teisipäev, 25. detsember 2012

Timo Lige pere kaunis jõulukontsert


Kuidagi tahtmatult näib, et jõulupühad ilma jõulukontserdita justkui polegi need päris õiged pühad. Mingi isemoodi soojus, mida õhkavad kiriku jahedad seinad, saali latva riivav rohetav tuledesäras kuusk ja vajadus hetkeks olnule tagasi vaadata, toovad jõulajal kokku sadu inimesi kuulama ja küünlasoojusest osa saama. Seetõttu on mul väga hea meel, et õnnestus kuulama minna baptistikoguduses toimunud Timo Lige pere jõulukontserti.


"Meie pereansambel on tegelikult ainult kuu aega vana," tunnistas Kärdla ÜG-s muusikaõpetaja ametit pidav Hiiumaa aasta õpetaja tiitli pälvinud Timo Lige. "Hiljuti andsime oma debüütkontserdi Haapsalus."
Timo tunnistab, et kodusaare rahva ees kogu perega esineda on märksa suurem vastutus kui näiteks NY-s, kus keegi sind ei tunne. "Hiiumaal aga pead edasi elama," muigab ta.
Kartusteks polnud sellegipoolest vähimatki põhjust. Saal valgus rahvast pilgeni täis, nii et vahepeal toodi tagaruumist toole juurde ja sellegipoolest jäid veel mõned hilisemad tulijad välisukse juurde püstijalu seisma ja kuulama. Kodusaare rahvas elas soojalt ning heatahtlikult kaasa kõigile südamlikele lihtsatele ja siirastele lugudele, pannes mõistma, et Timo on kodusaarel igati armastatud ning hinnatud artist.

Esitlusele tulid jõululood Timo uuelt plaadilt "Jõulusoov." Plaadil on kokku 13 lugu, kus leidub nii traditsiooniliste jõululaulude töötlusi kui ka Timo enda loomingut. Peale pooleteisttunnist kontserti oli võimalus endale plaat mälestuseks soetada.
Nõnda saadabki Timo soojade ja vaiksest kristlikust meelestatusest kantud jõululaulude kogumik ka minu jõuluaega.



Aitäh kauni kontserdielamuse eest! Õnnelikku aastalõppu kõigile!



 

Katkend novellist "Lillherned lumes"


Lisan siia katkendi novellist "Lillherned lumes." Mingis mõttes sai see selline hästi kodune ja armas lugu, milles siin-seal vilksatab midagi tuttavlikku ka minust enesest. Minus on alati olnud mingi seletamatu sümpaatia lahkete ja pisut nukrate vanaprouade vastu, seega oli Rita karakterit luua üpris lihtne. Samuti on lillherned minu jaoks ühed armsad ja pisut seletamatud lilled. Justnagu inimesedki, kes näivad oma hapruses erakordsed ja vajavad õilmitsemiseks tuge.
Täismahus lugu loe Saladused Extra talvenumbrist.


„Mu tütrel olid samasugused kollased kummikud,“ nendib mu kõrval istuv naine.
Vaatan ta pruunidesse silmadesse, surun oma külmetavad sõrmed sügavamale käpikutesse varjule ja taipan, et olen bussi oodates võhivõõrale ära rääkinud enda kõige salajasema ja sügavama kurbuse põhjuse.
Me ümber langeb pakse lörtsiseid helbeid, mis heljuvad külmas õhus, keerlevad tasa allapoole ja kleepuvad lõpuks asfaldi määrdunud kattele. Kõikjal me ümber tõttab inimesi – villastesse sallidesse ja paksudesse talvemantlitesse mähitud kiirustavaid kogusid, aga me kumbki ei pööra neile suuremat tähelepanu. Me meeli on haaranud pigem me ümber laiuv karge talvine pärastlõuna ja üksteise lood, mis me mõistmist leida püüdes teineteise ette oleme laotanud. Naise jutule mõeldes taipan ühtäkki, et jagame sama valu – naine oma tütre, mina kaotatud kallima pärast.
Üldse, ta oli väga sinu sarnane,“ jätkab naine ja vaatab õieti midagi nägemata enda ette. „Vahel otsin ma teda ikka veel kõigis neis inimestes, kes mulle tänaval vastu kõnnivad. Mõnikord lahkungi kodust kõigest selleks, et siin istuda ja lahkuvatele bussidele järele vaadata.“ Ta naeratus on vaevaline, kuid vapper. „Just nagu saaks see ta tagasi tuua.“
Ma tean seda tunnet,“ lausun mõru muigega ega taipa imestadagi, kui kummalisi kohtumishetki ja äratundmisi veeretab vahel me teele elu. „Minagi tavatsesin vahel koolipõlves täpselt samamoodi istuda.“
Tõesti?“ imestab naine.
Jah,“ nendin vaikselt ja mu vaimusilmas rullub lahti mälestuste nukratooniline kangas. „Mu esimene sügis Tartus. Õhus leviv lehtede kõduhõng. Punased vahtrad. Koolimaja tumedad seinad ja läikivad põrandad. Kõrgel laes säravad kristall-lühtrid. Kuulsa impressionisti maalid seintel. Keemilised lokid ja võltsnaeratused. Klasside kriidilõhn. Inimesed, keda sai minu, maalt linna õppima tulnud plika jaoks korraga liiga palju. Võõrad, kärarikkad ja liiga teistmoodi maailmanägemusega, kuid sellegipoolest pidin nende seltsis kuidagi hakkama saama.“ Ohkan. „Mul oli bussijaamas oma pink, kus ma esmaspäeva õhtuti samamoodi bussidele järele vaadata tavatsesin ja sisimas soovisin, et reede jõuaks juba kiiremini kätte. Seesugune ootamine leevendas pisut sisemuses põlevat koduigatsust. Vahel põikasin ka turult läbi ja ostsin lillemüüja käest lillherneid. Lihtsalt selleks, et need ühikatuppa vaasi pista. Tead ju, kuidas need lõhnavad? Vängelt ja magusalt?“
Naine noogutab.
Veider, et see lõhn on mul seniajani meeles.“
Naise kortsulist nägu valgustab põgus naeratus. „Need on imearmsad lilled. Haprad, kuid kaunid. Täpselt nagu meie sinuga.“
Mis mõttes?“
Naine joonistab käega õhus ebamäärase kaare. Märkan, et ta rohekaspruun villane mantel ilmutab kergeid kulumismärke, samuti on naise müts luitunud ja saapad kantud. Vana inimese ilmselge vaesuse tajumine tekitab minus kurbusepiste. Sellegipoolest on naises mingit seletamatut sitkust ja sisemist soojust, mis paneb mu unustama kõik muu – ammuse heitliku ja ähmi täis hommiku, kiirustava ja hoolimatuseseguse lahkumise Rasmusest lennujaamas ja otsatu tühjusetunde, mis haaras mind selsamal hetkel, mil ta pikk nõtke kogu väljuvate lendude turvaväravate taha kadus. Isegi kurbuse, mis on minus ajaga pigem süvenenud kui lahtunud.
 „Lillhernes ei seisa iseseisvalt püsti, vaid vajab kasvamiseks ja õitsemiseks tuge. Küllap mingis mõttes me ootame täpselt sedasama.“
Mida?“
Et keegi meid oma olemusega toestaks. Püsti hoiaks, soojust ja mõistmist pakuks, et me rikkalikult õilmitseda ja ümbrusele magusat lõhna levitada saaks.“
Vana naise mõttekäik tundub mulle pisut kummaline, ent viisakusest ei vaevu ma vastu vaidlema. Mingis sügavamas südamesopis tean, et tegelikult on tal õigus. Ma olen alati liiga palju teiste toele ja tunnustusele lootnud, justkui puuduks mul iseseisvalt eksisteerimiseks vajaminev energia.
Kui mul veel maakoht oli, kasvatasin lillherneid igal suvel,“ jätkab naine ja ta häälde sugeneb madal unistav toon. „Terve maja seina äär nägi välja nagu kirev lõhnav vaip. Lõhna oli tunda isegi aia taha teele. Vahel jäi mõni uudishimulikum suvitaja mu värava taha seisma ja tuli lõpuks aeda vaatama.“
Mis su talust nüüdseks saanud on? Käid seal veel?“
Ei.“ Vana naise häälde sugeneb rabe noot. „Peale tütre surma ei tahtnud ma enam seal olla. Liiga palju mälestusi. Müüsin maha ja ostsin linna korteri. Üksipäini ei jaksa nagunii seesugust suurt talukohta üleval pidada.“
Vaikime ja me ümber heljub endiselt valgeid märgi räitsakaid, mis teevad õhus piruette ja moodustavad aeglaselt liikuvaid ning muutuvaid mustreid. Pühin helbeid eemale ja taipan punavalgetriibulisele bussile järele vaadates korraga, et olen sellest maha jäänud.

Kuidas see juhtus?“ uurin bussile rohkem tähelepanu pööramata edasi ja loodan, et mu uudishimu ei tundu kohatu. „Kuidas ta surma sai?“
Avarii. Joobes juht. Libe tee. Koha peal, silmapilkselt.“ Naine osutab ristmikule, kus plingib suur neoonkirjas reklaamtabloo. „Sealsamas.“
Vahin tummalt padjasuurusele hamburgeri sooduspakkumisele otsa, mis posti otsas heleda, kohatu ja pealetükkivana särab ning vaikin. Seesuguse tragöödia toimumise paigaks ülimalt irooniline asukoht.
Sa käid vahel samamoodi seal lennujaamas, eks?“ ütleb naine. „Istud seal läikivate akendega saalis ja kogud nagu viimane enesepiinaja endasse paratamatuse valu.“
„Jah,“ tunnistan kõlatult ja pisut vastu tahtmist. „Kust sa teadsid?“
Naine naeratab nukralt. „Sa oled seda tüüpi. Sinust on lihtne aru saada.“
Tõesti? Mul oleks hea meel, kui ma isegi endast aru saaks.“
„See tuleb. Ajaga. Lõpuks mõistad, et vaid õige vähesed asjad omavad elus tähtsust. Ja pooled neist on nagunii paratamatus.“
Eks see enesepiin toob valu kõrval ka kergendust.“
Võib-olla. See sinu kallim… ta tundub tore poiss.“
Ta oligi.“
Toredad poisid teevadki kõige rohkem haiget. Veider, eks?“
Ilmselt. Kui me muidugi lubame. Kõik on ju me endi valik, lasta kedagi oma hinge või mitte. Tegelikult käin ma lennujaamas harva. Pigem pargis. Seisan seal keset pimedust ja mõtlen.“
Millele?“
Küsimus äratab mu otsekui unest, visandades mu pilgu ette ühiseid käest libisenud hetki mu kummalisest ekstsentrilisest ekskallimast Rasmusest, kes hoolimata oma päikeselisest loomusest suutis minusse alati jätta kerge distantseerituse tunde. Teadmise, et ma ei pääse kunagi päriselt temani, ta meelte salajasse kuningriigi sügavusse. See jäi minusuguse maaplika jaoks kättesaamatuks nagu läikivalt riiulilt vastu vaatav hinnaline kvaliteetvein. Aga seda kuuldavalt välja öelda ma muidugi  ei julge.
Kehitan õlgu. „Kõigele. Olnule. Võililleväljale, kus me piknikku pidasime. Vahtralehesajule, millele me kunagi pargis järele vaatasime. Raamatutele ta riiulis. Muusikale ta kodus. Ta hääle eriskummalisele madalale tämbrile. Sellele, et see kõik on mu elust lõplikult kadunud, nagu oleks tuul selle minema pühkinud. Üheainsa hommikuga. Vahel mulle näib, nagu olnuks kogu me ühiselt veedetud aeg kõigest uni.“
Naine muigab ja patsutab mu kätt. Ta sõrmed on soojad, tajun seda läbi oma paksude maavillaste kinnastegi. „Vahel näivadki mõned sündmused me elus pigem reaalsus kui unenägu. Mida võimatumad, seda hinnalisemad nad tunduvad. Meil puudub võime muuta olnut, lepi sellega.“
Ma lepingi. Muud valikut ju pole.“
Võta olnut kui kingitust, mida endas pimedusepäevadel kanda. Kõik on ju lõppeks hoiaku küsimus, kuidas ühesse või teisesse suhtuda. Selle muutmine on me võimuses.“
Ta tõuseb püsti, mantel langevast lumest ühtlase valge kihiga kaetud.
Mu nimi on Rita, muide.“
„Sille. Oli tore tutvuda.“
Tõusen samuti ja pühin juustest helbeid. Need kleepuvad ebameeldivalt mu näole. Vinnan koti vastutahtsi õlale ja taipan, et mul on külm.
„Mu buss läks ära,“ lausun ja tajun samas isegi kergendust, et võin seetõttu edasi lükata hetke, mil taas oma tühja kõledasse koju jõuan, kus mind võtab vastu seisnud lõhnaga õhk ja keegi ei oota.
Naine naeratab. „Märkasin jah. Mis sa peale kavatsed hakata?“
Pole aimugi. Lähen kohvikusse ja teen aega parajaks. Kahe tunni pärast tuleb järgmine buss.“
Või nii.“ Naine õngitseb turukoti pihku. Seegi on üleni lumega kaetud. Helveste alt paistab pisut käsitsi tikitud rõõmsavärvilist muhu mustrit. Värve, mille elurõõmus erksus tuletab mulle meelde, et kusagil on kellegi elu just seesugune. Ilus, õnnelik ja täis värve. Võib-olla on Rasmuse elu selline? Lihtne on õnnelikeks kujutleda neid, kes on meid õnnetuks teinud.
 „Tule oota parem minu pool, ma elan siinsamas lähedal.“
Tõesti?“ pole ma pakkumise üle isegi eriti üllatunud. Veider tunne, et miski seob mind selle veidra ja sooja naisega, kelle südametugevus on muljetavaldav, süveneb üha.
Miks mitte? Sa oled seda nägu, nagu kuluks sulle üks suur tass kodust teed hädasti ära.“
Naeratan hapukalt ja painutan käpikute sees kangeks jäänud sõrmi. „Pisut külm on tõesti.“
Pole mingi ime. Seesugune niiske ilm teeb igaühel olemise pikapeale jahedaks. Eriti meiesugustele unistajatele, kes end kuhugi istuma unustavad ja mõtetel rännata lasevad.“
Nähes mind kõhklemas, lisab ta: „Tule-tule. Ma näitan sulle heameelega oma tütre pilte.“ Pruunisilmne pilk kompab mind lõbusalt. „Või oled sa selline moodsa aja inimene, kes albumipiltide vaatamisele enam oma aega ei kuluta? Kõik need skaibid ja nutifonid ja helendava ekraani lummusesse kadunud elu?“
Vaevalt küll. Pigem olen vanamoodne. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, mis pidi neid uuema aja telefone käes hoida.“
Näed siis. Paar parajaid,“ naerab naine. Miski ta olemuses on nõnda soe, et see jätab varju isegi kogu ta eksitavana mõjuva vaesuse.
Asutan end pikemalt mõtlemata Rita kõrvale kõndima. Kõle bussijaam oma süngeid mälestusi kangastava hamburgerireklaamiga jääb selja taha ja peagi sumpame majade vahel põlvekõrguses lumes ühel kõrvaltänaval, mida ääristab ridamisi päevinäinud puumaju. Kollane välisuks avaneb käginal, trepikojas võtab meid vastu hämarus ja niiskuse ning mahajäetuse lõhn. Kõnnime trepist üles. Astmed nagisevad, justkui oleks neil vaev tulijat kanda. Toad seevastu on heledad, puhtad, soojad ja valged. Võtan akna all päevalillepadjaga korvtoolis istet ja lasen pärnaõietassi endale ette lükata. Akna taga jätkub räitsakate kaootiline keerlemine. Mõned neist kleepuvad aknale, justkui oleks neid tabanud ületamatu uudishimu sisse piiluda ja sellest kummalisevõitu kohtumisest osa saada.


pühapäev, 23. detsember 2012

"Lillherned lumes" Saladuste Extra talvenumbris


Ajakirja "Saladused Extra" talvenumbri kaante vahel leidub taas üks minu lugu , sedapuhku siis pealkirjaga "Lillherned lumes."
Et miks just lillherned? Küllap seetõttu, et mulle endale meeldivad millegipärast need lihtsad ja samas erakordset intensiivset lõhna levitavad õied. Lisaks on kirjutades kuidagi märkamatult lisandunud mingisugune allegooria loomise vajadus. Novellis "Lillherned lumes"  sümboliseerib lillhernes inimese meelelist nõrkust, inimtüüpi, kes on kaunis, kuid haavatav - vajab kasvamiseks ja õilmitsemiseks tuge.

Kuigi ma tavaliselt endast väga kirjutada ei armasta, on selles loos sedapuhku üht-teist ka autobiograafilist. Näiteks olen loosse sisse toonud elemente oma esimesest sügisest Tartus, mil sattusin pooljuhuslikult turule ja ostsin turumemme käest koduigatsuse leevendamiseks kimbu värvilisi ja hästilõhnavaid õisi.
Lugu räägib, nagu mu lood enamjaolt ikka, inimhinge üksildusest, leinaga toimetulekust, hingelisest sitkusest ja ühest veidrast kokkusattumusest, milliseid vahel me teele elu tõepoolest veeretada armastab.


Talviseid muljeid Saaremaalt


Esmaspäeva varahommik. Lumine linn tukub alles ebamäärases talvepimeduses, kell on vaevu pool seitse hommikul. Hoolimata kehvasti magatud ööst on mõte veidralt ergas ja selge.
Pühin juukseid näolt, kõnnin teeristini ja potsatan oma kaks kompsu väikesele lumekühmule käest. Tänavalampide oranžikas kuma särab silma ja lumetolmusel maanteel ei liigu ühtki masinat. Tuul keerutab jäises õhus üksikuid helbeid ringi ja neid silmitsedes viibin justkui mingis veidras ebareaalsuses. Maailmas, kus kõik alles magavad, aga mina olen mingil seletamatul põhjusel ärkvel ja virge.


 Peale veerandtunnist ootamist, mil hakkan kokkulepitud kellaaja ja kuupäeva õigsuses juba natukene kahtlema, roomab nurga tagant siiski nähtavale väike valge buss ja korjab mu peale. Tee sahiseb kummide all, linn jääb kiiresti selja taha, bussis on soe ja mõnusalt hämar. Tukkumise asemel vahin kiiresti mööda vilksatavaid lumekoorma alla mattunud metsatukkasid, põlde ja heinamaid. Millal ma viimati Saaremaal käisingi? taban end mõttelt. Sellest näib olevat möödas terve igavik. Pealegi oli toona südasuvi, ent nüüd sügav talv.

Sõru sadamasse jõuame õigel ajal. Tuledesäras praam loksub kalda ääres ootel just nagu suur valge ja kohmakas loom. Kitsad kõrged trepid viivad üles teisele korrusele. Tillukesed koridorid ja pisut kõikuv jalgealune. Reisijateruumis on pisut jahedam kui bussis. Kõnnin jääkülmale tekile ja teen fotokaga mõne kiire klõpsu, ent väljas valitseva hämaruse tõttu jääb ja meist aegamisi eemalduv Hiiumaa kaadrisse kõigest hägusa mustja viiruna.
Tunni aja pärast törtsutab praam teisele kaldale ja mähib nina ankrusse. Buss roomab maismaale ja rataste alla jääb Saaremaa pind.


Mööda libisevad taas lumised männitukad ja teeäärse lume valged puutumata kuhjad.  Kuressaarde välja jõudnud, vaatan keskväljakul ringi ega teagi esimese hooga, kuhu kõigepealt suunduda. Väljakul on end püsti ajanud hiigelsuur rohetav kuldseehteline jõulupuu, valged majad selle ümber tukuvad paksude lumehangede vahel, millele langeb taevast järjest lisa. Veidi eemal, mustavate puude varjus märkan valget punase katusega kirikut. Raagus oksad loovad valge paeseinaga mõnusa minimalistliku mustvalge kontrasti. Kõik, mida silm haarab, on valge, liigagi valge. Rasketes lumepilvedes piimjas taevas, valgeks võõbatud ja lumega üle riputatud majad, lumekatte alla mattunud teed ja tänavad… Justkui oleks tegemist ühe seletamatu valge muinasjutuga, mida vestetaksegi ainult Saaremaal.

Edasi sukeldume mõneks tunniks kaubandusse, kus võtab vastukaaluks külmale talveõhule taas vastu soojus, valgus, piparkoogilõhn ja kõikjal saatev vaikne jõulumuusika. Siin-seal haarab silm mõnd ehitud kuuske, akendele laotatud jõulutulede sädelust, kuhjade viisi ehteid ja muud kaupa. Proovin mõnda mantlit selga, nopin siit-sealt mõne kingi jõuluvana põhjatusse kotti ja leian endale ühe armsa roosatupsulise salli.
Mõni tund hiljem, piparkoogimaitselist pühadekooki näkitsedes ja akna taga üha tihenevat valget sadu silmitsedes mõistan, et mõnusa Villemi pubi on tõepoolest üks mõnus, ilusa mahagonikarva interjööri ja heade pühadesöökidega koht.

Järgnevalt suundume Grand Rose Spasse, mis väärib igati oma nime nii basseinipõhja laotud hiigelsuure roosimosaiigi kui ka ruumides leviva õrnmagusa roosilõhna tõttu, mis meid igal sammul saadab. Kuuma ja jääkülma veega basseinid, lõbusalt mullitav mullivann, kuhu end jutustama unustades ei raatsigi lõpuks enam tõusta. Aurusaun, mille piimjas aurus end küpsetada lasta ja pisut pilvepealset olemist kogeda. Aroomisaun, mille hämaras, soojas rohekas valguses levib hulgaliselt meeli toniseerivaid looduslikke aroome, mida sisse hingates ja puidusoojal laval lebades sugeneb olemisse aegamisi mingi seletamatu rahulolu.

 Soolasaun, kus keset hämarat ruumi laiutab suur meresoolaga täidetud postament, millest iga soovija võib endale peotäie ammutada, nahka hõõruda ja soolal aegamisi nahal sulada lasta.
Mugavad ja nägusad mosaiikidest laotud pingid, millele istudes avastad enda üllatuseks, et need on mõnusalt soojad. Soome saun oma kõrvetavkuuma hinguse ja kasevihtadega ning sealsamas kõrval jääkülma veega täidetud sügav bassein. Jah, ma hulpisin hetke isegi seal ja jäin isegi ellu.  


Tagasi Hiiumaale jõuame poole üheksa ajal õhtul. Õhus keerleb endiselt helbeid, ümberringi lasub taas talvine pimedus, ent minuga on sedapuhku teadmine, et sinna spaasse tahaks kindlasti millalgi tagasi.

Vaata ka Grand Rose SPA Hotel kodulehte: Seda saad teha siin.

teisipäev, 18. detsember 2012

Meeleolukilde maailmalõpuluulefestvalilt


Postitan siia Hiiu Lehes ilmunud artikli sellest, kuidas ma Ave Vita!s maailmalõpuluulefestvalil käisin.

Kolmapäeva keskpäev, maagilise kuupäevaga 12.12.12. Vaikne talvine Hiiu saar upub lumehangedesse, millele langeb hallidest lumepilvedest aegamisi lisa. Kollane puumaja, mida teatakse Ave Vita! keskusena, kaunis puidupits akende kaunistuseks, tervitab nii lähedalt kui kaugelt tulijaid kutsuvalt valla uksega. Enne kui välisukseni jõuan, märkan juba eemalt trepil seisvat väikest seltskonda, nende seas turrisjuukselist, ererohelise salliga näitlejat ja pärusmuusikut Jaak Johansoni, kes lööb käe uljalt puusa ja meelitab hõbeläikelisest jahisarvest saabunud keskpäeva auks välja paar mehist törtsu.


Majast kostab naeru ja melu. Hetk hiljem tuleb keegi inglijuukseline, lumekarva seelikus ja pitsilise pearätiga, istub koduselt külmale kivitrepile ja alustab akordionil tundmatut nostalgilist viit. Kui maja ees lumehangede vahel tukkuv raagus sirelivõsa selja taha jääb ja akordionisõrmitsejat lähemalt näen, mõistan, et tegu on luuletaja Kristiina Ehiniga, kelle sulest on ilmunud mitmeid kaunisõnalisi luulekogusid ja kelle poolt illustreeritud värvirõõmus luule- ja proosakogu „Viimane mohikaanlane“ valiti 2011. aastal 25 kaunima eesti raamatu hulka.


Trepist üles saanud, märkan maavillases kampsunis Tõnu Õnnepalu. End rahva südamesse luuletanud autori viimane romaan „Mandala mustrid“ jõudis kohe pealt trükist ilmumist müügiedetabelite tippu. Õnnepalu silmitseb talle omasel sõbralikul ja tasasel moel  ümbritsevat lumevalgust, justkui otsiks ikka veel mingit olemise sügavamat saladust. Vahetame tervitusi, millele taustaks keerleb kõikjal õhus suuri valgeid räitsakaid.
Koputan jalad lumest puhtaks ja astun hämarasse esikusse. Ruumides valitseb mõnus soojus. Valgeks võõbatud tellisahi õhkab soojust justkui elav inimene. Õhuaken on kergelt paokil, klaaside vahel värvilised vitraažid, mis peegeldavad detsembrilõpu nappi päevavalgust ja annavad sellele märksa pehmemad toonid. Akna all postamendil sirutab end valguse poole roosaõieline alpikann – rõõmus talvine värvilaik.


Lasen pilgul ringi käia. Enamik seinapindadest on tihedasti kaetud maalidega, mis annavad ruumidele palju värvi juurde. Mitmelt taieselt vaatab vastu Ave Vita! eestvedaja poetess Ave Alavainu. Värvilised mahlaklaasid, kirjuks võõbatud kringel, mis tasapisi kahaneb. Igale tulijale on selge, et see on maja, mis armastab värve, luulet ja elurõõmu.
Aegamööda täituvad ruumid inimestega, kes mahutavad end korraga päris kitsukesteks muutunud ruumidesse sõbralikult ära. Tulijate seas on linnapea Georg Linkov ja Kärdla ÜG direktor Ivo Eesmaa. Võtan istet ja hetk hiljem maabub minu ette sasipäine, ploomivärvi nahktagis kirjanik ja telenägu Kadi Kõusaar. Köögipoolel vilksatab purpurne naerune värvilaik, kelles tunnen ära näitleja ja luuletaja Merca – punases kampsunis ja lühikeste, sama tooni värvitud juustega.


Suurejoonelise nimega ürituse, Üleriigilise Maailmalõpu- täiskuuluulefestivali
avab poetess Alavainu ise, loetledes üles inimesi, kes varasematel festivalidel osa on võtnud. Karl-Martin Sinijärv, Jan Kaus, Asko Künnap, Juku-Kalle Raid, Jürgen Rooste…“  Nimetatud saab enamik  luule- ja prosaistide raskekahuriväest, kes üle Ave Vita! keskuse lävepaku astunud. Alavainu nendib, et seekordne festival jääb viimaseks, kuna tema eluratas põleb liiga ereda leegiga.
Luule on maailma tunnetamise viis,“ võtab tippmeediategijaks nimetatud  kirjanik ja publitsist Veiko Märka kokku mõtte, mis üldse paneb inimese luuletama.
„Mina teen luuletusi uudiste järgi,“ tunnistab triibulises särgis Võrumaa-mees, Lutsu huumoripreemia noppinud ja üle 20 luulekogu välja andnud Contra. Ta hoiab peos peotäit kapsakõrvadeks keerdunud paberilehti, trambib madalal poodiumil reipalt edasi-tagasi, nakatades oma särtsuva huumori ja ülekeeva energiaga otsekohe kogu publiku, kes ei väsi ta luuleridades peituvale vaimukusele kaasa naermast.

On teile võru murrak ikka arusaadav?“ heidab ta poole esinemise pealt prillide tagant publiku poole küsiva pilgu. „See jäi mulle külge siis, kui ma postivedajana pensioni laiali vedasin,“ muigab ta.


Sama sütitavalt esinevad nii Veiko Märka kui ka luuletaja ja soolomuusik, pseudonüümiga Orelipoiss Jaan Pehk, kes pillab oma mustjaspunasest õhukesest, vaimuka nimega luulekogust „100% Jaan Pehk“ sarnaseid mõtteteri, mida iseloomustab mõnus minimalistlik huumor ja absurdlikkus.
Kurjakuulutav maailalõpp jääb sel saatuslikul kuupäeval siiski saabumata. Selle asemel vältab hommikul kell 9 alanud luulefestival reipa hooga edasi. Esinejad vahelduvad. Igal täis- ja pooltunnil astuvad üles uued tunnustatud ja hinnatud sõnasepad, lugedes valitud palu oma loomingust.



 „Mina ei ole üldse luule kirjutaja, pigem prosaist,“ üritab end välja vabandada Kõusaar, ent esitab sellegipoolest suurepärase luuletuse. Veel esinevad ReinTootsimaa, Heli Kohv, Jüri Kaldmaa jpt. Hoopis teise tooni luulefestivalile annavad Kristiina Ehin ja Tõnu Õnnepalu, kes esindavad vastukaaluks seni valdavalt humoristlikus laadis kulgenud päevale luule märksa õrnemat ja ilusõnalisemat poolt.
 „Ma jätsin luulekogud koju,“ ütleb Ehin aegamisi heegeldatud pitsist pearätti juustelt libistades ja hõbehalli mantlit lahti nööpides. „Aga mida te kuulda tahaksite?“
Pakkumise peale esitada seda, mis talle endale kõige enam meeldib, ristab Ehin mõtlikult käed, heidab korraks pilgu kaugusesse ja kangastub keset oma tundlikke ja õrnu luuleridu ka ise justkui luule kõige ehedaimaks kehastuseks.
Mulle meeldib luua liitsõnu,“ lausub ta haldjaliku naeratusega. „Näiteks kiigeltallahüppamiserõõm.“ Küsimuse peale, millega ta praegu tegeleb, vastab paljutõlgitud poetess, et kirjutab autobiograafilist romaani.


Üritus hakkab otsi kokku tõmbama poole nelja paiku õhtul. Kardina taha varjunud Ehin võtab uuesti välja akordioni ja laseb sel kõlada, köögis saab sooja suppi, siit-sealt kostab lõbusaid naerupahvakuid. Lõpuks jääb maja vaikseks, osalejad tõttavad taas praamile, mis nad tagasi mandrile oma tegemiste juurde viib. Aitäh, Ave, jaksu eest neid toredaid üritusi korraldada. Põlegu su eluratas siiski pisut aeglasema leegiga.

Piltidel on lisamisjärjekorras: Ave Alavainu,  trepil: Contra, Õnnepalu, Johanson, Ehin; Tõnu Õnnepalu,  Merle Jääger, kolmekesi: Contra, Veiko Märka, Jaan Pehk; Jaan Pehk, Kadi Kõusaar, Kristiina Ehin ja Contra.


Isetegemise rõõmu jõululauale


See talv on muutunud kuidagi kummaliselt värviliseks. Justkui vastukaaluks väljas valitsevale valgele, värvivaesele talvele on mu elutoalauale ajapikku sugenenud igasuguseid värvirõõmsaid esemeid, mis, nii veider, kui see ka pole, on mu enda tehtud.

Suvel käsitööpoode pidi ringi kolades vaatasin mingist seletamatust imetlusest haaratuna vilditud esemeid ja mõtlesin endamisi, mis isevärki nõidus ja salakunst see küll on, mis seepidele niiviisi ümber poeb ja nad seesuguseks mõnusaks villalõimeseks muudab. Kohaliku käsitöö müügiga tegeleva "Pitsu käsitööpood" omanikud ei pidanud paljuks mind ja mõnda uudishimulikku veel enne jõuluaega seesugustesse saladustesse pühendada. Viltimine iseenesest on üks üpris veider ja tore ettevõtmine – mähkida seebile ümber erinevat värvi villajuppe ja hõõruda neid läbi märja kaltsuriide, kuniks kogu kupatus korralikult vahutama hakkab, seebi külge kinni jääb ja iseäraliku pühadekaunistuse moodustab. Kuumast ja külmast veest vaheldumisi läbi lastuna jääb taiesele peale kuivamist külge mõnus mustsõstra- või mis iganes seebilõhn.  Tehtut pesunuustikutena kasutada ma siiski ei söandanud, vaid ladusin need lauale vaagnale pühi ootama.
 

Pildil nähtavad küünlajalad on saak kohalikult käsitöölaadalt. Mulle meeldivad naturaalsed materjalid. Müüja jutu peale sai ära testitud, et teeküünla soojus hakkab tõesti aegamisi kadakapuidu nõrka mõrkjat lõhna levitama.

Mõte tekitada mingist odavast taaskasutatavast materjalist nagu näiteks ajalehepaber ja papptaldrik, midagi lihtsat, uut ja originaalset tasub samuti ära. Vähemasti tasub see ära märksa enam, kui poest endale mõni järjekordne elutu ja hingetu plastpärg koju soetada. Mõned pärlid või natuke katkist ehtepuru või kunstlund võiks samuti olemas olla. Jõulupärja omistamiseks alustada sellest, et papptaldrik seest õõnestada ja  ajalehtedega üle kleepida. Rooside tegemine on kobakäpluse eemaldamise paras proovikivi – lõigata ümmargune paberitükk spiraali-kujuliseks ja veeretada rulli, alt kinnitada kuuma liimiga, mis on tunduvalt vastupidavam kui tavaline. Peale toppida mõni särav pärlisilm. Must pits tundus samuti tähendusrikas. Kaunistuse osas pole mingeid reegleid, võib lisada mõni kuivatatud sidrunisektor, kõrvitsaseemned või mis iganes, mida fantaasia vaid välja kannab.



Soolataigen valmibki tõepoolest 2 osast jahust, 1osast veest, soolast ja natukesest õlist. Süüa selline kooslus muidugi ei sünni, aga sellegipoolest on üpris lihtne ja odav voolimismaterjal. Värvideks on lisatud näpuvärve ja punapeedi mahla, mis annab küünlaalustele toreda roosa tooni. Tainas on mätsimiskõlbulik siis, kui enam käe külge ei jää ja värv jääb ühtlane. Vormida plasttopsiku ümber ja teha vatipulgaga augud, et küünlavalgus läbi kumama pääseks. Mina lähenesin asjale suti loomingulisemalt, väga ühtlast vormi ei hoidnud, vaid üritasin midagi soolaküünla-sarnast meisterdada. Küünlad vormitud, lähevad nad koos plasttopsidega ahju. Hoida seal kuuma vangistuses mõni minut, et tainas kivistuks, peale väljavõtmist võib plasttopsi välja koukida. Pimedale õhtule lisab seesugune kompositsioon üpris omapärast värvilist valgust.

Huvi korral vaata ka Pitsu poe kodulehte: http://pitsu.ee/pood.html




reede, 14. detsember 2012

Magusalõhnaline Hiiumaa jõululaat


Kaks kõige kaunimat laata Hiiumaal, mis rahvast alati magnetina lähemale tõmbab, on igasuvine käsitöölaat ja talvine jõululaat, mil kohalikud kuldsete kätega käsitöömeistrid toovad oma põhjatutest varasalvedest välja vahepeal valmis treitud ja voolitud imeasju. Laudadel on koha sisse võtnud kadakapuidust meisterdatud küünlajalad, kaunis pruunikirjaline savikeraamika, sepistatud esemed, meetrite kaugusele magusat eksootilist lõhna levitavad käsitööseebid, tikandid ja maavillased kudumid, mis lõhnavad nii mõnusasti lammaste järele.

Ühel laual märkan suurt õrnroosat päevatekki, mille heelgeldatud roosid näivad otse pilgu all õitsele puhkevat. Teisal troonib vürtsikas tumepruun jõululeib, kuhu on varjule pugenud rosinad, aprikoositükid ja muud magusad saladused. Natuke aega mõtlikult leivavirna vahtinud, kohtan müüjanaise lahket naeratust, mille saatel leiba maitsta pakutakse. Pisut eemal hakkavad silma magusat lõhna tootvad küpsetised, mille pelgalt sisse hingamisest saab külmas detsembriõhtus meeltel märksa soojem. Edasi rännates köidavad pilku lahti keritud kõikvõimalikes värvides triibukirjas lapitekid, tillukestest pärlitest meisterdatud õrnsäravad ehted, valgust peegeldavad unstusesinised vitraažkaunistused, loendamatutest klaaspurkidest vastu läikiv merevaigukarva mesi. Korrapärastesse kuhjadesse laotud pähklid, mandlid, kilesse pakitud krõbisevad kukekommid, üpris samasugused nagu need, mis vanaisa lapsepõlves külakauplusest tõi.

Sidruni- mandli- nelgi, piparkookide ja muu sada erinevat lõhna ninas, uitasin mööda jõuluehetes saali ringi. Laval tantsis end jäähaldjateks ja lumekuningannaks maskeerunid tüdrukute tantsutrupp, kinosaali salapärases jahedas hämaruses jooksis vaadata soovijaile jõulufilm. Millegipärast meelitas lõhnataju mu see aasta õige kiiresti käsitööseepide leti äärde, leidmaks lõhna, mis meeltele kõige enam pai teeks.

Väikese koha puhul on iga sündmus justkui omamoodi seltskonnaüritus, näed tuttavaid, vahetad kauba ostmise juurde tervitusi ja räägid muud juttu. See ongi see miski, mis tekitab koduse tunde, teadmise, et kuigi olen mujalt tulnu, ei ole ma siin siiski võõras, vaid omade hulka arvatu.

Aitäh toredatele laadalistele, tegite mu olemise hääks!
Mõnusat jõululõhnalist advendiaega!







Aastalõpusündmusi


 Vahepeal olen siit keskkonnast taas kadunud olnud, kohati selline veider tunne tekib, justkui oleks võlgu kõigile. :) Raamatusõpru, kes soovisid mind Tallinnas kuulama tulla, pidin kahjuks natuke kurvastama, kuna pidin tervisemure tõttu lükkama kohtumised uuele aastale. Aga need kindlasti toimuvad. Nii Keskraamatukogus, Torupillis kui ka mujal. See saab teoks veeburaris, vähemasti nii meil kokkulepe jäi.

Mis siis veel. Facebooki konto tegin vahepeal, kuigi arvasin, et sisimas, et ma jätaks pigem selle liigutuse tegemata ja lihtsalt blogiks. Kui inimesel tekib natuke (sunnitud) vaba aega, hakkab ta teinekord kummalisi asju tegema, kas pole? Tegelikult ajendas konto tegema soov üht inimest leida ja kõige mõttekam oli seda teha läbi FBi. Ja mis seal salata, mugav info edastamise viis on see kahtlemata, selle asemel et igaühele eraldi meilima/helistama hakata.

Mis veel. Kolmapäeval oli Kärdlas Ave Vita! keskuses saatusliku kuupäevaga 121212 Maailmalõputäiskuuluulefestival. Kompentsatsiooniks iseendale, et pidin need Tallinnas-käigud edasi lükkama, otsustasin vapper olla ja end kohale vedada. Hästi vahva oli. Tõtt-öelda ei meenugi mulle üritus, kus ma niimoodi naernud oleks. Contra, Pehk, Märka, Kõusaar, Ehin, Johanson... See, et talvel pole Hiiumaal tegemist ja saar tukub lume all ega tea muus maailmast midagi, on tegelikult täielik müüt. Pigem on nii, et igale üritusele, kuhu tahtnud, pole jõudnudki. Tegin festivalist ka pikema kokkuvõtte, mis läks Hiiu Lehte ja jõuab mingi hetk loodetavasti ka mu blogisse üles koos piltidega.
Täna-homme on meil jõululaat Kärdlas. Piparkoogilõhnane, täis kaunist kohalikku käsitööd. Ilmselt tasub pelgalt elamuse pärastki läbi astuda. Vaatab, kas õnnestub.

Ilusat jõuluootust kõigile ja aitäh, et mind ikka loete!
Pildil luuletaja Kristiina Ehin.





laupäev, 1. detsember 2012

Keteriini tutvustus Hiiumaa koolides


Nüüd siis on mööda saanud ka Keteriini raamatututvustus Kärdla ja Käina gümnaasiumis. Emmaste põhikool jäi kiire ajakava tõttu kahjuks kõrvale ega mahtunud plaanidesse. Ent hea uudis on see, et Keteriinist tuleb kindlasti veel kevade poole juttu ka Kärdla Linnaraamatukogus uute raamatute tutvustuste raames. See saab selles mõttes isegi ehk põhjalikum ülevaade, kuna siis räägin ka juba Keteriini teisest osast. Vahepeal saab saabunud talvisel kargel ja tubasemal ajal teostega iseseisvalt lähemalt tutvust teha.

Esitlused ise läksid kenasti. Käina kool üllatas meeldivalt suure publiku hulga ja hästi tehtud eeltööga. Lapsed olid uudishimulikud kuulajad, esitasid palju küsimusi, tundsid huvi raamatute ja kirjutamisprotsessi vastu. Mõne küsimuse esitasin ka lastele.
"Kujutlege, et igaühe teie jaoks on olemas päris oma Salaaed – uks võlumaailma, kus võib leiduda mida iganes. Mis seal oleks?" tundsin huvi. Vastuseid tuli kummalisi ja toredaid – kes tahtis häid õpetajaid, kulda, palju huvitavaid raamatuid, palja silmaga näha põnevaid baktereid.
Esitluse lõpus jälitasid mind autogrammikütid, kelle poolt pihku surutud paberitükkidele ja väikestele valgetele käsivartele signeerisin enda autogramme. Mis kõik kokkuvõttes oli tore ja natuke naljakas. Lapsed on vahva, kuigi natuke püsimatu publik.

Pildil olen Kärdla Ühisgümnaasiumi aulas kirjastaja Lea Adamsoniga.




Keteriini loost pisut lähemalt


Kuigi järjekorras viimasena ilmunud, oli "Keteriin Salaaias" tegelikkuses mu kõige esimene romaan, mille ma kirja panin. Mingis mõttes võibki ehk öelda, et Keteriini lugu oligi see, mis mu üldse kirjutamise juurde tõi. Oli hall novembripäev mõned aastad tagasi, mil tabasin endas mingi seesmise kripelduse, et tahan aja kuidagi otstarbekamalt ja tulemuslikumalt ära kasutada. Dilemma, mille eest toona seisin, oli seesugune - kas hakata maalima või kirjutama. Mõlemad tegevused on olnud mulle südamelähedased. Vahepeal oli mööda oli läinud hulga aega, mille olin sisustanud sootuks teistsuguste eesmärkidega ja kõige selle keskel ise justkui natuke kaotsi läinud. Kunagised lapsepõlves sirgeldatud koomiksid, mõned kohmakad luuletused ja paar novelli olid jäänud kuhugi sahtlipõhja sügavusse ammuunustatud asjade maale kopitama ja korraga ma ei teadnudki enam, kas ma üldse oskan kirjutada. Mäletasin kõigest emotsiooni, et kirjutades tabas mind alati mingi sügav sisemine rahulolu. Võib-olla tahtsin eelkõige tagasi just seda seisundit.
Mingis mõttes oli Keteriini käsikiri mingisuguseks omamoodi proovikiviks ka mulle enesele, kas mu fantaasia töötab veel. Kas ma üldse oskan sõnadele anda veel selle tähenduse, nagu kunagi ammu?

Keteriini maailma luua ei olnud tegelikult üldse keeruline. Alustasin üpris pilleriiniliku peatükiga sellest, kuidas väike tüdruk oma toas ärgates voodil päikesetriipe silmitseb. "Lumekuninganna" illustratsioone sirvides lisandus justkui iseenesest loo ajahetkeks soe suvine päev, väikelinn kogu oma unises tukkuvas ilus. Konkreetset asukohta ma ei pidanudki vajalikuks välja tuua, seega võib see olla ükskõik missugune armas väike Eesti väikelinn.
Kuigi kaitstud, hoitud ja armastatud, tunneb Keteriin end pisut üksildasena, kuna ta mängukaaslaste ring on napivõitu. Kõigest üks pirtsakas sõbranna ja mõned aastad noorem "ülemise korruse Kristiina", kellega ta ei saa siiski suhelda nagu päris võrdsega. Lapse seesmise üksilduse täidab fantaasia, muinasjutulik element, et tegelikult on võimalik üksildusest välja astuda, muuta enda maailm just seesuguseks seletamatuks muinasjutuks, mida vaid mõte välja kannab.
Kummalisele ebamaisele liblikale järgnedes satub Keteriin vanasse mahajäetud parki, kus vastukaaluks soojale suvepäevale on rõske ja jahe. See koht on üks konkreetne paik Hiiumaal, mitte kaugel Hellamaast. Suured põlispuud, väike rohtukasvanud rada, mis kulgeb mäekünkalt alla, kus avaneb pilgule ootamatult heleda päevavalgusega üleujutatud väike eraldatud lagendik. Kontrast pimeduse ja valguse vahel on selles paigas niivõrd võimas, et olen seal korduvalt just selle efekti pärast viibinud, et laadida endasse paiga magnetilist rahu. Nõnda sai see asukohana ka Keteriini loosse sisse toodud. Hiiumaa kogu oma puutumatuse ja privaatsusega on mulle olnud üks kõige paremaid inspiratsiooniallikaid, mille eest tänulik olla. Mõnes seesuguses paigas kõndides ärkab mõte tahtmatult ellu ja fantaasiategelased asuvad oma elu elama. Vahel näivad nad mu kujutlustes nõnda elavad, nagu oleks ka päriselt olemas.

Ma ei juurdle tavaliselt kuigi palju selle üle, mida kirjutada. Mu teosed kirjutavad end ise. Nõnda sündis ka kari veidraid eriskummalisi tegelasi otsekui iseenesest. Keteriini lugu kirjutades soovisin luua pelgupaika, maailma, mis oleks sootuks teistsugune tavapärasest igapäevaelust, kus kõik on ajuti liigagi tavaline. Ma ei ole kunagi tahtnud kirjutada lugusid koduvägivallast, vääritimõistmisest. Võib-olla ma väga ei oskagi, mine tea. Ma kirjutan pigem midagi seesugust, mis mu endagi naeratama paneb. Mind võlub absurdihuumor, veidrad totakad olukorrad. Natuke on neid ka Keteriini loosse sisse lipsanud. Oodake ära teine osa, siis kohtute näiteks Keeksivalvuriga, kes jutustab teile südantlõhestava loo iseenda eest põgenemisest, mis on veider ja humoorikas ühteaegu.
Miks ei võiks kammidest punutud ämber vett pidada? Võileivad puu otsas kasvada? Kusagil metsasügavuses leiduda metsik org, kus lilled teemante kasvatavad? Miks ei võiks saialillede roheliste lehtede vahel ka moositäidisega saiakesi kasvada? Ja linnud linnupiima lüpsta? Kirjutamine on selles mõttes kõikvõimas ja tänuväärne tegevus, et ta võimaldab luua ükspuha mida ja miski ei ole vale. Ja kui lugeja lubab end mu fantaasiaga kaasa viia ja tahab tulla kaasa rändama sellele kummalisele maale, on see parim võimalik kingitus.

Kui Keteriini käsikiri sai valmis, jätsin ta millegipärast seisma, kuna otsest mõtet kuhugi pakkuda toona ei olnudki. Seejärel lülitusin kuidagi tahtmatult noorteromaanide kirjutamise lainele.  Keteriini loo kaevasin uuesti välja alles sellel kevadel, töötasin teksti veelkord läbi ja saatsin kirjastusse. Lasteraamatu tegemine on noorteromaanide tegemisest mõnevõrra erinev seetõttu, et kunstniku osalus raamatu valmimise protsessis on märksa suurem. Näha, kuidas kunstnik mu fantaasia järgi konkreetsed tegelaskujud loob, on elamus omaette. Isegi niivõrd tore, et olen mõelnud, et Keteriini lugu ei pruugi jääda mu viimaseks lasteraamatuks.



reede, 30. november 2012

Katkend lasteraamatust "Keteriin Salaaias."


Postitan siia katkendi oma värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias." Esimese osa sisu on lühidalt öelduna seesugune, kuidas väike ja natuke üksildane tüdruk Keteriin avastab veidra juhtumuse läbi kummalisi olevusi täis võlumaailma, sõbruneb karvase olevuse Kreebuga, kes tutvustab teda Salaaia asukatele. Valisin katkendiks stseeni, kus Keteriin kohtub esmakordselt kammkarudega. Aga miks just kammkarudega, küsite võib-olla. Ehk seetõttu, et "kammkaru" tundus mulle kõlaliselt kaunis.


Kammkarude isevärki maja asus väikesel mäekünkal keset haljast aasa. Õige pea sai selgeks, et seegi oli üks üsna kummaline ehitis. Isegi maja ümbritsev aed oli veider, majast endast rääkimata. Aialippide asemel olid maasse torgatud kõikvõimalikku värvi ja kujuga kammid, mis osavalt risti-rästi põimituna moodustasid midagi aia taolist. Ka maja ise oli üleni kammidest punutud ja katusel seisis tuulelipuks tumepunane kamm, mis pöörles vaikselt kriuksudes loode suunas.
Kreebu ei pööranud ümbrusele vähimatki tähelepanu, vaid avas kammidest meisterdatud värava ja hõikas tervituseks. Ta hääl kõlas selgelt ja valjult üle tühja avara aia, ent mitte keegi ei vastanud. Kusagil polnud näha liikumas ainsatki hingelist, kõigest üks suur vikerkaarevärviline liblikas heljus vaikselt üle õue ja kadus peagi ererohelise heki taha.
Arvatavasti teevad lõunauinakut,“ pomises Kreebu endamisi. „Mida muud sellise leitsakuga peale hakata ongi.“
Nad ootasid natuke aega, kuid peale aeg-ajalt üle õue lendlevate kirjute liblikate ja paari suure sirelivärvi kiili ei märganud nad kedagi.
Ma arvan, et me ei hakka neid vist üles ajama,“ otsustas Kreebu ja pani kastekannu lillepeenra juurde maha. „Tead ju küll, mis tujus on karud, keda on vastutahtsi üles aetud. Küll nad aru saavad, et ma siin käisin.“
Nojah, mis siis ikka,“ nõustus Keteriin leplikult, kuigi tegelikult oli tal kangesti kahju, et kammkarud nägemata jäävad.
Nad olid just minekule pöördumas, kui maja uks korraga kääksatas ja selle vahelt ilmus nähtavale sagris karupea.
Ohhoo, Kreebu!“ hüüatas karu külalisi silmates kõmiseval häälel ja nühkis uniselt silmi.
Kreebu pööras end otsekohe hääle suunas ja ta ümarale näole ilmus lai naeratus. „Tere, vanapoiss!“ hüüdis ta lõbusalt ja hakkas tagasi maja poole sammuma.
Järgmisel silmapilgul löödi uks valla ja ruudulistes pükstes vana Kammkaru-papa tatsas mõõdetud sammul külalistele vastu.
 „Olin just ärkamas, kui kuulsin mingit häält ja kobisin vaatama, mis siin sünnib.“
Ta patsutas Kreebule mehiselt õlale ja müristas rahulolevalt naerda. Paistis, et tal oli ootamatute külaliste üle silmanähtavalt hea meel.
Värava juures seisnud Keteriin oli ainiti jäänud silmitsema ehtsat elusuuruses kammkaru, oskamata õieti midagi kosta. Kuigi karu tundus umbes sama suur nagu ta maja, paistis ta samas veidral kombel üsna ohutu, isegi mõnevõrra naljakas. Ta nägi välja peaaegu nagu tavaline karu ikka, aga üle terve ta selja turritasid pehme kasuka asemel turjast välja igasuguse suuruse ja värviga kammid.
Viimaks märkas ka Kammkaru-papa jahmunud Keteriini, kes seisis ikka veel kuldkollasest kammist väravaposti juures ja näppis ebalevalt selle üht piid, mis tõi kuuldavale veidrat pininat.
No näed, mis tore tilluke külaline meil siin veel on,“ mõmises Kammkaru-papa ja tõttas otse Keteriini suunas, nii et maapind ta raskuse all värises.
Keteriin ajas silmad suureks, teadmata, kas oleks igaks juhuks targem jooksu pista või hoopis käsi tervituseks välja sirutada. Kuid ta ei jõudnud selle üle kuigi kaua aru pidada, sest juba järgmisel silmapilgul seisis karu otse tema ees, varjates oma suure kerega kogu vaatevälja.
Tere, väike tüdruk,“ mõmises hiiglaslik kammkaru lahkelt ja ulatas tervituseks karvase käpa, mida Keteriin peale mõningast kõhklust ettevaatlikult surus. Kammkaru oli küll hiigelsuur ja karvane, ent kummalisel kombel ei tundnud Keteriin korraga mingit hirmu.
Tulid kah vanaätti vaatama?“ muigas karu ja silmitses teda uurivalt.
Jah, siin on väga tore,“ kostis Keteriin viisakalt. „Ilus … aed,“ lisas ta kiiresti esimese asja, mis talle pähe turgatas.
Ähh, see,“ lõi kammkaru käega. „Poiste vigur. Aiapostid puha viltu. Ma õpetasin küll, aga kes siis vanameest kuulab! Ära pane tähele, küll ma need nädalavahetusel korda teen.“
Su aed on väga vahva,“ kinnitas Keteriin tunnustavalt. „Ma pole kunagi midagi nii omapärast näinud.“
Karu sügas ebalevalt kukalt ja piidles tüdrukut üksisilmi, pilgus lahke uudishimu.
Tõesti? Noh … mis siis ikka. Aga mis me siin seisame, tulge ometi edasi!“
Nad läksid koos aeda, kus Keteriin märkas vana tammepuu all mugavat puhkenurka – mitut väikest kammidest punutud nägusat tooli, mida katsid lumivalged istepadjad, ja madalat lauda selle ees. Toolide ümber õitses lopsakate puhmastena hulgaliselt helekollaseid, kassikõrvakujulisi õisi. Seltskond suundus joonelt sinnapoole ja võttis viluvarjus istet.
Kuidas siis kammid kasvavad?“ võttis Kreebu jutuotsa üles ja sirutas jalad välja.
Ähh, kasvavad teised nõnda, et pole neid enam kuhugile panna,“ kurtis Kammkaru-papa, kratsis end korraks selja pealt ja tõi Keteriini suureks üllatuseks nähtavale pihutäie erksavärvilisi kamme.
Võta mängimiseks,“ kostis karu sõbralikult ja toppis tüdruku pihud kamme täis.
Keteriin vaatas kamme uskumatul pilgul ja märkas, et need ei erinenud tegelikult kuigivõrd nendest kammidest, mis tal koduski olid. Ainsa erinevusena kaunistasid kammide käepidemeid keerukad kuldsed mustrid ja tundusid pihus veidralt soojad.
Eit punub mul kammidest juba vaipu, ei mõista nendega enam midagi peale hakata,“ mühatas vana Kammkaru-papa. Ta silmad libisesid veel kord kammidest aiale ja seejärel jälle sõpradele.
Ma tõin sulle kastekannu parandada,“ ütles Kreebu mõne aja pärast. „Kipub teine lekkima.“
Ah soo.“ Karu silmitses punaseid õisi täis lillepeenra servas seisvat rohelist kannu. „Aga mis sellest ikka parandada? Ma teen sulle pigem uue.“
No kui sa mahti leiad.“
Jähh, mida mul siin siis ikka muud teha on, kui igasugu kraami nikerdada!“
Keteriinile meenus Kreebu magamistoa mööbel ja nüüd sai ta aru, kust see pärit oli.
Vanad sõbrad sattusid otsekohe jutuhoogu, Keteriin aga mängis ajaviiteks kingiks saadud kammidega. Ta püüdis ära arvata, mismoodi neist vaipa saab valmistada. Mõnda aega selle kallal pead murdnud, tundis ta korraga kanget joogijanu. Ta silmitses ümbrust, kuid kaevu ega midagi taolist polnud kusagil näha.
Mida sa otsid?“ märkas vana Kammkaru-papa lõpuks tüdruku ringi rändavat pilku.
Keteriin punastas kergelt, justkui oleks ta milleltki piinlikult tabatud.
Tüdruku kimbatus paistis millegipärast karule nalja tegevat. Ta kummardus sõbralikult ettepoole ja silmitses oma väikest külalist üksisilmi. „Ütle-ütle, ära häbene. Ega onu ei hammusta. Hambad on mul kõrge vanusega nagunii päris viledaks kulunud.“
Ta haigutas häälekalt, tuues nähtavale terve rea teravaid valgeid ja hirmuäratavaid kihvu, mis oleks ilmselt iga mõistliku olendi kohkuma pannud.
Kreebu puhkes kärinal naerma ja Keteriin tõmbus näost veel punasemaks.
No mis mure sul siis oli?“ uuris karu hoolitsevalt, nähes samas välja umbes sama ohtlik nagu lepatriinu Keteriini kleiditaskul.
Juua tahaks,“ söandas tüdruk viimaks pomiseda.
Oh, mind ebaviisakat,“ torises Kammkaru-papa. „Ei taipa väiksele tirtsule limonaadigi pakkuda!“ Ta raputas laitvalt pead. „Kuigi limonaadililled pole vist oma õisi veel täielikult avanud. Toored teised.“
Limonaadililled? mõtles Keteriin kuuldavalt ja lisas siis:
Pole lugu, vesi sobib väga hästi.“
Mine siis tuppa, ämber on otse ukse kõrval,“ pakkus Kammkaru-papa
lahkelt.
Keteriin tõusis püsti ja hakkas areldi kammkarude elamise poole kõndima. Lähemale jõudnud, märkas ta, et isegi trepp oli kammidest valmistatud. Roosadest kammidest kauni ornamendiga kaunistatud punutud uks avanes vaikse naginaga ja tüdruk astus sisse.
Ta uudistas veidrat ümbrust, unustas korrapealt oma janu ja jäi uudishimulikult ruumikas elutoas ringi vaatama. Kuhu ta ka pilku ei heitnud, märkas ta igal pool kõikmõeldava kuju ja värviga kamme. Kogu mööbel oli meisterdatud kammidest – nii aknaraamid, lauad-toolid, hiiglaslik pruunikirju diivan akna all kui ka suur veeämber kööginurgas, millest helkis talle vastu juba tuttav tumelilla vesi.
Huvitav, kuidas selline küll vett peab? mõtles Keteriin, võttis kammist riiulilt kammist tassi, ammutas kammidest punutud ämbrist vett ja jõi januselt.
Vähemasti on vesi suurepärane, mõtles ta rahulolevalt ja pani tassi riiulile tagasi.
Majas oli vaikne, ainult kusagilt tagantpoolt kostis nõrka norinat, mis kuulus arvatavasti lõunauinakut tegevale Kammkaru-mammale. Keteriin märkas seinal kammist raami sees hiigelsuurt värvilist fotot, millelt vaatasid talle naeratades vastu märksa noorem Kammkaru-papa ja tema kõrval helesinises kleidis Kammkaru-mamma, pisike põngerjas süles, kõrvade vahel kasvavad kammid piikidena igasse ilmakaarde turritamas.
Keteriin naeratas endamisi, söandamata võõrastes ruumides rohkem aega viita. Ta läks vaikselt tagasi esikusse, sulges enda järel välisukse ja kõndis teiste juurde aeda.
Vana kammkaru seletas parajasti midagi energiliselt ja Kreebu naeris kogu südamest, tagudes endale käppadega vastu põlvi. Tulijat märganud, taltus ta pisut ja pühkis silmanurka sattunud naerupisara.
Noh, kas vaatasid viinerikilpkonna ka üle?“ päris Kammkaru-papa heatujuliselt.
Keteriin jäi seisma ja väänutas arusaamatuses suud.
Viinerikilpkonna? Kahjuks vist mitte.“
No pole lugu. Eks ta olegi laisk nagu vana kärbes ega anna end kunagi näole. Justkui peaks meie endi mure olema, mida hommikusöögiks praemuna kõrvale süüa!“
Oi, kas te sööte kilpkonni?“ küsis Keteriin rumalalt, mispeale Kreebu uuesti täiest kõrist naerma purskas.
Kammkaru-papa keerutas kaalutlevalt vuntsi ja uuris Keteriini oma veidrat rohekat tooni silmadega.
Ma oletan, et sa, sõbrake, pole vist kunagi üht ehtsat viinerikilpkonna näinudki?“
Keteriin lõi ebalevalt pilgu maha.
Pole jah,“ tunnistas ta vaikselt.
Ära kurvasta.“ Kammkaru kummardus hoolivalt ettepoole, nii et Keteriin oma põsel ta kuuma hingeõhku tundis. „Ma ütlen sulle täiesti ausalt, et ka mina olen oma pika eluea jooksul teda ainult kaks korda näinud ja ka siis põgenes see elukas ehmunult minema. Usu või ei, aga nad ei armasta päevavalgust. Viinereid, mida nad munevad, lükkavad nad kapi alt välja, ainult selle järgi saabki aru, et nad üldse siin pesitsevad. Mõned laisemad ei viitsi sedagi teha, ja siis peab viinereid alailma mööda elamist taga otsima. Ühekorra olid nad pesa teinud näiteks lambikupli sisse. Kujutad ette?“
Keteriin ei suutnud seda parimagi tahtmise korral ette kujutada.
Heakene küll, aga mida ma teile siis pakuks?“ vaatas Kammkaru-papa hindavalt ringi. „Võib-olla ehk leivapuu vilju, need peaks küll juba üsna küpsed olema.“
Kellelgi polnud leivapuu vastu midagi ja nii läksidki nad koos maja taha, kus kasvas kõrge ja jäme valgetüveline puu, mille latv ulatus päris pilvedeni. Üles rohekaskollase lehestiku poole vaadates arvas Keteriin esiti, et kammkaru tahab neile banaane pakkuda, sest mida muud ühed leivapuu viljad olla saidki. Kuid oma suureks jahmatuseks märkas ta okstel lopsakate lehtede varjus hoopis väikeseid võileibu kasvamas.
Missugust sa sooviksid?“ küsis Kammkaru-papa Keteriinilt. Ta ei pannud tähelegi, missugust hämmeldust see ebatavaline avastus tüdrukus tekitas. „Siin on sametvorstiga, angerjajuustuga, tuurikalaga, seal üleval isegi paar konnapasteedileiba, aga neid ei saa ma vist eriti kätte.“
Keteriin silmitses hiiglaslikku puud, mille ülemised oksad ulatusid kõrgele pilvepiirile. Vorstivõileib kasvas otse kammkaru pea kohal.
Sametvorst sobib väga hästi,“ kostis tüdruk viisakalt ja püüdis mitte liiga jahmunud välja näha.
Kammkaru krabas paar võileiba pihku ja ulatas need ilma pikema jututa külalistele.
Keteriin uuris võileiba enda käes. See näis täiesti tavaline, nagu üks võileib ikka – paksu võikihiga kaetud tume leivakäär, peal roosakas, pisut lopergune vorstiviil, mis oli katsudes veidralt päikesesoe. Söandamata midagi ette võtta, piidles tüdruk silmanurgast Kreebut, kes samal ajal isukalt ja ilma vähimagi kõhkluseta oma konnapasteedileiba haukas. Sõbra veendunud olekust julgustust saanud, usaldas ka tüdruk lõpuks hambad kummalise toidupala sisse lüüa. Leib oli pehme, vorst täiesti värske ja natuke petersellimaitseline.
Peaksid tuurikala ka proovima,“ soovitas Kreebu ja mälus kahe suupoolega oma võileiba. „See on väga tervislik.“
Hea küll, ma võtaksin siis heameelega ühe,“ sõnas tüdruk ja toppis vorstivõileiva viilaka kähku suhu.
Kammkaru-papa ulatas talle uue võileiva, millel toretses rammus kiht kollakaspruuni ollust. Võileib maitses üllatavalt hõrgu, mahlase ja pisut sidrunimaitselisena.
Kõht täis ja jutud räägitud, asutasid külalised end lõpuks minekule.
Su kastekann on homme õhtuks valmis!“ hõikas Kammkaru-papa neile järele, mispeale Kreebu talle kübaraga eemalt tänutäheks viipas.