Ilmunud on veebruarinovell "Kivisüdamega haldjas"

Koos esimese aimatava kevadehõngu ja heitliku linnulauluga on värskelt trükist ilmunud minu veebruarilugu "Kivisüdamega haldjas". Reaalne prototüüp, keda loo peategelasena kasutada, oli olemas juba enne loo algust. Mõnikord lihtsalt on niimoodi, et tahes-tahtmata jääb keegi silma. Tänavalt, töökaaslaste seast, kust iganes. Mõnda inimest kohates tekib vahel mingi isesugune, ütleks et isegi teatud mõttes nauditav äratundmine. Teadmine, et uue novelli tegelaskujuks saab just nimelt tema. Tekib soov luua mingisuguse teistsugune reaalsus, võimalus panna kõnealune tegutsema ja mõtlema mu enda soovide kohaselt. Milline autoripoolne lõbu!

Päriselt nii, nagu selles loos, selle inimesega muidugi ei juhtunud. Kas ma tahtsin, et oleks juhtunud? Võib-olla mingil määral. Ehk natuke leebemas võtmes. Võimalik, et see novell oli mingi minupoolne varjatud pahameele väljaelamine, mis pakkus salajast rahulolu ja vaikset lõbu mulle enesele. Sest lõppeks, kirjutamine peab ju pakkuma rahulolu, mille muu pärast seda siis ikka teha? Raha pärast? No ma väga ei usu säärase hoiaku jätkusuutlikkust. Ainult raha nimel tehtavad asjad saavad kehvad, eriti kehtib see loome puhul. Ma väga usun, et ei lähe kunagi seda teed. Üldiselt ma pole eriti kättemaksuhimuline inimene ja mis tahes emotsioon on vastuhammustamise asemel märksa mõistlikum läbi elada ilukirjanduse, kirjutamise kaudu. Anda sellele mingi uus väärtus, pöörata negatiivne enda kasuks, panna see ennast teenima. 

Kokkuvõtvalt, sedaviisi läkski ja kui olla avameelne, olen ma varemgi niiviisi talitanud, isikut ennast paljastamata, mõistagi. Selle loo puhul ei vaevunud ma talle kirjanduslikku nimegi välja mõtlema, pidamata seda oluliseks. Aga uude kuube rüütatud läbielatu on nüüd ajakirjanduse riiulil saadaval ja teil võimalus teha sellega tutvust. Novell "Kivisüdamega haldjas" on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" veebruarinumbrist.


Pilt: internet