaliku armastusväärsusega. „Sellest pole midagi, Margo. Tõtt-öelda ei meeldigi mulle niimoodi avalikus kohas juua.“ Ta küünitab end uudishimuliku lapse moel lähemale, nii et haistan temast hoovavat kerget ja ebamaist kannikeselõhna, mis teda vältimatu aksessuaarina pidevalt saadab. „Mis sul seal veel on?“
„Šokolaad.“ Tirin krõbiseva paki muiates küljetaskust välja ja ulatan talle.
Angelisa võtab tahvli imetleva hardusega vastu, justkui oleksin talle kandikutäie kalliskive kinkinud. „Sul on alati minu jaoks šokolaadi!“
„Muidugi.“
Jälgin lummatult, kuidas ta aegamisi tahvli ümbert hõbepaberit ära koorima asub. Ta liigutuste tahtmatu sujuvus ja graatsilisus jätab mulle iga kord mulje, et ükskõik, mida ta ka ei teeks, teeb ta midagi erakordset. Isegi, kui selleks juhtub olema taoline lihtne toiming nagu šokolaaditahvli ümbert hõbepaberi lahti harutamine.
„Sa armastad mind, eks?“ sõnab ta korraga. Lihtsalt, loomulikult, veendunult,  täiesti vabana igasugusest täiskasvanutele omasest keerutamisest ja valehäbist.
Üks tilluke puru pärlendab ta huulenurgas, mida silmates surun alla instinktiivse soovi ta tormakalt lähemale tõmmata ja enda karuse keelega see poolnähtamatu šokolaadikübe kõige iharamal moel ära lakkuda.
„Jah,“ tunnistan viimaks tumedalt ja liikumatult.
Mu pilk libiseb ta sinilillekarva silmade haardest lahti, meie all vahutavalt voolavale tumedale veele, mille kohinasse tekib korraga mingi sünge raskus. Seda kuulates adun süveneva nukrusega, et tegelikkuses pole mul oma maises tavalisuses vähimatki õigust armastada seesugust õrna haldjataolist olendit. Kes pealegi ei ole mitte kunagi avaldanud vähimatki soovi mulle kuuluda, iga kord kõigest heatahtliku neutraalsusega mu kohaloluga leppides. Teda muretult šokolaadi pugimas silmates näib isegi pelk mõte sellest peaaegu pühaduseteotusena.
Miks?“
Angelisa ei tundugi kuigivõrd üllatunud, just nagu olles juba aegade algusest teadnud, et elu kõige sügavamatel, süngematel ja raskematel hetkedel leian ta vaistlikult iga kord taas ise üles. Et teda toetada ja turgutada, kuniks ta taas nõnda elujõuliseks muutub, et särasilmselt enda hoolimatu kallima embusesse naasta ja mind unustada. Kuni järgmise pimedusepäevani. Kuni järgmise Ralfipoolse hülgamiseni.



"Saladustes" ilmunud novell "Ühel pimedusepäeval Tartus"



Kuna mu siinse blogi suunitlus on jätkuvalt lahti rääkida enda ilmunud novellide ja romaanide sisust, siis pisut "Saladuste" juulinumbris ilmunud novelli sisututvustust.
Kaks inimest – haavatav haldjalik naine, Angelisa, ja teda kaitsja ning toetajana ümbritsev meessoost sõber, Margo. Üsna tahtlikult lõin mina-tegelaseks taas meeskarakteri, nagu "Martin Greeni juhtumiski." Ilmselt on see taas end kirjutades ilmutav mänguline soov üritada maailma näha läbi mehe silmade. Kellegina, kellel on südametugevust olla oma sõbranna pimedusepäevas alati ja tingimusteta olemas.
Angelisa elab sõltuvussuhtes karismaatilisest kallimast Ralfist, kes tuleb ja läheb meelevaldselt, nagu tahab. Suutmata end taolisest kurnavast suhtest, mis pakub ühtaegu nii taevast kui põrgut, lahti rebida.
Inimesed, kel on võimu muutuda me eludes kinnisideedeks. Sõltuvus, mis murrab, kurnab ja hävitab meid, pelgalt seetõttu, et me ise lubame endiga seda teha.
Elu rasketel hetkedel vajame igaüks kedagi, kes ostaks poest me lemmikšokolaadi, tuleks kella helistamata, rabaks riidepuult otsustavalt me jope, sunniks selle meile selga ja kamandaks leinameeleolust välja. Kusagile, kus rõhuvate hämarate ruumide ja iseenda südamepimeduse asemel leidub tuult, õhku, päikesepaistet. Kusagile, kus saaks olukorda näha korraks distantsilt, kus on võimalus mõtetele anda ehk teisem ja märksa värskem, iseennast väärtustav suund.
Nõnda jõuvad Angelisa ja Margo umbsest täissuitsetatud Ropka üürikorterist võililli täis külvatud Emajõe kaldapealsele, et saada selgust iseendas ja teineteises.
Tartu valisin asupaigaks seetõttu, et seni on mu romaanid pöörelnud rohkem pealinnakeskses miljöös, mis mind ennast, maalähedust ja rohelust armastavana, inspireerib tegelikkuses üsna vähe. Tartu on minu jaoks suurepärase energeetikaga linn ning ilmselt tahan seda asupaigana edaspidigi sisse tuua.
Novell kujutab endast suhteliselt tavapärast armukolmnurka – meespeategelane Margo armastab naist, Angelisat, kes armastab omakorda kedagi kolmandat, Ralfi, kes temast suuremat ei hooli.
"Ühel pimedusepäeval Tartus" arutleb dilemma üle, miks me jookseme järele kellelegi, kes kurnab meid energeetiliselt, kes meist tegelikkuses hoolib ainult nii palju, kui talle endale parasjagu vaja ja sobiv? Kes me oleme ise ja mida tahame ja kas me oskame seda sõbra silmadest lõpuks üles leida või mitte?

Novell valmis kiiresti, seda oli väga hea ja lihtne kirjutada, kuna taoline tingimusteta sõbra-temaatika on mulle endale alati paeluv tundunud. Samuti õnnestus ta ehk stiililiselt mõttelt ka märksa enam kui eelmised. Seejuures ilmselt pean silmas pidama, et mu laused ei muutuks liiga keerulisteks ja kunstilisteks ja ühtlasi ka kunstlikeks, milleks mul on ajuti arvatavasti kalduvus.



Esmaspäev, 9. juuli 2012

Uut ilmumas minult


Heakene küll. Kuhu see aeg küll kaob, küsiks kelleltki ehk mõnikord.
Ent kellelt? Võib-olla Sinult, kes Sa tänaval minust möödud ja mulle põgusa naeratuse pillad? Või hoopis Sinult, kes sa leti taga seisad ja neid värvikirevaid suvelilli müüd? Või Sinult, kes Sa neid esimesi tumepunaseid maasikaid müütad, mis endast suhkrumagusat lõhna levitavad ja päikese käes isuäratavalt läigivad? Või Sinult, kes sa enda päevalillekollase rannalina kaldale maha unustasid, mille Sulle järele joostes Su päikesest põlenud pihku pistsin?
Terve suve algus on olnud tõtt-öelda nii kummaliselt ja veidralt ja samas rõõmu tegevalt tegus, et ma tegelikkuses pean lausa mõtlema, kuhu enda energiat jagada, et vähemasti olulisemad asjad ära teha.
Hetkel siis lihtsalt mõned põgusad uudised, kuid hiljem kirjutan neist kindlasti ka pikemalt, laen üles fotosid ja postitan mõne katkendi värskematest kirjutistest.
Kel huvi minu kirjutatu vastu, siis soovitan näiteks sirvida mai, juuli ja suve extra "Saladusi." Värsketes suvistes numbrites leidub kaks minu kirjutatud novelli  - "Ühel pimedusepäeval Tartus" ja "Lugu sellest, kuidas me ööklubis Anni ego turgutamas käisime. "
Need pole küll taas lood minu elust, vaid lihtsalt ilukirjanduslikus võtmes loodud teemaarendused. Ja millest siis ikka muust, kui inimsuhetest, mis on alati mulle kuidagi kirjeldamatult köitev tundunud. Inimesed ümbritsevad meid, toovad endaga midagi, viivad meist midagi. Suhted on üldse keerukas ent huvitav ja mitte iial lõppev teema, sest me arusaam maailmast ja iseendastki on erinev, muutuv ja köitev. Ja väärtus, mille kaks inimest koos suudavad tekitada, on kirjutamist väärt. Olgugi, et nad on kõigest illusoorsed, mu enda fantaasia sügavusest pärinevad tegelased.
Wordpressis tahaksin jätkata "Lapse ja Võluri" lugude kirjutamist, et neist kunagi kokku panna kunstiliste muinasjuttude kogumiku materjal täiskasvanutele. Ma ei tea, kui pikaks ma selle teema venitan, hetkel lihtsalt pakub selle kirjutamine mulle tohutut rahulolu ja on ühtlasi hea võimalus kunstilist kirjutamist arendada. Seega nopin neist kunagi ehk välja paremiku. Sellised omamoodi, natuke "Väikese Printsi" mõttemaailma sarnased lood, mis arutlevad tundlike emotsionaalsete teemade üle.
Luule osas ma väga ei ole kindel hetkel, kuidagi märkamatult on suundumus proosale üle läinud, sest proosat on kuidagi märksa haaravam hetkel kirjutada. Proosažanr näib kuidagi rikkam ja võimalusterohkem. Kuigi aeg-ajalt lisandub ka mõni rida luulet arvatavasti.

Lisaks ootab kirjutamist üks pooleliolev romaan, mille jätkamiseks üritan millalgi taas aega leida.
Kirjutamine on rõõm, vabadus, võimalus öelda välja mis iganes kummalisi mõtteid ja emotsioone, luua sündmusteahelaid, mida küll tegelikkuses iialgi pole eksisteerinud, ent mis läbi kirjaridade sellegipoolest justkui elusaiks muutuvad. Sest mis üldse on tõelisus? See, mis toimub tegelikkuses või see, mille ise luua võid? See kõik teebki kirjutamise kui protsessi juba iseenesest kuidagi lummavalt kõikvõimsaks.
Just hetkel lõpetasin artikli Põlva maakonnalehe "Koit" tarbeks, mille 17nda juuli lehes ilmub artikkel minu vanavanematest, kel täitub sel aastal 100 aastat sünnist. Artikkel sisaldab endas nii faktilisi materjale mu vanavanemate noorpõlvest,  lisaks leidub meenutusi mu lapsepõlvest, erinevaid mälestuskilde, millest kõigest inspireerituna on sündinud niimõnigi värvikas detail ka mu  teostesse.
Ja lõpetuseks on mul hea meel ära mainida, et mu kaks seni ilmunud teost ei jää sugugi viimasteks. Peagi on minult ilmumas kaks uut romaani – üks neist noorteromaan ja teine lasteraamat. Kuna viimane sai mahukas, siis ilmub ta kahes osas, üks neist sel aastal ja teine uue aasta algul.
Noortele kirjutamine tundub mulle vähemasti praegu paeluv ja südamelähedane. Lasteraamatut oli mul kirjutada päris esimene kord, ent see osutus päris vahvaks väljakutseks. Teos on väga fantaasiaküllane ja saab ilusad värvilised illustratsioonid tuntud kunstnikult. Aga sellest kõigest juba pisut hiljem.