Pühapäev, 26. jaanuar 2020

Ilmumas on uus ajakirjalugu "Kõigest naabrinaine"

                                                                                                                                                                                                                                 

Veebruarikuu toob teieni uue suhteloo "Kõigest naabrinaine".
Kuidas taluda olukorda, kui teie kaasa ja naabrinaise vahel valitseb mingi seletamatu side, mida te kuidagi mõista ega samas hästi ka aktsepteerida ei suuda. Ehkki tegu olla väidetavalt vanade tuttavatega, heidab niinimetatud sõprussuhe naabrinaise Ivikaga sünget varju Raneli kooselule Darlega ja mürgitab päev päeva haaval vaikselt kuid visalt nende ühise elu rõõme.

Eeltutvustuseks väike katkend.









Päevakest paar valitses Raneli ja Darle vahel üksmeel, siis sai kodurahu jälle otsa. Ühelt pärastlõunaselt poeskäigult naastes põrkasid nad välisukse ees ootamatult Ivikaga kokku. Naise kõrval seisis heledapäine poisike, pisike punane mänguauto pihus.
„Oih, tere, Ranel!“ kukkus Ivika otsekohe flirtima. „Kohtusimegi just õigel ajal!“ Darlest libises üle põlglik pilk, kuid tervituse vääriliseks teda ei peetud.
Naabrinaise ümaratel põskedel läikis kalli jumestuskreemi õrn helk ja Darle pidi vastumeelselt ja isegi pisut kadedalt tõdema, et omal moel oli Ivika üpriski sarmikas naine. Pisut pontsakas küll, aga selle väikese vea korvas hoolitsetud ja maitsekas välimus. Tänagi kandis Ivika lõbusat retrolikku talvemantlit ja sellega suurepäraselt sobituvat baretti ning kalleid talvesaapaid, mis kõik kokku andsid talle julge, isikupärase ja huvitava väljanägemise.
 „Tõin maalt paar mööblitükki, äkki aitad üles tassida? Üks vana kummut on kole raske, kardan, et üksipäini ei saa ma sellega kuidagi hakkama.“
„Muidugi,“ oli Ranel otsekohe nõus.
„Ma loodan, et su proual pole selle vastu midagi,“ jätkas Ivika, andes sõnale „proua“ meelega mürgise kõrvalvarjundi.
„No mis tal selle vastu ikka olla saab,“ kostis Ranel oma naise eest.
„Tore lugu küll, paistab, et mina olen siin täiesti nähtamatu!“ nõelas Darle, haaras mehe käest poekoti ja pühkis pahaselt trepist üles, seljal Ivika söövitav pilk.
Ülejäänuil ei paistnud asjade tassimisega mingit kiiret olevat, nagu Darle köögiaknast välja vaadates peagi veendus. Juttu jätkus kauemaks. Alles hulga aja pärast suundus mees naise auto järelkäru juurde ja õngitses sealt nagu muuseas välja kaks taburetti. Mingit kobakat kummutit ei paistnud kärus olevatki. Ivika õgis tema kaasat oma jääsiniste silmadega, noogutas iga Raneli öeldud lausejupi peale ja koos kadusid nad trepikotta. Poisike lentsis neil sabas, mängitades õhus oma tillukest lelu, mis paistis olevat kogu tema maailm. 


Täispikk lugu ilmub veebruarikuu ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet





Esmaspäev, 20. jaanuar 2020

Katkend minu uuest lasteraamatust "Panter Pauli pole olemas"




Lamantiin Lonni
Oma armsast uuest lasteraamatust olen ma kirjutanud oma blogis seni kahetsusväärselt vähe. Mulle on alati meeldinud veealune maailm ja selle asukatest on raamatus päris mitu juttu.
Raamatututvustuseks toon siinkohal ära katkendi. 


Käimas on Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt korraldatud laste lemmikraamatu konkurss, kus saab hääletada ka minu lõbusa ja õpetliku loomaraamatu poolt





LAMANTIIN LONNI OTSIB INTERNETISÕPRU



Lamantiin Lonni oli Aafrika vetes uus ega tundnud kedagi. Kuna ta oli loomult väga vaikne ja tasane, ei läinud tal sõpruse sobitamine lihtsalt. Aidanud emal asjad kastidest välja tõsta ja lahti pakkida, jäi ta huviga ringi vaatama. Uus elamine oli muidugi vägev – iga klaasseina taga loksus sügavsinine merevesi, tihedate kardinatena õõtsusid edasi-tagasi kõikvõimalikud veetaimed ja kirevate parvedena möödus palju erisuguseid kalu.
„Nii uhket kodu pole meil varem olnud!” rõõmustas lamantiin Lonni.
Ta käis toast tuppa ja imetles vaadet.
„See on tõsi,” naeratas ema. „Isa sai ametikõrgendust ja seepärast saame seda endale lubada.”
Õhtuti jättis Lonni põlema maheda väikese lambikese ja vaatas selle valgel väljas ujuvaid elukaid igatseval pilgul. Kodu oli küll tore, aga üksi oli siiski igav.
„Sa võiksid minna välja ja tutvuda ümberkaudsete veeloomadega,” pakkus ema.
„Kuhu minusugune paks merilehmake ikka läheb,” vastas Lonni ega söandanud ennast kellelegi tutvustada.
Ema ainult naeris ja vangutas pead. Ta ise oli veel matsakam kui Lonni ega teinud sellest mingit numbrit. Isagi armastas teda sellisena väga, järelikult oli kõik hästi.
Järgmisel õhtul küpses lamantiin Lonni peas väärt plaan.
„Kust mujalt siis uusi tutvusi leida kui internetist,” ümises ta ja tõmbas enda ette sülearvuti, mille oli äsja kingiks saanud. See oli ilus ja kallis ning Lonni hoidis seda hoolega nagu kõiki teisigi asju. Ta otsis üles koha, kus veeolevused omavahel suhtlesid, tegi endale konto ja jäi põnevusega jälgima. Portaali külastajateks oli palju ilusaid kalu, üks erilisem ja kaunim kui teine. Lonni leidis palju pilte kaheksajalgadest, krabidest, krevettidest, korallidest, merisiilikutest, delfiinidest ja isegi paarist vaalast, kellel olid põnevad hobid.
Ma olen alati teadnud, et vaalad on targad, mõtles ta, kuid suhtlema ta nendega igaks juhuks siiski ei hakanud.
„Küll siin on palju rahvast,” rõõmustas lamantiin Lonni. „Pole vaja õue minnagi, kogu seltskond istub internetis!”
Kõige rohkem meeldis lamantiin Lonnile meduus Milvi, kes väitis, et ta oskab klaverit mängida. Peale selle nägi ta välja väga ilus ja õhuline, nagu tõeline veeprintsess.
Arvuti teel on hea suhelda ja samas peidus olla, mõtles Lonni. Ega keegi ei pea ju teadma, et ma näen välja nagu paks hall sardell!
Õige pea hakkas temaga kirjutama üks merisiilik. Lamantiin Lonnil oli selle üle hea meel ja ta tippis õhinal vastu. Peagi aga selgus, et siilik on üsna rumal ega teadnud ilmaasjadest midagi. Talle meeldis muudkui liiva süüa ja millestki muust ta rääkida ei osanudki. Lonnil hakkas igav.
Kirjutan õige ise meduus Milvile, turgatas lamantiin Lonnile pähe hea mõte. See oli natuke hirmutav ettevõtmine, sest kuidas kirjutada võõrale, kes sulle väga meeldib? Äkki peaksin ütlema enda kohta midagi head? Kui ma väidan, et olen huvitav ja sõbralik, siis tahab ta kindlasti minuga suhelda.
Aga mida kirjutada? Mu nina on paks ja karvane? Ei, see ei sobi. Ma olen suur ja kohmakas? Kindlasti mitte. Mu nahk on krobeline ja kortsus? Ei. Mu hääl meenutab nuuksumist? Noh, see on veel imelikum. Äkki Milvi arvab, et ma nutan kogu aeg?
Lõpuks kirjutas ta lihtsalt: „Tere, meduus Milvi. Mina olen lamantiin Lonni. Ma elan koos ema ja isaga suures klaasist majas ja ma sooviksin sinuga tuttavaks saada. Sa oled väga ilus,” ja saatis kirja ära.
Ei läinudki palju aega, kui meduus talle vastas. Ta kirjutas ainult: „Tere, mina olen Milvi,” aga Lonni rõõmustas selle vähesegi üle väga.
Sellest õhtust peale polnud lamantiin Lonnil enam igav. Ta suhtles Milviga tihti ja see oli põnev. Meduus Milvi tundus tark ja huvitav, võib-olla isegi huvitavam, kui see vaal, kes tahtis kosmonaudiks hakata.
„Kas me võiksime kokku saada?” küsis Lonni ühel päeval.
Millegipärast meduus Milvi eriti ei tahtnud, vaid puikles vastu, aga õnneks jäi lõpuks siiski nõusse.
Lonni tegi end kohtumise jaoks nii ilusaks kui oskas. Ta pani kaela peene siidsalli, tilgutas nina peale piisakese ema kallist lõhnaõli ja lootis, et merevesi seda minema ei uhu. Hing täis elevust, ujus ta kokkulepitud kohta. Seal aga ei olnud kedagi. Lamantiin Lonni ootas ja ootas ning pidi juba pettunult lahkuma, kui märkas kivi varjus konutamas vana koledavõitu kaheksajalga.
„Tere päevast,” ütles lamantiin Lonni viisakalt. „Ega sa juhuslikult ei ole siin kusagil ühte ilusat meduusi näinud? Tema nimi on Milvi.”
„Mina olengi meduus Milvi,” kihistas kole kaheksajalg naerda, hambutu suu pärani.
„Pole võimalik!” ehmus lamantiin Lonni. „Ma tean väga hästi, milline meduus välja näeb. Sina pole üldse tema moodi.”
„Ei ole jah,” nõustus kaheksajalg. „Aga Milvi olen ma küll. Vähemasti internetis. Minu pärisnimi on Kaarel.”
„Kas ma kirjutasin siis kogu aeg hoopis sinuga?” kogeles lamantiin Lonni.
„Minuga jah,” mugistas kaheksajalg Kaarel naerda ja keerutas ühte oma napalist jalga. „Ma võin sulle isegi klaverit mängida.”
„Aitäh, aga ma lähen parem tagasi koju,” ütles pettunud lamantiin Lonni.
Pärast seda juhtumit ei puutunud lamantiin Lonni mitu päeva arvutit. Ta sättis hoopis plaate riiulisse, aitas emal uusi kardinaid ette panna ja vaatas televiisorit. Kuid varsti hakkas igavus teda taas kimbutama. Ühel õhtul, kui see eriti suureks muutus, tõmbas ta jälle arvuti sülle ja otsustas tuttava koha üle vaadata.
Lonni oli jõudnud veeloomade portaalis vaid natuke aega olla, kui keegi teda kõnetas.
„Tere, mina olen krevett Konrad,” ilmus ekraanile kiri.
Usun ma jah, mõtles lamantiin Lonni, kes oli korra juba petta saanud ja seetõttu ettevaatlikum. Kuid krevett tundus meeldiv ja rahulik ning pikapeale said nad jutule.
Mis siis, kui ta on tegelikult näiteks hoopis vaal Villem, mõtles lamantiin Lonni. Kohtuma ma temaga igatahes enam ei lähe.
Jutustada oli õnneks tore ja nad leppisid kokku, et räägivad mõnel õhtul veel.
„Kus sa elad?” küsis ühel õhtul krevett Konrad.
„Suures klaasist majas,” vastas lamantiin Lonni. „Meie kodul on kõik seinad läbipaistvad, kas tead. Õhtuti on väga ilus vaadata, kuidas meri tasakesi maja ümber loksub.”
Ka krevett Konradi arvates oli see väga äge. 



Mis edasi sai, sellest loe minu uuest lasteraamatust "Panter Pauli pole olemas" (Helios, 2019). Raamat on saadaval nii Rahva Raamatu kui ka Apollo müügiketis, niisamuti soodsa hinnaga kirjastuses Helios. Illustratsioonid on loonud Andres Kuura. 

Kas Panter Paul on siis päriselt olemas või ei?

Aafrika on värviline!

Lõbus lastelugu: tüügassiga Timmu hakkab modelliks!










Minu loomingu ülevaade Vaapo Vaheri kogumikus "Hiiumaa kirjanduse lugu"




Ilmunud on mahukas kaheosaline esseede ja uurimuste kogumik "Hiiumaa kirjanduse lugu", mille teises osas on ka minu loomingust üllatavalt pikk kokkuvõte. Eks ennast kusagilt sealt, kust leida ei oskakski, oli muidugi natuke ootamatu, aga faktiline täpsus loomingu osas on meeldiv. 


Olen Vaapole tänulik sõnade eest "Kiiri Saare produktiivsus on olnud silmapaistev, tosinkonna aastaga on ta avaldanud neliteist raamatut" (Vaapo Vaher "Hiiumaa kirjanduse lugu" lk. 832). Tõsi, raamatu ilmumise ajaks olin juba kuueteistkümne ilukirjandusteose autor.Isegi mu armsast ja ainsast luulekogust "Võillelein", mida jõudis müüki ja raamatukogudesse ainult valitud arv eksemplare, kuna see on ainuke teos, mille väljaandmist ma ise rahastasin ja raamat oli mõeldud eelkõige kinkimiseks, on sutsuke juttu ja seega kultuuriloos ära mainimist ning talletamist leidnud. Kogumik koondab endasse aastatetaguse väga isikliku hingevalu ja seda professionaalse kriitika vaatevälja tuua polekski ehk olnud kuigivõrd sobilik. Mul läks päris palju aega, et selle mõttega harjuda, samamoodi, nagu üleüldse harjuda kogu ülejäänud arvustusega. Vaapo ilmselgelt ei ole mu loomingu sihtgrupp, nagu seda ei ole enamik meestest. Mu raamatud pole neile mõeldudki. Teadlikult jäljendanud pole ma kunagi ühtegi autorit ega tema teost, küll aga saanud loetust inspiratsiooni, mis on kirjandusmaailmas täiesti tavapärane nähe. 

Kui me võtame poeriiulilt parfüümi, mis meile ei meeldi, on juhusena väga harv, kui keegi sellest oma raamatus kirjutada otsustab, pühendades sellele lausa mitu lehekülge. Niisamuti pole meil näiteks tavaks mõnitada käsitööpoes rippuvaid kauneid kampsuneid, millesse kuduja on kogu oma hinge ja värvirõõmu pannud, aga mille toonid või lõige vaatajale mingil põhjusel ei sobi. Kummaline on tõik, et loomingu puhul justkui on inimesel loomulik, lausa sünnipärane õigus oma arvamust nii otsekoheselt ja suisa pahatahtlikult väljendada. Ma polegi kunagi aru saanud, miks see nii on. Eestlane on julm ja kurb, et seda on oma saare inimene. Pärast loetut oli mul väga poriga määrida saanu tunne. Õnneks on see kõik vaid ühe inimese arvamus. Olen lasknud mööda minna ajal, et kirja pandusse pisut pehmemalt suhtuda. Küllap on oluline olla tänulik. Mille eest, küllap ma sellegi jõuan lõpuks välja mõeldud. 

Olen kogu südamest armastanud seda, mida olen teinud ja mingil eluetapil on see kõik olnud mulle vajalik hingeliseks kasvamiseks. Ma ei väida, et kui peaksin alles nüüd oma loometeed alustama, selle inimesena, kes ma praegu olen, teeksin kõike täpselt samamoodi. Et alustaksin intelligentsemat laadi naistekaga, kirjutaksin mõned ulmelood, mõned päris sisutihedad lasteraamatud ja liiguks tasaste sammude kaupa inimhingede keerdkäikudesse sukeldumise ning naudinguga nende lahtiharutamise poole. Kindlasti mitte. Vahepealne aeg on vorminud mind hoopis teistsuguseks persooniks. Mis olnud, see olnud. Õnnelik aeg ja meeldiva tähelepanu aeg. Toreda tagasiside aeg ja niisamuti mõistmise aeg, et läbi eneseteostuse on täiesti võimalik teenida.
Tõsi, hiiumaa-ainelist on mu loomingus vähe, kuid ega ma polegi seda senini kuidagi oluliseks pidanud, pole ma ju sünnipäraselt hiidlane. Tõik, et mind ilukirjanduse viljelejana hiiumaa-ainelisse raamatusse pandi, on
käesoleva raamatu autori enda otsus. Siiski, Hiiumaa on mulle koduks juba palju aastaid ja ma ei välista, nagu ei võiks seda saart mu loomingusse edaspidi rohkem sattuda, küllap võiksin sellele eespidi rohkem tähelepanu pöörata. Sest hingele armast leidub siin minu jaoks tõepoolest igapäevaselt küllaldaselt ja mulle väga sobib väikelinnaelu. 
Oleksin eeldanud, et autor enne teose trükki saatmist minuga seonduva avaldatava elementaarse ja hea tava kohaselt minuga läbi arutaks, mida aga ei juhtunud. Mis kõik räägib üht-teist ka enda eest. 















Laupäev, 18. jaanuar 2020

Katkend ajakirja jaanuariloost "Tööle eksmehe alluvusse"





Orman tahtis teda tagasi. Mitte küll kaasana, vaid alluvana, aga võib-olla tegi see lõppeks ühe ja sama välja. Ursula ei teadnud, mida asjast arvata. Palk meelitas, Orman ise aga mitte. Mees tekitas temas vastumeelsust nagu alati. 
Saame kõigepealt kokku, räägime,“ otsustas Ursula lõpuks, soovimata sülle langenud pakkumist ka niisama kergekäeliselt kõrvale lükata.
„Minugipoolest,“ oli mees asjaga päri.
Orman oli vahepeal asutuse tegevdirektoriks saanud. Ega see Ursulat ei üllatanudki. Mees oli alati ambitsioonikas olnud. Ja haritud. Eelistades rääkida asjadest, mis Ursulale une peale ajasid. Majandus oli tema jaoks surmigav ja ta ei suutnud mõista, kuidas sellest võis sedavõrd entusiastlikult jahuda, nagu mees seda tegi.
Orman veeres ette uhiuue musta maasturiga, mis rääkis selget keelt muretust elujärjest. Tervitus oli soe ja samas mittemidagiütlev. Mehe tihedad turris juuksed olid mööda lennanud aastate jooksul päris halliks tõmbunud, aga tal oligi sellele kummaline varajane kalduvus.
„Kena sind näha. Tule, ma näitan sulle maja,“ haaras Orman kohe ohjad. Temast hoovas meeldivat maskuliinset parfüümilõhna. See oli midagi uut. Nende kooselu ajal ei lõhnastanud Orman end kunagi.
Ursula lasi end kaasa talutada ja kõndis pisut vastumeelselt ruumides ringi. Maja nagu maja ikka. Isikupäratud kontoriruumid, vahakarva seinad ja heledad ribirulood, siin-seal mõni roheline taimeke värvilaiguks. Mugav puhkenurk uue läikiva kohvimasinaga, kallid nahkdiivanid ja kaasaegne bürootehnika. Vaikne ja puhas. Kõik vajalik olemas ning enamgi veel.
„Kohvi? Teed?“ oli Orman külalislahke.
„Mmm… jah, ükskõik,“ pillas Ursula ja vahtis hiigelsuurt valget õunalogoga kuvarit, mille ta pidi asjaga päri jäämise korral enda käsutusse saama. Töölaud oli klaasist, ilus ja modernne, iga kontoritöötaja unistus. Asjaolu, mis naisele vastukarva käis, oli see, et tema eeldatav töökoht asus täpselt Ormani kabineti kõrval, mis tõotas bossiga igapäevast tihedat lävimist. Ursula oli ette kujutanud, et sellise suure asutuse puhul põrkavad nad mehega heal juhul korra nädalas kokku, kui sedagi. Selle oleks ta ehk isegi välja kannatanud, aga paistis, et nii hõlpsalt ta ei pääse. Orman otsis endale käepikendust. Ja kes teab, mida veel.
„Et siis kumba?“ naeratas mees.
„Teed,“ lausus Ursula, mõtted endiselt mujal.
Orman otsis teepuru välja ja asus köögipoolel askeldama. Ursula jälgis teda silmanurgast, suutmata muiet alla suruda. Mõnes mõttes polnud mees üldse muutunud. Koguka soliidse oleku ja asjalikkuse maski taga peitus endiselt isekas laps, kes arvas, et talle on kõik lubatud. Isegi püksirihma pannalt polnud mees vahepeal õppinud korralikult otseks sättima, ikka seisis see kuidagi imelikult viltu. Asjaolu, mis Ursulat alati ärritas.
„Ongi valmis, istume korraks,“ teatas Orman ja viskus mugavasse tugitooli. Ursula sättis end ettevaatlikult diivaniservale.
„Su juuksed on teistmoodi,“ nentis mees.
Ursula libistas sõrmedega läbi oma sirgete liivakarva kahlude. „Lasin värvida.“
„Muidu oled ikka sama kenake. Pisut lopsakam ehk. Sobib sulle.“
Naine taipas häiritult, et mehe pilk oli peatunud tema büstil ja küsis kähku: „Kuidas su perel läheb?“
„Hästi, ma arvan.“
„Sa arvad?“ üllatus Ursula. „Mida see peaks tähendama?“
„See tähendab, et lapsed elavad emaga,“ kostis Orman rahulikult.
„Olete lahus? Ma ei teadnudki.“
„Mitte päris,“ nentis mees. „Aeg-ajalt käin neid vaatamas. Mulle meeldib sõltumatus.“
Ja endiselt need matsakad suurerinnalised rumalad tüdrukud, keda sul oli tavaks taga ajada, tahtis Ursula lisada, kuigi jättis ütlemata. Ormanil oli alati olnud halb maitse. Plikadel polnud ei tegu ega nägu, mõistusest rääkimata. Ära rääkida seevastu lasid nad end meeleldi.
„Kuidas siis jääb? On sind esmaspäeval oodata? Paremat palka ei paku sulle keegi, selles võid kindel olla.“
Ursula viskas uuesti pilgu ümbrusele. Kõik nägi välja täpipealt nagu nende suhegi – pealtnäha laitmatu, aga ei toiminud sellegipoolest.
„Et peaksin sinu kirjavigu parandama?“
„Mitte päris. Sinu peamine tööülesanne oleks dokumentatsioonil silma peal hoidmine, et kõik oleks korrektselt vormistatud ja keeleliselt tipp-topp. Midagi sellist sa ju teed?“
Ormani arusaam ajakirjanikutööst oli Ursulale peaaegu solvav. Talle meeldis tema enda kitsas töönurgake ja kolleegide sõbralik tögamine. Lehetoimetus oli talle nagu teine kodu, mille energeetikat Ursula suurepäraselt mõistis, olles selle loomulik igapäevane osake. Hea tööõhkkond oli Ursulale oluline. Kas see valitseks ka Ormani alluvuses, selles oli naine üha vähem kindel. Õhus heljus midagi jäika, paindumatut ja rõõmutut. See oli imbunud seintesse ja kallisse büroomööblisse. Ilmeksimatu veendumus, et ta ei kuulu oma olemuselt siia, tõsiste, asjalike ja igavate äriinimeste maailma.
Orman mõistis naise kõhklust ja keelitas: „See on just täpipealt see, mida sa alati teha oled tahtnud.“
Naine vahtis meest, pilgus tumm hämmeldus. Tõde oli see, et Orman polnud kunagi teadnud, mida Ursula tegelikult tahab, vajab või ootab. Puhevil kesta alt joonistus üha selgemini välja jäärapäine memmepoeg, kes arvas endal kõiges õiguse olevat. Isegi selles osas, mida teised tahta või vajada võisid.
„Tumesinine sobib sulle,“ oli kõik, mida ta lõpuks öelda oskas.
Orman vahtis juhmilt oma päevasärki.
„Kes sul neid triigib, kui sa naisega koos ei ela? Või eeldad, et ka see käib minu töökohustuste hulka?“
Mees põrnitses teda läbitungimatu pilguga. „Ma ei eelda midagi, Ursula, aga mul on hea meel, et sa oled siin.“
„Ja sellegipoolest ei taipa sa isegi huvi tunda, kuidas mul läheb?“
„Ma ju tean, kuidas sul läheb,“ muigas mees. „Ajakirjaniku elu on nii või naa avalik.“
„Niipaljukest võiksid siiski teada, et ma ei kirjuta enda eraelust,“ nähvas Ursula.
„Ole mureta, ma tean täpipealt nii palju nagu vaja. Ka seda, et sul on hädasti tarvis paremat palka, kui sulle ja su kolleegidest tindinäppudele makstakse. Naljanumber see ajakirjanike töötasu.“
„Ja sa arvad, et raha eest saab mind ära osta?“
„Minu teada pole sul raha vastu kunagi midagi olnud. Eks sa selle pärast minuga omal ajal koos elama hakkasidki, kas pole? Aga mina armastasin sind, Urri.“


Täispikk lugu ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris.






Kolmapäev, 15. jaanuar 2020

Ilmunud on ajakirja jaanuarilugu "Tööle eksmehe alluvusse"




Uus aasta on käes, vihmane, tuuline, tormituuled vuhisevad üle maja. Ja nii päevast päeva. Maa ja taevas on ühtlaselt hall, nagu "Tõe ja õiguse" kõige süngemates stseenides. Aga eks seegi ole omamoodi kodune ja armas. Selline ebamäärane aastaaeg. Täpselt nagu oleminegi. Hall ja piiratud nähtavusega, seda nii mitmeski mõttes. Merevesi on raudkülm ja sopakarva, korraks tekkis kiusatus jalgupidi sees käia, mis oli kehale paras šokk, hoolimata mõningasest karastatusest. Aga olen kade küll, vaadates, kuidas talisuplejad reipalt kümblevad ja ilma kiidavad. Paras rannahooaeg veel, eks. Pole jääd ega midagi. Küllap see kõik ole kättevõtmise asi, nagu enamasti elus ikka. Kui vaid indu on. 

Uudses kuues ajakiri ka siis müügil olemas, kenasti värviline ja minu suhtejutt, mis pidi algse prognoosi kohaselt ilmuma detsembris, on nüüd mõningaste vangerduste tulemusena jaanuarikuu jooksul lugemisjärge ootamas. Lugu ise on minevikusügavusest välja kaevatud mälestus, tõsi, seda küll vaid osaliselt. Eksi alluvusse pole ma ise kunagi tööle läinud, küll aga on prototüübid võetud elust enesest, mõningate ilukirjanduslike täienduste ja liialdusetega mõistagi. Suured heledad ruumid, täis modernset kontoritehnikat, paljulubav palk ja eksi iseteadev naeratus. Kas läheksite õnge?









Kolmapäev, 1. jaanuar 2020

Uue aasta esimesed hetked



Siis, kui lihtsalt peab roosa olema...

Ka kodutaevas on temaatiliselt roosa

Ilus vaikne õhtu - tuleks terve aasta selline!

Loojang läbi metsviinapuuväätide