teisipäev, 27. november 2018

Omadega otsapidi talves




Õhk on külm ja selge. Harjumatult karge. Esimene lumi nii valge. Sel aastal sai talve lausa oodatud. Kes seda täpselt teabki, miks. Suvi on väldanud kaua, tavapäratu soojalaine on ulatunud otsaga poolde novembrisse. Kõik see kokku on tekitanud teatava tüdimuse. Suvetüdimuse. Et tahaks vahelduseks tõepoolest juba midagi muud. Eks seepärast tundubki mõte talvest, valgest tühjusest ja tardunud vaikusest, mis ei sisalda endas praktiliselt mitte midagi, erakordselt paeluv. Sellises hetkes korraks seisma jäämine on väga vabastav. Vaikuseteraapia, mida polegi vaja kusagilt kaugelt ja raske raha eest otsima minna, kuna see on siinsamas Hiiumaal kõikjal priipärast saadaval. 


Kui keegi muidugi küsiks mu välisukse kõrval rippuvalt punaseõieliselt amplilt arvamust, siis tema õitseks meelsasti veel ja veel. Kui ainult nii külm ei oleks. Paistab, et mu raudürt paotaks heal meelel muudkui oma verevaid õisi. Tõesti imestan ta elutahet, võimast soovi õilmitseda mis iganes olude kiuste. Isegi siis, kui see töötab totaalselt tema vastu. Külm tuul, jäised vihmasagarad, miinuskraadid. Jah, kummaline. Loodus on visa, ehkki enamasti me seda ei märkagi. Nüüd nopin ära ta pruunikaks tõmbunud õienuppe ja ootan, millal taim talvele lõplikult alla vannub. Uuel kevadel tahaksin osta uue raudürdipuhma, tänuväärse õitseja. Riputada ta jälle ukse kõrvale päikese kätte, kasta ja väetada. Aga kes teab, kes seda teab, mis on uuel kevadel...



Pilt: internet






pühapäev, 25. november 2018

November Hellamaal


Ka novembris on värve. Päikese kahvatut õhtukollast, vette peelgelduvat pojengiroosat, pilvede sinist türkiisi. Loodus ootab lund, nagu minagi. Või, kes teab, võib-olla juba uut kevadet...

 
Jaanikiik


Peegeldus










esmaspäev, 12. november 2018

Valminud on ajakirja detsembrilugu "Põhjatuul"





Olen oma lugudes varemgi kasutanud tuulesümboolikat, kuna ta mõjub mõnikord nii elusa, reaalsena. Nõnda võibki tuul mõnikord täita kallima rolli, olla lohutaja, lepitaja, õrnust täis nähtamatu embaja, kuid samas ka kalk vaenlane. Põhjatuul oma külmade iilidega toob enamasti kaasa halbu uudiseid või üle jõu käivaid olukordi. Mu loos lõõtsub põhjatuul mitu päeva, kolistab katusel, vihiseb akende tagant mööda, puhub Lana ja Lukase suure nägusa eramaja külmakambriks.

Haiguslehel olev Lana kõnnib oma üksildastel hallidel päevadel veel hallima enesetundega mööda vaikseid tühje tube ja vaatleb oma elu otsekui kõrvalt, sest tavapärases elurütmis kulgedes tal selle jaoks aega ei leidu. Ta mõtiskleb oma poja kinnise loomuse üle ja teeb oma tütre toas jahmatama paneva avastuse, mis ta korraks rivist välja viib. Ta juurdleb oma abielu üle ning püüab leida lähisuhetest märke, kas inimesed üksteisest pisutki hoolivad või elavad niisama ühisel pinnal. Ta üritab oma lastega vestelda ja juurdleb selle üle, mis saab siis, kui peaks juhtuma nii, et ta ei jõua tervise tõttu enam panga ees oma kohustusi täita.


Kui tuul lõpuks pöördub, muutub kõik. Tõbi taandub, painajalikud mõtted hajuvad, Lana leiab endas taas elujõudu ja läheb tagasi tööle. Pikad kodus veedetud päevad on toonud temani mõistmise, et enamiku tõbede algpõhjus on emotsionaalne.
Novell "Põhjatuul" on lugemisküps aj
akirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris.


Pilt: internet








laupäev, 3. november 2018

Valik pilte minevikust




Vahel vaatan minevikupilte. Hetki, mille eredus on ajaga mõningal määral tuhmunud. Foto taaselustab teadvuses nii mõndagi. Olen hakanud aja kulgu ja möödumist märkama millegi täiesti kõrvalise, näiteks aias kasvavate põõsaste suuruse, reiside või riiete järgi, mida kunagi sai kantud. Nii ta on. Kõik muutub, teiseneb.
Ühelt reklaamplakatilt vaatas mulle vastu sõnum: sügis nii, nagu sulle meeldib. Tollal, kui ma selle täiesti juhusliku linnaülesvõtte tegin, ei pööranud ma sellele sõnumile, mis ilmselt järjekordselt midagi ostma ärgitas, mingit tähelepanu. Nüüd vaatasin seda korraga hoopis teise nurga alt. Kui saaks mis tahes aja vormida endale meelepäraseks, siis milline see oleks? 


















reede, 2. november 2018

Parema homse nimel




Lähiajal tuleks ilmselt mõtteid koondada detsembriloo tarbeks. Võibolla võiks see olla jõulutemaatiline või siis lihtsalt üks talvelugu, eks näis. Hetkel sellega kaugemale pole jõudnudki, vaatab, kuidas enesetunne lubab. Valmis kirjutada selle siiski plaanin.
Nädal tagasi vestlesime Anne-Mariga mu kolmanda novellikogumiku avaldamise teemal ja hea uudis on see, et mu kohati autobiograafiline "Ella Ulrikese kadunud maailm", millest siin keskkonnas põgusalt varemgi juttu olnud, ilma igasuguse kahtluseta ilmub. Täpset sünnihetke ei oska me hetkel kumbki öelda, aga lubadus on jõus ja tema sõnutsi head ilukirjandust pole mõtet ülejala teha. Mille osas kahel käel nõus. Kõige optimistlikuma versiooni kohaselt ilmub novellikogumik veel sel aastal, ma vähemasti väga loodan.


Tõbine-olekul on omad eelised. Satud mõtlema asjadele, millele vahepeal üldse pole aega mõelda olnud. Mis on olnud, mis võib-olla tuleb, mis omab tähtsust, mis mitte ja nii edasi. Tubane olek seab olemisele omad konkreetsed raamid. Hämmastav, kuidas perspektiivid nihkuvad paika, kui on mahti lasta neil seda teha. See, mis varem näis põletavalt oluline, pole seda korraga teps mitte. Lihtsalt üks väsimuse tekitatud tühi-tähi, millele ei olegi vaja mingit tähelepanu pöörata. Palju probleeme jääks olemata, kui me ei teeks otsuseid väsinud olekus, emotsioonidest tagant piitsutatuina. 
Vahel tahaks endale küll piki pead anda ja end juba ruttu rattarööpasse tagasi veeretada,  et hullunud oravana ringirähklemist jätkata, nagu olekski see tavanormaalsus, aga võta näpust. Kõigeks on oma aeg. Vahel lihtsalt keha tahab aja maha võtta. Siis tuleb teda kuulata. Ega ilmaasjata pole perearstikeskused praegu patsientidest umbes. Küllap siis on aeg selline. Pimedam, kõledam. Inimesed pole harjunud uue reaalsusega.


Teatavaid võlusid on siiski, kui neid leida püüda. Nurruv kass külje all, kelle põrin on äraütlemata rahustav. Aeg märgata, kuidas päike tõuseb ja loojub, tasapisi üha punasemaks muutub ja puude taha variseb. Mõtiskleda, et võib-olla jaksan varsti ühe raamatu läbi lugeda. Juua rahus teed, selle asemel, et see käigult sisse kallata ja ummisjalu uksest välja tormata. Magada, kui und on, vahet siis pole, kas parajasti on öö või päev. Tuustida mööda e-poode ning ikka ja jälle hämmelduda, kui kohutavalt veider on hetkemood ja kuidas ma sealt (peaaegu) ühtegi asja ei taha. Lugeda internetist loodusravi kohta ja keeta ise kokku ingveritee, mis ei lõhnagi nii jubedalt, kui alguses võis arvata. Olgugi, et salapärane keedus ei too mingeid märgatavaid muudatusi enesetunde osas, on ikkagi palju parem tunne, et olen püüdnud tervenemise osas ka ise midagi ära teha. Ja lootus jääb, et homme (homne) on parem.


Pilt: internet








Ilmunud on novembrinovell "Võhivõõras"




Kuidagi tore, et Anne-Mari ikka mu lugusid avaldab. Meeldiv ja rõõmus hetk on seniajani igal uuel kuul oma värsket lühiugu ajakirjast trükituna eest leida olnud. Lugu ise omandabki oma täie tähenduse justkui alles siis, kui ta on mustvalgel kirjasõnaks saanud. Vähemasti minu enda jaoks küll. Trükk annab sõnadele mingi seletamatu mõjujõu, palju suurema tähenduse kui neil on siis, kui nad on alles mu koduarvutis ootel, ainult mu enda silmadele, salajas ja peidus. Miks see nii on, kes teab. Võimalus laiema üldsusega oma emotsioone jagada? Sama hästi piisaks ka blogist. Või siis mitte. 



Ma ei tea, aeg-ajalt olen ikka mõelnud, kas tasub üldse üht või teist lugu avaldada lasta. Mõned mõtted ja sündmused on nii isiklikud, isegi häirivalt. Maailmal ei ole neid vaja teada. Enamasti olen oma lugudes isikliku elu paljastusi üldse vältinud ja selle juurde ma ka jään, olenemata, on see hetkel moes või ei. Kuid eks vahel sekka satub üht-teist kildude viisi siiski sisse, see on paratamatu. Kirjutada täieliku eraldiseisjana, nii, et teema ennast üldse ei puudutaks, polegi vist võimalik. Selle loo puhul kahtlesin kõvasti, kas seda tasub trükki lasta. Aga kuna ta leidis minust tee välja, siis järelikult on selleks õige aeg. Võtke või jätke. 


Novell "Võhivõõras" on lugu minevikust, tegelikkusest. Sellest jahedast, pruuni tapeediga toast, mille külma nelja seina vahel ma kunagi seisin ja mida enda esimeseks koduks nimetasin. Kõik oli võõras ja ma ise kohalike jaoks niisamuti. Võhivõõras, tulnukas teisest galaktikast, keda varjamatu huviga uuriti. Esiotsa. Hiljem, jah, hiljem, kui olin sisse elanud ja aru saanud, kes on kes, oli kõik muidugi juba hoopis teistmoodi ning tore, kuid millegipärast eelistasin kirjutada sellest vaiksest üksildasest perioodist, mis kätkes eneses seletamatuid avastamisi. Vaatasin iga maja ja teekäänakut esmakordselt, kõndisin mõnikord tundmatu metsatukani, olemata kindel, kas ma üldse oskan tagasi tulla. Leidsin seeni ja jõhvikaid. Punusin pilliroost ruloo. Kummaline oli olla paigas, millega mind mitte miski ei sidunud. 

Oli hoopis teistmoodi aeg. Vaene aeg, krooni alguse aeg, mil poest polnud midagi saada. Mil kõige eluks vähegi vajaliku tarbeks tuli kõndida jala Võhmasse ja sealt sõita bussiga Viljandisse. Bussipilet oli imeodav, sain seda endale lubada, millal iganes soovisin. Istusin tihti kohvikus ainuüksi seepärast, et sealne telekas näitas MTVd, läänemaailma ihaldusväärset muusikakanalit. Toona vist ainsamat üldse, mida vaadata sai. Videod, mis ära jõudsin näha, sööbisid pikaks ajaks mällu. Kõigel oli tollal teistmoodi tähendus. Kõike oli vähe ja iga sündmus, ese või minupärast kasvõi teele sattunud sõber, kes heast südamest elus edasi aitas, seetõttu palju hinnalisem.

Aga lugege ise. Novembrinovell "Võhivõõras" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest numbrist. 



Pilt: erakogu