esmaspäev, 16. september 2019

Eeltutvustav katkend oktoobris ilmuvast suhteloost "Vale valik"


Lapse tervise osas jagas Reti oma kõhklusi Tuururiga, aga see sai jälle pahaseks.
„Ära mõtle lollusi välja. Roosiliis on täiesti terve ja tubli laps, mitte sihuke viripill nagu sina.“
Selles suhtes oli Tuuduril muidugi õigus. Oma rahuliku meele ja muretusega andis tilluke Roosiliis Retile iga kell silmad ette. Laps oli täpipealt oma isa koopia – mustad lokkis juuksed, tumesinised silmad ja tõmmu nahk, mis kohe suve hakul ilusa kuldse jume omandas. Reti oli hoopis teistsugune –  kõhn, kahvatu ja tundlik. Päike ei hakanud talle peale ka pärast pikka rannas praadimist. Seega pidas naine targemaks seal üldse mitte käia. Merevesi oli suvelgi raudkülm, rand kivine ja täis salalikke okkalisi kibuvitsu, mille vastu võis end kergesti veristada ja riided lõhki tõmmata.
„Paki laps autosse, mine sõida ringi, mis sa kodus konutad,“ pakkus mees. „Otsi omasuguste seltsi. Kusagil ju käivad titemammad koos. Mine külakeskusesse, äkki leiad mõnest seltsiringist tegevust. Aed ka ligadi-logadi. Porgandid vajavad üles võtmist, mida sa ootad? Et külm need ära näpistaks?“
Reti meel tõrkus. Muld oli külm ja kleepuv, täis vastikud mutukaid ja putukaid, kellest ta parema meelega eemale hoidis. Porganditest säilitamisest polnud naisel samuti vähimatki aimu. Palju lihtsam oli neid osta kilekotitäie kaupa poest, pestu ja puhastatuna.
Ööd olid talus kõige hirmsamad. Tuul ulus, katus kolises, akna taga sahises ja krabises miski. Metsast kostis loomade hääli. Vahel kõlas see nagu piinatud inimese nutt. Sellistel puhkudel tõusis Reti keset ööd üles, et unesoe, magada nohisev Roosiliis enda kõrvale tõsta. Laps magas nagu kott ja tema pehme soojus andis ka Retile raasikese julgust juurde.
Hommikul oli Tuudur paremas tujus. Võttis enne tööleminekut naisel õlgade ümbert kinni ning lohutas: „Pole siin nii hull ühti. Vaata ringi, kõik on meie jagu. See kõik. Suur talu, lahmakas maad ja metsa pealekauba. Iga teine oleks sinu asemel õnne tipus. Mis elu see sul seal ka kitsas linnakorteris oli, elasite pead-jalad koos, polnud ei istumise ega astumise ruumigi. Aeg on perenaiseks hakata, Rediseke.“


Täispikk lugu ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbris. Septembrikuu vältel on võimalik lugeda tragikomöödilist suhtelugu "Pime õnn", mis pajatab ämma-minia omavahelise läbisaamise keerdkäikudest ja põlvkondadevahelistest eriarusaamadest.


Pilt: internet






Ilmumas on ajakirja oktoobrilugu "Vale valik"




Ajakirja oktoobrinumber pajatab loo neljast õest, kõik läbi ja lõhki linnainimesed. Ühte neist ajendab armastus harjumuspärasele selga pöörama ja maale elama asuma, kuid õige pea selgub, et kõle ja hõreda asustusega paika on kleenukesel linnapiigal raske koduseks pidada. Käes on sügis ja alanud kõikvõimalikud saagikoristustööd. Nõnda Reti siis lapsekantseldamise kõrvalt püüab, käib mööda aeda ja sakutab mullast poriseid porgandeid välja, küpsetab ja koristab, üritab sügislillede ja värvikirevate puude-põõsaste hääbuvast helgist sutsukest elurõõmu leida, kuigi sisimas teab, et miski pole päriselt see, mida ta leida lootis. 
Maale kartulivõtutalgutele tulnud õed näikse sootuks vastupidiselt arvavat – maaelu olla senileidmata paradiis. Nad sõbrunevad kiiresti Reti paarkümmend aastat vanema kaasa Tuuduri ja selle seltskonnahingest tulisilmse venna Tuulepiga, kes elab vaid mõni talu eemal.  Suhted soojenevad, külaskäigud sagenevad, värvi ja elulusti jagub enamikule asjaosalistele. Kes kus vale valiku tegi ja millal miski nihu läks, sellest saab lugeda juba ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.

Vahelduseks oli tõeliselt tore kirjutada ühte läbinisti maa-ainelist lugu ja kasutada kohati sarnast kõnepruuki, mida maainimesed räägivad. Need sügisesed värvikirevad puud ja punase lõkkena loitvad arooniapõõsaste lehed on mulle lapsepõlvest sõnulseletamatult tuttavad ning sooja tunnet tekitavad. Samuti see hiigelsuur, ümara võraga, sügiseti värvide pillerkaari kujutav vahtrapuu krundi teepoolses küljes, mis mind maale jõudes alati esimesena tervitas ning mille ma loosse sisse tõin.
Lugu ise räägib elamise julgusest, oskusest teha mõnikord oma elus otsustavaid kannapöördeid, hõlmates samuti suhteid lähedastega, keda arvame endid kinnisilmigi tundvat, kuigi lõpuni 
siiski  ei tunne. Elu on täis ootamatusi ja võib-olla ongi see lõppeks hea.



Pilt: internet









pühapäev, 8. september 2019

Ilmunud on ajakirja septembrilugu "Pime õnn"


Rahulolu kadus Maareti elust sel päeval, mil poeg tutvustas talle enda väljavalitut. Ühise keele leidmine isevärki miniaga osutub tõeliseks katsumuseks.

„Memm, meie tulime!“ hõikab Harden juba lävelt, enne kui Maaret uksenigi jõuab.
Jälle see „memm“. Maaret kõverdab halvakspanuga huuli. Talle ei meeldi, kui poeg teda sedaviisi kutsub. Nagu oleks tal vanainimese pitser juba otsa ees.
„Näen jah. Terekest!“ viskab ta vastuseks.
Hiirhõredate juuste ja ilmetu kalanäoga Elissa teretab teda haruharva, nüüdki tammub neidis oma pulkpeenikestel jalgadel jalalt jalale nagu tummahammas ega saa sõna suust. Ei ole tänapäeva inimestel kombeid ega kasvatust, mõtleb Maaret pahaselt. Esikus levib lääge aroomipilv. Vastik, noor inimene ja lehkab nagu prostituut. Öelda muidugi midagi ei tohi, Hannule see ei meeldiks ja poega pahandada Maaret ei taha. Ämmarolli surutu veab näole kibeda naeratuse ja kutsub külalised edasi. Pakub kooki ja kohvi.
„Ma ei söö magusat,“ keeldub Elissa rammusast koogitükist.
Soh, see ka veel, solvub Maaret. Ise kõhn nagu hernekepp, tea, kas säherdune lastki kanda jaksab. Mis ema sihukesest nirust saab? Poisil pole ka üldse aru peas, oleks võinud ikka kauem ringi vaadata.
„Mida ma sulle siis toon?“ uurib Maaret Elissalt sunnitud viisakusega.
„Elissa joob smuutisid,“ vastab Harden oma väljavalitu eest ja koos kõkutavad nad naerda, nagu oleks tegu millegi iseäranis naljakaga.
„Või smuutisid? Kust ma neid imeasju teile siis nüüd keset päist päeva võtan?“
„Smuutisid tehakse mahepuuviljadest,“ targutab Elissa. „Ehk leidub teilgi siin mõni mahetoidulett. Need on tänapäeval väga populaarsed.“
„Siin kolkas või? Mine sa hullu tea. Naabrimehe sõnnikuhunnikul kasvavad küll päris pirakad rabarberid, arvata on, et mahekaup. Sulaselgel sital ikkagist sirgunud.“
„Ema!“ katkestab Harden nördinult, aga Elissa ei varjatud agressioonile pihta saavat. Noor naine vahib hoopis elamises ringi.
„Mis on, tapeet ei meeldi või?“ ei saa Maaret suskamata jätta, täiesti unustades endale antud lubaduse miniaga viisakas olla.
„Natuke vanamoodne jah. Arvasin millegipärast, et teil on ikka uhkem elamine. Hardeni jutust jäi küll selline mulje.“
Maaret on korraks keeletu, aga kogub end kohe. „Tulid sa külla korterile või mulle?“
„Ma ei tahtnud üldse tulla. Harden käskis.“
„Või et käskis kohe,“ imestab Maaret.
„Ah, mis sa nüüd niimoodi,“ pistab Harden leplikult vahele. „Tõin Elissa korraks maaelu vaatama. Värske õhk teeb head.“
Maaret veab ninaga. „Kae imekest! Et maakorteri õhustik kohe passib preilnale, selle pärast saigi nii pikk tee ette võetud? Aga häbeneda pole meil tõepoolest midagi. See ju omaaegne sovhoosi näidiselamu. Selliseid suuri aknaid pole siin keskuses ühelgi teisel majal. Ja neid klaasist uksi ja kõrgeid võlvlagesid! Laes lausa kipsornament!“ Maaret vahib uhkusega üles. Ornament on ajaga küll juba sutsuke kollakaks tõmbunud ja servadest murenenud, aga see ei loe midagi. Kaduvat hiilgust tuleb au sees hoida ja seda Maaret ka teeb. Mäletab endisi hiilgeaegu, mil külmkapp oli suitsuvorsti ja kalamarja pilgeni täis ja lõbus seltsielu vältas hiliste õhtutundideni. „Siia majja said korteri ainult suured ninad. Meil Hannu isaga vedas roppu moodi.“
„Õnn et nüüd enam vene aeg ei ole, õudne, kuidas inimesed tollal üldse elasid.“ Elissa hääles kõlab siiras kaastunne. „Eks teil polnud vist midagi süüagi! Seepärast sa oledki praegu nii paks, et korvad mineviku vajakajäämisi? Ma mõistan täiesti, ei ole vaja vabandada.“
Säherduse jämeduse peale ajab Maaret silmad suureks ja tõmbub näost punaseks. Tõsiasi, et viimased aastad talle mõne lisakilo polstriks on kasvatanud, ei ole küll selle taktitu nähvitsa osatada.
Harden pistab koogitüki kiiresti suhu ja tõuseb püsti. „Me pidimegi Elissaga minema hakkama. Tahtsin talle meie vana ujumiskohta näidata ja matkaraja võiks ka üle vaadata. Teine kord räägime, eks ju, memm?“
„Ära kutsu mind nii,“ sisistab Maaret vihaselt. Ta tahab tõusta, aga millegipärast ei jaksa. Vajub hoopistükkis tugitooli tagasi, lehvitab endale peoga tuult ja hõõrub südamepiirkonda.
„On sul paha?“ ehmub Harden.
„Pruun pudel, teises toas, minu käekotis,“ juhatab Maaret lämbuval häälel Hardenit päästvate südametilkadeni.
Poeg kaob pikkade sammudega ema magamistuppa. Elissa on vahepeal tõusnud, akna alla läinud ja vahib üksisilmi kitsukest kruusast külateed, silmad hämmeldusest pärani.
„Masendav tühjus,“ kommenteerib ta. Kas te olete tõesti terve elu selles kolkas elanud? Siin pole ju mitte midagi. Kuidas siin üldse täie mõistuse juurde saab jääda?“
Ähmis Harden ei tee teda kuulma, vaid askeldab oma ema ümber, kulm murelikult kortsus.
„Kuidas me su jätame sedasi siia? Jääme ehk ikkagi ööseks? Äkki on kiirabi vaja?“
„Kõik saab korda,“ kinnitab Maaret, kellel ongi juba palju parem. Poja hoolitsus mõjub alati hästi. Maaret tunneb kibedat kahetsust, et Hannu nii kaugele elama kolis, aga parata pole midagi. Ega ülikool koju kätte tule.
„Ma aitan lauda koristada,“ ei ole vastsel minial äraminekuga kiiret. Ta napsab vilkalt paar taldrikut näpu vahele ja tipsib kööki.
„Küll ma ise,“ poriseb Maaret ja tuterdab Elissale järele, leides segaduses minia uurival pilgul ringi vaatamas. „Mida sa otsid?“
„Nõudepesumasinat. Kuhu sa selle küll peitnud oled?“ Ta naksutab laitvalt keelt. „Ega ometi mitte vetsu?“
„Sellist riistapuud sa siit majast ei leia. Asi see kohvikruus või supitaldrik siis kraani alt läbi lasta. Tänapäeva inimesed on liiga mugavad, ei viitsi kätt ega jalga liigutada, loodavad, et masinad teevad nende eest kogu töö ära.“
Elissa vangutab pead. „Kuidas sa siin siis niimoodi… ürgajas? Moodne kodutehnika on toimiva kodu alustala!“
„Vabandust, aga ega sa ise küll niimoodi välja ei näe, et hommikust õhtuni süüa vaaritaksid.“
Miniakandidaat on märkuse üle peaaegu rõõmus. „Kuidas sa ära arvasid? Ma ei tee tõesti süüa, lausa vihkan söögitegemist!“
„Millest te seal linnas siis elate?“
„Kohvikus käime,“ vastab Elissa iseenesestmõistetavalt.
„Või sedaviisi? Plaanitegi eluaeg kohvikus söömas käia?“
„Miks mitte? Oleks tore traditsioon! Ainult mine kohale ja söö. Puhas lõbu. Miks peaks ise käsi määrima, kui mõned inimesed on nõus seda vabatahtlikult tegema ja saavad selle eest palka kah veel?“
„Tööl sa muidugi ei käi?“
„Mina? Ei. Aga Harden ju käib. Sellest ei piisa siis või?“
Muidugi mu Hannuke käib, mõtleb Maaret kasvava vihaga. Käib tööl ja käib ülikoolis ja peab sinusugust mõttetut lehtsaba üleval. Et tal ka elus ometi rohkem õnne ei ole! Päris ära kurnanud enese!
Aga Hannuke pole üldse seda nägu, nagu oleks ta mingil moel õnnetu, pigem vastupidi. Vahib oma tibinale õndsa näoga otsa, nagu oleks see mingi kaheksas maailmaime. Paistab, et kannab oma risti rõõmuga. Maaretile ei taha asjade vastuolulisus kuidagi pähe mahtuda. Kuidas saab mõni õnn olla nii pime? 


Täispikk lugu ootab lugema ajakirja "Saatus&Saladused" 
septembrinumbris.