pühapäev, 8. november 2020

Katkend ilmunud novembriloost "Salalik sepitsus"

 

Hetk enne uinumist saab Neti imeliku telefonikõne. Unesegasena ei suuda ta esiotsa sõnu eristada,  kuulda on kõigest hingeldamist ja katkendlikke nuuksatusi. 
„Neti, ma pean sind kohe nägema,” kähistab Merike telefoni, hääl imelik ja surutud.
Anette ajab halba aimates teki pealt ja vinnab ennast istukile. Ülo noriseb voodi teisel poolel, nagu tõmbaks keegi kreissaagi käima. „Mis lahti? Miks sa mulle helistad?”
„Tule kohe. Ma ootan sind staadioni väravas. Ma pean sulle otsekohe midagi ütlema. Asjaolud on muutunud.”
„Mis asjaolud?” pomiseb Neti uniselt. „Oled sa ikka kaine?”
„Neti, ausalt, tule kohe. Ma ei saa rohkem rääkida, meid võidakse pealt kuulata!”
„Mida sa ajad? Kes meid pealt kuulab? Mida siin kuulata on? Seda, kuidas Ülo norskab? Tore lugu küll! Keegi võiks mulle tõesti kaasa tunda!”
„Sa oled suures hädaohus!” pahvatab Merike.
Neti hõõrub nägu, ise pahane ja häiritud. „Kes meid pealt kuulab?” kordab ta küsimust.
„Ma ei saa seda sulle praegu öelda!” sosistab Merike. Ta paistab olevat tõsiselt endast väljas.
Neti ajab ohates vanad retuusid jalga ja tõmbab jõhvikpunase luitunud kampsuni ümber oma matsaka kere. Meelekohtades tuikab ja alaselg prõmmib hoiatavalt valutada, aga praegu pole aega sellele mõelda. Ta neelab kiiruga paar valuvaigistit ja loodab, et need teevad ajapikku oma töö. Mingil seletamatul põhjusel peab ta Merikese hullumeelsust taluma. Küllap on tal siis mingi karmavõlg kukil, mis kannatlikkusele kohustab, mõtleb naine ja laseb välisuksel enda selja taga sulguda.
Öö on jahe ja niiske, palju jahedam kui ennist. Taevas pilvesärbru vahel vilgub mõni üksik täht. Staadioni vana raudvärav kriiksub hoiatavalt. Tuul keerutab vihaselt koltunud lehti ja lennutab peent liivapuru. Neti ootab. Minutid lendavad mööda. Lõpuks saab pool tundi täis, aga Merikest pole kusagil. Ainult koer ulub kauguses, pikalt ja südantlõhestavalt, nagu oleks tal mingi suur mure hingel.

 

Täispikka lugu loe ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbrist
Pilt: internet



Ilmumas on ajakirja detsembrilugu „Õudne avastus”

 

Avaldamisjärge ootab ajakirja detsembrinumbri lugu. 

Kolkakülas juhtub ootamatuid asju ja kogu igapäevane unine turvalisus, mis on sellistes kohtades nii tavaline, tundub ühtäkki üha enam illusioonina. Miski pole nii nagu näib. 
Ilmneb, et Anette varasemad eelkäijad tema praeguses ametis on kõik veidral kombel kaduma läinud. Keegi näiliselt süütu kohalik punub õelat võrku ning reaalne oht ähvardab Netit ennastki. Ülost pole muidugi mingit tolku, see leiab endale linnast hoopis isevärki meelelahutust. Paabulinnuna edev ja tüütu Merike ei täi Netit kuidagi rahule jätta, vaid utsitab teda vabatahtlikega ühinema ning kaduma läinud Pillet otsima. Metsas komistavad nad aga millelegi hirmutavale.




"Õudne avastus" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris
Pilt: internet




Ilmunud on ajakirja novembrilugu "Salalik sepitsus"

 

Ikka ja jälle see vihm, heitlik ja jahe.
Õhus on päikest ja niisamuti sügisest kargust. Hobi korras olen oma aia rehaga üle käinud, lihtsalt et hingata vahelduseks mõni värske õhu sõõm. Peenrad jäävad suvelilledest üha tühjemaks, aed lagedamaks ja alles on vaid need kõige hilisemad ning vastupidavamad. Roosid õitsevad veel, aga need kestavadki enamasti lume tulekuni. Meenub november, mil noppisin puhkeda ihkavaid õisi lausa lume seest, sain veel terve pihutäie. 

Aga novembrilugu siis. Töökiusamisest olen varemgi põgusalt kirjutanud, aga seekord omandab kolleegide vaenulikkus mõõtmed, mis väljuvad lõpuks kontrolli alt. Anette paneb uues ametis vapralt vastu, ehkki esimesest tööpäevast alates on tal tulnud taluda kolleegide kõõrdpilke ja halvakspanu. Hoolimata naise püüdlustest meeldivalt käituda, omaks teda ei võeta, vaid asjad muutuvad päev päevalt üha hullemaks. Viimases hädas kurdab naine halba õhkkonda oma ülemusele. Mees kuulab ta ära ja on mõistev. Kõik paistabki korda saavat, ent siis juhtub midagi ootamatut. Põhikiusaja kaob jäljetult ja peamiseks kahtlusaluseks saab Neti ise.