Pühapäev, 13. november 2011

Kuidas kirjutada luulet?

Kuidas siis ikkagi kirjutada eriline luuletus, mis lummaks lugema, meenudes veel hulga hiljemgi kui midagi erilist ja pakuks ka autorile endale rahulolu teadmises, et ta on suutnud luua siia maailma, kus niigi meeletult palju kirjutatakse, taas ühe ainulaadse sõnade kompositsiooni.
Ilmselt on see pealkiri mingis mõttes tõmbekas, et kutsuda teid pigem arutlema selle küsimuse üle, kui ise mingeid konkreetseid näpunäiteid jagada. Seda enam, kuivõrd pädev nõuandja ma siinkohal üldse oleks. :) Sisuliselt pole ma seda küsimust - kuidas kirjutada luulet - endale kunagi üldse esitanudki, vaid vastava meeleolu puhul lihtsalt midagi paberile pannud. Pigem soovist end väljendada, kui kellelegi kolmandale muljet avaldada. :)
Siinkohal võiks veel näiteks mõtiskleda dilemma üle, kas luule kui üks kauneim eneseväljenduse vormidest üldse peaks alluma mingitele konkreetsetele kirjutamise reeglitele või võib igaüks sel teel kulgeda just sedasi, nagu talle endale kõige sobivam tundub. Kuna luule lähtub pigem emotsionaalsusest kui matemaatilistest seaduspärasustest, kaldun ise pigem viimast uskuma.
Teoorias võiks luule kirjutamine tõenäoliselt ideaalis välja näha niimoodi, et pegasuse kütkeisse vangistunud loomehing paneb end vallanud emotsiooni või mõttekatke lihtsalt seesugustesse sõnadesse, mis oleks võimelised võimalikult ligilähedaselt kõike edasi andma, lisades asjale vürtsi andmiseks värvikaid ja ilmekaid detaile ümbritsevast, kasutades võrdlusi, allegooriat, kogu sõnade seadmise kunsti, mida me kaunis ja väljenditerohke emakeel pakub, ja seda endale just kõige sobivamas vormis ning väljenduslaadis.
Muidugi ei tea ma, kuidas kogu loomeprotsess teistel täpsemalt käib või kas siin üldse on mingit ühtset reeglit, aga mida iganes kirjutama asudes tekib mul endal justkui iseenesest kõiksugu (pigem kujuteldavaid kui reaalsuses esinenud) mälupilte, mida sõnadeks visandada.
Mul pole aimugi, kust tekkis näiteks mu luulesse see sinine kruus või mere äärest tulev mees, kuid ühtäkki lihtsalt vormusid meeltes seesugused kujutlused ja kuna nad tundusid suhteliselt sobivad ja ilmekad, nii nad kirja saidki:

seal, kus päike laskus sügavale soojasse orgu,
jäid sa viimaks seisma ja võtsid välja värvid ja pintsli,
kallasid vanasse sinisesse pisut mõlkis plekk-kruusi
mida sa millegipärast alati kaasas armastasid kanda
pisut soolast vett
visandades oma igatsuse pilvede õhulisele pinnale
mis lõõtsus su pea kohal salasõnumeis
justkui helevalge muinasjutt
lapse kõige armsamast lemberaamatust

/.../
siis kirjutasid sa igatsuse rabedale jahedale liivale,
tulles rannast, taskud loojangupuna pilgeni täis
põsed päikesest põlenud
juuksed heledaks pleekinud
ja teksad veepritsmeid ja mereadru lõhna täis

/.../


Vabavormis kirjutamine on mulle alati palju mugavamana väljundina tundunud, kuna riimidesse pusimine võib mu enda isikliku arvamuse kohaselt teinekord ilmekust ja sõnade kasutusrohkust mõningal määral isegi piirata, kuigi teinekord võivad nii sobiv rütm ja teineteisega haakuvad sõnad luuletusele samas ka olulist sõnade mõjujõudu juurde anda. Nii et ilmselt jällegi pigem maitseküsimus.
Mu elus on olnud nii aktiivsemaid kui ka passiivsemaid luule lugemise perioode, kuid aeg-ajalt olen seda enda jaoks justkui uuesti taasavastanud. Kooliajast köitis mind näiteks Tõnu Õnnepalu looming, kuna ta sõnadesse pandud maailmanägemus tundus mu jaoks kirjeldamatult kaunina. Ta blogi, mida võiksite huvi korral samuti külastada, sisaldab endas meeletus koguses võrratuid ja kvaliteetseid loodusfotosid, mida võiks vaatama jäädagi. http://orrisaar.blogspot.com/

Viimastel nädalatel olen leidnud end taas luulet kirjutamas. Mida ma tavaliselt ei tee, kuna proosa viljelemine on pidevalt olnud esiplaanil. Luule aga näib teinekord olevat sootuks kiirem ja mugavam viis midagi olulist ära öelda.
Ma jõudsin selleni taas üldse üsna kummalist teed pidi, nagu kõik, mis elus miskitpidi oluline, leiab ise võimaluse me juurde tulla.
Hiljaaegu võtsin osa lugejaõhtust, kus Piret Raua, Andrei Hvostovi ja Kalju Kruusa kõrval avanes mul suurepärane võimalus kohtuda ka luuletaja ja kirjanik Eeva Pargiga, kelle suvel loetud xNovell mulle sügava mulje jättis. Loodan, et Hiiu Nädal kajastab seda ka lähemalt, praegu saab selle ürituse kohta lugeda HN-st vaid niipalju:  Lugejaõhtu Hiiumaal
Armas oli kuulata näiteks Piret Rauda rääkimas oma lasteraamatute sügavast allegooriat, kuulata Kalju Kruusa humoorikat luulet. Eeva Park aga mõjus juba oma olemuselt kuidagi ääretult lummavana, kogu oma olemise, hääletooni, väljenduslaadiga. Õhtu lõpupoole luges ta ette mõned oma luuletused.
Raamat, mida Eeva käes hoidis, oli üks väike õhuke valgekaaneline luulekogu, mille pealkirjagi ma hiljem millegipärast pärima ei söandanud minna. Aga, istudes seal raamatukogu soojas saalis, heledast puidust toolil teiste seas, kuulates armastatud kirjanikku ja poetessi, jäi mulle ta sõnadest enim meelde emotsioon, millest ta luule kantud oli.
Õigupoolest, usun, et ei suudagi praegu meenutada niivõrd ta sõnu, kui kõigest tunnet, mis vapustas mind sedavõrd, et küsisin endalt hiljem läbi õhtuhämaruse kodu poole kõndides, kuidas üldse on võimalik sõnade kaudu edasi anda midagi nii kaunist? Ja samavõrra hämmeldunud olin avastusest, et tegelikult olen ma tunnetanud maailma üsna sarnasel moel, seda varem lihtsalt sõnadesse panemata. Muidugi ei üritagi end ma seejuures end temaga kuidagi võrrelda.
Paraku olin kiiruga kohtumisele tormates fotoka koju unustanud, seega ei ole mul praegu võimalust seda juttu ainsagi omapoolse fotoga ilmestada, millest mul on natuke kahjugi, kuid see õhtu ja ta leebe rahulik ja sisendav hääl on minus mingil kummalisel moel endiselt alles ilma nende juhuslike klõpsudetagi, mis mul tegemata jäid. Lisan siia ühe Eeva Pargist leitud foto, mille allikas pärineb Wikipeediast (et.wikipeedia.org).

Ja päevi hiljem leidsin end - eneselegi üllatuseks luulet kirjutamas, kuna see õhtu näis mulle üllatavalt inspireerivalt ja postitiivselt mõjunud.
Kogusin oma luule teise blogisse kokku ühte kausta, millega saab tutvuda siin: http://kiirisaar.wordpress.com/category/luule/
Ilmselt ei tasuks loetavat eriti autobiograafilisena võtta ja minu eluga paralleele tõmmata üritada, pigem on tegu lihtsalt mingi ebamäärase igatsuse-väljendusega, mis panebki end ümbritsevast sõnu otsima, detaile tähele panema ja neid sõnadeks vormima.
Neile, kel lingi all peituvasse süveneda pole mahti, toon näitena siin toon ära mõne lõigu, mis mulle endale natuke nagu ilmekam tundus:


räägi mulle sumeda päeva mõtlikust rahust
mil läbi päikesekiirte heleda sillerduse
heljuv võililleebemete valge sadu
näib oma olemise õigsuses ja lihtsuses
kõige kaunima kunstiteosena



räägi mulle hämarduvast õhtuaost
mil sügav erepunane rubiinjas hõõgus
on end vähimagi ebaluseta
üle silmapiiri laotanud
et kõike enda haardeulatusse jäävat
leebelt emmata



räägi puude salakeelest
kui nad tumetummalt ja pisut salatsevalt
me ümber innustunult dialoogi peavad
võrad hoolivalt ja hoidvalt
üksteise ümber põimunud



räägi tuule meresoolasest maitsest
kui ta lõbustatult ja järelejätmatult
justkui pisut üleannetu laps
me ümber tantsisklevalt tuhiseb
tuues meeltesse meenutuse millestki olulisest
ja ammu unustatust



räägi mulle vihma märkamatust puudutusest
kui ta piiskhaaval hääletult pudenedes
langeb pehmelt su veatutele huultele
et neil valmis vormida kõige täiuslikum lause



Seega jääb küsimus – kuidas kirjutada luulet – võib-olla ilma minupoolse sisulise vastuseta, kuigi mõne mõttelõnga leidsite siit ehk siiski. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar