Pühapäev, 29. november 2015

Lähemalt novellikogumikust "Õnn algab homme"



Paari sõnaga lähemalt muljetest, mis valdasid oma kümnendat trükisõnaks saanud teost, novellikogu "Õnn algab homme" käes hoides. Olen kogenud neid raamatupaki avamise hetki kümmekond ja iga kord on vallanud mind üsna ühesugune emotsioon. Mõnikord olen tundnud väsimust, enamasti rahulolu. Suurt rahulolu. Suurim rõõm oli ilmselt debüüdi ilmumise järel. Mõistmine, et mu sõnad, mida olin seni vaid faili kujul edasi-tagasi veeretanud, muutnud, lihvinud ja korduvalt ümber sõnastanud, on tõepoolest saanud tõelisuseks, reaalsel kujul eksisteerivaks teoseks. Kas autori jaoks nii tähelepanuväärsest hetkest võib lõpuks saada harjumus? Et nõnda ongi? Kaob ära see hetke erilisuse võlu. Ega vist tahaks nii, kuigi teatav rutiin saabub lõpuks iga tegevusega, paraku. 

Mõnikord kõhklen pikalt, enne kui kirjastuse poolt posti pandud autorieksemplaride paki lahti teen. Vahel vedeleb raamatupakk laua peal päevi, vahel nädala. Mitte, et ma huvi ei tunneks. Tunnen ikka. Pigem on see justkui kõditava uudishimu taltsutus ja tähtsa hetke edasi lükkamine. Selline tore ootus. Esmakohtumine oma trükisõnaks saanud teosega on minu jaoks enamasti olnud pisut ootamatu. Eales ei tea, milline täpselt raamat on saanud. Virtuaalfoto on enamasti midagi muud ega anna raamatust kaugeltki täit ettekujutust. Tõehetk saabub alles teose käeshoidmise momendil. Vahel ma kardan seda kerget pettumust, kui olen oodanud midagi muud, küllap seetõttu viivitangi vahel paki avamisega. 


"Ruubeni liblikate" sarja puhul arvasin, et teosed on pisut suuremas formaadis, mispeale Varrak kinnitas, et noortekad ongi neil kõik seda formaati. "Martin Greeni juhtumi" tiitellehele sattus kirjastuse Tänapäev apsaka tõttu lisaks minu nimele ka Reeli Reinausi nimi, kellel teosega mingit pistmist polnud. "Keteriin Salaaias" esimese osa kaanepildi puhul oli mul kahju, et Kreebule kingad jalga ei jäänud, oleks ikkagi toredamini mõjunud. "Lepatriinupüüdja" tekst sai liiga tihe, sai minu arvates natuke selline säästukas, aga kuna see oli minu esimene koostöö kirjastusega, ei teadnudki ma midagi tahta osata, kuna olin rõõmus juba pelgalt teadmise üle, et mu käsikiri on raamatuna ilmunud. Kõige rohkem olengi ehk kunstnikele kaanekujundusega kanda käinud, kuigi viimasel ajal nagu väga eriti ei taha. Pigem eelistan üles näidata teatud respekti, kuna tema töö ja minu töö on erinevad. Alati ei pruugi me nägemused muidugi ühtida ja kui ikka väga mööda on, olen pidanud vajalikuks ka sel teemal ühendust võtta, aga viimasel ajal isegi enam mitte.  

Tegelikult kõik loeb, kogu teose välimus. Igaüks eeldab kvaliteeti. Hea kvaliteetne paber, pigem kõva kui pehme kaas, ilus suur trükk, kirja loogiline paigutus. Need on need kriteeriumid, milleta ei saa. Mulle kui autorile on see väga oluline.
Novellikogu autorieksemplaride pakk oli sedapuhku suur ja raske, seisis tükk aega söögitoa laual nelja advendiküünla juures ja ootas õiget hetke. Lõpuks tuli ikkagi esimene küünal põlema süüdata ja pakk lahti käristada. Raamat ise oli üllatavalt kvaliteetne. Mitte, et ma poleks seda ette aimanud. Ilus valge paber, tekst kardetu asemel täiesti loetavas ja silmale heas formaadis. Kõva kaas ja kõrgläige räägivad enda eest. Kahtlemata suur tänu kirjastusele. Jääb üle loota, et lugejad mu sellegi teose raamatukülluse keskelt üles leiavad ja omaks võtavad. 

Ja lõpetuseks... hinge soojendavat esimest adventi teile kõigile, mu hääd lugejad. Väljas ladistab troostitut paduvihma, aga toas on soe ja õdus. Samasugust õdusat olemist teilegi minu novellikogu "Õnn algab homme" seltsis. Millal see õnn siis ikkagi algab või alguse on saanud, küllap on see eelkõige suhtumise küsimus. Võib-olla aitab mõni mu lugu teid tõele lähemale. Pilti teen raamatust kindlasti ka, aga siis, kui pimeajas mõni valgem hetk leidub. :)



Pilt: Joel Robison









Minu lasteraamat "Sirelini kümme katsumust" ilmub jaanuaris




Uuema raamatu-uudisena leppisime kirjastajaga kokku, et lasteraamat "Sirelini kümme katsumust" ilmub planeeritud detsembrikuu asemel jaanuari lõpus. Kaanekujundusega läheb veel pisut aega ja see saab kahtlemata olema väga pilkupüüdev ning lastepärane, kunstnik annab parima.

Kindlasti on lasteraamat toredaks kingituseks neile, kel jõuluvana kingikotti pugenud raamatupoe kinkekaart ja peale pühi peamurdmist, mida siis selle eest enda kodusele raamaturiiulile soetada. Lasteraamat on alati väärt kingitus, mis jääb kauaks alles. Sestap kinkige  pühade ajal oma lähedastele 
julgesti raamatupoodide kinkekaarte! Minu kolmas lasteraamat "Sirelini kümme katsumust" jõuab teieni jaanuaris. Raamatu annab välja kirjastus Argo, toimetaja on Piret Ruustal ja illustratsioonid pärinevad Epp Margustelt. 



Antud postituse juures olev pilt on illustratiivne, pärit FBst ja ei ole mu lasteraamatuga mingil viisil seotud. Kuna ma armastan maalikunsti, siis lihtsalt postituse kujundusena hetk tingimusteta hoolimist, mis on mulle alati kuidagi oluline olnud.









Ilmunud on minu kümnes ilukirjandusteos, novellikogu "Õnn algab homme"



Tõelise aastalõpukingitusena minu jaoks on nüüdseks ilmunud ka minu kümnes ilukirjandusteos. Pimedal sombusel novembrilõpul nägi trükivalgust mu kallis ja kauaoodatud novellikogumik "Õnn algab homme", mis kätkeb eneses väga eritahulisi psühholoogilise ainestikuga novelle, mida ma aastate vältel kirjutanud olen ja mis on ka perioodikas avaldamist leidnud.
Samuti on jõudnud minuni autorieksemplaride kopsakas pakk, millel käisin reede õhtul postkontoris järel. Kaalu oli sellel pea kaheksa kilo, nii et jõudsin paki vaevu koju tarida.:) Kirjaniku õnnelikud hetked. :)
Novellikogumiku "Õnn algab homme" leiab nii Rahva Raamatust kui Apollost. Täpsemaid andmeid vaata Rahva Raamatu kodulehelt, mida saad kiigata siit.


Tagakaanetekst: 



Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Kas ta jääbki saabumata, sest pikisilmi oodatav „homme” on alati kuskil eemal, haardeulatusest väljas.
Õnneotsingute ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik Kiiri Saare lugude tegelasi. Mõned neist leiavad ennast, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel teel kõike, mida inimeseks olemise kirev värvispekter pakub.


Raamat on väljanägemiselt igati ilus ja kvaliteetne, mahult 204 lehekülge ning kõvakaaneline. Väljaandmise eest seisis hea kirjastus Kentaur eesotsas kirjastaja Anne-Mari Alveriga, kaanekujunduse tegi Margus Leibak. Teose ilmumiskuu: november 2015










Valminud on jõulunäidendi käsikiri Hiiu Valla lasteaiale




Valmis on saanud ka selletalvine jõululugu Hiiu Valla lasteaiale. Tavaliselt eelistan ma kirjutata selliseid lühemaid jutukesi ja näidendeid nädalalõppudel, kuid kuna jõuluaeg juba suisa ukse ees ja nii lastel kui täiskasvanud etlejatel läheb teksti õppimisega omajagu aega, mis on ka loomulik, tuli lugu valmis kirjutada suisa nädala sees, muude tegemiste kõrvalt ja arvelt. Lihtne see polnud, eelkõige ajanappuse tõttu, aga valmis kirjatükk sai.
Nüüd on tekst muusikapedagoog Rita Leplandi käes ning ootab lavastamist. Teksti mahtu on viie lehekülje jagu ja see on kirjutatud pisut kergemas ja paremini omistatavas vormis, kui möödundaastane näidend, mis iseenesest samuti lasteaiaperele väga meeldis. Jõululugu kannab pealkirja "Kõige toredam jõulukingitus" ja räägib sõbra igatsusest, sõbra leidmisest ja tingimusteta sõprusest, mis võib vahel hakkama saada ka enneolematuga. Minul aga jääb üle jõuluajal istuda taas saalis publiku seas, pidulikus jõuluhämaruses ja kogeda autorina lavastusest isevärki äratundmisrõõmu.
Eeltutvustuseks tilluke katkend. Täispika teksti laen üles siis, kui jõululavastus on lasteaias toimunud.
 
Suve hakul said jänes ja karu sõpradeks. Ega jänes seda täpselt isegi teadnud, kuidas see juhtus, aga ühel päeval said nad metsas kokku, jäid pisut pikemalt juttu ajama ja olid sellest ajast peale lahutamatud.
„Nüüd ei tarvitse ma enam kedagi karta!“ mõtles jänes õnnelikuna. „Mul on nii suur ja tugev sõber. Metsas on koos temaga julge jalutada. Ma ei pea enam kunagi üksildust tundma.“
Mida karu omakorda jäneses leidis, seda jänes ei teadnud.
„Võib-olla meeldib talle mu kohev kasukas,“ oletas kikk-kõrv. „Talvel muutub mu karvkate ilusaks valgeks nagu lumi. Siis on see tõesti päris ilus.“
Tegelikult aga meeldis karule jänese tasane ja sõbralik loomus. Nõnda olid nad üksteise seltsi üle rõõmsad ja koos kulus aeg kiiresti. Iga päev kõndisid nad mööda päikeselisi metsaradu, jahedaid ojaääri, uitasid allika äärde ja vaatasid, kuidas suvest sai aegamööda sügis.
Ühel päeval muutus jänes nukraks. Mets oli juba päris sügisene ja nägi kõle välja. Päike polnud paistnud enam pikka aega ja puhus külm tuul.
„Kui me võiks alati sõpradeks jääda!“ ohkas jänes raskelt ja puges karu sooja kasuka vastu tuulevarju.
„Miks ei või?“ mõmises karu.
„Ikka on nii, et kõik hea kestab üürikest aega. Näed, suvigi on juba ammu möödas ja suur sügis käes. Kaugel see talvgi oma lumetormidega enam on.“
Mida jänes sellega öelda tahtis, seda karu ei mõistnud. Ta oli vahel üldse pika taipamisega. Sellegipoolest oli mõmmik kõigega rahul. Ta ampsas maast pohlavarre, sõi marjad ära ja pakkus sõbrale rohelisi lehekesi.
Jänes näris pohlalehte ja jäi mõttesse. Karu kasuka vastas oli meeldiv soe olla ja sõbra seltsis muutus tuju pikapeale jälle heaks.
„Ei tasu vist üleliia muretseda,“ leidis ta. „Tulgu pealegi talv, eks siis paistab, mis saab.“ 




Maal: Monet










Pühapäev, 22. november 2015

Ilmumas on minu kolmandat lasteraamatut tutvustav lehelugu ja uus jõulunäidend




Töödel ja tegemistel ongi ilmselt seesugune omadus, et kuidas ka püüad, need ei saa eales otsa. Mis on mingis mõttes isegi tore, kui pidada silmas kirjutamist. Selles vallas on uued väljakutsed alati teretulnud, mida tervitan rõõmuga ja kui vähegi saan, ei ütle soovijaile eales ära. Juba selle pärast, et mulle tõesti meeldib. Kuidas kavatsen jõuda ja kõigega hakkama saada, ega ma sellele suur ette ei mõtle, sest seniajani olen kenasti graafikus püsinud. Hoolimata ründavast nohust, kohati olematust vabast ajast või millest iganes.

Hetkel lõpetasin oma uut lasteraamatut "Sirelini kümme katsumust" tutvustava leheloo kirjutamise Eesti Kirjanike Liidu ajalehele "RAAMAT". Sellele kulus enam-vähem terve pühapäev. Sisse juurdunud perfektsionism, mis muud. Küllap annan ka teada, millal artikkel ilmub, eeldatavasti detsembrikuus. Peagi peaks saama näha ka lasteraamatu kaanepilti, mille Epp teeb viimasena. Muud illustratsioonid on nähtud. 


Novellikogu "Õnn algab homme" tuli kirjastaja sõnul sel reedel trükikojast, seega on teos veel väga-väga värske, suisa ahjusoe ja ma isegi pole seda veel reaalselt näinud ega käes hoidnud. Küllap see peagi ka kaubandusse ja kogudesse jõuab. Siis jääb veel lõplikult kokku panna ja toimetada novellikogu teine osa, milleks leian ehk aega jõulupuhkuse ajal. 

Järgmisena on ees ootamas jõulunäidendi kirjutamine Hiiu Valla (end. nimega Kärdla) lasteaiale. Eelmise aasta näidendi kirjutamise tarbeks laenutasin terve portsu jõuluteemalist kirjandust, et vajalikku inspiratsiooni leida. Minu möödunud aasta jõululugu "Nõiutud metsa saladus," millest hiljem sai lastepärane lavastus, mis tuli lasteaia kõigi vanuserühmade jõulupidudel ettekandele, saad lugeda siit.


Uue näidendi 
kirjutamine ei saa seekord prognoositavalt olema kuigi keeruline, kuna toetun kirjutades ühele populaarsele jõulureklaamile, mille autoriks on John Lewis. Ainestik saab seekord olema metsloomadest ja sellest, kuidas jõulud neile tulid. Sõbra-igatsusest, üksildusest, sõprusest ja sellest, et pühade ajal ei unustata kedagi.

Foto: B. Shaden





.  







Neljapäev, 19. november 2015

Kirjastus Argo tutvustab: lasteraamat "Sirelini kümme katsumust"



Suurepärane näha, et kirjastuse Argo kodulehel on minu uut lasteraamatut "Sirelini kümme katsumust" tutvutav lühikokkuvõte juba üleval. Seda saad kiigata siitPeagi lisandub ka raamatu kaanepilt! Samuti tee tutvust teiste Argokirjastuse raamatutega, nad kirjastavad lisaks lasteraamatutele ka head ja kvaliteetset kooli-, teadus- ning aimekirjandust.

Mäletan hästi seda kevadist päeva, mil viibisin järjekordselt Tallinnas ja kaalusin endamisi, millisele kirjastusele oma käsikiri kirjastada anda. Käisin toona igakuiselt Hiiumaalt koolitusel, sõitsin Nõmmelt kesklinna ja kuna aega oli, lasin mõtetel voolata ja murdsin valiku üle pead. Ühelt poolt kannustas mind tagant uudishimu ja soov proovida koostööd ühe suurkirjastusega, kellega tundusid väljavaated üpris head ja eks iga uus väljakutse ole mulle ka teatud määral huvitav. Teisalt aga keelas mingi sisemine viisakus Argokirjastusele selga keeramast. Pean häid töösuhteid väga oluliseks. Sõitsin, vaatasin vilksamisi möödalibisevaid maju ja päris mitme hoone seinalt lõõskas mulle vastu värviere kiri "Argo." Mis iganes reklaam see toona ka oli. Ajas muigama. Kokkusattumus, aga tol hetkel oli see justkui sõrmeviibe, mis aitas otsustada. 








Kolmapäev, 18. november 2015

Ilmumas on detsembrilugu "Jõuludel on suhkrukringli ja lapsepõlve maitse"




Sedapuhku pakun perioodikalugejaile tavapärase suhtenovelli asemel killukest enda pühadeaegset maailma, kuna kirjutan nii lapsepõlveaja kui kaasajavõtmes. Otsustasin seekord minna seda teed, kuna aega kirjutamiseks jäi põhitöö, ülikooli ja muude tegemiste kõrvalt äärmiselt napiks, nii et hetkeks kahtlesin, kas see kuu üldse midagi toimetusele saata jõuan. Mingi sisemine sund ja kaastöö tegemise harjumus motiveeris siiski arvuti taha istuma ja nõnda valmis mu jõululugu, mis on jõulukuu temaatikaks igati paslik. Seega jääb üle neil, kes igakuiselt mu lugusid lugema harjunud, oodata ära ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumber, et korraks kiigata mu lapsepõlveaja jõulumuinasjuttu ja tänapäevastesse pühadetraditsioonidesse. Jah, ja kuigi pimeaeg mulle meeldib ning sobib, ootab hing juba vaikset lund...Eeltutvustuseks tilluke katkend: 


Kõik me tuleme lapsepõlvest. Niisamuti püsib meis igaühes vajadus mäletada oma juuri, hoida eneses tallel teadmist sellest, kust me pärineme, hoida mineviku mälestuskildude hinnalist pärandit. Hoolimata sellest, kaugele meid elu ka vahel viib, põimuvad need mõtetes ikkagi erksate värvilõimedena kirevaks kangaks, milles igaüks meist on omal moel nähtamatute, kuid tugevate lõimedega seotud.
Minu kõige ehedam jõulutunne pärineb kaugest lapsepõlveajast, mil sai jõule peetud vana eesti traditsiooni kohaselt maal. Õhtuti toahämarusest kostev vanaisa kandlemäng, õhku magusat lõhna õhkavad isetehtud piparkoogid, mulgi korbid ja muud pühadetoidud; hiliste õunte hapukasmagus karge maitse, põrandaid katvad nägusad triibulised vaibad, soojal pliidiserval läbi une nurruda tukkuv kass, vanaema kirikulaulud – kõik see on osa minu lapsepõlvest.







Meeleolukaid hilissügishetki Pärnust



Lisaks kirjandusüritusele pakkus hilissügisene Pärnu ka muud huvitavat ja vaheldusrikast.


















Teisipäev, 17. november 2015

Muljeid Pärnu kirjandusõhtult


Hilissügisene Pärnu. Pargipuud tilguvad vihmaveest ja õhus hõljub sügisele omast rõskust. Vanalinn oma miniatuursete värvirõõmsate renoveeritud majakestega mõjub sügishalluse kõrval kontrastse muinasjutulinnana. Kõik on justkui uus ja avastamist pakkuv. Pärnut seesugusena polegi enam ammu näinud.

Raamatutoimetajaga kohtumispaigaks valitud Mahediku ökokohvikut on kerge leida. Jõuan kokkulepitud ajast kümmekond minutit varem. Enne kohvi tellimist avastan, et koridori tagaosas on end koduselt sisse sättinud mineraalide ja mäekristallide pood, mis oma soolalampide kutsuva õrnroosa kumaga mind magnetina enda poole tõmbab. Kuna aega natuke on, annan kiusatusele järele ja jään sinna hetkeks peatuma. Silm leiab õige kiiresti pilkupüüdva roosast kvartsist käevõru, mis olekski justkui mind ostma oodanud. Siiski riputan kulina peale mõningat kaalumist konksu otsa tagasi ja otsustan hiljem tagasi tulla ning poe põhjalikumalt üle vaadata. Seejuures tabab mind kerge hämmedus, kuivõrd kummalist teed pidi mis iganes soovitu varem või hiljem minuni on jõudnud. Suvisel laadal mõtlesin roosast kvartsist, leidmata sobivat. Juhuslik kohvikuvalik aga juhatas mind lõpuks õige poeni.


Pooltunnike hiljem naasen kohtumiselt teadmisega, et kirjastus on minuga jätkuvalt koostööst huvitatud ja valmis kirjastama ka minu uusi käsikirju, millest hetkel alles mõtetes ideejupike mõlkumas või pole momendil veel sedagi. Ühesõnaga, olen mingit kummalist teed pidi jõudnud oma kirjutamiskire ja -armastusega sellisesse seisu, mil pole tarvidust enam erinevate kirjastuste uste taga koputada, uus käsikiri näpus ja midagi ebamäärast loota. Et äkki näkkab... Eks see olegi vist see, millest iga kirjanik sisimas unistab ja milleni jõuda tahab. Kindlustunne ja sujuvalt laabuv koostöö sümpaatsete kirjastusinimestega, kelle nägemusele ja arvamusele võib toetuda ja kes minu kui autori soovidega alati arvestavad. Selle suurepärase ja õnnestava tõdemuse auks ostan rõõmu keelamata kaks imelist roosast kvartsist massiivset käevõru ja kaelaehet, mille pilkupüüdev soe roosa värv pilku paitab. See kristall on hea, soe, enesekindlusega rüütav ning õnnelikuks tegev, e
smapilgust see õige ja "minu". Riputan kee kohe kaela ja tunnen, kuidas see naha vastas kiiresti soojaks muutub. 

Enne kirjandusõhtut jõuan veel paarist poest läbi hüpata ja ligitõmbavalt pehme purpurse mohäärsalli soetada, kuid kõige imelisemaks leiuks ostuks jääb siiski kivimite pood. Suurt muud põnevat ei jäägi silma, aga ka niisama mööda suuri jahedaid avaraid müügisaale jalutada on hää. Mütsi tarbeks sobivat tooni lõnga leian ka. Ja ühe lavendlivärvi särgi.

Nii. Millest siis kohtumisõhtul räägin? Viimane hetk otsustada. Aeg kulub halastamatult käest, jõuan kõigest pisut süüa ja hotellitoas raamatukompsu kokku pakkida. Tuba on eksklusiivne, merevaatega. Vaikne, kodune ning ilus. Hiljem lähen kindlasti randa jalutama, otsustan. Kui õhtul aega ei jää, siis järgmisel hommikul kindlasti.

Gruusia resto "Kolhethi" särab tuledes ja on rahvast puupüsti täis, kuigi jõuan pärale minutikest kümme varem. Riputan oma tumeda ploomi värvi sügismantli nagisse ja leian hädavaevu istumiskoha. Hiljem selgub, et see on parim mõeldav koht pildistamise jaoks.

Õhtu juhatab oma selge kõlava häälega sisse näitleja Meelis Sarv.
Kirjainimesed astuvad üksteise järel improviseeritud lavale, raamatud näpus. 
Kahmasin kaasa kaks viimati ilmunud ilukirjanduslikku lapsukest – "Maja Mineviku tänaval" ja luulekogu "Võilillelein."
Kas kirjanik peaks põhjendama, miks ta ühe või teise teose on loonud? Ega tegelikult pea, kuigi vahel nii üks kui teine tahab teada.
Ootan oma esinemisjärge ja tõtt-öelda lähevad seetõttu mitmete etlejate sõnad minust mööda. Aastate vältel külge jäänud esinemiskogemuse tõttu peaks oma loomingust rääkimine olema justkui lihtne, kuna olen seda niivõrd palju teinud. Aga sellegipoolest alati ei ole. Esitluse õnnestumisel on suur, võib-olla isegi määrav osa emotsioonil, millega lavale lähen. See pole alati ühesugune ja on olnud ka kordi, mil jutt justkui ei jõua inimesteni.


Saalitäie võõraste ees pole alati lihtne ja seekord esinema minnes pole mul isegi aimu, kuidas see välja kukub. Õnneks tehakse enne minu etteastet väike vahepaus. Tõmban mantli selga ja kõnnin jahedasse sügisõhtusse, et mõtteid koondada. Tegelikult on see tähtis, mida öelda, kuidas öelda. Seda, nagu kõike loomega seonduvat, ei saa teha möödaminnes ja ülejala. Vähemasti mina ei taha seda teha. Leian end mingisuguselt nimetult alleelt. Liiklust on vähe, tee on täis pikitud vihmaveelompe. Värske õhk rahustab ja kannab minuni teadmise, et tegelikult ma tahan ja on tore. Siin olla, kaasas oma teosed. Selle teadmisega astungi inimeste ette. Kõik on selge, loogiline. Vajalikud sõnad on olemas ja miski pole enam hirmutav. Pigem on kohalolu oluline.
Loen ette mõned endale hingelähedasemad luuletused ja raamatukatkendi oma Mineviku-raamatust. 


Ka lugeda võib mitmeti. Nii, et kuulaja jääb magama või hakkab igavuse peletamiseks asendustegevust otsima. Või siis nõnda, et rääkija suudab sütitada temas tahtmise esitletav teos endale päriseks soetada. Nõnda juhtuski. Minu sõnad. Ma ju tean neid, armastan. Olen nad üksipulgi läbi mõelnud, kaalunud parimaid sõnakooslusi. Kuidas need inimesteni viia? Ühtäkki polnudki see keeruline. Kõik oleneb suuresti meelestatusest, valitsevast õhustikust, mis oli heasoovlik, aktsepteeriv. Kõik olid oodatud ja ühispildile end Margiti kõrvale seisma sättida oli tore. 
Lahkusin alles peale poolt kümmet, õhtu oli veninud oletatust palju pikemaks, kuna kõigil oli nii palju öelda. Kergendus, see polnud peamine emotsioon. Võib-olla pigem rõõm. Teadmine sellest, et käid õiget rada ja kui ka oled pidanud valima, oled valinud õigesti.









Peagi ilmumas minu novellikogu "Õnn algab homme"


Rõõmustavat raamatu-uudist veel.
Juba sel reedel peaks trükikojast välja 
jõudma minu tuliuus, viitteist tugeva psühholoogilise alatooniga jutustust sisaldav novellikogu "Õnn algab homme," mille kaant suisa piiri taga tegemas käidi. Seega on raamat peagi müügil ja ka üle Eesti raamatukogudes saadaval. 

Kas õnn sai alguse eile, algab see täna-homme, aasta pärast või jääb üldse saabumata, küllap sellele müstifikatsioonile oskavadki kõige põhjapanevama vastuse anda mu lugude tegelased. Igav nende seltsis kindlasti ei hakka. Nagu on kirju ja mitmepalgeline inimloomus, on seda ka mu kirjanduslikud karakterid. Mõni neist on laenatud väikeste variatsioonide ja mugandustega päriselust, mõni aga pelk fiktsioon. Sellegipoolest pole miski inimlik - eelkõige kõikvõimalikud inimlikud nõrkused - mu novellide tegelastele võõrad. Seega peaks äratundmist leiduma küllaga. 






Minu uue lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" eeltutvustus


Veel üks Sirelini loo tagakaaneteksti versioon, millest viimaks siiski loobusin ja otsustasin pisut konkreetsema sisukirjelduse kasuks.
Seda saad lugeda sellest postitusest.
Aga järgnevate sõnadega, mis siin keskkonnas ära toon, mu lasteraamat algab ja esmaseks tutvustuseks netikeskkonnas on ehk piisav. 
Täna jõudsid minuni ka raamatu illustratsioonid - vahva putukamaailm ja sekka muidki toredaid tegelasi. Seega on kõik peale kaanekujunduse valmis ja hetkel veel failiformaadis käsikiri peagi trükki jõudmas. Küllap saab peagi ka kaanepilti näha. Senise kujundusega olen rahul ja kunstnikule mingeid ettekirjutusi tegema ei hakka.
Foto, mille praegu postituse ilmestamiseks lisan, pole ilmuva teosega mingit seost, see on kõigest üks FBst leitud juhuslik fantaasiamaailma pilt.
Aga nüüd eeltutvustus:  


Suured inimesed arvavad, et väike olla on hirmus tore. Neil pole aimugi, kuidas nad eksivad. Küllap on nad ära unustanud selle aja, mil nad ise väikesed olid ja keegi neid tõsiselt ei võtnud. Tegelikult on mul oma ema ja isa pärast suur mure – nad on riius. Ka mina olen vahel sõpradega tülitsenud ja tean, et see on väga paha - meel muutub nukraks ja tuju kehvaks, nagu oleks päike kogu aeg pilve taga. Leppimine on suurte inimeste puhul aga tihti keeruline. Mispärast küll, seda ma ei tea.
See on minu lugu ja ma tahan teile jutustada sellest, kuidas ma oma vanemaid aidata püüdsin.







Esmaspäev, 16. november 2015

Pilte kirjandusõhtult Pärnus

Pilte 14. novembril Pärnus toimunud kirjandusõhtult Gruusia restoranis Kolhethis. 

Kristel Mägedi esitles oma raamatut „Mitteelamise kunst“
Maarika Siim esitles oma raamatut "Sa oled mu peegel/piibel"
Heldur Lääne esitles oma luuleraamatut "Monoloogid"
Ott Kilusk, Lauri Kink ja Jaanus Mehikas. "Kümme minutit hirmu" unplugged version
Sven Kivisildnik esiltes oma raamatut "(:)see õige luuleõpik"
Fil tutvustab kirjastuse "Hea Tegu" uusi raamatuid
Kiiri Saar esitles oma luuleraamatut "Võilillelein" ja viimast romaani "Maja Mineviku tänaval"
Helle Kirsi ja kunstnik Pusa esitlesid lasteluule raamatut "Kirsikivimaja"
Alari "Papa" Janson mängis mõned uued lood ja esitles oma luuleraamatut "Sõnaviisi".

Õhtut juhtis Meelis Sarv
Fotode autorid Reet Aus ja Margit Peterson.


Gruusia restoran Kolhethi.

Esinejad...

Õhtujuht Meelis Sarv








Musipilt või? Mind alt üles pildistada oli muidugi
pisut halb võte, aga pildi eest ikkagi aitäh!
Esitlen oma kahte viimast ilukirjanduslikku lapsukest -
lühiromaani "Maja Mineviku tänaval" ja luulekogu "Võilillelein."


Uue imepehme mohäärsalliga oli pisut palav... Aga tore ikkagi
ja harmoneerusin oma ajatu lemmiku musta-veinipunase kombinatsiooniga
kenasti interjööriga. Enese teadmata...
Üks tunnustust kogunud laste luuleraamat "Kirsikivimaja"
Naeratav Margit, kes muudkui kallistas...
Vahvad bändipoisid, kelle ülimalt reibas ja maskuliinse muusikaline
etteaste tegi rahvale üksjagu palju nalja.
Kivisildnik oma uue luuleõpikuga manitseb inimesi mitte (halba) luulet kirjutama.
Manitsused kadusid üleüldisesse naeru. 




 

Lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" tutvustustekst



Jõulukuul minult ilmuva lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" kokkuvõttev tutvustustekst raamatu tagakaanele, mille äsja valmis sain. Raamatu annab välja kirjastus Argo, toimetaja on Piret Ruustal, illustratsioonid pärinevad kunstnik Epp Margustelt. Hetkel ma veel illustratsioone näinud ei ole, kuid keeleline töö on valmis ja peagi jõuavad ka pildid minuni. 


Sirelin põgeneb kodus valitseva rusuva õhkkonna eest fantaasiamaailma. Mänguhoos avastab ta vanast triiphoonest salaukse, mille kaudu pääseb unenäolisesse võlupaika. See kätkeb endas küllaga salapära, ohte ning põnevust. Sirelin võtab nõuks läbida kümme katsumust, uskudes, et pärast seda lepivad tema vanemad jälle ära.
Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja räägib sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu ning vajalikuna.




Pilt võetud FBst. 







Neljapäev, 5. november 2015

Kunstiteraapia - võimalus töötada alateadvuse ja fantaasiatega



Eile õhtul alustasin järgmise koolitööna esitlusgraafika koostamist, valides teemaks kunstiteraapia. Kui ma ülikooli kõrvalt veel kunagi midagi õppida tahaks, oleks see loovkirjutamise kõrval just nimelt üks neid suundi, mis tõeliselt paeluks. Pakkuda teraapiat läbi kunstiloome. Õnneks annab ka erialane töö praegu selleks piisavalt väljundit. Joonistame ja loome lastega hästi palju ning minu rõõm valminud töödest on sama suur, kui laste endi oma. Hetkel on teemaks isadepäevakaardid, mis tulid erakordselt rõõmsavärvilised ja kaunid. 

Otsides esitluse materjali tarbeks pilte ja sukeldudes kõige erinevamate kunstitaieste virtuaalsesse maailma, jõudsin taaskord äratundmisele, kuivõrd kodune, meeldiv ja turvaline on maalikunsti maailm, kui sügavat ja rahuldustpakkuvat sõnumit on võimelised edasi andma värvid. See on emotsionaalselt toetav, armastust pakkuv maailm, milles olla on vajalik, õige ning hea. Maailm, mis aitaks kunstiõpetaja ja kunstiterapeudina muuta nii laste kui täiskasvanute minapilti ning vildakile vajunud reaalsust etemaks.

Katkend töös kasutatud materjalist:

Kunstiteraapia on kunsti kasutamine teraapilistel eesmärkidel. Kunstiteraapia pakub võimalust väljendada raskeid või segadusttekitavaid tundeid turvalisel viisil. See on ainulaadne tee suhtlemiseks ja mõistmise saavutamiseks. Teraapias aset leidev loomise protsess viib meid lähedale oma kujutlusi loovale osale ning süvendab intuitsiooni. Protsess toob igas inimeses peituva sisemise tarkuse ja tervenemise teadlikule tasandile. See kasvatab sõltumatust, sisemist teadlikkust ning isiksuse tervist ja terviklikkust. Oluline pole mitte tulemus, vaid loomise protsess ise, mille käigus toimub pingete vabanemine, hinge ja keha arengu stimuleerimine ning emotsioonide väljendamine.



Läbi kunstitöö võib näha oma varjatud tundeid ja hoiakuid ning saada seeläbi väärtuslikku materjali teraapiaks.
Kunstiteraapia võib toimuda nii indivduaal- kui grupitööna. Mõlemal juhul on oluline usalduslik ja turvaline õhkkond, mis annab võimaluse julgeks eneseväljenduseks. Terapeudi rolliks on tähele panna ja aidata kliendil avastada ja mõista tema oma väljendust ja kunstitööd ning aidata mõista, kuidas see on seotud elusituatsioonide ja -väljakutsetega.
Kunstitöö võib sündida spontaanselt või valmida terapeudi poolt pakutud teemadest. Seejärel julgustatakse klienti uurima kunstitööd sõnaliste seoste kaudu või edasise loova tegevuse abil. Lisaks traditsioonilistele verbaalsetele nõustamisoskustele ja -kogemustele on kunstiterapeudid koolitatud aitama oma kliente kasutamaks loomisprotsessi sisemise psühholoogilise ja emotsionaalse kasvu ja tervenemise soodustamiseks. Kunstiteraapia kasutab tööks sümboleid, kujutlusi, metafoore, vorme, jooni ja värve.



Kunstiteraapia aitab avada meie loovuse – meis kõigis peituva sisemise võimekuse, mis viib paranemise ja tervise juurde. Kunsti loomine, mida toetab koolitatud kunstiterapeut, lubab meie sisemisel minal väljenduda ja annab võimaluse läbi loodud töö mõista ja näha oma olukorda uuest vaatenurgast. Kujutised, mis jõuavad sõnadest sügavamale, võimaldavad väljendada mitmeid tähenduste kihte, kõneldes asjadest, mida on liiga keeruline või raske sõnadesse panna.
Loov protsess on oma olemuselt tervendav. See toetub tugevatele külgedele ja aitab orienteeruda tihti keerulisel sisemise kogemuse ja välise reaalsuse vahelisel maastikul. Sümboolne väljendus kunstiteraapias annab turvalise ruumi, et uurida võimalikke valusaid kogemusi. Kunstiterapeudi kaasabil saab selles protsessis läbi töötada raskeid tundeid ilma, et tunneksid ennast nendesse uppununa või kontrolli kaotanuna.
Kunsti kasutamine eneseväljendusena aitab leida turvalisi viise, et jõuda ärevust põhjustava ainese äratundmiseni, vaadata teemadele uuest vaatenurgast ja leida loovaid lahendusi probleemidele ning jõuda oma sisemise mina sügavama mõistmiseni.
Kunstitöö loomine tõstab enesehinnangut, enesekontrolli tunnet ning annab rahuldustunde ja edukogemuse, mis tugevdavad terveid toimetulekuoskusi.



Visualiseerimine ja looming ning selle kaudu uute seoste loomine aitab pingete leevendumisel ja ressursside lisandumisel.
Kui inimene on sattunud raskesse situatsiooni – kogeb arengu- ja identiteedikriisi või depressiooni, pakub kunstiteraapia võimalusi kriisist väljumiseks ja uute vaatenurkade leidmiseks kinni jooksnud olukorrale. Raskete hetkede, kriisisituatsioone puudutavate mälestuste, kogemuste ja tunnete väljendamine pildis, muusikas või liikumises, nagu ka nähtavaks ja terapeudi poolt vastu võetavaks saamine, on juba iseenesest kriisikogemust parandavad ja ravivad meetodid. 



Samuti on võimalus teraapia protsessis ennast ohutult välja elada - olla agressiivne, rünnata, väljendada oma jõudu, viha, raevu, ahastust ja kurbust. Savi annab võimaluse baasiliseks maanduseks. Materjali on piisavalt, see ei hakka vastu, ei saa haiget, ükskõik, mida temaga ei tee. Terapeudi roll on olla kliendi protsessi saatjaks/tunnistajaks, pakkudes turvalist eneseväljenduse võimalust. Laste jaoks on kunstiga tegelemine väga loomulik eneseväljendusviis, seega on neil just kunsti kaudu lihtne oma probleeme ja vajadusi väljendada. Kunstiteraapia on loov ja mänguline protsess, mis annab võimaluse muutuste tekkimiseks käitumis- ja suhetemustrites.
Kunstiteraapia sobib lapsele puhul, kui tal esineb suhtlemise- ja kontaktiprobleeme, kohanemisraskusi, probleeme enesehinnanguga, tähelepanu - ja keskendumisraskusi, õppimisraskusi, hüperaktiivsust ja/või ärevust.


Täiskasvanute puhul on kunstiteraapia orienteeritud inimestele, kes soovivad arendada enda loovust, eneseteadvust, aktiveerida ning avada enda sisemisi ressursse ja maandada pingeid. Kunstiteraapia on võimalik nii individuaal-, paari- kui ka grupiseanssidena. Kunstiteraapia sobib täiskasvanutele, kel on raskusi tunnete väljendamise või kogemisega, soov iseennast aidata ja oma arengus edasi liikuda, soov arendada eneseteadlikkust – töötada alateadvuse, fantaasiatega. Samuti puhul, kui soovite arendada loovust, spontaansust ning aktiveerida ja avada oma sisemisi ressursse, lahendada hetkekriise – saada üle hirmudest, tunnete, et olete sageli väsinud, ärev või pinges. Samuti sobib kunstiteraapia siis, kui on soov kogeda eduelamust ja rõõmu tegutsemisest, parandada oma suhtlemis- ja kontaktiloomisoskust. Ka siis, kui teil on tähelepanu- ning keskendumisraskused, olete oluliste muutuste ja valikute ees, olete üle elanud trauma, leinate või teil on depressioon.


materjali allikas: 
kunstiteraapiad.ee
piltide allikad: 
youandi.com
cristinafaleroni.blogspot.com
peregrinacultural.wordpress.com
Vladimir Ezhakov - "The Reading Girl" 
arttherapyconnemara.com








Teisipäev, 3. november 2015

Värvide violetne maailm




Ma armastan värve. Värvide võluvat violetset maailma. Läbi aegade on mulle meeldinud purpur. Vahepeal on maitse-eelistus asendunud sügavlilla sirelitooni, siis jälle pisut heledama lavendlivärviga, varieerudes vahepeal suisa pehmeks õrnroosaks, millesse on tervendav end mähkida. Värvid annavad sisemist kirkust ja elujõudu, lubavad meil olla meie ise, on osa meist endist, meie sügavaimast sisemisest olemusest. Lõpetasin just kooli tarbeks akadeemilise teadusteksti kokkuvõtte tegemise ja tervitatav vaheldus on kirjutada jälle midagi loomingulisemat.
Mulle meeldivad ilusad keraamilised nõud, kunstipärased kinkekotid, mida võin vahel niisamagi silmailuks kokku osta. Kinkida jõuab ju hiljem alati. Korralikud nahast sõrmikud on igal ajal omal kohal. Käekott aksessuaarina pole ka kunagi liiast.
Suurepärane ja pisut rahulolust kantud sõltuvust tekitav on kõndida mööda suurt jahedat kaubamaja ja märgata ühtäkki midagi, mis on üleni sinu, mis ootaski leidmist. Nõnda seisad seal leti ees, keskendud korraks müüja viisakale naeratusele ja oled lummatud teadmisest, et seesamune kinkekaart, mis juba tükk aega kasutust leidmata kotisahtlis tilpnes, osutus ühtäkki võlupiletiks, mille abil sai välja lunastada see õnnelik leid, mida arvasid sisimas mitte kunagi sellest kaubanduse tohuvabohust ja kogu tarbetu kraami keskelt üles leidvat.