Pühapäev, 27. juuli 2014

Kaunis puhkekoht Hiiumaal - Hiiessaare sadama paadikuur

Suvi on puhkuse, lõõgastuse, reiside ning uute muljete kogumise aeg. Pilte maalilisest ja merehõngulisest puhkekohast Hiiessaares, mis asub Hiiumaal, vaid veidi maad Roograhu sadamast edasi. Puhkekoht kätkeb endas hulgaliselt hubaseid võimalusi looduse ja hea seltskonna keskel vaba aja veetmiseks, seda siis kas saunatades, merel seilates või niisama mereolustiku keskel end laadides. On olemas võimalus nii ööbida kui ka kööki kasutada. Tõin endaga kaasa kuhjaga ilusaid mälestusi ning ka palju pilte.  

















Ilmunud novelle ka veebiversioonis

Armas on näha, et ajakirja "Saatus&Saladused" veebiversioon pakub lugemiseks mu täismahus juulinumbri loo "Saialilletüdruk." Kel pole olnud mahti ajakirja kaubandusest soetada, saab jutu ka veebi vahendusel kenasti loetud.
Lisaks leidub veebiversioonis ajakirjaväljaandes ka varem trükikirjas ilmunud lugude katkendeid ja täismahus lugusid, millega võib julgesti tutvust teha siin: http://www.saladused.ee/otsing?q=kiiri+saar 

Suvepalavuse sekka ja õhtujahedusse meeldivat lugemist, mu hääd sõbrad!





Ilmumas on novell "Nagu vaskuss päikesepaistes"

Ajakirja"Saatus&Saladused" augustinumbris on ilmumas mu uus novell "Nagu vaskuss päikesepaistes."
Päevikuvormis kirja pandud lugu on pilguheit noore naise hinge sisemaailma. Päevikuleheküljed toovad lugejaini erinevaid hetki ja meeleolusid peategelase suhtest kolmkümmend aastat vanema mehega. Nii suur vanusevahe ei näi olevat probleemiks naisele, kes tunneb end mehe küpse armastuse soojuses mugavalt nagu vaskuss päikesepaistes, küll aga mehele, kes oma ebakindlust hoolega varjab. Esiotsa kirkana sirava suhtetaeva kohale ilmub pilvi ja kärgatavat äikestki, mis ilmub õnneleidnute teele kõige ootamatumast suunast.
Lisaks novellile pakub augustinumber ka pisukest persoonilugu ja valikut mu luule paremikust.

Kuna roomajad mulle ei sümpatiseeri, siis uudise ilmestamiseks üks südasuvine pilt Kalana rannast, kuhu võib vaskussi ise juurde mõelda. Augustikuu"Saatus&Saladused" on peagi saadaval!




Ilmunud on luulevõistluse kogumik "Luulekevad 2014"

Saladuselt on nüüd kate murtud ja lõppeks teada, milline minu luuletustest jõudis sedapuhku Eesti Luuleliidu poolt korraldatud luulevõistluse "Luulekevad 2014" paremikku ning läks avaldamisele.
Õitsvate pajuurbade õietolmu värvi kogumik sisaldab valitud luulet erinevatel elualadel tegutsevatelt luuleharrastajailt ja on varustatud autorite fotodega.
Minu luuletust, mis sedapuhku trükivalgust nägi, võiks ehk enim iseloomustada märgusõnadega kujundlikkus ja tundeõrnus. Nõnda me oleme vahel teineteisega läbi sõnade seotud, samas ka kaunil ja ühtaegu ohtlikul kombel kammitsetud. Ometi on me mõtete suund, nagu kõik muugi me ümber ajas muutuv ja teadlikumaks teisenev. Read jäävad, kuid meie muutume.
Luulekogumikku on võimalik soetada nii Rahva Raamatu, Raamatukoi kui Apollo müügiketist või siis Eesti Luuleliidu esimehe Ingvar Luhaääre kaudu.
http://www.apollo.ee/luulekevad-2014.html


VEEBRUARIVALGUS

Läbi aknalaual magava
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus

Su sõnu
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal –
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm

Lubadus
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle








Hetki Hiiumaa käsitöölaadalt 2014

Mõnusa kahenädalase hilinemisega jõuavad üles ka Hiiumaa käsitöölaada pildid. Mingis mõttes on see koht ja paik mulle endiselt emotsionaalselt olulised ja seda kaugeltki mitte ostlemise mõttes. Hea ning hingekosutav oli tunda oma näol möödaniku tuult ning olla ühtaegu nii olnus kui hetkes. Sel aastal jagus müügilettidele iseäranis rikkalikult igasugu vahvat kaupa, nii käsitööd kui ka kunsti. Mõnus meeleolu valitses ka kaubamüütajate seas, kes ei pidanud paljuks kraami uudistama tulnutega sõbralikku mõttevahetust pidada. Tore oli kõigil, isegi neljajalgsetel, kes end peremeestel minema tarida ei lubanud, vaid üksteist hämmeldunult uudistama jäid.
Üht-teist hääd tõin kojugi kaasa, näiteks ühe suure, valgust peegeldava klaasist seinakella (millegipärast meeldivad mulle kellad), ning kauniks kunstiesemeks maalitud puutükilt vastu vaatava mõttetera "Igaüks on oma rahu isand". Sest täpselt nõnda see ongi. Me ise vastutame enda meelerahu eest ja hea oli seda leidma ning taaskogema tulla.

































Teisipäev, 15. juuli 2014

Hedvig Hansoni kontsert "Puudutus"

Valik pilte Hedvig Hansoni imekaunist ja meeleolukast kontserdist "Puudutus," mis toimus laupäeval, 12ndal juulil Kärdlas, Pika Maja muuseumisaalis. Kontsert oli minu puhul nii kümnesse, kui olla sai ning selle sõnum heliseb veel kaua hinges edasi. Aitäh, Hedvig, imelise elamuse eest!
Üle-Eestilise kontserdituuri muljeid saab lisaks lugeda ja pilte vaadata tema blogist aadressilt http://www.kuula.ee/blog/
Hiiumaa kontserdi muljete kajastuse leiab siit: http://www.kuula.ee/blog/?p=1865














 

Pühapäev, 6. juuli 2014

Katkend novellist "Saialilletüdruk"

Tutvustuseks katkend ilmunud novellist "Saialilletüdruk."
Täismahus loo leiate ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbrist.


Ma nägin teda poes. Ta töötas kassas ning mingil veidral moel meenutas pisut hiirt. Tüdruku ebamäärast värvi juuksed olid lohakasse patsi köidetud ja kakaopruun T-särk matsaka keha ümber natuke liiga pingul. Ta ei paistnud midagi teadvat jumestamisest ega maniküürist, kuid näis ehteid armastavat. Värvilised klaas- ja plastmasshelmed olid kirevate madudena ta randmete ümber põimunud ja kõlisesid iga liigutuse peale. Ta oli heas mõttes tavaline, säärane inimtüüp, kelle nägu eales meelde ei jää, ja see rahustas mind. Tüdruk hakkas mulle otsekohe meeldima.
Seitse viiskümmend,“ viskas ta mulle närvilise pilgu, ise mõtetes mujal.
Poetasin raha kuulekalt letile.
Kas teil jooksukingadele sisetaldu ka leidub?“ küsisin millegipärast. Mulle ei meenunud, et oleksin varem jooksukingade sisetaldade vastu mingit märkimisväärset huvi ilmutanud, aga äkki tundus sellekohane info mulle väga oluline.
Pilvehallid silmad peatusid minul. „Ei tea, minge vaadake müügisaalist ise,“ ühmas ta vähimagi vastutulelikkuseta.
Aga kõrvaklappe? Ma ei mõtle neid, millega muusikat kuulatakse, vaid selliseid karvaseid asjandusi, teate küll, mis müra summutavad.“
Pole aimugi.“ Tüdruk haigutas laialt ega teinud katsetki seda varjata.
Ilmselgelt oli ta kõige viletsam teenindaja, keda annab ette kujutada, kuid sellest hoolimata olin ma vaimustuses.
Võin ma su õhtul koju saata?“ jätkasin. Kuulsin selja tagant mitut kannatamatut köhatust ja taipasin, et minu järel lookleb mitmemeetrine järjekord pahuraid inimesi, kes kõik ootasid kannatamatult, millal ma oma möla lõpetan, et nad saaks koju õlle ja jalgpalli seltsi jõuda. Mõistagi ei ajendanud see mind kiirustama. Mind valdas kartus, et kui ma tüdrukult nõusolekut ei saa, ei näe ma teda enam kunagi.
Milleks?“ uuris tüdruk. Ta silmad tõmbusid pilukile ja ilme muutus kahtlustavaks. Veerisin tema rinnasildilt nime „Miia.“
Noh, ee…“ hakkasin millegipärast kogelema. „Võib-olla on sul koti kandmisel abi vaja või midagi niisugust.“
Selja taga turtsuti taas. Kui mul olnuks valikuvõimalus, oleksin kahtlemata soovinud, et mu hädisel kurameerimiskatsel poleks pealtnägijaid, ent ma ei saanud midagi parata. Ma ootasin ja viisteist inimest minu selja taga ootas samuti.
Mõtlemine näis Miiale raskusi valmistavat.
Ütle siis juba „jah“, põrgu päralt,“ porises jäme mehehääl järjekorra lõpust. Rääkijaks oli priske punasenäoline sell, kellele paistis mu saamatus nalja valmistavat. Kusagil tõmbas keegi endale kolinal midagi kaela ja laps hakkas nutma. Olukord oli kõike muud kui romantiline.
Ma lõpetan pool kümme,“ ütles Miia lõpuks, kuigi tundus, et ainult selleks, et ma ta rahule jätaks.
Noppisin letilt vahetusraha pihku, viskasin oma kauba kilekotti ja lahkusin juubeldades.

Meie tutvus arenes tasapisi. Miia paistis üksnes läbi häda taluvat, et ma õhtuti temaga mingil talle mõistetamatul põhjusel kaasa longin. Aga ma olin rõõmus tema seltskonna üle. Kõrvalt vaadates jätsime ilmselt koomilise mulje. Kõrgusin ta kohal nagu tuules õõtsuv hiidsekvoia ja tema oma napi meeter kuuekümnega sibas tusaselt mu kannul. Mul polnud aimugi, millest niisuguse vaikse, tõreda olekuga tüdrukuga rääkida ning kahtlesin kõvasti, kas mu putukavaimustus võiks talle mingil moel korda minna. Sestap püsisin enamiku ajast vait ja ümisesin endamisi. Vahel ajas see teda närvi.
Kas sa võiks lõpetada? Sa ei pea üldse viisi,“ nähvas ta mulle.
Naeratasin, nagu oleksin saanud komplimendi. „Muidugi.“
Välisukse ees andsin toidukoti Miiale üle ja lubasin teda järgmisel õhtul samal ajal oodata.
Nägemist, Andero,“ pomises ta mulle otsa vaatamata ja kadus kontsade klobinal trepist üles.

Pärast paarinädalast tutvust paistis umbusalduse jää Miias tasapisi sulama hakkavat. Ühel õhtul, kui olime taas tema majani jõudnud ja ma talle harjumuspäraselt koti ulatasin ning lahkuma valmistusin, peatas ta mind.
Tuled sisse ka?“ Pilvehallid silmad takseerisid mind, kuid olin võimetu neis peituvat mõistma. Mingil põhjusel arvasin endiselt, et olen talle vastumeelt ja ta talub mind kõigest seetõttu, et tal pole midagi targemat teha. Miia näis sama üksildane nagu mina, kuid ei paistnud sellest numbrit tegevat.
Hea meelega,“ olin pakkumisest üllatunud ja pärast kägisevaid trepiastmeid teisele korrusele ronimist avanes mu pilgu ees kirgast loojangupuna meenutav ereoranž uks, mille taga peitus Miia maailm.
See oli kõige veidram elamine, kus ma kunagi olin viibinud.
Miia kodu erines lausa kardinaalselt kõigest sellest, mille keskel olin üles kasvanud. Siin puudus kõik see, millega olin lapsepõlvest saati harjunud – läikivad metallist köögipinnad, laitmatult puhtad kiviplaatidest põrandad, süsteemne kord, maitsekus, viimase disaini mööbel, palju raamatuid ja head kunsti.
Esmane, mis mulle selgeks sai, oli see, et Miia armastab värve. Tooreid, jõulisi ja kriiskavaid kombinatsioone. Toonid ei sobinud omavahel, kuid moodustasid sellegipoolest mingi veidra, kuigi raskesti tõlgendatava terviku. Mööbel oli osaliselt ise tehtud, koosnedes üksteisega mittesobituvatest tükkidest, mõned saamatult erkpunaseks, tibukollaseks või türkiissiniseks võõbatud. Diivani ühe komponendina tundsin ära paar lihvimata puidust kaubaalust, mida katsid pehmendusena mõeldud hiigelsuured erksavärvilised padjad. Nende eredus lausa lõikas silma. Kõikjal valitses kirjeldamatu segadus. Põrandatel vedelesid riided läbisegi mandariinikoorte, tühjade pakendite, juukseklambrite, kilekottide ja muu träniga.
Veidral kombel tundsin end siin hästi.
Teed soovid?“ küsis Miia, avas akna ja toetas koti ažuursinisele köögilauale, mille iga jalg oli ise värvi.
Ikka.“
Teekann hakkas sahisema ja mõne aja pärast pisteti mu pihku võilillekollane paks savikruus, mille sisu lõhnas kummaliselt.
Mu pilku nähes Miia muigas: „See on loodustalu kraam. Ära põe, ma ei kavatse sind mürgitada. Vaarikas, aniis-iisopiürt, kibuvitsamari ja saialill.“
Istusin improviseeritud diivanile, jõin tassi lonkshaaval tühjaks ja tundsin, kuidas jook meeldivalt mu sisemust soojendas. Miia kolistas köögis ega pööranud mulle rohkem tähelepanu. Lasin tal rahumeeli tegutseda ja vahtisin ajatäiteks vastasseina katvat kõrvitsapildiga plakatit. See oli inetu ja mittemidagiütlev plakat, sama juhuslik, nagu pärineks kusagilt kaubanduskeskuse seinalt. Kollastes-sinistes toonides halvasti maalitud plätserdis, mida eales ei märka. Mõtlesin, et võib-olla on see mõeldud mingit seinas asuvat auku varjama. Tunnikese pärast, kui Miiast ikka veel mingit märki polnud ja mul plakati vahtimisest isu täis sai, panin tassi vaikselt lauale ja läksin ära. Nõnda kordus see nädalajagu päevi ja mõnikord tundus mulle, nagu harjutaks me mingit stsenaariumi, mis meil veel päris hästi välja ei kuku. Mul polnud harjutamise vastu midagi. Mul oli aega küllalt.


Pilt pärit siit.