Tõsta oma sõnade kvaliteeti, mitte oma häält. Vihm on see, mis paneb taimed kasvama, mitte torm. /Rumi/
pühapäev, 17. november 2013
Romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaanekujundus
Siin on siis minu uue, detsembris ilmuva romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaanekujundus.
Kujunduse tegi kunstnik Tiina Sildre ning romaani annab välja kirjastus Argo.
Raamat jõuab lugejateni juba detsembrikuus.
Tegu pole lasteraamatu, vaid pigem noortele ja täiskasvanutele suunatud teosega.
Kindlasti plaanin romaani valmimisest siin blogis edaspidi ka pisut pikemalt juttu teha.
kolmapäev, 13. november 2013
Kuidas kirjutada romaani käsikirjale kaaskirja?
Sorteerisin
täna oma vanu faile ja leidsin sealt üht-teist huvitavat, näiteks
ühe oma vana kaaskirja, mille saatsin kunagi ammu kirjastusele, kui
pakkusin oma esimest käsikirja "Lepatriinupüüdja."
Lisaks veel, et huumor on hea ainult ühe korra. Kui olete juba jala ukse vahele saanud ja esimene raamat trükis, oleks kahtlemata naljakas end korrata ja järgmist käsikirja pakkudes jälle mardipäevajutuga pihta hakata. Kui kirjanikunimi saab tuntuks, piisab täiesti lühikokkuvõttest ja katkendist. Ideaalvariant, millest uneleda, on muidugi maha müüa käsikiri juba enne lõplikku valmimist. Noh, selleks peab juba Õnnepalu või Oksanen olema, ent siinkohal meenutagem endale sõbraliku leebusega, et lõppkokkuvõttes ei pruugi miski olla võimatu.
Julgus
erineda ning kerge huumoriga oma sõnu vürtsitada on kindlasti
märksa etem viis silma paista kui rangelt ametlikus stiilis, millest
kumab ilmselgelt läbi ebakindlus, paar rida kirja visata. Naerda
ihkame me kõik ja ka kirjastaja on inimene. Siinkohal ei soovita ma
muidugi minu kaaskirja üks-ühele maha kopeerida, vaid toon ta
lihtsalt ära stiilinäitena, ühe võimalusena, kuidas end
märgatavaks teha.
Kaaskirjale
lisaks pange kindlasti enda kohta kirja mõned andmed, mida peate
oluliseks mainida – näiteks kui paeluv tegevus on teie jaoks
kirjutamine vms. Lisage ka lühikokkuvõte romaanist ning
soovitatavalt ka katkend.
Lisaks veel, et huumor on hea ainult ühe korra. Kui olete juba jala ukse vahele saanud ja esimene raamat trükis, oleks kahtlemata naljakas end korrata ja järgmist käsikirja pakkudes jälle mardipäevajutuga pihta hakata. Kui kirjanikunimi saab tuntuks, piisab täiesti lühikokkuvõttest ja katkendist. Ideaalvariant, millest uneleda, on muidugi maha müüa käsikiri juba enne lõplikku valmimist. Noh, selleks peab juba Õnnepalu või Oksanen olema, ent siinkohal meenutagem endale sõbraliku leebusega, et lõppkokkuvõttes ei pruugi miski olla võimatu.
"Kõik
on võimalik, kõik on saadaval, kõike pole sul kindlasti vajagi",
nendib ärikoolitaja Peep Vain, kelle ütlus mulle endiselt väga
meeldib.
Üldiselt
ei pea ma oluliseks kirjutamise vallas õpetussõnu poetada ja
seeläbi igati elutark paista. Üleslaetu on eelkõige lihtsalt
humoorikas meenutus mulle enesele, kuidas sai kunagi oma debüütromaani käsikirja pakutud. Olen seda meelt, et iga vähegi
annet omav algaja sulesepp omab nagunii head vaistu, kuidas end ja oma loomet eksponeerida. Kui aga soovite siiski lisainfot, kuidas
kirjutamis- ja kirjastamisprotsessis selget pead ning rõõmsat meelt
säilitada ja ellu jääda, kiigake Taavi Kanguri blogi "Kuidas saada kirjanikuks?"
Aga
nüüd mu kaaskiri.
Kuidas
koputada uksele, millele sa kunagi ei ole koputanud?
Ega
siin vist ülemäära valikuvariante olegi – lihtsalt sirutad
sõrmenukid välja ja kõmatad paar korralikku pauku. Soovitatavalt
mitu korda ja piisavalt valjusti, et end kuuldavaks teha.
Surun
käe taskusse ja silmitsen ust. Uks nagu uks ikka. Jahe ja huvitu,
nagu see uste puhul ikka olema kipub.No
ma ei tea. Kui järele mõelda, pole uste taga lõhkumine mulle
kunagi meeldinud. Isegi mardipäeval mitte.Tegelikult
pole ma isegi väga kindel, mida ma peaksin üldse ütlema, kui keegi
imekombel pistabki pea välja ja tüdinud näoga küsib:„Mida sul veel vaja on?“Võib-olla
peaks ma sel juhul enesekindla ülbusega vastama:
„Minus
on piisavalt potentsiaali, et kirjutada hea raamat?“ Või: „Ma
pärinen kirjanduspedagoogide perest ja oskus kirjutada on mul
emapiimaga kaasa antud?“ Või: „Usun end olevat piisavalt küps,
et maailma näha ja ainuomases võtmes ning kaasakiskuvalt tõlgendada
osata?“ Või: „Mu kirjutatu on inimestele alati meeldinud, isegi
kui tegemist on olnud tavaliste e-mailidega.“ Või: „Kes siis
üldse, kirevase päralt, kui mitte mina?“
Ma ei ole üldse kindel, kas need on õiged sõnad, seega ei kiirusta ma neid lausuma. Lõppude lõpuks, kellele selline odav ja läbinähtav enesemüümisstrateegia ikka pinget pakub? Me kõik ju oleme, vähemasti enda meelest, piisavalt arukad ja küpsed, et paar tähendust omavat lauset kirja panna.
Nõnda ma seisan ja vahin ust ning tahaks tegelikult hoopis ära minna, et jätkata tööd uue romaani kallal. Ometi sunnib mingi veider eestlaslik jonn mu paigale. Kaua sa põgened? Sa ju tahad tegelikult, et uks avaneks, kas pole? piniseb mu peas rahulolematu hääl.Lõpuks, kui ma oma otsustamatusega juba endalegi närvidele hakkan käima, usun, et leidsin enam-vähem kohased sõnad:„Selle käsikirja kirjutamine pakkus mulle ülisuurt rahulolu ja ma arvan, et kui miski on pandud kirja sedavõrd suure armastuse ja kirega, ei saa see just väga kehv olla.“
Ma ei ole üldse kindel, kas need on õiged sõnad, seega ei kiirusta ma neid lausuma. Lõppude lõpuks, kellele selline odav ja läbinähtav enesemüümisstrateegia ikka pinget pakub? Me kõik ju oleme, vähemasti enda meelest, piisavalt arukad ja küpsed, et paar tähendust omavat lauset kirja panna.
Nõnda ma seisan ja vahin ust ning tahaks tegelikult hoopis ära minna, et jätkata tööd uue romaani kallal. Ometi sunnib mingi veider eestlaslik jonn mu paigale. Kaua sa põgened? Sa ju tahad tegelikult, et uks avaneks, kas pole? piniseb mu peas rahulolematu hääl.Lõpuks, kui ma oma otsustamatusega juba endalegi närvidele hakkan käima, usun, et leidsin enam-vähem kohased sõnad:„Selle käsikirja kirjutamine pakkus mulle ülisuurt rahulolu ja ma arvan, et kui miski on pandud kirja sedavõrd suure armastuse ja kirega, ei saa see just väga kehv olla.“
Ma
ei tea, kas sellest piisab. Võib-olla mitte.
Nii ma ootan - mu käed külmetavad, nina tilgub vett ja soov põgeneda suureneb, kuid mingi sisemine veendumus ütleb mulle, et kui ma juba nõmda kaugele olen jõudnud, et avaneda võivat ust vahin ja sellelt silmi ei saa, oleks imelik niisama vaikselt, saba jalge vahel, minema minna. Seega sirutan lõpuks oma kõhklemisest kangeks jäänud käe välja ja koputan. Keskmise valjusega. Ja veidi omamoodi.
Nii ma ootan - mu käed külmetavad, nina tilgub vett ja soov põgeneda suureneb, kuid mingi sisemine veendumus ütleb mulle, et kui ma juba nõmda kaugele olen jõudnud, et avaneda võivat ust vahin ja sellelt silmi ei saa, oleks imelik niisama vaikselt, saba jalge vahel, minema minna. Seega sirutan lõpuks oma kõhklemisest kangeks jäänud käe välja ja koputan. Keskmise valjusega. Ja veidi omamoodi.
Aga
vähemasti ma tegin seda.
pühapäev, 10. november 2013
Ilmumas on novell "Ma armastasin kriminaali"
Infoks
värske ajakirja "SaatusjaSaladused" lugejaile hetkel
niipalju, et novembrilugu minult seekord ei tule, kuna sel hetkel
käisid omanikuga alles läbirääkimised. Kuna jõudsime
kokkuleppele, võite alates detsembrist ajakirja kaante vahelt lugeda
ka minu novelle. Etteruttavalt niipalju, et seekordne lugu tuleb
põnev, kriminaalne ja kahtlemata romantiline! Mitte aga magus, vaid pigem nukravõitu...
Mis
juhtub siis, kui sa armud, aga su armastatu on nn. "paha poiss"?
Foto: http://pro.corbis.com/ , DELFI naistekasVeebiajaleht "Hiiuelu" kajastab mu peatselt ilmuvat seitsmendat romaani
Meie
kohalikke sündmusi kajastav veebiväljaanne "Hiiuelu" mainib paari
sõnaga ka mu uut, alles ilmuvat romaani "Punamütsike kakssada
aastat hiljem."
Praeguseks
on kaanekujundus enam-vähem valmis ning käsikiri trükki jõudmas.
Detsembrikuus, enne jõuluaega on siis oodata raamatupoodide riiulitele täiendust noorteromaani läbi, mis kajastab Punamütsikese seiklusi tänapäeva maailmas.
Kiiri Saarel ilmub tänavu juba kolmas raamat
Urmas
Lauri
04/11/2013
- 17:32
Põlvamaalt
pärit, kuid praegu Kärdlas elaval Kiiri Saarel on tänavu ilmunud
juba kaks raamatut - “Ruubeni liblikad: Jordan” ja “Keteriin
Salaaias 2″. Veel selle aastanumbri sees näeb tema loomingu
jätkuna ilmavalgust veel üks ilukirjanduslik teos - „Punamütsike
200 aastat hiljem“.
Paarisajaleheküljelise
raamatu „Punamütsike kakssada aastat hiljem” kirjastab
kirjastus Argo. „Kuna mu koostöö on selle kirjastuse ja
kirjastuse eestvedaja Lea Adamsoniga kõige meeldivamalt sujunud,“
selgitas Kiiri Saar. „Romaan ilmub detsembris, on kõvas köites,
mahult 220 lehekülge.“
Kiiri
Saare sõnul pole tegemist mitte lasteraamatu, vaid pigem noortele
ja täiskasvanutele suunatud teosega. Romaan toob ühe kõige
populaarsema muinasjututegelase Punamütsikese seiklema tänapäeva.
„Teoses leidub nii huumorit, absurdi, kui filosoofilisi
sisekaemusi, seikluslikke olukordi, põnevust ja romantikat.
Lühidalt öeldes on see ühe lapseohtu neiu täiskasvanuks saamise
lugu,“ kirjeldas kirjanik oma teost. „Et tegu on
Punamütsikesega, lisab see nüanss romaanile humoorika varjundi.
Punamütsike ihkab kõike muud kui seda, mida pakub talle tema
turvaline ja igavavõitu elu. Mis on aga see, mida enim ihaleda,
selgubki tihtipeale alles peale pikki vintsutusi ja emotsionaalseid
eksirännakuid.“
Kaanekujundust
on kunstnik Tiina Sildre alles viimistlemas. „Aga loota võib, et
kujundus tuleb värvirõõmus ning igati pilkupüüdev,“ ütles
raamatu autor Kiiri Saar. „Käsikirja on toimetanud Piret
Ruustal, kes oli mulle igati asjakohase nõu ja jõuga abiks.“
Raamatust:
Pärast
kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist
otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga
muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel
Tallinnasse Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste
muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud,
laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku
ja muljeterohke reisi kulminatsiooniks osutub kontserdi asemel
pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine
tasakaal ja olla õnnelik.
Allikas:
Kirjastus Argo
Autorist:
Kiiri
Saar on pärit Põlvamaalt, omandanud Tartu Õpetajate Seminaris
algklasside õpetaja eriala, hiljem Tallinna Ülikoolis
raamatukoguhoidja kutse, töötanud algklasside õpetajana,
juhendanud kunstiringi ja mitmete teiste loominguliste huviringide
tegevust. Tema sulest on varem ilmunud: „Lepatriinupüüdja"
(2011), „Martin Greeni juhtum" (2011), „Ruubeni liblikad:
Kirsipiia" (2012), „Ruubeni liblikad: Jordan" (2012),
„Keteriin Salaaias" 1. osa (Argo, 2012), „Keteriin
Salaaias" 2. osa (Argo, 2013).
Allikas:
Kirjastus Argo
Argo
Kirjastus
Kirjastus
Argo loodi 1999. aastal eesmärgiga anda välja õpikuid ning
õppematerjale. Esimesteks trükisteks olid põhi- ja keskkoolidele
mõeldud eesti- ja venekeelsed ajalooõpikud ning eksamimaterjalid.
Alates teisest tegevusaastast lisandusid teaduslikud ja
populaarteaduslikud raamatud. Põhiliselt tegelebki kirjastus
kooli-, teadus- ja aimekirjandusega.
Artikli kirjutas Urmas Lauri, kes on ka juuresoleva foto autor. Romaani mahuks prognoosime umbkaudu siiski 240- 250 lehekülge. Artikkel ise asub siin.
Katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"
Kuna tegin eelmises postituses "Jordanist" pisut juttu, siis siinkohal lisan ka katkendi ilmunud romaanist.
Romaani on kirjastanud kirjastus Varrak aastal 2013, teos on mahult 287 lehekülge. Siinkohal toon teieni romaani esimese peatüki.
Proloog
„See
ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see lihtsalt ei ole
võimalik,“ pomisesin ülimas segaduses ja lõin autoukse tagakätt
kinni, et kodutrepist üles kõndida. Mu päev oli alanud igati
suurepäraselt. Kuni hetkeni, mil ma seda nägin.
Sest
see ei olnud normaalne.
Kohe
päris kindlasti mitte.
Mitte
ühegi kriteeriumi järgi.
Sain
sellest väga hästi aru, rääkimata üldse sõpradest, kes
jõllitasid mind ammuli sui. Muidugi hetk enne, kui südamest naerma
pahvatasid.
Kui
ma poleks saanud head kasvatust, oleksin soovinud neile ilmselt
sealsamas kere peale anda. Selle asemel piirdusin lihtsalt hammaste
kokku surumise ja enda ette põrnitsemisega.
Mida
paganat mul küll viga oli? Ma ei tundnud ennast enam äragi.
Esimene
Niipea
kui autoukse lahti lõin, mattusin ainsa hetkega niiskesse hämusse.
Põgus pilk taevasse kinnitas lõputu halli vine jätkumist, nõnda
juba teist nädalat järjest. Sellegipoolest ei nurisenud ma
ilma üle. Vähemasti praegu sobis see mu meeleoluga igati hästi.
Märkamatult oli kätte jõudnud oktoobri algus. Õhk mu ümber oli
paks soojusest ja niiskusest, tibutas kergelt.
Krabasin
kõrvalistmelt koolikoti, ohkasin ja hakkasin pikkamisi maja poole
lonkima. Aed lõhnas rõskuse järele. Mu sõõrmetesse kerkis
hiliste krüsanteemide mõrkjas mullasegune hõng. Terve majaesine
oli neid lilli täis – roosasid, valgeid, eri tooni tumepunaseid
õiekobaraid. Millegipärast paistis mu ema krüsanteeme armastavat
ja nii õilmitsesid need visalt igal sügisel meie maja ees.
Silmitsesin möödaminnes seda aegamisi hääbuma hakkavat ja
sügisele jalgu jäävat ilu ning üritasin rahuneda. Hoolimata
enesesisendusest polnud see lihtne ülesanne. Mu samm aeglustus
veelgi ja, ainitine pilk valgel krüsanteemipuhmal, kus unine
metsmesilane ringi ukerdas, lasin päevased sündmused kireva
virvarrina meeltest läbi libiseda. Mõtlesin toimunule ega saanud
endiselt millelegi pihta. Viimaks lõin kõigele käega, tegin paar
sügavat hingetõmmet, rabasin välisukse lingi pihku, tõmbasin ukse
valla ja olin rõskuse eest varjul.
Esikus
võttis mind sooja lainena vastu pirukate lõhn, mis mähkis
sekundiga mu ümber turvalise rahulolukilbi. Kogu maailm ei saanud
veel lootusetult hukas olla, kui selles leidus seesugune pelgupaik,
mis pani mu kogu üleelatud ebamugavust hoobilt unustama. Tõdemus
soojadest pirukatest tundus mulle tõtt-öelda tänase päeva
ainukese normaalse asjana. Sest see oli mind ikka täiega rivist
välja viinud.
Mu
nooruslik ja nägus ema, kes nägi ikka veel välja nagu varaküps
teismeline, seisis oma helesinises kodupluusis ja trendikates
teksades keset kööki ning naeratas mulle lahkelt nagu mingi
musterema. Küllap ta seda oligi. Ma poleks paremat ema eales tahta
osanud. Kuu aega tagasi, mil sain kaheksateist, jättis ta näiteks
kogu me ilusa elamise suurima südamerahuga terveks nädalalõpuks
minu ja mu sõprade päralt, et me omaette pidutseda saaks, ning läks
tädi Eliisi poole „jalust eest ära“, nagu ta ise väitis. Ja
korjas pärast ainustki etteheidet tegemata koos minu ja mu õe
Berniikega mööda elamist õlle- ja siidripurke kokku, mida sai meie
kõigi üllatuseks lõpuks terve suur prügikotitäis. Noh, ega
me nüüd lausa orgiat korraldanud – kaugel sellest –, aga meid
oli lihtsalt palju ja pidu kestis mitu päeva.
Koolikotti
põrandale poetades ja silmadega pirukakaussi otsides imestasin
endamisi, mida ema täna nii vara kodus tegi. Tavaliselt ei tulnud ta
kunagi enne poolt kuut, sageli isegi märksa hiljem.
Ilmselt
peaksin siinkohal täpsustama, et mu ema on arst, tal on oma praksis
ja ta on väga edukas, midagi imetohtri sarnast, kuigi ta ise eitab
seda muidugi kategooriliselt. Mäletan, kuidas ta ravis mu kõige
hullema angiini ära niimoodi, et ainult puudutas mind korra põgusalt
ja ma olin täiesti terve. See ei saa ju päris normaalne olla, ega?
„Tere,
Jordan, kuidas koolis läks?“ küsis ema ja naeratas uuesti.
Jah,
just nagu see oleks jube oluline, kuidas mul iga päev koolis läheb,
mõtlesin pisut tujutuna ja kõndisin käsi pesema. Ma ei tahtnud
praegu sellest mõelda. Eriti kui emps oli mu lemmikpirukaid
küpsetanud.
„Normaalselt,“
kohmasin vastuseks ja heitsin põgusa pilgu ta pruunidesse
silmadesse. Minu meelest oli see üpris kummaline, et meil kõigil on
täpselt ühesugused silmad – sügavpruunid ja kullatäppidega.
Vahel jäid inimesed meid vahtima, nagu oleks seesugused silmad
midagi ülimalt ebatavalist. Aga võib-olla olidki, sest ma polnud
kellelgi teisel selliseid silmi näinud. Kuid kuna me olime üks
pere, siis polnudki selles veidi eriskummalises silmavärvis
võib-olla midagi nii rabavalt erakordset.
Ema
näis hoolimata püüdlikust naeratamisest murelik, aga ta oli seda
viimased paar aastat enam-vähem kogu aeg, kuigi püüdis muidugi
alati, kui me Berniikega läheduses viibisime, vapralt rõõmsameelsuse
maski taha varjuda. Uskusin teda tundvat märksa paremini kui keegi
teine, seepärast arvasin ka ta kurbuse põhjust teadvat. Vahel, kui
ta mõtles, et keegi ei näe, istus ta üksipäini köögis,
kohvitass kõvasti pihku surutud, ja vaatas ainiti akna taga laiuvat
pimedust, just nagu ootaks kedagi. Polnud kuigi keeruline ära
arvata, et ta leinas meie isa ja oma abikaasa Tammetit. Maailma kõige
lahedamat papsi, kes oli meie hulgast lahkunud juba peaaegu kaks
aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Elu on selles mõttes vahel
ikka väga ebaõiglane. Miks pidi surema selline fantastiline
inimene, kuid ta alla ajanud roolijoodik kõndis minema omal jalal?
Leige
veejoa all käsi hõõrudes märkasin, et käed ei lähe puhtaks –
auto oli tee peal veidi jukerdama hakanud ja mootoriõli ei
tahtnud sõrmedelt kuidagi maha tulla. Võtsin sõrmuse sõrmest ja
poetasin kraanikausi äärele, et mustusele paremini ligi pääseda.
Ema
tõstis pirukad lauale, istus vaikides oma lemmikkohale akna alla ja
ootas talle omasel rahumeelsel moel, millal ma lõpuks omadega valmis
saan ja sööma tulen. Vahel oli meil kombeks nõnda koos istuda ja
päevamuljeid vahetada.
Nagu
ma kuulma olen juhtunud, tahtis ema mulle millegipärast kangesti
Ruuben nimeks panna. Muidugi võisin vaid õnne tänada, et ta seda
ei teinud, sest minu meelest on Ruuben üks igavesti nõme nimi. See
kõlab umbes nii, nagu oleks ma mingeid haisvaid sokke kandev
vanamees. Õnneks suvatses saatus mulle siiski armuline olla. Ma sain
nimeks Jordan, mis kõlab enam-vähem normaalsena, ja pole suuremat
lugu, et sama nime kannab ka üks jõgi Lähis-Idas. Kui ma empsile
seda kunagi norimistujus niisama nalja pärast mainisin, väitis tema
muidugi kergelt haavunud ilmega, et leidis nime hoopis Piiblit
lugedes, kuigi arvatavasti oleks ta võinud selle peale sattuda ka
oma vana geograafiaõpikut lehitsedes. Aga parem ikka olla jõgi kui
haisvad sokid.
Istusin
laua taha ja tõstsin pirukakuhja rahulolevana enda ette.
Pruunikaskuldseid küpsetisi silmates olid kogu koolipäeva
ebameeldivused mu meeltest nagu peoga pühitud.
„Kus
su sõrmus on?“ küsis ema korraga rangel häälel. Tõstsin silmad
– seesugune toon oli tema puhul suisa ebatavaline.
Heitsin
ükskõikse pilgu oma paremale käele, mille väikeses sõrmes
ilutses sõrmuse asemel valge päevitumata rant. Kehitasin
ükskõikselt õlgu. Küllap olin käsi pestes sõrmuse kraanikausi
servale unustanud. Tõtt-öelda jäi mulle üpris arusaamatuks, miks
ema meid Berniikega kogu aeg neid imelikke ja täpselt ühesuguseid
sõrmuseid kandma sundis.
„Pole
aimugi,“ torisesin.
Õngitsesin
kausist esimese ettejuhtunud piruka ja lõin sellele hambad sisse.
Suutäis maitses taevalikult ja tükk aega ei suutnud mu näljase
hundi aju millelegi muule keskenduda. Õnneks oli loodus mind
õnnistanud hea seedimisega, nii et võisin süüa palju ja kõike,
mida hing ihkas, ilma sellest kuigivõrd tüsenemata. Muidugi tegin
ka päris korralikult trenni ja võisin oma välimusega enam-vähem
rahul olla. Mu ümber sagis ja sädistas alailma igasugust masti
tüdrukuid – blonde, brünette, punapäid, kuigi ma neid just
ülemäära ei innustanud. Peale selle ühe muidugi. Ja see kõik oli
põrgulikult lahe.
„Kuidas,
pole aimugi!“ hüüatas ema.
Ta
hüppas mingist mulle arusaamatuks jäävast paanikast kantuna püsti,
nagu oleks keegi teda nõelaga susanud, ja asus heitunud ilmel kööki
pidi ringi tuulama.
Heitsin
talle pirukasuutäit mäludes tüdinud pilgu ja pomisesin täis
suuga:
„Kraanikausi
serval arvatavasti.“
Ema
kadus köögist nagu keeristorm, oli hetk hiljem minu kõrval ja
lükkas kuldsõrmuse rabeda liigutusega mu parema käe väiksesse
sõrme tagasi.
„Ära
võta seda mitte kunagi ära, kas kuuled!“ Ta silmade kullatäpid
pildusid välke.
Ohkasin
allaandvalt, soovimata empsile meelehärmi valmistada.
„Kuulen,
kuulen.“„Tore.
Siis pea seda meeles!“
Õigupoolest
oli see ainuke temapoolne nõudmine, seega tundus mulle mõistlik
säärane pisiveidrus välja kannatada, arvestades seda, et muus osas
oli mul üsna mõnus ja kohustustevaba elu.
„Noh,
pealik ka kodus,“ kuulsin korraga selja taga tuttavat
iroonilisevõitu häält. „Kuidas siis jalkavõistlus läks?“
Järgmisel
hetkel oli Berniike minu juures ja tõmbas pirukakausi otsustavalt mu
nina eest ära. „Ära mitte üritagi mõelda, et need kõik on
sulle!“
Elus
nii mõndagi näinud mehena ei hakanud ma oma õega vaidlemisele
tarbetut energiat kulutama. Berniike oli muidu täitsa normaalne õde,
kui välja arvata asjaolu, et tal oli komme vahel mu asjades sorida,
ilmselt oma naiseliku uudishimu rahuldamiseks. Ise ta muidugi arvas
lihtsameelselt , et ma ei saa sellest aru. Loomulikult ma sain, sest
ta unustas alati arvutis enda järelt jäljed kustutada. Aga kuna ta
oli minust tervelt kaks aastat noorem, oli tal veel küllaga
arenguruumi.
Berniike
tegi mulle üle laua nägusid ja hoidis pirukakaussi kiivalt enda
ees. Manasin ette suuremeelse vanema venna hoiaku ja lubasin tal
leplikult kõik endale saada. Lülitasin veekeetja sisse ja otsisin
endanimelise tassi välja. See oli suur, kõvera sangaga savitass,
kaetud igasugu veidrate maalingutega. Tädi Eliis armastas vahel
selliseid kummalisevõitu kingitusi teha.
„Tegime
kümnendikele pähe, mis muud,“ kostsin lõpuks ta küsimusele
vastuseks ja tuulasin kappi pidi ringi. Kus põrgut see suhkrutoos
nüüd ometi on? Aa, siin.
„Või
nii,“ märkis Berniike suurema entusiasmita. Aga seda olnukski tema
puhul liig loota. Kõik spordiga seonduv ei pakkunud talle mingit
huvi – plika, nagu ta kord juba oli.
Mugisime
tükk aega vaikides – Berniike oma pirukamäge ja mina viimast
suutäit, mis mul tema käest päästa oli õnnestunud.
Ema
meie söömaajast osa ei võtnud. Selle asemel vaatas ta äraoleval
ilmel aknast välja, nagu tal sageli kombeks oli, ja naeratas meile
aeg-ajalt püüdlikult. Pagan võtaks, ta ei peaks tõepoolest nii
püüdlik olema, kui tegelikult on hinges kurb, mõtlesin endamisi.
Ma saaks temast suurepäraselt aru, kui ta otsustaks vahelduseks ka
veidike oma tegelikke emotsioone välja näidata. Isegi Berniike vist
saaks, kui hästi üritaks.
„Me
lähme nädalavahetusel vanaema juurde, tuled ka?“ Berniike
tõstis oma tumedad nirgisilmad ja sihtis mind lootusrikkal ilmel.
Kehitasin
ükskõikselt õlgu. „Ausalt öelda pole erilist tuju.“
Berniike
uuriv pilk kompas hindavalt mu nägu. Seejärel tõi ta kuuldavale
kahemõttelise itsituse. „Et on Janne tuju või?“
Põrnitsesin
teda altkulmu. „Mis see sinu asi on, klutt, mängi oma
liivakastis!“
„Ärge
nägelge,“ lõikus meie vestlusse ema äraolev hääl. „Jordan ei
pea tulema, kui ta ei taha.“
Saatsin
emale tänuliku pilgu. Ma tõesti ei viitsinud minna. Ja ausalt
öeldes oli mul veidike Janne tuju ka. Me käisime juba terve aasta
ja ma olin temast üksjagu sisse võetud.
Neljapäeva
hommikul juhtus see esimest korda. Tulime poistega kehkatunnist, kui
ühtäkki nägin midagi täiesti imelikku. Martin vatras parajasti
ühest uuest arvutiprogrammist, mille kallal ta viimasel ajal kõik
vabad õhtupoolikud oli nokitsenud, ja ma kuulasin huviga, sest
arvutivärk on mind alati köitnud. Korraga juhtus midagi sootuks
ootamatut: kõik värvid mu ümber muutusid teiseks, just nagu oleks
mul ees viis paari eri värvi päikeseprille. Jäin seisma nagu post
ja jõllitasin Martini nägu, mis oli millegipärast tumelillaks
tõmbunud. Samuti olid ta riided sootuks teist tooni ja lõõmasid
kuidagi neoonjatena. Janek oli näost erepunane, Silver tumeoranž ja
nende riided kiiskasid veel hullemini.
Uurisin
ümbrust ja mõistsin, et ilmselt teevad nad mulle mingit lolli
nalja, nagu neil vahel kombeks oli. Piidlesin parkimisplatsi servas
seisvaid makaronikujuliseks muutunud autosid ja püüdsin mingit
moodi pihta saada, kuidas nad seda olid teinud.
Oma
kohkumuseks märkasin, et kogu meid ümbritsev oli veel hullem, nähes
välja otsekui deliiriumihaige õudusunenägu. Puud, põõsad ja
majad, tänav ning laternapostid… kõik olid absoluutselt valet
kuju ja värvi, servadest deformeerunud ja laialivalguvad.
Poisid
said mu juhmistunud olekust muidugi aru, et minuga on midagi imelikku
lahti ja jäid mind uurivalt silmitsema.
„Mis
viga?“ imestas Silver. Ta T-särk kiiskas nõnda eredasti, et seda
oli võimatu vaadata.Maigutasin
mõnda aega tummalt suud, oskamata seesuguse sürreaalse nägemuse
peale midagi mõistlikku kosta. Õnneks hakkasid värvid peagi
taanduma ja natukese aja pärast oli kõik taas endine. Naeratasin
sunnitult ja üritasin oma segadust huumori taha varjata. Ilmselt oli
mu ajus hetkeks lihtsalt mingi veider lühis tekkinud.
Jõudsin
juba rahunema ja kummalist vahejuhtumit unustama hakata, kui
järgmisel hommikul parkimisplatsilt koolimaja poole kõmpides kordus
täpselt sama asi. Mulle naerataval ilmel vastu tõttav Janne oli
täiesti vale värvi. Jahmatusest kange, ei suutnud ma ta
tervitussuudlusele vastatagi, vaid jõllitasin tardunud pilgul,
kuidas mu armsaima pea koonusekujuliseks deformeerus ning tipust
lagunema hakkas.
„Mis
viga?“ Janne hääles kõlas hämmeldus.
Vahtisin
segaduses, kuidas ta parem silm pea küljest lahti rebenes,
tuhaliistakateks lagunes ning keerisena minema heljus. Pöörasin
pilgu mujale ja hõõrusin segaduses nägu.
„Jordan,
mis lahti?“
Õnneks
kadus koonus peagi, mu kallima pea võttis taas normaalsed mõõtmed,
ta nägu muutus tavaliseks ja omandas õige tooni, enne kui ma
ilmselt kõige segasemal moel küsida oleks jõudnud, mille pagana
pärast ta end üleni tomatikarva oli võõbanud.
„Ei
midagi. Lihtsalt üks asi tuli meelde,“ kohmasin ja embasin teda
sunnitud naeratuse saatel.
„Ära
siis kaua mõtiskle, me jääme tundi hiljaks,“ naeratas
Janne.
Põimisin oma käe talle ümber piha ja sammusin vaevatuna
koolimaja välisukse poole.
Ent
veidrused jätkusid. Lisaks kõigele seletamatule algas mul kohe
pärast teist tundi metsik peavalu, mis kestis terve päeva ja pool
järgmist takkapihta. See oli üldse kõige kummalisem asi, kuna ema,
kes oma imemeeltega otsekohe ära tabas, et ma valu käes kannatan,
ei suutnud seda ära võtta. Ta vahtis mind hulk aega rabatud ilmel,
tõenäoliselt oli see tema arstipraktikas midagi sootuks
enneolematut.
„Mu
anne hakkab vist rooste minema,“ nentis ta lõpuks nukra
naeratusega ja poetas mu peo peale kaks valget tabletti, millest
samuti põrmugi kasu polnud. Kuid järgmisel päeval bioloogiatunnis
läks valu justkui iseenesest üle, nagu oleks keegi selle minust
lihtsalt välja lõiganud. Ohkasin kergendust tundes ja sukeldusin
kooliellu, püüdes kõik arusaamatud nägemused paremate ideede
puudumisel lihtsalt unustada.
Viimaks
jõudis kätte reede õhtu ja mind ootas nädalavahetusel ees õnnis
üksindus.
„Kui
igav hakkab, võid maja tolmuimejaga üle käia,“ teatas Berniike
end minema sättides eheda kahjurõõmuga. Ise ta ei viitsinud end
tavaliselt niigi palju liigutada, et elamist enda järelt natukenegi
viisakamaks sättida. Ma parem ei hakka aja kokkuhoiu mõttes rääkima
neist kordadest, kui olen sunnitud ta sukkpükse ja sõrmuseid oma
kooliasjade vahelt välja noppima.
„Ära
muretse, nii igav ei hakka mul elu sees,“ kinnitasin enesekindla
naeratusega ja tegin tähendusrikka näo.
Berniike
pööritas sama tähendusrikkalt silmi ja kadus naeru kihistades
välisukse taha. Loomulikult sai ta pihta, et kavatsen Janne meile
kutsuda, aga ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Lõppude lõpuks
olime Jannega mõlemad praktiliselt täiskasvanud ja võisime teha,
mida tahtsime, kui see just lausa mõistuse piiridest ei väljunud.
Sellegipoolest käisin maja ikkagi tolmuimejaga üle, peamiselt
selleks, et emps ei peaks pühapäeva õhtul ise kraamima hakkama. Ja
et endal ka normaalsem oleks.
Janne
tuli kell kaheksa. Miski mu sisemuses hüppas rõõmust, kui kuulsin
viimaks autorataste tuttavat sahinat, kui ta meie sissesõiduteele
keeras.
„Tere,
kallis,“ pomisesin talle trepile vastu tõtates ja võtsin ta
embusesse. Janne käed tundusid jääkülmad ja ma soojendasin hetke
neid oma pihkudes, enne kui lahti lasin.
„Lahe
sindki näha,“ naeratas Janne ja põimis oma käed mu kaela ümber.
Ta lõhnas taevalikult metsvaarikate ja sügisõunte järele.
„Sa
tundud nii kuum, oled haige või?“ imestas tulija.
„Kui,
siis ainult sinu järele,“ tegin salapärast nägu ja tõmbasin ta
üle ukseläve tuppa.
See
oli ilus õhtu.
Vähemasti
enamik sellest.
Lesisime
elutoa suurel diivanil, põletasime küünlaid ja rääkisime. Janne
oli just sedasorti tüdruk, kellega kannatas absoluutselt kõigest
rääkida, isegi jalgpallist, pokkerist ja muust säärasest. Aga
muidugi ei vaevanud ma teda nende teemadega, vaid elasin mõõduka
viisakusega kaasa kõigile ta naiselikele huvidele.
Lõpuks
vedas Janne poole jutu pealt oma kampsuni ühemõtteliselt üle pea
ja ma võtsin ta oma käte vahele, hingates ahnelt sisse ta naha
värsket ja puhast lõhna. Oma tüdruk on ikka maailma kõige parem
asi, selle vastu ei saanud miski.
Janne
nahk tundus mu sõrmede all ikka veel veidralt jahe. See näis lausa
imelik. Muidugi ei lasknud ta mul selle üle kuigi kaua aru pidada,
vaid klammerdus otsustavalt minu külge. Ma ei ihaldanud maailmas
midagi muud kui teda puudutada. Sellega aegamööda algust tehes
juhtus järjekordselt midagi imelikku. Korraga lahvatas kogu diivan
leekidesse. Vahtisin kohkunud ilmel, kuidas võimsad oranžid leegid
ahnelt diivani käetuge neelasid ja isukalt meie poole roomasid. Ma
ei saanud üldse aru, kust need välja hüppasid – olin kindel, et
me polnud ühtki küünalt ümber ajanud. Leegid mühisesid ja
praksusid, kõrgudes ainsa silmapilguga hirmuäratava müürina üle
me peade. Hüppasin otsustavalt püsti ja üritasin Jannet leekidest
eemale tirida.
Janne
vahtis mind millegipärast niimoodi, nagu oleks ma kuutõbine.
„Mis
lahti on?“ päris ta segaduses. Ta oli nii leekidesse mattunud, et
ma ei näinud õieti ta nägugi.
Aga
enne kui ma üldse midagi vastata oleks jõudnud, olid leegid ühtäkki
kadunud – kadunud sama äkitsi, nagu olid tekkinudki.
Vahtisin rabatuna ringi ja libistasin kontrolli mõttes peoga üle
diivani seljatoe. Rohekaspruun katteriie ei olnud vähimalgi määral
kannatada saanud, see polnud isegi soe.
Köhatasin
segaduse varjamiseks, soovimata endast lolli muljet jätta. See veel
puudus, et Janne mu mõistuses kahtlema hakkaks! Kogusin end kiiresti
ja manasin ette tavapärase ilme, just nagu oleks see tõepoolest
täiesti igapäevane nähe, et diivanid süttivad ja kustuvad, nagu
heaks arvavad.
„Ei
midagi,“ kohmasin ja haarasin Janne oma kimbatuse varjamiseks
sülle. „Mulle tuli lihtsalt parem mõte.“„Huvitav,
missugune?“ naeris ta võluva kurguhäälega.
„Kohe
näed.“
Viisin
ta ülakorrusele ja me jätkasime seal.
Laupäeva
hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse
kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end
sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid
enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt
ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid
juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad
tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige
kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest
hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja
pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma
ahne pilguga neelasin.
Me
ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle
juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut
Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe
pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas
rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei
teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde.
Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi
kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu
lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu
koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma
peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui
ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi
pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele
ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad
asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.
Mulle
meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus,
ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin
hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne
oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest
koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda
meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.
Vähehaaval
hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin
selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat
tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem
tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale
mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see
paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle
tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda
tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike
kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt
maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.
Ja
alles siis jõudis mulle midagi pärale.
Ma
poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani
tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga
kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma
pool kilomeetrit, pealegi olid maja aknad praktiliselt
helikindlad.
Kuulatasin
veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat
sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid
kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja
hiilisin trepist alla.
Janne isegi ei liigutanud.
Heli
tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna
paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud
pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees
ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin
talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt
all kapis toimetava kärbse samme!
Loomulikult
ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist
voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist
röstsaiapaki välja.
Näljast
kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole,
likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga
laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest
meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa
lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu
passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu
otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.
„Hei,
kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste
sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.
„Hommikust,“
vastas ta raugel häälel.
Pärast
tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin
rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta
oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis
ja kohvile piisakese koort kallas.
„Jube
õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas
– nõnda?“
„Sinuga
siin istuda.“
Janne
naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind
ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.
Hoolimata
heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku
küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle,
mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda
aega elutoa diivanil pikutanud.
„Oota
emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“
„Ah,
pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti
üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast tüüdata.“
Kemplesime
natuke aega ja lõpuks andsin alla, viisin Janne ta autoga koju ja
kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi oleksin võinud ka takso võtta
või paluda Silveril end koju visata, ent mingist kummalisest tundest
kantuna taipasin, et tahan kõndida, ning seda ma ka tegin.
Tagasi
kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt
grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust
arvestades üpris tõenäoline võimalus.
Eks igaüks kujutab raamatutegelasi oma meeltes kahtlemata erinevalt, ent "Jordani" prototüübiks sobib minu vaimusilmas Eesti ühest populaarseimast teleseriaalist "Kerge elu" tuntud näitleja Siim Sups, kelle olemuses on midagi jordanlikku. Foto leidsin veebilehelt
www. cosmopolitan.ee.
Foto autor: Anu Hammer
Eks igaüks kujutab raamatutegelasi oma meeltes kahtlemata erinevalt, ent "Jordani" prototüübiks sobib minu vaimusilmas Eesti ühest populaarseimast teleseriaalist "Kerge elu" tuntud näitleja Siim Sups, kelle olemuses on midagi jordanlikku. Foto leidsin veebilehelt
www. cosmopolitan.ee.
Foto autor: Anu Hammer
Kommentaar romaanile "Ruubeni liblikad: Jordan"
Yuki
on üks usin blogipidaja, kelle kokkuvõtteid ja arvustusi ta
veebipäevikus vahel lugema olen sattunud ja millest ühe toon
siinkohal ära.
Pealkiri: "Ruubeni liblikad: Jordan"
Autor: Kiiri Saar
Leheküljed: 360
Raamatu tagakaanelt: Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.
Enda arvamus:
Taaskord
tekkis probleem esimese osa meenutamisega, mida lugesin päris ammu,
kuid tasapisi tulid olulisemad faktid meelde. Mulle meeldivad need
väikesed "kiiksud", mida autor jutu vahele poetanud on.
Sellised pisikesed ja peaaegu märkamatud asjad, mis panevad
naeratama - näiteks helendamine või liblikaparv. Samuti jäävad
tema raamatud kohe silma oma teistsuguse stiiliga. Mul on hea meel,
et Eesti noortekate halli massi vahele on ära eksinud midagi
teistsugust ja omapärast.
Kui ma millegi kallal noriks (taaskord), siis on need nimed... Mulle endale meeldib ka oma juttudes kasutada veidraid nimesid, kuid kui ma peaksin kirjutama raamatu, ei paneks ma tegelastele kindlasti mitte liiga veidraid nimesid. See kuidagi teeb kogu raamatu natukene vähem usutavaks...Teiseks ei meeldinud mulle jumala sisse toomine (mitte, et mul midagi jumala vastu oleks). Lihtsalt kogu see lugu oli omapärane fantaasia - kõik tundus olevat originaalne... ja siis tuli jumal...
Aga üldiselt mulle siiski meeldis ja ma pean jälle punktikese lisama imelise kujunduse eest! See annab raamatule nii palju juurde.
Hinnang: 8/10
Kui ma millegi kallal noriks (taaskord), siis on need nimed... Mulle endale meeldib ka oma juttudes kasutada veidraid nimesid, kuid kui ma peaksin kirjutama raamatu, ei paneks ma tegelastele kindlasti mitte liiga veidraid nimesid. See kuidagi teeb kogu raamatu natukene vähem usutavaks...Teiseks ei meeldinud mulle jumala sisse toomine (mitte, et mul midagi jumala vastu oleks). Lihtsalt kogu see lugu oli omapärane fantaasia - kõik tundus olevat originaalne... ja siis tuli jumal...
Aga üldiselt mulle siiski meeldis ja ma pean jälle punktikese lisama imelise kujunduse eest! See annab raamatule nii palju juurde.
Hinnang: 8/10
Autori poolt kommentaariks.
Raamatukujunduse osas nõus, et see sai
kahtlemata üpris pilkupüüdev – õrn ning mõistatuslik. Kaas näeb välja pisut heledam, kui veebis kuvatu. Tegelikult andis kunstnik valida kahe versiooni vahel, teine neist
oleks olnud musta tooni liblikad, mis mõjusid üpris sürreaalsete
ja müstilistena, ent kuna idee kohaselt pidid mõlemad romaanid, nii
"Kirsipiia" kui "Jordan" moodustama ka
kaanekujunduselt terviku ja nägema sarnased välja, otsustasin peale pisukest hingekripeldust valgete liblikate kasuks, mis oli ka kahtlemata õigem valik.
Romaanid
on kirjutatud nõnda, mõlemad lood on iseseisvad tervikud ja
põhimõtteliselt polegi oluline sirvida enne "Jordani"
lugemist "Kirsipiiat," kui seda hetkel kusagilt pihku ei peaks sattuma Tegu on kõigest mõttelise järjega, mida olen mainitud ka teose
kaanel.
Mis puutub eripärastesse nimedesse, siis on see pigem maitseküsimus. Jordan on mujal maailmas üpris levinud nimi ja mulle sümpaatne.
Jumala lisamine andis loole ilmselgelt ootamatu ja ehmatava paueri, selles võtmes lugu lahendada tundus mulle väga köitev ja tähenduslik.
Jumala lisamine andis loole ilmselgelt ootamatu ja ehmatava paueri, selles võtmes lugu lahendada tundus mulle väga köitev ja tähenduslik.
Luuleliidu luulekonkurss "Kuldne Kaseleht 2013"
Pisut
aega tagasi sai mainitud, et võtsin osa Eesti Luuleliidu
korraldatavast luulevõistlusest "Kuldne Kaseleht 2013".
Paistab et sellelgi konkursil läks hästi, kuna hiljaaegu teatas
Eesti Luuleliidu esimees Ingvar Luhaäär soovist avaldada minu
luulet võistluse paremiku kogumikus, mis läheb peagi trükki.
Pidulik kohtumine laureaatidega toimub 24ndal novembril Meriväljal.
Kohtumispaigas esitab näitleja Elaan võistlusluule ainelise kava ja
hiljem suundutakse peokohta šampust ja suupisteid maitsma.
Luulevõistlust
korraldab Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit). Momendil on
luuleklubid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Rakveres.
Kuigi
mõte naasta sügisesse Tallinnasse tundub meelitav, ei oma ma hetkel
paraku veel aimu, kas mul on sedapuhku on mahti pidulikust
programmist osa saama minna, kuna samaks ajaks on planeeritud üks
teine üritus. Siiski kujutan vaimusilmas ette, et šõu muulil,
tormi ja tuulte käes võib osutuda ekstreemseks ja meeldejäävaks
elamuseks. Vihmastes ilmades on minu jaoks alati mingi seletamatu
võlu ning rajuilmad mõjuvad pigem inspireerivalt kui rusutust
tekitavalt.
Millised
konkursile saadetud kümnest luuletusest parimaiks osutusid, ma
hetkel veel ei tea, aga momendil võin ära tuua kevadise
luulevõistluse paremikuks osutunud luuletused.
Kiiri
Saar
MUSTA
JÕE PÄEV
Kas
see talv jääbki
Kaselatvades
kõlkuvad
Vaikivad varesed,
Vereva kerana
Läänekaarde
varisev päev
Ja tõrvakarva vool suutmatu südames?
Kas
see talv jääbki
Palvele paindunud
põrgukoerana
Vaevavalt lootusrikas,
Õnnis ja äraneetu
Teisel
pool tumedat
Teadmatusevett?
OOTUS
Sõnad
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa
oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund
Oodates
kevadet -
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu
kohal
KELLA
VIIENE NÄGEMUS
Sääl unenäopargi serval
Süütavad
vanad vahtrapuud
Oma külmetavais ladvus
Habraste
armastajaina
Õnne õrnkohmetu õhtupuna
Valgustriip
varrukaserval
Kuidas magab jaanuarikuu
Laiska
lõputa und
Su jalajälgedel,
Milles õitses suvel
ääretasa
Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli
Ja kõikjal õhus
me ümber
Lendus tuhkjat võilillelund
Ilmsi
ja ärkvel
Näen ma ikka
veel
Ikka veel
Sellest meelõhnasest suvest
Und
KÜLALISED
HOMMIKUMAALT
valu
tuleb siis,
klammerdub oma
külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb
sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu
õnn
tuleb siis,
ära
põletanud viimase hõõguva sädeme
tukid kannatamatult tuulde
loopinud
ja käed taskus minema läinud
nad
tulevad koos -
sammudes
õhetavipõsi
üle südame külmavõetud välja
endamisi
ebaledes
saab sellest veel asja või ei
KEVAD
TARTUS
sel
päeval mil läksid linna
voolas jõgi läbi su jalgade
ja su
põues ajasid vargsi võrseid
kuldkollased kasepungad
naeratus
taskupõhjas,
mööda vihmavärsket
teed,
põikasid kõrvale viidikaparvede eest
vaatasid üht
vana maja
ja kõik selles helehallis päevas,
mil õhk lõhnas
nagu õnn
oli veel võimalik
Posted
by Eesti Luuleklubide Liit at 12:48 AM
Tellimine:
Postitused (Atom)