Neljapäev, 27. juuni 2013

Kohtumine Kirna mõisas

Uudist on vahepeal olnud veelgi, kuigi on lihtsalt aega nappinud, et sellest kõigest pajatada.
Pühapäeval, 16ndal juunil toimus Järvamaal, Kirna mõisas Eesti Luuleliidu poolt korraldatav Luulekevad 2013 finalistide kokkusaamine. Tegu oli läbinisti kirjandusliku üritusega, mida üritas pisut küll rikkuda väike vihmasabin. Istusime suvelillede ja niiskuse järgi lõhnavas mõisapargis, lugesime luulet ning avanes võimalus kohtuda mitmete meeldivate luulekunsti viljelevate  inimestega.
Sellest kõigest on plaanis natuke hiljem pisut pikemalt kirjutada ning ka pilte üles laadida. 
Hetkel toon teieni värskest luulekogust Luulekevad 2013 enim meeldinud luuletuse, mille autoriks on Hirviö, kes on juba jõudnud ka oma luulekogu väljaandmiseni. Äratundmist pakkus luuletuse viimane salm kõige kaduvusest. 
Ihaldatust, mis ühel või teisel viisil jõuabki  lõpuks ootajani ning kahjuks ka kaob. Küllap Saalomon teadis, millest rääkis.



Saalomoni tarkus

Tark Saalomon kunagi väitis,
et tarkus teeb inimest kurvaks.
Ta teadis, mida ta rääkis,
miks asjata kuningas kurdaks?

See kurbus on sügav kui kaev,
ja helge kui vaadata kaevust.
Või must nagu karidel laev,
Kui keegi võrdlema vaevuks.

Kui mõttega kõrgele lendad
ja ihaldad avastusrõõmu,
siis nukrust sa valmistad endal -
kõik tuleb, ja saabub, ning möödub.



Hirviö






"Ruubeni liblikad: Jordan" sisukokkuvõte lastekas.ee lehel

Marko Tiidelepp teeb lastekas.ee lehel üpris täpse kokkuvõtte mu viimati ilmunud romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan." Ma ise pole vajalikuks pidanud sisu päris üks-ühele ette ära rääkida, ses mõttes olen ehk sel teemal pisut napisõnaliseks jäänud ja piirdunud kõigest raamatu kaante vahele trükitud sisukokkuvõtte edastamisega. Kuid kellel on huvi enne lugemist teada saada, mis raamatuga siis täpsemalt tegu, soovitan tema poolt kirja pandud kokkuvõtet lugeda.

Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina.
„Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg. 


Kiiri Saare põnev raamat ”Ruubeni Liblikad: Kirsipiia” on saanud järje ja see on väga vahva. Mul oli selline tunne, et midagi jäi nagu eelmise teose lõpus pooleli ja nii see oligi.
Aastad on mööda läinud ning Kirsipiia poeg Jordan on peaaegu täiskasvanud mees. Ka Jordani õde Berniike pole enam väike plikatirts, vaid teismeline neiu.
Alguses näib, et Jordan on täiesti tavaline noormees, kes käib koolis ja kellel on tüdruksõber Janne ning kes igatseb oma isa Tammetit, kes sai mõned aastad tagasi autoavariis surma.
Õige varsti saab lugeja aru, et Jordaniga pole asjad ei lihtsad ega tavalised. Ta hakkab tundma kummalisi peavalusid ja nägema veidraid asju. Jordan mõjub üsnagi halvasti ka oma tüdruksõbrale, kes lausa haigeks jääb. Eriti ootamatuks lähevad asjad siis, kui noormees märkab, et tema ema ajab kellegi nähtamatuga juttu. Kui Jordan selgitust palub, siis saame teada, et esimeses raamatus hukkunud deemon Ruuben on elus. Ja see pole veel kõik! Jordan on osaliselt nii Ruubeni kui ka Tammeti poeg – ainulaadne ühendus tavainimesest ja deemonist, kellel on uskumatud võimed ja vägi.
Jordan üritab oma võimeid näidata Jannele ja Berniikele, kuid nooruslikus tuhinas unustab selle, mida Ruuben talle õpetas – on asju, mida isegi deemonid teha ei tohi. Seetõttu vihastab Jordan välja Kõigevägevama ehk Jumala isiklikult.
Miks Jordan ja Berniike Jumala palge ette jõuavad, seda peate juba ise lugema.

Kiiri Saare uus raamat on kaasahaarav lugemine ning mõeldud noortele, mitte pere pisematele. Siin on vaimolendeid ja deemoneid, mitmeid suhteliine, armastust ning ootamatuid süžeepöördeid. Kõike saadab mõnus ja omamoodi filmilik põnevus. Tundub, et autor püüab öelda sedagi, et oleme Jumala palge ees võrdses staatuses – olgu siis inimene, deemon või vaimolend.

Tekst: Marko Tiidelepp


Selles mõttes on Markol õigus, et käsikiri saigi välja pakutud kaheosalisena, ning esimese osa lõpus võis tõepoolest mõningaid süžeeliine jääda õhku rippuma, mis leiavad lahenduse romaani teises osas. Samas olen "Jordani" kirja pannud niimoodi, et teos sobib lugemiseks ka esimese osaga tuttav olemata ning romaani võib kõigest mõtteliseks järjeks pidada, sest sisuliselt on see siiski iseseisev teos.
Pisut kummastav oli paaris raamatupoes leida "Ruubeni liblikate" sari lastekirjanduse riiulilt, kuna tegemist on siiski pigem noortele suunatud kirjandusega, ka sai teine osa keeleliselt märksa keerukam ning viimistletum kui esimene ning on pigem gümnasistide ja täiskasvanute lugemisvara.
Teose filmilikkusest niipalju, et romaan hargneski mu peas süžeeliinidena justkui film, sestap polnud seda ka kirja panna kuigi keeruline, vaid kirjutamisprotsess nägigi välja pigem niimoodi, nagu vaataksin filmi ning paneks seda samal ajal kirja. 


Teisipäev, 11. juuni 2013

Juunikuu Saladuste loo sisukokkuvõte


Juunikuu looks Saladustele saadetud novell räägib 15aastasest Beritist, kes elab ühes Eesti väikelinnas peale vanemate lahutust oma isaga kahekesi võrdlemisi rahumeelset elu. Paraku puruneb kogu illusioon seebimullina selsamal hetkel, mil ühel soojal kevadpäeval muretuna koolist koju lonkinud tüdruk leiab esikupõrandalt võõrad erepunased naistekingad. Peagi selgub jahmatama panev tõde – tema muidu nii mõistlik ja vaoshoitud isa on saanud hakkama millegi sootuks enneolematuga – leidnud endale tibist silmarõõmu. Barbilikkuse kehastus Lily näol näib enda kerglases hooletus isikus esindavat kõike, mida tõsine kultuurihuvidega tüdruk sisimas põlgab ja pahaks paneb. Tibist võõrasema pöörab mugava ja turvalise kodurahu pea peale, muudab nende maitseka modernse kodu "roosaks põrguks" ja istutab teismelise tüdruku südamesse segadust ning vaenu.
Lugu mõtiskleb dilemma üle, kas väga erinevate taustade ja maailmavaadetega inimeste vahele võib üldse sugeneda mingilgi tasandil ka teineteisemõistmine või on tegemist kõigest kaosega, millest väljub elusana olukorras tugevam.



Reede, 7. juuni 2013

Katkend novellist "Võitlus barbiga ehk lugu sellest, kuidas ma endale võõrasema sain."

Postitan siia juunikuu Saladustes ilmunud katkendi novellist "Võitlus barbiga ehk lugu sellest, kuidas ma endale võõrasema sain."
Täismahus lugu loe värskest ajakirjast

Tagasi koju pöördusin täis otsustavust ja märksa paremas tujus kui ennist. Oli taas seesugune õhtu, kui toona, kolm kuud tagasi, mil leidsin esikupõrandalt esmakordselt punased kingad ja isa blondi tšikiga köögilaua tagant vestlemas – õhk oli täis kuldset päikest ning soe. Olnule mõeldes tabas mind veider mõrkjas nostalgiahetk, kuigi selles puudus positiivne alatoon.
Üle läve sisenedes lootsin nad mõlemad tabada, kuid köögis oli kõigest isa, kes istus laua taga nagu nooruslikkuse kehastus – lavendlikarva triiksärgi kaks ülemist nööpi avatud, juuksed moodsas sasisoengus, ja luges süvenenud ilmel päevalehte.
Lasin pilgul ringi käia ja muigasin mõrult – muidugi mõista polnud siin enam miski endine. Lily oli köögi täielikult ümber kujundanud. Nüüd nägi see välja nagu mingi Barbi buduaar – roosad kardinad, roosa laualina, valged vaibakesed ja kõikjal plastikust kunstlilled, mis tekitasid minus tülgastust ning matusemeeleolu. Tundsin hämmeldust mõttest, kuidas isa säärases veidraks moondatud interjööris üldse nii rahumeelselt viibida suutis.
«Berit, tere!» rõõmustas isa mind nähes. «Kuidas sul läheb?»
Ma ei lasknud end ta võltsmagusast toonist petta, kuna teadsin, et kogu ta poolehoid kuulub nagunii ainuisikuliselt Lilyle.
«Normaalselt,» laususin tuhmilt ja vedasin tooli kolinal laua alt välja, et istet võtta. «Lilyt polegi või?»
«Tal on natuke tegemist. Läks korraks linna peale.»
«Parem ongi,» alustasin tõsisel toonil, vahtisin ainiti enda ette ja vedasin küünega mööda lauaplaadi puidumustrit. «Ma tahtsingi tegelikult sinuga rääkida.»
«No räägime siis,» nõustus isa leplikult ja kallas oma kohvitassi täis. Teda toimetamas jälgides kangastus mulle korraks seesama endine muhe paps, kelle läheduses olin end alati õdusalt tundnud, ning mu kurgus kriipis kahetsus, et see kõik on nüüdseks möödanik.
«Lugu on nimelt nõnda, et mul on viimased kuud tunne, nagu elaks ma põrgus,» tunnistasin vastutahtsi.
«Mis mõttes?» Isa hääles kõlas siiras imestus.
Tõusin ja lonkisin külmkapi juurde, et aja võitmiseks endale klaasitäis jääkülma apelsinimahla valada. Külmkapi sisemus nägi välja säärane, nagu oleks seal pomm plahvatanud. Kahtlemata oleks vaatepilt mu perfektsionistist emale hoobilt infarkti tekitanud. Üritasin energia säästmise mõttes valitsevale kaosele mitte tähelepanu pöörata.
«Vaata paps,» alustasin tõsiselt ja lõin kapiukse tagakätt kinni. Miski läks valju kolinaga ümber, aga ma jätsin sellele reageerimata. «Kas sulle ei tundu, et see sinu Lily on natuke nagu ee ... pöörane?»
Isa tõstis lehe kohalt silmad ning puhkes naerma. «Pöörane? Ei usu. Ta on kõige lõbusam inimene, keda ma tean.»
«Kui vana ta üldse on? Kaheksateist?»
Isa naeris uuesti. «Kakskümmend kuus.»
Köhatasin. Teema oli ebamugav, ent pidin sellega sellegipoolest kuidagi ühele poole saama. Millegipärast tundus mulle taas, nagu oleksin ma täiskasvanu rollis, kes üritab ulakale jõnglasele väevõimuga aru pähe panna. «Heakene küll. Ma saan aru, et sul on lõbus ja nii edasi. Kui sa kavatsed selle veidra naisega lihtsalt natuke kodu mängida või koos vanaks saada, on see muidugi sinu enda asi.»
Isa näole ilmus imestus ning ta ei paistnud ikka veel ära tabavat mu häälde sugenenud rahulolematu noodi põhjust.
«Berit. Mul on tõesti lõbus. Ma tunnen end üle hulga aja taas elusana. On see siis kuritegu?»
Vaikisin ja nohisesin. Teadsin, et olen astunud pinnale, kus ma parema meelega ei viibinuks, sest mul polnud vähimatki õigust kellelegi õnne suhtes ettekirjutusi teha. Sellegipoolest kippus mulle vägisi nutt kurku. Lisaks tundsin endal lasuvat ületamatut süüd, justkui oleksin taganenud emale antud lubadusest isa eest hoolitseda. Ma ei saanud endagagi hakkama ja, nagu näha, ei vajanudki isa peale selle elusa Barbi kedagi.
«Jah, ma mõistan, et te olete Lilyga väga erinevad inimesed, aga võib-olla polegi asi nii hull. Küllap harjud lõpuks ära.»
«Harjun ära?» Mu hääl omandas kileda varjundi. «Selle hullumajaga? Selle roosa põrguga? Oled sa üldse märganud, milline külmkapp välja näeb? Milline meie kodu välja näeb? Mul on häbi sõprugi siia kutsuda!»
Rabasin laual vaasis tilpnevad kunstkannikesed pihku ja virutasin meelepahaga kraanikaussi.
Isa heitis lehe kõrvale, vaatas põgusalt köögis ringi ja jäi siis tähelepanelikult mu nägu uurima. «Tjah, selles mõttes on sul õigus, et Lily maitse on natuke...ee ... ebatavaline, aga ... asi polegi ju selles, eks? Räägi, mis sind häirib? Ma tean, et olen su viimasel ajal pisut unarusse jätnud, aga kindlasti võiksime koos kuhugi minna ja lõbutseda.»
Vaikisin.
«No lase tulla, kui sa juba teema üles võtsid,» õhutas isa ja ma ei tuvastanud ta hääles midagi peale siira heatahtlikkuse.
Peale pikka vaikushetke, mil minus mäslesid ühtaegu nii taktitunne kui viha, muutusin lõpuks uuesti kõnevõimeliseks. Ladusin endast sõnahaaval välja kogu sisemusse settinud vimma ja rahulolematuse, rääkisin Marekist ja plaanist ema juurde jalust eest kolida.
Isa kuulas mu rahulikult ära ning pikapeale mõistsin, et see lahe paps, keda ma sisimas taga igatsesin, polegi temas õnneks kuhugi kaduma läinud, kõigest korraks muude sündmuste varju jäänud.






Veel Luulekevadest lähemalt

Nüüd on Eesti Luuleliidu poolt väljaantav luulekogumik "Luulekevad 2013", mis sisaldab valikut ka minu ilmunud luulest, saanud ka kaanekujunduse veebi üles. Kogumiku kaanepilti saab piiluda siit:
http://www.apollo.ee/luulekevad-2013.html

Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit) koondab luulehuvilisi, kes soovivad end luulekunstis arendada ja on huvitatud ka suhtlemisest teiste samahuvilistega.

Luuleliit korraldab aastas kaks suurt luulevõistlust:
Luulekevad (tähtajaga 15. mai)
Kuldne Kaseleht (tähtajaga 15. oktoober)

Huvi korral sirvi Eesti Luuleliidu kodulehte
http://luuleliit.edicypages.com/

Ja valikut paremikust, mis läks luulekogumiku kaante vahele:
http://luuleajakiri.blogspot.com/2013_04_01_archive.html





Laupäev, 1. juuni 2013

Luulekevad 2013

Viimane ja kõige värskem uudis on siis see, et ilmunud on Eesti Luuleliidu poolt väljaantav uus luulekogumik Luulekevad 2013, mis on müügil nii Apollos kui ka Rahva Raamatus.
Ettevõtmise tarbeks korraldatavast konkursist juhtusin lugema tegelikult täiesti juhuslikult Hiiu Lehest ning saatsin suhteliselt spontaanselt ja niisama prooviks mõned luuletused, kuna neid on vahepeal kogunenud omajagu oma isikliku luulekogumiku tarbeks.
Mu enda isikliku luulekogu materjal pole veel päriselt koos, kuna tahaksin üht-teist veel lisada ega kiirusta ses mõttes selle väljaandmisega, sest aeg-ajalt on lihtsalt mõnus argipäevast välja lülituda ja kirja panna mõni uus luuletus, mis justkui annab mingit sisemist hingamist.


Nüüdseks on konkurss lõppenud ning selgunud, et mu esialgu lihtsalt niisama enda jaoks sepitsetud värsid polegi jäänud vastukajata, vaid mõned neist on jõudnud ka trükki verivärske luulekogumiku Luulekevad 2013 kaante vahele.
Valikuga, mille tegi Luuleliit, saate tutvuda luuleajakirja kodulehe vahendusel, ma ise pole ka veel kogumikku käes hoidnud.


Luulekevad 2013 laureaadid selguvad peagi Kirna mõisas.

Üks mu armsamaid luuletusi, mis kätkeb endas mingit nukrusesegust paratamatuse ilu, pälvis ka Luuleliidu tähelepanu: 



KEVAD TARTUS

Sel päeval mil läksid linna
Voolas jõgi läbi su jalgade
Ja su põues ajasid vargsi võrseid
Kuldkollased kasepungad


Naeratus taskupõhjas
Hulpisid üksipäini
Mööda vihmavärsket teed
Põikasid kõrvale viidikaparvede eest
Vaatasid üht vana maja
Ja kõik selles helehallis päevas
Mil õhk lõhnas nagu õnn
Oli veel võimalik