Teisipäev, 27. oktoober 2015

Mõtteid Pärnu kirjandusõhtu eel



Pärnusse esinema kutsuti mind tõtt-öelda juba eelmisel korral, sügise hakul toimunud kirjandusõhtule. Paraku oli tol hetkel kõikvõimalikke tegemisi erakordselt palju, sestap lükkasin tuleku teadmata ajaks edasi. Tarvis oli lõpetada mitmed kirjutamise ja ülikooliga seotud kohustused. Nõnda kulus kuldne varasügis kiiresti käest kahe peagi ilmuva raamatu käsikirja toimetades ja ajakirja jaoks uue kuu lugu kirjutades. 

Sel nädalavahetusel kutsus Margit mind taas. Uuele kirjandusõhtule. Tema sõnul viimasele.
Jõin parajasti köögilaua taga teed, vahtisin välja pimedusse ega mõelnud õieti mitte millelegi. Õigemini, üritasin mitte mõelda, palju tegemisi veel ees seisab. Sel hetkel polnud mul isegi selget visiooni, millega võin parajasti hõivatud olla 14. novembril, kuid samas teadsin, et kui ma sel korral ei lähe, ei lähe ma tõenäoliselt kunagi.

Mis paneb meid vahel "ei", teinekord "jaa" ütlema? Ehk vist sisetunne, mis üritab ette näha võimalikke stsenaariume. Tunnet, et küllap saab tore olema. Meenutamaks tõdemust, et elu poolt pakutu tuleb vastu võtta. Et hiljem poleks kohta kahetsusele. Nõnda olen enamasti tavatsenud käituda. Mis siis ikka. Andsin oma "jah"-sõna ning lubaduse kohal olla. Sest lubadus on lubadus. Kui ma vahepeal grippi ei jää, siis ka esinen.

Millest räägin? Oma armsast ja prosaistina hetkel ainumast luulekogust "Võilillelein." Ega ma toona, aastat paar tagasi, mõelnudki, et neist ridadest, mis enda tarbeks ja meeleolu loomiseks kargetel talveõhtutel kirja panin, millalgi raamat saab. Iga ilukirjandusteost on mind ajendanud kirjutama eelkõige emotsioon, iseenese sisemine sund ning vajadus. Kui teos valmis, valdab enamasti kergendus ja rahulolu, kuna kirjaridade vahel saavad kirjutama sundinud mõtteid korduvalt läbi elatud ja enese jaoks põhjalikult läbi mõeldud. Kas just lõpuni selgeks, aga mingi mõistmine ning veendumus saabub sellegpoolest. Kergendus. Seda me otsime. 

Kirjutamine on võimalus lõpetada mugaval ja meeldival moel mõni elu poolt pooleli jäänud peatükk, ja seda oma parima äranägemise ning tahte järgi. Fiktsioonil on reaalsuse ees see suur eelis, et lõpu võib endale kui tahes meeldivaks ja sobivaks kirjutada ja seeläbi kogeda rahulolu, olgugi, et iseenda tekitatut. Mõnikord võib see tunne olla suhteliselt samaväärne. See on teatavat laadi võim ning eesõigus, mille annab kirjanikuks olemine.

Lisaks räägin varasügisel ilmunud lühiromaanist "Maja Mineviku tänaval." Sellest aga pikemalt juba edaspidi.



Pilt: FB










Laupäev, 24. oktoober 2015

Kirjandusõhtu ja raamatuesitlus Pärnus



14. novembril toimub suvepealinnas Pärnus taas mõnus kirjandusüritus "Kirjandusõhtu Kolhethis" , mis koondab kirjandushuvilist rahvast, nii kirjanikke kui raamatusõpru. Ürituse avapauk antakse kell 18.00 ja see kestab seni, kuniks head meeleolu ning olemist jagub.

Teiste kirjanike-suleseppade seas
esitlen oma kahte viimast ilmunud teost, luulekogu "Võilillelein" ja lühiromaani "Maja Mineviku tänaval". Novellikogumikust "Õnn algab homme" on  selle ürituse raames ilmselt veel vara rääkida, küllap teen seda edaspidi, kui teos lõpuks reaalselt minu kätte ja poodi müüki on jõudnud. Seega peatselt. 

Kirjandusõhtul astub üles mitmeid tuntud ja vähem tuntud kirjandusmaailmas kanda kinnitanud autoreid, kes lahkesti oma loome sünnirõõmudest ning -valudest pajatavad ja oma olemusega õhtule värvi juurde annavad. Ürituse korraldaja on kohalik kirjanik ja poetess Margit Peterson, kes on seisnud hea ka mitmete varasemate kirjandusõhtute edulise ja meeleoluka läbiviimise eest.


Kristel Mägedi esitleb oma raamatut „Mitteelamise kunst“
Maarika Siim esitleb oma raamatut "Sa oled mu peegel/piibel"
Heldur Lääne esitleb oma luuleraamatut "Monoloogid"
Ott Kilusk, Lauri Kink ja Jaanus Mehikas. "Kümme minutit hirmu" unplugged version
Sven Kivisildnik esilteb oma raamatut "(:) see õige luuleõpik"
Fil tutvustab kirjastuse "Hea Tegu" uusi raamatuid
Kiiri Saar esitleb oma luuleraamatut "Võilillelein" ja viimast romaani "Maja Mineviku tänaval"
Helle Kirsi ja kunstnik Pusa esitlevad lasteluule raamatut "Kirsikivimaja"

Õhtut juhib Meelis Sarv

TASUTA!

Kui Sul on aega ja tahtmist ning juhtud sel ajal Pärnus viibima, astu aga lahkesti läbi! Ise tahan meelsasti kuulda Kivisildniku uuest luuleõpikust, eelkõige asjaarmastaja seisukohast lähtudes, ja võimalusel seda ka osta. Ise võtan kaasa näputäie luulekogu "Võilillelein" eksemplare, et pakkuda luulehuvilistele võimalust teost endale sõbrahinnaga päriseks soetada.  Autogrammi ja pühenduse saab ka. 









Reede, 23. oktoober 2015

Blogi uue kirjastiili proov



Kuidagi tüdinud olen oma vanast blogikäekirjast. Tundub liiga kribu ning tumedal taustal ilmselt teilgi raskevõitu hoomata. Järgnevalt mõned elektroonsed käekirjanäidised. Kõige parema meelega võtaksin ma Old English´i ja kujundaks terve blogi selles stiilis ümber, kuna see lihtsalt on nii stiilne ja ajastutruu, kuid tõenäoliselt on uuel põlvkonnal vana stiili käekirjast mõnevõrra keeruline aru saada. 


Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - elephant 16

Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. -bernard 16.

Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Martura 20

Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Broadway 16

Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - old english 20


Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos -esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Viner Hand 20


Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos -esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Ravie 16


Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ning õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks.- Arabic Fixed 16


Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ja õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Lucida C. 16

Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ja õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Palace Script 40

Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ja õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Vivaldi 20 bold


Ilmumas on minu kümnes ilukirjandusteos - esimene novellikogumik "Õnn algab homme." Hämmastav ja õnnestav on tõdeda, et üks mu vaikseid mõtteid ja soove on taas saamas teoks. - Algerian 16










Minu peatselt ilmuva novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundus!





Rõõm ja au on teile esitleda oma kümnenda ilukirjandusteose kaanekujundust. Tegu on novellikogumikuga, mis koondab minu kolme ja poole aasta pikkuse kaastöö paremiku, mis on leidnud avaldamist perioodikas. Teos sisaldab viitteist psühholoogilise ainestikuga novelli, mis on välja valitud mu enese eelistuse põhjal.
Kujunduse tegi kunstnik Margus Leibak ja novellikogumik ilmub veel sellel sügisel, eeldatavasti novembrikuus. 















Pühapäev, 18. oktoober 2015

Romaani "Täringumäng sinililledel" käsikirja aines



Mingi rahutus sundis öösel ärkvele. Tubade turvalises vaikuses tekkis tahtmine edasi kirjutada. Nõnda võtsin ette oma vanad käsikirjafailid. Neid, mida seni pole veel kuhugi pakkunud, ongi tõtt-öelda alles kõigest üksainus, "Täringumäng sinililledel."
"Metsnelk lumes" on samuti täiel kujul avaldamata, kuid selle käsikirja ainest olen kasutanud juba paaril korral novellide loomisel ja käsikirjal tervikuna tõenäoliselt ehk polegi seda ehedust ja mõtet. Seega ilmselt jätangi "Metsnelgi" sinnapaika. 

Mu varasem looming kipub olema liiga sisutihe ja pikk. Vähemasti tundus mulle nõnda täna öösel kella viie paiku. Lugesin natuke ega jõudnudki järeldusele, kas peaksin millalgi alustama päris uue ja tõenäoliselt realistliku romaani kirjutamisega või võtma ette ja selle tegema sellest tohutumahulisest ja päriselt veel lõpetamata ulmesugemetega romaani käsikirjast midagi kompaktsemat ja lugejale kergemini söödavat. Stiilinäitena käsikirja esimene peatükk, kirjutatuna aastal 2009, seega päris kirjanikutee hakul. Võrreldes selle keeletasemega, kuhu olen tänaseks jõudnud, vajab see tublisti tööd ja ümbertegemist, kuigi fantaasiat on kahtlemata omajagu. Võib-olla korvab see üht-teist. Aga lugege ise.
Juhul, kui mõni ulmelemb kirjaguru või ärgas toimetaja peaks arvama, et sellest saaks mõningase äratasuva vaevaga ühe stiilse ja sürrealistliku romaani, võtku minuga aga lahkesti ühendust. Mul on seda lugu veel. Tervelt 566 372 tähemärki ehk ligikaudu 300 lehekülge. 





"Põrgut!"
Mahlane vandesõna pudenes tahtmatult üle mu huulte, kui möödasõitev auto poriloigust läbi sõitis, kõrges kaares pruuni sogast vett kahte lehte pritsis ja mu käekoti üle ujutas. Kobasin vihkavalt maasturile järgi põrnitsedes taskust salvräti järele ja nühkisin oma ridiküli, needes hinges kõiki põmmpeadest juhte, järjekordset vihmast suve ja kogu elu takkapihta. Seejärel avasin raske klaasukse ja lipsasin varju, olles pelgalt sekundiga sootuks teistsuguses maailmas, kus polnud ruumi äsja aset leidnud ebameeldivale vahejuhtumile.
Mu sõõrmeisse kerkis otsekohe palju erinevad lõhnaaistingud – praeliha, vaniljekaste, värsked küpsesaiad, kohv. Järgnesid hääled. Mitte lärmakad ja agressiivselt pealetükkivad hääled, vaid vaikne meeleolusumin, mida tekitasid laua taga istuvad ja poolihääli jutlevad inimesed. Seda ilmestasid mõned leti tagant kostvad nõude kolksatused, vaheukse käuksumine, ettekandja helehäälne naer. 
See kõik oli osa mu maailmast, ainsast paigast üldse kogu Tallinnas, kus ma end veel enam-vähem normaalselt tundsin. Niivõrd normaalselt, kui see minu puhul muidugi üldse võimalik oli. Mind ei seganud isegi asjaolu, et kohvik asus praktiliselt linna teises otsas, nii et pidin enne päralejõudmist alati oma kolmveerand tüütut tundi ühistranspordis loksuma.
Edukuse ja muud sotsiaalset sümbolit tähistavat elementi – autot – mul ei olnud. Kuigi kunagi ammu oli, mingisugune logu, mille markigi ma enam õieti meenutada ei suutnud. Aga mu masin oli olnud tumesinine, seda ma teadsin. Tumesinine auto – täiesti sobilik mark naisterahvale. Ent kui see lõpuks hinge heitis, avastasin, et ei tunne tema järele kuigivõrd puudust. Mulle meeldis niisama rahumeeli ja omas tempos kulgeda. Trügimine ja nahhaalsus, mida juhid liiklusdžunglis tihtipeale ellujäämise nimel pidid ilmutama, ei sobinud mulle.
Istusin oma lemmikkohale akna alla ja tellisin napi naeratuse saatel tassi kakaod. Mu naeratus ei tähendanud õigupoolest midagi – see ei tulnud südamest ega olnud kuigi rõõmus, pigem lihtsalt kätteõpitud automaatne suhtlemisviis, nagu enamiku hästikasvatatud inimeste puhul. Ega ma selleski muidugi üliveendunud polnud, kui hästikasvatatud inimene ma just olin. Kui võtta kasvõi äsjane vahejuhtum maasturiga. Vaatamata hetkeks lahvatanud vahkvihale polnud ma otseselt säärane, kes oleks maast kivi korjanud ja selle auto tagaklaasi läkitanud, paisates roppusi kahte lehte, täpselt nii nagu tema pori minu pihta. Kaugel sellest. Nii et üldjuhul ma lootsin, et olen hästikasvatatud inimene. Nagu  me kõikülejäänudki loodame.
Ainult ühes olin ma absoluutselt veendunud – ma polnud õnnelik. Enam väga hulga aega.
Jook oli tulikuum ja ma rüüpasin seda väikeste lonksudena, et huuli mitte ära põletada. Pikad vihmatriibud niisutasid määrdunud aknaklaasi, trummeldades sinna mingit omamoodi meloodiat ja ma kuulasin seda tardunult. Mul polnud vihma vastu suurt midagi, võtsin seda pigem kui paratamatust. Mu meeleseisundit arvestades sobis see võrdlemisi hästi mu uduseid mõtteid niisutama. 
Arutlesin endamisi, kas ta ka täna  tuleb. Mitte, et sel muidugi mingit määravat tähtsust oleks olnud. Juurdlesin taolise võimaluse üle pigem puhtteoreetiliselt. Lõppude lõpuks oli olemas sadu teisigi ja märksa etemaid söögikohti. Võimalus, et ta veelkord tuleb või kui isegi tuleb, et me kohtuks uuesti täpselt selsamal ajahetkel – kaks võhivõõrast, nagu me olime –  oli praktiliselt nullilähedane. Ega ma ausaltöelda eriti ei lootnudki.
Aga ta tuli.
Ma teadsin seda mingi kummalise kõhutundega veel enne, kui raske klaasist uks mu selja taga vaikse sahinaga avanes ja pehmed, peaaegu kuuldamatud sammud minust möödusid, et põgusalt ruumi teises otsas seisatada ja siis istet võtta. Täpselt samas kohas, kui eelminegi kord – kõige nurgapoolsemas küljes, väikese kahekohalise laua taga. Tõstsin pilgu ja silmitsesin teda põgusalt, nagu möödaminnes, suutmata alla suruda hetkelist ja endalegi arusaamatut heameelevirvendust. Mingil seletamatul põhjusel ma tahtsin teda vaadata, isegi teadmata, miks.
Tulija oli täpselt samamoodi riides, nagu eelminegi kord. Imestasin endamisi, kuidas mul iga pisemgi detail sellest kummalisest ja stiilsest mehest nõnda hästi meelde oli jäänud – mustjaspruun tuulepluus, kalli moega ja nägus, ent üksjagu kantud nahktagi, mustad teksad ja tumepruunid saapad. Ma ei näinud mehe nägu, kuna see oli peidus sügaval kapuutsi varjus, täpselt nagu eelmiselgi korral. Mees – tegelikult pigem samasugune nooruk nagu mina, mitte mingi aastates mees –  istus, veidi ettepoole kummardunult ja püsis peaaegu liikumatuna. Ta olemus ei reetnud isegi mitte kõige põgusamat huvi ümbritseva suhtes, kuid sellegipoolest näis ta end mugavalt tundvat ja mõtetes kusagil eemal viibivat.
Lõpuks tippis ettekandja lähemale ja ulatas võõrale kätteõpitud naeratuse saatel menüü. Mees ei teinud seda märkama. Lõpuks ta siiski tellis, täpselt sedasama, mida eelmiselgi korral – vasikaraguud ananassikastmes.
Jõin oma jooki ja silmitsesin vihmatriipe. Üritasin vaadata mujale, teades, kuivõrd sobimatu on võõraid inimesi niisama heast peast jõllitada. Mulle endalegi ei meeldinud, kui mind üksisilmi vahiti, see ajas mõnikord tõsiselt närvi. Enesesisendusest hoolimata libisesid mu silmad aeg-ajalt siiski tahtmatult nurgalaua poole. Ühe patuse viivu ei suutnud ma endale  keelata rõõmu ja jälgisin üksisilmi, kuidas tundmatu sööma asus. See oli omamoodi vaatemäng, mis täitis mu kurbusest lõhenenud hinge korraks – ainult korraks – siira imetlusega. Mehe liigutused olid äärmiselt sujuvad, mõõdetud, väljapeetud, justkui istuks ta kusagil krahvilossis, mitte selles tavalises söögikohas.
Õigupoolest polnud kohal otseselt ka mingit viga, ega ma seda ilmaasjata oma lemmikkohaks pidanud. Kuigi siin polnud midagi suurejoonelist, meeldisid mulle pehmed tumekollased kunstnahast istmed, mugavad ovaalsed meekarva lauad, seintel rippuvad erksavärvilised maaliplätserdised, millest minusugusel kunstivõhikul puudus muidugi igasugune arusaam, oli tegemist geniaalse loomingu või lihtsalt tundmatu asjaarmastaja pintsliharjutusega. Lisaks ilmestasid paika suured, maani eenduvad aknad, pakkudes võrdlemisi troostitut vaadet tuulest sasitud hallile rannale, mis ujuma ei meelitanud. Isegi ettekandjad meeldisid ja ma teadsin neid kõiki nimepidi.
Viimaks taipasin et olin jäänud meest jõllitama kauemaks, kui viisakas olnuks ja pöördusin mõningase piinlikkusega näo kõrvale. Õnneks ei pööranud mees mulle mingit tähelepanu. Ta vahtis ainiti enda ette, nagu pakuks laua laineline puidumuster talle sügavat huvi. Võisin vaid aimamisi näha mehe kahvatut nahka ja sügavaid varje ta silmade all.
Mida pikemalt ma võhivõõra kohalolu tunnetasin, seda enam adusin end veidralt rahutuks muutuvat. Ma polnud kunagi näinud kedagi temasarnast – võõrast hoovas ligitõmbavat salapära, mis tegi mu, hoolimata sisemust närivast kurbusest, uudishimulikuks. Pikapeale tajusin, et temas oli veel midagi… mingit kirjeldamatut ängistust, millele ma konkreetset tähendust anda ei osanud.
Mees ei paistnud vaene olevat, järeldasin seda tema krediitkaarte pungil täis rahakotist, lõdvalt kaela ümber seotud hinnalisena mõjuvast tumesinisest siidrätikust ja ilmeksimatust hoiakust, mis oli harjunud teistele korraldusi jagama. Siiski püsis ta vaikse ja enesessetõmbununa, nägemata põrmugi sedamoodi välja, nagu hakkaks kohemaid juhatuse koosolekut pidama.
Mind ei huvitanud tegelikult karvavõrdki mehe oletatav jõukus. Pigem oleks ta vaesemana ehk isegi kübeke huvitavam tundunud. Neid domineerivaid isaseid olin oma elus piisavalt kohanud. Alustades oma isast ja lõpetades… ee… sel polnud tegelikult tähtsust.
Võib-olla vaevasid meest mingid südameasjad? Probleemid pereringis? Tööl?
Pöörasin taas pilgu mujale. Hoolimata loomupärasest kaastundest, polnud see lõppeks üldse minu asi. Mul oli enda muredegagi piisavalt tegemist. Jõin oma joogi lõpuni, maksin ning tõusin. Enne lahkumist heitsin pilgu aknapeegeldusele, kust paistis kätte jupike nurgalauda. Mees istus ikka veel täpselt samas veidi ettepoole kummardunud asendis, kapuuts kaitsvalt silmadel. Ilmselt polnud ta mu lahkumist isegi märganud. Ja miks ta pidanukski?

Võtsin suuna kodu poole. Jalgsirännakuks marsruudil Pirita-Mustamäe kulus enam-vähem kaks ja pool tundi, mis oli tehniliselt võttes sulaselge hullumeelsus – paaril korral pidin otse ülekäigurajal auto alla jääma ja viadukti alt läbi vingerdades riivas üks tolmune linnaliinibuss ohtlikult mu käsivart, jättes sinna pika halli triibu ja hinge hirmusööstu. Muidugi ei keelanud keegi mul trolli peale istuda või takso tellida, aga ma eelistasin trotslikult teekonna lõpuni kõmpida. Mida muud mul oma ajaga peale hakata oligi, kui veenda end, et on ülitervislik vaheldus kopse autode bensiinivingus tuulutada, laveerides lakkamatus autodevoolus gaselli osavusega. Vähemasti oli vihm järgi jäänud, küllap kompensatsiooniks pärastlõunase vahejuhtumi eest maasturiga.
Viimaks, võiduka finišini spurtinud, lomberdasin pooloimetuna trepist üles ja keerasin koduukse lukust lahti. Otsekohe tekkis õlgadesse vastik pinge. Ilmselt seetõttu eelistasingi siit eemal püsida niipalju, kui vähegi võimalik. Pilk kellale kinnitas mulle hilist õhtutundi. Imeline aeg paljudes teistes peredes, mil põngerjad tuttu sunnitud ja armastav paar teleka ees teineteise kaisus koha sisse võtnud. 
Minu korteris oli teistmoodi. Juba mõnda aega. Mu tubades valitses lausa rusuv vaikus ja üksildus, mida ei suutnud peletada ka valjult lõugama keeratud telekas ja kõigis ruumides põlema klõpsitud tuled. Mulle ei meeldinud mu kodu, vähemalt mitte pärast seda, kui ma siia üksipäini jäin. Terves maailmas polnud olemas üksildasemat paika, kui mu Mustamäe kahetoaline. Miks ma selle kunagi üldse ostsin? Üürikast oleks olnud kordades lihtsam lahti saada. Aga endale kodu soetades ei heietanud ma loomulikult mõtet, kuidas see peagi võimalikult ruttu maha müüa. Olin naiivses usus lootnud, et sellest korterist saab mulle ja Tanelile samasugune mõnus pesa, nagu kõik need ülejäänudki, kus me tihtipeale külas tavatsesime käia. Kunagi ammu. Siis, kui ma veel ei teadnud, et… Pärast seda kadus mul hoobilt igasugune tuju ja tahtmine seltsielu järele. Kõik meelelahutused muutusid tühisteks. 
Seisatasin akna all ja vaatasin suveõhtusesse hämarusse, nagu loodaks sealt mõne vastuse leida. Paraku neid polnud. Vähemasti mitte minu jaoks.


Öösel sai ängistus mu jälle kätte, nagu pimeduses hiiliv tont, kes kasutas alatult ja südametult ära mu abitut seisundit, sundides mind asemel vähkrema ja nuuksuma. Taolisest visklemisest oli saanud pigem tava kui erand. Ma ei mäletanudki õigupoolest aega, mil ma viimati rahulikult maganud olin, ilmselt hea hulk aastaid tagasi.
Kui mul viimaks uinuda õnnestus, mis oli minu jaoks lausa tõsine kangelastegu, hakkas mu aju millegipärast hoopis kahekordse kiirusega tööle, paisates mu vaevatud meeltesse terve hulga veidravõitu mälupilte, millel polnud minu jaoks õigupoolest vähimatki tähendust, mis aga kordusid ööst öösse, hämmastava ja ausaltöelda lausa nüristava järjekindlusega.
Kuused. Kummalised vihmamärjad kuused, mu nahka riivamas ja ebameeldivalt kriipimas. Väike metsjärv ja ebamaiste siniste lillede imalmagus hõng. Sünged hallid kaljud, neis peituva kummalise punase värvilaiguga. Palju mustavat tühjust, kus ei olnud midagi, absoluutselt mitte midagi peale raske rõhuva tunde. Ja siis korraga – aken. Keset mustavat tühjust rippus mittemillegi küljes väike nelja ruuduga aken, mille küljes sätendas miski. Veel veidi musta tühjust ja siis nägin ma värve – pehmeid, sooje ja kuldseid, tumepunast ja sügavlillat. Need toonid otsekui paitasid mind, ent hääbusid pikapeale olematuks. Ma ei osanud seda kõike millegagi seostada, ükski detail ei tundunud vähimalgi määral tuttav. No võib-olla ainult kuused, aga isegi need tundusid võõrad ja teistsugused, mustjad ning halvaendelised. Kõik kokku oli moodustas põrguliku luupainaja, mis mulle unes korrakski rahu ei andnud. Ärgates tundsin end alati nõrga, vaevatu ja unisena, nagu poleks silmatäitki maganud.
Veider uni aina kordus tummfilmina, ööst öösse. Tänasel ööl aga tervitas mind vastu igasugu ootusi üks muutus, tuues mu meeltesse tervitatavat lisa, manades mu meeltesse kohvikust tuttava mehe. Nojah, tegelikult ei saanudki see kuigi ebatavaline olla, kuna olin kummalisest võõrast oma Mustamäe-suunalisel palverännakul päris pikalt mõelnud ja ilmselt arvas mu aju, et teeb mulle teene, kui pakub päeval nähtud vaatepilti unes uuesti. Aitäh, aga ürita vähem, eks? Kõik, mis ma soovisin, oli kõigest tibake puhkust ja hingerahu. Seda polnud ju palju palutud? Aga, nagu ikka, ei võtnud keegi mind kuulda, saati siis veel mu alateadvus. Aju ketras aiva edasi ja ma olin sunnitud vaatama, mida tal mulle tänaöiseks vaatemänguks pakkuda oli. Nagu kinoseanss, mille eest ei pidanud piletit lunastama. Või peaks ma rohkem üritama ja poetama enne magama jäämist unemehe meeleheaks mõned mündid padjale, et ta need õudsed kuused ja muu jama lõpuks ometi ära koristaks?
Mees istus samasuguses, veidi ettepoole kummardunud asendis, kapuuts silmadel, kuid praetaldriku asemel olid tema ees mõned täringuid. Mees napsas need kärmelt sõrmede vahele, keerutas korraks pihus ja lasi siis läikivale lauale pudeneda.
 „Ma võin sind aidata,“ ütles ta ühtäkki, täringutelt pilku tõstmata. Võõra hääl oli kummaliselt pehme ja soe, nagu leebe tuulehoog suvise järve kohal.
Kangestusin üllatusest ja uskumatusest. Keegi ei saanud mind aidata, kõige vähem see kummaline võõras, kes minust vähimatki ei teadnud.
Ära ole selles nii kindel. Kõik on võimalik,“ sõnas mees rahumeelselt. Olin veel enam imestunud, kuna polnud oma mõtteid kuuldavalt väljendanud, kõigest mõelnud. 
Veidi usku tuleks sulle kasuks.“
Või nii. Jälle üks usukuulutaja, mõtlesin süngelt. Aga kui ma ei jaksanud enam uskuda, mida või keda peaksin uskuma siis? Jäin hinges kaitseseisu, kavatsemata mingitest muuhulgas öeldud katteta lubadustest grammivõrragi välja teha. Olin selleks ilmas elanud üksjagu aega, et veenduda – kõik pole kuld, mis hiilgab ja lubadus võõra suust ei tähendanud vähimatki.
Täringud veeresid kõrinal eemale ja üks neist pudenes laualt maha ning veeres mu jalge ette. Kummardusin ja noppisin selle üles.
Mis seis on?“ küsis mees oma tuulehoo-häälega.
Mis seis?“ imestasin täielikus taipamatuses. Surusin käed rinnal risti ja põrnitsesin võõrale otsa. Asjaolu, et ma ei näinud ikka veel tema nägu, häiris mind. 
Mis tulemuse sa said?“
Avasin kõheldes peopesa ja silmitsesin nupu tumedaid täppe valgel taustal. 
Kuus,“ täheldasin endamisi. Veider mäng, milles kasutatakse ainult täringuid, mõtisklesin edasi. Mingi säästu-värk või?
Ideaalne tulemus. Su šansid on suurepärased,“ kinnitas mees mingi kummalise elevusega, jättes mu irooniale viisakalt reageerimata.
Minumeelest veeretasid sina täringut, mitte mina, seega on need sinu, mitte minu šansid,“ kinnitasin kerge kannatamatusega.
Mees ajas selja sirgu ja korraks tundus mulle, nagu oleks ta põgusalt naeratanud, aga ma võisin ka vabalt eksida. Kapuuts varjas endiselt suurema osa mehe näost. Sellegipoolest adusin oma seitsmenda salameelega, et võõras on äärmiselt kütkestav.
Kuidas siis jääb, Cordelia?“ küsis võõras vaikse uudishimuga.
Kust sa mu nime tead?“ jahmusin.
Ma tean rohkemat, kui sa ettegi kujutada oskad.“
Mu hämmeldus kasvas. Olin järelikult õigesti aimanud, et mehes on varjul midagi ääretult kummalist, sootuks teistsugust, kui ülejäänud inimestes. Ühekorraga ei tundunudki ta mulle enam üleoleva juhatuse esimehena, aga kellena täpsemalt, ei osanud ma öelda.
Mina jälle sinust mitte midagi.“
See polegi ilmtingimata vajalik.“
Minu jaoks on. Kuidas su nimi kõlab?“
Darren,“ kostis napp vastus.
Kummaline nimi, võõrapärane. Aga ega mu enda nimi muidugi targem olnud. Mõttetult uhkeldav.
Kuidas siis jääb, Cordelia?“ küsis mees uuesti. „Kas oled valmis  riski võtma?“
Mis riski?“ ei saanud ma ikka veel mitte millestki aru.
End Darreniks nimetanu ei vastanud, vaid veeretas endiselt oma täringuid. Sedapuhku ei pudenenud ükski neist põrandale. Märkasin möödaminnes, et mehe sõrmed olid pikad, valged ja kaunikujulised, küüned kumerad ning läikivad nagu mõnel aadlikul. Taoline tõdemus sundis mind enda käsi kampsunivarrukatesse peitma. Küllap saaks iga maniküürija mu küüsi nähes paraja rabanduse. Mul olid lihtsalt erakordselt kehva struktuuriga küünised. Kiskjaks olen igal juhul sobimatu. 
Milleks sa valmis oleksid, et saada seda, mida sa soovid?“ uuris mees.
Küsimus oma otsekohesuses ei meeldinud mulle ja ma hakkasin end üha ebamugavamalt tundma. Mis see lõppude lõpuks üldse selle tundmatu asi oli? Ilmselt oli ta lihtsalt mõni mu kunagine ammuunund koolivend, kes oli igavuse peletamiseks netis ringi nuhkinud, mu üles leidnud ja proovis nüüd natuke nalja teha, üritades minus mingeid ähmaseid lootusi tekitada.
Lootust peab alati olema,“ jätkas Darren rahulikult. „Sa võid tõepoolest saada, mida soovid, Cordelia, aga tea, et igal asjal on oma hind. Su soovi täitumine sõltub suuresti sinust endast, kui kaugele sa oled nõus minema.“
Mida iganes, kuhu iganes, mõtlesin kibestunult, kuid ei tõtanud mehele oma valmisolekut kuulutama. Pealegi oli mu mure ülimalt delikaatne ega olnud tõepoolest ühegi võhivõõra asi.
Jäta mind rahule, eks?“ nähvasin pahaselt.
Täringuid veeretav käsi peatus korraks, kuid jätkas siis oma graatsilist liikumist, peaaegu tantsisklemist.
Kuidas soovid, Cordelia. Sinu elu on su enda valik.“

Nende sõnade peale ma ärkasin. Öökapi kellal vilkuvad tumesinised neoonnumbrid kuulutasid, et kell on pool kuus. Olin maganud kaks tundi, nagu tavaliselt. Pea oli paks ja raske, justkui telliskive täis ning mind vaevas meeletu janu. Ajasin end vaevaliselt püsti, et kööki kraani juurde komberdada.
Vaevalt olid mu jalad jahedat parketti puudutanud, kui tekilt veeres midagi kõrinal põrandale ja peatus köögiukse juures. Läksin seda vaatama, kummardusin ning korjasin üles väikese eseme, hüpitades seda mõtlikult peopesas. See oli valge täring, mustade nuppudega, just selline, mida olin äsja unes näinud.








Valminud on novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundus




Aeg tiksub üha enam sügisesse ja jälle on uut raamatu-uudist. Eks need peamised selle aasta minupoolsed ilukirjandusuudised kipuvadki enamasti aastalõppu jääma. Aasta algul sai asjadele hoog sisse antud ja resultaat saabub seekord lõpul. Raamatu tegemine ongi teinekord pikk töö ja kvaliteedi saavutamine ning kõigi otste kokkuviimine ja loogilise terviku kujundamine võtab aega.

Nädalavahetusega on minuni jõudnud mu värske, peagi ilmuva novellikogumiku "Õnn algab homme" kaanekujundus. Kuigi mul on vahel keeruline uut kiiresti harjumuspäraseks muuta, oli esmane pilguheit õrnhallil taustal kujundusele positiivne. Eks see, kuidas erinevad inimesed end mu lugudega suhestavad ja millised kujutluspilte see nende vaimusilmas loob, olegi erinev ja igaühest enesest lähtuv. Ehk olin kokkuvõttes seesuguse lahenduse üle mõningal määral üllatunud, kuigi mitte halvas mõttes. See oli lihtsalt erinev sellest, mida eeldasin näha.


Mu lugude tumedatoonilises kangas on enamasti varjul alati midagi unistuslikku, seega uduse ilma helehall, mille Margus Leibak sedapuhku välja valis, sobib kaanevärviks hästi. Kaks vastassoo esindajat, kes teineteist tuliste pilkude flirtivas vangistuses hoiavad, on kui klantsajakirja kaanelt maha astunud, nõndanimetet näidisinimesed, kellele ilujumalannadelt rohkelt hääd väljanägemist, sarmi ning stiilitunnetust jagunud. Mees natu Taukari nägu päälegi.

Kas ma enda lugude tegelasi just üks-ühele nõnda säravaina kujutlesin, pole just kindel. Kuigi miks mitte. Sarmikad on nad kindlasti, igavatest inimestest ei viitsiks ma elades kirjutada ja lugusid luua. Sisu vastu huvi äratama kutsub säärane kaas kahtlemata. Kas mõni udulaamade vahel ähmaselt väljajoonistunud tume naisesiluett esikaanel müüks paremini? Selline läbi kaose ja üksilduse hulpija, kes isegi täpselt ei tea, kuhu välja jõuda tahab, aga on täis head usku, et käega katsutav homne võib peagi haardeulatusse jõuda. 
Ei tea. Võib-olla isegi mitte. Kuigi mulle ja mu lugude unistuslikule, eneseotsingutest läbipõimitud toonile oleks see ehk mingil määral omasem. Noneh. Siiski, las olla. 

Kokkuvõttes olen rahul. Kaas sai ilus ja pilkupüüdev. Selline tavalugejale "hästi söödav" ja "omistatav". (Ärgem solvugem, eks ole.) Mida mõned mu lugudest oma raskuse ja paine tõttu küll pole, aga see selleks. Rõhuvalt rasket ja halba, või siis lihtsalt mitte midagi ütlevat kaanekujundust on me eesti kirjandusmaastikul niigi piisavalt ja millegi heleda ning ilusaga eristuda on tore. Aitäh, Margus! Olen tänulik! Kui kujundus jpg-failina minuni jõuab, laen selle siia eeltutvustuseks ja teile huvirahulduseks üles. Teos ise on siis peagi ilmumas, mahult 204 lehekülge, seega paras ports psühhoanalüütilist ilukirjanduslikku lugemist. Teine osa tuleb tõenäoliselt sama mahukas. Ilmselt lisan nende lugude hulka ka detsembrikuu novelli, mis alles kirjutamisjärge ootab. 


Pilt FB. Mitte just ideaalilähedane visioon võimalikust kaanekujundusest, lihtsalt midagi meeleoluks. 








Teisipäev, 13. oktoober 2015

Katkend novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"




Ära isale räägi, eks,“ anus kiirustamisest kergelt higistav Mirelle Manat. Uued saapad hõõrusid pisut, kuid nägid sellest hoolimata imelised välja. Tänu kohtumistele Roometiga oli ta mängleva kergusega kaotanud mitu kilo ja tundis end seetõttu märksa paremini. Riided, mida naine vahel vaateakendel aplalt oli silmitsenud, läksid nüüd vaevata selga ja leidsid õige pea koha tema riidekapis. Mirelle nägi jälle välja ilus ning noor. Ihaldusväärne. Selline, nagu kunagi ammu.
Mida?“
„Seda, et ma vahel sulle järele tulekuga hiljaks jään. Ta ei saaks aru.“
 „Olgu,“ nõustus Mana. Määrdunud sõrmeke silus mängukaru sagris kasukat. Laps oli mõtlik. „Kas ükskord võib olla ka niimoodi, et sa ei tulegi mulle järgi?“ uuris ta pärast pikka vaikust.
Mirelle lõhestasid süümepiinade välgunooled. Ta kükitas lapse ette, võttis tema jahedad käed oma pihkudesse ja lubas pühalikult: „Sellist korda ei tule mitte kunagi. Emme armastab sind ja ei jäta sind kunagi maha.“
„Siis on hästi,“ naeratas Mana. Ta samm muutus jälle erksamaks ja tõtlikumaks.
„Võiksime sulle uue talvejope osta,“ pakkus Mirelle. „Ja ilusad soojad saapad. Võid ise välja valida just sellised, nagu sulle meeldivad. Mis sa arvad?“
Laps heitis pilgu oma jalavarjudele. Need nägid välja natuke kulunud küll.  „Mulle sobivad mu vanad saapad veel päris hästi,“ arvas ta sellegipoolest. „Ja jopel pole ka viga.“
„Kas sinus siis kübekestki edevust ei leidu?“ muigas Mirelle.
„Ma ei tea,“ tunnistas Mana. „Vist mitte.“
Mirelle heitis pea selga ja naeris. „Uskumatu, kui erinevad me oleme! Kas ilusate asjade kandmine ei tee siis tuju heaks?“
Mana jäi vastuse võlgu. Ka Mirelle vaikis.
„Aga kus sa käid, emme?“ Mana püsis tõsine.
Mirelle takerdus. Sauli petta oli imelihtne. Palju lihtsam, kui ta oli oletanud. Seda tehes ei tundnud naine kahetsuse varjugi. Managa aga nõnda ei saanud. Lapse ausatesse silmadesse vaadata ja talle valetada oli vastik. Korraks oli Mirelle endalegi vastik.
 „Ma käin… ühe sõbra juures,“ tunnistas ta lõpuks vastu tahtmist.
Tõesti?“ usutles Mana. „Emmel on sõber!“
 „Mhmh,“ ümises naine.
 „Aga sa ise ütlesid kunagi, et inimesi ei saa usaldada. Nad ei vääri sõprust.“
Ah, vahel ikka saab.“
„Kas see on tore sõber?“ uuris Mana edasi.
Jah,“ tunnistas Mirelle ja naeratas. Talle meenus Roometi pehmejooneline suu ja kütkestavad naerulohud.
„Kas sa usaldad teda?“
Ma arvan küll,“ ebales naine, teadmata, kuidas õigupoolest Roometisse suhtuda. Mehega oli turvaline ja rahustav. Sellest piisas. Vähemasti esialgu.
„Kas ta teeb su rõõmsamaks?“
„Muidugi.“
Palju rõõmsamaks, kui ilusad riided?“
Jah.“
Mana paistis selgitusega päri jäävat. Ta rahunes ja hakkas oma pikast lasteaiapäevast vadistama, Mirelle hajevil mõte aga eksles kuulates mujale. 



Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris. 
Pilt: FB







Pühapäev, 11. oktoober 2015

Lähemalt novembrinovellist "Naine nagu Islandi saar"



Minu novembrinovelli peategelane Mirelle kõnnib üpriski libedal jääl.
Ära isale räägi, eks,“ anub ta oma kuueaastast tütart.
Mana on mõistlik ega paota suud, kuigi ega ta sellest suuremat aru saa, miks mõnikord mõni sõber on salasõber, kellest kellelegi rääkida ei tohi. Olgugi, et too emme rõõmsamaks teeb ja ilusaid riideid ostma paneb.
Mirelle arvab uuesti nooruse leidnud olevat. Värvilised vahtralehed ja jahe sügistuul – kõiges näib korraga olevat midagi sõnulseletamatult tähenduslikku, romantilist, mida ta varem kusagil märganud ei ole. Või ehk märgata taibanud.
Ehk on siinkohal tegu kõigest sulni enesepetuga, võib-olla ka sügavama sisemise vajaduse kannule suundumisega, leida lõpuks siit maailmast üles see, mis jäi noorusest tuleneva kärsituse ja kogenematusega kunagi leidmata-märkamata.
Novelli kohtumisstseeni toetas üsna tugevalt kunagi nähtud film, mille mõju kerkis loo ideeotsingul kuidagi iseenesest pinnale ja tundus sobiv häälestamaks mind kirjutama uut ja iseenda tõlgendustest kantud lugu. Selles filmis oli mu vaimusilma jaoks sobivaid värve ning alatooni, mis aitasid loosse sisse elada ja tegid kirjutamise lihtsaks. 
Võib-olla oligi siis sedapuhku käes aeg sellise novelli sünniks. 
Seega siis taas üks suhtenovell, nagu ma neid enamasti kirjutada armastan, nähtuna läbi kuueaastase lapse ning täiskasvanud vastuolulise naiskarakteri silmade. Mehed on selles loos kõrvalosalised, kes pigem ootavad ja vaatavad, mis saab. Kuigi üllatusi on varuks neilgi.
Olgu siinkohal lisaks öeldud, et novell ei ole autobiograafiline. Ma kõigest mõistan inimesi ja oskan end päris hästi samastada, pidamata seejuures oluliseks enda isiklikest elusündmustest pajatada. Võib-olla ongi kirjanik eelkõige märkaja, mõistja ning muljete ning juhtumuste vahendaja.  




Pilt illustratiivne.








Reede, 9. oktoober 2015

Ilmumas on novembrilugu "Naine nagu Islandi saar"



Valminud ja toimetusele juba äragi saadetud on minu sulest ilmunud novembrilugu "Naine nagu Islandi saar."
Kui lugu peaks lisaks ajakirjas ilmumisele minema ka uuel aastal ilmuvasse novellikogumikku "Kohtumine sillal", kuhu ma selle ilmselt ka paigutan, noppides sealt välja mõne varasema ja keeleliselt nõrgema loo, jääb antud loo pealkirjaks tõenäoliselt "Nagu Islandi saar." Et oleks pisut saladuslikum.


Peakirjavalikuga oli sedapuhku nõnda, et kirjutis sai täielikult valmis, kuid pealkirja polnud ikka veel. Novell lihtsalt ühe tegelase järgi nimetada tundus väheütlev. Tulin mõttele pealkirjaga edasi anda peategelase mõni tabav iseloomujoon.
Tegelaskujuks on seekord vastuoluline naine Mirelle, kes eeldab maailmalt saavat kõike või mittemiskit. Musta ja valget korraga. Ja ei ühtegi muud värvi. Mirelle on naine, kes peidab oma rahulolematuse ostlemise ja asjade omamise taha, väites, et elul on talle pakkuda vaid valesid valikuid. Naine, kes on korraga nii külm kui kuum. Külm neile, kes tema maailmanägemust ei aktsepteeri – nemad on rõhuvas enamuses, kaasaarvatud tema enese kooselupartner - kuum vähestele väljavalitutele. Jah, ega temaga kerge ole, tõsi. 



Mis oleks korraga külm ja kuum? Vastust polnudki esmahetkel kerge leida. Seega googeldasin – muidugi – Islandi saar. Jaheda kliima ning looduslike kuumaveebasseinide maa. Sellest lähtuvalt sai mu novembrilugu ka pealkirja. 
Mirelle arukam ja kainema meelega versioon on tema kuueaastane tütar Mana. Viimast aastat lasteaialaps, tuleb vaiksel ja tõsisel tüdrukul nii mõnigi kord oma lasteaiaõpetaja seltsis ema oodata, kel läheb tulekuga aega.
Miks see nõnda on? Sest Mirelle avastab ühel tuulisel sügispäeval millegi, mis teda paelub ja kinni hoiab. Täpsemalt saab lugeda uuel kuul ilmuvast ajakirjast "Saatus&Saladused".













Kolmapäev, 7. oktoober 2015

Novellikogu "Õnn algab homme" tagakaanetekst


Lõpuks olen suutnud valmis sepistada ka novellikogu "Õnn algab homme" tutvustusteksti teose tagakaanele, mis annab ülevaate kogumiku sisust kõige üldisemas mõttes. Viitteist novelli ühtse tervikuna kirjeldada polegi ehk kõige lihtsam, aga punase niidina läbiv joon oleks kõigi mu lugude puhul kahtlemata novellitegelaste enese- ning õnneotsingud. On ju õnnepaine üks peamisi katsumusi, millega inimhing varjatult silmitsi seisab. Soov kogeda rahulolu ja teadmist, et kõik on hästi, või kui ka hetkel pole, siis saab peagi korda. Õnnelik olemine on inimheaolu põhieeldus, mida ei saa alahinnata. Küllap võib õnn nii mõnegi jaoks kätkeda eneses müstitsismi, tabamatust ja hoomamatust, kuigi olemuselt on see samas lihtne - suhtumise, hoiaku küsimus, mis võib lähtuda õige lihtsast äratunnetatud otsusest: olen õnnelik, hoolimata... Millest siis iganes. Õnnetunnetus algab igaühe enda seest ja mis tahes katsed seda kuidagi väljastpoolt kunstlikult mis tahes aseainega tekitada, viivad enamasti luhtumisele. Mõned mu peategelased tulevad õnne tabamisega toime, mõned mitte. Nagu elus ikka. Lood on realistlikud ja mõeldud nii noortele kui täiskasvanutele, kellele meeldib vahel enesekriitiline pilk endasse visata.
Raamat ilmub veel sellel aastal ja saab mahult olema pisut üle 200 lehekülje. Kaanekujundust pole ma veel näinud, aga kunstnik töötab selle kallal. 
Aga tekst ise siis oleks järgmine: 


Kuidas püüda kinni õnn, see läbinisti hoomamatu homne unelm, mis libiseb igal uuel hommikul jälle ühe päeva võrra edasi? Selles kontekstis jääkski õnn justkui saabumata, kuna pikisilmi oodatav "homme" on alati kusagil eemal, haardeulatusest väljas. Ometi olla õnn kõigest suhtumise küsimus, saavutatav seisund.
Õnneotsingute ja enesega rahu tegemisega on kimpus enamik mu lugude tegelasi. Mõned neist leiavad endid, teised kaotavad, kogedes otsingute käänulisel teel nii mõndagi. Eelkõige kõike inimlikku, igas mõeldavas värvispektris. 


Pilt pärit FBst. 




Pühapäev, 4. oktoober 2015

"Estonian Voices" Hiiumaal vol.2



Pilte 3.okt. Kärdla Kultuurikeskuses ülimeeleolukalt esinenud vokaalansambli "Estonian Voices" näoraamatulehelt. Siin on need andekad inimesed ka pisut paremini näha kui eelmises postituses.
Estonian Voices on nii Eestis kui Euroopas kõrgelt hinnatud vokaalkuuik, kes viljeleb jazzi ja folkloori sugemetega a capella muusikat. Kollektiivi repertuaar sisaldab suures osas liikmete endi originaalmuusikat, seadeid rahvamuusikast  ning ka lõbusaid arranžeeringuid tuntud  jazz/pop hittidest, nagu Herbie Hancocki «Cantaloupe Island» või Blood, Sweat and Tears'i «Spinning Wheel».  Kuuik esitab efektselt komponeeritud muusikat, mis jääb seejuures avatuks ka improvisatsioonile. 
Ansambel on andnud menukaid kontserte Eestis, Saksamaal, Rootsis ja Venemaal. Kuuikus laulavad Mikk Dede, Arno Tamm, Maria Väli, Mirjam Dede, Aare Külama ja Kadri Voorand, kes on grupi loominguline juht ja enamasti ka vokaalseadete autor.















Laupäev, 3. oktoober 2015

"Estonian Voices" Hiiumaal



Pilte õpetajate päeva puhul toimunud muusikalise kollektiivi "Estonian Voices" kontserdilt Kärdla Kultuurikeskuses, laupäeval, 3.oktoobril.
Pooleteisetunnise kontserdi vältel mõistsin midagi väga olulist - see, mida me teeme, muudab meid. Ka väliselt, selles suunas, millel tegutseme. Me oleme oma unistuste ja sihtide nägu.


Hämaras ruumis kolmandas reas pilte teha polnud just kõige lihtsam, ent kontsert oli see-eest suurepärane - värske ning väga tänapäevane. Näis suisa uskumatu, kui varieeruv, värvideküllane ning võimekas on inimhääl, mis taustaks suurt midagi muud muusikainstrumentide näol ei vajanudki. Piisas helitehniku suurepärasest tööst.
Saal oli puupüsti rahvast täis ning tore oli näha, et kohalik saarerahvas oskab elamust hinnata. Elati kaasa, enim näisid meeldivat tulisema tempoga lood.
Piltide tegemiseks sai ka luba küsitud ning, nagu ikka, peale väärt elamust ka plaat ostetud, et killuke hääd kvaliteetmuusikat endaga kaasa viia ja uuesti kõlada lasta. 








Estonian Voices "Kauges külas"
 









Neljapäev, 1. oktoober 2015

Ilmunud on oktoobrikuu novell "Kohtumine sillal"



Ajakirjas ilmunud oktoobriloo sissejuhatuseks räägiks kõigepealt tegelaskujude nimedest. Nimevalik on mu lugude puhul enamjaolt juhuslik, kuigi samas mitte ka päris. Vahel tekib õhust tunne, et see või too nimi on õige. Mõnikord aga otsin sobivat nime kaua. Lappan nimeraamatut või nimede veebilehti, sõidan ringi ja lasen peast läbi tuttavaid ja hästikõlavaid nimesid. Minu jaoks on oluline, et tegelaste nimed seostuks kuidagi nende endi olemusega. Tabav ja sobiv nimi omakorda inspireerib mind edasi kirjutama. Sel kuul annavad oma nimedega loole värvi siis Dorian, Leele ja Merin. 
Oktoobrinovelli prototüübid on elust enesest, seega oli neid üpris lihtne teksti sisse tegevusse paigutada. Tavaliselt hakkab novell end ise edasi kirjutama. Alguse võtan siit-sealt, mõnest mingis mõttes painama jäänud filmistseenist, loetud raamatulõigust, kohatud inimesest, kuid jutt kerib end edasi ja teiseneb iseeneslikult millekski muuks, sootuks erinevaks, iseseisvalt eksisteerivaks väärtuseks. Täpselt nõnda on näiteks novembrikuu novelliga, mida praegu kirjutan. Algusestseenid pärinevad ühest filmikatkendist, mis lihtsalt tekkis pähe ja tundus kuidagi oluline, kuid lugu ise kulges hoopis ise suunda ja antud filmiga jäi tal lõppkokkuvõttes õige vähe ühist. Põhimõtteliselt on võimalik kirjutada ka üks-ühele lühijutt mõne filmi või raamatu põhjal, aga nii lihtsat teed pole ma kunagi läinud. Sündmustikku kopeerides justkui kaob tegelik lootunnetus ära. Või jääb liiga hägune ja ebaveenev, et usutavana mõjuda.
Aga nüüd novelli katkendi juurde, mis teid ajakirja ostma ärgitaks. "Saatus&Saladused" oktoobrinumbris ilmunud "Kohtumine sillal": 


Leele istus liikumatuna ja hoidis enda ees avatud raamatut. Raamat oli paks ja igav ning lehkas natuke tolmu järele. Siiski oli see oli ainus, mis hetkel lugemiseks sobis. Leele polnud nõudlik lugeja. Siin lihtsalt polnud tema maitsele kirjandust. Pealegi paistis ta selle mustade kaantega teatmeteose tagant välja soliidne ning tark. Eriti, kui ta niiviisi, sirge selja ja mõtliku ilmega süvenenult istus.
Tegelikult ei olnud Leele kuigi tark. Vähemasti mitte selle sõna otseses tähenduses. Kõik, mis tema elus juhtus, oli olnud puhtalt õnnestumise asi. Ka see keskpärane, kuigi hinges hoidev töökoht siin, aleviraamatukogus. Sisimas ei meeldinud Leelele raamatud. Tema hinnangul võis neid võtta vahenditena, mille abil mõjuv näida. Seda Leele oskas. Teadliku ja pädeva inimese mulje jätmine, olgugi, et särava fassaadi varjus pesitses kõigest sõõmuke sumbunud õhku, tähenduseta virvendust, tühjust. Aga sellele polnud seni õnneks jälile saanud mitte keegi peale tema enese. Leelel oli hea meel, et tal oli õnnestunud terve maailm ära petta. Iseenda suhtes ta nii kindel ei olnud. Enesepett nõudis tarkust, aga selles osas jäi Leele tihtipeale hätta.
Tööpäeva lõpp venis nagu enamik tööpäeva lõppe ikka. Aeg-ajalt vilksatasid naise silmad ruumi tagaseinal rippuvale roostevärvi seinakellale. Kell oli imelik, lopergune asjandus. Mõistagi kunstitaies, kuid Leele ei teadnud kunstist suurt midagi. Tema kunstialased oskused piirnesid juuste säravaks toonimise ja õige huulepulga leidmisega. Tihtipeale osutusid need valikud märksa olulisemaks, kui mõne hinnatud kunstniku nime teadmine või haritlaste seltskonnas targutamine. Sellistel puhkudel püsis Leele enamasti vait. Nii nägi arukam välja.
Veel veerand tundi, siis võib ta lahkuda, troostis naine ennast mõttes. Nagu alati, venisid viimased minutid iseäranis kiusliku aeglusega. Leele kibeles koju jõudma, kuid samas polnud tal aimugi, mida seal peale hakata. Tema korter oli väike ja isikupäratu. Leele polnud peale eelmise üürniku lahkumist meelega midagi muutnud. Peamiselt oskamatusest ja mugavusest, küllap ka ükskõiksusest ümbritseva suhtes. Leele ei vajanud nipsasjakesi ja hinnalist mööblit, et end hästi tunda. Need ei aidanud nagunii.
Võib-olla vedelen õhtu läbi vannis ja jätan riided meelega põrandale vedelema?“ mõlgutas ta ajaviiteks mõtet. „Keegi ei saa mulle minu oma kodus öelda, mida ma ei tohi. Vähemasti niigi palju vabadust.“ Erilist rõõmu ta mõtte üle siiski ei tundnud.
Hiline lugeja komberdas vaevaliselt letini, tagastas raamatu ja köhis natuke hüvastijätuks. See oli kühmus vanamees, kes käis igal reedel ja nägi välja sama üksildane, nagu ta isegi. Leele kinkis vanamehele hajameelse teenindajanaeratuse ja unustas sealsamas. „Võib-olla helistan kellelegi?“ käis tal mõte läbi pea. „Tore oleks ajaviiteks lobiseda.“ Inimesi, kellega Leele oleks ka tõepoolest lävida tahtnud, oli käputäis ja needki elasid kaugel. Distants oli ajaga suhted jahedaks muutnud. See oli paratamatus.
Lõpuks lõi kell täistundi. Leele plaksatas raamatu kergendustundega kinni ning tõusis. 



Pilt: FB







Egoismist, armastusest ja kiiresti muutuvast maailmast



Kas te armastaks mind rohkem, kui ma kirjutaks rohkem? Kas kvantiteet võib luua kvaliteedi? Lugemine on enamjaolt tarbimine. Autor ja huvi tema loomingulise kire ning emotsionaalsete painete vastu on siinkohal teisejärguline. Lugedes otsib lugeja loetavast enamasti seost iseendaga, soovides end samastada, midagi sarnast taaskogeda või siis uue kogemusena turvaliselt läbi elada.
Ajastu, milles elame, on läbinisti egoistlik. Kõik justkui lähtuvad enesest, esiplaanil on iseenda heaolu. Kõikvõimalikes portaalides ja eneseabikirjanduses jagatakse rohkesti näpunäiteid sellest, kuidas enda ego putitada. Selles kontekstis, miks ka mitte, oleme põlvkond, kellel on nii väärtushinnangute kui enese väärtustamisega probleeme. Ega see vale olegi. End väärtustades oskame väidetavalt märgata ligimest. Kui oskame. Reeglina jääme iseendil peatuma, nägemata kaugemale.

Kirjutamine annab autorile võimaluse mõnd mõtet, kogemust või probleemikäsitlust taas läbi elada, selgeks mõelda, ehk omal moel seljatadagi. Võib-olla on ka autor omal moel egoistlik, surudes lugejale peale oma maailmavaadet ja hoiakut. Muidugi võib raamatu ka käest visata, lugemine on teatavasti vabatahtlik.
Loetust ja kirjutatavast otsime me kõik enese emotsionaalset keset. Kes me oleme? Kuhu läheme? Loodame, et ilukirjandus annaks sellele mingi kindlapiirilisema vastuse. Seega võiks väita, et mõlemal puhul on tegu läbinisti egoistliku tegevusega – ei autor ega lugeja pole teineteisest huvitatud, pigem ikka iseendast, enese soovidest, vajadustest, unelmate realiseerimisest, ego rahuldamisest. 

Ma ei tea. Lugejana on mõni autor siiski ka eredamalt meelde jäänud, on tekkinud huvi tema kui persooni suhtes. Erapooletult imetleda polegi võimatu, kui me ei lähtu egoismist, enese saamisihast, soovist midagi omada, tarbida, kulutada, nautida, ise kübetki vastu andmata. Reeglina mind ei huvita teiste inimeste eraelu ning autobiograafilisi teoseid sirvin harva ja suurema huvita. Eraelu on see puutumatu, mille igaüks võib rahuga enesele hoida.

Mida võiks lugeja anda autorile? Kiirel ja kohustusterohkel ajal fännikirjade tulv justkui väsitab, kuigi samas võib seda võtta ka tunnustusena. Rõõmuna. Kõik on hoiaku küsimus. Egoismivaba rõõmuna sellest, et kirjutatu on kellelegi tõepoolest korda läinud. Niivõrd korda, et ta on vaevunud sellest mulle kui autorile teada andma. Lugeja on end loetuga samastanud, ära tundnud ja tänulik positiivse kogemuse eest. Miks on tänulik olla vahel nii seletamatult raske? Me pole harjunud väljendama meeldivat, head sõnad näivad kuidagi sobimatud ja kipuvad tihtipeale kurku kinni jääma. Egoismist ja eelkõige enese heaolust lähtuvas ühiskonnas on hea olla justkui naeruväärne. Pigem on loomulik osatada, näpuga näidata. Kui mulle mõni teos ei meeldi, ei tuleks ma eluilmas selle peale, et sellest veebi avalikult lärmi lööma minna. Mõnes niinimetet raamatublogis teost maha teha. Las siis teised loevad ja mõistavad, kui äge ma ikka olen. Kui julge. Julgen osatada. 

Headus on justkui nõrkuse väljendus. Sarkasm ja kriitika aga leiab imetlust. Siinkohal ütleks seesugusele isehakanud kriitikule – loo ise. Loov inimene on inimeste liigist üks julgeim. Ta söandab sõna võtta, avalikult esineda, kartmata tagajärgi. Kartmata, et võib olla tema loodu on naeruväärne või naivistlik. Kõigile nagunii meeldida pole võimalik ega tarviski. Autor ei peakski iga hinna eest taga ajama lugeja heakskiitu ega poolehoidu. See on vääritu. Ta suhtleb nendega, kellele tal on midagi öelda, kes mõistavad, kes on energeetiliselt samal lainel. Seesugune suhtlus on mõlemale poolele rahuldustpakkuv ja rikastav. 
Mõni autor ei vasta fännikirjadele. Ma olen võtnud aega, et kõigile vastata. See on elementaarne viisakus. Vahel olen ka ise mõnele autorile kirjutanud, kuna olen pidanud vajalikuks öelda, et ma tõepoolest imetlen teda. Tema sõnaseadmisoskust, tema sisemist tarkust, rahu ja väärikust. Et olen tänulik loetu eest ja mul on temalt õppida. Hea sõna pole jäänud vastuseta. Enamasti olen kohanud meeldivat üllatust. See olla justkui tavatu. Jajah.

Mõnikord olen ma väga väsinud seesugusest ühiskonnast, kus empaatilisus on üks teisejärgulisi, isegi taunimist väärivaid omadusi. Oled romantik? Oled unistaja? Jamps. Ometigi ei unista ma kunagi sihita. Unistused on kandev jõud eesmärgini pürgimisel. Need on aidanud mul saavutada kõik selle, mis on tänaseks minu jaoks reaalsus.
Samas saan aru seesugusestki suhtumisest. Me oleme nõrgad. Me üritame end selles kiiresti muutuvas maailmas leida, kuidagi kehtestada. Lihtsam on end kehtestada läbi ülbuse ja sarkasmi, see on kõigile justkui arusaadavam. Egoism on alalhoiuinstinkt. Loomulik, et me soovime veepinnal püsida. Ega see alati lihtne ole, tõsi. Aga läbi armastuse on see kordades meeldivam. Tasub proovida. 


Seega, ma ei leia, et peaksin rohkem kirjutama, et tunnustust kuidagi ära teenida. Ma kirjutan täpselt nii palju, kui enda jaoks vajalikuks pean. Seega olen minagi mingis mõttes egoist, kuna lähtun enesest. Küllap. Eks minulgi on tarvis end alal hoida.
Mulle on öeldud: Ole teravam, kriitilisem. Milleks? Seni, kuni ma ei leia selle tarviliku olevat, ma ei ole. Armastus aga on nagunii olemas ja leitav. Tihtipeale otsime lihtsalt valest kohast. Meil on rutt õnnelikuks saada. Kiirustades aga ei pane me tähelegi, et tormame sellest võib-olla sootuks mööda. 


Ilusat alanud oktoobrikuud!