Neljapäev, 29. juuni 2017

Need vahepealsed vaikushetked...



Aitäh, et olete endises vaimus mu blogi lugenud ka vahepealse aja jooksul, mil ma pole mitte midagi siia keskkonda postitada suutnud. Vahel on nõnda, et sõnad ei aita, neil pole tavapärast mõjujõudu; ükskõik siis, mil moel neid ka lausutaks või kirja pandaks. Sõnad lihtsalt ei aita. Sestap olengi vaikinud, kuigi mõistagi ei tee ma seda lõpmatuseni. Ikka kirjutan siia, kuid praegu on teistsugune aeg, raskete hetkete kandmise vaev. Jaanipäeva paiku, ajal, mil õhk oli lõkkesuitsust paks ja kantud rõõmsate inimeste häältest, lahkus üks lähedane armas inimene, kelle elatud aastate ring sai täis. 

Samas on mul veider tunne, nagu viibiksid endiselt pidevalt kusagil läheduses, nähtamatu, kuigi mingite teadaolematute meeltega tajutava kohaloluna. Seda nii siis, kui punusin nukrameelselt õues koduaia kuuseokstest matusepärga, kuna teadsin, et just nõnda meeldiks sulle, kui saaksid killukese kodust kaasa; kui ka siis, kui tegin õhtust rattasõitu ja libisesin mööda suvisest kellukapõllust. Ja veel enam, sa justkui väidaks oma hääletul häälel, et sul on hea meel minu pärast. Hea meel. Minu pärast. 
Mispärast küll? Oma inimlikus piiratuses justkui ei ole seda tunnet, et seda vääriksin. Saan oma tegemises anda küll parima, mis ei pruugi sellegipoolest olla kaugeltki piisav. Võib-olla ei olegi, kuigi oled alati väitnud et on ja enamgi veel. Oled olnud uhke ja tunnustav iga mu ilmunud teose üle, kuigi viimast lasteraamatut sa ei jõudnudki näha.

Omamoodi kõrgemate jõudude kingitusena oli matusepäev hoolimata jahedapoolsest juunist erakordselt soe ning päikesepaisteline. Kalmistu kõrged männipuud kandsid endas päikest ja õhk oli kerge, toetav ning helesinine, mõne üksiku piimvalge pilvega. Ma tean, et kiitsid kõik meie läbimõeldud korraldusliku poole ja püüdlused pakkuda lähikondsetele meeldejäävat ning parimat heaks, nagu sa seda alati oled teinud. 

Kui mõelda sellele, kui kaduv on kõik meie ümber, muutuvad nii mõnedki hetkepüüdlused ja sihid, mille saavutamine varem nii ihaldusväärne tundunud, kummastavalt tähtsusetuiks, sest aja üürikesust hoomates pole sel vähimatki kaalu. Aeg on laenatud väärtus meie kõigi jaoks. 




Pilt: internet





 

Pühapäev, 4. juuni 2017

Ilmunud on juunilugu "Hetked kohvikarva koeraga"


Uus kuu on taas käes ja värske ajakiri müügil. Minu paljuräägitud novelli "Hetked kohvikarva koeraga" leiab pildilmainitud ajakirja viieteistkümnendalt leheküljelt. Tavaliselt ma ajakirja kaanepilte eksponeerida ei armasta, aga vahel teen siiski erandi, kui kujundus mulle millegi poolest pilkupüüdev ja novelli ainesega haakuv tundub. Sel kuul pakun siis lugemiseks novelli, mille kirjutasin iseenda jaoks kuidagi teraapiliselt eriliseks, eelkõige ilmselt paikade näol, kuhu mõttelõng kirjutades uitama viis ja olla meeldis. Loodetavasti on novell ka teile kui lugejaile mingil moel mõjus ja samastumisvõimalust pakkuv.

Hetkel on valmimas juulinovell, mille pealkirjaks saab "Lugu habemega mehest ja patsiga tüdrukust". Õigemini, lugu iseenesest on juba lõpusirgel, vajades vaid õige suti aega keeleliseks korrektuuriks.
Sisust. Ilukirjanduslikus tähelepanuorbiidis on sedapuhku kaks omanäolist, vastuolulist ja väga erinevat karakterit, kes hoolimata kõigest leiavad ühel päeval teineteises midagi sõnulseletamatut ühist. Seesugune asjade kulg hämmeldab mõistagi paljusid kõrvalviibijaid. Ja ei ütleks kaugeltki, et see on taas üks "armastus tööpostil" tüütu saaga, nagu neid maailmas juba selletagi piisavalt poleks. Kui ma kirjutan, siis ikka läbi mingi oma nägemuse, vürtsiks isiklike tähelepanekute ja keelelise erksuse magusmõrud maitseained.