Pühapäev, 21. juuli 2013

Vaiko Eplik ja Eliit Kärdlas kontserttuuril

Reede, 20. juuli hilisõhtu.
Kärdla Villaladu. Veidralt sümpaatse nimega koht, kus villatööstusega tegelikult õige vähe tegemist. Kunagisest villalaost on nüüdseks saanud populaarne kontserdite ja muude ürituste korraldamise paik, mille ukse taga tunglevad tihtipeale rahvamassid ning kostab muusikat.







Kell on pool üksteist õhtul. Ujumisest veel pisut niiskete juustega seisan silte täis kleebitud ukse taga koos teiste muusikasõpradega, hingan sisse merelt hoovavat sooja pehmet tuult ning pean endamisi aru mõtte üle, kui tore, et ma kõigi loendamatute suveürituste kõrvalt sel ajahetkel just siia juhtusin sattuma.







Kui lõpuks ukse ees tilpnev paks riidepalakas justkui teatrilavastuse ootel eemale nihkub ja blond piletimüüjanäitsik koha sisse võtab, saab iga õnnelik pileti lunastanu kaasa plasttopsi sees tasuta sõõmu märjukest ning võib hea õnne juures hämaras ruumis reserveeritud laudade vahel manööverdades isegi veel mõne üksiku prii istumiskoha üles leida.






Aeg venib. Värvilised tuled sähvivad laes, moodustavad veidraid mosaiike, mis näivad kord taevatähtede, kord hiiglaslike maasikatena, kõlaritest kõmiseb midagi rokilikku, mis on hea, ent ükski lugu pole Vaiko oma. Mõõdan pilguga paksu paekiviseina. Ühes nurgas ripuvad kellegi kunstnikukäega tehtud värvilised joonistused, mis ootavad peale kontserti toimuval oksjonil uut omanikku. 







Teises nurgas sahiseb nõuka-aegne mustvalge televiisor, mille kõrval laiutab uunikumina tunduv grammofon ning paar päevinäinud tugitooli, mis moodustavad koos veidralt originaalse koosluse, luues omamoodi sümpaatse minevikukangastuse, justkui oleksin korraks taas lapsepõlve astunud. Aega, mil televiisor näitas vene filme ning köögist hoovas küpsetatud vahvlite õlist magusat lõhna.





Rüüpan jooki, kiikan aeg-ajalt kella ning oletan mõttes, mis kell artist üles astuda kavatseb. Eksin pakutud ajaga - 00.00 - kõigest kaksteist minutit. Täpselt 00.12 astub lavale sinises särgis ja helehallides pükstes Vaiko Eplik, vinnab kitarri kaela ning kingib publikule, keda on selleks ajaks avar ruum pilgeni täis valgunud, sooja naeratuse.





"Minus on veerand hiidlast," nendib ta ning kogu ta olekust paistab, et ta tunneb end siin mugavalt.
 Eplik räägib vähe, ent seda enam räägivad tema eest ta lood, mida saab kuulata tubli poolteist tundi, millele publik nõuab üha lisa. Kõik on kvaliteetne, sügav ja asjatundlikult tehtu, viies mõtte tahtmatult kuhugi kaugele kaasa rändama ja tekitades sooja rahulolutunde.






Eplikku vaadates ja kuulates mõtlen, et võib-olla teabki see sinises särgis mees oma rahuliku olemuse sügavuses mingit salapärast valemit, kuidas armastus võiks maailma päästa või miks elutüdimuses vaevleval Sylvestril ei tasu siiski surra.

Pargipuude tagant hoovab öist jahedust ja kell tiksub juba hommikutunde.
Selle suve esimene rohutirts häälestab ettevaatlikult oma muusikariista ning mõne aja pärast vudib üle tee siil, ise pisut heitunud, et uudishimust kantuna temaga mõne sammu kaasa kõndida söandan. Tagasi koduteel läbi valgustatud, ent magava linna viin endaga kaasa mõnusa muusikaelamuse ja natuke Epliku sisemise sügavuse tarkust.

"Armastus päästab maailma"



"Kodutee"




"Kosk"



"Sylvester otsustab surra"











Timo Lige pereansambli "Kõik on hästi" plaadiesitlus

Rõõm on tõdeda, et Timo Lige pereansambel on maha saanud juba teise plaadiga, mis kannab pealkirja "Kõik on hästi." Plaadi esitlus toimus neljapäeval, 18. juulil kell 19.00 Kärdla Baptistikoguduses. Küllap mul olekski paljude muude tegemiste ja sündmuste keerises jäänud üritusest osa saamata, kui Timo poleks mulle kutset saatnud.

Pärast ujumist, mere jahe kargus veel nahal ja juukseotstes soolapiisad, istusin saalis, mis sai rahvast taas puupüsti täis, nii et Timo pidi ruumi tagaosas püstijalu kuulama tulnuid julgustama esiridadesse istuma tulema, kus leidus veel mõni üksik vaba koht.
"See on kõige kaunima kujundusega plaat, mis minult seni ilmunud," nendib Timo. "Pildid on tehtud Tubala viljaväljal, mis sai pildistamise tõttu tublisti tallata," muigab ta.


"Kaanefoto on töötlus, et saavutada efekti silmapiirini ulatuvast heinamaast ja tõtt-öelda on foto algsest versioonist on üpris vähe järele jäänud."
Hiljem plaadi vastseks omanikuks saanuna tõden, et plaadikujundus on tõepoolest väga kaunis ja suvise meeleoluga, sisaldades mitmeid Hiiumaa loodusvaateid, kust ei puudu traditsiooniline tuulik kui ka valgete sületäite viisi õitsvat metsköömenit.
"Loosung "Kõik on hästi" ei pruugi tänapäeva maailmas, kus on liigagi palju vaeva ja viletsust, tunduda kuigi realistliku maailmanägemusena, ent samas oleneb paljugi sellest, mille oma lootused rajada. Sedasi mõeldes võime nentida - kõik on meie eludes tõepoolest hästi," nendib vastse plaadi autor.


"Kui eelmine, jõulutemaatiline plaat sai ehk pisut põlve otsas tehtud, siis siia plaati on märksa enam inimesi oma aega ja energiat panustanud. Otsus ka Kärdlas kontsert anda sündis tegelikult alles hiljuti, ehk ainult nädalapäevad tagasi," nendib Timo. "Kuigi üritusi on hetkel nii palju, parajasti käimas Hiiu Folk, mis rahvast tõmbab, olen tänulik kõigi eest, kes on meid kuulama tulnud."
Pereansambel annab tunniajase kontserdi, mille vältel kogen tuttavat rõõmu ja rahulolu tunnet, mis valdab mind alati Timo muusikat kuulates.

"Tahame muusika kaudu anda tagasi pisut armastust, mis on meile osaks saanud," ütleb Timo.
Plaat sisaldab 15 uut lugu, mille kõigi autoriks on Timo Lige.
Lugusid saab kuulata ka meediamisjon.ee lehelt.
Lisan siia plaadi viimase ja mulle enim meeldinud loo "Siit lahkudes," mis tundus ehk kõige tähelepanuväärsem  oma dramaatilisuse poolest. Plaadiversioonis kõlab see tegelikult veel märksa paremini, seega soovitan soojalt endalegi soetada see kaunis ja armastusega tehtud plaat. Pereansamblile jääb üle soovida vaid palju edu ning et soe sõnum, mis sisaldab teadmist, et sügavuti järele mõeldes on me eludes kõik tõepoolest hästi,  jõuaks kõigini, kes sellest sõnumist puudust tunnevad.







Natuke nalja

Natuke mu teismelise tütre huumorit, mis mind alati naerma ajab.


Mina: "Miks su riided on põrandal?"
L: "Seepärast, et on maa külgetõmbejõud."
Mina: "Misasja?"
L: "Noh, muidu oleks need ju õhus."


Mina: "Miks sa minu läpakas istud ja oma arvutis ei ole?"
L: "Ma ei tea."
Mina: pisut pahaselt: "Mis tähendab: "Ma ei tea?"
L: "Vaata ÕSist järele."


M: "Kas saab veel tüütum olla?"
L: veendunult: "Saab."







Kolmapäev, 17. juuli 2013

Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt

Taas suvine käsitöölaat. Kõrvetavalt kuum suvepäev ja lillelistes kleitides ning pitsist päevavarjudega varustatud suvehiidlased valguvad heatujulise, lauda ümiseva massina Vabrikuväljaku poole. 
Isegi täpselt teadmata, mida ma sedapuhku siia avarale, valge ristikheina ja marielillede järele lõhnavale laadaplatsile otsima olen tulnud, kõnnin edasi. Ilmselt on see isegi midagi muud, kui esemed, mis laudadele vaatamiseks välja on pandud ja üles riputatud.



Kohe väljaku ääres püüavad pilku tahmaste põskedega tunkedes mehed, kelle vasaralöökide alt lendab õhku sädemevihma, mida ilmestab piimjas suitsuvine. Pisut eemal on vaatamiseks ja ostlemiseks laiali laotatud metallist ehistöö.



Suvekübarates prouad publikuks ja hiljem ka esinejatena murul.











Kirev laadakaup – triibukirja kaltsuvaibad, kootud sokid, linasest riidest rõõmsavärvilised õlakotid ning hulgaliselt ehteid. 









Kaunis kibuvitsapõõsas näis ajastavat oma lopsakate roosade õite õitsemise justkui selle suvise ürituse tarbeks.










Meeneks suviselt saarelt võis soetada linasest riidest Hiiumaa kassi, kes pidi rinnale tikitud teatise järgi olema täitsa kirbuvaba. Sama lugu ilmselt on puiduvankrist välja piiluva punakuuelise reinuvaderi ja muude tegelastega.









Loodustoodete lett kehakoorijaist ja hästilõhnavaist käsitsi valmistatud seepidest on kaubakülluse all lookas.










Ürtide järele maitsev tumepruuni koorikuga mõrkjas leib jättis suhu mõnusa eksootilise maitse. Märksa magusama maitse saab puuviljaleivast, mille krõbeda kooriku alt võis leida nii rosinaid, virsikuid kui aprikoositükke.







Isetehtud vahvlitel ja punastel kõrre otsa lükitud metsmaasikatel oli hea minek. Neid punaseid söödavaid pärle vaadates meenus mulle, et pole sel aastal metsmaasikaid veel proovinudki, seega sai pikajuukselise müüjanäitsikuga kaupa tehtud. 








Uue olemise saanud tumba, mille ümber on ämblikuvõrguna punutud kaunis pits ja samamoodi uue hingamise saanud iidvana kummut, mille puidupind tundus käe all soe ja sõbralik.








Haldjatemaaks nimetatud Hiiumaalt võib isikliku haldja puudumise korral mälestuseks soetada ka mõne sümboolse puidust haldjanuku või klaasist käsitööd. Jah, klaasist annab valmistada isegi kellasid.







Lõhnaseebid, justkui marmelaad...

Suviste pidustuste melu võis Kärdla ümbruses kuulda veel südaööselgi, kui mu ratta esituledesse lendas lugematul arvul rännuhimulisi ööliblikad. Sõõrmeisse tulvas metsmaasikate ja õitsvate pärnaõite lõhna.  Rannapaargu rannas on liivale süüdatud taas kõrge lõke, mis säras pimedas öös ning inimesi liikus kõikjal muruplatsil tontlike mustade siluettidena ringi. Valjuhäälditest kostab Ivo Linna igituttav soe hääl... Kogu saar näikse suveajal justkui ellu ärganud. Meri oli hõbedakarva ja kadakate vahel hõljus valge udu, millega koos jõudis üle nurme minuni kaeblik džässiviis.
Ma ei teagi, kas leidsin laadalt selles vahvas värvirõõmsas riidest õlakotis selle, mida otsima olin tulnud, ent kuhjaga igasugu emotsioone sain kindlasti. 





Teisipäev, 16. juuli 2013

Artikkel "Eneseteostus romaanide kaudu" Eesti Naises


Kel suvel tahtmist rannas päevitamise kõrvale või pikas praamisabas seistes midagi lugeda ja ühtlasi kuulda, kuidas mul läheb, soovitaksin näituseks sirvida rohelisekaanelist juulikuu "Eesti Naist," mille esikaanelt naeratab rõõmsal meelel vastu Angeelika Kang.
Artkli "Eneseteostus romaanide kaudu" meisterdas valmis Krista Link, kes pöördus mõni aeg tagasi meilitsi minu poole ja puistas mu postkasti küsimusterahe, millele toetudes artikkel kirja panna. Pisuke üllatus ta mulle muidugi oli, et Eesti Naine minu käekäigu vastu huvi tunneb, ent seda meeldivam. Seega tuli pisut aega varuda ja vastused valmis sepitseda.
Artikkel pole otseselt persoonilugu minust, vaid räägib lisaks veel kahest kirjutamise kaudu end teostavast naisest. Oma loo sellest, miks nad kirjutavad ja mida see neile annab, räägivad ka ettevõtja ja projekteerija Piret Lai ning doktorant ning lektor Katrin Oja.
Artikli tarbeks juttu koondada polnudki tegelikult teab mis lihtne, et see ei mõjuks liialt enese kordamisena. Kokkuvõtvalt mahutaksin selle ühte lausesse: "Kirjutamine on positiivne põgenemine argipäeva eest – võimalus olla kõikvõimas iseenda loodud maailmas."

Kogu artiklit lugege ajakirjast ja kaanepilti ning teemavalikut saab vaadata siit: http://eestinaine.ee/v%C3%A4rske_ajakiri/18438/#Juulikuu Eesti Naine 

Foto sai tehtud koduaias roosasid õisi poetava punalehise õunapuu all ning selle tarbeks sai samuti varutud päris mitu hetke, enne kui paari ülesvõttega enam-vähem rahule jäin. Kõige keerulisem on mulle olnud lapsepõlvest saati vaadata kaamerasse niimoodi, et päike oma intensiivse kiirguse tõttu silmi hiinalikeks kitsasteks piludeks ei moondaks. Seega tuli otsida õiget pildistamisnurka ning hetke, mil õunapuu oleks päikese käes. Mõlemal pildistamise päeval oli erakordselt palav, nii et pintsakut seljas hoida oli tükk tegu.
Lühidalt öelduna räägib artikkel sellest, mida annab kirjutamine ning mis tähendus on romaanitegelastel autorite endi jaoks. "Eneseteostus romaanide kaudu" on üsna täpne olukorrakirjeldus sest seda see tegelikkuses näikse meile ka olevat.

Lisan ka foto, mis näeb ajakirjas trükituna isegi pisut parem ja intensiivsemates toonides välja. 






Esmaspäev, 8. juuli 2013

Novell "Üksildaste südamete tänav" Saladuste juulinumbris

Ajakirja Saladused juulinumbris ilmus mu värskeim novell "Üksildaste südamete tänav."
Loo peategelane Hanna usub, et on sünge mineviku ja mälestused kasuisa jõhkrusest selja taha jätta suutnud, elus uue lehekülje pööranud ning end tööalaselt edukalt teostamas. Sellegipoolest ei näi minevik temast nõnda lihtsalt lahti lasta tahtvat. Hanna teele joonistub taas minevikuvarje, ületöötamine kipub tervist kimbutama ning ka tulevik näib ühe kalli inimese kahepalgelisuse pärast ta teele veeretavat uusi pettumusi.
Siiski ei raatsinud ma lugu lõpetada läbinisti sünge noodiga, kuna ka Üksildaste südamete tänaval võib kohata mõnd teist üksikut hinge ning seeläbi tunda end pisut vähem üksildasena. 

Kes see salapärane tegelane aga on, sellega tee tutvust ajakirja juulinumbris!
Lisan siia lugu tutvustava katkendi.


Üks ebamugavamaid hetki Hanna elus oli üks pilvine kolmapäeva pärastlõuna, mil üle ta kontori ukseläve astus isa.
Naine tõstis arvutiekraanilt silmad, suutes suurivaevu võpatamast hoiduda.
«Ma väga vabandan, ta lihtsalt trügis sisse,» vabandas sekretär silmanähtava piinlikkustundega. «Ma kutsun kohe turvamehe,» lisas ta, pidades meest tänavalt tüütama tulnud hulguseks, kes tulija sisuliselt ka oli.
«Pole vaja,» ütles Hanna kiiresti ja ta pilk rändas üle mehe turske kogu. Isa punase ja paistes näolapi nägemine elustas ainsa hetkega kõik ta lapsepõlvehirmud. «Ole hea, jäta meid kahekesi.»
«Muidugi,» kohmas sekretär viisakalt ja sulges vaikse klõpsatuse saatel ukse.
Isa kõndis mõõdetud sammul lähemale ja jäi siis keset ruumi seisma, just nagu kaaluks, mida peale hakata. Vahtis ühte ja näppis teist, viites meelega aega.
«Tere, isa,» lausus Hanna püüdlikult neutraalsel toonil.
Mees mõmises vastuseks midagi arusaamatut. Ringivahtimisega lõpuks ühele poole jõudnud, peatusid ta karmid terashallid silmad kasutütrel.
«Kena sooja pesa endale saanud, mis?» urises ta siis. «Läheb hästi, jah?»
Hanna tajus isa häälekõlas varjatud ärritust, ent manas sellegipoolest näole lepitava ilme. «Pole viga.»
«Või pole viga?» Mees rögises naerda, astus sammukese lähemale, nii et Hanna tundis ilmeksimatult temast hoovavat kirbet mustuse ja viina lõhna. «Elad nagu mingi kuradima printsess! Aga oma viletsat isa, kes vaevu ots otsaga kokku tuleb ja kolkas virelema peab, pole mahti vaatama tulla, mis?»
Hanna lõi pilgu maha. Tõsiasja, et ta peale ema surma maakoju jalgagi polnud tõstnud, ei olnud tal millegagi siluda, sestap püsis ta vait.
«Sellised need lapsed on,» jätkas mees ja näppis määrdunud sõrmega rulood. See plaksatas vastu klaasi nagu piitsahoop ja pani naise võpatama. «Toida ja poputa neid nagu kuningatütreid, aga lõppeks on see ikka enda mure, kuidas omadega hakkama saad.»
«Millegipärast mulle küll ei meenu, et sa mind kunagi poputanud oleks,» sähvatas Hanna, hääles jahe pahameel.
«Soh, ülbe ka veel!» nähvas mees.
Hanna tundis, et hakkab kannatust kaotama. «Miks sa tulid?» Ta heitis närvilise pilgu arvutiekraanil pooleli jäänud tööle. «Ma vabandan väga, aga mul on tõesti kiire.»
«Kiire ja kiire,» torises mees. «Sellised need tänapäeva noored on – kogu aeg on neil kiire. Aga kuhu, kas nad seda ise ka teavad? Minul, näh, pole kuhugi kiiret. Kui, siis ainult surnuaiale su muti kõrvale.»
Ruumi täitis käre naer, mis kasvatas Hannas ebamugavust.
«Võiksid sinna tõesti tihemini sattuda, et ema haud korras hoida. Kui ma viimati kalmistul käisin, võttis umbrohi võimust. Päris nukker oli vaadata.»
Seesuguse jutu peale tõmbus mehe nägu pilve. Tulija naaldus rusikatele toetudes lauaservale, kummardus ettepoole ja üle ta lauba joonistus tuttavlik tige korts, mida Hanna liigagi hästi mäletas.
«Sina, plika, ära tule mulle õpetama, mida mina tegema pean!» raksatas mees kõuehäälel. «Arvad, et kui sul on raha, võid kogu maailma käsutada. Tühjagi! Ennegi nähtud sinusuguseid lehtsabasid, kes end maailmanabadeks peavad. Natuke aega teevad tähtsat nägu, lendavad uhkete autodega ringi ja klõbistavad arvutiklahve, aga siis läheb miski rappa ja hiilivad saba jalge vahel minema. Ära tee siin parem näidendit, et sa millestki üldse midagi tead! Nagunii soojendasid mõne mõjuka rasvamao küljealust, et end mugava koha peale nihverdada!»
Alusetu süüdistustelaviin tekitas Hannas iiveldust. Ta oli juba jõudnud unustama hakata, kui ebamugav võis olla kasuisaga suhtlemine. Naine nõjatus vastikustundega tahapoole, ristas rinnal käed ja kahetses sisimas, et polnud sekretäril siiski palunud turvameest kutsuda.
«Kas me peame alati riidlema?» küsis ta viimaks külmalt, hääl vaoshoitud ja kuiv. «Sa ei pruugiks tegelikult olla väga imestunud, et ma kodus käia ei taha. Aga kui sa arvad, et ma olen nagu ema, kes endal tallata ja endale kõike öelda lasi, siis sa eksid.»
«Seda ma usun jah,» irvitas mees. «Ei tulnud sinu suust kunagi piiksugi, kui naha peale said.»
Vastutahtsi elustus Hanna meeltes hetk, mil isa ta raevuhoos peaga vastu seina oli tõuganud ja tal suust ojana verd hakkas voolama. Põlgus ja masendus võttis naises maad ning ta pilk rändas otsustavalt sisetelefoni poole, et tõepoolest turvamees kutsuda. Viimasel hetkel muutis ta siiski meelt.
«Mis sa tahad? Raha?» küsis ta külmalt.
«Raha?» käristas mees naerda. «Eks igaüks tahab siin ilmas raha. Selle peale kogu võidujooks ju käibki. Sina peaks seda õige hästi teadma, tibulinnu, kui endale selle magusa koha oskasid kahmata.»
Hanna koukis rahakoti välja, võttis sealt huupi kogu sularaha, mis tal olema juhtus, ja ulatas isale. Mees napsas pakutu lennult pihku ning pistis rahulolevana taskusse.
«Kui pakutakse, tuleb vastu võtta,» muigas ta. «Kui aus olla, ei tulnudki ma raha küsima.»
«Mida siis?»
Mees mõõtis kasutütart pika vesise pilguga. «Noh, kuniks sa siin kõikvõimast mängid, tee midagi asjalikku ka ja muretse mulle üks kena soe töökoht, kus su vana isa end eriti vaevama ei peaks, vaid muretult päeva õhtusse saab veeretatud.»
Hanna kulmud kerkisid kuuldust juuksepiirile. «Töökoht? Siin firmas? Mida tead sina reklaamindusest?»
«Midagi ikka. Seepi ja pesupulbrit ma omavahel just segi ei aja ning libedat juttu on mulle eluaeg meeldinud rääkida. Mida muud siin tarviski läheb?»
«No vabandust, aga meil töötavad ainult professionaalid.»
Isa punsunud nägu muutus ärritusest punaselapiliseks. «Ja kes siis mina sinu arvates olen?» kärkis ta. «Mingi tänavalt sisse karanud lakard või?!»
Täpipealt, mõtles Hanna, kuid ütles kuuldavalt: «Kahjuks on mul nüüd tõesti tegemist. Sekretär juhatab su välja.»
«Käi kuradile oma sekretäriga!» räuskas mees ja raske rusikas raksatas lauale. «Kus nüüd on tähtsust täis!»
Ühe pika õudse viivu vältel kartis Hanna tõepoolest, et mees tormab talle kallale ja lööb ta taas peaga vastu seina, et trotslikule kasutütrele koht kätte näidata, ent isa jäi liikumatuks. Õhus püsis äikest täis vaikus, milles Hanna kuulis kõigest oma südame ägedat kloppimist. Siis eemaldus tulija raskel sammul ning uks mürtsatas tema järel kinni.
Ühe pika viivu jõllitas Hanna sulgunud ust tummas vihas ja peitis siis nuuksudes näo kätesse.







Kolmapäev, 3. juuli 2013

Jaanipäevahetki Hiiu saarelt

                                                                                        


Sel aastal lõõmas jaanituli Kärdla rannas, Rannapaargu mäe all otse rannaliival.  











Vaemla villavabriku lähedal aedikus olevad lambad tõttasid tulijaile kohe rõõmsal meelel vastu, lootuses head-paremat põske pista. 











Vaade Vaemla villavabriku aknast. Koha peal on võimalus mälestuseks kaasa osta kaunist maavillast käsitööd kampsunite, mütside-sokkide jm. erinevate kudumite näol. 








Orjaku sadamas lõõskas jaanipäeva paiku kirgas päike, kuigi tuul tõi merelt selget värsket õhku. Turiste jagus nii kohviku jahedusse kui õuele.













Keset majesteetlikku rohelust seisab Kassari kabel, mille siseruum lõhnas jasmiinide järele, mis loendamatutes vaasides õilmitsesid.












Pilguheit kabeliaknast õuele viis vaataja hetkeks justkui kuhugi teise aega, mil elekter oli kõigest tundmatu nimisõna. Nüüdselgi ajal toimuvad kabelis jumalateenistused küünlavalgel.












Soera koduloomuuseum kui minevikutraditsioonide hoidja. Uudistajail oli võimalus oma käega järele proovida, kui raske töö oli muistsel ajal käsikivi ringi ajamine.










Rookatusega taluelamu Soeras.













Kaunid kaltsuvaibad, mida ühe kõrvalhoone katuse all võis silmailuks vaadata või mälestuseks kaasa osta.  














Hellamaa jaanitulelised. Kõige ehedam saare jaanituli on ikka kusagil mere ääres, kadakate vahel. Otse kuumalt pannilt sai näljane jaanituleline kõhukinnituseks maitsvaid ülepannikooke.










Loomulikult ei puudunud jaanipeolt ka punakirja riietuses rahvatantsijad, kelle särtsakas olek tõmbas lõpuks ka pealtvaatajad lavale tantsima.









Teisipäev, 2. juuli 2013

Muljeid kohtumiselt Kirna mõisas

Pühapäeva varahommik. Tõotatud vihmasaju ja äikesetormi asemel näib taevas aegamisi hoopis selginevat. Kahel pool maanteed auravad kastest märjad heinamaad, mis jäävad kiiresti seljataha.
Natuke aega hiljem nõjatun praami reelingule ja vaatan, kuidas kodune Hiiu saar aegamisi kaugeneb ning mõtisklen eesootavast reisist, mis viib mind sedapuhku Järvamaale, Kirna mõisasse.




Kuujagu päevi tagasi potsatas mu postkasti üpriski ootamatu meil Luuleliidu esimehelt Ingvar Luhaäärelt, milles ta teatas, mu luuletused, mille konkursi "Luulekevad 2013" tarbeks saatsin, on valitud paremikku ja lähevad luulekogumikku avaldamiseks ning ühtlasi olen kutsutud ka Kirna mõisasse pidulikule finalistide väljakuulutamisele. Otsusele jõudmine, kas minna või mitte, sündis enam-vähem kohe.
"Igal juhul tore vaheldus," leidsin ning meenutasin mõttes, kui tore ja muljeterohke oli aastal 2011, kui käisin Tallinnas kirjastuse Tänapäev korraldatud noorteromaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. See reis oli pisut teistsugune juba seetõttu, et läksime seltskonnakesi ning lisaks oli üpris kiire, et samal päeval Järvamaalt tagasi saarele jõuda. 
 



Haapsalu-Paide maantee ei pakkunud unisele silmale suuremat vaatamisrõõmu – ilmetuvõitu segametsad vaheldusid üksluiste heinamaadega nagu mõne vaimuvaese kunstniku joonistus. Küll aga hoidis meeli erksana ja tekitas mõneti ka segadust kaks GPSi, millest üks karjus aeg-ajalt kange robothäälega "pööra paremale", teine aga soovitas samal ajal inglise keeles hoopis kurakätt eelistada. Kuna aega nappis, sai lõpuks juhindutud pigem loogikast ning jõutud hoolimata eksitavate tehnikavidinate arvamustest esimeste hulgas kohale.



Vana mõisapargi avara õue ning sissesõidutee oli tihedasti hõivanud kõikvõimalikes mudeleis ja värvitoonides plekkruunad.
"Õnneks ei saja veel," nentisin ja sihtisin arupidava pilguga suuri, valget mõisahoonet ümbritsevaid põlispuid, millede tumerohelised lehed tasa tuules sahisesid.
Mõisamaja tervitas jaheda õhu ja avatud uste vahelt hoovava kerge tuuletõmbusega. Nimi osalejate lehel esimesena kirjas, julgustas hallipäine, valges jakis Ingvar Luhaäär mind mõisahoone ja pargiga tutvust tegema.
"Kõige kaugemalt tulija on ikka esimesena päral," muigasin ning kõndisin maja taha aeda, kus peenardel vohas hulgaliselt erinevates toonides pojenge ja kiviktaimlas õilmitses rikkalik valik kõikvõimalikke suvelilli. 

Mõne makrovõttega ühele poole saanud, oligi aeg koguneda varjulisse aiasoppi mõisamüüride vahele, mida mööda roomas lopsakas metsviinapuu ning tulijate hulgas koht sisse võtta. Iga osaleja pihku rändas värskelt trükist tulnud roosakaaneline luulekogu ning kohalviibijail oli võimalus osa võtta finalistide valimisest.

Pisut hiljem tutvustas iga tulija end ning rääkis luule juurde jõudmise teest. Kõlasid rõõmsad ning kurvad luuletused. Hetked inimeste eludest, mis olid saanud luule läbi kõige kaunisõnalisema vormi. 


"Ma aimasin õigesti, et läheb luule lugemiseks," ütlesin. "Varahommikul jõudsin neist mõne igaks juhuks kaasa võtta," ning tõin kuulajaini kaks oma värskeimat luuletust, millest ühe pealkiri saab ilmselt algselt plaanitud "Nõiutud vihma" asemel ka luulekogumiku pealkirjaks, mille 2014. aastal välja anda plaanin.
"Miks just "Võilillelein?" küsiksite võib-olla. Küllap seetõttu, et see sõnaühend kõlab keeleliselt kuidagi hästi ning annab ehk pisut aimu ka kogumiku sisust ning stiilist.









Võilillelein

Mu südames sajab vihma
Piiskadest saab kokku
Terve jõgi igatsust
Mis veab vägisi allavoolu
Kuid sina, mu kullake,
Ei näe
Tuul puhub su meeltest leina
Kerge ja kaalutu
Nagu peotäie võililleebemeid
Oh, oskaks ise ka nii



Põuapilvede aeg

Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid
Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?





"Ma armastan allegooriat," tunnistan end vahepeal vihma varju, suure põlispuu kaitsvate okste alla ümber kolinud publikule. "Mulle ei meeldi luules kunagi rääkida otse mingit sirgjoonelist ja üheselt mõistetavat tõde, vaid pigem kõike edasi anda läbi mõistukõne. Ilmselt on mu eelistus seda liini jätkata ka edaspidi. Tõtt-öelda pean end siiski pigem prosaistiks kui luulejajaks," nendin. "Luule viljelemine on pigem vahend, mis aitab kaasa kirjasõna tundlikumaks ja stiilipuhtamaks lihvimisel, kuid samas ei kirjuta ma kohe kindlasti luulet seesugusel, tehnilisel põhjusel, vaid pigem siiski sisemisest sunnist. Vajadusest väljendada mõnd emotsiooni. Jürgen Rooste on päris hästi luule viljelemise kohta öelnud, mis võtab üsna tabavalt kokku ka mu enda mõtte: "Ma olen aru saanud, et oskan sõnu seada. Ja veel olen ma aru saanud sellest, et see ei päästa mind."



Hiljem pakutakse kuumust hõõgava puupliidi kõrval mõisaköögi ümmarguse laua taga tulikuuma kanasuppi ja kellaviietee ajal ka viinamarju ning muud head-paremat. Selleks ajaks on taevas akna taga juba päris tintmustaks tõmbunud ning ladistab paduvihma sadada. Pikapeale annab sadu siiski armu, vaibub ning osalejaid ootab ees ekskursioon mõisa pargis, mille viib läbi muheda olemisega mõisavalitseja ise, näidates mõisaümbruses paiku, millel olla energeetiliselt tervendav mõju.
Kuna finalistide väljakuulutamine venis päris õhtusse, jätsin Luhaäärega pisut varem hüvasti, et õigel ajal praamile jõuda. Tulemustest loe luuleliidu kodulehelt, mida saad teha siin:
http://luuleliit.edicypages.com/

 



Tagasiteel sai korraks läbi põigatud mu kunagisest elupaigast, kevadpealinnast Türilt. Selleks ajaks näitas taevas vaheldumisi päikest ning tinajaid pilvi ning asfalt läikis äsja sadanud vihmast. Keskväljakut ning gümnaasiumi lähedal asuvat lopsakat pärnapuuparki ümbritsesid rikkalikud lillekompositsioonid. Koolimaja piilus hiigelsuurteks sirgunud elupuude varjust mulle vastu sama sõbralikult nagu vanastigi.
"Siit leidsin oma õpilastega kunagi unise kassikakupoja," meenutan ja näitan koolimaja taga asuva aia suunas.
Peale põgusat ringkäiku kooli aias ongi aeg tagasi kodusaare poole tüürida, taskus kullavärvi tunnistus Eesti Luuleliidu liikmeks vastuvõtmisest, mis sai teoks 16. juunil, sel vihmasel ja muljeterohkel päeval Kirna mõisas.



Pisut infot Kirna mõisa kohta lähemalt Vikipeediast:



Ajalugu

Kirna mõis rajati 1620.aastatel, mil Gustav II Adolf kinkis selles Eestimaa rüütelkonna peamees Hans von Fersenile, kelle suguvõsa kätte jäi mõis1787. aastani.

Carl Gustav von Ferseni ajal rajati esinduslik mõisahoone. Tema surma järel päris mõisa tema vennatütar Helene Dorothea von Fersen, kes oli abielus Johann Gustav von Osten-Sackeniga ja hiljem vürst Mihhail Gortšakoviga (1768–1831)

Osten-Sackenite valdusse jäi mõis 1816. aastani, mil see panditi kindralmajor Georg Ludwig Pilar von Pilchaule, kelle perekonna valdusse jäi Kirna kuni 1919. aasta võõrandamiseni.



Mõisakompleks

Hilisbarokne mõisahoone rajati Carl Gustav von Ferseni eestvedamisel tõenäoliselt 18. sajandi viimasel veerandil. 19. sajandi algul lasi tollane omanik Karl Magnus von Osten-Sacken mõisa klassitsitlikus stiilis ümber ehitada. Fassaadi keskosale lisati kuue sambaga portikus ning külgrisaliitidele kolmnurkfrontoonid.

Sajandi lõpus lisati hoone vestibüülile neogooti stiilis kujunduselemente.

Peale võõrandamist asus hoone peahoonesse kool ning hiljem sovhoosikontor ja -söökla. 1990. aastatel läks hoone eravaldusse. Härrastemaja on korrastatud ja seal asub tervenduskeskus.

Mõisa lähedal asub ka mõisaomanike perekonnakalmistu koos klassitsistliku hauakabeli varemetega.