Esmaspäev, 25. veebruar 2019

Ajakirja veebruarilugu "Magus eluke" lugemiseks ka veebiväljaande vahendusel


                                                                                                                                                                                                                                              
Korraga on jälle päike. Harjumuspäratult palju päikest. Kogu õhk on rikkalikult, pillavalt kuldne. Soe valgus paitab möödakäijate talvekahvatut nahka, sütitab meeltes midagi ammuununut. Toob meelde hetki eelmisest suvest, eelmistest suvedest.  Ajast, mil tõepoolest oli soe. Õhk oli soe, vesi oli soe. See kõik oli nii iseenesestmõistetav. Kuidas kõik hea küll iga talvega ikka ja jälle unuma kipub? Inimmälu ei saa ju olla nii lühike. Kuidagi lihtsam on seista külmade põhjatuulte haardes, südame asemel hangunud jäätükk, mis pole seal loomuomaselt, vaid kuidagi kunstlikult ja eneseabiks kasvatatud. Et oleks lihtsam maailmale vastu seista. Aga kõik kunstlik pole samas inimesele omane ning kuna on soe, eks seesinane jäätükkki ihkab servadest tasapisi sulada. Mine tea, ehk kevad õpetabki, kuidas sellega/selleta toime tulla.  Lumi ja jää, miski ju ei jää. Kuni järgmise talveni. Eks ole. Põhjamaine meel on külmade paines karastunud. Me oleme nii harjunud raskustega. Sellega, et elu ongi keeruline ja inimesed tihtipeale mõistmatud, hoolimatud ning külmad. Aga kui kõik on hästi, siis ei oskagi kuidagi olla. Nagu peaks elu olema üks lõputu probleemide lahendamise jada. Ei pea. Elu võib olla ka sootuks midagi muud. Võib ja peakski. Algust võiks teha näiteks sellega, et pöörata nägu päikese poole, lasta end lõdvaks ja kogeda, mis tunne see selline üldse on. On ju sutsu teistmoodi?

Ajakiri "Saatus&Saladused" pakub oma veebruarinumbris lugemiseks minu lühilugu "Magus eluke" ka veebiväljaande vahendusel. Katkendiga saab tutvuda järgneval lingil:  
http://www.saladused.ee/magus-elukeTäispika loo lugemiseks on viimaseid päevi veel võimalus soetada paberjakandjal ajakiri. No ja ilmselgelt on raamatukogudes ka laenutusvõimalus olemas. 

Pilt: internet








Kolmapäev, 13. veebruar 2019

Valminud on minu kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" kaanekujundus



Las ma siis uhkustan ka natuke. See tähendab, tunnen rõõmu oma järgmise novellikogumiku kaanekujunduse üle. Kujundus sündis toredas koostöös kunstniku ja toimetajaga ning olen selle kui terviku üle väga rõõmus ning rahul. Aitäh kunstnik Margus Leibakile, kes on kujundanud mitmeid mu varasemaidki raamatuid. Tagakaanel asuv ülesvõte minust sai mõnusa pruunika fooni ning on taotluslikult töödeldud pisut kulunud fotoks, pildiks minevikust. 







Kolmapäev, 6. veebruar 2019

Ühe kärgpere lugu: "Magus eluke" ajakirja "Saatus ja Saldused" veebruarinumbris



Piltpostitust on muidugi lihtne teha, aga mõni sõna ka siia juurde, et te ei peaks mõtlema, mida ma nende piltidega nüüd öelda tahtsin. Ajakirja kaas tundus selline mõnusates kevadistes värvides ning kõnetas kuidagi, sestap tekkis soov seda näidata. Minu novelli "Magus eluke" leiab veebruarinumbri kümnendalt leheküljelt.
Eeltutvustavat katkendit saab lugeda siit. Dekoratsiooniks näpsatud lilleõis pärineb eelmise sünnipäeva hiigelsuurest asaleapuhmast, mis nüüd, peaaegu aasta hiljem, on ikka veel täies elujõus ja õitseb minu suureks hämmelduseks juba mitmendat kuud järjest. 

 









Pühapäev, 3. veebruar 2019

Ajakirja märtsinumbris ilmuv lugu kannab pealkirja "Minu nõiad"



Uut ajakirjalugu kirjutan ka. Märtsiloo pealkirjaks saab lühike ja lakooniline "Minu nõiad". Kuidas ma kirjatüki oma uue raamatu ilmumise eelses tuhinas küll lõpetatud saan, on muidugi iseasi, aga kolmveerand käsikirjast sai valmis juba eelmisel nädalalõpul ja nüüd olekski tarvis loole punkt panna. Õnneks on õhtu veel noor ja võimalik, et suudan käsikirja täna siiski lõpetatud. 

Mingit erilist nõidumist, posimist ja inimhingede pooleks saagimist märtsiloos küll ette ei tule, rõhk on, nagu alati, erisuguste inimkarakterite kirjeldusel, nende eripärade välja toomisel ning sellel, missugust mõju need niinimetatud nõiad avaldavad peategelasele. Tavaliselt on see toetav, nagu mu lugudes enamasti ikka, kuigi mõnikord tuleb ette ka teistsugust hoiakut. Siiski on need kolm naist minategelasele eelkõige sõbrannad, ei enamat, kuigi vahel juhtub, et jutuks tulevad ka käejoontelt lugemine ja kaardipanemine.


Omavahel sõbrannad nõiad ei ole, pigem rivaalid, kes oma annetega üksteist üle trumbata üritavad, kuid ühes on nad ühte meelt: Kent on mõttetu mees, kes tuleks kiiremas korras maha jätta, kuna mõni meesisend, olgugi, et piltilus ja üle ääre ajava sarmiga, on paarisuhteks absoluutselt sobimatu. Miks peategelane teist meelt kipub olema, sellest juba märtsikuus. 

Pilt: internet




Novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" tutvustustekst




Kiiri Saare lugudes põimuvad inimlikud igatsused argipäeva tegelikkusega. Tema tegelased on kõvast puust. Tundlikud, kuid allaandmatud, kandes endas lootust helgemast homsest. 
Autori loomingut iseloomustab hea inimestetundmine, värvikas jutustamisoskus ja oma lugude sügav läbimõeldus.  

Kirjastuses Kentaur on Kiiri Saarelt varem ilmunud lühiromaanid „Maja Mineviku tänaval“ ja  „Tupiktänavas“, samuti jutukogud „Õnn algab homme“ ning  „Tuulemüüja tütar“. „Ella Ulrikese kadunud maailm“ on autori viieteistkümnes teos.




Minu kolmanda novellikogumiku ja ühtekokku viieteistkümnenda ilukirjandusteose tagakaanelt võib siis leida seesuguse foto ja tutvustusteksti. Foto ilmub, tõsi küll, töödelduna ja pruunides toonides, et sobiks esikaane värvidega kokku. Selline tore vanamoelisus, mis on mulle piltide juures alati meeldinud, aga mida saab näha alles teose ilmumisel. Sellega läheb nüüd küll veel sutsuke aega, aga põhiline on paigas ja käsikiri jõuab homme trükki.








Valmimas on minu kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" kaanekujundus




Neile, kes te pikil silmil minu kolmanda novellkogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmumist ootate - mina ise mõistagi sealhulgas - on rõõm teada anda, et "Ella Ulrikese" kaanekujundus on lõpusirgel ja kohe-kohe valmis. Kui kirjastaja minult nädal tagasi kaanekujunduse osas arvamust küsis, tekkis mul esiotsa kohe mingi seos villpeadega. Nende pehmete, villatupse meenutavate taimedega, mis iga suve hakul vanaema talu lähedal soos rikkalikult õitsesid ning küllap seal veel nüüdki suviti vohavad. Omal moel on need taimed mulle lapsepõlve sümboliks, kuna ükski mu suvi ei möödunud selleta, et ma poleks nende valget, tuules õõtsuvat merd mäeveerul vaatamas käinud või siis peotäite kaupa pihku noppinud ja koju toonud. Tõsi, taimed ei pidanud vaasis küll kuigi kaua vastu, kuid paelusid mind siiski millegipärast väga.
Mu kolmanda jutukogumiku nimitegelane Ella Ulrike korjab neid niisamuti ning leiab end hiljem, täiskasvanueas, seda villpeade paitavat pehmust otsimas absoluutselt kõigest, isegi inimsuhetest. Või, täpsemini, eelkõige inimsuhetest, sest see on tema jaoks tohutult oluline. Lugu on autobiograafiline ja tõsi ta on, ma ei aja ealeski ühtegi koredat riideeset selga, see on täielikult välistatud. Ning soojade inimeste vastu olen alati tundnud erilist  sümpaatiat.


Veel oli mingiks kaane kujundusideeks vanamööbel, mis on mulle niisamuti südamelähedane. Plaanisime raamatu esikaanele vanamoelist riidekappi, kuna juttu on vanaema õdusast toast, kus sai lapsena tihti aega veedetud. Samas mõtlesin, et riidekapp esikaanel ei pruugi mõjuda piisavalt pilkupüüdvana. Kujundusideeks sai ilmselt hoopis kapiukse vahelt piiluv pitsiserv, mille mõte mul samuti läbi pea käis. Nii jäigi ja võib öelda, et kaane kujundamine oli tore ühislooming. Käsitööpitsi jagub vanamoelise kardina näol nii esikaanele kui raamatuseljale. Just viimane on minu meelest väga vahva ja originaalne ning selle eest olen kunstnik Margusele südamest tänulik.
Valisin endast välja ka värskema foto, mis saab tagakaant ilmestama ning kui kõik läheb plaanipäraselt, jõuab "Ella Ulrikese" käsikiri juba homme trükikotta, kus sellest saab varsti raamat. Lühilugusid mahub kaante vahele täpselt kuusteist ja raamatu annab välja kirjastus Kentaur. 


Pilt: internet









Ilmunud on veebruarilugu "Magus eluke"



Ja käes ta on, see veebruar. Sulalumise õhu ning kevadelähedaste lõhnadega, mis meelitavad õuepidi ringirändajat väravast välja astuma ja hoopistükkis pikemat jalutuskäiku ette võtma, kui esiotsa plaanis. Lumeveest tilkuvad urvapungad ja üha pikemalt valgemaks venivad õhtud kuulutavad pimeaja taandumist. See talv on olnud ilus ning lumerohke ja mul pole midagi selle vastu, et see kestaks veelgi. Eks vist seetõttu ei tõttagi käsi veel endale poest meelerõõmuks ei alpikanni ega hüatsinti soetama, et kevade hingust natukenegi lähemale tuua. Paksude valgete räitsakate lendlemine läbi pimeda ööõhu on samaväärselt ilus ja justkui ei tahakski, et see juba varsti läbi saaks. Selles peitub mingi meeliköitev ja omanäoline rahu, mida kevades enam ei ole.

Nagu Hiiumaal ikka, on postituvi laisavõitu ja laupäeval oli mu postkast veel tühi, kuid oma käigul jõudsin lumise ning rahulolevana ringiga Konsumisse ja sirvisin uue kuu ajakirja läbi. "Magus eluke" vaatas mulle kenasti vastu kümnendalt leheküljelt. Lugu ise sai pikk ja lugemist on sedapuhku päris palju. 
Lööge siis veebruarikuu "Saatus&Saladused"  lahti ning saage osa mu uuest suhtesaagast, mis räägib seekord sellest, kui kerge või raske võib olla astuda oma kallima eelmise naise kingadesse ning võtta üle tema elu koos kõigi sinna juurde kuuluvate kohustustega. Lihtne see Hele-Riini jaoks kindlasti olema ei saa, seda enam, kui eksnaine Miranda omab tulist veendumust, et kogu isiklik ebaõnn saabus tema õuele justament selsamal silmapilgul, mil silmapiirile ning tema mehe käevangu ujus uus, nägus ja aastakümme noorem eksemplar, kellele silm kohe peale pandi.


Pilt: internet