Lähemalt luuletusest "Õpetaja, Su süda on jõgi"

Hiljuti valmis mul tellimustööna luuletus, mis on pühendatud õpetajale kui idee edasikandjale. Mitte, et ma seda kuidagi eriliselt väärt oleksin, aga mu luuleread saavad jäädvustatud kauni graveeringuna kuldsel messingplaadil, mis paigutatakse minu kunagise kooli õuele mälestuspingile. Seda kõike siis Põlvamaal, Vilustes. Kuna olen eelkõige proosakirjanik, võttis ettepanek mu esiotsa päris mõtlema. Minu üks ja ainumas luulekogu "Võilillelein" sündis aastal 2014, mida pean eelkõige keeleliseks katsetuseks ning väljakutset pakkuvaks võimaluseks vahelduseks emotsioone edasi anda seesuguses, mulle võrdlemisi tavatus võtmes. Rohkem pole mul värsside viljelemiseks vahepeal vajadust olnudki. Praegune eluperiood lihtsalt on kõike muud kui poeetiline.

Kokku võttis luuletuse sünd aega päris mitu – täpsemalt siis neli – päeva. Kõige esimesed sõnad, mis mul köögiaknast välja videvikku vaadates pähe turgatasid, olidki "su süda on jõgi". Sest, siiralt, miks ei võiks süda olla jõgi? Voolab sellest ju elu jooksul läbi meeletul hulgal kõikvõimalikke emotsioone, nii häid kui halbu, kirkaid ning tuhme. Süda talletab kõike. Mälestusi, kogemusi, hinnalist pärandipagasit, mida iga pedagoog peab südameasjaks oma õpilastele edasi anda. Hea õpetaja on hingelt rikas. Sisimas ma imetlen tohutult seesuguseid, missioonitundega inimesi, kes on siia ilma sündinud millekski kaugelt enamaks, kui selleks, et elada oma elu niisama lihtsalt, kergelt ja pealiskaudselt ära. Sest ollakse hinges midagi enamat ja keskpärasus pole see teerada, mida tallama ollakse tuldud.
Meeldiv tõdeda, et mu võrdlemisi suvaliselt veebi üles lükatud luuletus on paljudele ootamatult armsaks saanud ning populaarsust kogunud. Tõenäoliselt leiavad mu tagasihoidlikud kirjaread sel toominga- ja nurmenukulõhnalisel kevadel lisaks mälestuspingile passitamisele tee ka nii mõnegi armastatud õpetaja tänukaardile. Olete ju seda kuhjaga väärt, olles endast andnud õpilasperele kogu võimaliku mõeldava hea. Mis kõik pole üldse kerge ülesanne.

Loodan, et lähiajal jõuavad minuni ka fotod sellest pingist ja plaadist. Vahemaa tõttu mul kooli kokkutulekule arvatavasti minna ei õnnestu, aga ehk teeb keegi need jäädvustused minu eest. Kõige sellega seondub veel üks tore fakt. Nagu ikka, otsin postituste tarbeks sobivaid pilte kirjasõna illustreerima. Mõni aeg tagasi püüdis mu pilku üks ilus ja õrn foto, seega palusin autorilt luba selle kasutamiseks, mille ka sain. Aitäh, Kertu, Su pilt on imeline ja haakub suurepäraselt mu luuletuse õrna alatooniga. Tundke kindlasti huvi ka fotograafi ülejäänud loomingu vastu. 


Foto: Kertu Kosk
Luuletuse leiab siit.