reede, 17. aprill 2020

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Valu kiuste vapraks"




Eepiline oleks vist öelda, et kesk kevadisi siniliiliaid laotasin jäädvustamiseks maha uue kuu ajakirja ja selles ilmunud loo „Valu kiuste vapraks”. Tegelikult polnud kõik kaugeltki nii lihtne. Omamoodi huvitav, kui mitu päeva või nädalat kulub teinekord ühe lihtlabase postituse - fotod ja mõni täpsustav lause - valmimiseks. Kõige esmane kitsaskoht tekkis kohe faktiga, et oma aiast polnud leida piisavalt lopsakat tsillapuhmast, kuhu ajakiri pildistamiseks hooletu elegantsiga peale visata. Nagu ikka, tahtsin pilkupüüdvat tausta ja mis oleks veel sobivam kui tärkav kevad. Mulle on alati meeldinud need silmipimestavalt sinetavad aiaservad ja pargilapid, mis sünnipäeva eel ohjeldamatult õide puhkevad, nii et kogu maa ja ilm muutub lõõskavalt siniseks.
Vahepeal vältas mõnepäevane tormiilm, mis oli muidugi kõike muud kui pildistamiseks sobilik - tuul keerutas meelevaldselt ajakirja lehti nagu tahtis ning pilt ise jäi hoolimata töötlusest süngevõitu. Seega tuli mitu korda käia võõra aiaservas, enne kui ilmastikuolud lõpuks passisid. Ajakiri ise sai vihmapiserdusest ja korduvatest läbielamistest juba sutsuke kannatada, aga lõpptulemus tuli lõpuks siiski enam-vähem talutav. Igatahes kolmas kord ma enam samasse kohta pildistama minna ei viitsinud. Ülal siis pilt võõrsilt ja all enda aia hõre tsillaolustik.

Vaikselt veeretan loole ka mõttes järge, kui kirjastaja ajakirjalugudest tõepoolest jätkuvalt raamatut tahab, siis on see mõistagi suurepärane väljakutse sellekohaseid mõtteid ritta lükkida. Mis saakski parem olla, kui mõtted tööst uue raamatu kallal. Õnneks on sobivalt ees ka nädalajagu puhkust ning aega seeläbi omajagu varnast võtta. Kuigi kõige rohkem tahakski lihtsalt tuult, päikest, mõnusat iseolemist enda aias kesk priimulaid, võõrasemasid, karukellasid ja muud mõnusat tärkavat. Elu kulgeb loodusinimese rahulikul rajal, ei ütleks, et see vahepealse eriolukorra tõttu kuidagivõrd kardinaalselt muutunud oleks. Mis kõik annab vaikimisi aimu olemisviisi lihtsusest ja õigsusest. See on suur kergendus, et ei peagi kurja nakkuse eest kuhugi kaugele ääremaale tuhatnelja pakku plagama, vaid hea on olla siinsamas, oma maalapil. Hiiumaal. 



















teisipäev, 14. aprill 2020

Soovituslikku lugemisvara minu loomingulisest varasalvest


Vaimse pimeaja ja raskete hetkede tarbeks soovituslikku lugemist minu ohtrast loomingulisest varasalvest. Valik on suures osas juhuslik, paremal paiknevast rippmenüüst leiab enamatki, lastele, noortele, kõigile vanusegruppidele. Raamatud on head sõbrad, mis ootavad vagusi riiulitel nende suunas sirutuvat kätt, et leevendada meelt, pakkuda seltsi, tuge ning mõtteainet. Raamatukogud ja e-kaubandus on jätkuvalt teie päralt.
Armastusega teile kõigile.

Noorteromaanid "Ruubeni liblikad:Kirsipiia" ja "Ruubeni liblikad: Jordan",
kirjastus Varrak

Ulmesugemetega noorte põnevusromaan "Martin Greeni juhtum", kirjastus Tänapäev

Seikluslik noorteromaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem", kirjastus Argo

Novellikogumik "Tuulemüüja tütar", kirjastus Kentaur