Teisipäev, 25. september 2012

Katkend romaanist "Ruubeni liblikad : Kirsipiia"


Lisan siia katkendi oma uuest romaanist. Selle leiab ka raamatu sisekaanelt.
Soovisin valida seesuguse, mis mis ei räägiks romaani liiga palju ette ära, ent tekitaks siiski samas mingi põnevusmomendi. Ma ei kulutanudki otsimisele tõtt-öelda kuigi kaua aega, vaid millegipärast teadsin kohe, millist katkendit soovin kasutada.

Viimaks nägin ma Andisid. Need laiusid me all teravatipuliste ja süngetena, kuulutades mulle ilmeksimatult üht – mu maine elu oli lõpule jõudmas. Märkasin möödaminnes, et taevas hakkas järk-järgult tumenema, just nagu heljuks õhus läheneva tormi ootus. Pikkamisi tõmbus kogu laotus me ümber süsimustaks, kuigi kaugel eemal silmapiiril eristasin mõnevõrra heledamat, nõrgalt punakat valgustriipu. Tõenäoliselt loojus sinna päike.
Lendasime veel natuke ja hakkasime siis pikkamööda laskuma.
Kummalisel kombel ei suutnud ma ikka veel uskuda, et ma tõepoolest olingi Peruus. See tundus nii ilmvõimatuna, nagu näeks ma tegelikkuse asemel hoopis und. Ma olin tulnud siia, täiesti mõistetamatusse kaugusesse, olendiga, kelle paljas nägeminegi inimesed hirmust minestama oleks pannud. Mu igav ja turvaline kodu tundus ühtäkki nõnda kauge ja tähtsusetu, justkui poleks seda enam olemaski. Ja ma mõistsin mingi pelutava selgusega, et kui ma ka peaks praegu ümber mõtlema, poleks mul ilmselt enam tagasiteed.

"Ruubeni liblikate" kaanekujundusest


Raamatu kaaned said päris informatiivsed, mis on kahtlemata tore. Seal leidub katkend romaanist ja pisut juttu ka minust endast. Mu kolmanda romaani otsustas kunstnik Anne Pikkov ilmestada ka minu fotoga. Otsisin neid välja mitmeid ja kaalusin paljude variantide vahel, kuigi teadsin sisimas, et tegelikkuses sooviksin just seda fotot kasutada. Õnneks oli ka kunstnik otsekohe sama meelt. Pilt ise pole küll kõige värskem ülesvõte, kuid sellegipoolest annab see mu olemust üpris hästi edasi ja mõjub ehk ka kõige loomulikumana. Foto on tehtud mu vanematekodus, mil olin minemas põhikooli kokkutulekule ja enne seda sai üks juhuslik klõps tehtud. Hiljem on fotot töödeldud ja raamatu kaanele sai ta trükitud mustvalgena, kuna nõnda mõjus ta kõige paremini.

Natuke siis ka "Kirsipiia" kaanel leiduvat informatiivset juttu:

Minu kirjanikuks saamise tee pole olnud juhuslik, vaid pigem loomulik asjade käik. Teostasin end palju aastaid algklasside õpetajana, juhendasin loominguliste huviringide tegevust, hiljem ajendas armastus raamatute vastu õppima juurde raamatukogutöötaja eriala.
Ühel vihmasel päeval poes värskeid teoseid sirvides teadsin korraga, et ainus, mida ma tegelikult teha tahan, on kirjutamine. Algul sündisid mu käsikirjad eelkõige mulle enesele meelelahutuseks, hiljem pigem eneseteostuseks, sügavast sisemisest vajadusest, reaalse eesmärgiga publitseeritud saada.
Kirjutades tunnen end ehk kõige enam iseendana ja vahel näib mulle mu kirjutatu märksa reaalsem kui elu ise.
Raamatud, nagu lapsedki, sünnivad eelkõige armastusest. Mu käesolev, kolmas romaan sündis inspireerituna ühest eriskummalisest teosest, mis ei lasknud mind enne enda kütkest lahti, kui olin oma loo kirja pannud.


Esmaspäev, 24. september 2012

Minu kolmas romaan on ilmunud

Kahtlemata on väga tore tunnistada, et mu kolmas romaan on nüüdseks siis ilmunud ja peagi üle Eesti raamatupoodidesse ja raamatukogudesse jõudmas. Romaan kannab kaksikpealkirja

"Ruubeni liblikad: Kirsipiia."

Pealkiri sisaldab endas kahe romaani peategelase nime ja see tekkis  kirjutamise käigus kuidagi iseenesest. Algne pealkiri oli "Ruubeni liblikad", ent hiljem otsustasin lisada ka Kirsipiia nime. Romaani ilmumise kuupäev on 19.september. Selline tuuline, vihmane, tuules lendlevate kuldsete kaselehtede ja punavate pihlakate aeg, mil mõistad, et suvesoojus on lõplikult möödas ja jahedus sunnib taas rohkem tubasemaks. Seetõttu tekib justkui iseenesest vajadus rohkem ilukirjandust lapata. Minul küll vähemalt, kuna terve suve pole mul õigupoolest olnud aega ühtki raamatut peale enda käsikirjade lugeda. :)
Pean tunnistama, et ma ise pole oma romaani veel käes hoida saanud, sest Hiiumaale jõuab ta natukene hiljem, aga seda enam tore kahtlemata saab see kohtumine olema.
Kirjutamisprotsessist räägin edaspidi natukene veel, aga esialgu kokkuvõtlikult ehk niipalju, et minu jaoks oli üks väga meeldiv asjaolu see, et sain kaanekujunduse osas päris palju kaasa rääkida. Usun, et minu poolt väljavalitud variant läheb romaani õrna ja romantilise sisuga päris hästi kokku. See oli minu jaoks oluline, et nii sisu kui välimus oleks tasakaalus ja et kujundus ei jätaks endast liiga kerget muljet vaid mõjuks romantilisena. Kui ma variante kaalusin, siis jäi mu pilk otsekohe käesolevale variandile pidama. Triibud kaanel peaksid visualiseerima Kirsipiia toa triibulist tapeeti. Ja kuna ma armastan kirjutades kasutada sümboolikat, tekkis kirjutamise käigus tahtmatult ka seos liblikatega. Milline see täpsemalt on, sellest pisut hiljem.
Romaan kujutab endast taas noortepärast romaani, üht kummalisevõitu armastuslugu ja on mahult 272 lk. pikk. Kaanekujunduse on teinud Anne Pikkov ning välja andnud kirjastus Varrak.


Pühapäev, 9. september 2012

Minu kolmas romaan peagi ilmumas


Mul on hea meel kõigile raamatusõpradele teada anda, et septembri lõpul jõuab poelettidele mu kolmas romaan. Kirjutan sellest siin keskkonnas peagi pikemalt. Loe lähemalt Varraku kodulehelt: http://www.varrak.ee/product/11079/

Lisan siia ka sisututvustuse:
Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma meeldiva oleku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades. Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska.



Kolmapäev, 5. september 2012

"Tupiktänavas" järjejutuna ajakirjas "Saladused"


Mu novell "Tupiktänavas" alustab septembrikuu "Saladustes" järjejutuna. Kuna sellest on siin keskkonnas varemgi Hiiu Lehe järjejutuna pisut juttu olnud, siis päris üle rääkima ma seda ehk ei hakka, kuna huvi korral on need teemad otsinguga hõlpsasti leitavad. Räägiksin ehk pigem sellest, kuidas ma selle loo mõned aastad tagasi kirja panin.
Mäletan selgelt, et see oli üks vihmane sügisene laupäeva pärastlõuna, mil võtsin ratta ja läksin harjumuspäraselt sõitma. Pisut enne Rannapaargut on üks väike park, kust lookleb läbi mudane võssa kasvanud oja, mille kaldal keegi eriti ei käi. Vahel mulle meeldivad seesugused üksildased paigad, kuna need näivad emotsionaalselt eriti hästi laadivat.
Panin ratta plangu najale ja nagu lapsepõlveski, vaatasin korraks plangu laudade vahelt mahajäetud aeda. Mulle vaatas vastu viltu vajunud puuriit ja sammaldunud kuusk. Vaikne, hall päev, kõrgel mu pea kohal kohisesid kõrged tumedad puud... Mingi omamoodi ära tunnetatud hetk, minevik ja olevik koos, mis näis oma tavalisuses ühtäkki erakordsena.
Koju jõudes avasin arvuti kaane, tekitasin Wordi faili ja nõnda sündiski esimene peatükk väikelinna piigast Piiast, kes avastab korraga, et on ootamatult jõudnud elu teelahkmele.

Üha enam paeluv väljakutse näib mulle olevat kirjutada lihtsatest inimestest, kes justkui elaks siinsamas, meie kõrval; nende sisekaemustest, emotsionaalsetest heitlustest ja iseendaga ära leppimistest.
Minuga tehtud intervjuule leidis Saladuste toimetaja Malle Toomiste kahtlemata tabava pealkirja "Kiiri Saar maalib inimsuhteid." Ilmselt on see vihje mu maalimishobi harrastusele, ent sama keerukas ja nauditav on tegelikkuses visandada ka inimsuhteid kogu nende värvipaleti ereduses.
Intervjuud ma siia keskkonda heameelega üles ei riputaks, kuna pigem on mu suundumus avaldada loominguga seonduvat, kui isiklikku. Ent ajakirja vahendusel on teil võimalus sellestki osa saada.
Toredat tutvumist!



Katkend novellist "Kuulsuse kuldne sära"


Ruta!“ kõlab korraga mu kõrvu tuttav hääl.
Pööran end jahmunult ringi ja vaatan otsa tuttavatele pruunidele silmadele.
„Kuhu sa kiirustad? Pidu on alles poole peal,“ jätkab Ramon ja astub pika sammuga lähemale.
„Hei,“ naeratan sunnitult. Tajun mehest hoovavat meeldivat ja samavõrra pelutavat lõhna, milles näib segunevat kogu ta praegune maailm – ööbimised kallistes hotellides, lõpmatud proovid ja esinemised, fotoaparaatide heledad sähvatused, kiljuvate fännide parved, kes teda kirevate hordidena saadavad.
Kõige selle tajumine muudab mu kuidagi kohmetuks. Mu enda õmmeldud lihtne seelik tundub mehe kalliste riiete kõrval kuidagi kohatu.
Kas sa arvasid, et unustasin autogrammi küsida?“ pärin sellegipoolest söakalt.
Ramon silmitseb mind uurivalt ja pahvatab siis naerma. Ta naer on soe ja kodune, täpselt seesugune, nagu ma seda kooliajast mäletasin.
„Kas ma tohin hoopis sinult autogrammi paluda?“ küsib ta lõbusalt.
Mu näole valgub hämmeldus ja korraga tunnen ma temas taas ära selle lihtsa heasüdamliku poisi, kes jõulukuuse juures pilapakki krepp-paberisse mähkis.
Muidugi,“ kohman lõpuks ja õngitsen käekotist pastapliiatsi välja. Tajun seletamatu kergendusega, nagu poleks vahepeal mööda libisenud aega olemaski. Ramoni käsi on sama soe nagu ta naer ja sobib mu pihku endiselt.
Kraabin ta peopessa, täpselt elujoonele kohmakalt: RUTA.
Mees jälgib seda naeratusega ja surub siis sõrmed tänulikult kokku.
„Kas ma näen sind homme?“ uurib ta edasi. „Mul on sulle nii palju rääkida.“ /.../
Mu naeratus laieneb ja korraga olen jälle seesama tüdruk jõuluõhtult, kes õnnelikuna keset lumesadu seisis. „Olgu, homseni siis.“
Homseni, Ruta.“
Pööran selja ja kõnnin edasi. Mu pea kohal naeratab mulle suur kollane kuu.



Septembrikuu "Saladused"


Kuidagi hea meel on tõdeda, et mu kaastöö ajakirjaga "Saladused" on märkamatult kenasti sujuma hakanud. Sedapuhku leidub nägusa värske sinepivärvi septembrinumbri kaante vahel kolm minuga seonduvat lugu – novell "Kuulsuse kuldne sära ehk lugu sellest, kuidas ma Birksu sünnipäeval minevikuinimestega kohtusin," uue järjejutuna hakkab jooksma Hiiu Lehe lugejatele juba tuttav novell "Tupiktänavas" ja lisaks tegi ajakirja toimetaja Malle Toomiste minuga järjejutu alguse puhul ka intervjuu.
Tõtt-öelda olen millegipärast alati arvanud, et novellide kirjutamine on märksa keerukam kui romaanide kirjutamine, kuna lühijutt eeldab oskust väheste sõnadega võimalikult palju ära öelda. Romaanidega on justkui mängumaad rohkem, nende kirjutamine kulgeb kuidagi sujuvamalt ja rahulikumalt, jõudes lõpuks kirjutamisprotsessi käigus justkui iseenesest loogilise lõpplahenduseni.
Mu seekordne novell sai inspiratsiooni ühest üsna ootamatust hetkest – kohalikelt kohvikupäevadelt. Ujumast tulnuna jäin hilisõhtul täiesti pooljuhuslikult seisma ühes hubases ühepäeva-kohviku aias. Õunapuude alla paigutatud laudadel hõõgusid soolaküünlad nagu helendavad silmad ja mõnusa kohvikusumina sisse sattudes jäin tahtmatult kuulama kohaliku poistebändi kontserti.
Tihtipeale polegi inspiratsiooniks vaja õigupoolest midagi muud, kui kõigest mingit põgusat positiivset emotsiooni, mis minus mingi äratundmise tekitab. Selles sumedas, nüüdseks küll juba möödanikku libisenud suveõhtus oli minu jaoks midagi eriskummalist, mis mind mingil moel puudutas. Nõnda sündiski lugu supernoovana kuulsuse taevasse lennanud Ramonist, kes tuleb üle paljude aastate taas kodulinna, kooliõe sünnipäevale kontserti andma. Novell arutleb kaudselt selle üle, kas ja kui palju inimesed muutuvad, kui neid kuulsuse kuldne sära puudutab.



Vihmane esimene september


Seekordne esimene september tõi Hiiu saarel kooli ruttavatele jütsidele sedapuhku pilves ilma ja vihmapiiskadest tilkuva ilma. Sellegipoolest kogunes vapralt ilma trotsiv Kärdla Ühisgümnaasiumi koolipere traditsiooniks saanud rongkäigule linna keskväljakult koolini. Värvikirevad vihmavarjud pea kohal, suundus koolipere politseiauto eskordi ja kõnniteel rongkäiku pilkudega saatvate lapsevanemate saatel veelompidest mööda, nägusa ja avara koolimaja suunas.
Sedapuhku linnapargi asemel kooli aulas toimunud aktuse vältel tõdesin taas, kui suurepärast tööd teeb Hiiumaa aasta õpetaja 2012 tiitli saanud muusikaõpetaja Timo Lige, kes on õpetanud koolilapsed laulma laulupealinnale igati vääriliselt. Meeldejääv kontsert juhatas kooliaasta taas alanuks.