laupäev, 25. november 2017

Alpikann, talvise aja värske ilu



Õrnaõieline alpikann toob advendiaega helgeid toone, mida on praegusel hämarajal ilmselgelt igaühele hädasti tarvis. Igal talvel tekib minus veider tahtmine osta kogu õiterohkuse seast, mida kohalik lillepood pakub, koju just nimelt alpikann. Seekord valisin välja seesuguse lopsaka käharpäise isendi. Alpikann pole minu jaoks lihtsalt juhuslik poest kaasa haaratud õiepuhmas laual. Oma karge selge ja heleda iluga pakub taim omal moel suurt meelelist lepitust tõdemusele, et suvi on tõepoolest läbi saanud ja kõik halastamatult raagus, pime ning porine. Suvelilled sätivad end talveunele ning esimest lumikellukest annab veel kaua oodata.
Eks rõõmustagem siis endidki, igaüks sel moel, kuidas oskab.















Kingin teisegi jõulunäidendi "Nõiutud metsa saladus" - lavastamiseks koolides või lasteaedades



Kingin teile teisegi jõulunäidendi käsikirja, mis on ülesehituselt ehk pisut lihtsam. Sedapuhku on tegu päkapikulooga, mis sobib hästi lavastamiseks lasteaedades või ja koolide nooremates vanuserühmades. Seegi näidend sai omal ajal korduvalt maha mängitud Hiiu Valla Lasteaia (toonase Kärdla Lasteaia) jõulupidudel, leides sooja vastuvõtu. Seega on teil minult jõulukingitusena lausa valikuvõimalus - kas "Kõige toredam jõulukingitus" või käesolev lugu. Tean omast käest, kui raske on õpetajatel leida ürituste tarbeks sobivat kirjandust, millele toetuda, ja kuna mul on võimalus aidata, siis miks ka mitte. Kõnealuste näidendite kirjastamiseks ja reaalselt raamatuna välja andmiseks pole mul hetkel nagunii tahtmist ega aega, seega on tore, kui mu lood kusagil veel laiemat kasutust leiavad. Kena, kui mainiksite esitamisel ära minu kui loo autori, aga ülejäänu pole tõepoolest tänu väärt. Tagasiside on loomulikult teretulnud. Hiiumaa lastele vähemasti meeldis.



Nõiutud metsa saladus
Näidendi käsikiri

Kiiri Saar


Sel aastal saabusid jõulud Jõulurahu orgu sootuks isemoodi. Kõigepealt hakkas juba oktoobri keskpaigas sadama üpris imelikku lund, mis krõbises taldade all, meenutas natuke makarone ega sulanud peole pudenedeski ära. Detsembri algul kadus veider lumi sootuks ja paari päeva pärast hakkas külmunud maapinnale langema mingit nätsket ollust, mis meenutas veel vähem lund. See kattis kõik päkapikumaa teed ja rajad ning rookida oli seda erakordselt raske ning tülikas.
 „Küll on alles lugu,“ porises päkapikk Hoolas ja pühkis näolt higi. „Niiviisi ei saa me lund jaanipäevakski lükatud, jõuluvana ei pääse liikvele ja lapsed saavad oma kingid alles suvevaheajal kätte.“
Ihhii, jaanipäevakingiks kelk või suusad, küll on naljakas!“ itsitas päkapikk Abivalmis.
Aga päkapikk Tarkuril polnud naljatuju. Ta uuris tähelepanelikult taevast ja vangutas pead.  „See pole mingi lumi, vaid hoopis vanad ajalehed,“ lausus ta mornil häälel.
Vanad ajalehed? Ennekuulmatu!“ hüüatas päkapikupere nagu ühest suust. „Nõnda mattub meie ilus maakond varsti täielikult vana paberipahna alla! Kus selle häbi ots!“
Nätskeid tükikesi aina langes ja päkapikud pugesid pahastena tuppa peitu.
Järgmisel päeval tabas Jõulurahu orgu uus viperus. Kõigi päkapikkude talvesaapad olid kadunud. Mehikesed sibasid nõutuina tubades ringi, sest paljajalu nad õue ei pääsenud.
See tähendab vaid üht,“ lausus Tarkur ja otsis raske ohke saatel oma vanad kummikud välja. Need olid katkised ega pidanud kuigi hästi sooja. „Jõulupaharet on üles ärganud ja tembutab jälle.“
Jõulupaharet!“ ehmusid päkapikud. „Kas tõesti? Mis nüüd küll saab?“
Tegu oli väga halva uudisega.
Viimati juhtus see saja aasta eest,“ ohkas Tarkur. „Siis peitis ta jõuluvana saani ära, kihutas põhjapõdrad teise maakonda, võttis jõuluvanalt võluvõime ja lapsed jäid kingitustest ilma.“
Selliseid jõule ei tohi enam kunagi tulla!“ Päkapikurahvas muutus morniks. „Maksku mis maksab, me peame Jõulupahareti üles otsima ja kahjutuks tegema.“
Kes seda küll julgeks?“ ohkas päkapikk Lahke. „Jõulupaharet pesitseb Nõiutud metsas. Sinna ei julge keegi minna!“
Nõiutud mets asus Jõulurahu oru teises servas ja aastasadade vältel polnud ainuski hing söandanud kardetud paigale ligineda. Räägiti, et kes sinna metsa läks, sellega juhtus igasugu hirmsaid asju ja mõnikord ei tulnudki eksleja enam tagasi.
Peame mõne julge lapse appi võtma,“ otsustas päkapikk Tarkur. „Meil endal paharetist jõud üle ei käi.“
Hea plaan, aga kust sellist last leida?“ mõtiskles Hoolas.
Ma lähen ja otsin, ehk on mul õnne,“ otsustas päkapikk Vaprake. Ta võttis kaasa kotitäie meelehead ja lendas tuuletiivul inimeste maailma.
Meil on Jõulupahareti püüdmisel abi vaja,“ sosistas päkapikk Vaprake Tõnisele, kui oli ta sussi mandariine ja šokolaadikomme täis kuhjanud. „Üksi me temaga toime ei tule, aga sina saaksid temaga kindlasti hakkama.“
Tõnis oli suur heledapäine poiss, kes armastas väga maiustusi. Lisaks meeldis talle arvutimänge mängida. Tal oli neid terve tuba täis ja mängud võtsid kogu poisi vaba aja. Tõnisel oli päkapiku toodu üle kangesti hea meel, aga arvutimäng tõmbas teda nagu magnetiga enda poole.
Aitaksin sind hea meelega, aga ma praegu tõesti ei saa,“ vabandas Tõnis. „Mul on nii põnev mäng pooleli. Äkki palud kedagi teist?“
Vaprake kehitas allaandvalt õlgu, vupsas aknalaualt õue ja hakkas uue abimehe järgi ringi vaatama. Natukese aja pärast silmaski ta ühes kõrges tornmajas, heleroosade kardinate taga nägusat lastetuba, kus mängis ilusate punaste juustega Karoliina.
Karoliina, kas sina aitaksid päkapikumaa rahvast?“ küsis Vaprake lootusrikkalt ja poetas tüdruku sussi sisse sädeleva käevõru.
Kingitust nähes lõid Karoliina silmad heameelest särama. „Oi, kui ilus! Sellist mul veel ei olnudki!“
Ta libistas käevõru randmele ja jäi end suurest peeglist imetlema.
Jõulumaal möllab paharet ja segab päkapikurahva tööd,“ jätkas Vaprake. „Kas tuleksid appi? Muidu võib juhtuda, et sel aastal tuleb jõuluüllatuste asemel hoopis paksu pahandust.“
Aga Karoliina vaatas päkapikule kaastundva näoga otsa. „Kas sa tead, kui raske on ilus olla? Kahjuks ei saa ma ringi hulkuda ja oma riideid mustaks teha.“
Löödult pöördus Vaprake minekule.
Järgmisena proovis ta õnne Marekiga. Marek oli igati tore poiss, kes õppis hästi ja kuulas vanemate sõna, aga talle meeldisid väga asjad. Sünnipäevaks oli ta harjunud saama suurt hulka kingitusi ja nüüdki ootas poiss pikisilmi, et jõulutaat ta üllatustega üle külvaks. Silmanud aknalaual tillukest päkapikku, otsustas ta otsekohe juhust kasutada ja tellimus sisse anda.
Kuule, sina,“ alustas ta, laskmata Vaprakesel suudki avada. „Ütle jõuluvanale edasi, et ma tahan kindlasti uut ratast, mereröövli-legomängu, seda helesinist firmajopet kaubamaja lasteosakonnast, suurt loomaraamatut, hulga mudelautosid ja vinget telefoni!“ Poiss mõõtis päkapikku pika pilguga. „Mida sa mulle praegu tõid?“
Vaprake tõi pooleldi häbenedes taskupõhjast lagedale ilusa puslemängu.
Marek heitis sellele üheainsa huvitu pilgu, viskas kingituse riiulisse ja jätkas: „Peaaegu oleksin unustanud! Tahvelarvutit tahan ma ka!“
Vaatan, mis teha annab,“ kostis Vaprake kahetsevalt, sest taipas, et siin polnud mõtet rohkem aega viita.
Ta käis veel paljude laste akende taga, aga igaühel oli tegemist ning keegi ei tundnud huvi päkapikkude aitamise vastu. Löödult pidi Vaprake kõikjalt taanduma.
Kui ma kedagi appi ei leia, et Jõulupaharetti taltsutada, korraldab ta õige pea sellise mürgli, et kõigil jääb jõuludest suhu väga mõru maik,“ nukrutses Vaprake endamisi. Ta oli otsimisest juba päris väsinud.
Viimast õnne proovile pannes otsustas ta külastada Õnneõiet. Õnneõie pere elas päris linna servas, vana puumaja ülemisel korrusel tillukeses korteris. Nende pere oli vaene, tüdrukul oli vähe mänguasju ja maiustusigi sai ta haruharva.
Küllap tahab temagi kõike, millest puudus,“ mõtles Vaprake ja sobras meeleheitlikult taskutes. Lastele kinkide jagamisest oli tal alles jäänud vaid üksainus piparkook. Päkapikk puges märkamatult tuppa ja vaatas tükk aega vaikides, kuidas Õnneõie joonistas. Sellest tõotas tulla ilus pilt.
Tere, Õnneõie,“ ütles Vaprake viimaks vaikselt ja poetas piparkoogi Õnneõie sussi sisse.
Oi, milline tore päkapikk!“ rõõmustas Õnneõie ja lükkas värvipliiatsid eemale. „Kas sa oled tõesti päriselt olemas?“
Muidugi,“ naeratas Vaprake, kes ei tundnud end hetkel kuigi vaprana. Rohked lüüasaamised olid ta enesekindlust tublisti kõigutanud.
Õnneõiel oli piparkoogi üle väga hea meel. Ta imetles seda kaua ja otsustas siis: „Ma jätan maiustuse oma vennakesele, sest temagi armastab magusat.“ Tüdruk pani piparkoogi jõuluehetes hiilgava väikese kuusekese alla, mis toanurgas pilkupüüdvalt säras. Vaprake märkas, et Õnneõie tuba on kenasti korras. Kuigi sisustus oli lihtne ja luksuseta, valitses kõikjal laitmatu puhtus ning iga asi oli omal kohal.
Tubli tüdruk see Õnneõie,“ mõtles Vaprake. „Kahju, et mul talle midagi etemat meeleheaks ei jätkunud.“
Viimaks söandas Vaprake oma murega lagedale tulla. Ta rääkis suurest segadusest ja murest Jõulupahareti pärast.
Muidugi ma aitan sind!“ oli Õnneõie otsekohe nõus. „Oota ainult natuke, ma panen midagi soojemat selga. Jõulumaal on kindlasti külm!“
Vaprake naeratas. „Seda muidugi, aga tee ruttu, meil on väga vähe aega.“
Õnneõie toppis end kiiresti riidesse ja koos asutigi teele. Päkapiku võlujõud kandis neid kärekülma tuule vilinal üle lumiste väljade, laugete orgude, üle tuledesäras linnade ja paksude metsade, kuni lõpuks jõuti Jõulurahu orgu. See kõik võttis aega ainult silmapilgu.
Valitses Jõulurahu orus alles segadus! Aiapostid hirnusid nagu hobused, kuused tegid kukerpalli, jõulukingituste laos möllas kiuslik iil, mis rebis kingituste ümbert pakkepaberit lahti ja toast kostis halvaendelist norskamist.
Kas teil magab siin karu talveund?“ uuris Õnneõie.
Oh ei,“ ohkas Vaprake. „Palju halvem uudis. Jõulupaharett on jõuluvana talveunne nõidunud. See on korra varemgi juhtunud ja siis ei ärganud taat enne, kui lihavõtted käes.“
Paha lugu.“ Õnneõie vaatas ringi. Kuigi päkapikumaa näis pisut imelik ja segadust oli palju, meeldis talle siin sellegipoolest.
Koos kiikasid nad tuppa. Sealgi valitses suur korralagedus.
Jõulurahust pole sel aastal juttugi!“ torises päkapikk Abivalmis ja jooksis omapäi mööda elamist tantsivale kingikotile järele. Kott vupsas laua alla peitu ja irvitas kiusliku häälega.
Kõik puha Jõulupahareti kätetöö,“ selgitas Vaprake Õnneõiele. „Ta tunneb rõõmu päkapikkude kiusamisest!“
Väga alatu,“ arvas Õnneõie. „Mina mõtlesin ikka, et päkapikkudel on tore elu. Muudkui tee kingitusi ja valmista inimestele rõõmu.“
Kõik oligi hästi seni, kui Jõulupaharet üles ärkas.“
Aga kuidas mina teid aidata saan?“ tahtis Õnneõie teada. „Ma oskan ainult joonistada ja tean peast mõnda jõulusalmi, aga sellest vist ei piisa.“
Sellest ei piisa tõesti!“ itsitas Hoolas ja astus lähemale. „Kui sa just nii hirmsat pilti ei joonista, et paharet seda vaadates ära ehmatab ja minema jookseb.“
Märganud külalist, jätsid päkapikud askeldamise pooleli ja tulid külalist uudistama.
Sina oledki siis see julge tüdruk, kes meile appi tuli?“ imestasid nad.
Ma ei tea, kui julge ma just olen, aga aidata tahan ma küll,“ kinnitas Õnneõie. „Oleks ju väga kahju, kui jõulud jääksid tulemata.“
Jõulupahareti püüdmine pole lihtne,“ teatas Tarkur ja silus mõtlikul moel oma pikka valget habet. „Sa pead minema Nõiutud metsa, pahareti üles leidma ja puu otsast alla raputama. Maa peal on ta abitu nagu kassipoeg ja kaotab oma võluväe. Siis saab ta hõlpsasti kinni püüda. Kui oled ta Nõiutud metsast välja vedanud, tuleme sulle appi, paneme pahareti luku taha ja sunnime teda jõulurahu tagasi andma.“
Mähi Jõulupaharet võrgu sisse, et ta putku ei pääseks,“ õpetas Hoolas ja ulatas Õnneõiele suure kalavõrgu.
Õnneõie võttis pakutu vastu ja teatas: „Ma asun otsekohe teele!“
Vapper tüdruk!“ ütles Lahke ja pühkis silmanurgast pisara.
Ärge muretsege, siin pole midagi keerulist!“ rahustas Õnneõie päkapikke.
Päkapikud vahetasid pilke. „Sa pead teadma, et Nõiutud mets pole mingi tavaline mets,“ manitses Tarkur.  Iga puu elab ja hakkab sissetungijat otsekohe kiusama. Nad ei võta sind nagu külalist, vaid kui vaenlast. On ainult üks relv selle vastu.“
Milline?“
Headus,“ sosistas Abivalmis.
Headus?“ imestas Õnneõie.
Jah,“ kinnitas Hoolas. „Headus on kõige võimsam relv. See võidab lõpuks alati kurja väe.“
Ma püüan siis olla piisavalt hea,“ lubas Õnneõie. „Mu vanaema ütleb ikka, et olen hea laps. Kas sellest ka abi on, eks siis paistab.“ Ta sidus salli kindlamini kaela, viskas võrgu üle õla ja asus teele.
Me saadame sind,“ hüüdsid Vaprake ja Lahke. Nad vudisid Õnneõie kõrval, hoidsid laternat kõrgel ja näitasid teed, et tüdrukul oleks raskel teekonnal pisut seltsim.
Tuul puhus üha tugevamini ja edasi liikuda polnud isegi võlujõul kuigi kerge. Jalad kaevusid sügavale lumme ja peagi hakkas väga külm. Kuid Õnneõie oli vapper ega kaevelnud kordagi. Viimaks hakkaski paistma sünge tume metsapiir, kust algas Nõiutud mets.
Edasi ei julge me tulla,“ tunnistas Lahke. Päkapikud peatusid ja andisid laterna Õnneõie kätte. „Kogu Jõulurahu oru rahvas hoiab sulle pöialt. Sul on täita väga tähtis ülesanne – anda maailmale tagasi jõulurahu ja jõulurõõm.“
Et sul oleks jaksu raskustes kindlaks jääda, ütle oma kõige suurem soov,“ jätkas Vaprake. „Ükskõik milline, meil pole millestki kahju. Kui saad paharetiga hakkama, täitub see otsekohe.“
Õnneõie jäi mõttesse. „Kas tõesti suudaksite võluda mulle koduks näiteks uhke lossi?“
Muidugi,“ kinnitasid päkapikud.
Kinkida ümbermaailmareisi?“
Tühiasi!“
Isale uue auto ja emale palju ehteid?“
Käkitegu.“
Õnneõie mõtles veel natuke. „Kas teate, mis,“ väitis ta viimaks. „Kuigi meie perel pole midagi ülearu, oleme ikkagi õnnelikud ja armastame üksteist väga. Õnn ei peitu ju asjades. Mul hakkaks suures lossis kindlasti igav, isale meeldib ta vana auto ja mu ema ei armasta end eriti ehtida. Aga üks mure on mul küll.“
Milline?“ uurisid päkapikud ühest suust.
Mu vanaema köhib juba ammu ja ma kardan, et ta on väga haige. Kui teie võluvägi saaks ta terveks teha, oleks see meie perele kõige toredam jõulukink!“
Sellega saame hakkama!“ kinnitas Vaprake. „Ole mureta, päkapikk oskab lubadust pidada!“
Õnneõie kallistas oma kaaslasi ja astus julgesti edasi, kuni pime mets ta neelas.
Ühtäkki muutus edasi liikumine väga vaevaliseks ja imelikuks. Puud põikasid ta teelt kõrvale, itsitasid, näpistasid ja kiskusid teda juustest. Pimedas metsas üksipäini ekselda oli päris hirmus.
Ma ei tohi karta!“ kinnitas tüdruk endale. „Liiga palju on kaalul!“ Ta surus mütsi kindlamini pähe ja lisas sammu. Lõpuks nägi ta ühe jämeda haralise puu otsas istumas musta karvast tompu, kes end kratsis ja laialt haigutas. Paistis, et tal on väga igav.
Tere, Jõulupaharet,“ ütles Õnneõie viisakalt.
Jõulupaharet näis väga imestunud, et keegi teda kõnetada julges. Ta pilgutas oma tillukesi silmi ja urises: „Mis sina siin teed, rumal tüdruk? Kas sa ei tea, et Nõiutud metsa ei tohi tulla? Siin võib juhtuda igasugu õnnetusi, eriti sinusuguste tirtsudega.“
„Tean küll,“ kinnitas Õnneõie, kuid ei liikunud paigast.
 „Hakka aga astuma, enne kui mõni puu sul tagumiku kuumaks kütab!“
Õnneõie aga vaatas oma võrku ja arutles endamisi: „Kuidas ma ta küll alla raputan? Puu on nii jäme, et ma ei jaksa seda liigutadagi. Pealegi ütleb mu ema alati, et kurjale ei tohi kurjaga tasuda. Kui paharet alla kukub, saab ta ju haiget. Parem proovin hoopis heaga.“
Jõulupaharet haigutas uuesti ja kõõritas tüdrukut vaatama: „Sina ikka siin! Asja ka oli või?“
Ikka. Ma tulin paluma, et sa päkapikud rahule jätaks. Nad ei saa sinu pärast jõuluettevalmistusi teha.“
Või minu pärast!“ irvitas Jõulupaharet. „Mida nad veel minu kohta rääkisid? Et ma olen kole, paha ja vastik ning mind tuleb luku taha panna, mis?“
Õnneõie silmitses paharetti ja taipas korraga midagi. „Sa pole tegelikult üldse kuri, eks?“
Olen küll!“ kinnitas paharett tähtsalt. „Ma olen kõige kurjem ja karvasem. Isegi jõuluvana väriseb mu ees. Vägev, eks?“
Selles pole midagi vägevat. Tore on hoopis kõigiga hästi läbi saada.“ Õnneõie käis ümber puu ja vaatas paharetti. See haigutas jälle.
 „Sul on lihtsalt igav,“ mõistis tüdruk. „Miks? Jõulud pole ju igavuse, vaid rõõmu aeg.“
Noh, kui lõbus ikka olla saab, kui kõik mind kardavad,“ laiutas Jõulupaharett käsi. „Peab ju ometi mõne rumaluse välja mõtlema, et natukenegi meelt lahutada.“
Sinu naljade pärast jäävad lapsed kingitustest ilma.“
Jaa-jaa,“ urises Jõulupaharet ning tõmbas ninaga. „Jõulud on tobedad. Kõik ainult ootavad kingiks igasugu pahna, mida neil on niigi liiga palju. Jõulutunde on nad aga ammuilma kuhugi kaubamajja maha unustanud. Sina oled ka selline, eks?“
Milline?“
Niisugune laps, kes jonnib poes ja viskab end põrandale pikali, kui ei saa, mida tahab.“
Õnneõie raputas pead. „Mu ainus soov on see, et minu vanaema terveks saaks.“
Häh,“ tegi paharet, kiigutas end natuke oksal ja potsatas siis puu otsast alla.
Õnneõie seiras teda suuril silmil.
Nüüd on küll väga lihtne paharetiga hakkama!“ käis tal mõte läbi pea. „Tal pole ju maa peal võluväge! Aga kas ma julgen talle võrgu peale visata?“
Kuid ühtäkki hakkas tüdrukul Jõulupaharetist hale. „Oled sina üldse kunagi mõne jõulukingi saanud?“ uuris ta elukalt.
Jõulupaharet vaatas maha ja kraapis varbaga lund. „Ei,“ tunnistas ta nukral häälel. „Kes minusugusele ikka kingitust teeks?“
Õnneõie naeratas ja haaras paharetil käpast kinni. „Tule. Kindlasti on päkapikkudel sullegi mõni tore üllatus varuks. Ainult lõpeta oma tembutamine ära. Jõuluvana tuleb otsekohe üles äratada, et ta saaks end lastele küllaminekuks korda seada.“
Pähh, see on tühiasi,“ kinnitas Jõulupaharet, nipsutas korraks sõrmi ja teatas: „Kombes.“
Muud rumalused ka,“ nõudis Õnneõie.
Jõulupaharet kortsutas kulmu. „Ei taha! Nii on kole igav ja tavaline.“
Pigem lapsik. Lase nüüd ajalehetükkide asemel ilusal valgel jõululumel sadada.“
Raske ohke saatel jäi paharett nõusse. Ta nipsutas veel korra sõrmi ja otsekohe muutus metsas pisut valgemaks. Nad asusid Nõiutud metsast välja rühkima, taevast aga hakkas sadama pakse valgeid räitsakaid, mis katsid kiiresti kogu maapinna koheva lumekihiga. Puud üritasid Õnneõiet uuesti kõditada ja sakutada, kuid paharet tegi neile „kõss!“ ja puud tõmbasid oma kiuslikud oksad kuulekalt tagasi.
Enne Jõulurahu oru piiri jäi paharet kõheldes seisma. „Ma vist ei tule siiski edasi.“
Miks?“
Ma olen väga kole ega meeldi kellelegi.“
Seda ma küll ei usu. Mu ema ütleb alati, et ennast peab armastama just sellisena, nagu oled.
Mulle tundud sa kõigest väga üksildane. Aga selle vastu leiame abi. Küll näed, peagi saad sa hulga uusi toredaid tuttavaid!“
Vastumeelselt lasi Jõulupaharet end edasi talutada. „Karvane ja hirmuäratav olen ma ikkagi,“ jonnis ta. „Ja praegu ma isegi ei tea, on see hea või halb!“
Ära jorise,“ naeris Õnneõie. Talle hakkas paharet päris meeldima.
Nähes Õnneõiet koos Jõulupaharetiga Jõulurahu orgu naasmas, polnud päkapikkude imestusel otsa ega äärt.
Juba tagasi! Tubli tüdruk!“ kiitsid nad kooris, patsutasid Õnneõiet tunnustavalt seljale ja uudistasid areldi uustulnukat, kes oli kohmetult aia äärde seisma jäänud.
Ta ei söönudki sind ära?“ sosistas Vaprake.
Isegi ei hammustanud?“ uuris Abivalmis.
Mitte natukestki ei näksanud?“ üllatus Lahke.
Ah, olge nüüd,“ naeris Õnneõie. „Ta pole üldse paha. Pahandust tegi ta lihtsalt igavusest. Kui teil on talle tegevust pakkuda, siis pole tal ka põhjust rumalusi korda saata.“
Tööd on meil kuhjaga!“ kinnitas Tarkur. „Jõuluvana ärkas just. Nüüd tuleb ta kähku teele saata, et ta õigeks ajaks laste juurde jõuaks.“
Nõnda asuski Jõuluoru rahvas kibekiiresti tegevusse, Jõulupaharet nende seas. Kingitused olid  jõuluvanal aga sedapuhku sootuks erilised. Kauniste pakendite sees jagas ta inimestele asjade asemel hoopis tundeid: jõulurahu, rõõmu, headust, sõprust, meelerahu, julgust, lahkust, armastust ja õnne.
Taskud päkapikkude kingitud piparkooke täis, läks ka Õnneõie tagasi koju. Seal ootasid teda ema, isa, väike vennake ning vanaema, kes oli piinavast haigusest tänu päkapikkude võluväele imekiiresti tervenenud. Märganud laia kohevat lumesadu, jätsid paljud lapsed, sealhulgas ka Tõnis, Karoliina ja Marek oma mängud ja tegevused pooleli, et joosta aknale imetabast vaatepilti imetlema.
Tänavu tulevad küll erilised jõulud, nii palju lund,“ rõõmustasid inimesed, jätsid oma igapäevamured ja -toimetused sinnapaika ning tõttasid üksteisele jõulurahu ja imelist pühadeaega soovima.
Jõulupaharett jäigi päkapikkude juurde elama, sest tubli paar töökäsi kulus päkapikuperre hädasti ära. Nõiutud mets aga, mis oli seni olnud pime ja sünge paik, puhkes rikkalikult õide, kasvatas rohkesti kõikvõimalikke maitsvaid puuvilju ning neid jagus kingiks terve maailma lastele.


Pilt: S.Naagen, internet




Pakun lasteaedadele ja koolidele lavastamiseks näidendi käsikirja "Kõige toredam jõulukingitus"


Teen lasteaedadele ja koolide noorematele vanuserühmadele varase jõulukingituse ja pakun täitsa priipärast lavastamiseks enda kirjutatud näidendi käsikirja, mis sai omal ajal mitmeid kordi maha mängitud Hiiu Valla Lasteaia jõulupidudel. Esitamisel võiksite ära märkida minu kui autori nime aga ülejäänu... pole tänu väärt. 



Kõige toredam jõulukingitus

Kiiri Saar


Suve hakul said jänes ja karu sõpradeks. Ega jänes seda täpselt isegi teadnud, kuidas see juhtus, aga ühel päeval sattusid nad metsas kokku, jäid pisut pikemalt juttu ajama ja olid sellest ajast peale lahutamatud.
„Nüüd ei tarvitse ma enam kedagi karta!“ mõtles jänes õnnelikuna. „Mul on nii suur ja tugev sõber. Metsas on koos temaga julge jalutada. Ma ei pea enam kunagi üksildust tundma.“
Mida karu omakorda jäneses leidis, seda jänes ei teadnud.
„Võib-olla meeldib talle mu kohev kasukas,“ oletas kikk-kõrv. „Talvel muutub mu karvkate ilusaks valgeks nagu lumi. Siis on see tõesti päris ilus.“
Tegelikult aga meeldis karule jänese tasane ja sõbralik loomus. Nõnda olid nad üksteise seltsi üle rõõmsad ja koos kulus aeg kiiresti. Iga päev kõndisid nad mööda päikeselisi metsaradu, jahedaid ojaääri, uitasid allika äärde ja vaatasid, kuidas suvest sai aegamööda sügis.
Ühel päeval muutus jänes nukraks. Mets oli juba päris sügisene ja nägi kõle välja. Päike polnud paistnud enam pikka aega ja puhus külm tuul.
„Kui me võiks alati sõpradeks jääda!“ ohkas jänes raskelt ja puges karu sooja kasuka vastu tuulevarju.
„Miks ei või?“ mõmises karu.
„Ikka on nii, et kõik hea kestab üürikest aega. Näed, suvigi on juba ammu möödas ja suur sügis käes. Kaugel see talvgi oma lumetormidega enam on.“
Mida jänes sellega öelda tahtis, seda karu ei mõistnud. Ta oli vahel üldse pika taipamisega. Sellegipoolest oli mõmmik kõigega rahul. Ta ampsas maast pohlavarre, sõi marjad ära ja pakkus sõbrale rohelisi lehekesi.
Jänes näris pohlalehte ja jäi mõttesse. Karu kasuka vastas oli meeldiv soe olla ja sõbra seltsis muutus tuju pikapeale jälle heaks.
„Ei tasu vist üleliia muretseda,“ leidis ta. „Tulgu pealegi talv, eks siis paistab, mis saab.“

Ühel hommikul lendles karu ninale valge lumehelves. Mõmmik jäi seda huviga tunnistama.
Helves oli õrn ja õhuline ning sulas kiiresti. Peagi lendas maapinnale teine samasugune, siis kolmas ja varsti oli terve õhk lumehelbeid täis.
„Ongi talv käes,“ nentis jänes.
„Nii see on,“ nõustus karu. Pakane ei teinud talle midagi. Samuti ei saanud ta endiselt aru, miks see sõbral tuju ära viib. Nõnda oli alati olnud, et suvele järgnes sügis ja sügisest sai talv. Kurbuseks polnud tema arvates mingit põhjust.
„See tähendab seda, et varsti lähed sa talveunne, armas sõber,“ jätkas jänes.
„Tõsi,“ nõustus karu. „Karud magavad talvel ja meil on pikk ning rahulik uni. Peaksid ka proovima, see kosutab hästi.“
Mõte talveunest oli jänesele vastumeelt. „Ei taha. Ma ei kujutaks ettegi, et peaksin nii kaua põõnama. Kas niiviisi igav ei ole?“
„Sugugi mitte. Mõnikord näen unes isegi mett ja mesilasi,“ mõmises karu ja tema ümar nägu tõmbus meenutuse peale naerukile. „Tõtt-öelda olen ma juba praegu pisut unine.“
„Kahju,“ ohkas jänes. „Kas ma pean tõesti terve pika talve üksi veetma? Kellega ma siis juttu ajan ja kes mulle oma suure kerega külma eest tuulevarju pakub, kui sind ei ole?“ Ta hääl hakkas pelgalt selle mõtte juures pisut värisema. „Kes mu lugusid kuulab ja mulle omi jutustab?“
„Ma olen ju olemas,“ vaidles karu leebelt vastu. „Lihtsalt ma magan.“
Jänese meelest polnud see kaugeltki üks ja seesama.
„Ära muretse, talv saab kiiresti läbi ja varsti on jälle kevad,“ lohutas karu. „Meenuta meie suviseid retki ja aeg läheb ruttu.“
Kuid jänes polnud sama meelt. „Talv on nii pikk, et mõnikord on mul olnud tunne, et see ei saa kunagi otsa. Pikad pimedad õhtud üksipäini.“ Ta võdistas kõrvu ja tundis end juba praegu natuke üksildasena.
„Mõtle siis sellele, mida me tegema hakkame, kui jälle kevad kätte jõuab,“ pani karu ette. „Kui üles ärkan, võime minna näiteks allikat vaatama, sulle on seal alati meeldinud.“
„On jah,“ kostis jänes äraolevalt. Talle meenus allikavee suvine sädelus ja vee lustlik vulin, kuid nüüd oli tema lemmik-koht mudane ja leheprügi täis. Pole kaugel aeg, mil veenire sootuks jäätub. Kikk-kõrv kepsutas natuke lumeriismetel ringi, et sooja saada ja mõtteid koguda. Viimaks tuligi talle pähe väärt plaan.
„Pean oma sõbra mõtted talveunelt eemale peletama!“ otsustas ta. „Karu viimasel ajal muust ei mõtlegi kui magamisest. Räägin talle igasugu lõbusaid lugusid, siis ei tule va unimütsil meeldegi, et vaja põõnama jääda.“
Nõnda jänes tegigi. Ta kukkus valimatult lobisema ja ärgitas sõpra muudkui ringi jalutama, et tollel tukk peale ei tuleks.
Karu oli kannatlik. Kuulas jänese vadinat ja peitis salaja haigutusi oma suure käpa varju. Lõpuks oli mõmmik ringivantsimisest päris võhmal.
„Las ma puhkan natuke,“ ähkis ta ja mütsatas esimesele ettejuhtunud mättale istuma.
„Me võiks teha võidujooksu,“ oli jänes kohe reipalt uue ettepanekuga platsis. „Jookseme selle suure kaseni. Ja pärast võime allikal käia. Äkki on veenire veel külmumata. Värske sõõm vett maitseb pärast sportimist hästi.“
„Alles eile me käisime seal,“ torises karu.
„Hüppame siis üle nende noorte mändide,“ pakkus jänes. „See on ka vahva ja teeb olemise erksaks.“
„Mis sulle küll sisse on läinud?“ imestas karu. „Sa nagu ei märkagi, kui suur ja paks ma olen. Ma tõesti ei jaksa sinuga võistelda.“
Karu nägi tõepoolest väsinud välja ja jänes pidi alla andma. Nad jätsid hüvasti, kuid enne lahkumist pidi karu andma lubaduse, et järgmisel hommikul lähevad nad kindlasti koos jälle allikat vaatama. 

Esimese advendi hommikul kogunesid metsaelanikud ümber laane kõige suurema kuuse ja asusid seda üksmeelel ehtima.
„Lõpuks ometi midagi põnevat, mis sõbral une silmist peletab,“ rõõmustas jänes. „Tule, läki vaatama,“ õhutas ta karu. „Sa polegi kunagi näinud, kui ilus on meie metsa kuusk jõuluehetes!“
Unine karu, kes sel ajal tavaliselt juba sügavas talveunes põõnas, tatsas sõbra järel kuulekalt künkast alla ja jäi silmi hõõrudes hiigelsuurt kuuske tunnistama. See oli lopsakas ja roheline, alumiste okste küljes tilpnesid juba mõned õlgedest punutud jõuluehted ja paar punapõsist õuna.
„On ju ilus!“ kiitis jänes.
„Mmhm,“ nõustus karu. Unega võitlemine muutus tema jaoks iga hetkega üha raskemaks.
„Varsti on pühad käes ja kogu metsarahvas tuleb siia pidutsema ning kingitusi jagama,“ jutustas jänes. „See saab olema imetore päev! Ma armastan jõule üle kõige! Kas tead, mille üle mul kõige parem meel on?“
Karu vaatas uuesti kuuske ega osanud midagi arvata. Jänese mõttekäigud jäid tema jaoks tihtipeale pisut käänulisteks. Lähima oksa küljes tilpnes ilus punane õun.
„Võib-olla selle õuna üle?“ pakkus ta huupi.
„Oh, ei,“ naeris jänes. „Hoopis selle üle, et saan jõulupühad veeta koos sinuga, kallis karu!“
Leevikesed riputasid okstele karda ja kulinaid ning oravad tõid oma urgudest välja pähklivaru, et neist jõuluhelmeid meisterdada. Kuusealune oli täis elavat siginat-saginat, kõik metsaelanikud oli ettevalmistustega usinasti ametis. Lumesadu tihenes ja jänese süda põksus suurest õnnest.
„Need jõulud saavad olema teistsugused,“ mõtles ta. „Lõpuks ometi on ka minul sõber, kellele häid pühi soovida. Ma ei pea enam üksindust tundma!“
Karu vaatas jõulusära ja surus vägisi uut haigutust alla. Sädelevad jõulukuulid hakkasid ta uniste silmade ees virvendama. Tal oli kahju oma sõbrale pettumust valmistada, kuid lõpuks tundis ta, et ei suuda enam hetkegi unega võidelda.
„Näeme kevadel,“ sosistas ta jänesele, söandamata teisele otsagi vaadata. „Ma ei saa sinna midagi parata, et ma talvel magan. Olen lihtsalt niimoodi loodud. Aga ma luban, et näen sinust kõige ilusamaid unenägusid.“
Karu pööras otsa ümber ja hakkas aegamisi oma uru poole vantsima.
„Kas tõesti? Aga…“ Jänesel jäid sõnad kurku kinni. Oli juhtunud see, mida ta kõige rohkem kartis – ta oli jälle üksi.
Kikk-kõrv pühkis näolt räitsakaid ja saatis lahkuvat karu pika pilguga. Sõber muutus eemaldudes järjest väiksemaks täpiks, mis lõpuks lumehelveste valge kardina taha sootuks silmist kadus. Polnud näha midagi muud peale pehme valge lumesaju.
Karu ei teinud jõululund märkamagi. Ta jõudis suure vaevaga koopani, puges oma urgu ja jäi otsekohe norinal magama.


Möödusid päevad, neist said nädalad. Jänes käis igal hommikul oma sõpra vaatamas, ise salamisi lootes, et ehk on too ärkvel ja tuleb teda naerulsui tervitama, nagu tavaliselt. Kuid karu koopast kostis vaid ühtlast tasast norinat.
„Ta ei ärka tõesti enne kevadet,“ mõistis jänes ja lasi nina norgu. „See on ju nii kaugel!“
Kikk-kõrv oli väga üksildane. Veel üksildasem, kui enne sõbra leidmist, sest nüüd pesitses temas lisaks üksildusele ka suur kurbus sõbrast ilmajäämise pärast. Ta proovis leevikestega seltsida ja käis oravate ja metskitsede toimetusi vaatamas, aga kellelgi ei olnud tema jaoks aega. Kõiki oli haaranud pühade-eelne rutt.
Lund sadas üha juurde ja peagi oli kogu metsaalune kaetud ühtlase valge lumetekiga. Talvine loodus oma karguses oli väärt vaatepilt – lumi sätendas ja puuoksad olid kaetud pitsilise härmatisega, aga jänest see ei rõõmustanud.
„Lähen vaatan õige, mis kuuse juures toimub,“ otsustas ta siis. „Vähemasti on seal natukegi seltsi, olgugi, et keegi metsarahvast mind oma sõbraks ei taha. Ma olen ju tegelikult üksindusega harjunud.“
Suur jõulupuu oli vahepeal okstele ehteks saanud ka värvilised jõulutuled. Põder pani need korraks põlema ja lampide värviline valgus kumas valgetelt hangedelt vastu. Vaatepilt oli imeilus. Lopsakate okste küljes rippus palju punaseid ja kollaseid õunu, pähklitest pärlikeesid ja muid kulinaid, mida omakorda kaunistas lumehelveste valge kiht.
„Tänavune jõulupuu on kõigist varasematest kõige kaunim,“ kiitsid loomad.
Jänes pidi tunnistama, et metsaelanikel oli õigus. Nii ilusat jõulupuud polnud ta varem näinud. Sellegipoolest ei suutnud nudisaba millegi üle õiget rõõmu tunda.
„Mis kasu on kogu sellest ilust, kui ma ei saa seda sõbraga jagada?“ torises kikk-kõrv ja muutus üha kurvemaks. Ta märkas, et loomad olid asunud üksteisele kingitusi valmistama. Kuuseesisel lumelapil vedeles läbisegi paberirulle, kõikvõimalikke paelu ja pooleldi pakitud kingitusi. Muist neist olid juba kingikotti topitud.
„Ega minagi saa oma sõpra kingita jätta,“ otsustas jänes. „Magagu pealegi. Kingituse peab ta sellegipoolest saama. Aga mida karule kinkida?“
Valiku langetamine oli keeruline. Jänes vudis mööda metsarada edasi-tagasi ja mõtles: „Mett ja marjavaru on karul niigi küllaga ja ega ta talvel nagunii ärka ega söö.
„Kingi seda, mis on sulle endale kõige olulisem,“ sädistas tema juttu pealt kuulnud leevike.
„Kõige olulisem on mulle sõprus. Aga see on karul niigi olemas.“
„Mis asi?“ ei saanud leevike aru.
„Minu sõprus. Ma olen alati karu sõber. Isegi, kui ta ühel päeval peaks otsustama, et ei taha enam minu sõber olla.“
„Siis on hästi,“ arvas leevike. „Sõprus on tõesti tähtis. Aga kingituse sisse seda panna ei saa.“
„Mida siis saaks?“ küsis jänes.
Paraku ei osanud leevike midagi välja pakkuda. Ta nokkis natuke aega põõsa küljes tilpnevat külmavõetud marjakobarat, napsas seejärel ühe marjatera noka vahele ja lendas minema.
Pikk-kõrv kaalus kaua, kuid korraga ta teadis.
„Ma tean! Ma tean!“ hõiskas ta, nii et pähkleid paela otsa lükkinud oravapere teda imestunult tunnistama jäi.
„Mida sa tead?“ imestasid nad.
„Ma tean, mida ma karule jõuludeks kingin!“
„Peab see alles väärt idee olema, mis niimoodi hõiskama paneb,“ arvas metskits.
Jänes jooksis koju, tuuseldas natuke aega oma pesas, leidis vajamineva, pakkis selle hoolikalt läikiva paberi sisse ja sidus ilusa punase siidlindiga kinni. Seejärel jooksis ta üle lumeväljade, et pakike karu koopasuu ette valgele puutumata lumele maha poetada.
Karu norises endistviisi magada.
„Häid pühi, kallis sõbrake! Loodan, et sul on kingi üle hea meel,“ sosistas jänes poolihääli ja lippas seejärel oma teed.


Viimaks oligi käes kauaoodatud jõuluõhtu. Metsaelanikud kogunesid kuuse juurde, lauldi ja loeti luuletusi ning seejärel asuti kingitusi jagama. Jänes jälgis jõulumelu pisut eemalt. Teiste rõõmu üksipäini pealt vaadata polnud kuigi tore, aga mujale minna ta ka ei tahtnud.
„Tule meie sekka,“ kutsusid oravad, kes olid künka otsas kössitavat jänest märganud.
„Jah, tõesti, mis sa seal üksi nukrutsed,“ sädistas punaste kõhualustega leevikesepere. Neil endil oli kangesti lõbus. Leevikeseemand oli saanud põdralt jõulukingiks paksu koheva salli ja kaalus nüüd, mida sellega peale hakata. Sall oli nõnda suur, et nägi tema kõrval välja otsekui heinasaad.
„Sellest saaks tervele teie perele kena sooja pesa,“ arvas metskits ja kõik puhkesid naerma. Seejärel pöördusid loomade pilgud jälle jänesele.
„Ta on kurb, sest tema sõber magab talveund,“ teadis rebane.
„Äkki tahaksid kuusel küünlad süüdata, võib-olla teeks see sul tuju heaks?“ pakkus põder.
Jänes raputas pead – ta oli selleks liiga arg. Siiski oli tal hea meel, et metsloomad teda endi seltsi kutsusid.
„Pole midagi, võin need ka ise põlema panna,“ lohutas põder, kes oli mõistva loomuga.
Täpselt selsamal hetkel, kui kuusel süttisid jõululambid, mis pimeda laane sooja valgusega üle ujutasid, juhtus midagi ootamatut. Metsarahvas jättis nagu käsu peale sagimise ja kingituste avamise pooleli ja vaatas üles, lumise künka poole.
„Oh, heldus!“ hüüatas metskits.
„Imelugu!“ sädistasid leevikesed.
„Ei või olla!“ hüüdis ülejäänud metsarahvas.
 Lõpuks pööras ka jänes pead ja vaatas samas suunas. Vaatas, ega suutnud oma silmi uskuda.
Üle valgete hangede tatsas lähemale keegi armas ja tuttav, kes täitis pikk-kõrva südame sedamaid leegitseva soojusega.
„Karu!“ jahmus jänes. „Sa oled ärkvel!“
Karu pühkis uneriismed silmist ja hakkas mäest alla taaruma.
„Ärkvel jah,“ muheles ta. „Häid pühi, kallis sõber!“
„Häid pühi, karuke!“ Jänes tuiskas mäest üles, nii et lund lendas ta käppade alt kahte lehte ja tõttas sõpra kallistama. Karu tõstis sõbra oma turjale ja jäi huviga ehitud kuuske tunnistama.
„Vean kihla, et sellist vaatepilti pole sina, mõmmik, veel kunagi näinud,“ sädistasid leevikesed edevalt.
„Ei ole tõesti,“ tunnistas karu. „Igal aastal olen jõulud maha maganud. Häbiasi, eks?“
Rebane noogutas.
Kuid veel rohkem, kui ilusast jõulupuust, oli karul hea meel jänese üle, kes end tema paksu karva vastas jälle tuttaval kombel soojendas ja kõigest väest rõõmustas.
„Kuidas sa ometi üles ärkasid?“ uurisid metsloomad.
„Mil moel ma sain siis magada, kui jänes mulle nii imetoreda kingi tegi?“
„Kingi? Mis kingi?“ olid loomad uudishimulikud. Nad koondusid karu ja jänese ümber, sest vaatepilt talvel ärkvel karust oli enneolematu ja kõigi uudishimu suur.
„See oli kõige vahvam kingitus, mille ma eales olen saanud,“ tunnistas karu.
„Räägi siis, mis see oli?“ mangus rebane.
„Äratuskell.“
„Äratuskell?“ imestasid loomad. „Mis selles siis nii vahvat on? Meil kõigil on äratuskell, mis meid hommikuti üles ajab.“
„Aga minul ei olnud,“ tunnistas karu. „Mul pole kunagi äratuskella vaja läinud, sest mu uni on pikk ja ma ärkan siis, kui tunnen, et on õige aeg. Kui kell korraga mu uru ees kingipaki sees plärisema hakkas ja ma üles ehmusin, sain aru ühest väga tähtsast asjast.“
„Millest?“
„Jõulupühad on väga eriline aeg. See on aeg sõprade ja lähedaste jaoks. Siis ei tohiks keegi üksi olla ja kurbust tunda. Meie kõigi kohus on märgata neid, kes on pühade ajal üksi. Kuid mina, tobu, magasin, ega saanud oma sõbra heaks midagi ette võtta.“
„Me teadsime küll, et jänes on nukker, aga kõigil oli kiire. Saad aru, pühad ja tegemised…“ vabandas koheva sabaga oravaemand.
„Tähtsam kui kingid ja ilus jõulupuu on ikka üksteisest hoolimine,“ nentis metskits.
„Nõus!“ avaldasid teised ühel meelel.
„Armas jänes, oled alati meie seltsi oodatud,“ lausus põder südamlikult. „Ja karu on meil täna lausa erikülaline.“
„Suur tänu teile kõigile,“ oli karu liigutatud. „Aitäh, armas jänes! Tänu sinu erilisele kingitusele saan ka mina meie metsa ilusast jõulupeost esmakordselt osa! Rõõmsaid pühi meile kõigile!“
Jänes ei vastanud midagi. Ta surus nina karu paksu kasukasse ja naeratas. Sõbra lähedus oli talle kõige toredam ja hinnalisem jõulukingitus.



Pilt: internet






reede, 24. november 2017

Novembrinovell "Lõpetamata lugu" on ilmunud ka ajakirja veebiväljaandes



Ajakirja "Saatus ja Saladused" veebiväljaanne pakub lugemiseks katkendit minu novembrikuu novellist "Lõpetamata lugu". Sellega saab tutvust teha alljärgneval lingil: http://www.saladused.ee/lopetamata-lugu

Täispika loo lugemiseks tuleb ikkagi ajakiri osta, kuniks november kestab. Hiljem jääb üle loota raamatukogule. Sisuliselt on muidugi tegemist lõpetatud looga, tutvusega, mis sai alguse kolm aastakümmet tagasi ja süttis praeguses hetkes korraks uuesti tillukese sädemekübemega, mis kujutas endast küll pigem kirjanduslikku fantaasiat kui tegelikkust.

Aga siiski. Lugu on magus, nagu enamik positiivselt pingestatud sugudevahelisi suhteid ja balansseerib mustkunstniku osavusega võimalusel, mis oleks võinud olla, kui üks või teine oleks sellele sädemele söandanud uuesti võimaluse anda. Või... kas seda põlema süttinud metsa ja leekidest laastatud maad kellelgi üldse tarvis lähebki?





Pilt: internet





pühapäev, 19. november 2017

Müüdavate hingede kuu



Novembrikuus on liiga palju halli. Taevas näib olevat tehtud ühestainsast suurest, poolläbipaistvast pärlist, kogu ülejäänu aga ühtlaselt sopakarva, millesse võib õige hõlpsalt 
ära eksida ja muutuda samasuguseks halliks nähtamatuks ning mittevajalikuks tähenduseta varjuks. 
Ja kõik meie ümber lihtsalt on. Ei halb, ei hea. Kõigest me endi heaks ja halvaks mõeldu. Ning tehtu.

Vahel haarab meid ebamäärane hirm kaotada ära iseend. Anda ennast ja oma väärtuslikku elujõudu raha eest ära nagu prostituut. Jääda ühel samasugusel, tähenduseta hallil päeval seisma ja küsida endalt ühtäkki ehmunult - kas me oleme üldse veel olemas? Kas see väärtuslik algosake, mis teeb meist meid ja annab meie eksistentsile tegeliku, sügavama tähenduse, on kusagil meis veel alles või mitte? Ning taipame, et me ei teagi enam vastust. Liiga palju on vahepeal olnud elu, mida me pole üldse tahtnud, mis on kohustanud meid kõigeks selleks, mis pole meile omane, mida me pole tegelikult oma ellu kunagi soovinudki.
Õdus oleks olla niisama, täielikult iseenda päralt ja iseenda oma; vahtida, käed taskus, pilvi, puid, pea kohal kohisevat ja kumisevat laotust, lasta sellel kõigel endast läbi lennelda, vastu kohiseda, vastu heliseda. Kõndida pikal sammul üle öökülmade poolt sasitud kõlunõmme, kanda vana mugavat tuulejopet ja sissetallatud saapaid, rahulolunaeratus põues. Tühja sest suurlinnasärast, mis kutsuvalt üle vee vastu helgib. Seegi armastab meid kõigest raha eest, olemata põrmugi parem müüdavatest hingedest. 



Tasakaal maksab. Selle eest võib raha välja käia küll. Üha enam selle eest raha välja käiaksegi. Märkamatult on see muutunud kõige väärtuslikumaks käibel olevaks valuutaks. Veel parem muidugi, kui rahulolu eest ei peaks üldse maksma. Kui võikski kõndida, käed taskus, üle kõlunõmme, lihtsalt niisama ja ilma otsese eesmärgita, kiirustamata ja kasvõi iga päev. Lugeda, kirjutada, mõelda. Kuulata, kuidas veri soontes kohiseb, süda lööb ja kopsudest pahiseb novembrikuisesse külma õhku piimvalget auru. Olla olemas ja olla tänulik iga täisvereliselt veedetud hingetõmbe eest. Ja ilul, edukusel, tuntusel ning kõigil muudel sisuliselt tähtsusetutel siltidel, mida inimesed nii meeleheitlikult endile või teistele kaela riputada ihkavad ning mille nimel igapäevane arutu jaht ja enesesalgamine käib, pole seejuures mingit tähtsust. 




Pilt: internet 








Eeltutvustav katkend detsembrikuus ilmuvast novellist "Kaks naist ja vana maja"




Kas sa tead, mida inimesed surivoodil kõige enam kahetsevad?“
Margaret kraapis rehaga poolkülmunud maad ja mühatas vastuseks: „Ei tea.“
Häli tippis mõõdetud sammul lähemale, kohvitass näpus ja manas ette kõiketeadva ilme. „Seda, et nad rohkem ei puhanud. Elust rõõmu ei tundnud. Selline värk.“
Margaret ei lausunud musta ega valget. Aed ägas leheuputuse all ja oli suisa õnn, et see talv lumi ja krõbedamad külmad ennast veel oodata lasid. Ehk jõuab siiski suurema korralageduse enne ära likvideerida, lootis ta.
„Sa ei kuulnud või?“ teeskles Häli imestust ja krimpsutas jahtunud kohvi peale nina. Ta kaalus, kas võtta veel lonksuke, kuid mõtles ümber ja valas järele jäänud sortsukese raagus sõstrapõõsa alla. Põõsas oli veel nüüdki, detsembrikuus, punaseid marju täis. Isegi linnud ei täinud kibehaput suutäit tahtvat ja nõnda need rippusid seal mustadel okstel nagu klaashelmed Häli käevõru küljes.
Margaret ei kuulnud või siis ei teinud kuulma. Vana hallikaspruun jope seljas, lasi naine odaval plastmassrehal kärmelt välkuda. Lehehunnik kasvas kiiresti. Kui see sai piisavalt suur, ammutas Margaret krabiseva kuhila lombakale aiakärule ja vedas aianurka kompostiks.
Häli lasi igavleval pilgul üle krundi rännata – õunapuud ja marjapõõsad, koltunud püsilillepuhmad, pori ja sopp, kõige selle kohal madalal rippuv hall taevas, mis ähvardas pähe kukkuda. Puhas needus kõige ehedamal kujul. Parema meelega oleks Häli oma korteris edasi elanud. Seal, kõpsuvad sussid varvaste otsas ja peen poolsiidist hommikumantel üll, tundis ta ennast vähemasti inimesena. Eriti veel siis, kui Aap teda imetleva pilguga vaatas. Jah, asjad oleksid võinud hoopis teistmoodi olla, nentis ta mõttes. Hoopis teistmoodi. Ta oleks pidanud teadma, et abielumehega jändamisest ei tule midagi head, kuigi eeldas mehel rohkem selgroogu olevat.
„Kolime memme majja,“ käis Margaret ühel samasugusel hallil troostitul päeval välja äkilise ettepaneku. „Mis see ikka niisama tühjana seisab.“
Häli tilgutas ehmatusest tulikuuma kohvi sõrmedele. Ta vaatas õe tikrivärvi silmadesse ja püüdis aru saada, teeb teine nalja või ei.
„Sinna osmikusse? Arust ära oled või?“ naeris ta Margareti plaani sealsamas välja. „Hiired jooksevad põrandaid pidi nagu koduloomad ja hallituselehka ei saa ealeski elamisest välja, küta palju tahad.“
„Just nimelt,“ nõustus Margaret. „Küta palju tahad. Puukuur on pilgeni puid täis. Kaua me oma korterites külmetame? Maksame hingehinda ja sooja ikka ei saa. Vanniski ei ole võimalik käia, kui just talisupleja ei juhtu olema. Vesi on alailma kõigest poolleige.“
Häli vedas nina vingu ja sinnapaika see jutt tookord jäi. Margaret peale ei käinud, aga memme maja juures käis ta küll. Niitis ja rohis. Vahtis kasvõi niisama ringi, pilk unistav ja rahulolev. Niisugune rahulolu käis Hälile üle mõistuse. Temas tekitasid rahulolu hoopis teistsugused asjad. Kõrghooned. Kiired autod. Ilusad riided. Kallid ehted. Aga sellest kõigest polnud mõtet Margaretiga rääkida.




Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus ja Saladused" detsembrinumbris.
Pilt: internet








Ilmumas on suhtenovell "Kaks naist ja vana maja"



Palju ei olegi enam jäänud, varsti on ukse ees eeldatavasti lund ja talvekülmi tõotav detsembrikuu ning minu uus novell "Kaks naist ja vana maja" ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrikuu väljaandes ilmumas. Lugu ennast oli lihtne kirjutada ses mõttes, et sain end õige hõlpsasti samastada loo ühe peategelase, Margaretiga. Parajasti oli leheriisumise aeg ja seetõttu oli kirjutamiseks õige lihtne võtta olustikku enda ümbert - hääbuvaid, ent seda kirkamaid, külmade tekitatud värve, lehtede rõsket kõdulõhna ja ümbritsevat niiskust, värsket ja virgutavat tunnet, mida tekitab aias tegutsemine. Selles mõttes tuli lugu hästi reaalne.
Loos põimuvad inimsuhted aga... Need tuli muidugi juurde mõelda. Nõnda sattusid mu novelli pealiskaudne ja kerglane, helejuukseline Häli, kes pidas loomulikuks, et teised - eelkõige muidugi mehed - talle eluõnne kandikul kätte toimetaksid, ning tõsine, töökas ja vähese jutuga Margaret, kes oli mõni aasta tagasi üle elanud mehe surma ja arvas, et elu on tema jaoks kõik rõõmukraanid kinni keeranud ning üleüldse võib loota vaid enesele.
Kui õdesid tabab majanduslik kitsikus, tundub igati mõistlik otsus kolida juba aastajagu päevi tühjalt seisvasse memme majja, sinna eluõhk sisse puhuda ning ulualune enese käe järgi elamiskõlblikuks sättida. Lugu räägibki sellest, kuidas kaks totaalselt erinevat inimest ühe katuse all toime püüavad tulla. No ja kuna tegu on siiski jõulukuu ning jõulunumbrilooga, lisasin novelli ka sellelaadseid tegevusi nagu näiteks arutlemine kuusetoomise mõttekuse üle ja muudki. 



Pilt: internet






pühapäev, 12. november 2017

Sügisannid Tallinnast ehk pimeda aja värvid


Pimedal ajal on muidugi täiesti võimatu korralike värvidega pilte saada. Pildistamiseks sattus eriti nigel päev, mil valgust erakordselt nirult ning vihma sajab iga viie minuti tagant. Kuid siiski. Välja said toodud ning üles laetud mitmeid põnevaid ja ainulaadseid esemeid, mis pimeajal omamoodi valgust pakuvad. No ikka eelkõige endale mälestuseks, mis oli oktoobrikuus, aastal 2017. 



Kinkekarp Tallinna Kaubamajast



Roosa kvarts

Ahhaatkäevõru

Kunstikeraamikat Tallinna Käsitöömessilt, võitoos


Must turmaliin hõbedas



Kunstikeraamikat Tallinna Käsitöömessilt





Sõnarändurite seltsis sellesügisesest kirjaniketuurist osa saamas



Triin Soomets
Koostöös Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühinguga toimub 14. korda kirjaniketuur "Sõnaränd - Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes". Hiiu Valla Raamatukogus käisid sedapuhku külas sõnarändurid Kaur Riismaa, Igor Kotjuh, Triin Soomets ja Carolina Pihelgas.
Eks see ole omamoodi väljakutse iseenesele - jätta kõik muu ja tõtata kesk rõskevõitu hilissügist sõõmukest kultuuri sisse hingama. Tuleb siiski mõnevõrra tahtejõudu ilmutada, et harjumuspärasest töö-kodu-rutiinist välja astuda. Alati see pole lihtne ja eks sestap meid oligi vähe. Kas just häirivalt ja ebaviisakalt vähe, aga mitte ka palju. Võrust ja Tallinnast esinema tulnuid see ei seganud. Kohal olid need, kes soovisid olla ja elamust saada ning seda sedavõrd intensiivsemalt.
"Noored loevad väga palju", nendib Kaur Riismaa kuulajapoolse mõnevõrra nördinud arvamuse peale, et palju (väärt)kirjandust läheb neist lihtviisil mööda ja nad justkui ei hooli. "Nad lihtsalt ei loe neid asju, mida te tahate, et nad loeksid. Vaadake ringi, noored on pidevalt oma telefonides ja loevad."
"Facebooki?"
Kaur Riismaa raputab pead. "Sugugi mitte ainult."



"Ükski tõeline talent ei jää avastamata," nendib kultuuriajakirja "Värske Rõhk" luulerubriigi toimetaja ja noorte talentide avastaja, mitmekülgne luulespetsialist ning tõlkija Carolina Pihelgas veendunult küsimuse peale, kuivõrd suurt rolli edukuse juures mängib asjaolu, kui elada kultuurivoolu tuiksõlmes ja tunda arvukalt loomeinimesi ning lävida Kirjanike Liidu liikmetega või nokitseda kusagil metsade sees oma asja teha ja teada kusagil sisimas, et oled hea, kuid võid sellegipoolest jääda märkamata, kuna su eelistus pole elada Tallinnas.
"Eesti on nii väike," jätkab Kaur Riismaa julgustava avaldusega. "Kui oled avaldatud, oledki tuntud. Kuidas saada müüdud, on muidugi iseasi. Meil pole agente, kes teoste promomisega tegeleksid."
Selleni, et müügitulemus ei näita kaugeltki loomingu väärtust, olen ise jõudnud. Nende kahe vahele ei saa panna võrdusmärki. 
"Milleks on luulet vaja?" kõlab publiku hulgast järgmine, pisut provotseerivat laadi küsimus, mille peale algab elav arutelu.
"Luule läbi pääseb paikadesse, kuhu muul moel ei pääse," kinnitab veendunult arvukalt luulekogumikke välja andnud poetess Triin Soomets. "Luule on viis, kuidas pääseda ligi iseendale."
"Nii see on," nõustub Võrus elav ja võru keelt armastav Igor Kotjuh. "Luule aitab meil olla meie ise. Luule aitab Kauril olla Kaur." Sinises villases kampsunis ja lopsaka habemega Kaur Riismaa kõlgutab koduselt jalga ja noogutab vastuseks.
"Kas luuletajad püstitavad sambaid sõnadele?" uuritakse publiku hulgast taas.
"Luuletajad püstitavad küsimusi, millele proosakirjanikud vastavad," muigab Kaur Riismaa.