pühapäev, 20. aprill 2014

Timo Lige kantaadi "Pimedusest valgusesse" esmaesitus


Reedel, 18. aprillil toimus Kärdlas Kabeli tn. palvelas Timo Lige kantaadi "Pimedusest valgusesse" esmaesitus. Kaasategevad olid Helje Ugam, Astrid Nõlvak, Joanna Jürimäe, Siim Liik jt. 
"Kontserdiproovideks jäi vähe aega ja me oleme rohkem sellised kodukootud," tunnistab Timo,"ent seda, mida teeme, teeme südamega." 
Kunstipärased, seinale kuvatud mustvalged ekraanikujutised toovad kuulajaini sõnumi pimeduse ja valguse olemuslikkusest.
"Mul on tunne, et kõik ongi kogu aeg nii olnud," võib lugeda ekraanilt. "Et see ongi tegelikkus. Olen otsekui tühjaks voolanud anum, kes ei mäleta, mida ta kunagi eneses kandis. Kuid kui kõik on kogu aeg nii olnud, miks ma siis kannan endas seda hulluksajavat tungi millegi muu järele? Ma olen väsinud pimedusest. Kas öö ongi tõelisus? Kui on pimedus, peab olema ka valgus."
Tunniajalise kontserdi sisse mahub hulgaliselt head muusikat, mis täidab puupüsti täis saali igat nurka. Meeleolukast kontserdist mõned pildid, ühtlasi kõigile mu blogi külastajaile ja armsatele lugejatele ilusat päikeseküllast ülestõusmispüha!


















Vaata ka kontserdiülekannet:https://www.youtube.com/watch?v=p2CBrA3iuVc








pühapäev, 13. aprill 2014

Ilmumas novell "Väsinud vihkamast"

Armsad lugejad! Jätkuvalt hää meel on teile teada anda, et uuelgi kuul on minult taas ilmumas värske novell, sedapuhku pealkirjaga "Väsinud vihkamast."
Lugu on seekord läbinisti noortejutt, kuna neid ongi viimasel ajal sekka sattunud harva ja selles žanris on jätkuvalt mugav ning kodune kirjutada. Novell räägib kaheliikmelisest keskklassiperest, kuhu kuuluvad isepäine tütar ning töönarkomaanist ema. Ühel nädalalõpul toimub ootamatu muudatus - teismelise tütre tahte vastaselt kolib kolmandaks majaliseks vanamemm, kellega pole hulk aastaid lävitud. Peagi saab selgeks, et võõra vanainimese harjumuste ja ellusuhtumisega kohaneda pole kuigi lihtne ning mugav kolmetoaline näib kiiresti kitsaks jäävat. Pereelu ähvardab kiiva kiskuda, muutus külvab konflikte ja pahameelt ning süvendab pereliikmete vahelist vaenu. Pahameel pulbitseb peategelases Kristas nii silmakirjaliku ja saamahimulise ema, jutuka ja otsekohese vanainimese kui ka pealetükkiva koolikaaslase Riho vastu.
Miks me vihkame? Kas see on suutmatus ja tahtmatus kohaneda muutunud olukorraga või kõigest egoism ja soov iga hinna eest säilitada harjumuspärane eluviis? Siiski pole lugu otseselt vihkamisest, vaid pigem mõtisklus sellest, kuidas tarbetu vaen neelab asjatult energiat ega lase näha muudatustes väärtuslikku, mida võiks võtta pigem hinnalise kingitusena. Sest lõppeks on kõik kaduv, eriti need head hinged, kes kannavad endaga kaasas hinnalist minevikupärandit.
Värske novell on teie ees juba ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris!


Foto pärit siit.



Tallinna Keskraamatukogu noortekas tutvustab mu uusimat romaani

Hiljaaegu avastasin, et Tallinna Keskraamatukogu haldab üht üpris asjalikku noortele mõeldud keskkonda. Facebooki veebileht "Tallinna Keskraamatukogu noortekas" tutvustab uusi, äsja ilmunud noorteraamatuid, on elav, värviküllane ja vastukajaline. Kel huvi sisututvustuse vastu, siis üpris detailse kokkuvõtte mu viimase romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" sisust võib leida ka sellelt lehelt, mida saad vaadata siin.
Tallinna Keskraamatukogus sai käidud aastajagu päevi tagasi, seda märtsikuus. Oli üks esimesi tõeliselt päikeselisi, ehkki veel külmi päevi. Läksin kohtuma Tallinna koolilastega ja lähemalt rääkima toona äsjailmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias" ja avaldasin lootust, et peagi jõuab trükki ka teose teine osa. Meeles on ruumikas õhuküllane saal, punased sametistmed, naeratav keskraamatukogu juhataja Anneli Kengsepp, kes oli koos lastega ette valmistanud hulgaliselt küsimusi, tänu millele oli lihtne lastega kontakti leida.
Siiski paneb pisut mõtlema, mida loeb tänapäeva laps? Kas mänguline sõnaderohkus, mis on nii omane mu ühele lapsepõlve lemmikteosele "Alice imedemaal," millest on kantud ka Keteriini lood, väsitab tegelikult last, kelle tähelepanu püsib märksa edulisemalt helendaval ekraanil hüplevate ja pinisevate virtuaalmängude kui kirjasõna juures? Kas me tahamegi kõike kiiresti ja natuke pealiskaudselt saada?
Nagu varemgi öeldud, on "Punamütsike kakssada aastat hiljem" noorteraamat, üks noortepärasuse ja kaasaja võtmesse väänatud teos, mida oli tore ja mänguline kirjutada. 

Siinkohal suured tänud kõigile, kes pole pidanud paljuks mulle selle romaani kohta häid sõnu poetada! 




Mõtisklusi romaanist "Martin Greeni juhtum"

Vahel võib olla nõnda, et kätte võetud raamat ei kutsu esimese hooga lugema. Võib-olla pole aeg lugemiseks küps, ehk pole hetkel lihtsalt selle raamatu tuju. Mõni aeg hiljem teost uuesti kätte võttes võib aga avastada, et pole täitsa vigagi ja nõnda leida enda jaoks üpris loetava teose. Nõnda räägib üks raamatuhuviline blogipostitaja romaanist "Matin Greeni juhtum". Sellest ja paljudest teiste romaanide sisukokkuvõtetest, mida üpriski analüütilise meelega postitaja on pidanud vajalikuks üles tähendada, saab lugeda siit. Kuna ma ise ei pea vajalikuks kunagi teoste sisu lugejale ette ära jutustada, siis ei hakka ma seda ka praegu tegema.
Lugesin lihtsalt paari üles laaditud katkendit oma romaanist ja mõtlesin mingi sisemise muige saatel: Kas ma tõesti kirjutasin kunagi seda? Kas ma sõnastasingi end niimoodi? Minu puhul kipuvad teosed sündima hetkeemotsioonidest ajendatuna, mis võivad edukalt piisavalt kaua kanda, et romaani mõõt välja anda, ent samas ka muutuda, ununeda või sootuks millekski muuks teiseneda. Martin Greeni isik olnuks justkui toona, aastal 2011, segu kõigest, mis mind siis haaras ning kirjutama paelus – noor, andekas ja mõneti hoomamatu, heatahtlik ning isikupärane. Sisemise painega noor inimene, kelle isikupära ilmnebki enda sisemise tugevuse avastamisel ning teistest hoolimisel.
Kallis ja oluline on tema tegelaskuju mulle siiani, ehkki meeskarakter, mis iganes veel ilmumata teose tegelaskuju mu vaimusilmas on vahepeal kahtlemata muutunud märksa enam realistlikuks. Ma ei tahtnudki toona kirjutada kriminulli, nagu paljud lugejad mu teosest ootavat arvasid, ega taha seda teha nüüdki. Ma põhimõtteliselt ei leia endas seda vajadust, kuigi ei kipu samas ka tulihingeliselt väitma, et see millalgi juhtuda ei võiks.
Mu tegelaskuju areneb praegu üpris rahuldustpakkuval moel läbi novellide, mida igakuiselt ajakirjale kirjutan, omandab järk-järgult täiskasvanule omaseid küpseid jooni, õpib maailma avastama ilma müstitsismita, üha enam tundma iseend ning ennast ümbritsevaid ning leidma sisemist tasakaalu. 





pühapäev, 6. aprill 2014

XII Nukitsa konkursi tulemused selgunud


XII Nukitsa konkursi tulemused on nüüdseks selgunud. Konkursi pidulik lõpetamine toimus sel nädalavahetusel 3.- 5. aprillil Eesti Rahvusraamatukogus, Tallinna raamatumessil.
Nukutsa konkurss on Eesti Lastekirjanduse keskuse poolt korraldatav lugejaküsitlus, kus kahe viimase aasta lastekirjanduse saaki hindavad lapsed ise. Laste häälte põhjal selgitatakse välja populaarseim lastekirjanik ja raamatukunstnik.

Omalt poolt suured tänud kõigile lugejaile, kes pidasid vajalikuks minu teoste poolt hääletada. Saada staažika lastekirjaniku Olivia Saarega ühepalju punkte võib lugeda üpriski kordaläinud tulemuseks. Mul on hea meel, et "Ruubeni liblikate" sari (kirjastus Varrak) sai lugejate seas sooja vastuvõtu osaliseks.
Edetabeliga saab tutvuda Eesti Lastekirjanduse keskuse lehel: http://www.elk.ee/?page_id=9809


Pildi leidsin siit.



Kaks värskemat luuletöötlust

Kuigi vahepeal pole suuremat mahti olnud luule viljelemisega tegeleda, olen nii mõnelegi varem kirjutatule andnud uuema, värskema ja sujuvama töötluse, mille loodan kunagi ka kogumikku kokku panna.
Siin kaks mu stiililt ja sõnumilt suht sarnast lemmikut:




SINA


Kõnnid läbi lume järgi
Lõhnava pargi
Üle külma kanarbikumere
Sume nagu vihmajärgne öö



Mullusuviseid mustikavarsi
Lõkendab su laugude taga
Ja pohlapunane
Lööb hõõguma su huulejoonel


Paindud nagu pungi ajav paju
Ümber mu sulalumiste sõrmede
Haakud härmatisena
Mu mantlinööpide külge


Meeletuks
Ja keeletuks





TÄISKUUÖÖ


kuu voolab elavhõbedana päripäeva
kulgeb uudishimuliku unetuna kaasa
kui sa kõnnid paljajalu 
mööda kanarbikku, pajuvääte 
ja metsviinapuud



õhetav ja õnnesegune
surud oma haprad huuled
vargsi vastu tumesinist ööd
sõnatuna soovides
et see, mis on
see jääks







kolmapäev, 2. aprill 2014

Ilmunud on novell "Hetked unenäolinnuna"

Kõigile neile, kes soovivad sukelduda suhtepsühholoogiasse, mis näib vaikselt kujunevat mu eelistatuimaks kirjutamisžanriks, on mul hea meel teada anda, et on ilmunud novell "Hetked unenäolinnuna."
Mulle meeldib kirjutada inimestest. Mitte sellest maskilaadsest palgest, mida nad maailmale oma tegeliku loomuse asemel näidata tavatsevad, vaid pigem sellest, mida nad sügaval sisimas tunnevad ning endid oskuslikult varjavat arvavad. Olgu selleks siis mõni must südamemure või hoolikalt peidetud salakirg. Me igatsused kujundavad meid rohkem kui me arvata oskame ja annavadki inimesele teatud omapära. See lugu on just üks sellistest.
Postitan tutvustuseks kaks katkendit, mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumbrist lk. 6-7 ja 9. Täismahus loo leiad ajakirjast.


Kangutan kohviku välisukse lahti ja kõnnin trepist alla. Tänavale jõudnud, leiab jahe kevadtuul minus otsekohe tervitatava märklaua ning virutab mulle mõnuga peent liiva- ja tolmuprügi vastu vahtimist. Nühin silmi ja surun käed pahaselt taskutesse varjule. On just üks seesuguseid ilmasid, mida ma südamepõhjani vihkan. Kahtlemata on veel palju muudki, mis mulle meelepärast pole, ent mida ma siivsalt viisakusega rüütama olen õppinud. Seegi kuulub paratamatult ellujäämisoskuste hulka.
 „Kaarin, kuhu sa tormad?“ Enne, kui arugi saan, kõnnib Inga mu kõrval, granaatõunapunased juuksed õlgadel lehvimas ja täpselt sama värvi kingad asfaldi kõval kattel kõpsumas.
Ma pean tööle tagasi minema.“
Mina ka, kahjuks.“
Tema väledus suuta kõigest mõne sekundi jooksul arve maksta, mantel käigu pealt selga ajada, sall hooletult ümber kaela kerida ja mulle välgukiirul järgneda, seejuures oma võluvusest grammigi kaotamata, teeb mu vahel suisa kadedaks. Isegi kui ma raatsiks enda sättimisele mõne vaevarikka tunni kulutada, oleks tulemus sellegipoolest ei midagi enamat kui keskpärane.
Kõnnime vaikides kõrvuti, meie ümber mühab suurlinn nagu tormakas hiiglane, kes eales ei maga, ning ma tunnen pisukest heameelepuhangut Inga läheduse üle. Ingasse ei saagi muudmoodi suhtuda. Inga meeldib kõigile, see on üks universumi lahendamatuid saladusi. Miks alati tema ja ei iial mina. Miks? Miks?
Kuidas Markol läheb?“ küsin viimaks, aga mitte selleks, et me vahelt vaikust murda. Ma võin Inga kõrval tunde vaikida, end seepärast põrmugi räbalalt tundmata. Pealegi tahan ma tõesti teada, kuidas Markol läheb. Siiski hoidun seda targu liiga tihti küsimast. Tahan Markost teada kõike, kuulda tema isegi kõige tühisematest toimingutest, kasvõi sellest, kuidas ta mõtlikuna töölaua taga istub, kuidas endale teed kallab või habet ajab. Ent paraku pole Ingal kalduvust laskuda detailidesse, mis on tema jaoks tüütud ja ebavajalikud, ja nõnda hoian oma apla uudishimu vapralt vaos.
Markol? Tavaliselt.“ Inga näoilme isegi ei muutu. Nii igapäevane, rutiinne ja üksluine tundub talle elu oma imelise mehe seltsis, et ta ei paista oskavatki seda väljendada mingi muu omadussõnaga kui „tavaline.“
Muidugi mõista ei kiirusta ma sel teemal ühtki etteheitvat märkust poetama. Vaatan, kuidas Inga trammile vupsab, mulle korraks sõbralikult viipab ning läinud ta ongi.
Leian end taas vintsutava tuule haardes, mis mind maadligi painutada üritab, ja mu pähe trügivad töömõtted, mis mind millegipärast masendavad. Peale Inga lahkumist poeb mu hinge alati seletamatu üksildus.

/.../

Näed, see on just nagu sinu unenägu,“ osutab Inga paar päeva hiljem ühe vaskses raamis maali suunas.
Kõnnime ringi mingis kõledas muuseumis ja vaatame näitust, mille nime ma juba unustada olen jõudnud. Mul on külm ja pea valutab pisut. See on nii Inga moodi – talutada mind kuhugi, kus ma end võõrkehana tunnen ja loota, et mulle meeldib seal. Üksik päikeselaik libiseb üle Inga põse ja peatub ta pärlikarva pitskindal.
Mis?“ pööran end segaduses ringi.
Sinu unenägu,“ kordab Inga, hääl rahulik, jahe, peaaegu emotsioonitu.
Vahin taiest, mille sügavsinised värvitoonid näivad raamidest otsekui välja valguvat ja ruumi nurkadesse laiali voolavat, ise üllatunud, et me nädalatagune, peamiselt ühepoolne vestlus Ingal üldse meeles näib olevat. Puurin pilguga lõuendit, millest poolt katavad maali sisse taotud naelad, suutmata parimagi tahtmise korral leida sealt midagi enda unenäole sarnanevat. Pildi jõulised tumedad toonid mõjuvad pigem pelutavate kui millegagi seostuvatena.
Sa ihaled kõrgusi, aga kardad kukkuda. Sa kahtled endas alailma. Teed end meelega väiksemaks, kui tegelikult oled. Püüad olla nähtamatu, et inimesed ei pööraks sulle tähelepanu ega mõistaks, kui andekas sa tegelikult oled. Milline tarbetu, piinarikas peitusemäng. Kes näeb, näeb nagunii.“ Pehme käsi langeb mu õlale. „Sa võid ta endale saada.“
Mille? Maali?“ Mu hämmeldus süveneb. „Kahju küll, aga minu teada pole muuseumieksponaadid müügiks.“
Inga toob kuuldavale madala naeru, milles pole kübetki rõõmu. „Ma ei räägigi maalist.“