Suvi
on puhkuse, lõõgastuse, reiside ning uute muljete kogumise aeg. Pilte
maalilisest ja merehõngulisest puhkekohast Hiiessaares, mis asub
Hiiumaal, vaid veidi maad Roograhu sadamast edasi. Puhkekoht kätkeb endas hulgaliselt hubaseid võimalusi looduse ja hea seltskonna keskel vaba aja veetmiseks, seda siis kas saunatades, merel seilates või niisama mereolustiku keskel end laadides. On olemas võimalus nii ööbida kui ka kööki kasutada. Tõin endaga kaasa kuhjaga ilusaid mälestusi ning ka palju pilte.
Tõsta oma sõnade kvaliteeti, mitte oma häält. Vihm on see, mis paneb taimed kasvama, mitte torm. /Rumi/
pühapäev, 27. juuli 2014
Ilmunud novelle ka veebiversioonis
Armas
on näha, et ajakirja "Saatus&Saladused" veebiversioon
pakub lugemiseks mu täismahus juulinumbri loo "Saialilletüdruk." Kel pole olnud mahti ajakirja kaubandusest soetada, saab
jutu ka veebi vahendusel kenasti loetud.
Lisaks
leidub veebiversioonis ajakirjaväljaandes ka varem trükikirjas ilmunud lugude
katkendeid ja täismahus lugusid, millega võib julgesti tutvust teha
siin: http://www.saladused.ee/otsing?q=kiiri+saar
Suvepalavuse sekka ja õhtujahedusse meeldivat lugemist, mu hääd sõbrad!
Ilmumas on novell "Nagu vaskuss päikesepaistes"
Päevikuvormis kirja
pandud lugu on pilguheit noore naise hinge sisemaailma.
Päevikuleheküljed toovad lugejaini erinevaid hetki ja meeleolusid
peategelase suhtest kolmkümmend aastat vanema mehega. Nii suur
vanusevahe ei näi olevat probleemiks naisele, kes tunneb end mehe
küpse armastuse soojuses mugavalt nagu vaskuss päikesepaistes, küll
aga mehele, kes oma ebakindlust hoolega varjab. Esiotsa kirkana
sirava suhtetaeva kohale ilmub pilvi ja kärgatavat äikestki, mis
ilmub õnneleidnute teele kõige ootamatumast suunast.
Lisaks
novellile pakub augustinumber ka pisukest persoonilugu ja valikut mu luule paremikust.
Kuna
roomajad mulle ei sümpatiseeri, siis uudise ilmestamiseks üks
südasuvine pilt Kalana rannast, kuhu võib vaskussi ise juurde
mõelda. Augustikuu"Saatus&Saladused"
on peagi saadaval!
Ilmunud on luulevõistluse kogumik "Luulekevad 2014"
Saladuselt on nüüd kate murtud ja lõppeks teada, milline minu luuletustest jõudis
sedapuhku Eesti Luuleliidu poolt korraldatud luulevõistluse
"Luulekevad 2014" paremikku ning läks avaldamisele.
Õitsvate pajuurbade õietolmu värvi kogumik
sisaldab valitud luulet erinevatel elualadel tegutsevatelt
luuleharrastajailt ja on varustatud autorite fotodega.
Minu luuletust, mis sedapuhku trükivalgust nägi, võiks ehk enim iseloomustada märgusõnadega kujundlikkus ja tundeõrnus. Nõnda me oleme vahel teineteisega läbi sõnade seotud, samas ka kaunil ja ühtaegu ohtlikul kombel kammitsetud. Ometi on me mõtete suund, nagu kõik muugi me ümber ajas muutuv ja teadlikumaks teisenev. Read jäävad, kuid meie muutume.
Luulekogumikku on võimalik soetada nii Rahva Raamatu, Raamatukoi kui Apollo müügiketist või siis Eesti Luuleliidu esimehe Ingvar Luhaääre kaudu.
http://www.apollo.ee/luulekevad-2014.html
Minu luuletust, mis sedapuhku trükivalgust nägi, võiks ehk enim iseloomustada märgusõnadega kujundlikkus ja tundeõrnus. Nõnda me oleme vahel teineteisega läbi sõnade seotud, samas ka kaunil ja ühtaegu ohtlikul kombel kammitsetud. Ometi on me mõtete suund, nagu kõik muugi me ümber ajas muutuv ja teadlikumaks teisenev. Read jäävad, kuid meie muutume.
Luulekogumikku on võimalik soetada nii Rahva Raamatu, Raamatukoi kui Apollo müügiketist või siis Eesti Luuleliidu esimehe Ingvar Luhaääre kaudu.
http://www.apollo.ee/luulekevad-2014.html
VEEBRUARIVALGUS
Läbi
aknalaual magava
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus
Su
sõnu
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal –
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal –
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm
Lubadus
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle
Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt 2014
Mõnusa
kahenädalase hilinemisega jõuavad üles ka Hiiumaa käsitöölaada
pildid. Mingis mõttes on see koht ja paik mulle endiselt
emotsionaalselt olulised ja seda kaugeltki mitte ostlemise mõttes.
Hea ning hingekosutav oli tunda oma näol möödaniku tuult ning olla
ühtaegu nii olnus kui hetkes. Sel aastal jagus müügilettidele
iseäranis rikkalikult igasugu vahvat kaupa, nii käsitööd kui ka
kunsti. Mõnus meeleolu valitses ka kaubamüütajate seas, kes ei
pidanud paljuks kraami uudistama tulnutega sõbralikku mõttevahetust
pidada. Tore oli kõigil, isegi neljajalgsetel, kes end peremeestel
minema tarida ei lubanud, vaid üksteist hämmeldunult uudistama
jäid.
Üht-teist
hääd tõin kojugi kaasa, näiteks ühe suure, valgust peegeldava
klaasist seinakella (millegipärast meeldivad mulle kellad), ning
kauniks kunstiesemeks maalitud puutükilt vastu vaatava mõttetera
"Igaüks on oma rahu isand". Sest täpselt nõnda see ongi.
Me ise vastutame enda meelerahu eest ja hea oli seda leidma ning
taaskogema tulla.
teisipäev, 15. juuli 2014
Hedvig Hansoni kontsert "Puudutus"
Valik
pilte Hedvig Hansoni imekaunist ja meeleolukast kontserdist "Puudutus," mis toimus laupäeval, 12ndal juulil Kärdlas,
Pika Maja muuseumisaalis. Kontsert oli minu puhul nii kümnesse, kui olla sai ning selle sõnum heliseb veel kaua hinges
edasi. Aitäh, Hedvig, imelise elamuse eest!
Üle-Eestilise kontserdituuri muljeid saab lisaks lugeda ja pilte vaadata tema blogist aadressilt http://www.kuula.ee/blog/
Hiiumaa kontserdi muljete kajastuse leiab siit: http://www.kuula.ee/blog/?p=1865
Üle-Eestilise kontserdituuri muljeid saab lisaks lugeda ja pilte vaadata tema blogist aadressilt http://www.kuula.ee/blog/
Hiiumaa kontserdi muljete kajastuse leiab siit: http://www.kuula.ee/blog/?p=1865
pühapäev, 6. juuli 2014
Katkend novellist "Saialilletüdruk"
Täismahus loo leiate ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbrist.
Ma
nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel
meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid
lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber
natuke liiga pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat jumestamisest ega
maniküürist, kuid näis ehteid armastavat. Värvilised klaas- ja
plastmasshelmed olid kirevate madudena ta randmete ümber põimunud
ja kõlisesid iga liigutuse peale. Ta oli heas mõttes tavaline,
säärane inimtüüp, kelle nägu eales meelde ei jää, ja see
rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle otsekohe meeldima.
„Seitse
viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes
mujal.
Poetasin
raha kuulekalt letile.
„Kas
teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast.
Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu
mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga äkki tundus
sellekohane info mulle väga oluline.
Pilvehallid
silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“
ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.
„Aga
kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid
selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“
„Pole
aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.
Ilmselgelt
oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid
sellest hoolimata olin ma vaimustuses.
„Võin
ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut
kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb
mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid
kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle
ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind
kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei
saa, ei näe ma teda enam kunagi.
„Milleks?“
uuris tüdruk. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus
kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“
„Noh,
ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti
kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“
Selja
taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin
kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks
pealtnägijaid, ent ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja
viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.
Mõtlemine
näis Miiale raskusi valmistavat.
„Ütle
siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl
järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell,
kellele paistis mu saamatus nalja valmistavat. Kusagil tõmbas keegi
endale kolinal midagi kaela ja laps hakkas nutma. Olukord oli kõike
muud kui romantiline.
„Ma
lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult
selleks, et ma ta rahule jätaks.
Noppisin
letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin
juubeldades.
Meie
tutvus arenes tasapisi. Miia paistis üksnes läbi häda taluvat, et
ma õhtuti temaga mingil talle mõistetamatul põhjusel kaasa longin.
Aga ma olin rõõmus tema seltskonna üle. Kõrvalt vaadates jätsime
ilmselt koomilise mulje. Kõrgusin ta kohal nagu tuules õõtsuv
hiidsekvoia ja tema oma napi meeter kuuekümnega sibas tusaselt mu
kannul. Mul polnud aimugi, millest niisuguse vaikse, tõreda olekuga
tüdrukuga rääkida ning kahtlesin kõvasti, kas mu putukavaimustus
võiks talle mingil moel korda minna. Sestap püsisin enamiku ajast
vait ja ümisesin endamisi. Vahel ajas see teda närvi.
„Kas
sa võiks lõpetada? Sa ei pea üldse viisi,“ nähvas ta mulle.
Naeratasin,
nagu oleksin saanud komplimendi. „Muidugi.“
Välisukse
ees andsin toidukoti Miiale üle ja lubasin teda järgmisel õhtul
samal ajal oodata.
„Nägemist,
Andero,“ pomises ta mulle otsa vaatamata ja kadus kontsade klobinal
trepist üles.
Pärast
paarinädalast tutvust paistis umbusalduse jää Miias tasapisi
sulama hakkavat. Ühel õhtul, kui olime taas tema majani jõudnud ja
ma talle harjumuspäraselt koti ulatasin ning lahkuma valmistusin,
peatas ta mind.
„Tuled
sisse ka?“ Pilvehallid silmad takseerisid mind, kuid olin võimetu
neis peituvat mõistma. Mingil põhjusel arvasin endiselt, et olen
talle vastumeelt ja ta talub mind kõigest seetõttu, et tal pole
midagi targemat teha. Miia näis sama üksildane nagu mina, kuid ei
paistnud sellest numbrit tegevat.
„Hea
meelega,“ olin pakkumisest üllatunud ja pärast kägisevaid
trepiastmeid teisele korrusele ronimist avanes mu pilgu ees kirgast
loojangupuna meenutav ereoranž uks, mille taga peitus Miia maailm.
See
oli kõige veidram elamine, kus ma kunagi olin viibinud.
Miia
kodu erines lausa kardinaalselt kõigest sellest, mille keskel olin
üles kasvanud. Siin puudus kõik see, millega olin lapsepõlvest
saati harjunud – läikivad metallist köögipinnad, laitmatult
puhtad kiviplaatidest põrandad, süsteemne kord, maitsekus, viimase
disaini mööbel, palju raamatuid ja head kunsti.
Esmane,
mis mulle selgeks sai, oli see, et Miia armastab värve. Tooreid,
jõulisi ja kriiskavaid kombinatsioone. Toonid ei sobinud omavahel,
kuid moodustasid sellegipoolest mingi veidra, kuigi raskesti
tõlgendatava terviku. Mööbel oli osaliselt ise tehtud, koosnedes
üksteisega mittesobituvatest tükkidest, mõned saamatult
erkpunaseks, tibukollaseks või türkiissiniseks võõbatud. Diivani
ühe komponendina tundsin ära paar lihvimata puidust kaubaalust,
mida katsid pehmendusena mõeldud hiigelsuured erksavärvilised
padjad. Nende eredus lausa lõikas silma. Kõikjal valitses
kirjeldamatu segadus. Põrandatel vedelesid riided läbisegi
mandariinikoorte, tühjade pakendite, juukseklambrite, kilekottide ja
muu träniga.
Veidral
kombel tundsin end siin hästi.
„Teed
soovid?“ küsis Miia, avas akna ja toetas koti ažuursinisele
köögilauale, mille iga jalg oli ise värvi.
„Ikka.“
Teekann
hakkas sahisema ja mõne aja pärast pisteti mu pihku võilillekollane
paks savikruus, mille sisu lõhnas kummaliselt.
Mu
pilku nähes Miia muigas: „See on loodustalu kraam. Ära põe, ma
ei kavatse sind mürgitada. Vaarikas, aniis-iisopiürt, kibuvitsamari
ja saialill.“
Istusin
improviseeritud diivanile, jõin tassi lonkshaaval tühjaks ja
tundsin, kuidas jook meeldivalt mu sisemust soojendas. Miia kolistas
köögis ega pööranud mulle rohkem tähelepanu. Lasin tal rahumeeli
tegutseda ja vahtisin ajatäiteks vastasseina katvat kõrvitsapildiga
plakatit. See oli inetu ja mittemidagiütlev plakat, sama juhuslik,
nagu pärineks kusagilt kaubanduskeskuse seinalt. Kollastes-sinistes
toonides halvasti maalitud plätserdis, mida eales ei märka.
Mõtlesin, et võib-olla on see mõeldud mingit seinas asuvat auku
varjama. Tunnikese pärast, kui Miiast ikka veel mingit märki polnud
ja mul plakati vahtimisest isu täis sai, panin tassi vaikselt lauale
ja läksin ära. Nõnda kordus see nädalajagu päevi ja mõnikord
tundus mulle, nagu harjutaks me mingit stsenaariumi, mis meil veel
päris hästi välja ei kuku. Mul polnud harjutamise vastu midagi.
Mul oli aega küllalt.
Pilt pärit siit.
Pilt pärit siit.
Tellimine:
Postitused (Atom)