pühapäev, 17. november 2013

Romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaanekujundus

 

Siin on siis minu uue, detsembris ilmuva romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" kaanekujundus.
Kujunduse tegi kunstnik Tiina Sildre ning romaani annab välja kirjastus Argo.
Raamat jõuab lugejateni juba detsembrikuus.

 Tegu pole lasteraamatu, vaid pigem noortele ja täiskasvanutele suunatud teosega. 
Kindlasti plaanin romaani valmimisest siin blogis edaspidi ka pisut pikemalt juttu teha. 


kolmapäev, 13. november 2013

Kuidas kirjutada romaani käsikirjale kaaskirja?

Sorteerisin täna oma vanu faile ja leidsin sealt üht-teist huvitavat, näiteks ühe oma vana kaaskirja, mille saatsin kunagi ammu kirjastusele, kui pakkusin oma esimest käsikirja "Lepatriinupüüdja."

Julgus erineda ning kerge huumoriga oma sõnu vürtsitada on kindlasti märksa etem viis silma paista kui rangelt ametlikus stiilis, millest kumab ilmselgelt läbi ebakindlus, paar rida kirja visata. Naerda ihkame me kõik ja ka kirjastaja on inimene. Siinkohal ei soovita ma muidugi minu kaaskirja üks-ühele maha kopeerida, vaid toon ta lihtsalt ära stiilinäitena, ühe võimalusena, kuidas end märgatavaks teha.

Kaaskirjale lisaks pange kindlasti enda kohta kirja mõned andmed, mida peate oluliseks mainida – näiteks kui paeluv tegevus on teie jaoks kirjutamine vms. Lisage ka lühikokkuvõte romaanist ning soovitatavalt ka katkend.

Lisaks veel, et huumor on hea ainult ühe korra. Kui olete juba jala ukse vahele saanud ja esimene raamat trükis, oleks kahtlemata naljakas end korrata ja järgmist käsikirja pakkudes jälle mardipäevajutuga pihta hakata. Kui kirjanikunimi saab tuntuks, piisab täiesti lühikokkuvõttest ja katkendist. Ideaalvariant, millest uneleda, on muidugi maha müüa käsikiri juba enne lõplikku valmimist. Noh, selleks peab juba Õnnepalu või Oksanen olema, ent siinkohal meenutagem endale sõbraliku leebusega, et lõppkokkuvõttes ei pruugi miski olla võimatu.
"Kõik on võimalik, kõik on saadaval, kõike pole sul kindlasti vajagi", nendib ärikoolitaja Peep Vain, kelle ütlus mulle endiselt väga meeldib. 

Üldiselt ei pea ma oluliseks kirjutamise vallas õpetussõnu poetada ja seeläbi igati elutark paista. Üleslaetu on eelkõige lihtsalt humoorikas meenutus mulle enesele, kuidas sai kunagi oma debüütromaani käsikirja pakutud. Olen seda meelt, et iga vähegi annet omav algaja sulesepp omab nagunii head vaistu, kuidas end ja oma loomet eksponeerida. Kui aga soovite siiski lisainfot, kuidas kirjutamis- ja kirjastamisprotsessis selget pead ning rõõmsat meelt säilitada ja ellu jääda, kiigake Taavi Kanguri blogi "Kuidas saada kirjanikuks?"

Aga nüüd mu kaaskiri.

Kuidas koputada uksele, millele sa kunagi ei ole koputanud?

Ega siin vist ülemäära valikuvariante olegi – lihtsalt sirutad sõrmenukid välja ja kõmatad paar korralikku pauku. Soovitatavalt mitu korda ja piisavalt valjusti, et end kuuldavaks teha.

Surun käe taskusse ja silmitsen ust. Uks nagu uks ikka. Jahe ja huvitu, nagu see uste puhul ikka olema kipub.No ma ei tea. Kui järele mõelda, pole uste taga lõhkumine mulle kunagi meeldinud. Isegi mardipäeval mitte.Tegelikult pole ma isegi väga kindel, mida ma peaksin üldse ütlema, kui keegi imekombel pistabki pea välja ja tüdinud näoga küsib:„Mida sul veel vaja on?“Võib-olla peaks ma sel juhul enesekindla ülbusega vastama:

Minus on piisavalt potentsiaali, et kirjutada hea raamat?“ Või: „Ma pärinen kirjanduspedagoogide perest ja oskus kirjutada on mul emapiimaga kaasa antud?“ Või: „Usun end olevat piisavalt küps, et maailma näha ja ainuomases võtmes ning kaasakiskuvalt tõlgendada osata?“ Või: „Mu kirjutatu on inimestele alati meeldinud, isegi kui tegemist on olnud tavaliste e-mailidega.“ Või: „Kes siis üldse, kirevase päralt, kui mitte mina?“
Ma ei ole üldse kindel, kas need on õiged sõnad, seega ei kiirusta ma neid lausuma. Lõppude lõpuks, kellele selline odav ja läbinähtav enesemüümisstrateegia ikka pinget pakub? Me kõik ju oleme, vähemasti enda meelest, piisavalt arukad ja küpsed, et paar tähendust omavat lauset kirja panna.


Nõnda ma seisan ja vahin ust ning tahaks tegelikult hoopis ära minna, et jätkata tööd uue romaani kallal. Ometi sunnib mingi veider eestlaslik jonn mu paigale. Kaua sa põgened? Sa ju tahad tegelikult, et uks avaneks, kas pole?  piniseb mu peas rahulolematu hääl.
Lõpuks, kui ma oma otsustamatusega juba endalegi närvidele hakkan käima, usun, et leidsin enam-vähem kohased sõnad:Selle käsikirja kirjutamine pakkus mulle ülisuurt rahulolu ja ma arvan, et kui miski on pandud kirja sedavõrd suure armastuse ja kirega, ei saa see just väga kehv olla.“

Ma ei tea, kas sellest piisab. Võib-olla mitte.
Nii ma ootan -  mu käed külmetavad, nina tilgub vett ja soov põgeneda suureneb, kuid mingi sisemine veendumus ütleb mulle, et kui ma juba nõmda kaugele olen jõudnud, et avaneda võivat ust vahin ja sellelt silmi ei saa, oleks imelik niisama vaikselt, saba jalge vahel, minema minna. Seega sirutan lõpuks oma kõhklemisest kangeks jäänud käe välja ja koputan. Keskmise valjusega. Ja veidi omamoodi.

Aga vähemasti ma tegin seda.




pühapäev, 10. november 2013

Ilmumas on novell "Ma armastasin kriminaali"

Infoks värske ajakirja "SaatusjaSaladused" lugejaile hetkel niipalju, et novembrilugu minult seekord ei tule, kuna sel hetkel käisid omanikuga alles läbirääkimised. Kuna jõudsime kokkuleppele, võite alates detsembrist ajakirja kaante vahelt lugeda ka minu novelle. Etteruttavalt niipalju, et seekordne lugu tuleb põnev, kriminaalne ja kahtlemata romantiline! Mitte aga magus, vaid pigem nukravõitu...
Mis juhtub siis, kui sa armud, aga su armastatu on nn. "paha poiss"?
Ja ei, see ei ole minu elust. :)



Foto: http://pro.corbis.com/ , DELFI naistekas

Veebiajaleht "Hiiuelu" kajastab mu peatselt ilmuvat seitsmendat romaani

Meie kohalikke sündmusi kajastav veebiväljaanne "Hiiuelu" mainib paari sõnaga ka mu uut, alles ilmuvat romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem."
Praeguseks on kaanekujundus enam-vähem valmis ning käsikiri trükki jõudmas. Detsembrikuus, enne jõuluaega on siis oodata raamatupoodide riiulitele täiendust noorteromaani läbi, mis kajastab Punamütsikese seiklusi tänapäeva maailmas.

Kiiri Saarel ilmub tänavu juba kolmas raamat
Urmas Lauri
04/11/2013 - 17:32
Põlvamaalt pärit, kuid praegu Kärdlas elaval Kiiri Saarel on tänavu ilmunud juba kaks raamatut - “Ruubeni liblikad: Jordan” ja “Keteriin Salaaias 2″. Veel selle aastanumbri sees näeb tema loomingu jätkuna ilmavalgust veel üks ilukirjanduslik teos - „Punamütsike 200 aastat hiljem“.
Paarisajaleheküljelise raamatu „Punamütsike kakssada aastat hiljem” kirjastab kirjastus Argo. „Kuna mu koostöö on selle kirjastuse ja kirjastuse eestvedaja Lea Adamsoniga kõige meeldivamalt sujunud,“ selgitas Kiiri Saar. „Romaan ilmub detsembris, on kõvas köites, mahult 220 lehekülge.“
Kiiri Saare sõnul pole tegemist mitte lasteraamatu, vaid pigem noortele ja täiskasvanutele suunatud teosega. Romaan toob ühe kõige populaarsema muinasjututegelase Punamütsikese seiklema tänapäeva. „Teoses leidub nii huumorit, absurdi, kui filosoofilisi sisekaemusi, seikluslikke olukordi, põnevust ja romantikat. Lühidalt öeldes on see ühe lapseohtu neiu täiskasvanuks saamise lugu,“ kirjeldas kirjanik oma teost. „Et tegu on Punamütsikesega, lisab see nüanss romaanile humoorika varjundi. Punamütsike ihkab kõike muud kui seda, mida pakub talle tema turvaline ja igavavõitu elu. Mis on aga see, mida enim ihaleda, selgubki tihtipeale alles peale pikki vintsutusi ja emotsionaalseid eksirännakuid.“
Kaanekujundust on kunstnik Tiina Sildre alles viimistlemas. „Aga loota võib, et kujundus tuleb värvirõõmus ning igati pilkupüüdev,“ ütles raamatu autor Kiiri Saar.  „Käsikirja on toimetanud Piret Ruustal, kes oli mulle igati asjakohase nõu ja jõuga abiks.“
Raamatust:
    Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel Tallinnasse Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi kulminatsiooniks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.
Allikas: Kirjastus Argo
Autorist:
    Kiiri Saar on pärit Põlvamaalt, omandanud Tartu Õpetajate Seminaris algklasside õpetaja eriala, hiljem Tallinna Ülikoolis raamatukoguhoidja kutse, töötanud algklasside õpetajana, juhendanud kunstiringi ja mitmete teiste loominguliste huviringide tegevust. Tema sulest on varem ilmunud: „Lepatriinupüüdja" (2011), „Martin Greeni juhtum" (2011), „Ruubeni liblikad: Kirsipiia" (2012), „Ruubeni liblikad: Jordan" (2012), „Keteriin Salaaias" 1. osa (Argo, 2012), „Keteriin Salaaias" 2. osa (Argo, 2013).
Allikas: Kirjastus Argo
Argo Kirjastus
    Kirjastus Argo loodi 1999. aastal eesmärgiga anda välja õpikuid ning õppematerjale. Esimesteks trükisteks olid põhi- ja keskkoolidele mõeldud eesti- ja venekeelsed ajalooõpikud ning eksamimaterjalid. Alates teisest tegevusaastast lisandusid teaduslikud ja populaarteaduslikud raamatud. Põhiliselt tegelebki kirjastus kooli-, teadus- ja aimekirjandusega.



Artikli kirjutas Urmas Lauri, kes on ka juuresoleva foto autor. Romaani mahuks prognoosime umbkaudu siiski 240- 250 lehekülge. Artikkel ise asub siin.





Katkend romaanist "Ruubeni liblikad: Jordan"

Kuna tegin eelmises postituses "Jordanist" pisut juttu, siis siinkohal lisan ka katkendi ilmunud romaanist.
Romaani on kirjastanud kirjastus Varrak aastal 2013, teos on mahult 287 lehekülge. Siinkohal toon teieni romaani esimese peatüki. 

Proloog

See ei ole võimalik, see ei ole võimalik, see lihtsalt ei ole võimalik,“ pomisesin ülimas segaduses ja lõin autoukse tagakätt kinni, et kodutrepist üles kõndida. Mu päev oli alanud igati suurepäraselt. Kuni hetkeni, mil ma seda nägin.
Sest see ei olnud normaalne.
Kohe päris kindlasti mitte.
Mitte ühegi kriteeriumi järgi.
Sain sellest väga hästi aru, rääkimata üldse sõpradest, kes jõllitasid mind ammuli sui. Muidugi hetk enne, kui südamest naerma pahvatasid.
Kui ma poleks saanud head kasvatust, oleksin soovinud neile ilmselt sealsamas kere peale anda. Selle asemel piirdusin lihtsalt hammaste kokku surumise ja enda ette põrnitsemisega.
Mida paganat mul küll viga oli? Ma ei tundnud ennast enam äragi.





 Esimene

Niipea kui autoukse lahti lõin, mattusin ainsa hetkega niiskesse hämusse. Põgus pilk taevasse kinnitas lõputu halli vine jätkumist, nõnda  juba teist nädalat järjest. Sellegipoolest ei nurisenud ma ilma üle. Vähemasti praegu sobis see mu meeleoluga igati hästi. Märkamatult oli kätte jõudnud oktoobri algus. Õhk mu ümber oli paks soojusest ja niiskusest, tibutas kergelt.

Krabasin kõrvalistmelt koolikoti, ohkasin ja hakkasin pikkamisi maja poole lonkima. Aed lõhnas rõskuse järele. Mu sõõrmetesse kerkis hiliste krüsanteemide mõrkjas mullasegune hõng. Terve majaesine oli neid lilli täis – roosasid, valgeid, eri tooni tumepunaseid õiekobaraid. Millegipärast paistis mu ema krüsanteeme armastavat ja nii õilmitsesid need visalt igal sügisel meie maja ees. Silmitsesin möödaminnes seda aegamisi hääbuma hakkavat ja sügisele jalgu jäävat ilu ning üritasin rahuneda. Hoolimata enesesisendusest polnud see lihtne ülesanne. Mu samm aeglustus veelgi ja, ainitine pilk valgel krüsanteemipuhmal, kus unine metsmesilane ringi ukerdas, lasin päevased sündmused kireva virvarrina meeltest läbi libiseda. Mõtlesin toimunule ega saanud endiselt millelegi pihta. Viimaks lõin kõigele käega, tegin paar sügavat hingetõmmet, rabasin välisukse lingi pihku, tõmbasin ukse valla ja olin rõskuse eest varjul.

Esikus võttis mind sooja lainena vastu pirukate lõhn, mis mähkis sekundiga mu ümber turvalise rahulolukilbi. Kogu maailm ei saanud veel lootusetult hukas olla, kui selles leidus seesugune pelgupaik, mis pani mu kogu üleelatud ebamugavust hoobilt unustama. Tõdemus soojadest pirukatest tundus mulle tõtt-öelda tänase päeva ainukese normaalse asjana. Sest see oli mind ikka täiega rivist välja viinud.

Mu nooruslik ja nägus ema, kes nägi ikka veel välja nagu varaküps teismeline, seisis oma helesinises kodupluusis ja trendikates teksades keset kööki ning naeratas mulle lahkelt nagu mingi musterema. Küllap ta seda oligi. Ma poleks paremat ema eales tahta osanud. Kuu aega tagasi, mil sain kaheksateist, jättis ta näiteks kogu me ilusa elamise suurima südamerahuga terveks nädalalõpuks minu ja mu sõprade päralt, et me omaette pidutseda saaks, ning läks tädi Eliisi poole „jalust eest ära“, nagu ta ise väitis. Ja korjas pärast ainustki etteheidet tegemata koos minu ja mu õe Berniikega mööda elamist õlle- ja siidripurke kokku, mida sai meie kõigi üllatuseks lõpuks terve  suur prügikotitäis. Noh, ega me nüüd lausa orgiat korraldanud – kaugel sellest –, aga meid oli lihtsalt palju ja pidu kestis mitu päeva.
Koolikotti põrandale poetades ja silmadega pirukakaussi otsides imestasin endamisi, mida ema täna nii vara kodus tegi. Tavaliselt ei tulnud ta kunagi enne poolt kuut, sageli isegi märksa hiljem.

Ilmselt peaksin siinkohal täpsustama, et mu ema on arst, tal on oma praksis ja ta on väga edukas, midagi imetohtri sarnast, kuigi ta ise eitab seda muidugi kategooriliselt. Mäletan, kuidas ta ravis mu kõige hullema angiini ära niimoodi, et ainult puudutas mind korra põgusalt ja ma olin täiesti terve. See ei saa ju päris normaalne olla, ega?

Tere, Jordan, kuidas koolis läks?“ küsis ema ja naeratas uuesti.
Jah, just nagu see oleks jube oluline, kuidas mul iga päev koolis läheb, mõtlesin pisut tujutuna ja kõndisin käsi pesema. Ma ei tahtnud praegu sellest mõelda. Eriti kui emps oli mu lemmikpirukaid küpsetanud.
Normaalselt,“ kohmasin vastuseks ja heitsin põgusa pilgu ta pruunidesse silmadesse. Minu meelest oli see üpris kummaline, et meil kõigil on täpselt ühesugused silmad – sügavpruunid ja kullatäppidega. Vahel jäid inimesed meid vahtima, nagu oleks seesugused silmad midagi ülimalt ebatavalist. Aga võib-olla olidki, sest ma polnud kellelgi teisel selliseid silmi näinud. Kuid kuna me olime üks pere, siis polnudki selles veidi eriskummalises silmavärvis võib-olla midagi nii rabavalt erakordset.  

Ema näis hoolimata püüdlikust naeratamisest murelik, aga ta oli seda viimased paar aastat enam-vähem kogu aeg, kuigi püüdis muidugi alati, kui me Berniikega läheduses viibisime, vapralt rõõmsameelsuse maski taha varjuda. Uskusin teda tundvat märksa paremini kui keegi teine, seepärast arvasin ka ta kurbuse põhjust teadvat. Vahel, kui ta mõtles, et keegi ei näe, istus ta üksipäini köögis, kohvitass kõvasti pihku surutud, ja vaatas ainiti akna taga laiuvat pimedust, just nagu ootaks kedagi. Polnud kuigi keeruline ära arvata, et ta leinas meie isa ja oma abikaasa Tammetit. Maailma kõige lahedamat papsi, kes oli meie hulgast lahkunud juba peaaegu kaks aastat tagasi autoõnnetuse tagajärjel. Elu on selles mõttes vahel ikka väga ebaõiglane. Miks pidi surema selline fantastiline inimene, kuid ta alla ajanud roolijoodik kõndis minema omal jalal?

Leige veejoa all käsi hõõrudes märkasin, et käed ei lähe puhtaks –  auto oli tee peal veidi jukerdama hakanud ja mootoriõli ei tahtnud sõrmedelt kuidagi maha tulla. Võtsin sõrmuse sõrmest ja poetasin kraanikausi äärele, et mustusele paremini ligi pääseda.
Ema tõstis pirukad lauale, istus vaikides oma lemmikkohale akna alla ja ootas talle omasel rahumeelsel moel, millal ma lõpuks omadega valmis saan ja sööma tulen. Vahel oli meil kombeks nõnda koos istuda ja päevamuljeid vahetada.
Nagu ma kuulma olen juhtunud, tahtis ema mulle millegipärast kangesti Ruuben nimeks panna. Muidugi võisin vaid õnne tänada, et ta seda ei teinud, sest minu meelest on Ruuben üks igavesti nõme nimi. See kõlab umbes nii, nagu oleks ma mingeid haisvaid sokke kandev vanamees. Õnneks suvatses saatus mulle siiski armuline olla. Ma sain nimeks Jordan, mis kõlab enam-vähem normaalsena, ja pole suuremat lugu, et sama nime kannab ka üks jõgi Lähis-Idas. Kui ma empsile seda kunagi norimistujus niisama nalja pärast mainisin, väitis tema muidugi kergelt haavunud ilmega, et leidis nime hoopis Piiblit lugedes, kuigi arvatavasti oleks ta võinud selle peale sattuda ka oma vana geograafiaõpikut lehitsedes. Aga parem ikka olla jõgi kui haisvad sokid.

Istusin laua taha ja tõstsin pirukakuhja rahulolevana enda ette. Pruunikaskuldseid küpsetisi silmates olid kogu koolipäeva ebameeldivused mu meeltest nagu peoga pühitud.
Kus su sõrmus on?“ küsis ema korraga rangel häälel. Tõstsin silmad – seesugune toon oli tema puhul suisa ebatavaline.

Heitsin ükskõikse pilgu oma paremale käele, mille väikeses sõrmes ilutses sõrmuse asemel valge päevitumata rant. Kehitasin ükskõikselt õlgu. Küllap olin käsi pestes sõrmuse kraanikausi servale unustanud. Tõtt-öelda jäi mulle üpris arusaamatuks, miks ema meid Berniikega kogu aeg neid imelikke ja täpselt ühesuguseid sõrmuseid kandma sundis.
Pole aimugi,“ torisesin.
Õngitsesin kausist esimese ettejuhtunud piruka ja lõin sellele hambad sisse. Suutäis maitses taevalikult ja tükk aega ei suutnud mu näljase hundi aju millelegi muule keskenduda. Õnneks oli loodus mind õnnistanud hea seedimisega, nii et võisin süüa palju ja kõike, mida hing ihkas, ilma sellest kuigivõrd tüsenemata. Muidugi tegin ka päris korralikult trenni ja võisin oma välimusega enam-vähem rahul olla. Mu ümber sagis ja sädistas alailma igasugust masti tüdrukuid – blonde, brünette, punapäid, kuigi ma neid just ülemäära ei innustanud. Peale selle ühe muidugi. Ja see kõik oli põrgulikult lahe.

Kuidas, pole aimugi!“ hüüatas ema.
 Ta hüppas mingist mulle arusaamatuks jäävast paanikast kantuna püsti, nagu oleks keegi teda nõelaga susanud, ja asus heitunud ilmel kööki pidi ringi tuulama.
Heitsin talle pirukasuutäit mäludes tüdinud pilgu ja pomisesin täis suuga:
Kraanikausi serval arvatavasti.“
 Ema kadus köögist nagu keeristorm, oli hetk hiljem minu kõrval ja lükkas kuldsõrmuse rabeda liigutusega mu parema käe väiksesse sõrme tagasi.
Ära võta seda mitte kunagi ära, kas kuuled!“ Ta silmade kullatäpid pildusid välke.
Ohkasin allaandvalt, soovimata empsile meelehärmi valmistada.
Kuulen, kuulen.“„Tore. Siis pea seda meeles!“
 Õigupoolest oli see ainuke temapoolne nõudmine, seega tundus mulle mõistlik säärane pisiveidrus välja kannatada, arvestades seda, et muus osas oli mul üsna mõnus ja kohustustevaba elu.

Noh, pealik ka kodus,“ kuulsin korraga selja taga tuttavat iroonilisevõitu häält. „Kuidas siis jalkavõistlus läks?“
Järgmisel hetkel oli Berniike minu juures ja tõmbas pirukakausi otsustavalt mu nina eest ära. „Ära mitte üritagi mõelda, et need kõik on sulle!“
 Elus nii mõndagi näinud mehena ei hakanud ma oma õega vaidlemisele tarbetut energiat kulutama. Berniike oli muidu täitsa normaalne õde, kui välja arvata asjaolu, et tal oli komme vahel mu asjades sorida, ilmselt oma naiseliku uudishimu rahuldamiseks. Ise ta muidugi arvas lihtsameelselt , et ma ei saa sellest aru. Loomulikult ma sain, sest ta unustas alati arvutis enda järelt jäljed kustutada. Aga kuna ta oli minust tervelt kaks aastat noorem, oli tal veel küllaga arenguruumi.

Berniike tegi mulle üle laua nägusid ja hoidis pirukakaussi kiivalt enda ees. Manasin ette suuremeelse vanema venna hoiaku ja lubasin tal leplikult kõik endale saada. Lülitasin veekeetja sisse ja otsisin endanimelise tassi välja. See oli suur, kõvera sangaga savitass, kaetud igasugu veidrate maalingutega. Tädi Eliis armastas vahel selliseid kummalisevõitu kingitusi teha.
Tegime kümnendikele pähe, mis muud,“ kostsin lõpuks ta küsimusele vastuseks ja tuulasin kappi pidi ringi. Kus põrgut see suhkrutoos nüüd ometi on? Aa, siin.
Või nii,“ märkis Berniike suurema entusiasmita. Aga seda olnukski tema puhul liig loota. Kõik spordiga seonduv ei pakkunud talle mingit huvi – plika, nagu ta kord juba oli.
Mugisime tükk aega vaikides – Berniike oma pirukamäge ja mina viimast suutäit, mis mul tema käest päästa oli õnnestunud.

Ema meie söömaajast osa ei võtnud. Selle asemel vaatas ta äraoleval ilmel aknast välja, nagu tal sageli kombeks oli, ja naeratas meile aeg-ajalt püüdlikult. Pagan võtaks, ta ei peaks tõepoolest nii püüdlik olema, kui tegelikult on hinges kurb, mõtlesin endamisi. Ma saaks temast suurepäraselt aru, kui ta otsustaks vahelduseks ka veidike oma tegelikke emotsioone välja näidata. Isegi Berniike vist saaks, kui hästi üritaks.
Me lähme nädalavahetusel vanaema juurde, tuled ka?“  Berniike tõstis oma tumedad nirgisilmad ja sihtis mind lootusrikkal ilmel.
Kehitasin ükskõikselt õlgu. „Ausalt öelda pole erilist tuju.“
Berniike uuriv pilk kompas hindavalt mu nägu. Seejärel tõi ta kuuldavale kahemõttelise itsituse. „Et on Janne tuju või?“
 Põrnitsesin teda altkulmu. „Mis see sinu asi on, klutt, mängi oma liivakastis!“
Ärge nägelge,“ lõikus meie vestlusse ema äraolev hääl. „Jordan ei pea tulema, kui ta ei taha.“
Saatsin emale tänuliku pilgu. Ma tõesti ei viitsinud minna. Ja ausalt öeldes oli mul veidike Janne tuju ka. Me käisime juba terve aasta ja ma olin temast üksjagu sisse võetud.


Neljapäeva hommikul juhtus see esimest korda. Tulime poistega kehkatunnist, kui ühtäkki nägin midagi täiesti imelikku. Martin vatras parajasti ühest uuest arvutiprogrammist, mille kallal ta viimasel ajal kõik vabad õhtupoolikud oli nokitsenud, ja ma kuulasin huviga, sest arvutivärk on mind alati köitnud. Korraga juhtus midagi sootuks ootamatut: kõik värvid mu ümber muutusid teiseks, just nagu oleks mul ees viis paari eri värvi päikeseprille. Jäin seisma nagu post ja jõllitasin Martini nägu, mis oli millegipärast tumelillaks tõmbunud. Samuti olid ta riided sootuks teist tooni ja lõõmasid kuidagi neoonjatena. Janek oli näost erepunane, Silver tumeoranž ja nende riided kiiskasid veel hullemini.
Uurisin ümbrust ja mõistsin, et ilmselt teevad nad mulle mingit lolli nalja, nagu neil vahel kombeks oli. Piidlesin parkimisplatsi servas seisvaid makaronikujuliseks muutunud autosid ja püüdsin mingit moodi pihta saada, kuidas nad seda olid teinud.
Oma kohkumuseks märkasin, et kogu meid ümbritsev oli veel hullem, nähes välja otsekui deliiriumihaige õudusunenägu. Puud, põõsad ja majad, tänav ning laternapostid… kõik olid absoluutselt valet kuju ja värvi, servadest deformeerunud ja laialivalguvad.

Poisid said mu juhmistunud olekust muidugi aru, et minuga on midagi imelikku lahti ja jäid mind uurivalt silmitsema.
Mis viga?“ imestas Silver. Ta T-särk kiiskas nõnda eredasti, et seda oli võimatu vaadata.Maigutasin mõnda aega tummalt suud, oskamata seesuguse sürreaalse nägemuse peale midagi mõistlikku kosta. Õnneks hakkasid värvid peagi taanduma ja natukese aja pärast oli kõik taas endine. Naeratasin sunnitult ja üritasin oma segadust huumori taha varjata. Ilmselt oli mu ajus hetkeks lihtsalt mingi veider lühis tekkinud.

Jõudsin juba rahunema ja kummalist vahejuhtumit unustama hakata, kui järgmisel hommikul parkimisplatsilt koolimaja poole kõmpides kordus täpselt sama asi. Mulle naerataval ilmel vastu tõttav Janne oli täiesti vale värvi. Jahmatusest kange, ei suutnud ma ta tervitussuudlusele vastatagi, vaid jõllitasin tardunud pilgul, kuidas mu armsaima pea koonusekujuliseks deformeerus ning tipust lagunema hakkas.
Mis viga?“ Janne hääles kõlas hämmeldus.
Vahtisin segaduses, kuidas ta parem silm pea küljest lahti rebenes, tuhaliistakateks lagunes ning keerisena minema heljus. Pöörasin pilgu mujale ja hõõrusin segaduses nägu.
„Jordan, mis lahti?“
Õnneks kadus koonus peagi, mu kallima pea võttis taas normaalsed mõõtmed, ta nägu muutus tavaliseks ja omandas õige tooni, enne kui ma ilmselt kõige segasemal moel küsida oleks jõudnud, mille pagana pärast ta end üleni tomatikarva oli võõbanud.
Ei midagi. Lihtsalt üks asi tuli meelde,“ kohmasin ja embasin teda sunnitud naeratuse saatel.
Ära siis kaua mõtiskle, me jääme tundi hiljaks,“ naeratas Janne.
Põimisin oma käe talle ümber piha ja sammusin vaevatuna koolimaja välisukse poole.

Ent veidrused jätkusid. Lisaks kõigele seletamatule algas mul kohe pärast teist tundi metsik peavalu, mis kestis terve päeva ja pool järgmist takkapihta. See oli üldse kõige kummalisem asi, kuna ema, kes oma imemeeltega otsekohe ära tabas, et ma valu käes kannatan, ei suutnud seda ära võtta. Ta vahtis mind hulk aega rabatud ilmel, tõenäoliselt oli see tema arstipraktikas midagi sootuks enneolematut.

Mu anne hakkab vist rooste minema,“ nentis ta lõpuks nukra naeratusega ja poetas mu peo peale kaks valget tabletti, millest samuti põrmugi kasu polnud. Kuid järgmisel päeval bioloogiatunnis läks valu justkui iseenesest üle, nagu oleks keegi selle minust lihtsalt välja lõiganud. Ohkasin kergendust tundes ja sukeldusin kooliellu, püüdes kõik arusaamatud nägemused paremate ideede puudumisel lihtsalt unustada.
Viimaks jõudis kätte reede õhtu ja mind ootas nädalavahetusel ees õnnis üksindus.
Kui igav hakkab, võid maja tolmuimejaga üle käia,“ teatas Berniike end minema sättides eheda kahjurõõmuga. Ise ta ei viitsinud end tavaliselt niigi palju liigutada, et elamist enda järelt natukenegi viisakamaks sättida. Ma parem ei hakka aja kokkuhoiu mõttes rääkima neist kordadest, kui olen sunnitud ta sukkpükse ja sõrmuseid oma kooliasjade vahelt välja noppima.
Ära muretse, nii igav ei hakka mul elu sees,“ kinnitasin enesekindla naeratusega ja tegin tähendusrikka näo.
Berniike pööritas sama tähendusrikkalt silmi ja kadus naeru kihistades välisukse taha. Loomulikult sai ta pihta, et kavatsen Janne meile kutsuda, aga ma ei teinud sellest suuremat numbrit. Lõppude lõpuks olime Jannega mõlemad praktiliselt täiskasvanud ja võisime teha, mida tahtsime, kui see just lausa mõistuse piiridest ei väljunud. Sellegipoolest käisin maja ikkagi tolmuimejaga üle, peamiselt selleks, et emps ei peaks pühapäeva õhtul ise kraamima hakkama. Ja et endal ka normaalsem oleks.


Janne tuli kell kaheksa. Miski mu sisemuses hüppas rõõmust, kui kuulsin  viimaks autorataste tuttavat sahinat, kui ta meie sissesõiduteele keeras.
Tere, kallis,“ pomisesin talle trepile vastu tõtates ja võtsin ta embusesse. Janne käed tundusid jääkülmad ja ma soojendasin hetke neid oma pihkudes, enne kui lahti lasin.
Lahe sindki näha,“ naeratas Janne ja põimis oma käed mu kaela ümber. Ta lõhnas taevalikult metsvaarikate ja sügisõunte järele.
 „Sa tundud nii kuum, oled haige või?“ imestas tulija.
Kui, siis ainult sinu järele,“ tegin salapärast nägu ja tõmbasin ta üle ukseläve tuppa.
See oli ilus õhtu.
Vähemasti enamik sellest.
Lesisime elutoa suurel diivanil, põletasime küünlaid ja rääkisime. Janne oli just sedasorti tüdruk, kellega kannatas absoluutselt kõigest rääkida, isegi jalgpallist, pokkerist ja muust säärasest. Aga muidugi ei vaevanud ma teda nende teemadega, vaid elasin mõõduka viisakusega kaasa kõigile ta naiselikele huvidele.
 Lõpuks vedas Janne poole jutu pealt oma kampsuni ühemõtteliselt üle pea ja ma võtsin ta oma käte vahele, hingates ahnelt sisse ta naha värsket ja puhast lõhna. Oma tüdruk on ikka maailma kõige parem asi, selle vastu ei saanud miski.

Janne nahk tundus mu sõrmede all ikka veel veidralt jahe. See näis lausa imelik. Muidugi ei lasknud ta mul selle üle kuigi kaua aru pidada, vaid klammerdus otsustavalt minu külge. Ma ei ihaldanud maailmas midagi muud kui teda puudutada. Sellega aegamööda algust tehes juhtus järjekordselt midagi imelikku. Korraga lahvatas kogu diivan leekidesse. Vahtisin kohkunud ilmel, kuidas võimsad oranžid leegid ahnelt diivani käetuge neelasid ja isukalt meie poole roomasid. Ma ei saanud üldse aru, kust need välja hüppasid – olin kindel, et me polnud ühtki küünalt ümber ajanud. Leegid mühisesid ja praksusid, kõrgudes ainsa silmapilguga hirmuäratava müürina üle me peade. Hüppasin otsustavalt püsti ja üritasin Jannet leekidest eemale tirida.

Janne vahtis mind millegipärast niimoodi, nagu oleks ma kuutõbine.
Mis lahti on?“ päris ta segaduses. Ta oli nii leekidesse mattunud, et ma ei näinud õieti ta nägugi.
Aga enne kui ma üldse midagi vastata oleks jõudnud, olid leegid ühtäkki kadunud – kadunud  sama äkitsi, nagu olid tekkinudki. Vahtisin rabatuna ringi ja libistasin kontrolli mõttes peoga üle diivani seljatoe. Rohekaspruun katteriie ei olnud vähimalgi määral kannatada saanud, see polnud isegi soe.

Köhatasin segaduse varjamiseks, soovimata endast lolli muljet jätta. See veel puudus, et Janne mu mõistuses kahtlema hakkaks! Kogusin end kiiresti ja manasin ette tavapärase ilme, just nagu oleks see tõepoolest täiesti igapäevane nähe, et diivanid süttivad ja kustuvad, nagu heaks arvavad.
Ei midagi,“ kohmasin ja haarasin Janne oma kimbatuse varjamiseks sülle. „Mulle tuli lihtsalt parem mõte.“„Huvitav, missugune?“ naeris ta võluva kurguhäälega.
Kohe näed.“
Viisin ta ülakorrusele ja me jätkasime seal.



Laupäeva hommik koitis taas pilvise ja udusena, mis oli sooja oktoobri alguse kohta üpris tavaline. Olin varakult ärkvel, söandamata end sellegipoolest voodist üles ajada. Veetsin pikki õndsaid minuteid enda kõrval magavat Jannet vaadates. Ta oli nii mõistusevastaselt ilus, et mul tekkis suurest igatsusest klomp kurku – pikad pruunid juuksed lopsaka kosena mu padjal laiali, hele nahk õhetamas, tihedad tumedad ripsmed täiuslikku poolkaart moodustamas. Ja huuled… kõige kutsuvamad huuled maailmas. Ainuüksi nende pehmusele mõtlemisest hakkas mul palav. Janne mu kõrval hingas magaja sügavat ja pahaaimamatut und, teadmata midagi sellest, et ma teda samal ajal oma ahne pilguga neelasin.

Me ümber oli harjumatult vaikne. Natuke aega selle põhjuse üle juurelnud, jõudis mulle pärale, et polnud ju Berniiket, igitüütut Berniiket, kes oleks alailma oma muusikakeskust kräunutanud, treppe pidi jooksnud, lakkamatult lobisedes hommikust õhtuni telefoni otsas rippunud või emaga mõne tühise pisiasja üle vaielnud. Ma ei teadnud ühtki lärmakamat ja tüütumat olevust kui mu õde. Sellegipoolest ei suutnud ma isegi tüli kiskudes ta peale kunagi kuigi kaua pahane olla, sest mingis mõttes oli Berniike üksjagu lahe tegelane. Pisut poisilik oma lühikese sasipea ja kõhetu koguga, peaaegu midagi semulaadset. Olin täiesti kindel, et kui ma peaks kunagi abi vajama, ei jätaks ta mind eales hätta. Nojah, kui ta ainult mu asjades tuustimise ära lõpetaks. Ma ei suutnud kuidagi pihta saada, mida ta sealt leida lootis. Kõik tema silmadele ebavajaliku, nagu näiteks Janne kirjad ja muud minu jaoks tähtsad asjad, olin ettenägelikult ära krüpteerinud.

Mulle meeldis vaikus. Maja kerge lavendlilõhn, mis kõikjal ringi heljus, ruumide avarus ja valgus. Meil oli lahe kodu ja ma tundsin end siin hästi. Sirutasin end asemel välja ja arutlesin endamisi, kas Janne oleks väga vastu, kui teeksin talle ettepaneku järgmisest sügisest koos majanduskooli astuda. Hüpitasin seda mõtet mõnda aega enda meeltes ja lootsin sisimas, et ehk ta vähemasti kaalub seda.

Vähehaaval hakkasin tajuma, et majas ei valitsenudki absoluutne vaikus. Kuulsin selgesti, kuidas allkorruse kell vaikselt oma rütmilist meloodiat tiksus. Vannitoast kostis veidi teistsugune tiksumine, mis oli pigem tilkumise moodi. Ilmselt oli kraan pisut lahti jäänud. Vannitoale mõtlemine tõi mu näole lõbusa muige. Tõenäoliselt nägi see paik praegu välja niimoodi, nagu oleks sealt tornaado üle tuhisenud. Küllap peaksin selle enne ema ja Berniike tulekut korda tegema, muidu poleks mul kardetavasti terve nädala jooksul Berniike kahemõttelistest nöögetest pääsu. Seejärel kuulsin eemalt maanteelt mööduvate autode summutatud mürinat.

Ja alles siis jõudis mulle midagi pärale.
Ma poleks pidanud ühtegi neist helidest kuulma – ei kella, ei kraani tilkumist ega maanteel vuravaid autosid. Sest köögikell oli liiga kaugel, vannituba asus hoopis maja teises tiivas ja maanteeni oli oma pool kilomeetrit,  pealegi olid maja aknad praktiliselt helikindlad.
Kuulatasin veel teravamini – ja kuulsin viimaks allkorruselt mingit veidrat sahinat. Ma ei suutnud vaikse heli päritolu ära mõistatada, kuid kavatsesin selle kohemaid järele uurida. Vedasin šortsid jalga ja hiilisin trepist alla. 
Janne isegi ei liigutanud.
Heli tundus tulevat ühest alumisest köögikapist. Uudishimust haaratuna paotasin ettevaatlikult kapiust ja mu suu vajus lahti. Mu hämmeldunud pilgu ees tõusis lendu tilluke kärbes, tiirutas hetke mu näo ees ja kadus siis uljast surmasõlme tehes söögitoa poole. Põrnitsesin talle jahmunult järele – einoh, lahe, ma olin kuulnud ülakorruselt all kapis toimetava kärbse samme!

Loomulikult ei olnud mul pärast sellist avastust enam sekundikski tahtmist voodis lesida. Panin kohvimasina tööle ja õngitsesin kapist röstsaiapaki välja.
Näljast kannustatuna sain peagi kolmanda saiviiluga ühele poole, likvideerisin oma söömise jäljed ja jäin ajaviiteks akna taga laiuvat paksu piimjat udu silmitsema. Erinevalt enamikust inimestest meeldis mulle selline ilm, see tekitas minus alati mingi mõnusa lõõgastunud äraolemise. Mul pole aimugi, kaua ma seda udu passisin, kui viimaks kuulsin trepilt pehmeid samme. Need panid mu otsekohe kõige õndsamal moel naeratama. Janne oli ärganud.

Hei, kallis,“ pomisesin ta kaela vastas ja hingasin sisse ta juuste sügisõunte mõrkjasmagusat lõhna.
Hommikust,“ vastas ta raugel häälel.
Pärast tervitussuudlust kallasin Janne kohvitassi täis ja vahtisin rahuloluga nagu kõige tähelepanuväärsemat lavastust, kuidas ta oma lopsaka juuksesalgu kõrva taha silus, minu vastas istet võttis ja kohvile piisakese koort kallas.
Jube õdus on nõnda,“ pudenes millegipärast mu suust.
„Kuidas –  nõnda?“
Sinuga siin istuda.“
 Janne naeris meelitatult oma pimestavat naeratust ja hetkeks läbis mind ahne visioon, nagu olekski ta juba meie pere liige.

Hoolimata heatujulisusest tundus Janne kuidagi kahvatu. Mu tähelepaneliku küsimuse peale söandas ta lõpuks kurta kummalise nõrkuse üle, mis ei läinud üle, isegi kui ta oli pärast kohvijoomist mõnda aega elutoa diivanil pikutanud.
Oota emps ära,“ pakkusin. „Ta teeb su terveks.“
Ah, pole lugu,“ naeratas Janne nõrgalt. „See läheb niisamagi varsti üle. Mul on imelik su ema sellise tühiasja pärast tüüdata.“
Kemplesime natuke aega ja lõpuks andsin alla, viisin Janne ta autoga koju ja kõmpisin pärast jala tagasi. Muidugi oleksin võinud ka takso võtta või paluda Silveril end koju visata, ent mingist kummalisest tundest kantuna taipasin, et tahan kõndida, ning seda ma ka tegin.
Tagasi kodutänaval, jõudsin veendumusele, et küllap oli Janne lihtsalt grippi jäänud, mis oli säärast üdini tungivat niiskust arvestades üpris tõenäoline võimalus. 

Eks igaüks kujutab raamatutegelasi oma meeltes kahtlemata erinevalt, ent "Jordani" prototüübiks sobib minu vaimusilmas Eesti ühest populaarseimast teleseriaalist "Kerge elu" tuntud näitleja Siim Sups, kelle olemuses on midagi jordanlikku. Foto leidsin veebilehelt
www. cosmopolitan.ee.
Foto autor: Anu Hammer









Kommentaar romaanile "Ruubeni liblikad: Jordan"

Yuki on üks usin blogipidaja, kelle kokkuvõtteid ja arvustusi ta veebipäevikus vahel lugema olen sattunud ja millest ühe toon siinkohal ära.

Pealkiri: "Ruubeni liblikad: Jordan"

Autor: Kiiri Saar

Leheküljed: 360

Raamatu tagakaanelt: Kui Jordan ühel sombusel sügishommikul sammud kooli poole seab, pole tal õrna aimugi, et ta lihtne ja muretu elu on muutumas kaoseks. Kõigi lemmikust saab korraga naerualune, kes satub järjest veidramate sündmuste keerisesse. Jordanil tuleb segadusest hoolimata hakkama saada oma hüperaktiivse õe Berniike, tema üle irvitavate sõprade, teda seletamatul põhjusel haletseva ema Kirsipiia, muutliku meelega kallima ja painajalike nägemustega, mis jälitavad teda kõikjal. Need viivad noormehe pikapeale mõistmiseni, et temaga on midagi iseäralikku lahti. Sündmused võtavad üha kummalisemaid ja kohati lausa eluohtlikke pöördeid, mille põhjustele jälile jõudmine mõjub lõpuks külma dušina. „Jordan“ on Kiiri Saare eelmise romaani „Ruubeni liblikad: Kirsipiia“ (2012) mõtteline järg.



Enda arvamus: 
Taaskord tekkis probleem esimese osa meenutamisega, mida lugesin päris ammu, kuid tasapisi tulid olulisemad faktid meelde. Mulle meeldivad need väikesed "kiiksud", mida autor jutu vahele poetanud on. Sellised pisikesed ja peaaegu märkamatud asjad, mis panevad naeratama - näiteks helendamine või liblikaparv. Samuti jäävad tema raamatud kohe silma oma teistsuguse stiiliga. Mul on hea meel, et Eesti noortekate halli massi vahele on ära eksinud midagi teistsugust ja omapärast.
Kui ma millegi kallal noriks (taaskord), siis on need nimed... Mulle endale meeldib ka oma juttudes kasutada veidraid nimesid, kuid kui ma peaksin kirjutama raamatu, ei paneks ma tegelastele kindlasti mitte liiga veidraid nimesid. See kuidagi teeb kogu raamatu natukene vähem usutavaks...Teiseks ei meeldinud mulle jumala sisse toomine (mitte, et mul midagi jumala vastu oleks). Lihtsalt kogu see lugu oli omapärane fantaasia - kõik tundus olevat originaalne... ja siis tuli jumal...
Aga üldiselt mulle siiski meeldis ja ma pean jälle punktikese lisama imelise kujunduse eest! See annab raamatule nii palju juurde.

Hinnang: 8/10

Autori poolt kommentaariks. 
Raamatukujunduse osas nõus, et see sai kahtlemata üpris pilkupüüdev – õrn ning mõistatuslik. Kaas näeb välja pisut heledam, kui veebis kuvatu. Tegelikult andis kunstnik valida kahe versiooni vahel, teine neist oleks olnud musta tooni liblikad, mis mõjusid üpris sürreaalsete ja müstilistena, ent kuna idee kohaselt pidid mõlemad romaanid, nii "Kirsipiia" kui "Jordan" moodustama ka kaanekujunduselt terviku ja nägema sarnased välja, otsustasin peale pisukest hingekripeldust valgete liblikate kasuks, mis oli ka kahtlemata õigem valik.
Romaanid on kirjutatud nõnda, mõlemad lood on iseseisvad tervikud ja põhimõtteliselt polegi oluline sirvida enne "Jordani" lugemist "Kirsipiiat," kui seda hetkel kusagilt pihku ei peaks sattuma Tegu on kõigest mõttelise järjega, mida olen mainitud ka teose kaanel.
Mis puutub eripärastesse nimedesse, siis on see pigem maitseküsimus. Jordan on mujal maailmas üpris levinud nimi ja mulle sümpaatne.
Jumala lisamine andis loole ilmselgelt ootamatu ja ehmatava paueri, selles võtmes lugu lahendada tundus mulle väga köitev ja tähenduslik. 



             









Luuleliidu luulekonkurss "Kuldne Kaseleht 2013"

Pisut aega tagasi sai mainitud, et võtsin osa Eesti Luuleliidu korraldatavast luulevõistlusest "Kuldne Kaseleht 2013". Paistab et sellelgi konkursil läks hästi, kuna hiljaaegu teatas Eesti Luuleliidu esimees Ingvar Luhaäär soovist avaldada minu luulet võistluse paremiku kogumikus, mis läheb peagi trükki. Pidulik kohtumine laureaatidega toimub 24ndal novembril Meriväljal. Kohtumispaigas esitab näitleja Elaan võistlusluule ainelise kava ja hiljem suundutakse peokohta šampust ja suupisteid maitsma.
Luulevõistlust korraldab Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit). Momendil on luuleklubid Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis ja Rakveres.
Kuigi mõte naasta sügisesse Tallinnasse tundub meelitav, ei oma ma hetkel paraku veel aimu, kas mul on sedapuhku on mahti pidulikust programmist osa saama minna, kuna samaks ajaks on planeeritud üks teine üritus. Siiski kujutan vaimusilmas ette, et šõu muulil, tormi ja tuulte käes võib osutuda ekstreemseks ja meeldejäävaks elamuseks. Vihmastes ilmades on minu jaoks alati mingi seletamatu võlu ning rajuilmad mõjuvad pigem inspireerivalt kui rusutust tekitavalt.
Millised konkursile saadetud kümnest luuletusest parimaiks osutusid, ma hetkel veel ei tea, aga momendil võin ära tuua kevadise luulevõistluse paremikuks osutunud luuletused.


Kiiri Saar

MUSTA JÕE PÄEV


Kas see talv jääbki
Ja need mustade õuntena
Kaselatvades kõlkuvad
Vaikivad varesed,
Vereva kerana
Läänekaarde varisev päev
Ja tõrvakarva vool suutmatu südames?


Kas see talv jääbki
Ja sina,
Palvele paindunud põrgukoerana
Vaevavalt lootusrikas,
Õnnis ja äraneetu
Teisel pool tumedat
Teadmatusevett?


OOTUS


Sõnad
Ripuvad alateadvuses
Nagu nahkhiired pööningupealsel
Liigutavad tasa oma tiibu
Tukuvad tõsist tumedat väikeloomaund



Oodates kevadet -
Esimest ahnet lennutiiru
Lootuse karikakrapõllu kohal


KELLA VIIENE NÄGEMUS


Sääl unenäopargi serval
Õhtul veidi enne kella viit
Süütavad vanad vahtrapuud
Oma külmetavais ladvus
Habraste armastajaina
Õnne õrnkohmetu õhtupuna


Valgustriip varrukaserval
Seisan ja vaatan,
Kuidas magab jaanuarikuu
Laiska lõputa und
Su jalajälgedel,
Milles õitses suvel ääretasa
Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli
Ja kõikjal õhus me ümber
Lendus tuhkjat võilillelund


Ilmsi ja ärkvel
Sääl külma pargi õrnpunasel teel
Näen ma ikka veel
Ikka veel
Sellest meelõhnasest suvest
Und




KÜLALISED HOMMIKUMAALT


valu tuleb siis,
kui sa teda kõige vähem ootad
klammerdub oma külmade sõrmedega
enesekindlalt su mantlivarruka külge
teeb sulle sõbrana silma
ja küsib moepärast suitsu


õnn tuleb siis,
kui sa oled lõpuks lootmast lakanud
ära põletanud viimase hõõguva sädeme
tukid kannatamatult tuulde loopinud
ja käed taskus minema läinud


nad tulevad koos -
üks õhtu, teine hommiku poolt
sammudes õhetavipõsi
üle südame külmavõetud välja
endamisi ebaledes
saab sellest veel asja või ei


KEVAD TARTUS



sel päeval mil läksid linna
voolas jõgi läbi su jalgade
ja su põues ajasid vargsi võrseid
kuldkollased kasepungad

naeratus taskupõhjas,
hulpisid üksipäini
mööda vihmavärsket teed,
põikasid kõrvale viidikaparvede eest
vaatasid üht vana maja
ja kõik selles helehallis päevas,
mil õhk lõhnas nagu õnn
oli veel võimalik



Posted by Eesti Luuleklubide Liit at 12:48 AM