Teisipäev, 8. jaanuar 2013

Uut lugemist minult Saladuste talvenumbrites


Ilusat uut alanud aastat ja aitäh, et mind ikka loete! :)
Ajakiri Saladused jaanuarinumber peidab enda kaante vahel taas kahte minu lugu. Üks neist on novell "Talv kassitapumetsas" ja lisaks hakkab jaanuarikuust jooksma järjejutuna ka mu sürreaalse alatooniga novell "Ööd vahtravalgel."
"Talv kassitapumetsas" kujutab endast kaht üpris vastandlikku karakterit, lapsepõlvesõbrannasid Tiiat ja Miinat. Esimene neist on heaolu ja külluse sees üles kasvanud, teine kantseldab joodikust ema, püüab end ümbritsevaid kasinaid elamistingimusi pisut inimväärsemaks siluda, koolis ja tööl käia ning venna eest hoolitseda. Hoolimata varakult õlgadele laskunud vastutuse raskusest on temas selgroogu üle jõu käivat koormat nurisemata kanda. Lugu räägib kahe väga erineva inimese sõprusest, kes sisimas polegi tegelikult kuigi erinevad.
Mingis mõttes oli seda lugu lihtne ja samas keeruline kirjutada. Miina kodumaja ümbrust oli mul üpris lihtne ette kujutada. Selles on elemente mu enda lapsepõlvest – näiteks suur mõhnaline õunapuu, mille auklik tüvi sobis tõepoolest hästi kodumängus kraanikausi aset täitma, maaelu avarus ja loendamatud mängupaigad. Keeruliseks kujunes võib-olla Miina karakteri visandmine. Teismeliste sisemiste sasipundarde sügavuse mõistmine jääb lugejal endal lahti harutada.

"Ööd vahtravalgel" on aga lugu müstikasõpradele. Panin ta eelmisel sügisel kirja tegelikult lihtsalt iseendale mingist sisemise vabanemise soovist. Ajakirja jaoks sai lugu keeleliselt pisut kergemaks ümber tehtud.
On öö. Kõikjal valitseb pimedus. Nii su ümber kui sees. Sa ei taha mitte midagi. Kõige vähem soovid sa näha enda pilku kusagilt tolmuselt vaateaknalt vastu peegeldumas, kuna tead, et nähtav kohutaks oma tühjuses sind rohkem kui miski muu. Su ümber on suurlinn, aga sa õieti ei tajugi seda. Sa oled kõigest üks tilluke piisk lõputus inimmeres, aga sul pole vähimatki aimu, miks sa selles hulbid. Niisamuti, nagu ümbritsev, on kaotanud ka aeg oma tähenduse, jagunenud justkui kaheks perioodiks – ühiseks ajaks ja ajaks peale Teda. Selles pole midagi peale mustava pimeduse, mis kätkeb endas ühtaegu nii piina kui kergendust.
Kirjutamise erakordsus seisneb võimaluses leida loole lahendusi, mis saavad eksiseerida vaid fantaasiates. Nõnda ilmub Rebecca teele ebamaine olevus Zaf. Peletav ja lummav, tontlik ja seletamatu, sõber ja vaenlane korraga. Zaf aitab Becil siseneda talle olulise inimese meeltesse, leidmaks sealt saamata jäänud vastused.
Suure ringiga aga viivad kõik teed lõpuks siiski iseendani, arusaamiseni iseendast. Mõistmiseni, et ka peale kõige pilkasemat ööd tõuseb millalgi taas päike ja pimedus kaob.





Novell "Talv kassitapumetsas" Saladuste jaanuarinumbris

Postitan siia katendi novellist "Talv kassitapumetsas." Täismahus lugu loe ajakirja Saladused jaanuarinumbrist.


Tubades võtab meid vastu vaikus ja nõrk kartulipraadimise lõhn. Miina lükkab saapad kodusel kombel jalast ja lajatab kõhna toidukompsu köögilauale.
Grill-lõhet mul sulle kahjuks pakkuda ei ole, aga teed võin teha,“ pakub ta.
No tee siis,“ olen päri.
Miina teeb osavalt pliidi alla tule ja õhku heljub puude männivaigulõhna. Köögikapid pauguvad energiliselt ja peagi sahiseb kriimuline teekann pliidil.
„Naabrimees lubas kevadeni puid laenata. Päris külma kätte õnneks see talv ei jää,“ ütleb ta. „Vaata ringi, kui ära minestada ei karda.“
„Seda kavatsust mul küll ei ole,“ lausun reipalt, riputan mantli varna, silun juukseid ja astun elutuppa.
Millal sa siin viimati käisidki?“ hõigatakse mulle köögipoolelt.
Ei mäleta. Kõigest paar korda olengi käinud, aga see oli nii ammu. Ühe korra vist suvel, kui me umbes kümnesed olime. Käisime vaarikal ja pärast vedasime sületäie vaarikavarsi kööki, et neist endale onn ehitada.“
Ah, see oli lõbus,“ naerab Miina. „Mutt taples selle sodi pärast hiljem nagu pöörane.“
Jään jahmununa seisma. „Said selle eest karistada või?“
Muidugi,“ kõlab muretu hääl. „Loomulik elu osa, ära pane tähele.“ Mu kohkunud ilmet märganud, lisab ta: „Eeldan, et sinu printsessi-maailmas ei juhtu selliseid asju isegi kõige hullemates unenägudes?“
Mida? Peksu? See on mingi vaeste ühisosa või? Sa oleks pidanud sellest kellelegi rääkima! Lastekaitse oleks appi tulnud.“
Jajah. Igati ilus stsenaarium. Mutil võetakse vanemlikud õigused ära, meid vennaga pistetakse kuhugi jõledasse lastekodusse, kus vägivald omandab lihtsalt pisut teise vormi. Vinnilised kasvandikud, kel rusikad igavusest sügelevad, tulevad ja nüpeldavad kambakesi ja kõigil on lõbu laialt. Tänan väga, aga pigem hingitsen oma näruse nelja seina vahel edasi. Pealegi saan aasta pärast täiskasvanuks ja võin teha mida tahan.“
Ohkan pikalt. „Kuule, lastekodud on täitsa kenad asutused. Saate vennaga vähemalt inimväärsed elamistingimusedki.“
Miina teeseldult kaastundev pilk rändab üle mu näo. „Näed, tibulinnu. Tegid ikka vea, et minusugusele praakeksemplarile end impulsiivselt sappa haakisid. Sa pole välisuksest õieti kaugemalegi saanud ja oled juba šoki äärel. Aga meiesuguste elu ongi selline. Külm tuba ja ükskõiksus. Viin ja valed. Praekartulid ja peks. Äkki pöörad enne otsa ümber, kui mu isikliku elu haletsusväärsed seigad su õrna meele liiga läbi raputavad?“
Tead mis.“ Libistan sõrmedega rabedalt läbi juuste ja kõnnin edasi. „Ausalt öeldes olen ma natuke väsinud sellest, et sa minust kogu aeg nagu mingist mõttetust nipsasjakesest mõtled.“
Anna siis põhjust teisiti mõelda.“
Kallutan pea viltu. „Sa lihtsalt norid enese lõbustamiseks, eks?“
Sinised silmad kompavad mind. „Küllap vist. Eks ma aeg-ajalt tahan testida, on sulle paabulinnusulestik juba selga kasvanud või ei.“
Puhken naerma. „Tead, mis on sinuga suhtlemise eelis?“
Miina paneb teekannu käest, teeb veidrat nägu, aga jääb sellegipoolest kuulama.
Sa pole igav. Sa võid olla tujukas, külm, trotslik ja vihane, aga sinuga pole mitte ilmaski igav.“
See on küll rõõmustav diagnoos,“ nöökab ta irooniat varjamata.
Vaatan ringi. Kulunud vaibad, pleekinud tapeet, odav ajast ja arust mööbel, narmendav tugitool. Seintel paar võidunud moega mustvalget pilti ja üks lapsekäega saamatult visandatud joonistus. Sellegipoolest on kõik laitmatult korras ja puhas. Hoolega üles tehtud voodeid katavad pitspadjad ja värvirõõmsad heegeldatud tekid, mis sunnivad mind lähemale astuma ja katet puudutama.
Ise tegin,“ ütleb Miina mu pilgu peale selgituseks. „Sa üllatuks omajagu, kui kuuleks, kui odavalt kaltsukatest lõnga saab. Vahel harutan mõne vana kampsuni üles ja nõnda saab materjali lisaks. Kooli käsitööõpetaja lubas mul käsitööklassi kangastelgi kasutada ja varsti saan uued vaibad ka põrandale. Mingisugunegi katse seda põrgut natuke viisakamaks siluda.“
Hämmastav,“ nendin. „Ma ei saa niitigi nõela taha, ilma et ma sõrme ei torkaks.“
Kirjuta see tillukene ebaõnn oma liiga hea elu arvele,“ nöökab Miina, aga ma lasen märkuse kõrvust mööda. Kipakalt halvasti värvitud riiulilt vaatab mulle vastu sirge rivi inglisekeelseid raamatuid. Libistan oma hämmeldunud sõrmed üle paksude teatmeteoste kaante. Märkan sõnaraamatuid ja paari võõrkeelset bestsellerit.
Õpid inglise keelt?“
Jep. Tahan Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima minna. Kui nad seal muidugi šokki ei lange, et keegi kirbatanu ja külmavõetu nende uksele koputada söandab.“
Tubli oled,“ nendin tunnustavalt. „Ma imestasingi alati vaikselt, kuidas sa nii hästi inglise keelt oskad.“
Poolvend elab Iirimaal. Temaga saab Facebookis suheldes päris head keelepraktikat.“
Ja teine kord?“
Mis teine kord?“
Millal sa teist korda siin käisid?“
See oli vist millalgi põhikoolis ühel sügisel, kui me väljas vabaõhukohvikut pidasime ja su köögist kohvikannu pihta panime, et sellega põõsaste vahel mängukohvi keeta.“
Seda ma mäletan,“ naerab Miina ja ta ilme muutub hetkeks päikeseliseks. „Pärast oli mul tükk tegu, et selle seest liiva kätte saada. Kannust ei saanudki enam asja. Aga ma ostsin salaja uue ja mutt ei märganud midagi.“
Märkamatult on köögilauale ilmunud valged ohakaõitega kruusid, milles aurav roheline vedelik ujutab köögi üle mõrkja piparmündilõhnaga. Kapipõhja peidunurgast ilmub lagedale väike küpsisepakk.
Suhkrut mul ei ole,“ vabandab Miina.
Pole lugu.“ Istun nagisevale kolmejalgsele taburetile, rüüpan teed ja olen leplik.
Millest sa kõige enam puudust tunned?“ söandan lõpuks pärida.
Miina mõtleb natuke ja kehitab siis talle omase kuivusega õlgu. Mõistan, et mu küsimus on talle pisut vastumeelt.
Õigupoolest – mitte millestki."
Miina krõbistab küpsise lõpuni ja pühib kampsunikäisega laualt küpsisepuru kokkupoole. „See halamine miks ei ole nii või naa, on nagu kiiktooliga kiikumine. Võtab hullupööra energiat ega vii kuhugi. Natuke pean veel vastu pidama ja jalad alla saama. Küll ma oma elu jonksu saan, ära põe!“ Ta pilku ilmub naerune säde. „Vahel on see muti kantseldamine lõbuski. Kui ta joogise peaga voodist välja kukub ja me vennaga teda sinna tagasi sikutame, paneb ta tavaliselt sellist hullu teksti, et naera ribadeks.“
Aga tegelikult, Miina?“
Mis tegelikult?“
Sa oled terve elu elanud nagu mingis neetud hullumajas. Mis sind selle kõige juures kõige rohkem häirib?“
Miina vaikib pikalt ja vahib õue. Väljas pimeneb.
Kas sa ootad nüüd, et ma ütleks, et jube kahju ikka, et mu ema ei sündinud inglitiibadega, kuldsete kapjadega või omaks siis vähemasti viit erinevat magistrikraadigi, et meist normaalsed inimesed kasvatada? Ptüi!“
 „Ma räägin tõsiselt.“
„Sinu viga ongi see, et sa püüad olla hirmus tõsine ja asjalik, aga see ei tule sul kuigi hästi välja. Tühja neil kõrgesti koolitatutel alati oma pere jaoks aega on! Vaata oma papsigi. Palju tal on üldse reaalselt mahti su muresid ära kuulata?“
„Piisavalt.“
Ära valeta endale! Kompensatsiooniks selle eest sind asjadega üle külvataksegi. Sa oled liiga pime, et sellest aru saada. Hinges oled sa sama üksi nagu mina. Selle pärast sa mu küljes ripudki ja loodad, et meie vahel on mingi seletamatu teineteisemõistmine.“ Miina naaldub lähemale ja ta hingeõhk kõrvetab mu kõrva. „Sa peaks kuu aega kuuris elama, siis võib-olla saaksid minusugusest aru. Praegu ainult teed malbet ja kaastundvat nägu.“
Ma olen sinust alati aru saanud.“
Tõesti? Sulle peaks kangekaelsuse eest medali andma.“
Muigan. „Miks mitte? Kartulist medal sobib väga hästi.“
Miina luristab ninaga ja vaikib pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkab, on ta toon sootuks teine. Mõtlik ja aus. „Kui sa just teadma pead, siis… võib-olla ma tunnen kõige enam puudust sellest, et vahel kellegagi inimese moodi juttu ajada. Kellegi seesugusega, kelle ainuke mõte ei pöörleks ümber selle, kust uus pudel saada. Umbes nii, nagu meie sinuga praegu. Ma arvan, et sellest piisab täiesti.“
„Aga su ema?“
Mis temaga on?“
Küllap sa vihkad teda elu lõpuni, et ta sulle seesuguse lapsepõlve kinkis.“
Miina võtab suure lonksu teed, köhib natuke ja paneb tassi valju kolksatusega tagasi lauale. „Miks sa arvad, et ma teda vihkan?“ pärib ta kerge üllatusevarjundiga. „Ta on lihtsalt üks omadega kimpus memmeke, kelle elu on veidike metsas. Ja ausalt, mul on temast pigem kahju, et ta pole osanud õigesti elada. Üks vale valik teise järel, kuni minnalaskmiseni välja. Tegelikult olen talle lausa tänulik.“
Tänulik? Kuidas kellelegi seesugusele saab tänulik olla?“
Saab ikka. Ta on igati väärt eeskuju, missuguseks ma eales saada ei taha. Kui mingi jama silmapiirile ujub ja seesugune tunne tekib, et lööks tõesti kõigele käega, piisab mul ainult mutile mõtlemisest, et selg sirgu lüüa ja hambad ristis edasi rühkida.“
Sa oled kõige vapram inimene, keda ma tean,“ tunnistan vaikselt.