Teisipäev, 29. märts 2016

Kuidas kirjutada novelli?


Üldjuhul pole ma inimene, peaks oluliseks teistele rohkesti õpetussõnu jagada. Kuid kui seda soovitakse, siis omapoolse vastutulekuna võin üht-teist loomulikult kirja panna. Julgustuseks - olen kirjutanud novelle ajakirjades avaldamise tarbeks igakuiselt neli aastat järjest ja peagi on minult ilmumas raamatuna teine novellikogumik. Senise seisuga on hetkel kokku minult ilmunud kaksteist ilukirjandusteost. Julgustav, mis? Ei? Oled mures oma kirjandushinde pärast või võtnud pähe hullumeelse mõtte saada kirjanikuks? Mõistetav. Miks mitte? Kõige kõrgemalt lendavadki need, kes söandavad suurelt unistada. Internetis levib ju igasugu veidraid õpetusi, alustades munakeetmise juhistest ja lõpetades lõhkeseadme meisterdusega. Miks siis mitte rääkida lähemalt millestki mõistuspärasemast? Näiteks kirjutamisest. :)
Niisiis, kuidas kirjutada novelli ehk lühilugu ja kuidas seda teha nõnda, et lugeja esimeste ridade peale norinal magama ei jääks või ei annaks endale hinges lubadust enam mitte eales ühtegi sinu kirjutatud vaimuvälgatust lugeda? Vaatame.

Vikipeedia ütleb, et novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, mille lõpus on puänt. Loogiline, eks? 
Võime Vikit uskuda? Ikka võime. Aga mis edasi? 
Võib-olla tasuks kätte võtta kõigepealt mõne tunnustet autori teos. Lugege maitsest lähtuvalt Kafkat, Edgar Allan Poe loomet, August Mälki, Tsehhovit, Tuglast, Valtonit ja teisi. Ka uuemaid, värskemaid tegijaid. Uurige, vaadake, kuidas keegi on öelnud. Inspiratsioon on õhus. Ei ole? On ikka. Contra väitis kunagi, et isegi ajaleheuudised inspireerivad. Tee silmad lahti ja näe, tunneta. Kirjutamine on suuresti tunnetatuse küsimus. Kui sul on tõmme pigem numbrite maailma poole, siis äkki tegeled vale valdkonnaga. Mitte, et üks peaks ilmtingimata välistama teise. Ei pea. Proovida ikka võib. 

Oluline on seejuures, mida sa ISE tahad maailmale oma jutustuse läbi öelda. Kirjutada pelgalt kirjutamise pärast ei ole suurt mõtet, kui ehk vaid seetõttu, et saada keskpärane kirjanduse hinne. Aga me keegi ei taha ju olla keskpärased, ega? Enda läbielatu kajastamine mõjub enamasti kõige loomulikumalt, kuna sel puhul on võimalus toetuda iseenese vahetutele emotsioonidele. Suudad neid ka edasi anda? Tore. Ära ainult liiale mine. Ütle alati vähemaga rohkem. Pikki heietusi ei viitsi keegi lugeda ja nendega ennast samastada on veel võimatum.


Kuidas alustada?
Õiged sõnad tulevad enamasti ise ligi. Taba ära hetk, mil oled puhanud ja mõtteid kogunud. Võid eelnevalt peas valmis mõelda kogu jutustuse sündmustiku, võid ka loota, et see sünnib kirjutamise käigus. Mingid tugipunktid võiks siiski enne alustamist olemas olla. Kasvõi õige emotsioon, et nüüd tahan öelda seda. Väljendusvõimalus sõnade abil on tohutu. Taju kirjutades seda kõikvõimsust, seda, et olete millegi ainulaadse looja, mida pole veel maailmas olemas. Hirmutav? Ei. Kui kardad, saa kõigepealt üle hirmust, mida teised arvata võivad. Teised arvavad nagunii. See aga ei puutu sinusse, eriti, kui tegu pole konstruktiivse kriitikaga. 

Kirjutamine peaks tagama kui just mitte hea tunde, siis vähemasti kergenduse välja öelda midagi enda jaoks olulist. Õigete sõnade kooslus on muusikana magus. Õiged sõnad ja õige emotsioon moodustavad tekstis kauni voolavuse. Kui kirjutad vastu tahtmist ja ennast poolvägisi sundides, tunneb lugeja selle iga kell ära. Sa ei ole veenev ja punkt. Ürita uuesti ja parema meelestatusega. Mõni teine päev. Võta aeg maha, mõtiskle, juurdle, ole eemal. Eemalt näeb kõike selgemini kui otsapidi protsessis sees olles.


Sõnad annavad võimaluse kirjutada mis tahes emotsiooni nõnda mitmetahuliseks ja eriliseks, kui vaid ise soovid. Tähtsaim on idee, mille ümber erinevate keeleliste kujunditega luua enda isiklik lugu. Põhimõtteliselt on novell romaani lühem variant. Kõik tuleb ära öelda lühidalt, ilma pikkade kõrvalliinide ja lohisevate lauseteta, rohkete tegelasteta.
 
Head abimehed, mida valehäbita tarbida, on e-sünonüümisõnastik ja õigekeelsussõnaraamat. Kui kõhkled, kontrolli. Kontrolli alati, isegi, kui arvad, et tead. Pole midagi silma jaoks häirivamat ja ebamugavamat ei autorile ega lugejale, kui trükki jõudnud kirjaviga. Eesti keel on erakordselt nüansirikas ja keeruline, eriti algajale sulesepale. Mõistlik inimene reeglina oma viga ei korda. 

Igal lool on oma tempo, rütm, mis mõjub algupärasena, ühe hooga kirjutatuna, kõige ehedamini. Pole mõtet esialgsest loost teha hiljem täiesti uut – kuigi stiililt võib-olla etemat – lugu. Ära mine liiale kujundlikkusega, see väsitab lugeja silma ja loetava mõte muutub häguseks. Ole konkreetne. Keeleline lihvimine on olemuselt lõputu töö. Ilukirjanduslik tekst on miski, mida võiks lõpmatuseni ümber kirjutada. Paaripäevaste intervallidega leiaks ikka, mida lisada, muuta, parendada, värskem vaatenurk luua, mõni sobivam sõna lisada. Jäta see viimaseks. Kirjuta kogu lugu valmis ja alles siis tegele keeletoimetamisega. Kui oled saanud kirjastusega kaubale, siis jäta midagi teha ka toimetajale. Ta ei kirjuta sinu eest lugu ära, kuid mõistlikest soovitustest on alati abi. Siinkohal ei tasu olla ülbe ega iseteadev. Nad teavad niigi, et loo autorina on rool sinu käes, kuid oluline on teha koostööd ja kuulata ära ka kõrvalseisja arvamus. Samuti võid anda oma kirjatükki mõnele sõbrale lugeda. Kõrvaltvaataja silm võib sageli näha seda, mille peale sa ise tulla ei oska. Siiski usalda enda sisetunnet. Sa ise tead kõige paremini, mida oma sõnadega öelda tahtsid. Ära lase oma mõtet väänata teiseks. 

Vaata, et su loos oleks piisavalt pinget. Tegelaste rohkus ei ole oluline, kõike saab ära öelda ka paari tegelase kaudu, kuid lugu peaks lugeja tähelepanu algusest lõpuni hoidma. Kuidas see kirjandustunnis õpitu kõlaski? Teemaalustus - teemaarendus- kulminatsioon- lõppsõna. Algus ja lõpp võiksid olla lühikesed. Ära heieta. Kasuta dialoogi, seegi hoiab ärkvel.
Ühel hetkel tuleb siiski otsustav punkt panna. Kõik. Austa iseenda algset ideed ja ära püüa seda üle vindi keerata ja keeleliselt kunstlikuks ning ilukõneliseks muuta. Seetõttu võib algsest sõnumist ja mõttest nii mõndagi kaduma minna ja üksteise otsa lükitud säravad fraasid mõjuda ei millegi enama kui kunstliku ja väheusutavana. 


Kas neile meeldib või ei meeldi? Seda ei saa kunagi ette teada. Kui ise jääd rahule, oled teinud kõik enesest oleneva, oled kuulanud ära toimetaja ja sõprade soovitused ja lähtunud iseenda õiglasest sisetundest, kurnanud ära sõnastikud ja veetnud mõned uneta ööd, võib loota parimat. Kui sa ka novelliauhinda ei saa, pole lugu. See on ju alles algus ja kõik ei peagi võitma. Oled midagi korda saatnud. Palju õnne! Kui see tagas eduelamuse ja rahulolu, oled õigel teel.







Reede, 25. märts 2016

Novellikogumikus "Õnn algab homme" ilmunud täispikk novell "Rahel"



Pakun nädalalõpulugemiseks täispikka novelli "Rahel", mis ilmus hiljuti minu novellikogumiku "Õnn algab homme" kaante vahel. Raamat on saadaval üle Eesti raamatupoodides, kindlasti Apollos ja Rahva Raamatus ning laenutuseks leitav hästivarustet raamatukogudes.
Lugu inimsuhetest - suurest kiindumusest ja ignorantsusest, vastassugupoole kohati äärmuslikust olemuslikust erinevusest. "Rahel" on novell, mis on ühtaegu ilus kui ka valus, nagu käiksidki need kaks enamasti käsikäes, suutmata teineteist eales täielikult välistada. Küllap ongi see ühine nimetaja paljude mu lugude puhul, sest mõistmata üht, ei suudaks me täielikult hoomata teise suurust.


Sel hommikul, mil ma sündisin, sadas rahet,“ lausus naine, rohkem iseendale kui teda ignoreerivale kaaslasele.
„Mh?“ tegi mees mõne aja pärast. „Ütlesid sa midagi?“
Rahel istus, käed süles, auto kõrvalistmel, ja vaatas vaikides aknast välja. Külma klaasi tagant libisesid katkematu müürina mööda männitukad vaheldumisi kasesalude ja üksikute kuuskedega. Rahel tundis pikast päevast roidumust. Ta lükkas kingad jalast ning nõjatus mugavamalt istme nahksele seljatoele.
Räägi minuga,“ ütles ta Oliverile.
Noo, kas me ei saanud siis tänasel konverentsil juba piisavalt räägitud?“ Oliveri kitsastele punastele huultele sugenes põgus muie, kuid Rahel teadis, et see oli sama jahe ja emotsioonitu nagu mees isegi.

Rahel keeldus mõtlemast jaheduse põhjusele. Oliver oli temaga ja muul polnud tähtsust.
Ma olen väsinud tööjuttudest. Räägi midagi muud. Kuidas su orhideed elavad?“
Orhideed olid Oliveri üks vähestest nõrkustest, kui tal neid muidugi üldse leiduski. Oliver oli igas mõttes tugev, sihikindel ja võitlejaloomusega. Tõeline juhitüüp, kelle arvamustega tuli arvestada ning kelle visioone olulisteks pidada.
Viimane, mida Rahel oleks osanud oletada, oli ette kujutada seda nõelasilmast tulnud meest umbses kasvuhoones pirtsakate ja habraste taimedega mässamas. Oliver ei kulutanud kunagi oma hinnalist energiat millelegi, millel ta ei näinud mõtet olevat või mis kiiret tulu ei tõotanud. Kõik tema maailmas oli kindlapiiriline ning paigas. Lisaks sellele nägi Oliver oma neljakümne kolme eluaasta juures põrgulikult nägus ja atraktiivne välja. Hästi teeniv, hea huumorimeele ja laia silmaringiga, intelligentne, puhas, laitmatu maitsega ning viisakas – igas mõttes Raheli unistus.
Vastamise asemel võttis mees telefoni ning hakkas pöidlaga midagi tippima. Helendav ekraan heitis ta näole sinaka kuma ja joonistas ümbritsevas hämaruses välja tema kõrge lauba, sirge nina ning otsusekindla lõuajoone. Mees näis oma tegevusse sedavõrd süvenenud, et naine loobus juba eos oma katsest küsimust korrata. Selle asemel tõi ta kuuldavale allasurutud ohke ja suunas taas pilgu aknast välja. Rahel teadis, et tema puhtnaiselik soov mehel teda oma juttudega lõbustada lasta ja ise seeläbi tema tähelepanu keskpunktis kümmelda, oli naeruväärne. Rahel ei osanud Oliveri paigutada mingisse illusoorsesse rolli, mida salamisi endale ette kujutas. Ta võis saada ainult selle, mis Oliverile sobis. Naine pidi ise hakkama saama – oma tujude, tunnete, kahtluste, piinade ja kiindumusega – nõnda nagu alati. Sellegipoolest oli Rahel õnnelik ja rahul. Üks pool ongi suhtes alati saaja ja teine andja, meenutas ta endale ning tal polnud midagi andjaks olemise vastu.
Nende suhe oli arenenud tasapisi ning püsinud pikka aega siivsalt tööalasel pinnal. Rahel teadis, Oliver vajas teda – ta läbinägelikkust ja analüüsivõimet, head inimestetundmist. Seda viimast näis mehel vahel vajaka jäävat ning taolistel puhkudel toetus ta meelsasti naise vaistule ja arvamusele. Nõnda, nagu nad sobisid tööalase tiimina, sobisid nad ka voodis. Oliver oli kirglik ja hooliv armastaja ning külvas Rahelisse ekstaatilist õnneuima.
Kas tead, et sel hommikul, mil ma sündisin, sadas rahet?“ lausus naine korraga millegipärast, rohkem iseendale kui teda ignoreerivale kaaslasele.
Mh?“ tegi mees. Ta tähelepanu püsis ikka veel helendaval ekraanil ning korraks läbis naist kadedusesööst, et see tilluke tehnikavidin temalt mehe hinnalise tähelepanu röövis. Ent siis sai sõnum saadetud ja mees pööras oma põletavad suitsuhallid silmad taas temale. „Ütlesid sa midagi?“
Kõigest seda, et mu sündimise hommikul sadas rahet. Juunikuus. Kas pole veider? Selle järgi panigi ema mulle nime.“
Kena kuulda. Kas viskan su Õismäele?“
Seegi oli nii Oliveri moodi – mitte minna kaasa Raheli unelemisele ahvatlevate teemadega, vaid meelekindlalt püsida asisel pinnal, nagu oleks see ainus võimalus säilitada sisemine tasakaal ja eneseväärikus.


Rahel vaatas segaduses aknast välja. Ta polnud tähelegi pannud, millal kasesalud olid asendunud lahmakate tööstushoonete ja uusehitistest eeslinnamajadega. Talle meeldis Oliveri suur ja mugav auto, mis neid tihtipeale konverentsidele ja erinevatele töökohtumistele sõidutas ning mille salong lõhnas alati puhtuse ja värskuse järele. Hetke pärast libisesid nad suure musta, punasilmselt plinkiva Tallinna linnapiiritulba alt läbi, mis teatas, et õhusooja on viis kraadi ning öine tuledesäras linn neelas nad oma hõredasse liiklusvoogu.
Jah, muidugi,“ vastas Rahel viisakalt ja krabas käekoti sangad pihku. Ta ei tikkunud kunagi Oliveri juurde, kui aimas, et mees tahab olla üksi.
 Muidugi polnud Rahel rumal ja teadis, et suhe ülemusega ei tõota midagi head. Sellegipoolest oli ta lembehetkedel mehe kireuimas väändunud nägu nautides sisimas lootnud, et võib-olla läheb neil kahel teisiti. Võib-olla on nende suhe midagi erandlikku, sama haruldast nagu see suureõieline tumepunane orhideesort Oliveri kasvuhoones, mida mees ei väsinud kiitmast ja poputamast. Naise lugupidamine ja sümpaatia mehe vastu oli aegamisi süvenenud leegitsevaks kireks. Millekski, millest ta ei suutnud, ei osanud ega tahtnudki välja rabeleda. Talle meeldis Oliveri lähedus, meeldis see elektriseeriv tunne, mille mees ruumi astudes temas iga kord tekitas. See pani ta seesmiselt hõõguma ja hoidis elus.
Rahel nautis oma tööd ja pühendas sellele suure osa oma ajast ja energiast. Olla asendamatu oli hea tunne. See tähendas teadmist, et ta on hinnatud ja lugupeetud. Tööpäevad Oliveri alluvuses kulgesid alati kiires ja tegusas tempos, mida kõike vürtsitas ülemuse energiast pakatav positiivne loomus. Oliver oli parim boss, keda tahta.
Rahel harjus hea teenistusega, harjus kulutama, harjus poodides hindu mitte uurima, vaid nii garderoobi kui toidulauale valima vaid kõige meelepärasemat ja hetketujule vastavat. Siiski olid Raheli jaoks enim väärtuslikud need hetked, mil mees oma ülemusehoiaku koos tööpintsakuga varna riputas, teda mööda oma avarat päikeseküllast kodu soojal parketil ringi tantsitas, elavalt ühe ja teise orhideeliigi saamisloost jutustas, hääl elevusest pakatamas ning silmad säramas. Neil hetkedel armastas Rahel teda üle kõige, armastas neid sooje ja lihtsaid hetki, mil mees oli tingimusteta tema. Ta soovis ja lootis, et nii jääbki.


Kui koondamisteade Raheli lauale potsatas, oli naine šokist tumm. Pikki minuteid tuiutas ta tummalt valget paberilehte ning tundis otse füüsiliselt, kuidas mustad kurjakuulutavad tähed paberil keeristormi-sarnase kujundi moodustasid, seejärel ta sõrmedele libisesid ja põrandale pudenesid. Neid niisutas enesehaletsuspisarate kibe kosk, millel ei tahtnud lõppu tulla. Mõistmine, et ta oli kaotanud kõik, ei mahtunud teadvusesse. Eneseteostuse, päikeselised hetked mõrkjalt lõhnavate võõrapäraste õite seltsis, mehe sooja kumiseva naeru, mis muusikana naise kõrvus helises. Lugupidamise ning materiaalse muretuse. Teadmise, et tal on lõpuks ometi keegi, kelle seltsis olla tema ise. Teadmise, et ta on väärtuslik.
Viimaseid väärikuseriismeid kokku kraapides korjas Rahel oma vähesed asjad kokku ja tegi töökaaslaste ees näo, nagu oleks saanud parema pakkumise ning suundumas magusamatele jahimaadele. Ta hoidis eemale Oliveri kindlalt suletud kabineti piimklaasist uksest nagu katkukoldest, kirjutas koondamispaberile alla, andis selle sekretäri kätte ning põgenes ummisjalu ruumidest, mis olid talle kodusemad kui ta enda eluase.
Väärtusetu, ebavajalik… Negatiivsed tunded ei võtnud Rahelis võimust üleöö, vaid hiilisid ligi pikkamisi, imbusid läbi nahapooride ta mõtete tumedamaisse soppidesse nagu mürk, et seal vaikselt hävitustööd teha. Koondamisrahad sulasid loodetust kiiremini ja peagi selgus karm tõde – uut tööd pole lihtne leida. Korraga ei näinud keegi tema ega ta oskuste vastu huvi tundvat. Rahel saatis lootusrikaste kuhjade viisi teele CV-sid ja sai heal juhul vastuseks vaid äraütlemisi, kõik nagu ühe, kahetsevalt viisaka, ent samas põlgliku inimese kirjutatud.
Soovime Teile parimat, kuid kahjuks ei osutunud Te seekord valituks…“
Rahel põrnitses end peeglist. Klaasi külmalt pinnalt vaatas vastu nägu, mis talle ei meeldinud. Naise tumedad siidised juuksed olid stressist ja magamatusest tuhmiks tõmbunud ning silmad sära kaotanud. Ta ilmes ja hoiakus lasusid ilmselged märgid ebaõnnestujast. Ilmselgelt ei soovinud keegi palgata ebaõnnestujat. Viimane, mida Rahelgi ihkas, oli olla ebaõnnestuja. Pärit vaestest oludest, hindas ta olukorra kiiresti ümber ja õppis vähem kulutama, isusid ohjama ning osturallidest mööda vaatama. Märksa raskem katsumus oli aga mööda käia magamistoa uksest, mille taga nad Raheli ilusas pähklipuust voodis Oliveriga aega olid veetnud, küpsisepuru voodisse pudistanud, ohjeldamatult naernud ja armatsenud ning argipäeva jäägitult meeltest pühkinud.
Oliver…
Pelk mõtegi mehest tekitas valu. Kujutelmad, kuidas mees tööruumides enesekindlalt ringi kõnnib, fuksiaroosa triiksärk laitmatult triigitud ja hästi lõhnav, kolleegidele möödaminnes mõne nalja pillab, mis ruumis sedamaid lõbusa naerupuhangu vallandab, piirasid teda igal võimalikul ja võimatul tühjusehetkel. See oli elu, mis oli Raheli jaoks lõplikult lukus ja kättesaamatuks kuulutatud.
Nii mõnelgi nõrkusehetkel kaalus ta mehele helistamist, valis kinnisilmigi tuttava numbri, ent alati sai argus temas võitu. Mida meil on teineteisele öelda? Mida tal oleks mulle öelda?
Rahel lasi peast läbi käia mõned valikuvarandid, üks valutegevam kui teine.
Anna andeks, aga su kiindumus on töökeskkonda sobimatu.“ „Su tunded lämmatavad mind, sa ju tead, et ma ei saa vastata samaga.“ „Meil on erinevad tulevikuvisioonid.“ „Sinuga oli tore, aga kahjuks on see läbi.“ „Ma ei mõista, miks sa võtad kõike nii tõsiselt ja sügavuti?“
Naine teadis, et tal pole jõudu sääraseid sõnu kuulda ja telefon kui ainus neid korrakski ühendada võiv lüli libises padja alla tagasi.
Rahel otsis meeleheitlikult tegevust, et piinavatest mõtetest vabaneda – hakkas õhtuti metsajooksu tegema, laenutas sületäite viisi raamatuid, külastas mõnd odavamat päevast kinoseanssi või hulkus niisama sihitult mere ääres. Ent üksildus järas teda meeleheitlikult ja lõpuks otsustas naine kahjutundest hoolimata oma korteri müüki panna ning linnatolmu koos mälestustega, mille vastu tal jaksu seista polnud, jalgelt pühkida.


Maal oli esiotsa üpris harjumatu. Rahel polnud end kunagi maatüdrukuks pidanud, kuigi suviti tavatsesid nad emaga maakodus linnamelust puhata, kuniks puhkust jagus. Pärast ema surma vältis Rahel kodusaarele sattumist, põigates sealt läbi haruharva – jõulude ajal ja ema surma aastapäeval. Ta kartis mälestusi ja üksindust.
Hoone ise polnud õnneks kuigi kehvas seisus, kuid vajas siit-sealt kõpitsemist ning igatses hädasti uut värvikihti. Aed oli võssa kasvanud ja umbrohtu täis. Õunapuuoksad kopsisid öösiti vastu akent ja ruumides valitses häiriv kopituselehk.
Ka lõhnad olid siin märksa teisemad kui linnas. Nendega harjumine võttis aega. Varasuvi lõhnas rikkalikult – kaselehtede, jaanilillede, kruusaste külavaheteede, rannakibuvitsade ja hapuka mereadru, aiaäärtes vohava põdrakanepi ning olelusvõitluses ellu jäänud hiliste pojengide järele. Rahelil polnud mahti käed rüpes istuda ja looduse edenemist jälgida. Üllatuslikult pakkus maaelu talle kuhjaga elujõudu ja tegutsemistahet ning nõnda müdistas naine tihtipeale varavalgest hilisõhtuni – rohis ja riisus, põletas oksi, kaevas maad, niitis heina ning vedas prahti minema, kuniks väsimus ta lõpuks murdis. Korteri müügist saadud raha võimaldas tal end esiotsa materiaalselt turvaliselt tunda ja elamisse nii mõndagi tarvilikku soetada, ent sellegipoolest kasutas naine sääste kokkuhoidlikult, teadmata, kauaks neist peab jaguma, enne kui mõne tööotsa näol lisa tiksuma hakkab.
Mälestused Oliverist hulpisid ajuti ta mõttesoppidest eredaina ja valusaina pinnale, ent tegevuste keerises ähmastusid õnneks taas peagi. Teises keskkonnas, kus miski meest ei meenutanud, oli nendega lihtsam toime tulla.
Rahel keelas endal mõtlemast, nagu oleks ta kõigest üks tähtaja ületanud kaup, sest teadis, et näeb oma kolmekümne kuuest eluaastast hoolimata hea välja. Loodus oli kinkinud talle laitmatu figuuri ning tihtipeale oldi teda kümmekond aastat nooremaks peetud. Maaelu oli Raheli jumet tublisti turgutanud ning kaduma kippuv söögiisugi tasapisi tagasi tulnud. Ta riietus lihtsalt ega pannud välimusele mingit rõhku. Varem asendamatu arsenalina igapäevaselt kasutusel olnud meigitarvete komplekt magas kolimiskasti põhjas sügavat und ja naine ei tundnud selle järgi mingit vajadust. Talle meeldis mõelda, et ta ainus iluarsenal on nüüd tuul, päike, vihm ja värske õhk.


Tere, kas vajate abi?“ kääksatas ühel päeval aiavärav.
Rahel ehmatas end peenra kohalt püsti. Ta oli inimestevahelisest suhtlusest täielikult eemale tõmbunud, üksindusega leppinud ega osanud tulijat oodata. Veel vähem seda, et väravas võiks seista hilistes kahekümnendates pikk ja päevitunud mees, kes vaatas teda tähelepanelike tumedate kutsikasilmadega.
Naine raputas pead. „Tänan, aga saan ise hakkama.“
Mees naeris, nagu olekski seesugust vastust oodanud. Ta kandis midagi käes ning astus mõne sammu lähemale. „Ma käisin kalal, tõin sulle ka mõned särjed.“
Rahel vaatas õudusega kotis vingerdavaid külmi limaseid elajaid, kes teda oma punaste verdunud silmadega jõllitasid. Mõte sellest, et peaks neile noa kõhtu lööma, tundus talle ületamatult vastik.
Kui siin elad, pead kalasöömise ära õppima,“ naeris mees ja pani koti maha. Värav kääksatas uuesti ning mees sammus rohkem midagi lisamata minema.
Võõras tuli ülejärgmisel päeval jälle. Esiotsa ajas niisama juttu, aga kuna Rahel oli kidakeelne ja oma hoiakuga meelega välja näitas, et pole suhtlusest suuremat huvitatud, asus tulija ajaviiteks maja kallal kõpitsema. Rahel lasi mehel tegutseda ega teinud temast väljagi. Suvetaimed vajasid istutamist ja Rahel pühendas neile kogu oma tähelepanu.
Pikapeale harjus Rahel mehe vaikiva seltsiga ära ning kui võõras mõnel päeval ei tulnud, siis tundis veidrat tühjusetunnetki. Ta sai teada, et mehe nimi on Toomas ja ta on Rahelile sarnaselt mõne aasta eest linnaeluga lõpparve teinud ning ostnud endale küla teise serva, jõe äärde väikese maja.
Sul on huvitav nimi,“ ütles Toomas ühel päeval. „Nagu loodusest võetud.“
Nende sõnade peale kangastus Rahelile tahtmatult poole aasta tagune hilisõhtune autosõit, kui nad Oliveriga Tartust konverentsilt tulid ja Rahel veidrast rahesajuhommikust ning oma nime saamisloost juttu tegi. Vaimusilm manas ta silme ette pildi sellest temast, kes ta oli olnud toona – lootusrikas, ebakindel ja kõrvuni armunud. Aga nüüd lasid mööda lennanud aeg ja läbi elatud kannatused näha tal muudki –  tülpinud ja tema emotsionaalsust alailma välja lülitada püüdvat Oliveri, kes kehastus ta silme ees ühtäkki sootuks kellegi teisena – külma ja kalkuleeriva egoisti ning osava inimestega manipuleerijana. Kellenagi, keda tunded lihtsalt tüütasid. Neile ei olnud tema asises maailmas kohta.
Rahel kaalus, kas mainida ilmastikunähtust ka Toomasele, ent loobus siis ja kehitas lihtsalt õlgu. Mees võib teda veel valesti mõista.
Sinusuguseid linnapreilisid ei satu siia just tihti. Mis juhtus? Läksid mehest lahku?“ uuriti huviga.
Pole omaarust abielus olnudki,“ pomises Rahel vastuseks.
Vastus näis Toomast rõõmustavat, ent Rahel jäi tusaseks ja reserveerituks. Tal polnud tahtmist alustada midagi, millega ta võib-olla järjekordselt toime ei tule. Rahel oli mõistnud, et vastassoo olemuslik erinevus välistab igasuguse teineteisest lõpuni arusaamise. Seega näis igasugune uuesti riskimine mõttetu ja enesehävituslik. Pealegi oli Toomas temast tubli kümmekond aastat noorem ja käitus ajuti rohkem mänguhimulise kutsika kui täiskasvanuna. Temas pulbitses lapselik rõõm, nagu oleks iga uus päev järjekordne kingitus. „Imeline!“ tavatses mees tihtipeale öelda. Seda nii Raheli pakutud vorstivõileiva, pisut kohmakalt välja kukkunud lillepeenra kui ka värskeks võõbatud aknaraamide peale, mis majale sootuks värskema väljanägemise andsid.
Raheli meelest polnud tema ellu alles jäänud midagi imelist. Kõigest soov kuidagi pinnal püsida ja esivanemate talu korras hoida.


Kas sa kardad mind?“ tuli Toomas nädalapäevad hiljem lagedale pisut isiklikumat laadi küsimusega.
Rahel vaatas mehele otsa ja muigas kõveralt. „Ei usu, et sa just kuigi hirmuäratav tunduks.“
Milles siis asi? Sa käitud vahel nõnda, nagu ei salliks mind.“
Ma olen lihtsalt liiga vana, et muinasjuttudesse uskuda.“
Millist muinasjuttu sa silmas pead?“
Rahel vaatas korraks kaugusse, ilme karm, ent Toomase ootava pilgu peale pehmenes see pisut. „Sellist, et keegi sinusugune võiks lihtsalt heast peast mu väravast sisse jalutada, kott kaladega näpus ja huvi tunda, kas ma vajan abi.“
Toomas turtsatas. „Tõesti? Võib-olla on linnapreilil seda keeruline uskuda, aga täpselt nõnda juhtuski. Muide, sügisest vajatakse põhikooli emakeeleõpetajat. Haridust on sul kuhjaga. Mida arvad?“
Millest? Sügisest või?“ põikles Rahel pakkumisest kõrvale. „Tõtt-öelda kaldun ma rohkem suve eelistama.“
Sinu õnneks jätkub suveaega veel küllaga.“
Märkamatult oli taevas tumedaks tõmbunud ning peagi kostitasid maad rasked piisad.
Tore on, ei peagi täna kastma,“ pomises Rahel ja kiirustas toa poole. „See lõputu põud hakkab juba tüütama.“
Vaata!“ hüüatas Toomas ja sirutas käe välja. Üksteise järel pudenesid ta peole raheterad.
Rahel jäi seisma ja vaatas üllatunult üles.
Rahesadu juunikuus! Imeline!“ jätkas Toomas. „Ootamatu, ilus ja ebatavaline!“
Rahel vaatas Toomase peopesal üksteise järel tillukesteks veepiiskadeks sulavaid mummusid, vaatas mehe tuules ja päikeses pleekinud juukseid, kortsus särki ja rebenenud põlvpükse. Mehe silmadest peegeldusid vastu üle taeva tormlevad pilved ja õhus lendlevad valged ebemed.
Kui teistsugune ta on, mõtles Rahel. Ei meenuta õnneks mitte ainsagi kandi pealt Oliveri.
Toomas vahtis ikka veel taevast ja siis Rahelit. „Imeline! Täpipealt nagu sina,“ lisas ta vaiksel häälel.
Miski Toomase vahetus, siiras ja looduslähedases olekus pani naise korraga naeratama. Naeratama niimoodi, nagu ta polnud naeratanud enam väga pikka aega.












Esmaspäev, 21. märts 2016

Valik minevikupilte minust




Mis iganes visuaalsel on tänapäeva pinnapealsel virtuaalajastul mingi iseäralik väärtus. Aga mitte seepärast ei pannud ma neid pilte üles. Minu jaoks tähistab olnu kõigest mingeid mineviku verstaposte, nii iseenda kui kõige ümbritseva muutumist ajas, mis polegi võib-olla märkimisväärselt suur.
Kas läks nii, nagu tahtsin, et läheks? Kummaline, aga suures osas küll. 
Ja nii mõndagi ei osanudki ma toona tahta või kujutleda, et kunagi võiks olla sedamoodi...



















Pühapäev, 20. märts 2016

Värskelt ilmunud ja ilmumas



Ajakirja "Saatus&Saladused" veebiväljaanne pakub lugemiseks minu märtsilugu "Pikne paradiisis". Sellele saad pilgu peale visata järgneval lingil:

Varsti olen lõpusirgel oma teise novellikogumiku "Tuulemüüja tütar" keelelise toimetamisega. Ühtlasi tunnen määratut rõõmu selle üle, et on olnud mahti astuda sihipäraseid samme selleks, et kirjastus saaks välja anda mu järgmise raamatu. Vastuoksa kunagisele niisama enda lõbuks kirjutamisele on suurepärane tunne tegeleda nüüd eelkõige kõige eesmärgistatuga, mille tulemusena sünnib raamat, uus ilukirjandusteos.
Seega on olnud üpris töine ja rahulolev nädalalõpp. Kui viimane minupoolne lihv antud,  läheb sisu kirjastaja kätte ja seejärel hakkab kunstnik mõtlema kaanekujundusele. 


Kui ma mõtlen lugudele, mida äsja keeletoimetanud olen, siis mu enda isiklikud lemmikud uues kogumikus on "Öö surnute aias", "Tuulest viidud õunapuuõnn" ja mõistagi kogumiku nimilugu "Tuulemüüja tütar". Novellikogumik "Tuulemüüja tütar" saab järjekorras olema juba kolmeteistkümnes raamat, mis minult viimaste aastate jooksul ilmunud. Teos saab kaante vahele tõenäoliselt juba enne suurt suve. Pärast seda hakkan mõtlema lühiromaani "Tupiktänavas" väljaandmisele ja suvepuhkuse plaani jääb uus lasteraamat.










Teisipäev, 15. märts 2016

Minu kolme lasteraamatu esitluse kokkuvõte



Olin laps, kellele meeldis lugeda, hiljem ka kirjutada. Kui avastasin kirjasõna maailma, polnud mul enam ealeski igav. Vajadus oma mõtteid üles tähendada vältas aastaid ja nõnda ongi mu koolipõlve jäänud meenutama aukartustäratav ports pakse päevikuid. Võib-olla saavad sealsed sündmused kunagi aluspõhjaks mõnele kooliromaanile.

Raamatud on olnud sõpradeks läbi aja, eriti pisut üksildasele lapsele. Kurbuse ja üksilduse peletamiseks võib välja mõelda pelgupaiga, mis juhiks mõtteid mujale ja aitaks negatiivsetel mõtetel ja tundmustel meelest minna. Lasteraamatuid kirjutada on mul olnud iseäranis tore. Mingis mõttes on see olnud pelgupaigaks ka mulle enesele, kuna kirjutamisprotsess pakkus tollal vaid puhast rõõmu.

Minu lasteraamatud kätkevad eneses palju fantaasiat, mis lasevad lapslugejal argipäeva hõlpsasti unustada. Küll ekslevad mu tegelased õhupalliväljadel, söövad võileivapuu vilju, mis polegi banaanid vaid hoopis ehtsad vorstivõileivad, seiklevad teemantlillede orus, kihutavad võidusõidukalade turjal, avastavad lumelagendike asemel jäätisevälju, lendavad pilvedel, lasevad sadada viinamarjavihmal, tutvuvad joogiautomaatide otstarvet täitvate põlispuudega ja külastavad punaste maamesilaste veealust riiki. Ka seltskond, kellega lugejal kohtuda tuleb, on veider. Nurrulinnud, Nöörsaba, Kammkarude pere, Nahkrotid, Sääriksääsk ja paljud teised iseäralikud elukad, kellesarnaseid päris-maailmas ei eksisteeri, kuid kellest igaühest saavad üksildase lapse sõbrad, seltsilised ning mõttekaaslased.

Samaväärselt meelelahutusele on mu lasteraamatud ka nõuandjad ja teenäitajad puhkudeks, kuidas saada hakkama argielu keerukates olukordades, kuidas suhelda kurjade või keerulise loomuga inimestega, miks hinnata sõprust, mis on elus tõeliselt tähtis ja kuidas väärtustada iseennast. 










Esmaspäev, 14. märts 2016

Minu lasteraamatute esitlus Hiiu Valla Lasteaias



Täna, emakeelepäeval, 14. märtsil, leidis aset järjekordne raamatuesitlus. Esitlesin Hiiu Valla Lasteaia lasteaiaperele ja kollektiivile oma kolme ilmunud lasteraamatut - "Keteriin Salaaias" 1. ja 2. osa ja värskelt ilmunud lastekirjandusteost "Sirelini kümme katsumust".

Tuli tõdeda, et nõnda noorele, väga erinevas vanuserühmas publikule (3-7a.) ma seni esinenud ei olnudki. Sestap erines see kõigist varasematest ülesastumistest, kuna rääkida tuli nõnda, et see haaraks kõiki lapsi ja pakuks ühtlasi huvi ka täiskasvanuile.
Katkendiks loetud jutt "Viinamarjavihm" paistis vanema vanuserühma lastele iseäranis meeldivat. Lisaks näitasin kaante vahel leiduvaid värvipilte ja kõnelesin sellest lennata ja salailmas seigelda ihkavast lapsest, kes olin kunagi olnud ning mis ajendas mind neid kolme teost looma. Nimelt olin juba väikesena veendunud, et kõik argine, mis mind igapäevaselt ümbritses, ei saa olla ometigi kõik. Kindlasti peab olema midagi veel. Ebamaist, võimatut ja tõeliselt toredat. Lendama õppida mul küll ei õnnestunud, aga andsin selle võime oma ühele raamatutegelasele, Sirelinile. 


Kõik minu kolm lasteraamatut on kõvakaanelised, rohkete illustratsioonidega, välja antud kirjastuse Argo poolt ja saadaval üle Eesti raamatupoodides ning -kogudes.
Emakeelepäeva puhul sai lasteaed rikkamaks mu viimati ilmunud lasteraamatu  "Sirelini kümme katsumust" võrra. Kaks varasemat raamatut Keteriini seiklustega on lasteaial juba olemas. 



Meeldivat emakeelepäeva!






Laupäev, 12. märts 2016

Lõplik valik lugusid minu teises novellikogumikus "Tuulemüüja tütar"



Mõne novelli pealkiri võib tõenäoliselt veel muutuda, aga lõplik valik lugusid, mis ilmuvad veel sel aastal minu teises novellikogus "Tuulemüüja tütar", on järgmised: 

1. "Tarkusesõlmed" ("Talvekatsumus Tartumaal") – väga eripalgeline seltskond võtab ette talvise ellujäämismatka, sõbrannade kohtumine karja veidrikega
2. "Vihmavaras" – ("Naine nagu Islandi saar") täiskasvanulik laps ja lapsemeelne ema, ühe kooselu purunemine
3. "Talv kassitapumetsas" – rikas ja vaene sõbranna, varane iseseisvumine
4. "Väsinud vihkamast"– vanainimene tuuakse elama linnakoju, teismelise keeruline sisemaailm, vana ja uue aja väärtused
5. "Aprillipimedus" – tütar toob koju venelasest noormehe, ema vaen teisest rahvusest inimese vastu
6. "Pärituules allavoolu" – abielumehe teine noorus, erinevate põlvkondade eriarusaamad ja kiusatuse petlik helk
7. "Kolm kuud keldris" – gümnaasiumitüdruk psühhopaadi küüsis
8. "Öö surnute aias" – unenäoline juhtum süütundest ja kahetsusest
9. "Metsnelk lumes" – elu mõtte kaotanud noormehe käekäik pärast lähedaste surma, sõpruse tähendus
10. "Ostuhulluse kütkes" – ostlemissõltuvus, vihkav õemees ja rivaalist õde, enese väärtustamine läbi asjade
11. "Amelie" – kunstniku elukestev kiindumus prantslannast kooliõe vastu
12. "Tuulest viidud õunapuuõnn" – koolipoisi ja lapseootel õpetajanna armulugu, varase isaks saamise valud ja võlud
13. "Üksildaste südamete tänav" – läbipõlemissündroomiga ärinaine satub petise võrku, suurlinnaüksildus
14."Võitlus barbiga" – veidrikust kasuema ja valuline kohanemine uute väärtustega
15. "Kuulsuse kuldne sära" – staarist kunagine klassivend ja ajaga muutunud klassikaaslased
16. "Tuulemüüja tütar" ("Kohtumine sillal") - juhuslik kohtumine tundmatuga, mis muudab kahe maailma kõverpeeglis nägeva inimese jaoks nii mõndagi.

Foto: P. Barson










Need kirjatöö magusad viljad...


Viimati ilmunud ilukirjandust minult ja natu sulaselget rõõmu selle üle. Veel sel aastal ilmub minult kaks uut ilukirjandusteost - uus novellikogumik pealkirjaga "Tuulemüüja tütar" ja lühiromaan "Tupiktänavas". Viimase lõplik pealkiri on veel kaalumisel. Seni on minu sulest ilmunud üksteist teost - nii lasteraamatuid, romaane, novellikogumik ja luulekogu. 
 






















Valik pilte minust läbi aja