neljapäev, 25. detsember 2014

Ilusaid lumerohkeid pühi!



Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule -
tema koduks on vaikne ja lumine laas.
Õhtu süütab ta okste peal tähtedest tuled,
inglijuustena lumised vaibad on maas.

Ainult metsloomad kuuske kuldehteis nägid -
täheoksi ja latva, kus helendas kuu,
jõuluõhtul, kui kullasteks muutusid käbid
sai tast linnu ja orava kinkidepuu.

Kõige ilusam jõulupuu linna ei tule,
talle võõraks jääb platside kivine pind.
Või kui tuleb, siis võib-olla läbi Su une,
läbi unenäo varjab ja soojendab sind.

/Leelo Tungal/


Minu jõulusoov teile kõigile on see, et keegi teist ei tunneks end kaunil pühadeajal üksildasena.




Video: Clannad Ost - Snowfield





pühapäev, 21. detsember 2014

Valge aja advendimõtisklus

Loen ikka aeg-ajalt ühte toidublogimille kirjutaja näib mulle äraütlemata sümpaatne. Tema kirjaridades tajun ikka ja jälle seletamatut äratundmist. Vahel mõjub see suisa kergendusena, kui keegi teine on su enda mõtted imeosavasti sõnadeks seadnud, välja öeldud ja endal jääb üle vaid nõustuda. Mõnda tema kirja pandud mõtet jagangi tänasel neljandal advendil teiega. Päeval, mis on sobilik rahulikuks mõtisklemiseks kõige üle. 


Maailmast on vähehaaval kadumas täiuslik pimedus. Pimedus on loodusvara, mis ei tule enam kunagi tagasi. Kõikjal varitseb inimest ebaloomulik valgus. Uimastatud valgusest – selline on tsivilisatsiooni olemus. Inimühiskonna areng läbib erinevad spektrid – soojast lõkketulest külma sinise tehisvalguseni, mis voogab inimesse autolaternatest ja tänavavalgustuslampidest, telerist, tahvelarvutist ja taskutelefonist. Arvutiekraani sinine valgus on see lõke, mille paistel kulgeb meie elu, mille paistel me unistame, armastame. Valgus kehtestab uued väärtused: valguses loeb ilu, pimeduses rohkem usaldus.
(Valdur Mikita, “Lingvistiline mets”, lk 180)


Jätkab blogi autor:
(tekst pisut lühendatud kujul)

"Praegune aeg on kohutavalt kärarikas ja ülevalgustatud. Ma tegelikult natuke kardan seda maailma.
Justnimelt see äratab minus mõnikord erilist õudust, et enam peaaegu kuskil pole täielikku pimedust. Igal pool on mingid tuled. Igal pool plingib või kumab midagi. Valged tuled. Värvilised tuled. Halogeentuled. LED-tuled. Linnade tuled. Autode tuled. Kui mitte otsene valgus, siis kuma vähemalt.
Selleks, et näha tähistaevast, peab minema ära. Kuhugi mujale. Kas koos tähistaeva kadumisega meie nägemisväljast äkki veel ka midagi muud olulist kaotsi ei ole läinud?
Aga võib-olla on sellest isegi hullem täieliku vaikuse puudumine. Vaikuse täidame müraga. Vaikuse inimeste vahel täidame mõttetu sõnadevooga.
kogu keskkond meie ümber on kuidagi lärmakas ja audio-visuaalselt agressiivne, täis illusioone arengust (mis tegelikult osutub pikemas perspektiivis taandarenguks) ning kantud vajadusest üksteisest üle karjuda, midagi reklaamida, midagi müüa (iseennast ikka kõige rohkem, kes kallimalt, kes odavamalt), kuidagi silma torgata.
Ainus (kõver)peegel, mis sulle kuidagi sind ennast näitab, on sotsiaalmeedia, tavalisse peeglisse parem ei vaata, alateadlikust hirmust, et äkki haigutab sealt vastu ainult nime ja näota tühjus.
Kõigest sellest, mis kunagi näis positiivne ja võimaluste paljusust pakkuv, on saanud pealiskaudne müra, mis väsitab ning stressi ja samas sõltuvust tekitab.
Ma ei saa magada inimese tekitatud helide saatel, seevastu rõõmustan alati, kui tuul kohiseb puudes, katusel rabiseb vihm, ritsikad siristavad – sest neist helidest paremat unelaulu pole olemas.
Need on turvalise maailma hääled. Kaduva maailma hääled."


Materjal pärineb siit:

Lugege seda blogi, ma arvan, et see inimene on imeline. Lisaks palju häid retsepte, mis rohkete kunstifotodega illustreeritud. 
Vaikseid ja rahulikke pühi!







Kärdla Kammerkoori kaunis jõulukontsert

Kauni ja meeldejääva muusikaelamusena toimus 19. detsembril Kärdla Baptistikoguduse majas Kärdla Kammerkoori ja Kammeransambli jõulukontsert. Solistidena astusid üles Kädy Plaas, Sigrid Mutso, Merili Kristal, Johan Kütt ja Ott Kask. Kammerkoori juhatas dirigent Raili Schults. Flöötidel saatsid Siim Liik ja Mattias Liik, viiulitel Anete Ainsaar ja Tiina Mäe, violal Doris Mägi, gambal Arvo Haasma, kontrabassil Kristin Kuldkepp ja cembalol Reinut Trepp.
Esitlusele tuli G.F. Händeli, J.S. Bachi, A. Vivaldi loomingut ja muudki.
Kontsert vältas pisut üle tunni ja saal sai rahvast puupüsti täis. Kontserdi professionaalne väljapeetus ja viimse detailini läbimõeldus lummas. Kingitusena viisin hinges kaasa midagi kaunist ja argipäeva kiiruses vahel kaduma kippuvat. Aitäh! 














teisipäev, 16. detsember 2014

Luulekogu "Võilillelein" saadaval

Minu luulekogu "Võilillelein" kaks eksemplari on jõudnud laenutuseks Kärdla raamatukokku. Alates homsest, 17ndast detsembrist on kogumik saadaval ka Kärdla Konsumi teisel korrusel asuvas raamatupoes. Luuleraamat on kena pühadekingitus lähedastele. Tule tutvuma!
Pikemalt kogumiku sisust ja saamisloost räägin Hiiu Lehe aastalõpunumbris.




pühapäev, 14. detsember 2014

Minu luulekogu "Võilillelein" tutvustus

Keeruline, talviselt karge, ilusalt valutegev lõputa lugu Sinust ja minust, ööst, udust, kaduvikust ja suutmatusest sellega leppida. Minategelane figureerib mu luulesõnas pigem kõrvaltvaataja kui otsese osalisena, kes on end meelega reaalsusest lahti rebinud.
Öö aitab ööskulgejat alati, pakkudes lepitust ja võimaldades vahel ka mõni saamata jäänud vastus leida. Läbi sadakonna luuletuse moodustab kogumik ühtse terviku, mis vaatab möödanikule järele mõtliku naeratusega.
Mitmed mu luuletused on jõudnud Eesti Luuleliidu luulevõistluste paremikku. Seni on minult ilmunud seitse proosateost, kaks neist lasteraamatud. Teen kaastööd ajakirjandusväljaannetele ja aastast 2013 olen Eesti Luuleliidu liige.





Väljaandja: Anne-Mari Alver ja kirjastus Kentaur
Kunstnik ja kujundaja: Margus Leibak
Lehekülgi: 104





Ilmumas on novell "Kiri Sinule"

Uuel aastal ilmub minult ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahel taas värske novell, pealkirjaga "Kiri Sinule."
Tegemist on kahe lühilooga, mis on omavahel kingitusena mõeldud kirjaks põimitud. Kaks möödanikutolmu varisenud, ent hingele omasoodu kallist minevikupeegeldust. Kaks mõtteliselt aset leidnud kohtumist rannas, mille meeleoluloojaiks on hääbuv merikarbiroosa õhtuvalgus, randherne õrn helelilla, lootust sümboliseeriv toon, märjale liivale signeerunud õnnesegused jalajäljed ning hetke helgust varjutav pelg kõige kaduvuse ees.
Tegu on ilukirjandusliku kõrgpilotaaži poole püüdleva tekstiga, mis on allegooriast tulvil ning pole seetõttu kuigi kergelt "söödav", ent seda enam mulle kui autorile hinnaline.
"Uus aasta. Uus algus. Nii meile meeldib mõelda. Palju peab olema neid algusi, et neist moodustuks lõpuks terviklik ja vabastav elukogemus?" mõtiskleb autor endamisi. "Antagu mulle andeks, aga lihtne see ei ole.
Mulle on alati meeldinud männimetsades," jätkab ta. "Puude majesteetlik sihvakus, taldade all krabisev okkapuru, õhus heljuv värske metsalõhn, rahustav rohelus ja vaigust nõrguvate tüvede vahel mänglev päikesevalgus. Olen mõnikord taskupõhjas paar käbi kaasa toonud ja elutoa klaaskaussi poetanud, et siis hiljem kuulatada, kuidas need soojuse ja valguse mõjul usaldavalt prõksudes avanevad. Taim reageerib nii liigutavalt inimlikul moel soojusele, miks siis inimene ei peaks?"


Selle imelise foto autoriks on Urmas Lauri.




reede, 12. detsember 2014

Hetki Hiiumaa jõululaadalt 2014


Ka sel aastal sai jõululaadal käidud, mustrikirjas kindaid imetletud, kadakaseebi karget lõhna sisse hingatud, kunstipäraselt glasuuritud piparkoogikuhilaid silmitsetud, alpakavillast imepehmeid sõrmikuid kätte proovitud, vanu tuttavaid trehvatud ning uutele tervitusi öeldud. Vahva kingiideena püüdis silma vitamiinisegu – toredasse pisikesse piklikku klaaspudelisse olid lükitud kuivatatud pihlakad- pohlad, läbisegi tumesilmsete kadakamarjadega. Nii et miks mitte neelata tablettide asemel hoopis looduse väge ja saada sellest kosutust.
Ega jõuluaeg, olgugi, et sel aastal nii külm, sombune ja kohati suisa tormine, tulemata jää. Ikka libisevad mõtteid eesootavatele pühadele ning sellele, mida lähedastele meeleheaks kinkida. Asjadest lookas lettide vahel kõndides tabasin end mõttelt, kui vähe on tegelikult meelerahuks vaja, kui lihtne on vajada eluks vaid esmatähtsat ja ei enamat. Aja jooksul kuhjub kõike niigi, ent vaid vähesel on tähendust ja sügavamat väärtust.
Päris tühja käega ma laadalt siiski ära tulla ei täinud. Käsitööarmastajana jäi mu pilk jäi liiga pikalt pidama ühe udupeene tikandi peale, mis kaunistas vanamoelist rahakukrut. Lisaks tundus mõistlik külmarohuks jõulumehe kingikotti poetada tumedas klaaspurgis männivaiguvõie, mis pidada aitama suisa mitme pimeaja tõve vastu. Männi sõbralikku väesse uskudes nii jäigi. Natuke ka jõulumagusat käsitööšokolaadi näol ning teetassi poetamiseks värviküllast taimesegu, millel pidada veel suvesooja mekk küljes olema.

Meeleolukad advendiaega!

Foto: veeb







pühapäev, 7. detsember 2014

Advendiaja valguses

Talveaeg sunnib ikka ja jälle vastukaaluks enda ümber luusivale pimeadusele valgust tekitama. Hinda lähevad elektrituled, küünlavalgus ja kaminatule soe kuma, mille paistel enda akusid laadida. Põhjamaalasena tekitab aasta hämaraim aeg minus rusutuse asemel alati pigem õdusa olemise. Pimedus pole kunagi olnud pelutav, vaid pigem turvatunnet tekitav. Hämaraeg on kaitse, millesse naudinguga sukelduda nagu mustavasse jõkke. Ees ootavast pühadehiilgusest, peomelust ja kingisajust ehk enim meeldibki mulle see rahu, vaikuse ja iseendaga olemise aeg, mil korraga on justkui kõigeks aega. Headeks raamatuteks, filmideks, mis seni vaatamata, pikkadeks jalutuskäikudeks metsa ja mere äärde.
Mõnusat jõuluootust!

Pilt pärit siit.