teisipäev, 30. juuli 2019

Minu uue lasteraamatu pealkirjaks saab "Panter Pauli pole olemas"




Kes ta siis on, see panter Paul? Kas tegu on peategelase teatava eksistentsiaalse probleemiga, kuna raamatu pealkiri justkui väidaks, nagu poleks teda olemas? Tegelikult mitte. Loomulikult mitte. Tegu on siiski ju lasteraamatuga, eelkõige lõbusas ja kergelt õpetlikus stiilis teosega. Paul on täitsa tavaline tore pantripoiss, kes elab oma ema Pauliinega Aafrika savannis mõnusat rahulikku ja turvalist elu. Siiski küsib ta raamatu nimiloos leopardikutsikatelt ühe eksistentsiaalset laadi küsimuse. "Mida te näete, kui mind vaatate?" Kiuslikel leopardidel on kavas Pauli õrritada ja seepärast nad väidavadki, et nende musta sõpra pole olemas. Teatavasti on ju tegu leopardi või jaaguariga. Kuid kes siis tahaks kuulda, et teda ei ole olemas? Paul hakkab enda eksistentsi innukalt tõestama, aga mõistagi pole sellest mingit tolku nende puhul, kelle ainuke soov on teise kulul nalja saada. Seega kiusamise igavesti aktuaalne probleem, mis võtab loos hoopistükkis ootamatu pöörde.



Raamat sisaldab kahtteist loomalugu, mille tegelasteks on Aafrika asukad. Kajastust leidev teemadering on lai: enamasti valdab peategelasi põletav soov leida sõpru, iseennast, enda kutsumust, kajastades tõenäoliselt paljude nüüdisaja laste soovi, et nende vanematel oleks nende jaoks rohkem aega, ühiseid perekeskeseid kvaliteethetki, mida veeta koos. Teosele lisab kindlasti omapära asjaolu, et kõigil tegelastel on vanamoelised, nüüdisajal taas toredasti au sisse tõusnud nimed. Nõnda kohtutegi minu uue raamatu lehekülgedel lamantiin Lonni, kaelkirjak Klaara, mureen Marta, okassiga Oskari, flamingo Friida ja teiste omapäraste tegelastega, kellest igaühel on jutustada oma lugu. Kirsiks tordil on kunstnik Andres Kuura värvirõõmsad illustratsioonid, mis annavad Aafrika liigirohkest loodusest ja loomariigist toreda ning sisuka ülevaate. Raamatu on toimetanud Mari Klein ja teose annab veel sellel sügistalvel välja kirjastus Helios. 


Pilt: internet







pühapäev, 28. juuli 2019

Valminud on ajakirja septembrilugu "Pime õnn"




Ajakirja septembrilugu, mis valmis mul olude sunnil üheainsa palava suvepäevaga, kannab pealkirja "Pime õnn". Õnneotsingutest olen oma lugudes kirjutanud palju, kuna see on olnud üks mu meelisteemasid läbi aegade, kuid käesolev lugu on vaadeldav hoopis teise nurga alt. Kuidas reageerivad meie õnnele kaasinimesed, meie lähedased? Kas nad näevad seda samamoodi, kas see mõjub neile sarnaselt? Võimalik, et meie suur hele õnn võib kõrvaltvaataja jaoks tähendada hoopistükkis muud, teinekord kaugeltki mitte meeldivat. Nii see sedapuhku ongi.


Aastates Maaretit tabab tõeline katsumus, kui tema lemmikpoeg Harden tutvustab talle ühel ilusal päeval ilmetut ja isikupäratut miniahakatist Elisset, kes on lihtsakoelisele naisele esimesest pilgust vastukarva. Kuidas luua ja hoida häid suhteid, kui kõik, mida sa võõras näed, on peaasjalikult halb ja vastumeelsust tekitav? Kuidas kõndida tundmatul pinnal ilma asjaosalisi riivamata? Pojaga ju riidu minna ka ei tahaks, olgugi, et ema tema valikut kaugeltki heaks ei kiida. Otsekohene minia viisakuse peale ülemäärast aega ei kuluta ja Maaret peab tunnistama lüüasaamist. Hoolimata asjaolust, et ta end ikka veel tragiks ja nooruslikuks peab, on noorus lootusetult läinud ja tema ise ühtäkki keegi, kes uuema põlvkonna eelistusi ja veidraid harjumusi kuidagi omaks võtta ei oska ega võib-olla tahagi.
Millisena tema mind näeb? Mida minult ootab-loodab? Miks ta seal bussipeatuses mind saates ikka veel seisab, mulle lehvitab ja ära ei lähe, hoolimata sellest, et peab mu kingi koledaiks ja mind ennast paksuks ning rumalaks? Need mõtted tabavad vananevat naist alles tagasiteel koju, olles veetnud tühja ja ärritava päeva põlvkond noorema seltsis. Niisiis, kas õnn on pime või oleme seda ise, osates seda näha ainult endale sobival kujul, mõõtmetes ning värvitoonides?


"Pime õnn" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused"septembrinumbris. Juulikuus on võimalik lugeda minu lühilugu "Naabrid", mis on leitav ka veebist:  http://www.saladused.ee/naabrid.



Pilt: internet











pühapäev, 21. juuli 2019

Juulikuu, see südasuve kese




Suveajast on mõõtmatult parimad need palavad õhtud, mil taimed ohkavad kergendusest, kui õhusoe annab pärast pikka kuuma päeva paari pügala võrra järele, on natuke vähem palav ning seeläbi kergendust pakkuvam olemine. Õhk sillerdab kuldselt ja sajad pisimutukad, kes on oma peidikutest korraks välja söandanud pugeda, elavad selle kõige keskel oma saginarohket, nähtamatut elu.


Juuli, see südasuve kese, hakkab läbi saama, lõpu poole veerema. Ees on tumedad ning tummisemad augustiõhtud, täis ritsikate ennastunustavat saagimist, mere laiska soojust ja kirevate puhmastena siin-seal õide puhkevaid leeklillede lopsakaid põõsaid. Püsilillepeenrad on saanud sel aastal tublisti täiendust uute liikide näol, neist üks põnevamaid on kindlasti tumepunane aedmonarda, kroonlehed nagu pahmakas tumepunaseid sasijuukseid igas suunas päikese poole laiali. Ja amplites ripub endiselt rohkesti õielisi, läbisegi roosasid ja tumepunaseid petuuniaid, aiamajas ootab romantiline pitsikirjas valge latern hämaramaid suveõhtuid ja kätt, mis süütaks hämaruse peletamiseks selles võib-olla paksujalalise küünla.

Raamatu-uudise koha pealt niipaljukest, et lõppeks oleme jõudnud nii kirjastuse kui kunstnikuga kokkuleppele, et raamatu pealkirjaks saab esialgse "Ninasarvik Ninni, Lamantiin Lonni ja teised" asemel lustakas ja lakoonilisem "Panter Pauli pole olemas". Andres Kuura illustreerib hoogsalt ja koostöö temaga on jätkuvalt tore ning inspireeriv, aeg-ajalt saan üht-teist valmimisjärgus olevat näha ja vajadusel ka sõna sekka öelda. Mu uue lasteraamatu annab välja kirjastus Helios ja see ilmub veel sel aastal. Muus osas ei teagi, jätkan ajakirjalugude kirjutamisega, kas midagi uut kahe lühikese augusti puhkusenädala jooksul tehtud saan, eks see paistab, konkreetseid plaane hetkel ei tee, aga tõenäoliselt läheb ikka nii, et prognoositava puhkamise asemel üritan ära teha maksimaalselt palju võimalikku. No mine tea, küllap loodan ka mõnda tänasele sarnast rambet õhtut, mil aiamajas peale küpseliha ja jäätist ning head seltskonda end raamatut lugema unustada. 



Pildil: aedmonarda






Pildigalerii: Suvine Hiiumaa käsitöö- ja omatoodangulaat 2019



Igasuvine laat Kärdla Vabrikuväljakul

Pitsu poe nägusat kaupa

Värviküllane valik Hiiumaa maiku erinevate siirupite näol

Lustakad savitassid pühendusega

Pitsud ehk pisipingid on saanud rõõmsa välimuse

Pilku püüdis omanäoline vilditud õlakott

Nägusad lapitekid kaunistavad igat voodit

Laadamelu lisas keskaegne muusika

Rõõmsa uue katusega käsitööseltsi maja 


Nägusad triibuvaibad lähevad iga ilmaga


Kus on kodu?

Suur valik keraamikat

Suur valik puidust meeneid

Kadakate järgi lõhnavad seinakellad

Pitsu poe rohket kaupa

Baabade kohvikust leiab väsinud laadaline ikka hääd-paremat


Mõnusalt maalähedaselt lõhnavad käsitööseebid

Miks mitte nägus lapipadi?


Vilditud seebid

Hiiumaa käsitöömeistrite majas on palju vaatamist


Lai valik sooje kudumeid, üks nägusam kui teine

Kunagise lasteaiamaja riiulid on nüüd rikkaliku näputöö all lookas




Käsitöölimonaadid, üks värvirõõmsam kui teine








laupäev, 13. juuli 2019

Suviseid aforisme




Mõtteterad on nagu majakad, mis aitavad teekäijal rännata soovitud suunas. Kinnitavad mõnikord mõnda iseenda veendumust, mida küll justkui tead, kuid puhuti kipud siiski unustama. Või siis koged lihtsalt heameelt, et ilmas leidub inimesi, kes mõtlevad või vähemasti soovivad mõelda sarnaselt.


Selleks, et õnn uksele koputaks, tuleb kõigepealt uks ehitada.

Kogu me olemus on meie mõtete tulemus.

Milleks oodata õiget hetke? Võta hetk ja muuda see õigeks.

Las tuul puhub, see toob värskema õhu.

Selleks, et vikerkaart näha, tuleb vihm ära kannatada.

Muretsemine ei peata halbu asju juhtumast. See vaid takistab nautimast head.

Kõik, mis ei tapa, teeb vigaseks.

Eeldamata, et inimesed oleksid su vastu kenad, vabastab see vajadusest neile meeldida.

Me oleme see, mida mõtleme. Kõik, mis me oleme, tekib meie mõtetest. Oma mõtetega loome oma maailma.

Ära jäta täna midagi tegemata. Homme pole see tihtipeale enam võimalik.

Suuri laevu saadab alati kajakate kisa.

Pole ootusi, pole pettumusi.


Võitjad ei loobu kunagi. Loobujad ei võida iialgi.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje.

Sihi alati Kuud. Isegi kui hüppad mööda, maandud ikkagi keset tähti.


Pilt: internet







pühapäev, 7. juuli 2019

Katkend ajakirja augustiloost "Merevaigukee"




Paljud võib-olla teavad, aga siinkohal olgu uuesti öeldud, et ma armastan ehteid. Võib-olla mõnes mõttes sündiski see lugu kiindumusest kõikvõimalike mineraalide ja poolvääriskivide vastu. Kuigi see pole kaugeltki lugu ehetest, vaid ikka inimsuhetest, läbi nende ilu ja inetuse.
Sind peatab tänaval võõras. Su esimene mõte on, et ta on kas eksinud turist või siis ohtlik hullumeelne, kel mõlgub meeles halvim. Tõik, et ta tunneb ennast suures linnas üksildasena ja tahab lihtsalt natuke kohvitassi taga juttu vesta ja võib-olla isegi tuttavaks saada, peaks esimese hooga tunduma kahtlane, aga heas tujus Prunellale nii ei näi. Päike paistab ja maailm mõjub ohutu paigana, kus peale kooli lõppu end rahuloleva ja muretuna tunda. Kas nii ka on ja jääb, see selgub juba augustikuus. Seniks tutvumiseks katkend. 


Kas ma võin sulle kohvi välja teha?“ küsis Raven hiljem, kui Prunella oli oma ostuga edukalt ühele poole saanud ja poodi hulga raha jätnud. „Andeks, see kõlab vist väga vanamoodsalt, aga ma vist ei oska ennast kuidagi paremini mõistetavaks teha. Jood sa üldse kohvi?“
„Ikka, aga tõesti, pole vaja. Ma käin tööl ja suudan vabalt ise enda eest maksta. Pealegi on mul praegu hoopis jäätisekokteili isu.“
Raven ei hakanud peale käima. Ta tellis endale suure espresso ja mõlemad võtsid välikohviku varjualuses istet. Prunella ei suutnud kiusatusele vastu panna ja kokteili oodates koukis kotist kaelakee uuesti välja, et sõrmeotstega selle siledat pinda puudutada.
„Sulle meelivad ehted?“ pigem nentis kui küsis Raven.
„Mitte igasugused. Ainult erilised ja tähendusega.“
Mees noogutas. Prunellale tundus, et jällegi heakskiitvalt. Enda teadmata oli ta hakanud mehe silmis plusspunkte koguma.
„Vahel meeldib sulle asjadele tähendusi anda?“
„Tõsi,“ kinnitas Prunella.
Naine kaalus, kas tunda huvi, miks mees oli ühe suurlinna teise vastu vahetanud ja Tallinnasse kolinud, kuid mõtles ümber ja otsustas uurida hoopis midagi muud.
„Räägi mulle veel oma hobist,“ ärgitas ta. „Kas ma sarnanen kellegagi, keda sa tunned?“
Raven oli seda nägu, et just sellist küsimust ta oodanud oligi. „Mitte otseselt. Nagu ma ütlesin, on inimesed kombinatsioon väga erinevatest kaaskodanikest. Keegi ei sarnane üks-ühele teisega, kuigi teatavaid sarnaseid jooni on loomulikult võimalik leida.“
„Nii et kui mul on juhtumisi samasugused rohelised silmad, punased juuksed ja jahuvalge nahk nagu sinu vanatädil, olen ma tõenäoliselt ka sarnase riiaka iseloomuga ja kangekaelne nagu temagi? Kõigest näide, aga kas sa pidasid midagi sellist silmas?“
Mees pahvatas naerma. „Sa üllatad mind, aga põhimõtteliselt küll. Loomulikult pole mu teooriatel mingit teaduslikku alust ning need põhinevad kõigest minu isiklikel tähelepanekutel. Inimesi jälgida on huvitav, see on mind paelunud lapsest saati. Väike eralõbu, ei muud. Sa ei pruugi mu teooriaid kuigi tõsiselt võtta.“
Prunella rüüpas läbi kõrre suure sõõmu tummist maasikakokteili ja kannustas meest tagant: „Lase käia. Päris põnev, mida kõike sa veel oled minust välja lugenud.“
Ja mees rääkis. Mida kauem ta pajatas, seda hämmeldunumaks Prunella muutus, sest võõras tabas peaaegu kõiges teda puudutavas kümnesse. Naisele tundus võimatu, kuidas mees oskas sedavõrd napi info põhjal, mis tal oli tema käsutuses – pelgalt Prunella välimusest, kõnemaneerist ja käitumisest – välja lugeda isegi niisuguseid delikaatseid ja sügavalt isiklikke asju, millest ta polnud kellelegi poole sõnagagi hinganud. Prunellale tundus, nagu viibiks ta sensitiivi vastuvõtul, olles ühtaegu nii hämmeldunud kui umbusklik.
„Aitab,“ katkestas Prunella lõpuks seansi. „See muutub juba piinlikuks.“
„Olgu,“ nõustus Raven. „Eks vist läksin jälle omadega liiale. See on mulle omane. Satun hoogu ja kipun ennast unustama, ületades igasuguse hea maitse piiri.“



Pilt: Joel Robison Photography











Katkend ajakirja juuliloost "Naabrid"



Pikapeale sai naine teadlikumaks ka ennast ümbritsevatest inimestest. Korrus kõrgemal elas üksik naine, kes töötas lõviosa ajast kodus, olles midagi ajakirjaniku-taolist. Seetõttu eelistas ta oma jõnglasi, kes olid ilmselgelt hüperaktiivsed, enamjaolt ise kantseldada. Nii veetsidki nood pikkade lasteaiapäevade asemel aega põhiliselt kodus igavledes ning diivanilt põrandale hüpates. Ka naine ise oli mehelikult raske astumisega. Iga tema samm oli allkorrusele selgesti kuulda. Hannele lagi helises ja värises, laelamp kõlkus ohtlikult ja puhuti varises praost krohvipuru. Paar korda oli Hannele käinud kurtmas, et naabripere natukenegi vaiksemaks võtaks, aga viisakast tähelepanu juhtimisest oli kasu ainult üheks õhtuks. Siis jätkus kõik täpipealt samas vaimus.
Paar korrust allpool elas pere musta koeranässakaga, kellele ei meeldinud põrmugi, et teda pikkadeks päevadeks üksi jäeti. Enamiku sellest ajast peni lihtsalt haukus. Hele klähvimine ja ahastav ulumine täitis kõiki Hannele päevi.
„Ma käisin isegi palumas, et nad oma koeraga midagi ette võtaksid, aga nad olid venelased, ei saanud sõnakestki aru, kujutad ette, “ kurtis naine. „Umbvenelased.“
„Et siis mida?“ üllatus Sivan. „Sa nõudsid, et nad oma looma ära annaksid või magama paneksid, kuna sulle juhtumisi ei meeldi, et koer natuke haugub?“
„Mitte seda. Nii kaugele ma ei jõudnudki. Ma ju ütlesin, et nad ei saanud absoluutselt millestki aru.“
Sivan raputas pead ega öelnud midagi.
„Kelle poolt sa õigupoolest oled,“ vihastas naine nüüd omakorda mehe peale.
„Ma olen erapooletu,“ naeris mees ja tõstis käed. „Katsume kuidagi edasi, eks? Kuhu meil ikka minna?“
Selles suhtes oli Sivanil õigus. Minna polnud kuhugi. Korteri eest oldi kopsakas summa välja käidud, pangavõlg lasus kivina kukil ja ainus võimalus oli lasta eluase liisingfirmal kahjumiga maha müüa, mis olnuks täielik rumalus, või reaalsusega leppida. Kuid leppida ei olnud sugugi kerge.
Natukese aja pärast sugenes Hannele ellu uus probleem. Kõrvalkorterisse, mis oli seni  tühjana seisnud, kolis vanem abielupaar. Meest paistis mingisugune motoorne rahutus vaevavat, või siis tõi ta lihtsalt vanast kodust oma hobi kaasa – nimelt meeldis talle ehitada. Hannele ei saanudki aru, mida mees täpsemalt teeb, kuna remondi moodi see küll välja ei paistnud. Võib-olla meisterdas vanamees laada tarbeks mööblit. Kogu senist mürafooni ilmestas nüüd ka lõputu kopsimine ja saagimine. Elu nagu kontsert, mõtles naine. Ainult et väga vilets kontsert. Korra nägi Hannele meest oma kinnisel rõdul toimetamas. Paistsid ainult tumepruunid parkunud töömehekäed. Üürikeseks viivuks oli Hannelel neist kätest kahju. Need tundusid sama üksildased ja eksinud nagu ta isegi. Kuid viiv hiljem võttis naises taas maad tavapärane pahameel. Võib-olla oli allkorruse naabrmutilgi oma vanamehe ärritavast harjumusest mõõt täis saanud, et ta oma küljeluu rõdule taguma oli kupatanud, mõtles Hannele mürgiselt.
„Ju nad ehitavad kahetoalisest kolmetoalist,“ muigas Sivan.
Hannele ei teinud Sivani viletsavõitu naljast väljagi, olles selleks liiga ärritunud. Ühel õhtul, kui vanamees jälle pihta hakkas, tavapärasemast varem kui tavaliselt, kargas Hannele rõdule, noppis rõdunurgas seisvast kartulikotist paraja suurusega mugula ja virutas selle täie meelepahaga vastu alumise naabri aknaplekki, lootuses, et see papi mõistusele toob. Käis hele kolakas, kuid paraku ei saanud teine tema pihta suunatud varjatud agressioonist vähimatki sotti, vaid tümistas endist viisi edasi. Nördinud Hannele vuhises tagasi tuppa.


Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" juulinumbris.
Pilt: internet













Suve alguse aia õiteilu



Iga taimega käib kaasas oma lugu. Oma armastuse lugu. Õistaimedes on nii palju kõnekat. Õrnroosa südamikuga vanaema roos jälle oma hiigelsuurte valgete õitega aknast sisse kiikamas. Ja liiliad sel suvel esimest korda nii lopsakad, rõõmustades uue, päikeselisema kasvukoha üle. Petuunia, igasuvine kindla peale minek, vaikselt ema kingitud ampli sees tuule käes kiikumas. Nii nagu igal suvel. Ning rohkelt dekoratiivseid tumepunaseid õisi tõotav mündilõhnaste lehtedega aed-monarda, millest kunagi kirjutasin oma novellis "Saialilletüdruk", toona päris täpselt teadmatagi, milline see taim tegelikkuses välja näeb. Lihtsalt nimi tundus nii paeluv. Alles selle suve hakul jõudis taim mu aeda, eks vist otsustades, et küllap nüüd on õige aeg siin vohama kukkuda. Ja need püsilillepeenrad, mis venivad labidatäie kaupa järjest pikemaks, kuna mingi kustutamatu salaiha tõmbab ikka ja jälle aiandi poole, kaemaks, kas taas midagi uut põnevat müüki tulnud. Oli küll. Näiteks violetsete õitega leeklill ehk floks. Kes need peenrad küll kunagi rohitud jõuab, kes teab. Aed elab oma elu. Ja inimene oma.