Kuvatud on postitused sildiga "Ruubeni liblikad:Kirsipiia". Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga "Ruubeni liblikad:Kirsipiia". Kuva kõik postitused

teisipäev, 14. aprill 2020

Soovituslikku lugemisvara minu loomingulisest varasalvest


Vaimse pimeaja ja raskete hetkede tarbeks soovituslikku lugemist minu ohtrast loomingulisest varasalvest. Valik on suures osas juhuslik, paremal paiknevast rippmenüüst leiab enamatki, lastele, noortele, kõigile vanusegruppidele. Raamatud on head sõbrad, mis ootavad vagusi riiulitel nende suunas sirutuvat kätt, et leevendada meelt, pakkuda seltsi, tuge ning mõtteainet. Raamatukogud ja e-kaubandus on jätkuvalt teie päralt.
Armastusega teile kõigile.

Noorteromaanid "Ruubeni liblikad:Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan",
kirjastus Varrak

Ulmesugemetega noorte põnevusromaan "Martin Greeni juhtum", kirjastus Tänapäev

Seikluslik noorteromaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem", kirjastus Argo

Novellikogumik "Tuulemüüja tütar", kirjastus Kentaur










teisipäev, 22. detsember 2015

Noppeid ja ülestähendusi lugeja arvamusest mu loomingu pihta



Mõnel ööl, mil ei saa und, võid avastada end tegemas midagi veidrat - iseeenda loomingut googeldamas. Seda eelkõige erapooletust huvist, mis keegi kusagil öelnud, võtnud heaks arvata. Tean, et paljud autorid pigem väldivad seesuguse, pisut kahtlase ja enamasti mitte ära tasuva huvi tundmist. Kui eestlane arvab heaks mingisugust vastukaja anda, tavatseb ta olla enamasti (põhjendamatult) kriitiline, küüniline, julmalt otsekohene ning kipub mingil veidral moel võtma mittemeeldinut isikliku solvanguna. Mis kõik kokku on enam kui naljakas. 

Aga millegagi tuleb ju hommiku saabumiseni aega täita ja momendil tundus virtuaalmaailmas sobramine piisavalt pasliku tegevusena. Kokkuvõtvalt, ega ma midagi hullu leidnudki. Kui ikka üldse ei meeldi, siis seegi ju lugeja õigus. Ega peagi, igati loomulik. Üldsuse arvamuse suhtes ülitundlikel autoreil on ilmselt targem mitte kirjutada. Või siis, mitte googeldada. Lihtne.
Siinkohal toon ära mõned ülestähendused. Mitte, et sel kõigel mingisugune määrav ja loomingusuunda kallutav või isegi egokübet upitav tähtsus oleks, aga aitäh siiski, et olete võtnud vaevaks lugeda ja sellest ka teada anda.

Ma ise pole kindlasti enam see, kes olin oma esimest raamatut välja andes. Võib-olla olen kirjutamise-maailmas vahepeal täiskasvanuks saanud, nagu see juhtub meist igaühega, kes mingit rada pikalt ning intensiivselt käinud. Visioon sellest, mida loomingu läbi öelda tahan, on ajas teisenenud, kindlapiirilisemaks muutunud. Võib-olla ka vaoshoitumaks ja vähemaga rohkem ütlevaks. Süngemaks? Ega teagi.
Müstitsismi võin ehk edaspidigi mingil määral viljeleda, sest seda kirjutada on ääretult lihtne, kuid kahtlemata teen seda teistsuguses vormis, võtmes ning kujul. Kas loomingu põhirõhk jääb lastekirjandusele ja täiskasvanutele suunatud realismile, on hetkel veel vara öelda. Küllap on seegi, nagu kõik muugi, tunnetuse küsimus ja mu enese hetkevajaduse suund.
Aga pikk talvepuhkus on lähenemas, miks mitte võtta kätte mõni raamat. Endal on küll selline plaan. 



"Punamütsike kakssada aastat hiljem", Argo, 2013

Gerda:
Arvan, et lugesin läbi oma uue lemmikraamatu.
Lugege ise, sest ma ei oska seda ülivinget lugemiskogemust kirjeldada. Soovitan nii täiskasvanutele kui ka lastele vanuses 11-14.
LUGEGE KINDLASTI!!! HÄSTI ÄGE RAAMAT!!!



Punamütsike kakssada aastat hiljem", Argo, 2013

Robi:
Seekord valisin ma endale suvelugemiseks raamatu "Punamütsike kakssada aastat hiljem!" Raamat oli päris pikk, aga samal ajal ka huvitav, sest seal toimusid üsna kaasaegsed tegevused - näiteks mindi McDonaldsisse sööma või käidi shoppamas. See oli tore raamat - palju põnevaid hetki ja huvitav lugeda.



"Ruubeni liblikad: Kirsipiia",  Varrak, 2012
"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak, 2013

Anna Laura:
Ma väga armastan müstikat nii filmides kui ka raamatutes. Eelmisel aastal lugesin Kiiri Saare kirjutatud romaani “Ruubeni liblikad. Kirsipiia”, millele kirjanik kirjutas järjena teise raamatu “Ruubeni liblikad. Jordan”. Sellegi lugesin huvi ja põnevusega kiiresti läbi, sest raamat oli lihtsalt nii lahe. Need raamatud on erilised oma müstilisuse ja maagilisuse segunemisega inimlike tunnetga.


“Ruubeni liblikad: Kirsipiia”, Varrak, 2012

Renate:
Kui alguses seda raamatut lugema hakkasin tundus see väheke selline liiga muinasjutt, liiga ulme mõnes mõttes; raamatut edasi lugedes hakkas sealt välja kooruma tegelikult üsna deep point. Teos räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas saab inimese kujutlusvõimega mängida/manipuleerida, kuidas saab inimest panna nägema midagi hoopis muud. Kuna ma ise ka üsna elava fantaasiaga, siis jõudsin muidugi sealt edasi välja sinna, et hakkasin endalt küsima, kas ma näen sama, mida kõik teised inimesed ning äkki iga inimene näeb üldse ümbrust omamoodi, äkki on elu ka üksainus suur moonutus jne jne. Igatahes hiljem oli mul tükk tegemist, et oma mõtetest välja tulla. Kui soovid sel teemal mõtiskleda, siis soovitan küll seda raamatut!



"Ruubeni liblikad: Kirsipiia", Varrak, 2012

Ädu Neemre, Tartu Linnaraamatukogu juhataja: 

Lugu suurest armastusest. Ruuben on pärit mittemaisest maailmast, Kirsipiia tavaline koolitüdruk. Koolitüdruk küll, kuid tema sees on peidus miski, mis teeb ta armsaks ja ahvatlevaks kenale deemonimehele Ruubenile. Suhe nende vahel on täiesti ebamaine ja lõpeb põnevalt ja unistuslikult.
Kiiri Saar (loe autor) on öelnud, et tema peas istuv lugu ei lasknud temast enne lahti kui ta oli romaani valmis kirjutanud. Raamat täiendab nende lugejate raamaturiiulit, kes põnevusega loevad tulnukate, vampiiride ja muude olendite hingeelu kujutavaid lugusid.



"Lepatriinupüüdja," Kuma, 2011
"Ruubeni liblikad: Jordan", Varrak

Renate:
Kaks raamatut, mis hiljuti läbi sain ning millest rääkida soovin, on Kiiri Saare “Lepatriinupüüdja” ning “Ruubeni liblikad: Jordan”, mille esimest osa ma ka suvel lugesin. Kui esimene on pigem rohkem naistekas, siis teine on pigem suunatud noortele. Mõlemad raamatud järjest läbi lugedes on väga hästi näha, kuidas autoril on oma konkreetne käekiri. Esimese raamatu puhul kui ma hakkasin lõpu poole jõudma, olin juba peaaegu ahastuses, et kas sel raamatul polegi õnnelikku lõppu ja olin juba valmis vanduma, kuid siiski kõik sujus ilusti. Mõlemast raamatust saab loo lõpuks välja noppida moraali, mis ka mõtlema pani. Mullle meeldib raamatuid lugedes just see, kui ma suudan sukelduda mingisse täiesti uude maailma, unustades mõneks ajaks reaalsuse – siis on raamat hea! Aga kes soovib head ladusat lugemist, siis palun, soovitan neid.



"Martin Greeni juhtum", Tänapäev, 2011

Yuki:
Täiesti üllatuslik, et selline raamat võiks noorsooromaanivõistlusel midagi saavutada arvestades seda, millised raamatud on eelmistel aastatel võitnud - kõik need on olnud täpselt ühesugused, aga see raamat oli totaalselt erinev ja juba see pani mind positiivselt suhtuma. Lugu ise oli tore ja omapärane. Üldiselt võib öelda, et enim meeldis mulle autori omapärane kirjutusstiil. 

Hinnang: 8/10



"Martin Greeni juhtum", Tänapäev, 2011

Eliisa:
Väga hea raamat. Soovitan kõigile, kes armastavad lugeda noorteraamatuid. Palju põnevust ja romantikat.








teisipäev, 22. september 2015

Minu romaanid "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan" on saadaval Elisa Raamatuna



Minu romaanid "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan" on saadaval lisaks paberväljaandele ka Elisa Raamatuna, millega saab tutvuda järgnevatel linkidel:

Elisa kodulehelt:
Elisa Raamat on mõnus ja mugav viis e-raamatute tarbimiseks. Raamatuid saad ühe ja sama kuutasu eest lugeda nii palju kui jaksad, ning just siis, kui ise soovid. Ja seejuures pole ka tähtis, millise mobiilioperaatori klient oled – äpp on avatud kõikidele!
Enam kui 1500 eestikeelset teost, mida saad ühe ja sama kuutasu eest lugeda nii palju ja just siis, kui ise soovid. Nii Elisa kui ka kõigi teiste mobiilioperaatorite klientidele.
Allikas: www.elisa.ee
























pühapäev, 28. oktoober 2012

Marko Tiidelepp "Ruubeni liblikatest"


Raamatuarvustuste kirjutamisega tegelev Marko Tiidelepp, kes kirjutas üpris sooja ja positiivse arvustuse mu noorteromaanile "Martin Greeni juhtum", mida saab lugeda siit, kajastab lastekas.ee lehel ka mu uut romaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia."
Oma arvustuses teeb ta lastele igati eakohases sõnastuses kokkuvõtte romaani sisust. Kuna ta räägib seejuures kokkuvõtlikult ära ka romaani sisu, panen arvustuse siia keskkonda üles lühendatud kujul, et neile, kel pole veel olnud mahti teost käes hoida, jääks alles põnevusmoment.


Pean tunnistama, et “Ruubeni liblikad: Kirsipiia” on ülimalt põnev lugemine. Kuigi esialgu tundub, et tegemist on tüdrukutele mõeldud noorteromaaniga (raamatul on roosad liblikatega kaaned), siis tegelikult sobib see lugemiseks nii tüdrukutele kui ka noormeestele.
Raamat algab nagu üks noortekas ikka – on üks lõpuklassi tüdruk, kel nimeks Kirsipiia Kirsimäe (sellise nime väljamõtlemise eest tuleks autorit “premeerida” 10 punktiga) ja üks viimasesse klassi tulnud uus kutt, kel nimeks Ruuben. Tüdruk on veidi ülekaaluline ja ta jumaldab üle kõige magusat. Noormees on aga tõeline prints – nii välimuselt kui ka käitumiselt.
Kohe romaani alguses hakkab juhtuma imelikke asju. /.../ Nüüd mõtlete, et see on tavaline armastusromaan – aga ei ole!
Autor seob ühtseks tervikuks argimaailma ja elu müstilisema poole. /.../
Väga keeruline ja samas põnev olukord, millest võib oodata, kes teab mida!
Mida lehekülg edasi, seda kindlamaks muutub teadmine, et armastus jääb. Raamatu lõpp on igal juhul üllatav.
Kiiri Saare uus noorteromaan on põnev lugemine, sest ega meil oma autoritelt palju selliseid raamatuid ei ilmu, kus tuuakse mängu müstika, deemonid ja inglid. Siin on need kõik olemas ning lisaks veel ilus ja salapärane armastuslugu.

Tekst: Marko Tiidelepp
Täismahus arvustuse ja sisukokkuvõtte leiab siit.

Endapoolseks kommentaariks ehk niipalju, et tõtt-öelda heitsin ma esialgu pisut meelt kaanekujunduse roosa värvi suhtes, kuna mu enda nägemus kaanest oli pigem midagi tumedat ja minimalistlikku. Mulle endale meeldis väga näiteks Martin Greeni kujundus ja lootsin, et tuleb ehk midagi sarnast.
"Teie kodulehel pole ühtki nii roosat raamatut!" ahastasin ma läbi kerge huumori kirjastajale. Ent mõeldes sihtgrupi eelistustele ja konsulteerides ka mitmete kunstnike ja selle ala asjatundjatega, võin kokkuvõtteks öelda, et kaanekujundus sai igati stiilne, pilkupüüdev annab hästi edasi romaani õrna ja romantilise sisu. Õnneks oli mul ka piisavalt valikuvõimalust erinevate kujunduste vahel ja ma sain selles osas väga palju kaasa rääkida.
Nimi Kirsipiia Kirsimäe sündis tõtt-öelda üpris juhuslikult, eelkõige ilmselt kõlalise sarnasuse tõttu. Kirsipiia nimi oli mul juba ammu enne romaani sündi olemas. See jäi mulle juhuslikult kõrva juba hulk aastaid tagasi, mil teostasin end algklasside õpetajana ja elasin ühes kenas ja armsas kesk-Eesti väikelinnas. Kuigi ma ei osanud tollal veel mõeldagi, et võiksin tegeleda raamatute kirjutamisega, teadsin sellegipoolest sisimas, et tahan selle nime kunagi kuidagi ära kasutada. Kus ja millal, polnud mul loomulikult aimugi. Nii see nimi lihtsalt ootas oma õiget aega mu meeltesügavuses ja tõusis justkui iseenesest pinnale hetkel, mil alustasin "Ruubeni liblikate" käsikirja kirjutamisega. Perekonnanimest niipalju, et Kirsimäe on mu ühe parima sõbranna neiupõlvenimi ja see on talle tänuks ta pikaaegse tingimusteta sõpruse eest.