Reede, 28. oktoober 2011

Madeira, 7. päev - Tagasi sügisesse Eestisse

Tuuline Madeira lennuväli. Põletav kuumus, mis paneb mu päikesest küpsenud õlad pisut tulitama.
Tuul jätab mu käekoti sedapuhku õnneks rahule ja porilompe ei paista muidugi kusagil.
Oleme chek in-ist juba edukalt läbi pääsenud, kompsud ära andnud ja silmitseme avaral päikesepaistelisel terrassil üksisilmi saabuvaid lennukeid, mida laskub selle aja jooksul sinna oma kolm tükki.
Tundub pisut uskumatu, et nädal paradiisisaarel ongi läbi saanud nõnda kiiresti, justkui olnuks see kõigest üksainus päev, settides meeltes ühe kõige imekaunima reisina, mida siiani kogenud olen.

Tagasilend kulgeb ainsagi viperuseta, kuigi kerge nukrusvarjundiga, nagu see alati kipub olema, kui kusagil end hästi tundnud oled ja ootamatult avastad, nüüd tuleb siiski kompsud kokku pakkida ja lõpuks lahkuda.
Õppisin ära kaks kohalikku sõna – „ola“ (tere) ja „obrigado“(tänan), kasutades neid igal võimalikul puhul kohalikega suhtlemisel, kes kippusid meile harjumuspäraselt hoopis inglise keeles vastama. J
Lennuk tõuseb sujuvalt õhku ning ees ootab taas 6 tundi lendu. Nüüd alles taipan kodust kaasa haaratud raamatu kaane avada. Selleks on Peeter Helme romaan „Puudutus“, mis osutub nii üllatavalt heaks, et ma õieti ei märkagi, millal reis läbi saab ja lennukirattad taas Tallinna Lennujaama maandumisrajale laskuvad.


Ma ei saa salata, et kuigi looduselembelise ja mereandide kööki armastavana oli mul Madeiral meeletult avastamist, rändas kaugel olles mõte ajuti siiski tagasi Eestisse, kus samal ajal valitses päiksekuldne värviküllane sügis, aed lõhnas mahavarisenud küpsetest õuntest, õhk kirgas ja värske. Ilm juhtubki tagasilennu päeval olema õnneks seesugune soe ja päikeseküllane, seega ei tundugi  Madeira 30 soojakraadi käest siinsesse pluss 17sse jõudmine kuigivõrd valuline. Eestimaa õhk mõjub sisse hingates esimestel päevadel kuidagi harjumatult külma, lausa jäisena, aga õnneks läheb see peagi üle.


Maanteed tunduvad peale loendamatuid läbitud kilomeetreid mägiteedel naljakalt ja harjumatult laiad ja turvalised. Lausa uskumatu kergendus on kuulda jälle kõrvus tuttavat eesti keelt, mis mõjub nii tuttava ja omasena. Isegi põgus nägelemine Prisma kassajärjekorras ühe turtsaka kiirustava venelannaga toob mu teadvusse tagasi naeratava tõdemuse – ma olen jälle kodus!
 Ja olgugi, et pilvepiiril oli lahe, Monte aia mineraalide näitus vapustavalt võrratu, monstera vilja järada tundus igati äge, mereveebasseinides meeletult ilus ja kogu mind ümbritsenud õitsev troopika lihtsalt uskumatult eriline, on sama uskumatult hea jälle tagasi kodus olla, kõndida üle niiske koduaia muru, mis ses rõskuses enam õieti kuivadagi ei taha ja silmitseda üha kollasemaks tõmbuvaid vahtrapuid.








Madeira, 6. päev - Rannaelamused

Kuna saarele, mis mõõtmetelt on umbes Hiiumaa-suurune, sai nelja päevaga tiir enam-vähem peale tehtud ja enamik vaatamisväärsusi üle tsekatud, anname hommikul rendiauto ära, otsustades eelviimase päeva vabamalt võtta ja rannas veeta.

Kuigi selliseid rannas peesituse päevi koguneski kõigest üksainus, kuna tahtsime maksimaalselt näha ja hulgaliselt muljeid saada, omandas mu nahk kõigest mõne tunniga kauni kuldse jume, mille nimel Eestis paraku märksa pikemalt vaeva näha tuleb. Tegi küll natukene kadedaks!


Paljudes kohtades märkasime vilkalt ringi sibamas tillukesi sisalikke, mis on üheks Madeira rahvuslikuks sümboliks, mida kohtab nii albumitele kui tassidele-taldrikutele maalituna. „Madeira“ ise tähendab tõlkes „puu“ ja neid leidub siin tõesti palju, enamik seesuguseid, mida me kõigest lillepottides kasvamas nägema oleme harjunud.
Noliinad, kummipuud, hulgaliselt erinevaid palmiliike, sõnajalad, rododendronid, fuksiad, aaloed, jõulutähed, hortensiad… kõik mõõtmatult suured, lihavad ja õnnelikud selles aasta läbi kestvas troopilisuses.
Kõige eksootilisem oli ilmselt näha banaaniistandusi siin-seal rammusatel punamuldadel kasvamas, rohelised lehed lihavad ja laiad, nii et kasuta või rannalinana. Samas märkasime ka viinamarjapõlde, apelsinipuid, kõik mitu korda aastas saaki kandmas.


Kohalikud peavad küll põlde, kuid reeglina ei asu need maja juures, vaid pisut eemal mäekülgedel, kus on viljakam pinnas.
Kohalik banaan on natuke pisem kui meil poelettidel, maitseb pisut vürtsikama ja värskemana ning kõlbab isegi rohelisena juba väga hästi süüa.
Külastasime ka paari kirikut, mille uksed olid keset päeva kutsuvalt lahti, avaldades muljet oma hiigelsuurte värviküllaste maalingutega. Madeiralane pidada olema väga usklik.

Õhtul testisime kohalikus söögikohas rahvuskala espadat, mis maitses natuke nagu meie hõbeheik ja mille üle kohalikud kangesti uhked on. Kala ise pidada elama 6 km sügavusel, tulles pinna lähedale ainult öösel, näeb välja suur ja üsna hirmuäratav, tavatsedes mõnikord isegi inimese pikkuseks kasvada.



Madeira, 5. päev - Pilvepiiril ja kõrgemal veel

Nii. Ja kui su kinnisideeks kipub juhtumisi olema pilve peal ära käimine, siis polegi vaja Jaan Tatika kombel iseehitatud lennumasinaga kuuri katusele ronida, vaid pigem tuleks osta pilet Madeirale. J
5ndal päeval saab teoks idee 1800 m kõrgusel asuval mäetipul ära käia, millesse ma otsustan juba hakatuseks üsna stoilise rahuga suhtuda.
Mööda kitsaid mägiteid uhiuue tumepunase Nissan Micraga pikkamisi ülespoole roomates tajun endale üllatuseks, et ma ei mõtlegi enam eriti, mis saab siis, kui rendiautol pidurid üles peaks ütlema. Sest, nagu öeldakse, harjub inimene kõigega. Ka sellega, et Nissan Micral võivad tõesti pidurid üles öelda. Mida loomulikult siiski ei juhtu. J



On päris lahe jälgida, et mida kõrgemale me jõuame, seda enam maastik muutub. Rikkalik lopsakus taandub aegamisi, tuues nähtavale laugemad, tühjemad maalapid, vahetudes lõpuks välja täiesti tontliku, mahajäetuna mõjuva uduse maastikuga. Mustavad raagus puude tüved turritavad taeva poole, pikk kõrbenud kuluhein sahiseb vaikselt ja kõikjal lasub halvaendeline vaikus, justkui oleks siit kunagi tulekahju üle käinud või St. Spielberg oma filmirekvisiidid kõikjale vedelema jätnud ja kiirustades lahkunud.

Ülespoole jõudes muutub õhk märgatavalt jahedamaks ja tuulisemaks, sarnanedes üsna oluliselt meie kehvale suusailma-kliimale. Alles hetk hiljem taban ära, et see polegi mingi udu, vaid hoopis meid ümbritsevad pilved, mida saab lausa käega katsuda!
Ma õigupoolest ei oskagi midagi tarka mõelda, kui seisan lõpuks seal päris ülal, jahedalt siravas päikesepaistes, vaadates üksisilmi allapoole, valgete kohevate lõputute põldudena laiuvate pilvede poole. Vaatepilt oma erakordsuses lööb lihtsalt tummaks, sest midagi sellist olen siiani näinud ainult unenägudes.
Päris ülal ringi rännates avastame, et siinne olustik mõjub kuidagi väga eheda ja maalähedasena. Haljal mäetipul lesivad rahumeeli valgekuuelised lehmad, teades ainult ise mingist sisemisest veendumusest, kuskandis nende kodu võib olla, sest paljude kilomeetrite raadiuses ei märka me ainsatki elamist.



Edasi võtame suuna saare loodetippu, kus Porto Monizis asuvad kuulsad mereveebasseinid, mis olla sinna kunagi looduslikult tekkinud ja hiljem inimkäe abil omanäoliseks supluskohaks kujundatud. Mustavate laavakaljude vahel siresinises vees mööda käänulisi ujumisradu ringi solberdada on kahtlemata üks järjekordne omanäoline elamus. Mürinal randa peksva Atlandi kaitseks on ehitatud kõrge kivirinnatis, seega püsib merega ühenduses olev basseinivesi enamjaolt vaid õrnalt sillerdav ja tundub märksa soolasem kui mujal. Märkan päikseprilliklaase puhastades, et veepiisad on kuivades muutunud tillukesteks soolatükikesteks.  

Õhtul, peale külluslikku õhtueinet, mil kuhjame taldrikutele kirevavärvilist lasanjet ja maitseme kohalikku rahvuslikku maiustust -  meekooki -, teeme tutvust ka kohaliku tumekollase läbipaistmatu rahvusjoogiga poncha, mis kujutab endast rummi, sidruni ja mee segu. Kuna ta tundub mulle pisut liiga kange, otsustan seda lahjendada puuviljamahlaga, saades lõpuks täiesti toimiva joogi. Peale eluga mägedest naasmist tundub see igati omal kohal olevat.




Madeira, 4. päev - Kaelamurdvad retked mägedes

Hea küll, ma lihtsalt ei vaata sinna kuristiku poole, eks? Ja sellest pole üldse midagi, et vastutulev auto kitsal teekäänakul meist mööda ei mahu, onju? Aga kuidas see buss, mis me taga kannatlikult ootab, end mägede vahele kinni ei kiilu ja kogu selles hullumeelses pisitänavate rägastikus üldse orienteeruda suudab, ilma, et ta mõnda elumaja nurka ära ei äestaks või siis ise kuristikku ei veereks, sellest ma päriselt aru ei saagi.
Juhid kusjuures ilmutavad roolis täielikku muretust ja kipuvad võimalusel isegi uljalt gaasi vajutama.
Tegelikult sujub meilgi kõik, hoolimata reisiblogijate arvamusi lugenult autosõidust Madeiral kui ühest täiega hullumeelsest ettevõtmisest, üsnagi valutult ja õnneks ainsagi kriimu, infarktieelse seisundi ja mõlgita. Suur abi on muidugi GPSist, kuid seegi näib ajuti pilti taskusse pista ja nõutuks jääda eelistavat, eriti muidugi mägede alt läbi roomavates tunnelites.
Vahepeal kulgeb sõit lausa püstloodis üles ja päris kindlasti tuleb arvestada võimalusega, et kui kuhugi valesti keerad, võid end üsna ootamatult kellegi kohaliku napilt õueplatsilt leida, praktiliselt ilma igasugu manööverdamisvõimaluseta.



„Kuule, teeks õige nii, et ma lähen nüüd pigem jala edasi,“ tahan ma ühes taolises olukorras alla anda, kuigi tegelikkuses piirdun see hetk lihtsalt mõttes lammaste lugemisega, kuniks mu suurepärane juht end siiski edukalt ringi pööratud saab. Kohalike elamised on tipitud nagu rõõmsavärvilised puna-valgekirjud pääsupesad mäeservadele, paljude hoonete tagant algab kohe kuristik ja seda märgates ei suuda ma päris hästi aru saada, kuidas madeiralased naabritel külas suudavad käia, ilma, et nad seejuures kaela ei murraks. Jään arvamuse juurde, et nad oskavad kas lennata või siis olen ma lihtsalt liiga rumal, et kohalikke olusid mõista. J

Mägedesse suundudes leiame eest ühe hiiglasliku põlismetsa, mis vaimustab oma iidsuse ja majesteetlikult suurte puudega, mille tüve ümbert õieti kinnigi ei ulatu võtma.
Kusagilt eemalt kostab nõrka koera haukumist, kuid muul ajal valitseb nii siin kui paljudes muudeski kohtades täielik vaikus. Oleme taas kusagil mõistusevastases kõrguses, Camacha lähedal, kus kõrvad rõhuvahetusest aeg-ajalt lukku tahavad minna, praktiliselt üksipäini. Kui kuskil ka liigub turiste, siis on nad veetud turvalisemat, kiiremat ja ilmselt ka natuke muljetevaesemat teed sihtpunktideni.
Mõni aeg hiljem näeme ühte vähestest lauskmaadest, mis näib siinsel ülimalt mägisel maastikul vahelduseks üsna uskumatu loodusliku golfiväljakuna, kus mustavalge lambakari õndsalt rohtu sööb. Rohi on muidugi hästi öeldud, kuna nad on selle kõik juba nahka jõudnud panna ja uitavad pigem üksikuid kõrsi otsides ringi. Mis aga otseloomulikult ei sega neil kaunist päeva nautimast ja end siinses privaatses roheluses, mis justkui olekski täielikult ainult nende päralt, igati hästi tundmast.
Mägedes tundub kõik kuidagi sootuks teistsugune – oma eheduses ja puutumatuses üllatavalt jõulise ja lopsakana mõjuv, turismist enamjaolt täielikult rikkumata. Energeetiliselt ilmselt tundubki see saare keskosa kõige parema paigana, kuna mu ülejäänud reisikaaslased teatavad peale põgusat jalutuskäiku üsna veendunud toonil, et siia paika ehitaks nad vabalt maja ja jääkski ankrusse.
No tore on, kuigi sel juhul pean ma ilmselt endaga natuke nõu pidama, kas mu meelisajaviiteks saaks siiski olema oma õuemurult igapäevase rutiinina lammaste pabulate pühkimine ja kuidas ma lepiks tõdemusega, et mul tuleb loobuda oma õhtustest rattasõitudest mustikate järgi lõhnavates kodustes männimetsades? Rääkimata oma truust jänksist Sahah´st, kes mind pikisilmi tagasi ootab?


Õhtu hakul, kui lõõskav, tuuletu soojus juba pisut järele hakkab andma ja varjud pikemaks venivad, jõuame saare põhjatippu, Santanasse, kus leiame eest talud Madeira mõistes. Need kolmnurksed tillukesed ehitised mõjuvad oma rõõmsates puna-sini-valgekirjalistes toonides nagu laste mängumajad, ümbritsetuna kõikvõimalikest külluslikult õitsvatest taimedest, enamjaolt hortensiatest, mida kohtab kõikvõimalikes värvitoonides – alates helevalgest ja lõpetades sügavsinisega.
Enamikes majadest näeme käsitööd, kus neid müütavad naised aega kalliks pidades ka koha peal mingit peent pitsi heegeldavad. Kõige rikkalikum valik Madeiral pakutavast käsitööst ongi ilmselt kõikmõeldavad heegeldatud ja pilutustehnikas linikud, meie mõistes vannitoaplaatidele maalitud lilled ja korvpunutised.
Pisut hiljem leiame veidi eemalt ühe seesuguse elamise, kus ka päriselt sees elatakse – lopsakalt õitsevad lillepotid ukse ees, maja taga laiuv suur, tundmatuid taimi täis aed, kus tuterdab vana plekkämbriga kolistades ringi kohalik külamees – üllatus küll siinse 25 kõrvetava soojakraadi käes – paks lambavillane müts peas, mis toimib - pisut mõistusevastaselt küll aga siiski -, ilmselt eduka termoregulaatorina.
Kuidas nad seal elamises püstijalu sees kõndima mahuvad, rääkimata kogu oma majapidamise napile 25le ruutmeetrile üldse ära mahutada suutmisest, jääbki saladuseks.





Neljapäev, 27. oktoober 2011

Madeira, 3. päev - Saanisõit asfaltteel ja muud imed.

Mida arvata sellest, kui sa elad paigas, kus kunagi ei saja lund, kuid otsustad ometi kelgutama minna? Täpselt nii võis kunagi mõelda madeiralane, kui ta leiutas toboganisõidu. Nagu peagi selgeks saab, libiseb vitstest punutud saani-moodi asjandus suurepäraselt ka järsult mäest alla kulgeval asfaltteel ja kuna originaalne idee näib turistide seas kiiresti populaarsust võitnud olevat, küsivad nad selle mõneminutilise lõbusõidu eest silmagi pilgutamata 40 eurot.
Läheme väheke lihtsamat teed ja rendime auto, et võimalikult palju näha, seda enam, et tagasi mäest üles peab igaüks juba ise vaatama, kuidas saada.


Satume taas ühte loendamatutest botaanikaaedadest, kus hiidkaktuste pargis ringi kõndides tabab mind hetkeks kujutelm, nagu oleksin ma hoopis kusagil ameerika filmis. Pole ju ometi võimalik, et kaktused kasvavadki heast peast kolme ja enama meetri pikkusteks! Samuti paneb kergelt hämmelduma, et elupuudest annab osava pügamise tulemusena välja väänata kõikmõeldavaid erinevaid kujundeid – torne, spiraale, mis iganes skulptuure.
Uskumatult kaunilt ja piltpostkaardilikult mõjub erksavärvilistest taimedest kujundatud taimevaip, mida kohtab Monte troopikaaia lähedal asuvas botaanikaaias (pildil).


Madeiralaste rahvuslill on estrelicia ja seda kaunist oranžikate õitega taime kohtab nii turul müügil kui ka kõikjal lopsakate puhmastena niisama kasvamas. Hiljem ostame ka ühe taimekese kaasa ja nüüd seisab ta mul elutoas aknalaual ja mõtiskleb vaikselt omaette, kuidas siinses kehvas suusailmakliimas omadega toime tulla.
„Mitte palju kasta!“ õpetab kohalik lillemüüja. „Taimel on vett koguvad juured, seega saab ta kaua kastmata olla.“
Ausalt, ma pole siiani suutnud välja nuputada, kui suured need tsisterisarnased veekogujad juured õieti olema peavad, et suvi läbi vett rüüpamata olla suuta.


Hiljem teeme veel ühe katse meres ujuda. Kuna siinne pinnas on kohati laavaline, kohtab rannas üsna haruldast nähtust – süsimusta liiva. Ühe musta kivi nopin endale mälestuseks taskusse.
Vahune lainerull, mis kaldale veereb, ei tundugi enam nii hirmuäratav, kuid seda salakavalamaks ta osutub, imedes mu otse kalda äärest vette ja mühades mürinal üle pea.
Hea küll, 1:0 Atland, sinu kasuks, nõustun leplikult ja ukerdan kriimustatud randmega nördinult veest välja, soovimatagi kuulda võtta mulle veest hõigatud lõbusat soovitust, et tegelikult pisut kaugemale sõudes kohtab kõigest õrna pinnavirvendust.
„Aga ta tõmbab ju täiega avamere poole ja sügavust on seal nagunii kümme kilomeetrit!“ jään endale kindlaks, olles sunnitud tõdema, et päris maratonujuja mõõtu ma siiski välja ei anna. :)
Tõtt-öelda pole Atlandiga ülemäära uljalt rinda pista siiski tark tegu, kuna tavaliselt kipub meri poole päeva pealt niimoodi möllama, et punane lipp tõmmatakse üles ja vette minek keelatakse sootuks.



Õhtul ostame kohalikku veini, mis osutub kangeks ja veidralt konjakimaitseliseks, tugeva korgi alatooniga.
Sirutan varbad rõdul välja, lehvitan naaberrõdul rätikut kuivama riputavale turistile, kes naeratades vastu lehvitab, ja silmitsen kõigest mõnesaja meetri kaugusel laiuvat mõõtmatut kogust vett, mis loob petliku visiooni, justkui algakski me rõdurinnatise tagant meri.
Selle kohal heljuvad roosakad pilved, vahetades aegamisi värvi, varieerudes heleroosast tumepunaseni ja tõmbudes päikese loojudes lõpuks kahkjaks.

Linnale hämaruse laskudes algab lõunamaadele omaselt ööelu. Kõikjal süttivad tuled, rahvas hakkab restoranidesse ja vabaõhukohvikutesse koonduma, õhus heljub magusat söögilõhna, segunedes muusika ja meluga. Tänavad on rahvast täis, kes rohkem, kes vähem ära põlenud. Kui tuju tuleb, võid kasvõi hommikuni muretult ringi uidata või üleval istuda, sest külmaks ei lähe siin kunagi ja magada saab vabalt koduski. Seega võtame pea iga õhtu ette pika jalutuskäigu, pildistame ja filmime, jõudes tagasi hotellituppa alles hilisööl.
Kohalik aeg on 2 tundi taga, mis annab justkui meeldivat lisaaega, et isegi kohmitsedes jõuab vabalt kõikjale.












Madeira, 2. päev - Üha rohelisemaks läheb!

Linna peal uidates avastame peagi ühe suhteliselt mõistliku söögikoha nimega Pingo Doce, kus kõike erinevat kaalukaupa testida saab, kuna nõnda pole kunagi ülemäärast ohtu millelegi väga söödamatule komistada ja saab muuhulgas ka kõiksugu erinevat eksootilist proovida.
Üks Madeirale tõmbenumbreid on kahtlemata kohalik köök. Tume liha punases kastmes, kõikmõeldavad eksootilised praed ja hautised, kala sajal erineval moel, grillitud lihavardad, naljakad pikerguse kujuga ja üllatavalt magusad ahjukartulid, õhulisena maitsev kartulipuder, külluses erinevaid puuvilju nii kompoti näol kui värskena, rikkalik kookide ja küpsetiste valik... Kogu see värviküllane ja ahvatlev kupatus paneb paratamatult hetkega unustama, et tegelikult oleks mõistlik ehk pigem mõni kilo alla võtta.
Küllap kippusid teisedki turistid sellega kimpus olema, kuna kas seetõttu või siis üleüldisest spordihuvist lähtuvalt on päris palju näha trenniriietes inimesi ringi sörkimas, kõrvaklapid peas ja juhtmed küljes kõlkumas. Neile järele vaadates mõtlen, et kuigi jooks ja igasugu liigutamine on iseenesest lahe ja igati teretulnud nähe, siis ausalt, puhkama tulles ise nagu hästi küll ei viitsi, tegeldes ainsa mõeldava sportliku harrastusena fotoka kaelas tassimise ja piltide klõpsimisega.
Mõni aeg hiljem otsustame ka põhjalikumalt tutvuda Madeira pealinna Funchaliga, mille äärelinnas, rahulikus piirkonnas, kõigest mõnesaja meetri kaugusel Atlandist, paikneb ka me hotell.
Sõidame bussiga kesklinna ja uitame hakatuseks natuke aega kohalikul turul ringi.
Et sealsetel müüjatel on kenaks kombeks kanda kohalikke rohelise-punasetriibulisi rahvarõivaid ja sinna juurde kuuluvaid kummalisi helepruune nahast saapaid, mõjub kuidagi äärmiselt vahva vaatepildina.
Lillede ja puuviljade valik võtab muidugi esimese hoobiga silme eest kirjuks. Hüpitan üht tundmatut pikergust loodusandi käes, mõtiskledes, mismoodi see maitseda võiks. Vähemasti tundub lõhn magus ja ligitõmbav.
Reeglina pole õitsvaid lilli ja seemneid müütavad naised kuigi pealetükkivad, mida aga ei saa öelda puuviljamüüjatest meeste kohta.
„Kaugelt olete?“ esitavad nad innuka ja heatahtliku tüüpküsimuse. Me uudishimu pakutava vastu ära tabanud, laovad nad kilekotid kõikvõimalikke puuvilju täis veel enne, kui me õieti asjast arugi saame, lõiguvad puuvilju lahti ja pakuvad lahkesti maitsta. „Eestist? Ahsoo. Väga kena.“
Muidugi anname nõrkusele ja uudishimule järele ja laseme neil kõikvõimalikku võõrapärast ja veidrat lisaks kuhjata, et seda hiljem hotellitoas testida. Minekule pöördudes kuulen, kuidas müüja veel hiljemgi teisele seletab: „Nad on Eestist!“


Osad puuviljad, näiteks maracujad osutuvad kergeks pettekaks – pealt läikiva koore alt tuleb nähtavale kõigest mõni teelusikatäis magusaid seemneid, kuigi kummaline maitseelamus on muidugi juba iseenesest midagi väärt.
Edasi otsustame natuke maa ja taeva vahel kõlkuda ja läheme köisraudteega sõitma. Taoline teguviis pakub suurepärast vaatepilti all mäeküljel laiuvale pealinnale, loendamatutele punakatuselistele majadele ja nende vahel looklevatele maanteedele, mis on ideaalses korras.


Paras üllatus tabab mind hiljem Monte taimeaias, kus tohutu taimse liigirikkuse sees ekseldes ja kuidagi orienteeruda üritades märkan hiigelsuurt monsterat ehk siis täpsema nimega filodendronit kasvamas (pildil), tundes ta käbitaolises rohelises viljas ära turul müügil olnud puuvilja, mis on magus ja banaanimaitseline. Filodendroni vilja söömisel on ka oma nipp – vili kõlbab süüa alles siis, kui roheline koor tükikaupa maha pudenema hakkab. Seda ise väevõimuga lahti sikutada üritades, mis osutub tõtt-öelda päris tõsiseks tegemiseks – et mitte öelda küünistamiseks -, võib tabada üllatavalt kibeda kõrvalmaitse, seega näib ta küpsevat justkui jupikaupa – ühest otsast valmis ja teisest täiesti toores.
Monte aia mineraalide näitus tekitab hiigelsuuri sätendavaid kivimikamakaid vaadates tunde, justkui oleksime kalliskivikoopasse sattunud.
Kokku saab sealses taimeaias uudistada kuni 70 000 erinevat taimeliiki – luuderohud hiiglaslike müüridena kõikjal kõrgumas, värvikirevad põõsad treppe ääristamas, hiigelsuured kõrvitsataolised õied kiviplaatidele tolmukaid poetamas, erepunaste õitega aaloed, tiigid täis kuldkalu, üks närviline kohevasabaline aias ringi jalutav ja justkui ei kellelegi kuuluv kukk oma kanadest alluvatega, kes kõigi külastajate peale ennastunustavalt kisab ja sõbralik ning näljasevõitu luik, kes ei oska mu peo pealt datlit võtta, vaid näpistab oma luise nokaga päris valusalt mu sõrme. Või, mine tea, on tal turistide rohkusest lihtsalt mõningad koordinatsiooniprobleemid tekkinud. :-)


Õhtu poole linna peal tuuritades tulen tõdemusele, et madeiralane näib olevat meeldivalt kunstilembene. Parkides on välja pandud suured tahvlid hiiglaslike värvifotodega, lisaks näivad nad miskipärast armastavat oma koduuksi kaunistada, tekitades sinna kõikvõimalikke maalinguid – küll tuleleeke, loodusvaateid, värvilisi ornamente, rahvariietes inimesi, mida iganes. Üks leidlikum on isegi mingitest plekitükkidest kompositsiooni kokku keevitanud.

Ujumisranda otsides satume tõdemusele, et seda leida polegi nii lihtne. Enamikus randades tabab meid vaatepilt, kus vahune hiidlaine peksab hullumeelset jõudu ilmutades mürinal vastu kaljusid ning see on kõike muud, kui suplema ahvatlev.

Vähemasti on paljudes kohtades kõikvõimalikke basseine, ka mereveebasseine, kus on vähemasti igasugune lainetega võitlemine välistatud.









Madeira 1. päev - Mängult või päriselt?


Neljapäeva õhtu. Tallinn.
Niiskus, uduvihm, läbilõikav tuul, mis ähvardab käekoti mu õlalt maha tirida ja porilompi pühkida, kui ma sellest kümne küünega kinni ei hoia. Tüüpiline siinne sügisilm, mis ei pane oma rõskuses ja halluses enam millegi üle imestama, nii harjunud olen sellega.
Vaatan Rocca parklas seistes korraks ainiti mere poole, üle lahe kõrguva hämuse linnasilueti suunas, mis on mähkunud tihedasse halli loori. Mu meeled ei taha veel õieti päriselt omaks võtta tõdemust, et nüüd ma siis tõesti lähengi. Madeirale. Kaugele ja kummalisele Portugalile kuuluvale paradiisisaarele kesk Atlandi ookeani, millest ma õigupoolest suurt muud ei teagi, kui vaid seda, mida Google mulle välja tuhnida suutis.
Ees ootab kuuetunnine öine lend üle Atlandi ja ma pigem üritan sellele mitte ülemäära mõelda. Hoolimata sellest, et ma pole kunagi ülemäärast lennuhirmu põdenud, heljub samas mingi kerge ebalus siiski kusagil meelte soppides ringi pelgast teadmisest, et varsti ei püsi mu jalad enam turvaliselt maapinnal, vaid olen usaldanud oma hapra elu lennukompanii kätesse.

Mõned tunnid hiljem keerleb mu kõhus ringi mingi kummaline kolmnurkne võileib, mille sinises vormirõivastuses stjuuardess mulle lahke teenindajanaeratuse saatel sülle pistis ja mis isegi üsna talutavalt maitses. Olen üritanud natuke tukkuda ja hoolimata mõningasest ruuminappusest pole olemisel väga vigagi, kuna mahun oma 162cm-ga enam-vähem igale poole ära. :) Lennuki salongis on vaikne, hämar ja üllatavalt soe.
Heidan pilgu aknast välja, selle taga laiub mõõtmatu must pimedus, mida ilmestavad üksikud heledad valgustäpid, mis moodustaks ülalt vaadates justkui hiigelsuure särava meritähe, kes oma kombitsad ööhämaruses laiali on sirutanud.
Mingi linn, ilmselt Pariis, taipan, ja tõdemus sellest paneb mu mõttes naeratama. Millegipärast tundub kõik Prantsusmaaga seonduv mulle kuidagi armas ja oluline. Mingi veider test väitis isegi, et ma olla eelmises elus prantslane olnud. Ja mees veel pealekauba. Nojah, kui neid teooriaid muidugi uskuda, aga ega ma eriti sellesse teemasse süvenenud muidugi ei ole.
Tekk on soe, raamatut pole ma avada viitsinudki. Tukun rahumeeli edasi.

Umbes kell viis varahommikul.
Siin sa siis oled, Madeira. Esmapilgul ei seleta ümbritsevas hämaruses silm midagi ebatavalist – lõunamaa, nagu neid ennegi nähtud ja võib-olla võiksin isegi mõnigat pettumusesööstu tunda, kui ma nii unine ei oleks. Tuttavad õitsvad põõsad, tüüpilised valged, punaste katustega kivimajad, käänuline tee, mis vänderdab mäest üles ja alla. Rahvas valgub aegamööda bussist erinevatesse hotellidesse laiali. Meie hotell on viimane ja meil veab  tõsiselt – unine pruunikspõlenud adminn ulatab meile peale põgusat paberitega sehkendamist võtme ja lift lennutab meid pampudega 6ndale korrusele. Kuuldavasti pidada osad turistid lastama oma tubadesse alles kell 2 päeval. No elu ei saa ju nii karm ka olla.
Mõni tund hiljem teeme Funcali peal esimese tiiru ja eemal, hiidkõrge lihava kummipuu ladvas sidistavat tundmatut linnuparve märgates ja end ümbritsevat lõhnavat, päikeselist, palmideküllast, lopsakalt õitsvat rohelust märgates taban end mõttelt – on see kõik üldse päriselt? Või olen lihtsalt astunud korraks mingisse tundmatusse muinasjuttu ja ärkan peagi, akna taga trummeldamas taas tuttav sügisvihm? Ei ole ju võimalik, et tavalises hallis argipäevas võiks kasvada me ümber sadu külluslikult õitsvaid puid ja põõsaid ning banaanipuul ongi kombeks kasvada hotelli peasissekäigu ees, küpsed kollased viljad allapoole rippu? Aga nii see on ja ilmselt ootab ees veel niimõndagi, mis avastamisrõõmu pakub ja harjumist nõuab.





Reede, 21. oktoober 2011

Minu tegemised Wordpressis

Informatsiooniks veel niipalju, et tekitasin endale hiljaaegu veel ühe blogi aadressil: http://kiirisaar.wordpress.com/
Üritan mõlemas kohas aeg-ajalt midagi kirja panna ja seejuures jälgida, et kuigi nad mõlemad kajastavad mu loomingut ja tegemisi, siis et nad kindlasti lausa üks-ühele ei kattuks. Siia kuhjan ilmselt rohkem pildimaterjali ja sinna võib-olla kriban rohkem ilukirjanduslikus laadis tekste.

Seega olete igal juhul teretulnud sinnagi lugema!

Minu artikkel päevaloona Teksteris esilehel!


Nii. Ja vahepeal üks kiire uudis. Nimelt tegi hiljaaegu Teksteri toimetus mulle ühe väga üllatava ja toreda ettepaneku – kirjutada nende väljaande järgmisele numbrile esilehelugu, ehk siis, nagu nad ise ütlevad, päevalugu.
Kuna külastasin hiljaaegu Madeirat ja need elamused olid mulle endale hetkel kõige meeldejäävamad, pakkusin, et kas see võiks olla reisimuljeid kajastav, millega nad ka kenasti nõusse jäid.
Lugu sai ise eile (neljap, 20.okt.) üles ja asub siin:

Seda saab täiesti tasuta lugeda, nagu kõiki teisigi Teksteri päevalugusid ning loole olen lisanud  ka 5 meeleolukat värvifotot, mis kindlasti siia blogisse üles ei jõua, seega soovitan kõigil tulla tutvuma! Kuna lugu tervikuna ise on märksa pikem, ei mahtunud see esilehele täies mahus üles, kuid seda saab täisversioonina lugeda loo lõpus leiduval lingil. Selleks tuleb küll sisse logida, aga ehk pole see ülemäärane vaev J, sest lugu ise sai väga lahe ja muljeterohke ning kuna nad soovisid seda kindlasti täies mahus säilitada, siis pakkus toimetus välja sellise paindliku lahenduse, et terviklugu ilmub järjeloona kolmes osas ja selle leiab sisse logides järjejuttude alajaotusest.
 Siin blogis ma Madeira reisist taolises humoorikas võtmes kindlasti rääkima ei hakka, et kaitsta Teksteri õigusi.
Lisan lõppu lihtsalt ühe tutvustava lõigu, et teis huvi äratada:

„Kuule, see puu kasvab mul ju lillepotis!“ teen linnaparki läbides järgmise avastuse, silmitsedes hiigelkõrget noliinat, milles olen võimeline ära tundma oma armsa paarikümnesentimeetrise toataimekese, mida kodus aknalaual poputanud olen, kuid mille latv küünitab end ülisoodsas kliimas, mis ei tea mitte midagi kehvast suusailmast, kuhugi pilvepiiri poole ja mille elevandijala-sarnase tüve ümbert ei ulatu õieti kinnigi võtma.
Kuna suveperioodil praktiliselt ei saja, on paljudes parkides hiigelsuurtele tahvlitele üles paigutatud kõikvõimalikke fotonäitusi.

Piltidel on ühest Madeira botaanikaaiast pärinev, lopsakalt õitsev taimeke ja teisel fotol vabaõhunäitus Madeira moodi.

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Madeira rohelusse ära kadudes

Nonii. Ja nüüd olen ma küll piisavalt kaua siit eemal olnud, seega on vist küll viimane aeg end näole anda. J
Vabanduseks ütlen ehk niipalju, et olin vahepeal ära, Madeiral, ja mul on ilmselt plaanis siia üles riputada üsna palju meeleolukaid fotosid sealsest uskumatust troopikast.
Tõtt-öelda kahtlesin ma algul natuke, kas ma üldse hakkan siia oma reisimuljeid kirja panema, kuna mu blogi üldine suunitlus on siiski eelkõige enda loomingu ja sellega seonduva kajastamine.
Aga samas võiks seda siis võtta ehk seesuguses võtmes, et kas reisimine ja muu maailma muljed pakuvad inspiratsiooni ja kui, siis missugust. Kuna olen üsna suur loodusefänn, siis ilmselt oskate isegi vastuse ära aimata.
Foto on tehtud botaanikaaias, selle taga laiub mäeküljel Madeira pealinn Funchal, kus paiknes ka mu hotell ja taamal loksub mõõtmatult suur ja sinine Atlandi ookean, mis püsib tänu Golfi hoovusele aastaringselt soe. Pildil nähtavad lilled on madeiralaste rahvuslilled estreliciad, mida nad armastavad oma kõiksugu erinevatele suveniiridele maalida.
Kokkuvõtvalt oli igati vinge ja äärmiselt meeldejääv reis, aga sellest kõigest siis juba natuke hiljem.