Teisipäev, 27. mai 2014

Uudiseid Eesti Luuleliidu luulevõistluselt "Luulekevad 2014"


Sellekevadine Eesti Luuleliidu poolt korraldatav luulevõistlus "Luulekevad 2014" kannab väärikat tiitlit, olles arvult juba kolmekümnes luulekevad.
Eesti Luuleliit (Luuleklubide Liit) koondab kõiki luulehuvilisi, kes soovivad end luulekunstis arendada ja on huvitatud suhtlemisest teiste samahuvilistega. Luuleliit korraldab aastas kaks suurt luulevõistlust: Luulekevad, tähtajaga 15. mai ja Kuldne Kaseleht, tähtajaga 15. oktoober.



Aasta 2013 varakevadel sai tänu Hiiu Lehes ilmunud tillukesele kuulutusele, mis mulle täiesti juhuslikult silma jäi, osaletud nii kevadisel kui sügisesel võistlusel ning mõlemal korral üllatuslikult jõutud oma loominguga paremiku hulka. Küllap tänu varasematele õnnestumistele tekkis ka sel kevadel tahtmine uuesti kätt proovida. Saatsin mõned värskemad luuletused Luuleliidu žüriile teele ning üllatuslikult arvati mu looming taas paremiku hulka.




Luulevõistluse pidulik lõpetamine toimub 15.juunil Kirna mõisas, mis on kena vaimne koht ning pakub oma lillerohke mõisaaia ja looduskaunidusega igati külluslikku silmailu. Lisaks on mõis ise kui arhitektuurimälestis põnev ajalooline koht. Mõisahoone asub rohelusse uppunud vanade põlispuude varjus, Türi ja Paide vahel.
15ndaks juuniks peaks värske luulekogumik "Luulekevad 2014", mida ilmestavad lisaks luuleridadele ka autorite fotod, juba trükivalgust näinud olema ning kõigile soovijaile saadaval.
 Kirnas on müügil ka Luuleliidu kirjastatud raamatuid, muuhulgas ka värsiõpetuse õpik.



Piltidel: Hetki Kirna mõisas ja Türi pargis.







Muljeid Kärda sadama avamiselt

Kell tiksub laupäeva keskpäeva. Kuigi kalender näitab alles mai lõppu, täpsemalt siis 24ndat kuupäeva, kõrvetab päike halastamtu suvekuumusega. Uuele sadamahoonele lähenedes kostab kõrvu muusikat, melu ning valjuhääldist kõlab ergutav hääl, mis annab teada peatselt algavast suursündmusest – Kärdla sadama taasavamisest. 


Kiviplaadid kiirgavad soojust, valged jahid loksuvad hiiglaslike veelindudena kai ääres reas, muist neist kaunistatud värviliste lipukestega, osad pilkupüüdvate ornamentidega. Eemalt paistab laste mänguväljak, kus väikesed külalised endale kiigel hoogu annavad, avatud on kohvik, mille hämarasse sisemusse sattudes leian eest kurbliklõbusat viisi mängiva rännumehe-moega lauliku, uudistan fotonäitust ning jahtklubi, ekslen kukekommidekuhilate, päikese käes säravate murelitopsikute ja õhupallide vahel, tervitan tuttavaid ja vaatan võõraid.


Sadama territooriumil on õhku ning avarust on palju, samuti neid, kes uudistama tulnud – nii linnasaksu kui maainimesi, lapsi ja vanu, sekka ka mõni karvane neljajalgne, kes päikesesoojas rõõmsasti lustib ja enda liigikaaslastega moe pärast tutvust teeb. Kõlavad sõnavõtud ning kirikuõpetaja pühalik hääl õnnistab vastse merevärava pühakirjasõnadega sisse.






"See on mitte aasta tegu, vaid sajandi tegu," kiidab Hiiu vallavanem Georg Linkov ja tema hääles heliseb selgesti tuntav uhkusenoot.
Hea meel näib olevat kõigil – nii neil, kes oma rikkaliku käsitöötoodangu laudadele laiali laotanud ja ostjaid naeratades lähemale meelitavad, kui ka pitsiliste päevavarjudega ringi jalutavatel turistidel, kes mobiiltelefonidega pilte klõpsivad ja oma karvaseid sõpru jõudumööda ohjes hoida üritavad.








"Palju õnne!" hüüab mulle rinnas lehviva oranži lilleõiega möödajalutav Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna. Kuna hetkeks jään teda tummalt tunnistama ja mõttes aru pean, kas ta pidas silmas mu möödunudkuist sünnipäeva, lisab ta naeratades: "Sadama avamise puhul!"
Sedasama õnne meile kõigile - et sadamal hästi läheks ja meeleolukas päev kauaks meelde jääks. 












Suursündmus: Kärdla sadama pidulik avamine

Laupäeval, 24. mail toimus taasavatud Kärdla sadama esimese navigatsioonihooaja avamine.
Selleks päevaks oodati taasavatud sadamasse pea 100 merealust mitmest riigist. Sadamaala avati alates kell 11st, pidulik avamine toimus südapäeval. Üritusel esinesid Emmaste Puhkpilliorkester, folkloorirühm Dagö, külalisesineja Soomest, ansambel Regatt ja kell 21:00 algaval sadamasimmanil Villalaos mängis tantsuks ansambel Justament.


Kuni kella kuueni õhtupoolikul toimus käsitöö ja omatoodangu müük, sadamas töötasid sadamakunstnikud, visandades soovijaile sõbralikke šarže, varjualustes olid avatud mitmed töötoad (plastpaadi hooldus, ratastel purjeka meisterdamine jm), tutvustati purjelauasõitu, sai käia kaemas halulaeva ehitust või vaadata näitusi. Meresõiduhuvilistel oli võimalik ette võtta pooleteisttunnine sõit purjelaevaga Libava või kaljasega Hoppet. Samuti sõitis pizza- taksopaat Kärdla ja Roograhu sadama vahel.


Kärdla sadam rajati Kärdla kalevivabriku ehitamise (1830. aastal) järel tooraine ja toodangu parema transportimise jaoks. Sadam kuulus algselt Hiiu‐Kärdla kalevivabrikule ning oli 19. sajandil ainuke väliskaubandusõigusega sadam saarel. Sadam tegutses ajavahemikus1849‐1944, 20. sajandi algusest pandi käima reisiliin Kärdla-Tallinn, mis toimis teise maailmasõja alguseni. Sadama kesksemad ehitised olid 142 m pikkune sadamasild ja suured kivist sadamaaidad. Kärdla sadam hävis Teise maailmasõja lõpus, 1944. aastal.



Tegemist on vaieldamatult viimase kümnendi suurima ehitustööga Hiiumaal,“ lausus Nordecon AS-i esindaja Kärdla sadama ehitustöödel Kaspar Kaldjärv. „Kärdlas, kus polnud ajalooliste sündmuste tõttu ligi 70 aastat sadamat, on nüüdsest avatud hiidlaste jaoks äärmiselt oluline merevärav. See peaks andma tõuke Kärdla ja kogu Hiiumaa kui turismisihtkoha arengule ning kaudselt puudutab sadama valmimine positiivselt kõiki saare elanikke.“
Sadama ehitustöid alustati mullu augustis ning need pidid lepingujärgselt kestma detsembrini 2013. Hiiumaa Ettevõtjate Liidu poolt anti mõni aeg tagasi Kärdla linnavalitsusele üle tunnuskiri „Aasta tegu 2012" Kärdla sadama ehituse alustamise eest.


Paralleelselt sadama ehitusega tegeldakse ka sadama lähiümbruse ehk nn. Hiiumaa turunduskeskuse arendamisega. 2011. aasta detsembris valmis maa-ala detailplaneering Interreg projekt New Bridges: "Elukvaliteedi tugevdamine läbi parema linna ja maa koosmõju juhtimise" raames Hiiu maavalitsuse toel.
 
Allikad: hiiuelu.ee, hiiuvald.ee, kardla.ee






Teisipäev, 20. mai 2014

Ilmumas on novell "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt"

Ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris ilmus taas üks mu uusimaid novelle, pealkirjaga "Väsinud vihkamast," mida saab suurepärase võimalusena sedapuhku lugeda ajakirja veebilehelt täismahus, alajaotuse alt "Suhted". Lugemiseks klõpsa lingile: 
http://www.saladused.ee/-vsinud-vihkamast


Ära tasuks oodata ka ajakirja "Saatus&Saladused" juuninumber, milles ilmub mu järgmine novell "Naised on Veenuselt ja mehed Marsilt".
Tõsi ta on, et vastassugupooltena oleme erinevad, vahel isegi kosmiliste mõõtmeteni. Naine eelistab rääkida ja mees vaikida. Naine üle pea keevat kirge, mees hillitsetud viisakust. Naine tundeelu keerdkäike lahata, mees selle vältimiseks pigem asisesse ärimaailma sukelduda. Kas vastandid tõmbuvad magnetitena või on teineteisest lõpuni arusaamine midagi sellist, mida ei peaks üldse üritamagi? Kui suur on tõenäsus, et liiga erinevatel inimestel on võimalik eluterves suhtes püsida, liiatigi, kui kallim osutub otseseks ülemuseks?
Lugu ennast oli suht mõnus kirjutada ja see valmis sedapuhku ühe päevaga. Kaasasin teemasse linnainimese ajuti kaootilisusesse kalduva elustiili kirjeldusi, kuid poetasin samas vastandiks rohkesti maaelu igikestvat ja tasakaalustavat lummust, mis osutub teinekord kaduma kippuvale meelerahule parimaks palsamiks.
Värske lugu peatselt trükis!

Pilt pärit siit.


Esmaspäev, 5. mai 2014

Uudislugu Hiiu Lehes

Vahepeal koputas taas ajaleht "Hiiu Leht" mu uksele ja tundis huvi, kuidas mul läinud on ja trükkis värvilises nädalalõpunumbris ära mu lemmikpildi ning natuke muud juttu ka lisaks. Artiklit saab lugeda laupäevasest, 19nda aprilli lehest. 


Jah, ma kirjutan. Igakuiselt ikka veel neid novelle. Igaühes erinev lugu inimestest ja nende elusaatustest. Inimhinge kirest ja kannatustest. Sellest, mis kedagi kunagi puudutanud on.
Mõtlen, et küllap olen nende lugudega teel kusagile. Võib-olla novellikogumikuni, kuigi variant on ka üks lugu eraldi pikemaks romaaniks kirjutada. Suvepuhkus tiksub üha lähemale ning valikuvõimalusi, mida teha, on õnneks küllaga...

Seniks aga kaunist sooja kevade ootust!





Ilmunud on novell "Väsinud vihkamast"

Postitan tutvustuseks katkendi, mille leiab ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbrist, lk. 12-14. Täismahus loo leiad ajakirja kaante vahelt!


Põrnitsesin Milvi toa poikvel ust, mille tagant kostis vaikset meloodilist norinat ja teadsin, et ees ootab piinarikas nädalavahetus. Ilma kino, ilma sõpradeta, öökima ajava koirohuhaisu ja tapvalt igavate heietuste seltsis, mida suutsin vaid hambad ristis välja kannatada. Mälestused aegadest, mille vastu puudus mul igasugune huvi ja arusaam. Mulle oli alati meeldinud teadmine, et elan olevikus, mitte kusagil ammu olnus, kauges minevikus, millega mul polnud vähimatki seost ja millest heietamine ärritas mind.
Koorisin kartulid ära ja panin keema, tirisin kabelaua kohusetundlikult lagedale ning jäin ajaviiteks telefoni näppides ootama, et mu painaja end tagatoast lagedale veaks. Täpselt siis, kui päeva viimane punane kiir naabermaja plekk-katuse taha peitu libises, kääksatas toauks ning nähtavale ilmus Milvi.
Sina, latseke, siin,“ näis ta mu kohalolust üllatunud. „Kas sul siis sõprade seltsis täna tegemist polegi?“
Vaikisin ega osanud midagi vastata. Tõdemus, et ma ainult ema nõudmisel kodus passisin, ei kiirustanud üle mu huulte libisema.
Milvi ei paistnudki vastust ootavat. Ta komberdas vaevaliselt tugitoolini ja vajus roidunult istuma, nagu oleks läbi teinud väsitava matka. Mõõtsin silmadega Milvi triibulises kodukleidis kuivetut, kühmu vajunud kogu ja mõtlesin, mis oleks olnud siis, kui kõik olnuks teistmoodi. Päikeseküllased suved kusagil kaugel Eesti teises otsas. Tolmus kümblevad külavaheteed, palju metsmaasikaid, põnev vana puumaja, mille kägisevaid treppe pidi üles-alla joosta, kriimulised päevitunud naabrilapsed, kellega sõprust sõlmida ja luuremänge mängida… See oli osa lapsepõlvest, mida mul polnud kunagi olnud ja mille järgi ma seniajani polnud taibanud igatsedagi. Olin läbinisti linnalaps, kes kartis lehmi ja kõrge heina sees uitamist. Keegi, kelle suvedesse kuulus päikesekuumuses sulava asfaldi tõrvalehk, autode liiklusvoos laveerimine ja sukeldumine tänavail voolavasse värvilisse inimjõkke, mille keskel end turvaliselt ja mugavalt tunda.
Ma tean, et sa ei salli mind,“ ütles Milvi korraga. „Ega sinna saagi midagi parata. Pole olnud õnne sind tunda ja nüüd, mil oled juba suur, on mul tunne, et ei oskagi sinutaolise kena noore inimesega käituda.“
Mis te emaga riius olite?“
Ta pole sulle rääkinud?“
Raputasin pead.
Milvi muigas. „Nii tema moodi. Su ema ongi alati väga kinnine olnud ja oma mured enda teada hoidnud. Ma ei teadnud kunagi, mida ta sisimas mõtles või tundis. Aga kui ta pole rääkinud, ega siis minagi taha seda teemat puudutada. Meid on tehtud erinevast puust ja mis möödanik, las sel parem minna.“
Nihutasin kabelaua püüdlikult lähemale, aga Milvi ainult muigas ja lõi käega. „Jäta see. Ei tunne mina selle vastu suuremat huvi kui sina. Kõigest su ema püüe mu päevi sisustada. Aga kas tead, vanainimesel pole ilmaski igav. Elu on olnud pikk ja mõtteainet palju.“
Ootasin, ise sisimas kaitsekrambis, et Milvi tuleks jälle lagedale mõne uudishimuliku isikliku küsimusega, millele mul polnud vähimatki tahtmist vastata. Ent ta lausus sootuks muud.
Ma ju tean, kullake, et olen teil kõigest tülinaks ees. Ei oska siin peenes linnakorteris istuda ega astuda, kõik on võõras ja harjumatu. Aga tea, et mu siia kolimine polnud minu, vaid sinu ema otsus. Tema korraldas kõik ega leidnud mahti küsidagi, mida mina asjast arvan.“
Ta tõi su vastu tahtmist siia?“ imestasin, aga samas tundsin otsekohe ära ema käitumismustri. Just nõnda tavatseski mu ema enamasti talitada – enda äranägemise järgi ja teiste arvamusega arvestamata.
 Milvi laiutas allaandvalt käsi. „Mis mul vastu hakata? Oma kodu on igaühele armas, aga jaksu jääb iga päevaga üha vähemaks. Ei jõua enam poodi leiva ega keldrisse moosipurgi järele.“
Ülejäänud õhtu Milvi aina rääkis ning mina kuulasin, tundmata korraga vähimatki kärsitust ja tülpimust. Kuulsin aegadest, millest olin senini lugenud ainult ajalooõpikutest ning räägitu mõjus igava õpikulektüüri kõrval kirjeldamatult elava, värvilise ning haaravana. Mu vastas istuv kõhetu vana nainegi tundus ühtäkki pigem köitva vestluspartneri kui tüütu majalisena. Kellenagi, kellest ma märksa rohkem teada oleks tahtnud, kui seni teadsin. Kellenagi, kelle küpsetatud pannkooke oleksin soovinud pühapäevahommikuti maitsta, kellele pilte joonistada ja kelle kapis kommide kallal krõbistada.
Oh, pagan!“ meenus mulle korraga midagi. Hüppasin ehmunult püsti ja kiirustasin köögi poole.
Mis lahti?“
Kartulid!“
Niipea, kui köögiust paotasin, ähvardas paks sinine suits mu jalust niita. Rebisin akna lahti ja lennutasin potil kaane pealt. Vesi oli ära keenud ning kartulid mustadeks krimpsus ploomideks kõrbenud.
Milvi ainult naeris, tedretäpid pruunijumelises näos säramas, ning soovitas pitsat tellida.
Sulle tõesti sobiks?“ üllatusin ja tundsin samal ajal kohmetust oma kehvade perenaiseoskuste pärast.
Noo, ega ma nüüd nii muldvana ka pole, et tänapäeva noorte toit süüa ei sünni.“
Kena kuulda,“ laususin kergendusega. „Ma lippan siis poodi.“
 Sõime otse karbist ja igasuguse tseremoonitsemiseta, jõime peale mullivett, naersime ning mu äsjaleitud vanaema hakkas mulle üha enam meeldima.
Milline oli elu sinu lapsepõlves? Milliseid mänge lapsena mängida armastasid? Kus koolis käisid? Kuidas oma vanematega läbi said?“ Nüüd olin mina see, kelle küsimustelaviinil ei näinud lõppu tulevat ning Milvi vastas kõigele pikalt-laialt ning hea meelega.
Võta,“ ütles Milvi õhtu lõpus ja pistis mulle pihku pisikese hõbedase prossi, mille sees sätendas suur sinine kivi. „Midagi mälestuseks. Rikas pole ma kunagi olnud, kuid tänu taevaisale pole ka millestki puudust olnud. Ehk tuleb seda vaadates meelde, et sul oli teinegi vanaema.“