kolmapäev, 13. mai 2020

Eeltutvustav katkend varsti ilmuvast ajakirja juuniloost "Täiuslik mees"




Enamiku oma kevadisest puhkusenädalast veetsin ma aias, lihtsalt selleks, et olla tuule, päikese, hootise vihmasagara ja värske õhu käes. Kaevasin ja müttasin, püksipõlved porised ja nägu esimesest kevadisest päikesest põlenud. Rajasin enda isiklikku pojengiparki, puhastasin sillutiskividest teed umbrohust, rookisin vaarikad puhtaks ja kujundasin iluaeda ümber. Tagaaeda said istutatud mõned mu lemmikud - tikripõõsad - lisaks ning üleüldiselt oli selline ääretult mõnus looduslähedane olemine, millest olin pikka aega puudust tundnud. Isegi esimesed ujumised sai tehtud ja pärast paarikordset keha šokeerimist ei tundunudki vesi enam nõelavalt külm. Silme ees hakkas hoopistükkis suvi oma lõõgastavate elamustega terendama. Hiljem keeras küll ilma ära, aga vähemasti oli kogemus saadud.
Ajakirjaloo juurde asusin alles viimastel puhkusepäevadel, aga kuna vaim oli seks ajaks juba piisavalt puhanud ning mõtted vahepeal muid radu käinud, oli seda kirjutada äraütlemata mõnus. Seega võib loota, et lugu tuli piisavalt humoorikas.



 Tutvustuseks, mida oodata, väike katkend. 


 
„Mis sa, kurivaim, irvitad mu üle,” urises Ülo, koukis jahu kühvlile ja lennutas prügikasti. Mehe püksipõlved olid valged nagu möldril ja ta ise nägi ülepea pentsik välja.
Netil oli raske itsitamist lõpetada. „Mida imet sina siin teed?” päris ta läbi naeru. „Kell on pool kuus hommikul. Miks sul on ülikond seljas ja lips ees? Hakkad juubelile minema?”
„Mis juubelile!” kärkis Ülo. „Mees kontrollib, et majas kõik ikka tipp-topp oleks.”
„No ja kas on siis?” kõkutas Neti.
Ülo vahtis segaselt ringi. Suurem sodi sai ühisel nõul põrandalt kiiresti kokku roogitud. „Ei mina tea. Ju vist. Ega sellele vallamoorile nagunii miski kõlba.”
„Ah soo, teda ootadki või?” hakkas Netile koitma kainestav tõsiasi.
„Noneh. Lubas teine ju läbi astuda.  „Tea, kas need kardinad kõlbavad üldse või peaks läbi pesema?” uuris ta. „Kuidagi närakad teised.”
„Mis ajast sul kardinatega asja on?” imestas Neti.
„Tänasest on!” raius Ülo. „Ja vaibad on ka kasimata. Sa pole üldse vaeva näinud.”
Neti naaldus mugavamalt istuma, aimates, kust poolt tuuled puhuvad. Kui nii on lood, võis ta ennast üpris muretult tunda. Võib-olla isegi raasikese nalja saada. „Ülokene, kui sa juba nõndaviisi hakkaja oled, et kraamid ja kasid,” lausus ta õrritaval noodil, „äkki teed siis meile mõlemale tassitäie kohvi ka. Saaks olemise natuke virgemaks.”
„Kohvi? Noh, seda väikest asja ikka saab,” oli Ülo kuulekus ise.
Neti takseeris, kuidas mees kohviaparaadiga saamatult ümber käis ja lisas: „Paremad kardinad võin ma välja otsida küll. Riputa aga ette, ongi Viivil midagi uut ja huvitavat vahtida.”
Niisuguse alandava kamandamise peale Ülo küll kivistus korra, võideldes oma loomupärase upsakusega, kuid see heitlus sai ruttu otsa. Kohv hakkas nirisema, Neti tõi uued kardinad ja asus rahumeeli endale võileiba vorpima, sellal kui tema küljeluu kipakal laual turnis ja oma töntside sõrmede abil tõrksat sitsi kinnitada üritas. Pintsak punnitas seljas, turjakohalt oli riie katkemiseni pingul.
„Aja oma ülikond ometi maha, ega Viivi enne lõunat nagunii tule,” soovitas Neti.
„Noh, vaatab,” kostis Ülo, aga pintsakut ta seljast ära ei võtnud. 


"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet (Ian Somerhalder)










teisipäev, 12. mai 2020

Ilmumas on ajakirja juunilugu "Täiuslik mees"




Ajakirja juunilugu kannab pealkirja „Täiuslik mees”, mis on mõistagi pesueht iroonia, kuna täiuslikkusest on asi kaugel. Probleemne perekond on silma jäänud valla sotsiaaltöötajale, kes võtab nõuks peatselt asja koha peale uurima tulla. See ajab lihtsakoelisele ja traditsionaalse elustiiliga harjunud Ülole mõistagi paraja hirmu naha vahele.
Lugu räägibki nöökavas võtmes sellest, mida kõike võib ette võtta mees, et vaid enda nahk päästa, vallaametnik ära petta ja laitmatu perepea rollis esineda. Kuna seni peaasjalikult kamandama, nõudma ja kärkima harjunud meesisend pole majapidamiskohustustega kuigivõrd kursis, satub tema teele loendamatuid  äpardusi. Lisaks koorub keset mõõtmatuid vaevusi välja ilmne tõde – ega majaisand olla ja kõige eest vastutada polegi nii lihtne, kui esiotsa arvata ja naisele igapäevaselt ninale visata võis. Puudu jääb kogemustest ja kannatlikkusest. Lisaks ilmub keset närvesöövat ootamist ja meeleheitlikku suurpuhastust ukselävele külaline, keda kõige vähem oodata osati.

"Täiuslik mees" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumbris.
Pilt: internet






esmaspäev, 4. mai 2020

Katkend ilmunud ajakirja mailoost "Õhtusöök ema juures"




Kevad on kaunis. Pargimuru on lumekarva õisi pillavalt täis, nagu oleks keegi neid sinna pihutäite viisi külvanud. Sedapuhku sai siis selle kreemikasvalge loodusliku värvivaiba taustal äsja ilmunud maikuu ajakirja eksponeeritud. Magus õielõhn ja mesilaste tagasihoidlik sumin, heitlik päikesehelk ja veel jahedalt karge murukamar, mis ei lase kuigi pikalt õievaibal lesida ja suvest uneleda. Aga kaugel see päris soe aegki enam. Esimesed ujumised juba tehtud ja põhjust enda üle uhke olla küll. :) Veidral kombel on merest tõustes hiljem alati palju soojem, kui sinna minnes.

Tutvustuseks postitan väikese katkendi. Neti ja Ülo omavahelistel sekeldustel ei täi lõppu tulevat. Ees ootab isevärki külaskäik, mis kujuneb ootamatult kõigeks muuks, kui süütuks pirukasöömiseks. Selgub, et nemad kaks pole kaugeltki ainsad pidulised. Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbrist.





„Kuidas asi siis on? Mida külarahvas räägib?”
„Laisk oled, nii ongi. Paks ja laisk. See pole kellelegi uudiseks.”
„Ma olen haige!”
„Küll küla teab, mida räägib,” nähvas Ülo.
Netil polnud tahtmist rohkem uurida, mida kõike küla siis räägib. Ta võttis oma õhtused rohud sisse ja pikutas natuke, kuni Ülo õhtusöögi ja ajalehega ühele poole sai. Haigele seljale ei sobinud pehmel diivanil sedapuhku ükski asend, aga rohkem püsti seista ta ka ei jaksanud. Vähemasti nägi mees peale korralikku õhtusööki palju rahulolevam välja. Ei näägutanud ega kukkunud tühjast-tähjast kiusu üles kiskuma. See oli soodne moment suu paotamiseks.
„Kuule, Ülo, mul on sulle üks jutt.”
Ülo kergitas kulmu, ilmes umbusk. „Mis jutt sul mulle siis on?”
„Ema kutsus meid külla. Lähme õige homme teda vaatama.”
„Kelle ema?” üllatus Ülo. „Minu ema on ju ammuilma mulla all.”
„Tola, minu ema ikka. Reet.”
„Ah Reet?” näis Ülole ämma nimi läbi udu meenuvat. „Mis häda tal siis on, et meid kohe nii kangesti näha vaja? Said jälle millegagi hakkama või?”
„Ei saanud. Miks sa kohe nii arvad?”
„Noh, sinuga ju pole muud, kui üks häda teise otsa.”
Neti neelas solvangu alla ja jätkas talitsetult: „Ta lihtsalt tahtis meid üle hulga aja näha. Mis selles siis imelikku on? Ikka ju käiakse üksteisel külas. Sa polegi sinna oma aastajagu jalga saanud. Nii ei sobi.”
„Ega ei kipu kah! Su mamma on selline peen prouakene, ega minusugune mats talle kõlba!”
Neti surus muige alla. Selles osas oli Ülol muidugi tuline õigus, Neti ema ei sallinud Ülot silmaotsaski, aga praegu polnud mingit tarvidust seda meenutada. „Kui kutsuti, ei ole ilus minemata jätta. Ma ütlen emale, et ta porgandipirukat teeks. See on ju su lemmik.”
„Noh, eks siis vaatame seda asja,” mõmises Ülo, aga oma kaasat tundes teadis Neti, et see oli põhimõtteliselt nõusolek. Ta plaksutas mõttes käsi – oli ju tore vahelduseks koos kuhugi minna. 













Sünnipäevapilte ja pilditöötlust



Sünnipäeva puhul oli mul plaan mõnda aega jälle hele roosapäine olla. Eks see elu uus verstapost ole igal aastal mingil moel jäädvustamist leidnud. Roosa värv, nagu kõik muugi, on minusugusel, tumedapäisel, üpriski raskesti saavutatav ja paraku ka sama kiiresti kaduv. Aga vähemasti oli, see ilus tuhkjasroosa, ning jäi pildile ka. Ootasin päikest, aga tegelikult tuli vahelduv pilvisus isegi kasuks. Tuult niisamuti polnud, mis oleks juuksed laiali lennutanud. Seega peaaegu ideaalsed pildistamistingimused.
Jätkuvalt olen seda meelt, et aasta on kõigest number. Nende möödumist justkui ei märkagi, ega oma see aja kulgedes enam kuigivõrd tähtsust. Oluline on hoida kinni oma isiklikust õnnenatukesest ja sõuda vaikselt ja kindlalt vastuvoolu edasi. Olnu teeb vaid sitkemaks ning väikseid rõõme võib leida igasse päeva.