Laupäev, 15. veebruar 2020

Veebruarikuu suhtelugu "Kõigest naabrinaine" on ilmunud



Lühke sisututvustus:
Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi. Loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist ja katkendit on võimalik lugeda ühest varasemast postitusest, mida saab teha siin.












Pühapäev, 9. veebruar 2020

Ilmunud on ajakirja veebruarilugu "Kõigest naabrinaine"


Ilmunud on ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumber... vähemasti ideaalis võiks see ju nii olla ja teoreetiliselt peakski olema. Ajakirja ennast pole ma Hiiumaal veel näinud ega leidu seda veel ka mu vihmamärjalt nukras postkastis. Seega uudist edasi anda on hetkel kuidagi kummaline, aga vähemasti võin selle ju ära mainida. Veebruarinumbri kaante vahel peaks siis leiduma ka minu uus suhtelugu "Kõigest naabrinaine", mille lühikokkuvõte võiks kõlada sedasi: Darle kooselu Raneliga ei laabu kuigi hästi. Selleks meeldib mees liiga palju nende naabrinaisele. Ranelile seevastu ei tekita kahe kodu vahet käimine mingit probleemi. Ivikat ja Ranelit seob pikk minevikusõprus, aga on see ka midagi enamat, selle ümber lasub kahtluse hall ämblikuvõrk, mis Darlet igapäevaselt lämmatab.
Veebiväljaande vahendusel on võimalik lugeda mu eelmise kuu lugu "Tööle eksi alluvusse", mida saab teha siin.
 
Märts
ilugu kannab pealkirja "Elu valu vangistuses", mis pajatab sõltuvussuhtest ja terviseprobleemidest. Neti neljakümne seitsmes sünnipäev terendab tavalise halli märtsipäevana paljude teiste omasuguste seas. Laual tilpnevad kaks rääbakat nartsissit, enamaks ei täi lihtne maaamees Ülo vaevuda. Üleüldse näib, et küljeluu käekäik ei paista mehele suuremat korda minevat. Kogu Neti elu kulgeb igapäevase valu küüsis vaeveldes, mistõttu käivad talle mõnikord ka kõige lihtsamad toimingud üle jõu. Naine talub oma koormat vapralt, püüdes vaevusi Ülo eest varjata, seda enam, et mees tema hädasid ei mõista, vaid peab teda teesklejaks ja simulandiks. Elu haige kaasa kõrval polegi igamehele jõukohane, seda enam, kui empaatiat on kaasa antud vaid näputäis. Millise suuna elu keerdkäik võtab ja kas selles on ka helgemad momente, sellest juba märtsikuus. 


Pilt: favim.com





Pühapäev, 2. veebruar 2020

Nimilugu ilmunud novellikogumikust "Ella Ulrikese kadunud maailm"




Lõpuks jõuab iga inimene sellisesse ikka, et lapsepõlv ja selle jooksul toimunu hakkab talle üha olulisemaks muutuma. Minu jaoks isegi sedavõrd, et otsustasin oma kõige uuemale novellikogumikule anda nimiloo järgi pealkirja. Ei pea paljuks siinkohal kogu lugu blogi vahendusel teieni tuua. Võib-olla on teil õnne meenutada oma lapsepõlve sama suure nukruseseguse soojusega, nagu mina seda enda puhul teha saan.

Vahel öösel näeb Ella Ulrike üht ja sedasama und. Ta seisab vanaema talu tubade hämaruses ja vaatab ringi. Millegipärast valitseb tema unenägudes alati videvik. Ella Ulrikesel pole aimugi, kas on öö või päev, aga sellel polegi tähtsust. Tegu on minevikuhämarusega, mis ongi enamasti ühesugune – tume, raske ja natuke tintjas. Kadunud maailm, mis püsib suures osas muutumatuna.
Ella Ulrike kõnnib tubades ringi. On vaikne, väga vaikne, nagu ikka ühes kaua aega elanikuta seisnud majas. Kell ei tiksu ja hiir ei krõbista diivani taga. Ella Ulrikest ümbritsevad kõigest asjad, raskepärased minevikuesemed. Needki asetsevad täpipealt sedaviisi, nagu ta lapsepõlvest mäletab. Massiivne kummut ja suur ümmargune söögilaud. Rohelisekirju tapeet ning põrandal pikk kootud mustriga vaip, mille punase-pruunikirjud värvitoonid on ajaga igasuguse värskuse kaotanud.
Kõige tihemini satub Ella Ulrike vanaema tuppa. Ta ei tee seal suurt midagi, lihtsalt seisab ja vaatab. Vahel tõmbab riidekapi uksed valla ja uurib selle sisu. Kuigi ta on seda und mitmeid kordi näinud ja kapisisugi nõnda päris pähe jäänud, tekitab asjade ülevaatamine sellegipoolest alati hetkelist hingerahu. Et kui mitte ilmsi, on uneski asjad veel vanaviisi. Nõnda, nagu kunagi ammu.
Kapp on vanaaegne, pärit esimese vabariigi aegadest, nagu kogu ülejäänud maja mööbelgi. Ühel pool kätt ripuvad riided, teisal paiknevad ruumikad riiulid, mis mahutavad rohkesti kõikvõimalikku elutarvilikku pudi-padi.
Ega kapis midagi hinnalist muidugi pole. Tavaline vanainimese kraam. Käterätikud, padjapüürid, põlled ja särgid. Kõik kenasti triigitud. Ella Ulrike pole selline inimene, kes uudistaks elamist kasusaamise eesmärgil, tulles midagi hinnalist otsima. Tema jaoks seisneb väärtus hoopistükkis muus. See on emotsionaalne ja kaugeltki mitte 
rahas mõõdetav.

Hinnaliseks teeb kapisisu hoopis asjaolu, et pudukraam on kadunud vanaema oma. Tema ainukese vanaema, keda ta tavatses vanaemaks pidada. Selliseks tõeliseks, ehedaks maavanaemaks, kes küpsetas lõhnavaid pannkooke, tegi imehäid lihatükkidega ahjukartuleid ning Mulgi korpe, millele ligilähedasi ta kunagi hiljem enam maitsta pole saanud, poputas oma hellikut lambakarja, laulis vahel omaette vanu kirikulaule ja kudus praksuva ahjutule saatel sokke. Ella Ulrike usub, et kõik väärtuslik, kogu tema ainulaadne emotsionaalne pagas ja hingeline rikkus, loomade ja maaelu piiritu armastus, kõik see, mis teeb temast praeguse hetke Ella Ulrikese, on temasse sügavuti juurdunud suuresti tänu vanaemale.

Kapi all hoidis vanaema lambaraudu. Neid vanamoelisi lammaste pügamise asjandusi, mida tänapäeval ilmselt enam kusagil ei kasutata, sest on hõlpsamad ajad. Ella Ulrike kummardub unes uurima, kas rauad on veel alles. On küll. Seegi väike tõdemus teeb heameelt.
Ella Ulrike seisab kaua vanaema toas. See on paik, kus talle meeldib unes kõige rohkem viibida. Ta teab muidugi suurepäraselt, et teda ümbritseval pole mingisugust võimu minevikku tagasi tuua. Ilma vanaemata puudub esemetel tegelik tähendus ja otstarve, ent sellegipoolest leevendab nende nägemine pisut kõrvetavat igatsust. Kahetsust, kurbust ning kahjutunnet teadmisest, et kõik, mis on olnud, on jäädavalt möödas. Ta ei ole enam kunagi laps, kes huviga uurib, kuidas metsik kass Aadu lüpsisooja piima limpsib ja teda oma kollaste kriimuliste silmadega kahtlustavalt altkulmu piidleb, endal vurrud piimavahused. Ta ei söö enam kunagi aia ääres kasvavatelt kõrgetelt põõsastelt musti marju, mida muslideks kutsuti. Ta ei kuula enam kunagi, kuidas tuttava pärnapuu otsas sumistavad õitseajal sajad mesilased, ei pikuta puu all võrkkiiges ega käi vanaema pikalt maasikapeenralt esimest punast marja otsimas. Ta ei tee enam kunagi noore kasesalu ääres oma esimest rattasõitu, mis tipnes juubeldava mõistmisega, et ta tõepoolest oskabki ilma kukkumata sadulas püsida. Ta ei lükka enam kunagi sepikoja rasket ust lahti, et hingata sisse ruumi rõsket salapärast õhku. Ta ei otsi enam kunagi niidulillede seast seda uhket kummalist valget lille – ööviiulit – mille ta ükskord pooljuhuslikult leidis ega kõnni kunagi suure kaseni, mille kõrval kasvas veidi väiksem mänd ja asetses ka tilluke veesilm. Seda kõike lihtsalt enam ei ole.

Ella Ulrike teab tuttavas toas kinnisilmigi asjade asukohta. Kõrge, pehme vatiteki ja roosaka päevatekiga reformvoodi, tilluke tumepruun öökapp ja selle peal piibel. Mõnikord meeldis Ella Ulrikesele öökapi ust paotada. Sealt tulvas talle alati vastu imelikku rohulõhna. Ella Ulrike ei teadnud, mis rohi see on, aga omapärane kirbe lehk meeldis talle, kuna see seostus vanaemaga.
Vanaema toa aken asetseb madalal, üsna põranda lähedal. See meeldib Ella Ulrikesele. Suviti piilusid püsililled alati aknast sisse. Valged floksid ja käokingad, mis vohasid suurte lopsakate põõsastena. Akna kõrval nurgas asus väike ruudukujuline laud ja laua kohal seinal rippus peegel, mis oli pisut oskamatult naela otsa kinnitatud. Sealt ei näinud ennast kuigi hästi, aga seegi oli omamoodi paeluv. Sättida peeglit õige nurga alla ja ennast sellest poolkükakil uurida. Voodi juures maas oli pajuvitstest punutud korv lõngakeradega. Tavalised lambavärvi toonid – valge, hall, tumepruun. Karedad ja toredad nagu lambad ise. Soemüüril seisid reas tikutopsid ja lahtised seebid, suured nagu tükk telliskivi. Kui köögis pliiti köeti, muutus seep soojaks. Seda oli põnev katsuda. Seep kujutas endast ehedat pruuni maaseepi, mis lehkas natuke lammaste ja petrooleumi järele. Miks, seda Ella Ulrike ei teadnud. Äkki seetõttu, et vanaema armastas oma lambaid ja kõigel temaga seonduval oli küljes natuke lambalõhna.

Vahel seisab Ella Ulrike ka suure elutoapeegli ees ja kammib vanaema kammiga oma juukseid. Vanaema kamm oli omapärane kumer, mida sai ilukammina juustesse jätta. Sellest peeglist näeb ennast palju paremini. Juuksed on Ella Ulrikesel paksud ja lopsakad. Ella Ulrike eelistab mõelda, et tal on vanaema moodi juuksed, kuigi ta päris hästi ei tea, milline oli tema vanaema noorena. Seda on ta näinud ainult mõne mustvalge foto pealt, mis ei anna inimesest päris täit aimu. Vahel uuris Ella Ulrike vanu albumeid. Need seisid külalistetoas laua all. Suur virn tumedate nahksete kaantega raskeid papist lehtedega albumeid. Lappas pilte võõrastest inimestest, keda ta enamasti ei tundnud. Mõnda tundis ka. Oma ema ja tädi noorena, veidrad vanamoelised riided seljas, ise alles koolilapsed. Paksude pruunide sukkade ja rõõmsate nägudega, selja taga lai lumelagendik ja raagus õunapuud.
Ella Ulrike ei tea, kas tema vanaema oli noorpõlves õnnelik. Ta loodab, et oli. Oli ta ju samamoodi noor, nagu Ella kunagi, täis õhevil lootust mõtte üle, mida erilist on elul talle pakkuda. Midagi ju pidi olema, mistarbeks muidu siia ilma sünnitakse. Ikka midagi erakordset leidma või endast andma. Nii Ella Ulrike arvab. Tal pole küll täit aimu, kas see läikiva mootorrattaga pikk sirgeselgne noormees, kellest hiljem sai tema vanaisa, tegi ta ikka piisavalt õnnelikuks. Neist asjust 
lapsepõlves ei räägitud. Võib-olla olid tollal muud asjad tähtsamad. Toimetulek ja hakkamasaamine. Elu oli ju raske, otsatu töö ja suur majapidamine. Raske on nüüdki, kuigi sootuks teisiti.

Peeglilaual seisab suur lõhnaõlipudel, peaaegu midagi karahvinitaolist. See on välismaa sugulase saadetis. Ella Ulrike avab mõnikord pudeli ja nuusutab. Lõhn on pentsik, pärit kusagilt teisest maailmast, võõrast elust, mida tema ei tunne ega tea. Parfüümi ei kasutanud kunagi keegi, aga see seisis alati peeglilaual aukohal kui väärtuslik mälestusese.
Talumaja tubades on muudki paeluvat. Ella Ulrikesele meeldib külalistetoa jahedus. Lainelise uksega kahe poolega heledast puidust riidekapp, kus seisis virnas lumivalge voodipesu ja pehmed flanellist öösärgid, mille sisse oli nii mõnus pugeda. Rohelise sirmiga põrandalamp, mille soe valgus ujutas õhtuti toa üle õdusa roheka valgusega. Puhvetkapis leidus tihtipeale küpsiseid või komme, mis olid kohviserviiside taha heidetud. Kas siis peitu või niisama käest pandud. Vanaema ei keelanud Ella Ulrikesele kunagi midagi. Ella Ulrike oli vanaema lemmiklapselaps ja võis süüa head-paremat, palju tahtis. Klaasuste tagant vaatasid vastu tumedakaanelised juturaamatud. Vahel võttis Ella Ulrike mõne raamatu riiulist välja ja sirvis sealsamas püstijalu. Tema lemmik oli Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud“, mida ta võis omal ajal lõpmatuseni lugeda. Ka raamatu illustratsioonid meeldisid talle. Need olid kõhedusttekitavalt meeliköitvad. Ella Ulrike uskus terve lapsepõlve, et dinosauruse mõõtu kuri Põhja konn on päriselt olemas. Kõik koolivaheajad veetis Ella Ulrike selles vaikses ja kargevõitu külalistetoas, kusagil mujal kui vanaema pool ta olla ei tahtnudki. Elu maal oli mõnus.

Ella Ulrikesele meeldib ka vanaisa tuba. Meeldib vaadata süsimusta kirjutuslauda, avada aeglaselt sahtleid. Vanaisa asjad olid hoopis teistsugused kui vanaema omad. Erinevad tööriistad ja põnevad pisividinad, mille täit otstarvetki ta ei teadnud. Mõni koltunud kiri Kanadast, mida auga alles hoiti.
Talu taga laiusid lahmakad viljapõllud ja heinamaad ning silmapiiril lookles kruusane maantee, millel Ella Ulrike tihti jalgrattaga sõitis. Õhtuhämaras meeldis Ella Ulrikesele seista vanaisa pimedas toas ja vaadata aknast kaugele teele. Talle meeldis üksisilmi jälgida, kuidas aeg-ajalt mõni harv auto möödus. Kaks öös siravat valgustäppi, mis silmapiiril pikkamisi pimedusse kadusid. Ikka Vinsost Põlva poole, vahel ka teises suunas. Siis tundis Ella Ulrike end iseäranis kaitstuna. Võõras maailm ei saanud teda siit, talu turvaliste seinte vahelt kätte. Palju hiljem, täiskasvanueas, avastas Ella Ulrike, et talle meeldib üsna sarnasel moel pulbitsevat elu kõrvaltvaatajana jälgida, ilma selles otseselt osalemata. Tänu oma visadusele ja sihikindlusele on Ella Ulrike nüüd see, kelle peos on nii mõnedki olulised võtmed, kuid ta ei salli endiselt rambivalgust. Ella Ulrike eelistab nüüdki seista märkamatuna varjus ja samas olla nähtamatu niiditõmbaja; isik, kes kindlakäeliselt kontrollib olukorda, nautides samal ajal teadmist oma mõjujõust.

Edasi rändab Ella Ulrike oma unenäos õuele ja seisab natuke aega keldrisuu ees. Keldrit Ella Ulrike lapsena kartis. Krutskeid täis tädipoeg rääkis, et ükskord olla nastik keldrilae alla roninud ja end keldrisse minejale kaela kukutanud. Sestap vaatas Ella Ulrike ikka alati enne keldrisseminekut hirmunult üles, ega jälle kusagil nastikut näha pole. Parema meelega hoidis ta tollal keldrist üldse eemale.
Nüüd aga seisab Ella Ulrike oma unenäos keldriläve ees ja vaatab selle pimedat sisemust kui midagi hingele iseäranis armast. Keldris hoidis vanaema moose ja talvekartuleid. Sügiseti oli keldrisuu ees suur kartulikuhil, mis enne varju alla talletamist sorteerimist tahtis.
Talutöödel polnud otsa ega äärt, aga Ella Ulrike oli siis alles laps ega teanud suurte asjatoimetustest ega eluvaevast midagi. Suuremaks sirgudes tuli muidugi nii kartulivõtul kui heinateo ajal täiskasvanu eest väljas olla, mullaseid ämbreid tassida ja kõrte kriipimisest hoolimata tolmkuiv hein lakapealsele laiali hanguda, kuni lõpuks sai varjualune räästatipuni heina täis ja heinamüüride vahel kõndimiseks jäi vaid kitsas põnev teerada.

Ella Ulrike kõnnib üle õue ja seisatab viivuks mõtlikult ka garaažiuste ees. Uks on puidust ja roostepruun, seda mäletab Ella Ulrike hästi. Ukseesine oli alati soe ja päikeseline, varakevaditi esimene koht, kust rohelised rohulibled oma uudishimulikud ninad välja pistsid. Vanaisa tegi vahel sepatööd ja jahtunud põletusanumas leidus tihtipeale sõrmi määrivat musta mahlakat sütt, millega oli nii tore garaažiustele joonistada. Ukse sisemised pooled olid Ella Ulrikese pilte tihedalt täis kritseldatud. Vahel kustutas keegi üht-teist maha või kulusid pildid ajaga iseenesest tuhmiks, aga sellest polnud midagi, siis sai jälle uuesti joonistada. Ella Ulrike arvas, et võib-olla saab temast tulevikus kunstnik, aga päris nii ei läinud. Hoopis kirjanik sai.


Ella Ulrike astub garaažist välja ja suleb korraks silmad. Isegi unenäos tabab teda õdus soojalaine. Ta tunneb ka lõhna – meelikõditavat lapsepõlvest tuttavat garaažilõhna – omapärast segu tööriistadest ja poolkuivanud värvidest, läbisegi põranda mullalõhna ja päikesepaistega. Ella Ulrike armastas sageli garaažis mängida ning erinevaid tööriistu käes hoida. Võimalik, et just seetõttu pole ta hilisemaski elus ühegi tööriista käsitsemisega hätta jäänud. Ta käed on kindlad ja osavad ning oskavad kõike täpselt samamoodi nagu vanaisagi kunagi. Ella Ulrike ei osta poest kunagi ühtegi valmiskardinat ega voodipesukomplekti, samuti ei tule tal pähegi kutsuda remondimeest vannitoa lage pahteldama või saunatreppi valama. Ta saab päris paljude töödega ise suurepäraselt hakkama, kuna on lapsest saati pealt näinud ja hiljem ka katsetanud, kuidas töötegemine käib. Vikatiga heina niitmise õppis ta näiteks puhtalt lõbu pärast selgeks ja niitis lammastele hea meelega pikka lopsakat heina.
Lõpuks läheb Ella Ulrike väravast välja ning vaatab talutee servas lösutavat suurt auguga kivi. Sellel kivil tavatses Ella Ulrike lapsena tihti istuda. Pärast vihma oli kivi sees olev lohk triiki vett täis. Selles oli tore mängusuppi keeta, pudistada maitseaineteks vette kõrreliste seemneid ja õistaimede kroonlehti. Ella Ulrike istuks nüüdki kivil hea meelega, tema unenäos on kivi sammaldunud ja päikesesoe, aga ta ei saa. Nimetu kurbus rõhub hinge. See kõik on Ella Ulrikese kadunud maailm, mida päriselt enam olemas ei ole. Maailm, mis eksisteerib ainult unenägudes ja mälestustes.

Ella Ulrike vaatab hoopis metsa suunas. Lapsena tundus mets hirmutav. Selline suur tume kuusemets, kus Ella Ulrikese arvates elasid kindla peale hundid. Päeval polnud vigagi, aga õhtuhämaras hakkas mets kuidagi iseenesest talule lähemale nihkuma. Seetõttu jooksis Ella Ulrike alati varakult väravaid sulgema, siis ei saanud hundid sisse. Kui õnnestus haak ruttu aasa lükata, oli jälle kindel ja hea tunne. Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest. 



Lõpuks peab Ella Ulrike oma unenäost ärkama, kuigi üldse ei taha. Ärgates on alati pisut nukker ja raske tunne. Vanaema maja tume sügavus ja mõõtmatu kodune soojus püsib veel kaua peale ärkamist meeles ja käib terve hommikupooliku visalt kannul nagu kaotsi läinud armastus.









Raamat on saadaval nii Rahva Raamatus kui Apollos.
Väljaandja: Kirjastus Kentaur, 2019
Kaanekujundus: Margus Leibak
Fotod: erakogu









Valminud on ajakirja märtsilugu "Elu valu vangistuses"



Valminud on ajakirja märtsilugu "Elu valude vangistuses", millele panin punkti sellel nädalalõpul. Kujutage endale ette eksisteerimise viisi, milles pole peaaegu ühtegi valuvaba hetke. Kuidas see ajapikku võiks mõjutada mõtteviisi ja takkatipuks kogu elukvaliteeti.
Loo peategelane Neti on veendunud, et saatusel temaga häid plaane ei ole. Eluaeg on talle kätte jooksnud vaid kõige nigelamad kaardid ja see on ajapikku kinnistanud temas veendumuse, et paremat ta väärt ei olegi.

Neti tervis pole kiita, vana seljavigastus segab teinekord kõige tavalisemaidki igapäevatoimetusi tegemast, rääkimata mingisugusest täiel rinnal elamisest ja elu nautimisest. Suhe lihtsakoelise, alatasa näägutava ja napsilembese Üloga pole samuti kergete killast. Toetuse ja abi asemel jagub mehel enamasti vaid süüdistusi.
Neti neljakümne seitsmes sünnipäev kujuneb iseäranis nukraks. Naine tunneb end terve maailma poolt hüljatuna. Keegi ei helista ega pea meeles; elukaaslasel jätkub lahkust vaid kahe rääbaka nartsissiõie jagu ja noomida saab naine nagunii. Elu valude vangistuses pole lihtne, eriti veel siis, kui teine kannatajat poolt simulandiks peab, olles veendunud, et naine käib arstilkäikude asemel salaja hoopis linnas teise mehega kohtamas. Ainuke tugi Netile on ema, aga ka tema on isevärki puust, hoopis teistsugusest materjalist kui Neti. Mine tea, ehk ongi see hea.
Kas olukorrast on väljapääs, või ongi mõne inimese elu üksainus kannatus, sellest saab lugeda märtsikuus ajakirjast "Saatus&Saladused". 



Ema kõverdas halvakspanuga oma õhukesi värvitud huuli. Austajatest polnud tal kunagi puudus olnud ja nood olid teda eluaeg kätel kandnud. Netil oli kogu sellele meeletule populaarsusele vastu panna üksainuke kavaler, traktorist Ülo, ja seegi oli oma mõlkis südame tema ette porri pillanud mõtlematult ning purjuspäi. Tegu, mida mees tõenäoliselt õige varsti kahetsema hakkas. Aga veidral kombel polnud tal ka äraminekuga kiire.


Pilt: internet (favim.com)