Pühapäev, 23. veebruar 2014

Katkend romaanist "Martin Greeni juhtum"

Postitan lugemiseks katkendi romaanist "Martin Greeni juhtum"

Kirjastanud: Tänapäev
Ilmumisaasta: 2011
Kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud noorteromaanivõistluse auhinnatud teos
Lehekülgi: 307
Zanr: Müstikasugemetega põnevik
Katkend pärineb lehekülgedelt 32 - 50




Umbes tunni aja pärast, kui kaldusin juba arvama, et mu külmavõetud jalgadest ei saa enam eales asja, juhtus midagi sootuks ootamatut.
Mu vaatevälja, enam-vähem samasse paika, kuhu eelminegi kord, ilmus siluett. Jäin seda täiesti jahmunult silmitsema, unustades nii oma külmatunde, hingevalu kui ka peaaegu lõpuni põlenud sigareti sõrmede vahel. Sekundi pärast jõudsin arusaamisele, et kuigi ta oli sedapuhku riides sootuks teisiti, kandes korallpunast spordijopet ja liibuvaid heledaid teksaseid, ei saanud see olla keegi muu kui tema. Blondid juuksed voogasid samamoodi lahtiselt lopsaka kosena õlgadel, olles täis tipitud tuhandeid sädelevaid räitsakaid, mis muutsid teisel pool teed seisva tüdruku tänavalampide öises kumas kellekski muinasjutuprintsessiga sarnanevaks olevuseks. Ainus, mis ta suhteliselt moodsa ja tänapäevase imagoga kuidagimoodi kokku sobituda ei tahtnud, oli kohver. Täpselt samasugune pruun päevinäinud nahkkohver, mille ta mu köögitoolile jätnud oli, ja mida, kui ma nüüd just väga mööda ei pane, vist viimati viiekümnendatel kanda armastati. Tüdruk hoidis seda kramplikult paremas käes ega vaadanud minu poole, püsides samasuguses vaikses tardumuses, mis oli mulle tuttav juba eelmisest korrast.
Kustutasin aegamööda sigareti ning kõndisin vaikides üle tee, suutmata seejuures isegi ülemäära imestada, et mu jäätunud jalad mind üldse kanda suutsid. Jäin tüdrukust paari meetri kaugusele uurivalt seisatama, kohandades hääle sõbralikuks. Tõsiasi, et ma teda uuesti nähes lausa absurdselt rõõmustasin, jahmatas mind ennastki. „Hei, kuidas läheb?”
Hallid silmad libisesid jahedalt ja üksjagu üllatunult minu omadesse. Neis külmuse kohtamisega olin ma tegelikult arvestanud. Ta ei tundunud vähimalgi määral seesuguse tüdrukuna, kes igale suvalisele tüübile, kelle hulka kuulusin ilmselgelt ka mina, naerdes kaela oleks viskunud.
Ma ei tea, tänan küsimast muidugi. Kuidagi ikka.”
Seirasin hetkeks ainiti ta punast jopet, mis tundus täiesti uus ja tõenäoliselt üsna kallis, pannes mu oletama, et ilmselt on talle kõik siiski meenunud ning ta on kenasti koju tagasi jõudnud.
Märkasin, et tüdruk on end üsna tugevalt meikinud, mis mõjus pigem sõjamaalingu kui jumestusena, jättes ta hapruse ja haavatavuse sedapuhku kuidagi kummaliselt varju.
 „Kõik on vist kombes, nagu ma aru saan?”
Tüdruku silmis välgatas üllatus. „Vabandage, kas ma tunnen teid?”
See ootamatu küsimus hämmeldas mind tublisti, pannes mu teda uurivalt ja sootuks teistsugusel pilgul silmitsema. Needsamad hallid silmad, pehmed näojooned, väike lohk lõual, sama tooni juuksed – vaatluse tulemusena olin siiski enam-vähem sajaprotsendiliselt veendunud, et eksimine polnud võimalik, kui tegemist polnud just identsete kaksikutega. Rõhutatult tugev silmalainer ja tumepunane läikiv huulepulk muutsid ta küll pisut võõramaks, ent seejuures siiski täiesti äratuntavaks.
Pistsin käed taskusse, üritades enesekindlana välja paista. „Minu meelest küll. Sa jätsid oma asjad minu poole.”
Tüdruk mõõtis mind pika pilguga, milles ei vilksatanud ainsatki äratundmishelki. „Mida sa veel välja mõelda suudad?”
Kehitasin vaoshoitult õlgu ja süütasin aja võitmiseks uue sigareti, hoides tooni meelega kerge ja huvituna, et end mitte päris lolliks teha. Kes teab, võib-olla oligi see mingi segane kaksikute mäng, mille mõte mulle arusaamatuks jäi?
Ootad kedagi?” söandasin viimaks pärida.
Korraga tundus tüdruk ebalev. „Ma ei tea. Vist mitte.”
 Mu pilk riivas uuesti kohvrit ta käes. „Reisid kuhugi?”
Tüdruk silmitses oma pagasit peaaegu õnnetult, justkui kannaks ta kaasas midagi, mida ta tegelikult vähimalgi määral näha ei soovinud. „Ma ei usu.”
Tõmbasin sigareti aeglaselt lõpuni, mille vältel ei juhtunud midagi muud kui see, et meist möödus taas tuttav lumesahk ja tüdruk hoidis pilgu stsenaariumikohaselt tee äärde lükatud lumevallil, justkui võiks sealt iga hetk välja hüpata mõni abivalmis härjapõlvlane, kes sõrmenipsu peale meile mõlemale mõistuse pähe tagasi tooks. Või siis vähemalt üritaks inimkeeli selgitada, mis siin, põrgu päralt, õieti toimub.
Aeg läks ja kuna seda siiski juhtuvat ei paistnud, tuli mul lõpuks paratamatult ohjad üle võtta.
Igatahes,” märkisin kuidagimoodi eneseväärikust säilitada üritades, „su õe kohver on minu pool. Annan selle äkki sinu kätte, mis sa arvad?”
Tumepunane suu väändus nõutult. „Mida sa sellega mõtled?”
Täpselt seda, mida ütlesin.” Muljusin sigareti pikkamisi vastu prügikastiäärt laiaks, jälgides eemalolevalt, kuidas see kokkupuutest lumega silmapilkselt visisedes kustus. „Ma ei ela kaugel, tule kaasa, see ei võta kaua.”
Tüdruk loovutas vähimagi võitluseta oma kandami ja kõndis kuulekalt mu kõrval Subaruni, vaikides samamoodi terve tee, huuled kõvasti kokku surutud ja pilk ainiti enda ette suunatud.
Kui me minu poole jõudsime, kissitas ta nagu eelmiselgi korral eredas päevavalguslampide kumas ehmunult silmi ja jäi esikusse tardunult seisatama, justkui oleks kogemata keelatud pinnale astunud.
Soovimata ta trikkidest end rohkem petta lasta, kõndisin oma avatud kööginurka ja tulin hetke pärast kohvriga tagasi. „Näed, siin see on. Kõik on alles, võid üle kontrollida.”
Tüdruk silmitses uurivalt kohvrit ja seejärel mind. „See pole minu oma,” teatas ta äkki.
Ma ei mõtlegi, et sinu.”
Mu hääles kõlas sunnitud rahu nagu mingil B-kategooria näitlejal, kes pole küll päris veendunud, missugust lavastust tal parasjagu etendada tuleb, omades seejuures siiski head tahet asjaga talutavalt ühele poole saada. „Ole nii kena, vii see oma õele ja ütle talle, et Martin tervitab.”
Mul ei ole õde,” kõlas uus ja järjest veidram väide.
Nõksatasin oma külalisele hämmeldunult otsa vaatama ja panin kohvri, mida ta tõrjuva kehakeele järgi otsustades vastu võtma ei soostunud, meie vahele – täpselt võrdsele kaugusele teineteisest – maha. Selle mõlemad sangad vajusid uuesti lonti, tuues endisest selgemini esile sarnasuse vana hüljatud jahipeniga.
Või nii. Tähendab, see oled siis sina?”
Mis mina?”
Tüdruk eilsest õhtust.”
Anna andeks, aga ma ei saa aru, millest sa räägid.” Hääl oli jahe, võõras ja kauge, justkui seisaks me ikka veel tänaval nagu kaks võhivõõrast.
Silmitsesime teineteist uurivalt. Hall pilk püsis mittemidagiütlev, sealt polnud võimalik midagi välja lugeda. Hetke pärast jõudsin ainumõeldavale järeldusele, et ta mälukaotus on ilmselt sügavam, kui ma esmapilgul oletadagi oleks osanud.
Hea küll,” pomisesin viimaks rahustavalt, libistasin sõrmedega läbi juuste ja vaatasin arupidavalt ringi, kaaludes samaaegselt võimalust, kas mul õnnestub ta hommikul kuidagimoodi haiglasse kupatada.
Ee… Kuigi sulle vist ei meenu, siis… ma elan siin,” alustasin mõnevõrra ebalevalt. „Mu nimi on Martin. Sa võid vabalt siin ööbida.” Osutasin lõuaga diivani poole. „Eile magasid sa seal, aga kui sa juhtumisi meelt oled muutnud, siis võin vabalt ise diivanil tukkuda.”
Tüdruk näris oma lopsakat alahuult, nii et pärlvalged hambad erepunase pumatiga pisut määrdusid, ja kõhkles. „Ma hakkan parem vist siiski minema.”
Mu hääles kõlas nõrk iroonia. „Jah? Ja kuhu?”
Ainus temapoolne reaktsioon oli napp õlakehitus.
Sinna tänavanurgale?”
Ilmselt küll. Mis siis?”
Astusin lähemale ja silmitsesin teda uurivalt, kuid hallid silmad jälgisid mulle otsa vaatamise asemel pingsalt mu läikivat parkettpõrandat. Miski selles näis teda isegi ülemäära murelikuks tegevat.
Süüa tahad?” küsisin lõpuks, suutes ühisele hommikusöögile mõeldes vaid suurivaevu naeratamast hoiduda. „Sulle vist meeldib röstsaiu võiga katta?”
Mu lõbusana mõeldud tähelepanek läks tüdrukust mööda, kuna ta silmad uurisid ikka veel võrdlemisi häiritult parketi puidumustrit. „Tänan, aga ma ei soovi midagi.”
Noh, ega ma muidugi peale ei käi.” Ulatasin talle uue saunalina ja seekord, juba märksa targemana, kohe ka hommikumantli.
Aga…” Ta tõstis silmad ja näperdas tükk aega kärsitult pehmet kohevat froteepampu enda käes.
 „Jah?”
Mul ei ole raha, et sulle öömaja eest maksta.”
Muigasin. „Kuigi sulle vist ei meenu, olen seda kardetavasti juba kuulnud.” Köhatasin hääle puhtaks. „Kas sa tõepoolest arvadki sedasi, et mu meelisajaviide on linna pealt peavarjuta ja mälukaotusega tüdrukuid üles korjata, et nende pealt teenida?”
Mu märkus pani ta millegipärast sunnitult itsitama ja mind otsekohe mu mõtlematuid, kuigi seejuures sundimatuna mõjuma pidanud sõnu kahetsema.
Kõik võib olla, Green,” kostis ta hooletult, pani pehme nutsaka otsustavalt diivaninurgale, et end sulejopest aeglaste läbimõeldud liigutustega vabastada.
Jõllitasin üha kasvava hämmeldusega, kuidas ta mulle juba tuttavaks saanud sujuvusega üle põranda liugles, et jope, mis väljas nähtud korallitooni asemel nüüd millegipärast hoopis tumepunasena tundus, varna riputada. Silmitsesin oma salapärast külalist ainiti, kui ta end ringi pööras, blonde läikivaid juukseid automaatselt kohendas ja mulle aegamisi taas lähenes. Mu pilku nähes libises ta silmist läbi põgus flirtiv naeruvirvendus, mis järgmisel silmapilgul sama kiirelt kustus.
Tajusin üsna selgelt, et peale riietuse ja meigi oli temas midagi sootuks teistmoodi kui eelmisel korral. Ma ei osanud seda õieti sõnadessegi panna, see polnud otseselt midagi määravat, pigem kuidagi alateadlikult tunnetatav. Miski ta olekus oli hoopis teistsugune – tüdruk tundus märksa enesekindlam ja hoolimatum kui eile, seega ei suutnud ma siiski päris lõpuni kindel olla, kas tegemist on üldse sama isikuga või mitte.
Segadust kuidagi varjata püüdes otsustasin turvalisuse mõttes eileõhtuse stsenaariumi juures püsida.
Nagu näen, on sulle mu perekonnanimi meenunud?” avaldasin maailma kõige rahulikumal moel viimaks oma hämmeldust. „Mine tea, äkki me tõesti tunnemegi teineteist? Kus koolis sa käisidki?”
Tüdruk ohkas ja ma tajusin selles tüdimust. „Ma tõesti ei mäleta.”
Sa ei mäleta midagi?”
Ei.”
Isegi mitte seda, et sa eile siin olid?”
Kas ma olin eile siin?” Ta vaatas uskumatult ringi, nagu näeks kõike tõepoolest esimest korda.
Olid.”
Tüdruk paistis hetkeks segadusse sattuvat. „Aga… see pole ju   võimalik.”
Üritasin säärases tavatus olukorras jääda nii sundimatuks kui võimalik. „Noh, pole hullu, kas tead. Vannituba on seal. Kasuta kõike, mis meeldib. Tunne end mugavalt.”
Tüdruk nõksatas justkui käsu peale liikvele, kiirustades tõtakalt näidatud suunas.
Omapäi jäänuna üritasin samaaegselt taas nii peas kui ka elamises mõõdukat korda luua. Korteriga läks enam-vähem õnneks, mida ei saanud paraku öelda mu meeleseisundi kohta. Ringi sebides märkasin, et tüdruk oli jätnud oma kohvri täpselt samasse kohta kuhu eile, tundmata selle vastu vähimatki huvi. Kaalusin seda hetke käes, tundes korraks lausa üleloomulikku uudishimu: kas on võimalik, et see võis sisaldada samasugust vana kampsunit, nürisid värvipliiatseid ja muud träni, milles ma juba sobranud olin? Pärast põgusat kõhklust panin kohvri põrandale tagasi, loobudes targu plaanist ta asjades tuustida.
Kui tüdruk lõpuks õhetava ja tilkuvana vannitoast tuli, märg rätik turbanina ümber juuste keeratud, ja minu kõrval diivanil istet võttis, tegin sellest ettevaatlikult juttu.
Sa ei mäleta, kas sa oled üldse siit linnast või kusagilt kaugemalt?”
Tüdruk mõtles hetke. „Pole aimugi.”
Mingi ootamatu idee ajendil vinnasin lauanurgalt sülle oma valge Maci läppari ja avasin kaane, klõpsides erinevatele Tallinna panoraamidele. „Kas miski tundub tuttav?”
Tüdruk nihkus sentimeetri võrra lähemale ja ta tardunud pilk püsis ainiti helendaval ekraanil. Lõpuks nõjatus ta diivani seljatoele tagasi, hääles kõlamas tusane allaandmine: „Kahjuks mitte.”
Lootust kaotamata klõpsisin seejärel lahti mõningaid teisi suuremate linnade vaateid, ent mu kummaline külaline ei leidnud – või siis ei tahtnud meelega leida – mitte kusagilt ainsatki pidepunkti.
Oo-kei,” venitasin lõpuks, tahtmata lüüasaamist tunnistada, ja panin läppari lauanurgale tagasi. Sõnatu rõhuv vaikus virvendas raske ja arusaamatuna me vahel. Siiski üritasin selles pooleldi eksinuna mingit viisi huupi teed leida, lobisedes niisama pealiskaudselt ühest ja teisest, taibates seejuures, et tüdruk ei kuulanudki mind õieti.
 „Eile öösel ütlesid sa midagi kummalist,” märkisin lõpuks vaikselt.
Mind ei olnud eile siin,” kõlas maailma kõige veendunum jahe vastus.
Olgu peale,” sõnasin allaandvalt, silmitsedes ühe lubamatu viivu sillerdavat veeniret, mis tüdruku meelekohalt aegamööda hommikumantli kaelusesse nõrgus. „Keegi, kes oli sinu moodi, väitis, et mäletas üht kollase kannuga kööki. Kas sa juhtumisi tead sellest midagi?”
Kollase kannuga kööki?” Hallid silmad pöördusid hämmeldusega mulle otsa vaatama. „Kas see on mingi maal?”
Naeratasin hapukalt, tõdedes endamisi, et ilma meigita nägi tüdruk kahtlemata märksa parem välja. „Mul pole tegelikult õrna aimugi. Kuigi see võib täitsa vabalt ka maal olla.”
Ei, ma ei mäleta päris kindlasti mingit maali,” täheldas tüdruk mõne aja pärast. „Ma ei usu, et ma kunagi üldse mingitel kunstinäitustel käinud oleks.”
Sa ei usu, aga päris kindlalt siiski ei tea?”
See teeb vist ühe ja sama välja.”
Ta väitele vastu vaielda soovimata rändas mu pilk uuesti kohvrile. „Võib-olla peaksid siiski oma asju uurima?”
Milleks?”
See aitaks sul meenutada.”
Enne, kui ta vastu vaidlema oleks jõudnud hakata, tõusin otsustavalt püsti, võtsin kohvri ja asetasin selle diivanile meie vahele. Tüdruk silmitses tusaselt ja tõrksalt oma kandamit, justkui võiks seal peituda mõni vana vihavaenlane. Ühe põgusa, kartusest kantud viivu mõtlesin, et võib-olla tekitab see temas taas samasuguse hirmusööstu nagu eile.  Tüdruk põrnitses kohvrit, kulm kortsus, kuid hetke pärast näis ta otsusele jõudvat: mühatas pahaselt, avas hooletu õlakehituse saatel pagasi ja õngitses seal leiduva aegamisi lagedale, asetades asjad lauaservale korrapärasesse ritta.
Silmitsesin nähtavale ilmunut üha suureneva uskumatusega. Kohvris oli täpselt viis asja: tühi puidust niidirull, tükk roosat kriiti, väike kokkupandav ilma nuppudeta malelaud, sinised number 42 meeste tennised ja tilluke marmorist elevandikujuke, mille vasak kõrv oli pisut murenenud.
Mu pilk püsis esemetel, hinges täielik arusaamatus. Neis oli veel vähem mõtet või loogikat kui eilse kohvri sisus.
Kas see staff ütleb sulle midagi?” pärisin viimaks.
Tüdruk oli vahepeal märkamatult lahti klõpsanud ruumi teises servas seisva teleri ja ta pilk oli libisenud helendavale ekraanile, kus hiline ilmateade jätkuvat lumesadu lubas. Tema olekust paistis, et ta oli oma kummalisevõitu kraami juba täielikult unustada jõudnud.
Mis asjad?” küsis ta eemalolevalt. Ilmateade asendus muusikakanaliga.
Tõstsin niidirulli pisut kärsitult ta nina ette. „Näiteks see? Mida see sulle ütleb?”
Tüdruk fokuseeris oma halli pilgu pooleldi vastu tahtmist niidirullile, millega ma endiselt ta nina ees vehkisin, ja korraga tundus ta vihane. „Mida see sinu arvates mulle siis ütlema peaks?”
Ma lootsin, et sina ütled mulle.”
Ta seiras mind häiritult. „Ja ma ütlen sulle, et ma ei tea!”
Kas sa oled õmbleja?”
Õmbleja?” kordas ta toonil, nagu ei suudaks selle sõna tähendust üldse tabada. „Vaevalt küll.”
Võtsin laualt tennised. „Või siis tennisist?”
Mu sarkastiline naeratus töötas ilmselt minu vastu, aga ma lihtsalt ei suutnud seda endas hoida. „Kuigi sinu jala jaoks suurevõitu, või mis?”
Külm pilk mõõtis mind pealaest jalatallani. „Ära ole vastik, eks? Pealegi pole see üldse sinu asi, mida ma kaasas kannan.”
Loomulikult,” taandusin kiirelt tagasi viisakuse piirimaile. „Lihtsalt inimlik soov abi pakkuda.”
Kui sa aidata tahad, siis anna mulle parem üks suits.”
Ole lahke.”
Alles avatud Cameli pakk rändas külalislahkelt tüdruku õblukesse pihku. Ta koputas vilunult kolm sigaretti välja ja andis paki ulaka naeratuse saatel tagasi. „Tagavaraks.”
Kõndisime koos rõdule ja ta sihvakat seljajoont silmates ei suutnud ma lahti saada veendumusest, et eilne tüdruk – või vähemasti mulje, mis ta endast jättis – oli oma haavatavuses mulle märksa meelepärasem.
Hästi elad, Green,” täheldas tüdruk pärast paari pikka mahvi rõdurinnatisele naaldudes. „Oled miski miljonär või?”
Kehitasin lõbustatult õlgu. „Enda teada mitte. Aga ei või iial teada, eks?”
Mida?”
Kus suunas varandus su poole teel on.”
Sigaret liikus sujuvalt pehmete huulte vahele. „Sina peaks seda ju päris hästi teadma, Green.”
Mis mõttes?”
Kõige otsemas.”
Anna andeks, aga kuidas sa ikkagi mu nime tead?”
Ma tean sinust kõike.”
Tõsiselt?”
Täitsa tõsiselt.”
No mida näiteks?”
Tüdruku silmades helkis pilge. „Sa said oma kuuendaks sünnipäevaks jalgratta, mis õnnestus sul juba nädal aega hiljem hunnikusse sõita. Sa vihkad oma eriala, aga oled liiga heasüdamlik, et seepärast oma vanematega riidu minna. Su armsaim sai kaks kuud tagasi autoavariis surma ja sa usud, et ei saa temast iialgi üle. Sa võitsid hiljaaegu loteriiga päris kena nutsu.” Ta mõtles veidike ja laksutas siis tähendusrikkalt keelt. „Midagi… neljasaja tuhande euro ringis vist, kui ma ei eksi?”
Sa lugesid seda netist, eks?” ei kavatsenud ma end ülemäära lollitada lasta.
Su jalgrattast ka või?” Hallid silmad seirasid mind peaaegu ülbelt.
Mis sind veel huvitab? Su lemmikhamstri nimi oli Julia, ja sa söötsid teda salaja rosinatega, ehkki see oli karmilt keelatud. Sa kandsid kuuenda klassi jõulupeol üsna jõledat punast parukat, mille sa pärast puukuuri taga prügikastis salaja ära põletasid. Sa ei kanna kunagi rohelist värvi riideid, kuna sul on selleks teatud põhjus, mida ma siinkohal torkima ei hakkaks. Sa oled homo. Aga mind see ei häiri, kas tead.”
Või nii.” Mu toon püsis jahe ja reserveeritud. „Ja räägi nüüd, mida sa endast tegelikult tead?”
See pole üldse oluline.”
Ja mis siis on?”
Tüdruk võdistas õlgu ja nipsutas sigareti üle rinnatise ääre. „Hetkel vist see, et mul on rämedalt külm. Kas me ei võiks tuppa minna?”
Minugipoolest.”
Mõni aeg hiljem tõin täielikku tujutust ilmutades oma külalisele voodiriided.
Tüdruk silmitses neid pilklikult. „Ma võiksin öömaja eest natuuras maksta, kas tead. Lihtsalt tekkis seesugune abivalmis tuju.”
Jõllitasin teda uskumatult. „Minu meelest ütlesid sa äsja, et ma olen homo.”
Tüdruk kukkus itsituse saatel asju kohvrisse tagasi loopima, raksatas seejärel lukud kinni ja heitis pagasi hooletu liigutusega riidenagi alla, kuhu see kohmaka pruuni mütakana poolkülitsi lebama jäi. „Seda lõbusam ju.”
Pöörasin tüdrukule selja ja kadusin üle õla head ööd pomisedes oma territooriumile, omamata seejuures isegi ettekujutust, kas ma üldse soovisin, et mu külaline oleks hommikul endiselt olemas või mitte. Veendumus, et see ei saanud siiski olla sama inimene, kui tegemist polnud just mingi skisofreenia või isiksuse kahestumise eriti ägeda vormiga, tõstis minus kindlameelselt pead.

Ärkasin umbes pool seitse selle peale, et kusagil kööginurga piirkonnas prantsatas miski valju kolinaga vastu maad. Unisena pooleldi käsikaudu asja uurima loivates tuvastasin tüdruku ülemeeliku itsitamise saatel klaasi- ja plastmassipuru kokku kraapimas.
Kas see on siis kõik, mis mu espressomasinast järel on?” esitasin viimaks pärast minutipikkust juhmi jõllitamist kannatlikul toonil suunava küsimuse.
Paistab küll sedamoodi.”
End minu segadusest vähimatki häirida laskmata jätkas tüdruk võrdlemisi lõbustatult endist tegevust. Ta kandis ikka veel hommikumantlit, mis oli ta hapra kogu jaoks liialt suur, blondid kiharad õlgadel taas võluvaks lokikuhilaks kuivanud.
Ära kildude peale astu, Green, need võivad üsna teravad olla,” hoiatati mind. Soovitusele poolautomaatselt kuuletudes tammusin kohmakalt lävel, söandamata sammugi edasi astuda.
Pilgul mööda elamist ringi rännata lastes jõudis aegamööda mu unehämaruses veel pooleldi suikuvasse ajju häiriv tõdemus kaose tegelikust ulatusest. Terve mu riidekapi sisu oli mööda korterit hoolikalt laiali laotatud, justkui oleks tegemist mingi peatselt aset leidva draamaetendusega, mille tarbeks on näitlejatele kõik käeulatusse asetatud. Mu helesinine lemmikpintsak vedeles mingis veidras poosis radiaatoril, vanaemalt saadud täpiline pidžaama, mida ma kordi olin kaalunud ära visata, ent viimasel hetkel siiski alati ümber mõelnud, oli laotatud risti üle põranda, kõik mu sokid sahtlitest välja kaevatud ja värvi järgi söögitoa lauale poolringi sorteeritud. Mu
trenniriided rippusid elutoa lühtri otsas, golfikomplekt moodustas esikunurgas kummalise geomeetrilise kujundi ja jalanõudest oli kujundatud midagi sajajalgsesarnast. Kõikjal valitses kirjeldamatu, ent samas mingi omamoodi korrapära järgi paigutatud kaos.
Mida põrgut siin üldse toimub?” sain viimaks sõna suust, toppides põrandalambi otsas kõlkunud šortsid silme alt esimesse ettejuhtuvasse sahtlisse peitu.
Tüdruk sai espressomasinakildude muretu prügikasti toppimisega rahulolevalt ühele poole, süütas seejärel kõige süüdimatumal moel sigareti, mille ta arvatavasti öösel minult näpanud oli, ning itsitas lõbusalt. „Mul ei tulnud lihtsalt und.”
Tõesti?” Teesklesin üllatust, mis nõudis tegelikult mõningat vaeva, et meelepahal mitte ülemäära välja paista lasta. „Ja see on sinu meelest kõige sobivam viis varahommikul aega veeta?”
Tüdruk kehitas häirimatult õlgu. „Viis nagu iga teinegi. Eeldan, et me peame täna ilmselt lahustuva kohviga leppima?”
Silmitsesin nukralt espressomasina jäänuseid, mis parimagi tahtmise korral enam midagi kohvisarnast valmistada ei oleks suutnud, ja kohmasin allaandvalt: „Näib küll sedamoodi.”
Oki, Green, ma teen kompensatsiooniks moraalse ja materiaalse kahju eest meile mõlemale tassitäie.”
Kui sa just oled nii kena,” pobisesin ebamääraselt ja suundusin mõnevõrra tusasena vannitoa poole.

Hommikusöök kulges, vähemalt minupoolselt, kaunikesti äraolevas meeleolus, mida ilmestas me ümber laiuv kõikvõimalike riiete kirev tohuvabohu. Sellele aeg-ajalt närvilisi pilke saates tabasin end üllatavalt tõdemuselt, et mul polnud aimugi, kui palju asju mul tegelikult on. Silmitsesin kohvi rüübates mõtlikult oma tumesiniseid punaste ornamentidega sametpükse, mille olemasolugi ma juba unustada olin jõudnud, suutmata seejuures isegi mõtlema vaevuda, mitu päeva võiks mul kuluda, et kogu sellest kaosest lõpuks jagu saada.
Tüdruk tundus täna kummaliselt isukas ja peale selle talumatult  jutukas, hävitades ära ligemale pool pätsi röstsaia, veerand purki murakamoosi ja kogu mu singivaru.
Õigupoolest oleks siiski vist üsna kena, kui sa selle stafi enne lahkumist oma kohale tagasi paneksid,” nähvasin lõpuks tüdinult, mille peapõhjuseks oli tegelikult fakt, et olin ligemale kakskümmend minutit sunnitud kuulma enda lapsepõlveseikadest, milleks ei olnud mul tõtt-öelda vähimatki tahtmist. Seejuures ärritas kui ka hämmeldas mind üha enam, kuidas tüdruk sellest kõigest üldse teada sai.
Kas see tähendab, et sa viskad mu välja?” kõlas külmalt irooniline küsimus. Kohvitass rändas teatraalse kolksatusega lauale.
Mitte otseselt.”
Tüdruk itsitas. „Aga kaudselt?”
Kinkisin talle tüdinud pilgu, olles kaotanud igasuguse soovi hulludega suhelda või neid omapäi enda territooriumile tsirkust korraldama jätta. „Ma arvan, et me lahkume hoopis koos. Ma aitan sind haiglasse sisse kirjutada.”
Tüdruku lopsakad – sedapuhku granaatpunaselt läikivad – huuled vajusid hämmeldusest pärani. „Haiglasse? Mis hea pärast? Oled sa haige?”
Kullakene, sa ei kuulanud vist hoolikalt. Jutt ei käi praegu üldse minust.“
Kellest siis?”
Mis sa ise arvad?”

Tänu minupoolsele initsiatiivile ja tüdruku võrdlemisi energilisele tegutsemisele nägi mu elamine umbes kolmveerand tunni pärast välja enam-vähem taoline, nagu ta ideaalis pidanuks olema. Ainsa kõrvalekaldena ilmnes väike tõrge golfikeppide kokkupanekul, sest millegipärast näis tüdruk üsna tuliselt, peaaegu hüsteeriliselt nende ärakorjamise vastu protesteerivat. Kergema vastupanu teed minnes otsustasin alla anda ja need sinnasamasse vedelema jätta, et sellega hiljem tegeleda.
Pärast korrastusprotsessi edukat lõpetamist lahkusime koos, tüdruk mõnevõrra mossitades ja mina täis otsustavust, mõlemad kohvrid sangupidi käe otsas tilpnemas.
Kuule, see on üks kuradi jama,” pomises tüdruk lõpuks umbusklikult haigla peahoone lahmakat halli fassaadi silmates. „Miks ma sinna peaksin minema, põrgu päralt? Kas sa ei arva, et kusagil pubis oleks poole lahedam?”
Lahedam või mitte, aga sa vajad abi.”
Või nii?” Hoolikalt meigitud peen kulmukaar kerkis juuksepiirile. „Huvitav, mis diagnoosi sa mulle siis salamisi pannud oled?” Tundsin endal iroonilist kõrvalpilku, eirates seda stoilise rahuga.
Minu arvamus pole siinkohal küll kuigi oluline, aga ilmselt peaksid sa oma mälukaotusest rääkima ja kompuutertomograafiat paluma.”
Tüdruk silmitses mind ühe pika viivu, pilk häiritud. „Hea küll, kui see sind rahustab, astun läbi,” sõnas ta viimaks pooleldi vastu tahtmist. „Aga sina sinna ei tule, diil?”
Ma tahan veenduda, et sinuga kõik ikka korda saab. Pealegi pole sul passi ja võib-olla oleks minust abi, kui ma selgitaks, et…”
Tüdruk viskas sigareti hooletu liigutusega läbi akna lumme ja avas seejärel kärsitult autoukse. „Ära põe, Green, viimane asi, mida mul tõepoolest vaja läheb, on üks homost lapsehoidja.”
Ta ootamatu kommentaar pani mu ühe suunurgaga muigama. „Tegelikult, nii osav selgeltnägija, kui sa enda meelest ka pole, panid sa ühe asjaga siiski väheke mööda.”
Hallid silmad pöördusid küsivalt mulle otsa vaatama. „Põnev küll, ei tea, millega siis? Et sul on kuue paari helesiniste sokkide asemel kaheksa?” Ta laksutas teadvalt keelt. „Ei usu, ma lugesin kõik hoolega üle.”
Seirasin teda ühe uskumatu viivu. „Mille põrgu pärast sind mu sokivaru huvitab, aru ma ei saa?”
Millest sa välja lugesid, et huvitab?”
Ta uudishimulik pilk püsis mu näol ning ma üritasin juhust kasutades sealt väevõimuga mingit hullumeelsuse ilmingut tuvastada. Kuid ta ilme oli endiselt rahulik ja kergelt lõbustatud, midagi tähelepanu väärivat reetmata.
Millega ma siis mööda panin?”
Sellega, et ma homo olen.”
Tüdruk viskas pea selga ja naeris kähedat suitsetajanaeru. „Ära põe, ma teadsin, et sa pole. Kuigi enamik su riietest jätab sinust kahtlemata just seesuguse mulje.”
Mis mu riietel viga on?” esitasin süütu küsimuse.
Kas ma ütlesin seejuures, et on?” Ta trummeldas oma pikkade maniküüritud küüntega vastu uksekäepidet. „Tegelikult võiks sa seda rüüsidega valget pluusi mulle mõnikord laenata, see tundus päris lahe.”
Puhtalt läbirääkimise küsimus. Ma tulen sind homme vaatama.”
Mitte mingil juhul.” Korraga oli kogu lõbusus tüdruku häälest
kadunud, asendudes jaheda metalse veendumusega. „See on tingimus, et ma sellest neetud uksest üldse siseneda suvatseks.”
Ma helistan siis vähemalt.”
Mul pole telefoni.”
Kuuldu tundus mu tehnikasajandiga kohanenud kõrvadele äärmiselt uskumatuna, ent samas sobis see tõdemus tüdruku olemusega vägagi kokku.
Kui sa nii ütled.” Andsin isegi liiga kiirelt alla, peamiselt seetõttu, et õigupoolest olid mul sootuks muud plaanid. „Ära kohvreid unusta.”
Tüdruk kinkis mulle külma altkulmupilgu, ent rapsas teatraalset ohet alla surudes siiski tagaukse lahti ja õngitses kohvrid välja.
Teda silmitsedes sosistas mu vaist mulle midagi ootamatut kõrva. „Muide, ega su nimi juhtumisi Amber ei ole?”
Tüdruk kangestus hetkeks, ent ajas siis selja sirgu, jäädes mind tähelepanelikult silmitsema. Märkasin tahtmatult, et ta huulepuna ere värv mõjus tänases halastamatus sombuses hommikus kuidagi liialt silmatorkavana.
Ma ei usu eriti.”
Kehitasin allaandvalt õlgu. „Aga midagi sinnapoole?”
Kuule, sel pole üleüldse mingit vahet, eks?”
Ta oli juba ust üleolevalt kinni kõmatamas, kui talle näis veel midagi meenuvat. „Green?”
Jah?”
Tegelt pean ma sinult midagi paluma.”
Ootamatu paluv noot ta hääles muutis mu hoobilt lahkeks, pannes mu oletama, et pean arvatavasti kellelegi helistama, kusagilt läbi hüppama või muud sarnast.
Ole nii hea ja ära neid golfikeppe mingil juhul liiguta, eks?”
Mu näol peegeldus ilmselt kõige ehedam hämmeldus, sest see oli tõepoolest viimane, mida ma kuulda lootnuks.
Mu iroonilise mõttekäigu vaevata ära tabanud, kinnitas tüdruk peaaegu anuvalt: „See on väga oluline, tõesõna.”
Enne, kui ma midagi vastatagi oleks jõudnud, kõmatas ta autoukse kinni, keeras mulle otsustavalt selja ja eemaldus.
Jäin ainiti jälgima, kuidas mu identiteeditu külaline mööda lumist kõvaks trambitud teed reipal sammul peasissekäigu poole suundus, kummaski käes õõtsumas pruun kohver, tundudes mulle kogu oma veidruses millegipärast kummalise üleskeeratud portselannukuna. Järgmisel hetkel avanes haigla välisuks, neelates ta sihvaka hapra kogu.




Neljapäev, 13. veebruar 2014

Aforisme sõprusest

Tõelised sõbrad on nagu hommikud. Sa ei saa neid kogu päevaks, ent võid alati kindel olla, et nad on olemas, kui üles ärkad. Homme, järgmisel nädalal, järgmisel aastal, igavesti .

Sõprus on armastus ilma tiibadeta.

Sõprusel on üks hing ja kaks keha.

Kõige vanem sõprus on kõige ehedam - nagu kõige vanem vein..

Sageli kujutab sõprus enesest võrrandit, milles on oma tundmatu ja muutuja.

Sõprus on tugev nagu kepp, mis kõlbab rännakuks, armastus aga habras kepike jalutuskäiguks.


Parim osa inimese elust on ta sõbrad.

Sõprus on nagu saladus- kas sa oskad seda hoida?

Ainuke ja tõeline sõber on see, kes teab sinust ka halvimat, aga siiski hoolib.

Loevad need sõbrad, kellele sa võid helistada ka kell 4 hommikul.

Iga inimene on täpselt niikaua elus, kuni mõni olend maailmas temast veel tõeliselt hoolib.

See, kui palju keegi sind armastab, on pöördvõrdeline sellega, palju sina neid armastad!

Üritada unustada kedagi, keda sa armastad, on sama, mis üritada mäletada kedagi, keda sa iial kohanud pole.

Sõprus suurendab rõõmu ja vähendab kurbust.

Armastus küsib sõpruselt: "Kui mina olen juba olemas, siis milleks Sind vaja on?"Sõprus vastab: "Selleks, et tekitada naeratus sinna kuhu Sina jätad pisarad."

Sõbrad on nagu taevatähed- neid ei ole kogu aeg näha, kuid nad on alati olemas.


Sõber on see, kellega sa julged olla sina ise.
Pam Brown

Sõber on vastatud vajadus.
Kahlil Gibran

Kui oled end narriks teinud, on tõelised sõbrad seda meelt, et sa ei pea igavesti narriks jääma.
H. M. E

Tõeline sõprus algab mõnusast vaikusest kahe inimese vahel.
DAVE DYSON GENTRY

Armastus on kaaviar, tort, maasikad ja vahukoor. Armastus on šampanja.
Sõprus on soe leib, värske või, kodujuust ja tassike teed. Parim viis elamiseks on need kaks ühendada. Ent sõprust on kergem seedida.
PAM BROWN

Kohtle oma sõrpu nagu oma piltegi – paiguta nad oma parimasse valgusse.
JENNIE JEROME CHURCHILL



TOREDAT SAABUVAT SÕBRAPÄEVA, MU ARMSAD SÕBRAD JA HEAD LUGEJAD!

Fotod: bwallpapers.com,
funhandprintalt.blogspot.com



Pühapäev, 9. veebruar 2014

Nukitsa konkurss taas alanud

Alanud on taas Nukitsa konkurss. Elektroonilise hääletuse kaudu saavad lapsed valida viimase kahe aasta jooksul ilmunud lemmikraamatu. 
Nukitsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatav lugejaküsitlus, kus kahe viimase aasta lastekirjanduse saaki hindavad lapsed ise. Laste häälte põhjal selgitatakse välja populaarseim lastekirjanik ja lasteraamatukunstnik.
Laste hinnanguid kogutakse terves Eestis peamiselt raamatukogude abiga, võimalik on hääletada ka elektrooniliselt. XI Nukitsa konkursist võttis osa 7827 last.
Nukitsa konkursi võitjad – laste lemmikkirjanik ja -kunstnik – saavad auhinnaks pronksist Nukitsa kuju, tänu Kultuurkapitalile kuulub kolmele edukamale kirjanikule ja kunstnikule ka rahaline preemia.

Nukitsa konkursi peaauhinna – Nukitsa pronkskuju – on võitnud kirjanikud Andrus Kivirähk (kolmel korral), Henno Käo (kahel korral), Voldemar Miller, Edgar Valter, Ene-Maris Tali, Ira Lember, Janno Põldma, Kristiina Kass ning kunstnikud Heiki Ernits (neljal korral), Edgar Valter (kahel korral), Piret Niinepuu, Ulvi Kuusk, Tarmo Tali, Karel Korp, Anni Mäger. 
Kas tänapäeva laps on aktiivne lugeja ning mis meelitab teda helendava ekraani lummusest ilukirjanduse värvirohkesse ja seiklusrikkasse maailma? 
Sündmust kajastas ka veebiväljaane Hiiuelu, kus natuke ka minust juttu. Sellest loe lähemalt siit.


Pilt: nuku.ee
allikas: elk.ee


Ilmumas on novell "Õnn algab homme"

Millal algab õnn? Mida endast üldse kujutab õnn? Vastus on igaühe jaoks ilmselt erinev, lähtuvalt sellest, mida keegi oluliseks peab. Kuid kuidas kinni püüda see läbinisti hoomamatu homne unelm, kui see libiseb igal järgneval hommikul ikka ühe päeva võrra eemale? Oma loos ei paku ma valmisretsepte ega isegi mitte kaudset lahendust selleks, vaid lasen küsimustel sedapuhku pigem õhku rippuma jääda, sest vastused on tihtipeale me endi käeulatuses, kui me vaid omame oskust neid näha ning leida eneses julgust neile järgneda.
Oma loos kujutan taas alevikuinimeste lihtsakoelist elu, kajastades põgusalt tööpuuduse ning valikuvõimaluste vähesuse probleeme.
Kaks maapoissi satuvad lehekuulutuse peale tööle ekstsentrilise linnaproua juurde, keda ümbritseb saladuseloor ning kellest kohalikud parema meelega pigem eemale hoiavad.
Millist saladust peidab eneses majesteetlik maamaja, mille õue ning kõrvalhooneid novelli peategelane Kaur, kes igapäevaselt tegutseb antiigipoes, priske päevatasu eest korrastama asub? Missugust ahvatlust kätkeb eneses pealtnäha helge, heal järjel ja ohutuna näiv nägus naine? Milliseid deemoneid tuleb tal taltsutada ning kas rajalt, millele ta on astunud, ongi enam tagasiteed?
Novell "Õnn algab homme" on lugejate ees juba ajakirja "Saatus&Saladused" märtsinumbris.

Foto: globeltravel.com

Reede, 7. veebruar 2014

Kohviõhtu kirjanikega Ave Vita! keskuses

Meeleolukaid fotosid kolmapäevaõhtuselt kohtumiselt kirjanikega. Ave Vita hubases kultuurilembeses miljöös astusid sedapuhku oma loominguga kuulajate ette Jan Kaus, Birk Rohelend ja Jürgen Rooste.

Kolmapäeva õhtupoolik. Heledasti valgustatud Ave Vita! Keskuse aknad säravad südatalvises pimeduses, meelitades kultuurihuvilist publikut sisse astuma. Õhus hõljub talvele omast kargust ning välistrepp meenutab natuke liuvälja, ent hubane luulesalong, mille seinu katavad tapeedi asemel värviküllased taiesed, on soojaks köetud, nii et lükkan viimaks saapadki jalast.





"Tule istu siia ja võta kringlit," ärgitab maja perenaine Ave lahkesti igat uksest sisse astujat end koduselt tundma. "Kringel on kohustuslik."
Aegamööda täitub ruum inimestega, kes siin-seal koha leiavad, et kvaliteetkanget kohvi mekkida ja suhkrumagus "kohustuslik" kringlitükk põske pista. Rahva ees, madalal poodiumil on end mugavalt sisse seadnud nägusas rahvuslikus mustris kampsunit kandev Jan Kaus, heledate läikivate juustega Birk Rohelend ja musta riietunud Jürgen Rooste. 





"See, et just meie kolm taas siin oleme, oli minu initsiatiiv," räägib Kaus. "Tulime oktoobrikuus raamatukogureisile ja suundusime edasi Ave juurde." Kaus räägib toonasest hubasest olemisest Ave köögis, mis inspireeris teda mitmeid lugusid kirja panema. "Nõnda tekkiski mõte reis taasluua," võtab ta kokku siinolemise põhjuse.







Kõrgkultuuri viljelejad toovad publikuni katkendeid ja mõttekilde oma loomingust, iroonia ning huumoriga vürtsitatud hetki ja emotsioone, mida nad on tähendusrikkaiks pidanud ning sõnadeks seadnud.
Kuulatava valgel ununeb aegamööda kogu argipäevarutt ning asemele asub sõbra ja turvajana vaikne rahu. Hea on taas tajuda sõnade maagiat, jõudu ja väge ning kuulata neid, kes oskavad sõnadesse põimida erilist ja kandvat tähendust.







Kuuleme katkendeid Birki "Morbidaariumist" ning ballaadilikust luulekogumikust "Alexander ja Belle", mis mõjub ühtaegu kurva, rõõmsa, dramaatilise ja mõtlemapanevana, Jan Kausi "Vasaraheitjat" ning Jürgen Rooste loomingut.
Fotoaparaadid sähvivad, et pildipurki püüda hetkeajastu kolme tähelepanuväärseimat suleseppa. 









Kringlivaagnad tühjenevad tasapisi ning kellelgi ei näi olevat kiiret, sest hea ja tore on taas viibida mõnusas kirjandusõhkkonnas Ave Vita! Keskuses, mis on vaimukoduks paljudele loomeinimestele. Poolteist tundi hiljem lahkudes viin enesega kaasa kuhjaga kogetud rahulolu, niisamuti kübemekese Ave Alavainu kodusoojusest, mida jagub lahkesti kõigile kuulama tulnuile.







Lõpetuseks katkend Jan Kausi romaanist "Koju", mida küll sel kohtumisel ei esitletud, ent mille sõnade maagia mind lugedes eriliselt puudutas.


Millalgi märkas Kalle, et vanaisa pillatud lausetest hakkas ta silme ette kerkima linn, mida enam ammu olemas polnud. See oli linnulaulu ja õitelõuha täis linn, pisut nagu muinasjutt, aga selline, mille sõnadeks olid majad ja lauseteks tänavad, nii et üht-teist sellest muinasloost oli justkui ununenud praegusesse linna maha, muinasloost oli jäänud olevikku ripakile üksikuid nüansse motiive ja elemente.
See oli nurgapealsete pagaripoodide linn, roheliste, kollaste ja pruunide laudiste linn, hubaste ja puhaste hoovide linn. Kuuride ja aedade, pesuköökide madal linn. See oli linn, kus kõik majaelanikud võisid sumedal õhtul koguneda aeda kohvi jooma. /.../
Korraga ta märkas, et jättis minema Inglise saadiku vastuvõtule, sest avanes võimalus teha vanaisaga üks jalutuskäik.

Jan Kaus "Koju" lk. 182-183, Tuum


 

Täismahus novell "Lillherned lumes"

Postitan lugemiseks novelli "Lillherned lumes, mis ilmus ajakirja "Saladused Extra" talvenumbris, aastal 2012




Lillherned lumes

Tekst: Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste


«Mu tütrel olid samasugused kollased kummikud,» nendib mu kõrval istuv naine.
Vaatan ta pruunidesse silmadesse, surun oma külmetavad sõrmed sügavamale käpikutesse varjule ja taipan, et olen bussi oodates võhivõõrale ära rääkinud enda kõige salajasema ja sügavama kurbuse põhjuse.
Me ümber langeb pakse lörtsiseid helbeid, mis heljuvad külmas õhus, keerlevad tasa allapoole ja kleepuvad lõpuks asfaldi määrdunud kattele. Kõikjal me ümber tõttab inimesi – villastesse sallidesse ja paksudesse talvemantlitesse mähitud kiirustavaid kogusid, aga me kumbki ei pööra neile suuremat tähelepanu. Oleme haaratud talvisest pärastlõunast ja üksteise lugudest, mis me mõistmist leida püüdes teineteise ette oleme laotanud. Naise jutule mõeldes taipan ühtäkki, et jagame sama valu – naine oma tütre, mina kaotatud kallima pärast.
«Üldse, ta oli väga sinu sarnane,» jätkab naine ja vaatab õieti midagi nägemata enda ette. «Vahel otsin ma teda ikka veel kõigis neis inimestes, kes mulle tänaval vastu kõnnivad. Mõnikord lahkungi kodust vaid selleks, et siin istuda ja lahkuvatele bussidele järele vaadata.» Ta naeratus on vaevaline, kuid vapper. «Just nagu saaks see ta tagasi tuua.»
«Ma tean seda tunnet,» lausun mõru muigega ega taipa imestadagi, kui kummalisi kohtumishetki ja äratundmisi elu veeretab vahel meie teele. «Minagi tavatsesin vahel koolipõlves täpselt samamoodi istuda.»
«Tõesti?» imestab naine.
Mu vaimusilmas rullub lahti mälestuste nukratooniline kangas, mida temaga jagan: «Mu esimene sügis Tartus. Õhus leviv lehtede kõduhõng. Punased vahtrad. Koolimaja tumedad seinad ja läikivad põrandad. Kõrgel laes säravad kristall-lühtrid. Kuulsa impressionisti maalid seintel. Keemilised lokid ja võltsnaeratused. Klassiruumide kriidilõhn. Inimesed, keda sai minu, maalt linna õppima tulnud plika jaoks korraga liiga palju. Võõrad, kärarikkad ja liiga teistmoodi maailmanägemisega, kuid sellegipoolest pidin nende seltsis kuidagi hakkama saama.» Ohkan. «Mul oli bussijaamas oma pink, kus ma esmaspäeva õhtuti samamoodi bussidele järele vaatasin ja sisimas soovisin, et reede jõuaks juba kiiremini kätte. Seesugune ootamine leevendas pisut põlevat koduigatsust. Vahel põikasin ka turult läbi ja ostsin lillemüüja käest lillherneid. Lihtsalt selleks, et need ühikatuppa vaasi pista. Tead ju, kuidas need lõhnavad? Vängelt ja magusalt.»
Naine noogutab.
«Veider, et see lõhn on mul seniajani meeles.»
Naise kortsulist nägu valgustab põgus naeratus. «Need on imearmsad lilled. Haprad, kuid kaunid. Täpselt nagu meie sinuga.»
«Mis mõttes?»
Naine joonistab käega õhus ebamäärase kaare. Märkan, et ta rohekaspruun villane mantel ilmutab kergeid kulumismärke, samuti on naise müts luitunud ja saapad kantud. Vana inimese ilmselge vaesuse tajumine tekitab minus kurbusepiste. Sellegipoolest hoovab naisest sitkust ja sisemist soojust, mis paneb mu unustama oma kurbuseallikat – ammust heitlikku ja ähmi täis hommikut, kiirustavat ja hoolimatusesegust lahkumist Rasmusest lennujaamas ja otsatut tühjusetunnet, mis haaras mind selsamal hetkel, mil ta pikk nõtke kogu väljuvate lendude turvaväravate taha kadus. Naine hajutab isegi kurbust, mis on minus ajaga pigem süvenenud kui lahtunud.
«Lillhernes ei seisa iseseisvalt püsti, vaid vajab kasvamiseks ja õitsemiseks tuge. Küllap mingis mõttes me ootame täpselt sedasama.»
«Mida?»
Et keegi meid oma olemusega toestaks. Püsti hoiaks, soojust ja mõistmist pakuks, et me rikkalikult õilmitseda ja ümbrusele magusat lõhna levitada saaks.»
Vana naise mõttekäik tundub mulle pisut kummaline, ent viisakusest ei vaevu ma vastu vaidlema. Südamesopis tean, et tegelikult on tal õigus. Ma olen alati liiga palju teiste toele ja tunnustusele lootnud, justkui puuduks mul iseseisvalt eksisteerimiseks vajaminev energia.
«Kui mul veel maakoht oli, kasvatasin lillherneid igal suvel,» jätkab naine ja ta häälde sugeneb madal unistav toon. «Terve maja seinaäär nägi välja nagu kirev lõhnav vaip. Lõhna oli tunda isegi aia taha teele. Vahel jäi mõni uudishimulikum suvitaja mu värava taha seisma ja tuli lõpuks aeda vaatama.»
«Mis su talust nüüd saanud on? Käid seal veel?»
«Ei, peale tütre surma ei tahtnud ma enam seal olla,» seletab ta rabedalt. «Liiga palju mälestusi. Müüsin maha ja ostsin linna korteri. Üksipäini ei jaksa nagunii seesugust suurt talukohta üleval pidada.»
Vaikime ja me ümber heljub endiselt valgeid märgi räitsakaid, mis teevad õhus piruette ja moodustavad aeglaselt liikuvaid ning muutuvaid mustreid. Pühin helbeid eemale ja taipan punavalgetriibulisele bussile järele vaadates korraga, et olen sellest maha jäänud.
«Kuidas see juhtus?» uurin edasi, lastes bussil minna, ja loodan, et mu uudishimu ei tundu talle kohatu. «Kuidas ta surma sai?»
«Avarii. Joobes juht. Libe tee. Kohapeal, silmapilkselt.» Naine osutab ristmikule, kus plingib suur neoonkirjas reklaamtabloo. «Sealsamas.»
Vahin tummalt otsa padjasuurusele hamburgeri sooduspakkumisele, mis posti otsas heleda, kohatu ja pealetükkivana särab, ning vaikin. Seesuguse tragöödia toimumise paigaks ülimalt irooniline asukoht.
«Sa käid vahel samamoodi seal lennujaamas, eks?» ütleb naine. «Istud seal läikivate akendega saalis ja kogud nagu viimane enesepiinaja endasse paratamatuse valu.»
«Jah,» tunnistan kõlatult ja pisut vastu tahtmist. «Kust sa teadsid?»
Naine naeratab nukralt. «Sa oled seda tüüpi. Sinust on lihtne aru saada.»
«Tõesti? Mul oleks hea meel, kui ma isegi endast aru saaks.»
«See tuleb. Ajaga. Lõpuks mõistad, et vaid õige vähesed asjad omavad elus tähtsust. Ja pooled neist on nagunii paratamatus.»
«Eks see enesepiin toob valu kõrval ka kergendust.»
«Võib-olla. See sinu kallim ... ta tundub tore poiss.»
«Ta oligi.»
«Toredad poisid teevadki kõige rohkem haiget. Veider, eks?»
«Ilmselt. Kui me muidugi lubame. Kõik on ju me endi valik, lasta kedagi oma hinge või mitte. Tegelikult käin ma lennujaamas harva. Pigem pargis. Seisan seal keset pimedust ja mõtlen.»
«Millele?»
Küsimus äratab mu otsekui unest, visandades mu pilgu ette ühiseid käest libisenud hetki mu kummalisest ekskallimast Rasmusest, kes hoolimata oma päikeselisest loomusest jättis minusse kerge distantseerituse tunde, teadmise, et ma ei pääse kunagi päriselt temani, ta meelte kuningriigi salajasse sügavusse. See jäi minusuguse maaplika jaoks kättesaamatuks nagu läikivalt riiulilt vastu vaatav hinnaline kvaliteetvein. Aga seda kuuldavalt välja öelda ma muidugi ei julge.
Kehitan õlgu ja püüan seletada, millele ma pargipimeduses siis mõtlen. «Kõigele. Olnule. Võililleväljale, kus me piknikku pidasime. Vahtralehesajule, millele me kunagi pargis järele vaatasime. Ta valgetele aadlikukätele. Raamatutele ta riiulis. Muusikale ta kodus. Ta hääle eriskummalisele madalale tämbrile. Sellele, et see kõik on mu elust lõplikult kadunud, nagu oleks tuul selle minema pühkinud. Üheainsa hommikuga. Vahel mulle näib, nagu olnuks kogu me ühiselt veedetud aeg kõigest uni.»
Naine muigab ja patsutab mu kätt. Ta sõrmed on soojad, tajun seda läbi oma paksude maavillaste kinnastegi. «Vahel näibki mõni sündmus elus pigem unenäo kui reaalsusena. Mida võimatumad, seda hinnalisemad nad tunduvad. Meil puudub võime muuta olnut, lepi sellega.»
«Muud valikut ju pole.»
«Võta olnut kui kingitust, mida endas pimedusepäevadel kanda. Kõik on ju lõppeks hoiaku küsimus, kuidas ühesse või teisesse suhtuda. Selle muutmine on meie võimuses.»
Ta tõuseb püsti, mantel langeva lume ühtlase valge kihiga kaetud.
«Mu nimi on Rita, muide.»
«Sille. Oli tore tutvuda.»
Tõusen samuti ja pühin juustest helbeid. Need kleepuvad ebameeldivalt näole. Vinnan koti vastutahtsi õlale ja taipan, et mul on külm.
«Mu buss läks ära,» lausun ja tajun samas isegi kergendust, et võin seetõttu edasi lükata hetke, mil taas oma tühja kõledasse koju jõuan, kus mind võtab vastu seisnud lõhnaga õhk ja keegi ei oota.
Naine naeratab. «Märkasin jah. Mis sa peale kavatsed hakata?»
«Pole aimugi. Lähen kohvikusse ja teen aega parajaks. Kahe tunni pärast tuleb järgmine buss.»
«Või nii.» Naine õngitseb turukoti pihku. Seegi on üleni lumega kaetud. Helveste alt paistab pisut käsitsi tikitud rõõmsavärvilist muhu mustrit. Värve, mille elurõõmus erksus tuletab mulle meelde, et kusagil on kellegi elu just seesugune: ilus, õnnelik ja täis värve. Võib-olla on Rasmuse elu selline? Lihtne on õnnelikeks kujutleda neid, kes on meid õnnetuks teinud.
«Tule oota parem minu pool, ma elan siinsamas lähedal.»
«Tõesti?» pole ma pakkumise üle isegi eriti üllatunud. Minus süveneb veider tunne, et miski seob mind selle isemoodi ja sooja naisega, kelle südametugevus avaldab muljet.
«Miks mitte! Sa oled seda nägu, nagu kuluks sulle üks suur tass kodust teed hädasti ära,» pakub naine.
Naeratan hapukalt ja painutan käpikute sees kangeks jäänud sõrmi. «Pisut külm on tõesti.»
«Pole mingi ime. Niiske ilm teeb igaühel olemise pikapeale jahedaks. Eriti meiesugustel unistajatel, kes end kuhugi istuma unustavad ja mõtetel rännata lasevad.»
Nähes mind kõhklemas, lisab ta: «Tule-tule. Ma näitan sulle heameelega oma tütre pilte.» Pruunisilmne pilk kompab mind lõbusalt. «Või oled sa selline moodsa aja inimene, kes albumipiltide vaatamisele enam oma aega ei kuluta? Kõik need skaibid ja nutifonid ja helendava ekraani lummusesse kadunud elu?»
«Vaevalt küll, pigem olen vanamoodne. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, mis pidi neid uuema aja telefone käes hoida.»
«Näed siis. Paar parajaid,» naerab naine. Miski ta olemuses on nõnda soe, et see jätab varju isegi ta eksitavana mõjuva vaesuse.
Asutan end pikemalt mõtlemata Rita kõrvale kõndima. Kõle bussijaam oma süngeid mälestusi kangastava hamburgerireklaamiga jääb selja taha ja peagi sumpame majade vahel põlvekõrguses lumes ühel kõrvaltänaval, mida ääristab ridamisi päevinäinud puumaju.
Kollane välisuks avaneb käginal, trepikojas võtab meid vastu hämarus ja niiskuse ning mahajäetuse lõhn. Kõnnime trepist üles. Astmed nagisevad, justkui oleks neil vaev tulijat kanda. Toad seevastu on heledad, puhtad, soojad ja valged. Võtan akna all päevalillepadjaga korvtoolis istet ja lasen pärnaõietassi endale ette lükata. Akna taga jätkub räitsakate kaootiline keerlemine. Mõned neist kleepuvad aknale, justkui oleks neid tabanud ületamatu uudishimu sisse piiluda ja sellest kummalisevõitu kohtumisest osa saada. Mu sõrm libiseb helbe kulgemisteega natuke aega kaasa.
Märkamatult ilmub mu ette lauale punaste nahkkaantega vanamoeline pildialbum ja küpsisekauss. Lappan ajaga pisut tuhmiks tõmbunud fotosid ja kuum tee toob mu liikmetesse aegamisi eluvaimu tagasi. Mu silme eest libisevad mööda pildid võõrast elust, hetkedest, mis olid kunagi kellegi jaoks nii tähtsad ja olulised, et jõudsid ka fotopaberile.
«Pireti viies sünnipäev. Lasteaia lõpupidu. Sugulastel külas. Tüdruku esimene koolipäev. Nõmmel pargis. Jõulud uues kodus. Piret viienda klassi lõpuaktusel. Esimene gümnaasiumiaasta. Maakodu, näed, siin on ka mu lillhernemeri.»
Naeratan ja kummardun uudishimuga lähemale. Fotolt vaatab vastu tavaline kollane puumaja, hoolitsetud aed, pügatud muru, eemal aiaservas mõned õunapuud. Maja päikesepoolset seina katab ühtlase kihina puna-lillakirju lillevaip, mis paneb oma jõulises värviereduses ja lopsakuses korraks õhku ahmima. Maja juures seisab Rita: kirju põll, hallisegused juuksed, naerulohud, õhetavad põsed, selge tark pilk, päevitunud pihkudes esimene küps valge klaar.
«Sa oled siin teistsugune.»
«Õnnelik, tahtsid sa öelda?»
«Kas just,» kohmetun.
Rita patsutab mind toetavalt käeseljale. «Pole lugu. Elu ongi nagu sebra: mustad triibud vahelduvad valgetega, hea ja halb kõrvuti. Üheta ei suudaks me taibata teise tähendust. Aga see oli tõesti ilus aeg, lapsed olid veel alles ja mees elus.»
Keeran järgmist lehte.
«Minu viiekümnes juubel,» jätkab naine oma mälestuste verstapostide tutvustust, millest on alles jäänud kõigest pihutäis tuhmiks tõmbunud pilte. «Veel ühed jõulud. Lihavõtted, jaanilõke naabrite juures. Piretiga maasikal.»
«Ma pole ju üldse su tütre nägu,» taipan viimaks öelda.
«Oled.» Naine naeratab. «Ma ei mõelnudki välimust. Temagi oli seesugune ...»
Rita silmitseb mind pika pilguga, enne kui jätkab: «... pisut longus lillhernes, kes vajas teistelt alailma tuge ja tunnustust, teadmist, et on väärtuslik. Millegipärast kipuvadki just need kõige kaunimad ja erakordsemad hinged endas alailma kahtlema, kuigi põhjuseta. Piret oli erakordne laps. Päikeseline ja soe. Kõike, mida ta tegi, tegi ta kire ja pühendumusega. Inimesed armastasid teda tingimusteta. Sellegipoolest valdas teda alailma mingi sisemine pinge ja kartus, soov teiste poolehoidu oma saavutustega ära teenida. Soovin, et oleksin suutnud temasse istutada pisutki mõistmist, et see poolehoid oli niigi temaga, olenemata sellest, kui tubli ta olla suutis.» Naine ohkab. «See on vist mingi elu reegel, et surm armastabki erakordseid hingi noppida.»
Naine jääb vait, ta ilme tõmbub tõsiseks ja mõtete suund, millele ta vastutahtsi taas sattus, muudab ta korraga kümme aastat vanemaks, kurvaks üksildaseks naiseks.
Mind haarab ületamatu kaastunne, ent kõik lohutust pakkuda võivad sõnad tunduvad korraga kohatud. Pole olemas sõnu, mis võiks viia emalt lapse kaotuse leina.
Lonksan sõõmu teed. See on kuum, kange ja hea.
«Sina pole küll mingi lillhernes,» ütlen viimaks vaikselt. «Sa saad kõigega suurepäraselt hakkama ka teiste toeta. Jõuad selle kõrvalt teisigi lohutada.»
«Seda õpib. Ka sina õpid lõpuks, ära muretse.»
«Kuidas sa sellega üldse toime tuled?»
«Millega?»
«Leinaga.»
Naine toetab pea kätele. «Tihtipeale me arvame, et see, mis on meie elust läinud, on ka lõplikult maailmast kadunud. Kuid tegelikult muudab see kõigest vormi ja eksisteerib teisel kujul edasi.»
«Tõtt-öelda ma ei kipu väga neid moodsaid uuestisünni teooriaid uskuma.»
«Ma ei mõelnudki üldse seda. Pigem hoopis, et kaotatu võib leida uuesti, kellegi teise näol, mis annab natukene tagasi seda, mis saatus on minema viinud. Kui meil on pisutki õnne ja me natuke avatumalt maailma vaadata oskame, leiame uuesti tee selleni.» Naise näole ilmub naeratus, valu raskus ta ilmest kaob ja ta on taas kümme aastat noorem. «Nii nagu sinagi jõudsid minu juurde. Su kollased kummikud ... kui ma neid märkasin, teadsin, et pean sinuga jutule saama.»
«See oli ju kõigest juhus, et me ühel ajal samale pingile istuma sattusime.»
«Juhuseid pole olemas, kullake.»
Fotoalbum rändab riiulile tagasi ja tuppa sugeneb vaikus.
«Mis sa jõulude ajal teed?» küsin lõpuks, et ebamugavat vaikust peletada.
«Mida vana naine ikka jõulude ajal teeb,» muigab Rita, «istub ahjutule valgel, kuulab raadiot, joob teed, põletab küünlaid ja läheb kell üheksa õhtul magama.» Ta tõuseb ja kohendab kardinat. See on suurte karikakardega, soojad rohelised, kollased ja valged toonid läbisegi kunstipäraseks mustriks põimunud. «Ja mis sa ise teed?» pärib ta vastu.
Mu mõte rändab oma kõledale pesale, kust Rasmuse lahkumisega on kadunud kogu soojus, millele väljas valitsev külm ilm näib üha enam jahedust lisavat. «Istun samamoodi ahjutule valguses, kuulan ... ma ei teagi mida, mõnda plaati arvatavasti. Joon teed, põrnitsen küünlaleeki ja lähen magama.»
Naine muigab. «Ära nukrutse, kullake. Sul on terve elu ees. Võimalused, mida su enda kurbus vaid eemale peletab ja näha ei lase. Sul on vara mõelda nagu vana naine.»
«Sina jälle oled hingelt kõige noorem vana naine, keda ma tean.»
Rita patsutab mind põsele. «Mul on hea meel, et ma sind kohtasin, Sille,» lausub ta. «Mul on sinu seltsis tõesti tunne, nagu oleks Piret siin. Loodetavasti näeme kunagi veel.»
«Võib-olla.»
«See oleks tore. Kui jälle linna tuled, astu läbi.»
«Olgu,» luban ma ja teen jahtuvale teele lõpu peale. «Ma arvan, et hakkan nüüd minema.»
Märkan, et väljas hämardub ja sadu on järele jäänud. Akna alt töristab mööda lumesahk. Erkkollane masin kaob soolasegust lumepuru kahte lehte paisates nurga taha ja maad võtab taas tavapärane pühapäevaõhtune rahu.
«Ära mine veel,» ütleb Rita. Ta hääles kõlab korraga peaaegu midagi palvelaadset, mis naelutab mu paigale. Naine toob uue albumi. «Mul on pojast ka mõned pildid.»
Kiikan kella. Bussi väljumiseni on veel pool tundi aega. Istun vastu tahtmist tagasi laua taha, kuigi tajun sisimas, et tahan tegelikult sellest võõrast elust juba eemale: enda tühja koju, närtsiva sõnajala, kütmata toa ja seinaääri täitvate raamatuvirnade seltsi, millest pooled alles ootavad lugemisjärge; kuhugi, kus ma ei pea viisakuseks vaevuma ja võin olla just nii tujutu, iseendasse kapseldunud ja äranutetud näoga, nagu parasjagu tahan.
Uus album on tumeroheline, hinnaliste nahksete kaantega. Surun ohke alla, taibates, et olen ilmselt üpris nigel ja elamustevaene külaline, ning avan kaane.
«Mardipäevapidu, lasteaia lõpupidu, pannkoogipühapäev,» ütleb naine ja ma vaatan väikest heledapäist naerusuist poissi, kelle rukkilillesinistes silmades särab elujanu.
«Vähemasti on sul ükski laps alles,» nendin. «Millega ta tegeleb?»
«Sai Hollandisse IT-alale tööd,» ütleb naine. «Me näeme haruharva. Ta ei käi enam kuigi tihti Eestis.»
«Miks?»
Naine ohkab ja keerutab mõtlikuna lusikat mööda alustassi ringi. «Eks ta väidab, et kogu aeg on kiire nagu kõigil neil moodsa aja noortel inimestel. Kuigi ma usun, tegelik põhjus, miks ta eemale hoiab ja üldse lahkus, peitub hoopis muus.»
«Milles siis?»
«Ta elab Pireti surma märksa raskemini üle kui mina. See keeras temas millegi sootuks lukku, nii et ma ei tundnud teda enam õieti äragi. Küllap ta loodab, et uus keskkond toob uued mõtted ja aitab leinast paremini üle saada.»
«Eks ta nõnda kipubki olema,» arvan. «Kaua te näinud polegi?»
«Oma neli kuud. Aga me helistame tihti.»
Lappan albumit edasi ja aegamisi võtab minus maad ebamäärane rahutus.
«Esimene gümnaasiumiaasta, nädalalõpp Rootsis, esimene töökoht, jõulud tema kodus,» loetleb naine, ent korraga ma ei kuule enam teda. Vahin üksisilmi läikivat fotot, kust vaatavad mulle vastu tuttav blond juuksepahmakas ja tumesinised silmad. Mu pea kumiseb.
«Mis su poja nimi on?» küsin lõpuks võõral häälel, hinges meeleheitlik lootus, et ma siiski eksin. Ent väljapääs sulgub selsamal silmapilgul, kui vastust kuulen.
«Rasmus,» ütleb naine. Ta tõuseb, korjab teetassid kokku ja kõnnib kööki.
Sulen silmad ja mu pea käib ringi. Justkui läbi udu kanduvad minuni köögist kostvad hääled – tasside heledad kõlksatused, vee pahin, kapiukse kolksatus, üle põranda sahisevad sammud.
«Ilus nimi,» lausun igaviku pärast.
«Jah, me mehega kaalusime kaua, kas panna Rasmus või Riho,» hõikab naine muretult. «Rasmus on hoopis teist tüüpi kui Piret, tõsine, sügav, kaalutlev, sihikindel.»
«Kuidas tal seal läheb?» uurin edasi.
«Hästi. Temasugune saab igal pool hakkama. Küllap see keskkonnavahetus oligi õige mõte. Kuigi kahju on ikka, et ta nii kaugel on. Võib-olla see muutub kunagi.»
«Pruuti ka on?» Külmkapp suriseb häirivalt valjusti ja korraga taipan, et kardan kõike. Seda mugavat sooja tuba, vanamoelist tuhmilt läikivat mööblit, käsitsi heegeldatud pitslinikuid, rohekat tapeeti, seinal seisma jäänud kella. Aga eelkõige kardan vastust ja iseennast pärast selle kuulmist.
«Võta veel küpsist,» ütleb naine.
Täidan mehaaniliselt käsu. Magusale präänikule on korraga tekkinud saepuru kõrvalmaitse.
Naine tüürib taas tuppa ja istub tagasi laua taha. «Pole tal kedagi,» lausub ta siis ilmselge kahetsusega, silmad mõtlikult karikakardega kardinaid mõõtmas. «Vahel on mul tunne, et mul jäävad lapselapsed üldse nägemata. Rasmus üritab end ülepea töösse uputada ja see pole hea. Ma kardan, et see võib ta lõpuks murda, kui ta leinast üle ei saa.»
«See on positiivne põgenemine. Töörabamine aitab tal olukorraga toime tulla.»
«Ju vist. Aga tead,» usaldab ta näole valguva naeratuse saatel, «tegelikult ma usun, et Rasmusel on plaanis jõuluks Eestisse tulla.»
«Tõesti?» Üritan häälde tulvavat ebakindlust peita. «See on küll tore.»
«Tule õige jõuluks meile. Mis me siin ikka omapäi nukrutseme ja üksinda küünlatuld vahime. Sul on veidike elurõõmu vaja, Lillhernes. Mul on kurb mõelda, et sa oled seal kusagil sedasi üksipäini.»
«Ma olen harjunud üksindusega.»
«Me keegi ei harju sellega. Lihtsalt lepime, kuigi sisimas on see viimane asi, mida me soovime.»
Ajan end püsti, pea endiselt kumisemas ja hinges segadus. «Vaatame.»
Naine tuleb mind õuetrepile saatma. Astmed nagisevad uuesti ja rõske trepikojaõhu asemel heljub mu sõõrmeisse pannkookide praadimise magusat lõhna, mis toob mulle meelde ühe foto Rita albumist. Väljas on karge ja selge. Tänavalampide oranžikas valguses keerleb mõni üksik lumehelves.
«Ära siis uuesti oma bussist maha jää!» hõigatakse mulle järele. Naise hääle soe kõla paitab midagi mu sisemuses, justkui oleks ta valutavale kohale plaastri peale kleepinud.
Viipan talle ja asun mööda lahtilükatud teed bussijaama poole teele. Mu pilk püsib tükk aega oma soolatriipudega kaunistatud saabastel, justkui loodaks sealt mingit vastust välja lugeda. Lõpuks tõstan pea, ajan selja sirgu nagu tugikepi leidnud nõrgavarreline õis ja aegamisi, väga aegamisi sugeneb mu näole naeratus.