Esmaspäev, 27. mai 2019

Mõtteid ja hetkeolemisi esseevõistluse lõpetamiselt




Pärastlõunane palavus. Kõrgel mereäärsel künkal laisa majesteetliku loomana lesiv Rannapaargu restoran, taevast, puid ja vett peegeldavad aknad merekohina suunas. Mõtlen kõigile neile loendamatutele kordadele, mil olen seisnud siinsamas kaldapealsel ja vaadanud kõrgelt künkalt alla merele. Vaadanud nii, nagu vaatab inimene loodust. Rahu ning lugupidamisega. Meri on iga kord ise karva. Mõnikord hall, mõnikord sinine, üksiku kollase liivatriibuga. Vaikus ja tühjus. Need kaks käivad siinmail enamasti käsikäes. Vahel harva istub keegi kiigel ja kääksutab seda. Mõnikord kõnnib juhuslik paarike veepiiri pidi eemale. Aga enamasti ei ole rannas kedagi. Ainult tuul, pilved, üksikud merelinnud, loojangud kõikmõeldavates värvitoonides.

Nii palju on kõike olnud. Talved, sügised, pilkane pimedus, mil meri on ainult üksainus tintjasmust raske veemass, paari üksiku valgustäpiga, Lehtma sadama tuledega. Olen harjunud kogu selle otsatu vaikusega. 

Täna on kõik teistmoodi. Lauge nõlv on üle külvatud võilillede ja nurmenukkudega. Õhk lõhnab suve järele, kuigi on alles hiliskevad. Ka maja ise tundub pisut pidulikuma olekuga kui tavaliselt. Ruumis valitsev elevus on käega katsutav. Saal on täis elujõust pakatavaid noori kenasid inimesi, igaüks omal moel isikupärane. Enamik neist tundub mulle mu meeter kuuekümne kahe juures muljetavaldavalt pikkadena. Või olen ma ise lihtsalt nii lühike. Veetakse nahktoole saali ühest otsast teise, et moodustada ühtekuuluvustunnet tekitav poolring. Me kõik ju olemegi koos ühise asja nimel. Kõik ongi juba kohal, peale minu, kes ma napilt keset kiiret tööpäeva tulema sain. Lootusrikkusega veeta aega vahelduseks hoopis hinnalisemalt. 

Keset ruumi seisev Andrus märkab mind ja tuleb otsekohe ülevoolavalt tervitama, käepigistus nii tugev, et suudan selle suurivaevu välja kannatada.  Mu üllatunud pilku püüab rikkalik suupistelaud, mille poole mind külalislahkelt suunatakse – ananass, arbuus, kõikmõeldav muu värviline. Krevetiampsud korvikestes, täidetud munad, hiigelsuur kohupiima-vahukooretort, kohv, tee, vesi. Mustade kaantega esseekaust näpus, vajun pehmesse diivanisse Tiiu Heldema kõrvale istuma, tundes veidrat isutust. Ma polegi kunagi märganud, kui mugav on see pikk diivan ja mind tabab tänutunne, et võin selles ajahetkes viibida just nimelt siin, ühe žüriiliikmena.

Selja taga lõõskab meri, kohalolu rahustav ja kaitsev. 
Andres peab kõnet. Ta räägib hästi. Nagu missioontundega inimene. Sõbralik hoiak on muljetavaldav. Ta näib tõepoolest hoolivat kõigist ruumis viibivatest inimestest ja esseevõistlusest, mille ta kolm aastat tagasi omaalgatuslikult käima lükkas. Hea on kuulata inimest, kes tunneb end kõneldes mugavalt. Ta toob välja kolm kõige tugevamat ja enim punkte saanud tööd. Loodan, et olin kohtunikurollis õiglane. Tore on näha rõõmsaid nägusid. Abituuriumirahvas on maha käinud pika tee ja ees terendab uus algus kusagil mujal. Mäletan hästi seda ammust elevust. Tunnet, et maailm on valla, ainult siruta tiivad ja lenda. Kõikvõimas emotsioon, mis saadab üht vähem, teist kauem. Sõltuvalt ambitsioonidest.

Hiljem, palju hiljem, kui kõik jutud saavad räägitud ja kokkuvõtted tehtud, mõtlen, et tegin ikkagi õigesti, et ujumistrikoo käekotti 
toppisin. Rand on ju siinsamas. Päike lausa põletab ja pikk puusild on taldade all soe. Vesi sillerdab nagu elavhõbe. Kõigest õrn virvendus. Ja suplus ise parim võimalikest. Veest välja tulla ei tahakski. Koju lähen jala. Sinna on läbi linna päris mitu kilomeetrit, aga mul pole kuhugi kiiret. On selline rahulik õhtu, õhk meekarva kuldne.
Ma tean, et seisan seal kõrgel kaldapealsel nii mõnigi kord veel. Vihma, tuule, päikese ja lumesajuga. Endistviisi on mu ümber tavapärane otsatu ja omamoodi võluv vaikus ning tühjus. Aga peale tänast teen seda võib-olla natuke teise ning värvilisema tundega. 




Pilt: internet








Pühapäev, 26. mai 2019

Valmimas on ajakirja juulilugu "Naabrid"




Nädalalõpu vihmane pühapäev kulges peaasjalikult ajakirja juuniloo kirjutamise rütmis. Otsustasin sedapuhku kirjutada naabritest. Elades paneelmajas, ümbritsevad meid tahes-tahtmata võõrad inimesed, kellest me esiotsa midagi ei tea. Kui meil veab, ei saagi me neist suurt midagi teadma. Kui veab vähem, kuuleme neist ja nende igapäevaharjumustest juba õige pea. Veel enam, oleme sunnitud kuulma, tahes tahtmata. 

Esmapilgul meeldivaks kujunenud uue kodu soetamine seesugusesse ööl kui päeval sumisevasse hiigelsuurde mesilastarru võib kujuneda parajaks õudusunenäoks, kui alles tükk aega hiljem tuleb ilmsiks, milline kompott pealt näha soodsale laenulepingule alla kirjutades kaasa ollakse saadud. Tänavalt kostev automüra ja heitgaasilehk on kõigest jäämäe tipp. Loo peategelane Hannele, kes loodab maalt linna kolides kergema elujärje peale saada, teeb ebameeldivaid avastusi igal sammul ja lõpuks on rahuarmastav naine lausa meeleheitel. Kuidas tal läheb ja kas seesugusest sandist  olukorrast, mil rahu saamiseks peab kodust lausa põgenema, on ka väljapääs, sellest lähemalt juba juulikuus.
Juunis aga ootab lugemisjärge suhtelugu "Nõiaring", mis pajatab kehva elujärje küüsi sattunud perekonnast, kes tuleb ka väga vähesega läbi ajades meisterlikult toime. Seda kõike ikka ajakirjas "Saatus&Saladused". Mida juba varem olen siin keskkonnas juuniloo kohta kirjutanud, selle leiab siit.


Pilt: internet





  


Esseevõistluse "Minu Hiiumaa - 20 aastat hiljem" pidulik lõpetamine Rannapaargus


Sel aastal osalesin üle-hiiumaalisel abiturientide esseevõistlusel žüriis ja andsin lugudele hindepunkte. Sellisel kujul toimub esseevõistlus juba kolmandat korda ja selle korraldajaks on Andrus llumets. Kokku tuli viieliikmelisel žüriil hinnata 36 esseed. Töödele lisas omapära tõik, et need olid kirjutatud käsitsi. Hinnata tuli loo sisu ja mõtet, hindamisele ei kuulunud grammatika, käekiri jms.
Kutse žüriis osaleda kukkus mu näoraamatu sõnumite postkasti keset tihedat tööpäeva. Ettepanek oli ahvatlev, kuigi mahukas ja võttis korraks päris mõtlema, kas leian selleks piisavalt ajalist ressurssi. Siiski pole mul võimalusel kombeks kunagi ära öelda.

Nädalalõpu ilm juhtus olema imeilus. Istusin suviselt palavas aias viluvarjus, pastakas paremusjärjestuse tabamiseks näpus ning lugesin. Andrus pani mulle südamele, et kohtleksin iga lugu austuse ja tähelepanuga ega jätaks ühtegi paljutõotavat esseed märkamata.

Kohtasin lennukaid mõtteid, fantaasiat, noorte head tahet ka ise kodusaare elu edendamise eest hea seista. Paremuselt kolme esimese töö välja selekteerimine polnudki kuigi keeruline, kuna need eristusid tuntavalt oma julge ja voolava keelekasutuse, lennukate ideede ning paeluvate mõttekäikude poolest. Üheks oluliseks hindamiskriteeriumiks pidasin ladusat ning lugejat köitvat eneseväljendust, omapära ning kandvat ideed.

Võistluse pidulik lõpetamine toimus 22. mail restoranis Rannapaargu. Kohal olid samuti žüriis osalenud Hiiumaa Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Tiiu Heldema, mõistagi Andrus ise, ning leheloo tarbeks klõpsis pilte teha Hiiu Lehe peatoimetaja Harda Roosna. Kohaletulnuid võttis vastu rikkalik värviküllane suupistelaud ning mõnus suvine meeleolu. 
Esimese koha pälvis Mattias Malk, teisele kohale jõudis Gritt-Marleen Rakkaselg ja kolmanda koha saavutas Hanna Lige. Lisaks rahalisele preemiale antakse võitjate käsutusse lõpupeo pidamiseks puhkeküla Villamaal. Jääb üle imetleda Andruse head tahet ning indu sellist toredat ning tänuväärset ettevõtmist vedada ning soovida üritusele pikka iga.


Esseevõistluse peakorraldaja Andrus Ilumets


Gümnasistid võistlustules

Esseed köidetakse kaante vahele ja need jäävad koolile, lubas Andrus

Gümnasistid võidupunktide ootuses

Kolmas koht Hanna Lige (100 eurot)

Teine koht Gritt-Marleen Rakkaselg (200 eurot)

Esikoht Mattias Malk (500 eurot)

Temaatiline tort












Esmaspäev, 20. mai 2019

Kärdla kevadlaada pilte





























Lähemalt luuletusest "Õpetaja, Su süda on jõgi"



Hiljuti valmis mul tellimustööna luuletus, mis on pühendatud õpetajale kui idee edasikandjale. Mitte, et ma seda kuidagi eriliselt väärt oleksin, aga mu luuleread saavad jäädvustatud kauni graveeringuna kuldsel messingplaadil, mis paigutatakse minu kunagise kooli õuele mälestuspingile. Seda kõike siis Põlvamaal, Vilustes. Kuna olen eelkõige proosakirjanik, võttis ettepanek mu esiotsa päris mõtlema. Minu üks ja ainumas luulekogu "Võilillelein" sündis aastal 2014, mida pean eelkõige keeleliseks katsetuseks ning väljakutset pakkuvaks võimaluseks vahelduseks emotsioone edasi anda seesuguses, mulle võrdlemisi tavatus võtmes. Rohkem pole mul värsside viljelemiseks vahepeal vajadust olnudki. Praegune eluperiood lihtsalt on kõike muud kui poeetiline.

Kokku võttis luuletuse sünd aega päris mitu – täpsemalt siis neli – päeva. Kõige esimesed sõnad, mis mul köögiaknast välja videvikku vaadates pähe turgatasid, olidki "su süda on jõgi". Sest, siiralt, miks ei võiks süda olla jõgi? Voolab sellest ju elu jooksul läbi meeletul hulgal kõikvõimalikke emotsioone, nii häid kui halbu, kirkaid ning tuhme. Süda talletab kõike. Mälestusi, kogemusi, hinnalist pärandipagasit, mida iga pedagoog peab südameasjaks oma õpilastele edasi anda. Hea õpetaja on hingelt rikas. Sisimas ma imetlen tohutult seesuguseid, missioonitundega inimesi, kes on siia ilma sündinud millekski kaugelt enamaks, kui selleks, et elada oma elu niisama lihtsalt, kergelt ja pealiskaudselt ära. Sest ollakse hinges midagi enamat ja keskpärasus pole see teerada, mida tallama ollakse tuldud.
Meeldiv tõdeda, et mu võrdlemisi suvaliselt veebi üles lükatud luuletus on paljudele ootamatult armsaks saanud ning populaarsust kogunud. Tõenäoliselt leiavad mu tagasihoidlikud kirjaread sel toominga- ja nurmenukulõhnalisel kevadel lisaks mälestuspingile passitamisele tee ka nii mõnegi armastatud õpetaja tänukaardile. Olete ju seda kuhjaga väärt, olles endast andnud õpilasperele kogu võimaliku mõeldava hea. Mis kõik pole üldse kerge ülesanne.


Loodan, et lähiajal jõuavad minuni ka fotod sellest pingist ja plaadist. Vahemaa tõttu mul kooli kokkutulekule arvatavasti minna ei õnnestu, aga ehk teeb keegi need jäädvustused minu eest. Kõige sellega seondub veel üks tore fakt. Nagu ikka, otsin postituste tarbeks sobivaid pilte kirjasõna illustreerima. Mõni aeg tagasi püüdis mu pilku üks ilus ja õrn foto, seega palusin autorilt luba selle kasutamiseks, mille ka sain. Aitäh, Kertu, Su pilt on imeline ja haakub suurepäraselt mu luuletuse õrna alatooniga. Tundke kindlasti huvi ka fotograafi ülejäänud loomingu vastu. 


Foto: Kertu Kosk
Luuletuse leiab 
siit.











Reede, 10. mai 2019

Luuletus õpetajale





Õpetaja,


Su süda on jõgi,
täis kogemuste kirkaid kalaparvi.
Su meel usub head 
ka päevist, mis polnudki õnnevärvi.

Su sõna on tugi
haprale meelele teadmiste teel. 
Pilkases öös oled laternakuma,
hele täht, kuukiir tormleval veel.

Su tarkus on tähevalgus,
mis hoiab meid mõtteis Sinu ligi. 
Ka kõige kõledam rajutuul
ei suru Su õpilast maad ligi.

Me oleme kogu see hea,
mille Sa meisse oled loonud.
Sinu südamevalgus, mälestus hell
ja tänu on kokku meid toonud.




                                         /Kiiri Saar/



Kuigi luuletus on autorikaitse objekt, võib seda siiski kasutada kooliüritustel, lõpuaktuste läbiviimisel, õpetajale kingitaval kaardil jm, kui mainite seejuures ära autori nime.
Pilt: internet





Pühapäev, 5. mai 2019

Katkend maikuu ajakirjaloost "Kolm meest, kolm lugu"



Ajakirja mailugu sarnaneb pisut artiklile, kus oma loo räägivad mitu erinevat inimest, täpsemalt siis kolm kooselupaari, igaühel neist erinev saatus, kuid üks sarnane joon - meespool on oma kaaslasest tunduvalt noorem. Siin keskkonnas olen põgusalt ilmunud loost juba juttu ka teinud, täpsemalt saab selle kohta lugeda siit





Tutvustuseks katkend:  Trevor: Tähtajaga armulugu 

Trevor kohtus Irisega juhuslikult, võiks isegi väita, et ebaromantiliselt. Nad juhtusid peatuses koos trammi ootama. Oli kõle ja hall kevadpäev. Trevor tegi koolist poppi ja kavatses päeva niisama surnuks lüüa. Iris istus temast pooleteise meetri kaugusel täissoditud puupingil, tõsine, tühjust täis pilk enda ette suunatud. Kallis kevadmantel, trendikad kingad ja hinnaline käekott. Trevoril oli selliste asjade peale silma. Ta teadis, mis brändikaup maksab ja millised inimesed seda endale lubada saavad.
Irise-sugused jõukamapoolsed muserdatud prouakesed on alati kerge saak. Trevor haistis võimalust õhust ega raatsinud seda kasutamata jätta. Ta häälestas end usaldusväärseks ja alustas ettevaatlikult juttu, püüdis jätta igati osavõtlikku muljet. Iris oli ootamatust tähelepanust meelitatud, pühkis pisarad ära ja langes lõksu kergemini, kui Trevor seda oodata oleks osanud. Nädala pärast elas ta juba naise juures.


Trevori hinnangul oli selline suhe kasulik mõlemale osapoolele. Naine maksis meelsasti tema õppemaksu ja kandis aeg-ajalt Trevori pangakontole piisavalt taskuraha. Trevor võis oma lähituleviku suhtes olla muretu. Kuni laekus raha, oli kõik kombes. Vastuteenena püüdis ta Irisele voodis igati meelt mööda olla ja kuulas kannatlikult kõiki naise pihtimusi. Vahel hakkas Irise lõputu lobisemishimu teda küll tüütama, eriti, kui asi kaldus enesehaletsusse, kuid välja paista Trevor seda ei lasknud. Tuli jääda osavõtlikuks, sest Trevor teadis, et Iris hindas seda. Noormees kalkuleeris, et nende suhe võiks vastu pidada vähemalt ülikooli lõpuni. Siis leiab ta sobiliku töökoha ja tuleb võib-olla juba omal jõul toime. Või mõne teise prouakese toel, nii on igal juhul lihtsam. Trevor oli varakult mõistnud, et selline taktika on kõige mugavam ja kasulikum. Raha lihtsalt vedeleb maas, ainult võta ja nopi. Kõigest killuke kaastunnet ja tähelepanu, mille järele küpsed, hooletusse jäetud naised kõrbetaimena janunevad, olles valmis mis tahes inimlikkuseavalduse eest heldelt tasuma.
Armukade Iris polnud, kuid Trevor ei olnud rumal ja teadis suurepäraselt, kustmaalt läheb piir, soovimata oma õnne proovile panna. Ta ei vaadanud omaealiste kaunitaride poolegi, kinkides oma veendunud hoiakuga Irisele külluslikult meelerahu ja tänulikkust.
Naise luksuskorteris oli õdus. See kujutas endast tõelist naudingute oaasi. Trevor kasutas ilma igasuguse valehäbita kõiki talle sülle sadanud mugavusi: laenas muretult naise autot, millal iganes vaja läks, ostis poest, mida hing ihkas, kümbles tihti mullivannis ja sõi kvaliteetset mahetoitu. Iris ei tahtnud Trevorilt midagi peale tema kiindumuse, mille välja näitamises omandas noormees aja jooksul tõelise näitlejameisterlikkuse. Trevor oli endaga rahul ja rahul oli Iriski. See oli mõnus kohustustevaba suhe, mis töötas imekombel suurepäraselt. Kohustustevabadus Trevorile sobis.


Trevor ei hinganud oma suhtest ühelegi kursavennale, tundmata selleks vajadust. Kuid ühel reedeõhtul pubis õllekannu taga sai tema salasuhe siiski avalikuks.
„Käid emaga või?“ hakkasid koolivelled temalt ühtäkki vastuseid nõudma.
„Mida?“
„Seda jah. Nägime sind linna peal mingi vanamuti käevangus. Ära oled pööranud või?“
„Enda teada mitte.“
„Ta viis tädi kinno,“ itsitati.
Trevor ei vaevunud sõpradega avameelitsema, leides, et ta eraelu on tema enda asi.
„Viisin jah tädi kinno, miks ma ei võiks? Vanainimene tahab ka meelt lahutada.“
Kursavennad tegid omavahel silma. „Noo, stiilne tädi sul ikka. Uuema seeria bemm ja puha. Sulle puhub ka piisavalt pappi, jah?“
„Ma ei sobra oma lähisugulaste rahakotis,“ selgitas Trevor. Soovimatu huviorbiiti sattumine hakkas teda ärritama.
„Aga armukese omas?“
Üle pubi kajas üksmeelne pilkav naer. Trevori varasem materiaalne kitsikus ja kesised võimalused olid teistele hästi teada, niisamuti tema ootamatult paranenud majanduslik elujärg – trendirõivad, piisavalt vaba raha ja üleüldine muretu hoiak.
„See tädike on sinust päris moodsa isase voolinud,“ jätkasid kursavelled meelega valjuhäälselt, nii et neid naaberlaudadest vahtima jäädi. Tähelepanu mõjus ergutina ja innustas jätkama.
„Vaadake kõik!“ lõugasid Trevori kursusekaaslased üle pubi. „Siin on mees, kes teab, kuidas elada! Tuleb sebida rikkaid vanamoore! Võtke eeskuju!“
„Minge kukele,“ nähvas näost punane Trevor ja tellis uue õlle.


Küpse naise tarkust omav Iris muidugi teadis, et Trevor kasutab teda ära, aga naine ei hoolinud sellest. Ta nautis mehe noorust ja sarmi, kuniks see oli tema käeulatuses, tundes ka ennast seeläbi nooruslikuma ja sarmikamana. Naine oli rõõmuga helde, see oli vähim, mida ta oma õrnas eas kallima heaks teha sai. Iris mõistis, et isegi sellisest, mitte päris ausatel kaalutlustel loodud suhtest on temalegi omal moel kasu – ta oli vähem kurvameelne, tema päevades oli jälle elevust ja ootusärevust, mida värske suhe endaga kaasa tõi. Lisaks polnud mõtted hiljaaegu purunenud abielust enam nii otsatult valusad. Muidugi Iris aimas, et sisimas ei viitsi Trevor tema heietusi kuulata ja sisutihedate analüütiliste sisekaemustega kaasa rännata. Mõnikord ajas noormehe pisut ülepingutatud ja mitte päris siiras püüd talle kõiges meele järele olla naist muigama. Ta nägi noormeest läbi, kuid ei kahetsenud midagi.
„Räägi nüüd, kust sa selle noore jumaluse kinni püüdsid?“ tuli ka Irisel oma suhte osas lõpuks uudishimulikele sõbrannatele aru anda. „Nägin teid supermarketis koos ja päris kindlasti polnud ta ei su vend ega sugulane. Paistsite selleks liiga tuvikesed välja.“
„Mina ei püüdnud kedagi,“ kaitses ennast Iris. „Tema kõnetas mind. Trammipeatuses.“
„Las ma arvan: sina nutsid ja tema nihkus osavõtlikult lähemale. Nii sulle kui rahakotile?“
Iris kõhkles, kuid otsustas aus olla. „Midagi sellist jah.“
„Sa oled ikka uskumatu tobu,“ jahmusid sõbrannad. „Kas noor liha maitseb siis nii hästi?“
„Ja kuidas veel,“ naeratas Iris.
„Mitmendal kursusel su jumalus käib?“
„Eelviimasel.“
„Siis on teile jäänud veel poolteist aastat,“ kõlas karm kohtuotsus.
„Ma võtan selle aja hea meelega.“
„Tähatajaga armuloo? Sa ei arva, et oled paremat väärt?“
„Ma ei nimetaks seda nii. Võib-olla on Trevor keegi, keda mul on praegusel eluetapil vaja.“
„Raske uskuda, et vaja läheb kedagi, kes sind ära kasutab,“ jäid sõbrannad irooniliseks.
„Andeks, te ei saa sellest nagunii aru.“ Irise jaoks oli teema lõppenud. 


Täispikk lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskes mainumbris.
Pilt: internet








Ajakirja aprillilugu "Valed inimesed" lugemiseks ka veebiväljaande vahendusel




Elu üks õppetundidest on mitte olla äärmuseni väiklane ja jäik oma seisukohtades. Tuleb kasuks omada teatavat järeleandlikkust ka nendes hoiakutes ja arvamustes, mis tunduvad enda jaoks õiged sellal, kui teised sinu lähedased arvavad hoopistükkis teisiti. Kuidas me saame alati olla kaljukindlalt veendunud, et see, mida me teame ja usume õige olevat, seda ka täiel määral ja sajaprotsendiliselt on? Elamise tarkus seisneb suuresti arusaamas, mis piirini kaitsta enda isiklikku arvamust, enda hoiakute mõõdupuud, ning millal sellest südamerahuga lahti lasta. Eelkõige selle pärast, et anda endale võimalus näha hoopistükkis teistsugust perspektiivi ja kogeda seeläbi muutusi, mis ilma kangekaelsusest vabanemata ei pruugigi teoks saada. 

Me oleme väga kinni harjumuspärases, teades suurepäraselt kõiki selle plusse ja miinuseid. Plussid on olemise rahu ja miinustega püüame ka kuidagimoodi hakkama saada. Vähemasti on kogu tallatav tee mõnusalt turvaline ja sellel kõndides ei saa miski ju väga nihu minna. Tõenäoliselt. No vahel ikka saab, aga üldjuhul on ikkagi jalutada rajal, mida me läbi ja lõhki tunneme, ohutu.
Inimene kardab muutusi. See on üks tema põhihirmudest. Meil pole õrna aimugi, mida kõike võib uudne olukord endaga kaasa tuua. Keegi ei tule meile ütlema ega veendunult kinnitama, et sellel teel on võimalus õnnestuda palju suurem kui senisel. Õigupoolest ongi see antud olukorras ainus hea ja õige valik. Me pelgame otsuseid, mis võiksid meie elukäiku kardinaalselt muuta. Parem on ju ikka vanal rajal edasi trampida, sest me kardame komistada, vahel lausa pööraselt. Olgugi, et uus tee võib olla hoopistükkis uute nägusate kiviplaatidega sillutatud, kena rohelise hekiga ääristatud, päike paistab ja mingit reaalset kukkumisohtu tegelikult polegi. Kui, siis ainult emotsionaalses plaanis ja enda mõtetes, mis vanast ja oma aja ammu ära elanust siiski lahti lasta ei taha. 


Valmidus olla avatud uuele pole sama, mis kergekäeline loobumine. Seesugused otsused ei sünni kunagi kergekäeliselt, vähemasti mitte inimeste puhul, kel on kalduvus kõike hoolega ja pisimagi detailini läbi kaaluda. Pigem on see enesele võimaluse andmine uueks ja paremaks perspektiiviks. Vahel läheb nii, et elu annab võimaluse. Siinkohal on oluline vahet teha, kas see on mingi suvaline juhus, mis lõpeb metsistunud umbtänavaga, mille lõpust võib leida end veel eksinumana kui ennist, või on tõepoolest tegu tõelise ja ainuõige võimalusega, mida tuleb ette üliharva. Kui sel minna lasta, käega lüüa ja muutustest keelduda, ei pruugi juhus seda enam eales uuesti kandikul ette kanda. Sest tavaliselt elu nii käibki. Kõnnid edasi oma turvalist metsateed ja mõistad iga päevaga üha selgemini, kuivõrd rõhuv ja rõõmutu see tegelikkuses on. Tee, mida sa sisimas käia ei taha. Aga siis pole parata enam midagi. Kui elus üldse midagi kahetseda, siis käest lastud võimalust. Kes meile ütleks, ei või jah? Mis aitab kaalukaussi kallutada? Sisetunne? Pragmaatiline kaine meel? Kartes muutusi, kuid neist meelekindlusega üle olles me tegelikult teame vastuseid. Vahel on mõistlik ennast kuulda võtta. 


Aga nüüd ajakirjajuttu ka, mille tarbeks see postitus tegelikult tehtud saigi. Ajakirja "Saatus&Saladused" aprillikuu veebiväljaanne pakub niisamuti võimalust tutvuda minu möödasaanud kuul ilmunud looga "Valed inimesed". Milline nägi välja ajakirja kaas ja loo kujundus, millele lisasin omapoolse tillukese kunstilise nüansi, seda näed siit. Katkendit ja natuke rohkem juttu novelli kohta leiad siit.

Veebiväljaandes ilmuva loo katkendi leiad järgnevalt  lingilt: http://www.saladused.ee/valed-inimesed



Pilt: internet 




Neljapäev, 2. mai 2019

Kärdla linna 81. sünnipäeval jagus ilusat ilma ja kuhjaga tegutsemislusti



Jooksjatele näpunäiteid jagamas
Ürituse avasõnad lausub Reili Rand

Hiu Pagari saiakäru magusasõpru ligi meelitamas




Lõõgastav joogavõimlemine




Jooksjate noorem vanuserühm stardi ootel



Igaüks võis priipärast maiustada pannkookide ja maasikamoosiga

Meeleolukat olemist

Lauale laotatud kringlid ootavad söömist ja jopid jahedamat ilma

Üks koogivõistluse pilkupüüdvatest tortidest

Ajatäiteks võis muru seest õisi noppida

Tantsijad enne etteastet plaani pidamas

Ilus ilm ja mõnus melu

Linnajooksul osalenute pidulik autasustamine


Punatriibuline rahvatantsuseelik püüab alati pilku

Vabrikuväljak rahvast täis