laupäev, 28. mai 2011

Katkend romaanist "Lepatriinupüüdja"

Lisan siia lihtsalt stiilinäitena katkendi romaanist neile, kel pole veel olnud mahti raamatuga tutvuda.

Christiani korter tervitab mind valge ja päikseküllasena. Kõik on ikka nii, nagu ma mäletan. Läbipaistvad põrandad läigivad ilma ainsagi tolmukübemeta ja avarate akende ees heljuvad käsitsi maalitud hieroglüüfidega siidkardinad. Metallmööblilt peegeldub vastu päiksekiir, mis paneb mu silmi kissitama. Võib-olla peaksin kunagi küsima, kuidas ta selle roosimustri sinna põrandaplaatide sisse lasi panna? üritab mu aju mõnevõrra ärevalt millelegi kõrvalisele keskenduda. Ma olen üksainus suur rahutus.
Grey on lahti ja kappab mind uudishimulikult nuuskima. Ma ei suuda mõista, kuidas ta on võimeline neil libedatel põrandatel üldse edasi liikuma. Võib-olla on Christian talle liivapaberitükikesed käppade alla kleepinud?
Kummardun looma paitama, see tegevus sobib suurepäraselt paanika varjamiseks. Võib-olla ma võiksingi terve õhtu jänest süles tassida, et oma kõikumalöönud meelerahu tagasi saada? Grey ei tundu paraku sugugi sama meelt olevat, kuna peatselt kaotab ta minu vastu igasugu arvestatava huvi, pühendades selle hoopis kamina kõrval värvilises põrandavaasis seisvale suurele kuivatatud rooside kimbule.
Jänest jälgides tabab mind ootamatu mõte, et võib-olla olen hoopis mina see niinimetatud „Grey“, kes üritab üsna sarnast moodi enda eluga hakkama saada? Vaadates, kuidas loom üsna muretul moel ja kordagi libastumata ringi liigub, võin järeldada, et tema saab igatahes omadega märksa paremini hakkama kui mina ning tõdemus sellest kipub mind tahtmatult masendama, seda enam, et liivapaberit mul tuvastada ei õnnestu.
Lõpuks istun Christiani kõrvale diivanile – igaks juhuks mitte liiga lähedale – ja üritan seltskondlik olla, kuna päev läbi keset tuba süüdlaslikult (ja mõnevõrra kadedalt) Greyd vahtida ei tundu mulle ka kuigi normaalse ajaviitena.
„Kuidas sul siis läinud on?“ uurin ääri-veeri.
Christian mõõdab mind hetke oma siniste silmadega ja hakkab rääkima. Ta jutustab üsna ilmekalt ja talle omase huumoriga oma viimasest projektist, mis hõlmas terve kaubamaja alumise korruse. Modellid roomasid tuukriülikondades põrandatel ja lettide peal ringi ning ostjad seisid treppidel ja jõllitasid vaatemängu vahtides suud ammuli. Lõpuks olla nad kusagil linna peal isegi ühe kanalisatsioonikaevu lahti koukinud ja seal pildistamist jätkanud. (Seda kuuldes on mul vist isegi üsna arvestatavalt hea meel, et ma vahepeal poppi tegin).
Sein me vahel nihkub veidi eemale, aga ei kao päriselt. Ma ei suudagi aru saada, teab ta, mis minu ja Ericu vahel juhtus, aga võib-olla ma ei tahagi teada. Vähemalt ei ole mees just seda nägu, nagu hakkaks mind otsekohe vardasse ajama. Arvatavasti tuleb see hiljem.
Kuulan ja vaatan ameeriklast – ta on nii ilus. Kuldne suvine jume on ta veel miljon korda kütkestavamaks muutnud. Ta naha toon tundub mulle tähelepanuväärse seguna suhkrust, kakaost, hapukoorest ja sulakullast. Tõtt-öelda, kui ma nüüd meenutan, ta nahk vist isegi maitseb sedamoodi. (Kuigi sulakulla maitses ei saa ma just ülikindel olla, aga ma usun, et mul on piisavalt hea kujutlusvõime).
Christian nõjatub mugavalt diivanile ja mu süda tõuseb kurku mõtte juures, et ta vaevub mu meelt lahutama. Minu pärast muretsema. Selline mees.
Kuid kas ma armastan teda? Kas ma armastan teda?
Ma jälgin ta huulte liikumist, tuttavlikke liigutusi, kui ta endale nii ainuomasel moel korraks sõrmedega üle lõuajoone tõmbab, tajun temast õhkuvat sooja nahalõhna – ja mu peas valitseb üksainus kaos. Mis minuga ometi toimub, et ma ei oska isegi sellele üheleainsalegi ja mitte eriti keerukale küsimusele vastata? Kas armastus ei peaks olema midagi ainelist ja reaalset, näiteks lepatriinukujulist, et niipea, kui ta sulle sõrmele lendab, tunned sa ta otsekohe ära ja ütled endale:
„Näe, see on armastus! Väga tore. Ma tunnen armastust. Ma näen seda. Tal on punased koorikjad tiivad ja ilus tipi-täpiline muster. Ma tajun, kuidas ta oma väikeste kõverate õietolmuste jalakestega mööda mu nahka sibab ja olen kirjeldamatult õnnelik, et ta maandumispunktina siin ja praegu just minu on välja valinud.“
Kõik tundub ühtäkki kuidagi veider, justnagu ei toimukski päriselt. Justkui seisaks me koos Christianiga kusagil laval, mitte päriselus ning varsti näidend lõpeb ja me pöördume oma tegeliku elu juurde tagasi. Vaatan mööblit ja ilusaid, hoolega valitud asju meie ümber ja need tunduvad üha enam näidendidekoratsioonidena, mis viiakse lavalt minema niipea, kui etendus läbi on saanud.
Aga võib-olla ma ei oskagi lepatriinusid näha?, tabab mind ootamatu mõte. Ma olen märganud ainult päevakoeri ja jaaniusse. Noh, kui järele mõelda, on needki on ju väga toredad. Milleks mulle lepatriinud? Või on mu käel midagi viga, et see eriline putukas sinna maanduda ei taha? Ma isegi uurin veidi aega pisut mõtlikuna oma sõrmi – need on kitsad ja pikad, kenade roosade ümarate küüntega. Vähemasti välise vaatluse põhjal ei tundu mu käel midagi ebatavalist viga olevat. Aga hetk hiljem meenub mulle, et mu käsi pole ju tegelikult üldse minu omagi ja mu tuju langeb taolise tõdemuse tõttu üsna märgatavalt.
Korraga ma tean vähemalt üht asja, mida ma peaksin ütlema. Õigemini, mida ma lausa pean ütlema, et end veidigi paremini tunda.
„Christian?“
„Jah?“ Ta paneb mahlaklaasi lauale ja silmitseb mind ainiti.
Vahin korraks süüdlaslikult maha, ent kohandan siis hääle otsusekindlaks ja tõstan veendunult pilgu, vaadates mehele otse silma. „Ma tõepoolest ei taha enam pildistamas käia.“
Ma panen ta proovile. Kui ta nüüd ütleb, et „sa peaksid jätkama, sest ma andsin sulle võimaluse,“ siis ta ei armasta mind, sest ta üritab kohustada mind millekski, mis mind õnnetuks teeb, kusjuures ta teab, et teeb. Ma usun, et ei pane väga mööda, kui ütlen, et armastajad ei käituks sedasi. Kui ta ütleb „võta vabalt, see polegi nii oluline,“ siis ta tõesti armastab, sest talle läheb mu heaolu korda.
Christian vaikib pikalt. Võib-olla ta teab, et ma testin teda.
„Ma märkasin jah, et sa pole selles mõttes enam eriti innukas. Mis lahti? Algul ju kõik meeldis sulle?“ laveerib ta osavalt mu valikuvariantide vahel.
„Ma usun, et see pole see, mida ma tegelikult teha tahaks,“ jätkan mõnevõrra vaevaliselt enesekehtestusega. Taevake, mul on ju õigus oma arvamusele või pole? „Muidugi olen ma sulle tänulik, aga kindlasti on sul pikk järjekord ukse taga tšikkidest, kes särasilmi enda tähetundi ootavad.“ Mul on enda üle tõsiselt hea meel, et ma nii täiskasvanuliku enesekindlusega väljenduda suutsin. Kas tuleneb on sellest, et ma nii pikalt seda Justine „I´m the best“ pluusi silmitsesin?
„Okei, Justine,“ ütleb ta siis ja lootusrikkad külmavärinad roomavad tõde ära aimanult üle mu selja veel enne, kui ta mu testiga lõpulegi on jõudnud. „See on vabatahtlik, ma loodan, et sa mõistad?“
Vahin ta sooja naeratust nagu arust ära. Ta armastab mind! Järelikult… Eric ei öelnudki midagi!
Muidugi paneb see tõdemus unustama, et ma ikka veel ei tea, kas ma ise ka teda armastan, aga praegu ei tundu see kuigi oluline olevat.
„Mis on?“ küsib Christian veidi hämmeldunult. „Sa oled rõõmus sellepärast, et võid kõigest sellest loobuda? Su mustlasefoto jõuab ilmselt järgmise „Glamuuri“ erinumbrisse.“ Ta raputab pead ja ta pikad patsid hüplevad ümber näo. „Ma ei saa sinust tõtt-öelda üldse aru.“
Ta väitele vastamise asemel sirutan hoopis vargsi käe välja ja teen lõpuks seda, mida ma tahtsin teha juba tükk aega – puudutan ta siidjaid juukseid. Sinised silmad on ainiti minu omades ja jälgivad mind pingsalt.
„Sa oled nii ilus, Justine,“ sosistab ta siis.
See on vale vastus, aga sellegipoolest muutun ma nõrgaks. Must juustekardin langeb üle minu ja ma tunnen teda jälle oma suul, oma näol, oma kehal. Ta on nii hea. Ma peaksin teda armastama. Ma tõesti peaks. Mu tingiv kõneviis ei meeldi mulle, aga ma loodan, et sellest piisab, vähemalt praeguseks. Minus tärkab mingi ähmane lootus, et ehk õnnestub mul lepatriinu siiski kompromissile veenda ning näidendist saab lõpuks ometi päriselu. Võib-olla pean ma käe lihtsalt kõrgemale sirutama, vehkima, kuidagi endast märku andma? Pagana pihta, ma võiks talle isegi kanalisatsioonikaevu järele ronida, kui see vajalikuks peaks osutuma, kuigi ma pole just eriti kuulma juhtunud, et keegi armastuse roiskveetorudes roomates leidnud oleks. Aga mine sa tea, eks?
„I love you,“ kuulen lõpuks ometi enda kõrva vastas lauset, mida ma üle kõige ootasin.
Sein haihtub me vahelt.

reede, 27. mai 2011

Christian ja Eric

Kaks suhteliselt erinevat karakterit, keda seob lisaks ärisuhtele ka isiklik sõprus. Tegelaskujude nimed tekkisid täiesti juhuslikult üht mingit suvalist nõuka-ajal ostetud nimeraamatut sirvides. Muid variante nagu eriti ei kaalunudki.
Mingis mõttes on nii Christian kui Eric maailmavaatelt erinevad, aga samas ka suhteliselt sarnased.
Christian on Ameerikast äriasjus paar aastat tagasi Eestisse kolinud tõmmunahaline, kes tegutseb maineka moeajakirja fotograafina. Eric pärineb Londonist, olles samamoodi siinmail suhteliselt edukalt kanda kinnitanud, tegutsedes fotoateljeede omanikuna. Lõin ta karakteri elust tülpinud ja maailma suhtes sallimatuks muutunud ärimeheks, kelles pulbitseb ülekeev sarkasm kogu tühise tarbijalikkuse suhtes.
Tsitaat raamatust:
„Ilmselt toimus külmenemisprotsess Ericus peale ta ülemeelikut lapsepõlve. Ja ma isegi ei taha teada, miks. Meil kõigil on omad põhjused, miks me vähemal või suuremal määral küünilised oleme. Kes sedagi teab, võib-olla olen ma mõne aasta pärast isegi hulga hullem? Praegu suudan veel lolluste üle naerda ja see annab mulle pisut lootust.“

Minult on küsitud, miks ma tõin oma romaani sisse latiino. Mingi põhjus seisneb ilmselt selles, et mingil veidral moel on kõiksugu värvilised mulle alati kuidagi kummaliselt omanäolised ja lahedad tundunud. Eripära lihtsalt köidab. Ilmselt olen ma inimene, kes ei suuda iialgi rassismi olemust mõista.
Mingil määral sain latiino sissetoomisel otsustavaks ka asjaolu, et tahtsin Christiani luua võimalikult erinevaks naispeategelastest, seega tundus ka nahavärvi erinevus huvitav kombinatsioon. Lisaks sellele võimaldas kultuuriline erinevus  tekitada päris palju absurdi erinevate eelistuste, harjumuste, maailmavaadete näol. Lihtsal eesti plikal läheb neid kohates igapäevaelus vabameelsest ameeriklasest aru saada üritamine päris keeruliseks, ent kahtlemata on sellest seda lõbusam lugeda.
„Lepatriinupüüdjas“ ei kohta Sa tegelikult kuigi palju tegelasi – kõigest neli peakarakterit ja mõned kõrvalliinid. See on meelega niimoodi, kuna mulle endale näiteks ei meeldi eriti taolised raamatud, mis kubisevad kõiksugu loendamatutest pea-ja kõrvaltegelastest, keda õieti jälgidagi ei jõua, nii et kusagil poole lugemise peal kipud paratamatult ära unustama, et oot, kes, pagan, see Mihkel või Meelis siis üldse oli. J

Aa, ja teemaväliselt on veel natuke uudist  - Sarah´l on 29ndal mail sünnipäev - ta saab kahe aastaseks! J Olin vahepeal paar päeva kodust ära ja kui tagasi jõudsin, tundus ta kuidagi pisut solvunud, ega suvatsenud eriti midagi head-paremat süüagi, mida talle pakkuda üritasin. Eks ta on loomulikult harjunud, et käin teda päevas mitu korda vaatamas ja poputamas. Noh, õnneks läks ta meelemuutus kiiresti üle ja järgmine päev lasin ta kompensatsiooniks vabalt õue peale lippama, päikest ja muru sees õitsvaid võililli nautima.

esmaspäev, 23. mai 2011

Jette ja Justine

Kaks ühisel üüripinnal elavat õde. Lõin nende tegelaskujud meelega erinevateks, sest vastandamise ilus-ilmetu, energiline-vaoshoitud, vabameelne- eelarvamuslik -pinnal annab tekitada hulgaliselt elavaid dialooge ja lahedat situtatsioonikoomikat.
Miks just need nimed? Ilmselt on mul lihtsalt mingi omamoodi tõmme J-tähega nimede poole. Joel, Jordan, Janne, Jenna, Jasmine... kõik minu jaoks kuidagi suht hästi kõlavad. Ilmselt satub niimõnigi neist nimedest kunagi ka mõnda mu järgmisesse käsikirja.
Jette nimi oli tegelikult kohe olemas, kuna ta tundus kuidagi väga õige ja lahe. Justinet kaalusin kauem, valides ka variandi vahel Justina. Siiski näis Justine kõlaliselt Jettega rohkem klappivat ja nii ta ka jäi.

Nagu ikka, on kirjutades suur abi isiklikust elupagasist. Näiteks tuli väga kasuks mu kunagine Tallinnas veedetud eluperiood, tänu millele oli mul suhteliselt lihtne ette kujutada paiku, kus tegelased viibisid. Õismäel pole ma küll kunagi elanud, küll aga mõnda aega tööl käinud, seega polnud mul probleemi visandada mõttes õdede üürikorter ja selle kirjeldus ka lugejaile edasi anda.
Ülejäänu, millega otseselt kokkupuuteid pole olnud (moe- ja ilumaailm, kõrgseltskonna elu, ameeriklaste mõtteviis), korvas kahtlemata fantaasia, mis on samamoodi suhteliselt toimiv jõud, millele toetuda.

Kirjutamise üks võludest on kahtlemata see, et mingil ajahetkel hakkavad loodud tegelased otsekui iseenda elu elama, muutudes kuidagi veidralt reaalseks, justkui oleksidki nad päriselt olemas. Arvatavasti võib selle ka lugedes ära tunda. Ilmselt ongi see loomeprotsessi üks lahedamaid tulemeid - luua enda poolt just seesugune maailm, millisena soovin seda hetkel näha, asetada sinna just seesugused tegelased, kes mind hetkel paeluvad ja mingis mõttes tähendusrikkad tunduvad, anda neile läbi kirjaridade elu, pannes nad elama samasugust igapäevaelu, nagu kes iganes me kõrval.

Ja mis veel - kogu mu käsikiri sündis muusika saatel. Ilmselt ei suudaks ma eriti kirjutada ridagi, ilma, et mu meeli ei toetaks samal ajal antud hetkesse sobiv meloodia. Muusika on minu jaoks väga kandev jõud, ergutades mõttetegevust ja pannes tööle fantaasia.
Toon siinkohal ära mõnigase valiku, mis on ilmselt selline kergelt meditatiivne ja sügavuti minev. Kuulan tegelikult suht palju erinevat, aga võib-olla eelistatum stiil oleks seesugune:

Zero 7 - Home - http://www.youtube.com/watch?v=5RksdQrqLNs
Amethystium - Autumn Interlude - http://www.youtube.com/watch?v=erjAzA753sg
Blue Six - Very Good Friends - http://www.youtube.com/watch?v=kwaX2bYlCwo
Lisa Shaw - Matter of Time - http://www.youtube.com/watch?v=GE8MR7usV2g
Sunlounger - Mediterranean Flower - http://www.youtube.com/watch?v=niuqtYa07Ag

pühapäev, 22. mai 2011

Grey prototüüp

Rääkides raamatutegelastest, tutvustan kõigepealt kõige armsamat tegelast, enda jänest Sarah´t. See pilt sai tehtud eile, oli selline hästi soe ja päikeseküllane mailõpu päev, lasin jänksi lihtsalt mõneks ajaks õue kappama. Nagu näha, tunneb ta end igati rahulolevalt! :-)
Tegelikult on Sarah sootuks teistsuguse loomuga, kui raamatutegelane Grey, lihtsalt stsenaarium nõudis ta pisut teistsugust olemust. Ilmselt pole olemas armsamat, sõbralikumat ja leplikumat olevust. Ta laseb end meelsasti kallistada ja on üldiselt äärmiselt rahumeelne. Ja ka hea isuga! :-) Ta lemmikud on pähklid ja päevalilleseemned, aga ka vaarikalehed, pajuoksad ja õunapuuõied on üsna eelistatud menüü. Üldiselt otsin talle loodusest mida iganes head-paremat. Üks parajalt ära poputatud tegelane on ta igal juhul.

Üks kodune dialoog:
"Varsti on Sarah sünnipäev."
"Tore, siis tuleb vägev pidu."
"Jah, kutsume kokku kõik jänesed..."
"... ja rebased..."
"Ja lõpuks on alles ainult... rebased..." :-))

Tegelikult on selles omajagu tõtt küll, et neid reinuvadereid luusib siin alailma ringi, aga õnneks pole jänkule, kes on tõtt-öelda õueloom, veel keegi külla tulnud.
Igatahes jah, selline väike hall staarihakatis siis, kel ei näi mitte vähimatki selle vastu olevat, et ma ta tegelaskuju raamatusse sisse toppisin. Vähemasti ühtki sellekohast etteheidet pole siiani veel tulnud. :-)
Tänu Sarah´le oli mul Grey tegelaskujust hästi lihtne kirjutada, kuna võin vist ilma liialdamata öelda, et olen jäneste hingeeluga üsna tuttav. :-)

Lepatriinupüüdja lühitutvustus

Kuidas siis üldse sündis see raamat? Panin ta kirja eelmisel suvel.  Peamiseks inspiratsiooniallikaks sai üks raamatukogu riiulilt suht juhuslikult kaasa haaratud naistekas, mille humoorikat ja absurdihõngulist stiili kohates tabas mind äratundmine, et see on just see, kuidas ma end väljendada sooviks.  Lepatriinupüüdjat oli tegelikult suhteliselt lahe kirjutada - mõte jooksis väga hästi, raamat n.ö. kirjutas ennast ise. Kogu kirjutamisprotsess oli kiire ning nauditav ka mulle enesele, pannes mu nii mõnigi kord endamisi muigama. Päris kindlasti ei ole tegemist autobiograafilise teosega, kõik tegelased ja sündmused on väljamõeldis. Ilmselt võiks mu raamatut võtta eelkõige lõbusa ja vabameelse mõtisklusena elu ja inimsuhete üle.
Romaani tegevus pöörleb kahe igati vastandliku õe ümber – üks on ilus, populaarne, elurõõmus ja pealiskaudne, kellele näib elus kõik niisama kergelt kätte tulevat; teine vaikne, tagasihoidlik, tähelepandamatu natuur, kellel on probleeme enese leidmise ja lahtimõtestamisega suures maailmas. Kummalise juhtumuse läbi vahetuvad õdede välimused ja seega leiab end suures maailmas halliks hiirekeseks pidanud Jette korraga oma särava ja silmipimestavast kaunitarist õe kehas, Tallinna glamuurseimatelt pidudelt ja võimukate meeste tähelepanu keskpunktist, sattudes ühte koomilisse situatsiooni teise järel.
Ilmselt pole see mitte päris tavaline armastuse ja eneseleidmise lugu, vaid lahendatud sootuks omanäolises võtmes. Mu eelistus ongi ilmselt kirjutada läbi kerge fantaasia elemendi, otseselt siiski mitte ulmesse minemata, vaid pigem tuua reaalsusesse sisse mõni absurdne ja segadusse ajav nüanss, mis pöörab kogu argipäeva oma tavapärases eksisteerimises pea peale.
Teoses leidub lisaks igas mõttes vastatndlikele õdedele hulk värvikaid karaktereid - kütkestav ja lummav ameeriklane Christian, edukas, ent elus tüdinud ja kogu maailmale üleolevalt vaatav ärimees Eric, paks hall ja pahuravõitu jänes Grey, salapärane vanadaam, kes pole tegelikkuses sugugi see, kes esmapilgul paistab. Lahetat kaasaelamist ja piisavas annuses meelelehutust peaks mu debüütromaan pakkuma tegelikult igas vanuserühmas täiskasvanuile. Päris kindlasti pole tegemist väga kergesisulise lektüüriga, pigem võiks teda võtta intelligentse naistekana, sihtgrupina mõtlevale lugejale.


reede, 20. mai 2011

Algus

Iga asi algab millestki. Mõnest mõttest, teost, millestki, mida oled kusagil näinud, kuulnud, mis on mingil moel mõju avaldanud, puudutanud, oluliseks muutunud.
Kuidas ma üldse jõudsin niikaugele?
Tegelikult... kirjutamine kui vajadus end väljendada on minus olnud juba lapsepõlvest saadik. Panin tähele kõiksugu kummalisi asju ja arvasin üsna kaua, et ka teised vaatavad maailma niimoodi - otsivad vihmas värve või puutüvele langevas valguslaigus midagi erakordset. Tegelikult kõiges meid ümbritsevas on sõnum, kui võtta hetk aega, et seda tähele panna.
Mulle meeldib maailm selle mitmekesisuses - looduse lõhnad, mõni kummaline värvilahendus, raamatute lummav ja kaasakiskuv maailm, muusika, millel on võim pakkuda unistust, inimesed oma mõtete ja olemusega. Kõikjalt võib leida midagi olulist enda jaoks, millest ammutada ootamatut inspiratsiooni.
Ma usun, et huumor võib sageli päästa päeva. Maailm ilma võimaluseta kaasinimene naerma ajada, oleks märksa tühjem maailm. Nii mõnigi kord olen otsustanud mõne raamatu kasuks just sel hetkel, mil kirjanik on suutnud mu muigama panna.
Ilmselt tasuks võtta ka "Lepatriinupüüdjat" eelkõige kui läbi huumori kirjutatut. Mulle imponeerib kerge absurdihõngulisus, koomilisi ja veidraid situatsioone peaks leiduma seal kuhjaga. Kui olen suutnud Su naerma ajada, olen suutnud palju.

Sissejuhatav


Tere tulemast minu blogisse! :-)
Blogi tegemise eesmärgiks oli eelkõige tutvustada ennast ja enda loomingut.
Nagu öeldakse - kui Sind pole veebis, pole sind olemas. :-D Vähe küüniline küll, aga mingi tõde võib-olla siiski. No igal juhul üritan aeg-ajalt siia sattuda ja mõned mõtted kirja ka panna. :-D
Kirjutamises on minu jaoks mingi täiesti omamoodi võlu. Võimalus välja öelda midagi, mida võib-olla juba ammu oled mõelnud ja öelda tahtnud. Eneseteostus? Kahtlemata.  
Ja täiega kreisi tunne, kui juhtub niimoodi, et mu mõtted on lõpuks saanud trükisõnaks ja neid loetakse kõikvõimalikes Eesti paigus. Mõtiskletakse mu mõttekäikude üle, elatakse kaasa stsenaariumitele, mis olen ise välja mõelnud. Alguses mõtlesin, et vbl võtab see mind kergelt põdema. Aga tegelt tundub hoopis mega lahe. Olen väga rõõmus, kui otsustad osta või läbi lugeda minu raamatu!
Aga... kui Sa juhtumisi ei tea veel midagi raamatust "Lepatriinupüüdja," siis on ilmselt kõige õigem aeg sellega tutvust teha. Sest see lihtsalt ON üks lahe lugemine ja ilmselt tuleb sellest teosest siin ka edaspidi pisut juttu. Arvatavasti ka natuke sellest, kuidas üldse jõudsin niikaugele, et vaadata ühel heal päeval raamatuletile, kus laiutab ports läikivaid eksemplare, päises minu nimi ja mõelda: pagan võtaks, ma tegingi selle ära! :-)