laupäev, 30. august 2014

Novell "Nagu vaskuss päikesepaistel" täismahus


Jätkuvalt on võimalik ajakirja "Saatus&Saladused" veebiversioonis lugeda mu lugusid ka täismahus. Üks mu viimaseid novelle "Nagu vaskuss päikesepaistel" on täismahus lugemiseks üleval siin: http://www.saladused.ee/nagu-vaskuss-pikesepaistel

Päevikuvormis kirja pandud lugu on pilguheit noore naise hinge sisemaailma. Päevikuleheküljed toovad lugejaini erinevaid hetki ja meeleolusid peategelase suhtest kolmkümmend aastat vanema mehega. Nii suur vanusevahe ei näi olevat probleemiks naisele, kes tunneb end mehe küpse armastuse soojuses mugavalt nagu vaskuss päikesepaistes, küll aga mehele, kes oma ebakindlust hoolega varjab. Esiotsa kirkana sirava suhtetaeva kohale ilmub pilvi ja kärgatavat äikestki, mis ilmub õnneleidnute teele kõige ootamatumast suunast.

Kõigi teiste lugudega saab tutvust teha lingil http://www.saladused.ee/otsing?q=kiiri+saar. Lugudest mulle endale enim hingelähedane on ehk Amelie. Kui aeg küps, jõuab ehk novellikogu lugude paremikuga millalgi ka kaante vahele.




Ilmunud on novell "Sosinad sirelites"


Postitan mõningate kärbetega katkendi novellist "Sosinad sirelites." Täismahus loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" septembrinumbrist. Värske ajakiri on müügil Konsumi keti ajakirjade osakonnas jm.


Mu emale ei meeldinud poes käia. Me tegime seda vaid erandjuhul ja viimases hädas, kui köögikappi polnud jäänud enam ainsatki leivaviilu või kui seisin tõsiasja ees, et kõik mu kandmiskõlbulikud riided on suvega väikeseks jäänud.
Ema ei armastanud vaaritada, kuigi kunagi olid ka ajad, mil ta tegi seda meelsasti ja imehästi. Nüüd sõime peamiselt kiirtoitu, konserve ja poolfabrikaate. Me toitusime selleks, et elus püsida, enamasti püstijalu, möödaminnes ja rõõmutult, sest söögitegemine oli muutunud emale vastumeelseks. Olin lepliku loomuga ja mu vähenõudlike hammaste alla kõlbas kõik, mis vähegi süüa sündis.
Täna oli emal ees üks neid pilke, millest teadsin, et meie seekordne poekülastus ei saa kerge olema. Ta oli auto juhtimisel hooletu ja eemalviibiv, nagu ei läheks talle ta elu vähimatki korda. Koondasin tähelepanu kõrvalistele asjadele ja hoidsin hinge kinni, et me õnnelikult pärale jõuaks.
Emaga ei olnud lihtne, eriti viimastel aastatel, aga sellest hoolimata tundsin end tema seltsis rahulolevalt ja turvaliselt. Olime lähedased, sestap tunnetasin vaistlikult ta kurbuse tumedaid hoovusi ja püüdsin omalt poolt teha kõik, et neid leevendada – keetsin talle kakaod ja tõin hommikusöögi voodisse, lugesin ette päevalehte ja püüdsin kodu korras hoida.
Ema päevad kulgesid enamjaolt uneledes. Ta oli äraolev ega ei paistnud end ümbritsevat suuremat märkavatki. Majapidamisasjadega tegeles ta vaid niipalju, kui hädapärast vajalik ja veetis ülejäänud aja kas lugedes või vannis mõtiskledes. Mu ema meelisajaviiteks oli istuda meie räämas kodu kitsukesel terrassil ja vaadata, kuidas sirelipõõsad tuules kiikusid. Ta tavatses seda teha igal aastaajal ja iga ilmaga. Hoolimata jäisest tuulest, kingadele tilkuvast vihmast või lumeveest. Mõnikord olin talle seltsiks, kuid enamasti hakkas mul õige kiiresti igav ja niisama unistamise asemel riivas mu pilku sada tegemist vajavat tööd – uue puukuuri ehitamine, aia parandamine, kaevu korrastamine ja trepi valamine. Vahel kahetsesin kibedasti, et ma polnud raasukegi vanem, et kõiki neid töid osata. Ema juuresolekul püüdsin alati olla heatujuline ja rahustav. Sisimas kurvastasin minagi, kuigi eelistasin seda teha salaja ja omaette. Üks meist pidi tugev olema ja ma teadsin, et see pean olema mina. Eelkõige valmistas mulle tuska mu enese abitus ja võimetus meid ümbritsev viletsus minema pühkida.
Ema, sul on külm, läheme sisse,“ tuletasin talle nii mõnigi kord reaalsust meelde ja laotasin talle vana villase pleedi õlgadele, kuid ema ainult naeratas mulle oma nähtamatut naeratust ja jätkas sirelipõõsaste vaatlemist.
Hoolimata ema apaatsusest oli meil teineteise seltsis tore. Me olime sõbrad ja mõttekaaslased, kellel oli võimatu ette kujutada elu ilma teineteiseta. See oli tervendav teadmine, et mu ema vajas mind niisama palju nagu mina teda.


Siin te siis elate,“ nentis Märt.
Olin ülimalt teadlik maja ja õue viletsast väljanägemisest. Mul oli piinlik, et võõras silm näeb korralagedust, mida ma polnud suutnud ega osanud likvideerida. Koos isa lahkumisega oli jäänud kõik unarusse. Umbrohi ja võsa kasvasid kiiremini, kui ma hävitada jõudsin ning kõrvalhooned lagunesid hirmutava kiirusega, nagu oleksid teadnud, et majas korralikku mehekätt nagunii pole.
Jah, siin me elame,“ kordasin, mõistmata enesekaitseks midagi tarka öelda. Polnud sõnu, et vabandada end välja kogu käest lastud olukorra pärast, millest mul jõud üle ei käinud.
Kahekesi?“
Jah.“
Märt heitis kiire pilgu kaevu ja mõmises midagi. „See vajaks puhastamist. Kraanist vett tuleb?“
Ikka.“
Ummistusi on olnud?“
Mitte eriti.“
Elekter vilgub vahel?“
Mõnikord.“
Märt näis vastustega rahule jäävat. Ta tegi tiiru ümber maja, vaatas pooleldi pügatud hekki ja mu saamatult parandatud aiaväravat ega öelnud midagi.
Näeme siis,“ viipas ta hüvastijätuks.
Näeme,“ manasin hääle reipaks, suutmata ette kujutada, millal või kuidas. Võimalus, et ma oma melanhooliasse langenud ema niipea uuesti ehituspoodi saan, oli olematu.


Mingil veidral põhjusel sai Märdile harjumuseks meie pool käia. Ta tuli enamasti õhtul kella kuue paiku ja lahkus hilises videvikus, kui väljas enam toimetada ei näinud. Esimesed õhtud mässas ta kaevu kallal, seejärel vahetas majas välja kõik elektrijuhtmed ja võttis ette aia parandamise. Edasi pühendas ta mind autoremondi saladustesse. Mulle jäi mõistetamatuks, miks ta seda kõike tegi, aga arvasin, et küllap on tal lihtsalt igav.
Märdiga koos tegutsemine oli paeluv ja põnev, märksa põnevam, kui isa uue perega kusagil kohvikus sunnitud vestluse arendamine, üksteise toidueelistuste üle naermine, talviste reisiplaanide pidamine või lihtsalt niisama aja surnuks löömine.
Kui Märt oli meil, hoidis ema enamasti eemale. Esiotsa püsis ta toas ja ainus elumärk temast oli aknakardina liikumine, et meie tegemistel silma peal hoida. Päevade möödudes kadus ta võõristus siiski niipaljukest, et ta usaldas terrassile istuma tulla. Tervitasin seda muutust laia naeratusega, tõin talle suure tassitäie tulikuuma kakaod, paar ajakirja sirvimiseks ja vaatasin, et pleed oleks külma kaitseks käepärast.
Muide, mis sellest tapeedist on saanud, mis te ostsite?“ uuris Märt minult ühel õhtul.
Kehitasin piinlikkustundega õlgu. „Ei midagi erilist.“
Ootab abikätt?“
Võib-olla paremaid aegu.“
Kõige parem aeg ongi alati käesolev hetk,“ väitis Märt. „Mul on sulle kingitus.“
Tõesti?“ olin üllatunud.
Märt sobras oma asjades ja pistis siis mulle pihku väikese pikliku karbi. „Vean kihla, et unustasite tookord tapeediliimi ostmata.“
Naeratasin. „Õigus.“


Emal toa tapetseerimise osas vastuväiteid ei olnud. Ta hoidis teelt eest, näol ükskõikne ilme, nagu ei puutuks toimuv üldse temasse. Märdi otsusekindlal pealehakkamisel edenes tapeetimine jõudsasti ja ema tuba sai õige pea kena ning värske väljanägemise.
On ta sul alati selline?“ küsis Märt minult, kui olime lõpuks remondijäägid kokku korjanud, liimipintslid puhtaks pesnud ja trepil hinge tõmbasime.
Milline?“ esitasin igaks juhuks vastuküsimuse.
Märt näis õiget sõna otsivat. „Äraolev?“
Ei.“ Kaalusin, kas rääkida meie abivalmile heategijale sellest, kui elurõõmus ja teotahteline oli ema olnud enne seda, kui neil isaga tekkis mõte veel üks laps saada. Siiski pidasin targemaks vaikida ja otsustasin, et kui ema tahab, räägib sellest ise kunagi.
Seda ma arvasin,“ lausus Märt ega pärinud rohkem midagi.
Pikapeale hakkas ema meie ootamatu külalisega harjuma ja sulas lõpuks sedavõrd, et kutsus vahel Märdi enda seltsi terrassile istuma.
Olen tahtnud juba ammu küsida, mida sa seal näed,“ ütles Märt ühel õhtul talle ja viipas aianurgas vohavate põõsaste suunas.
Sosinaid,“ lausus ema tõsisel pilgul.
Kuidas, palun?“
Sosinaid sirelites,“ täpsustas ema.
Märt muigas ja hüpitas kruvikeerajat käes. „Kahjuks puudub mul kujundlik mõtlemine. Räägi nii, et lihtne töömees ka aru saaks.“
Ema naeratas nõrgalt ja asus selgitama. „Kui me Rainiga, noh, minu eksabikaasaga, selle maja ostsime, istutasime aianurka sirelid. Need kasvasid jõudsasti ja meile meeldis vaadata, kuidas nad õitsesid, lehti langetasid ja taas nuppe ajasid. See looduse järjepidevus oli justkui meie suhte püsimise sümboliks. Ent nüüd pole mul teha muud, kui kõike üksipäini meenutada. Vahel sasib tuul põõsaid ja siis sirelid justkui sosistaks mulle millestki.“
 „Millest?“
Kaotsi läinud õnnest,“ vastas ema valehäbita.
Märt vaikis pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl tasane ja toetav.
Ma tean, et seda on kerge öelda, aga minevikus elamine ei päästa sind. Möödanikust tuleb lahti lasta ja ettepoole vaadata.“
Aga kui ees pole midagi peale tühjuse?“
Vaevalt. See on su enda fabritseeritud kujutelm, mis hoiab su mineviku lõksus ja takistab õnnelik olemast. Vahel on ees rohkem, kui me lootagi julgeme.“
Kuigi Märt seltsis pigem minuga ja oli emaga suheldes ettevaatlik, õnnestus neil viimaks jutule saada. Kuulsin oma ema lõbustatult ja ülemäära sõnu valimata lobisemas, nagu vanadel headel aegadel, ning see valmistas mulle suurt rõõmu.
Tasapisi hakkasin märkama emas toimuvaid muudatusi. Hall villane ilmetu kleit, mida ta igapäevaselt kanda tavatses, kadus kapisügavusse ja asendus märksa kirkamat värvi seeliku ja pluusiga. Ta tegi midagi oma juustega, sest need muutsid tooni ja lõid päikese käes kaunilt särama. Nii mõnelgi korral kuulsin teda Märdi seltsis naermas ega suutnud oma kõrvu uskuda.







reede, 8. august 2014

Ilmumas on novell "Sosinad sirelites"

Septembrikuu ajakirjas "Saatus&Saladused" on ilmumas mu uusim novell "Sosinad sirelites."
Tutvustuseks lisan sisukirjelduse. Uus ajakiri on müügil alates septembrikuust!

Hoolimata noorusest lasub kaheteistaastasel Markil raske koorem. Ta peab hakkama saama rõhuva reaalsuse eest unelmaisse peitu pugenud ema, suure majapidamise ning lekkiva autoloksuga, mis on nende ainus võimalus vahel harvagi koos linnas käia. 
Südikas poiss annab endast parima – teeb hädapärastest vahenditest süüa, üritab lihtsamate ehitustöödega hakkama saada ja püüab emale igati toeks olla. Mark vihkab end suutmatuse pärast leevendada ema üüratut kaotust – raseduse katkemist ja isast lahkuminekut. Kuigi ta teeb kõik endast oleneva, ei näi sellest eales täielikult piisavat, et emale elutahe ja -rõõm tagasi anda.
Vastumeelselt veedab Mark nädalavahetusi isa ja tema uue pere seltsis, kes teda enda juurde elama meelitada üritavad.
Ühel päeval satub Mark oma emaga ehituspoodi tapeeti valima ja kohtub seal Märdiga, kes peab lisaks müügitööle väikest autoremonditöökoda. Vana masina uuele elule puhunud, imbub mees kuidagi lihtsal ja loomulikul moel kahe kannatava hinge ellu ja see muudab pisitasa kõik.

Pilt: www.dagen.ee
Imekaunis sügisehõnguline puhkekeskus Dagen Haus külalistemaja Hiiumaal, Orjakus.  



pühapäev, 3. august 2014

Trükki jõudnud luuleread

Mõned trükki jõudnud luuleread ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbrist, mis leiab luuleveerust lk.61 Kõigi trükivalgust näinud luuletustega tee tutvust ajakirja vahendusel.









MA OLEN RAAMAT


sel päeval, mil lõi õitsele pimedus
muutusin ma hääletuks nagu vihm
vanaks nagu raamat
kasutuks nagu unistus


ma olen raamat
mille pealkiri põletab vargsi
su alateadvuse ääremaid
loe mind
seal tänavalampide külmas kumas
loe mind korra veel





MERETAGUNE

õhtune valgus
keerleb aegamisi ümber puude,
maalides su tumedaile kulmudele
nähtamatuid mustreid


tõstes aegamisi pilgu,
silmad sa kauguses korraga
meretagust õnne
ilu ja armastust
ning seda pooluskumatult vaatama jäädes
laskub läbipaistev naeratus

aegamisi su punaseile huulile
justkui suvelõpupäike




HINGELUMI

Mõnel hingepimedal
Tähistaevata ööl
Mil ilmsi uitaja ei leia und
Langeb vastu mu südame
Tuhme aknaruute
Ikka veel
Su huulte valget
Õielehelund





Hetki suvisest Lätimaast



Avalon hotell, mille sisevalgustus näis kui taevast langevad tähed. Punaste kivikatustega vanalinn, mis Tallinna vanalinnale üpriski sarnane. Lopsakate pärnade varjus voolata mühav Daugava jõgi. Rohketesse lillepuhmastesse mattunud Jurmala poole suunduv maantee ning valgeliivane Jurmala rand, mis oma mastaapsuses näis otsatu ses heledas varahommikus, mil arvukad päevitada vihtuvad inimkehad veel ei katnud liivapinda.














laupäev, 2. august 2014

Kärdla kohvikutepäev 2014


Meeleolukaid hetki kohvikutepäevadelt, mil asfalt sulas jalge all, õhus heljus hõrke küpsetuslõhnu, läbi linna kulgesid liblikatena kirevad rahvahordid ning vahtrate varjus sai lisaks aromaatsele kohvisõõmule ka vaimutoitu läbi Ave Alavinu, Paul-Eerik Rummo ja Karl Martin Sinijärve loomingu. Mälestuseks võis endale soetada Villalao väravatelt Kadri Kaerma pilkupüüdvalt värvilist keraamikat, millest oli rahakotiraudu avamata raske mööda vaadata ja läbi jõulukuuskedega palistatud jääteed jõuda suviste jõuluvanadeni ning ära näha nende südasuvised tegemised. 



















Ilmunud on novell "Nagu vaskuss päikesepaistes"

Postitan tutvustuseks katkendi oma värskelt ilmunud novellist "Nagu vaskuss päikesepaistes." Täismahus loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" augustinumbrist. Lisaks ilmus samas numbris minust ka pisuke persoonilugu ning valik mu luuleloomingu paremikust.

Laupäev, kirgas soojus, ei ühtegi pilve.

Vaikoga koos väljas käimine kuulub kahtlemata mu meelierutavaimate hetkede hulka. Võib-olla just seepärast, et näen ta pilgust, kuidas tema silmad ahmivad vargsi endasse mu noorust, mu tuules lehvivaid juukseid ja lühikese kleidiserva vallatut lendu. Ma ei ole kade. Mu noorusest jagub vabalt meile mõlemale. Ma soojendan end Vaiko naeratuse paistel nagu vaskuss päikeselaigus, lasen end viia ühest ööklubist teise, osta endale ridamisi kalleid kokteile ega joo neist ühtki lõpuni. Luban tal klammerduda oma noore sooja keha külge ja üritada mitte märgata seda pisut meeleheitlikku helki ta silmis, mis seal valvsuse kadudes ajuti võimust võtab. Ma ei oska seda sõnadesse panna, seda enam, et ta varjab seda hästi. Vahel tahaksin spontaanselt ümber ta lihaselise kaela põimuda ja talle kõrva hingata, et ärgu põdegu, pole ta minu jaoks vana ühti. Mulle, isata kasvanud tütrele, kelle ema vahetas mehi nagu sokke, meeldibki eelkõige küpsus, elutarkus ja stabiilsus. Tema kindlad soojad käed, mis teavad alati, mida ja kuidas nad peavad tegutsema. Siiski olen vait, kuna Vaiko pole mees, kes vajaks julgustamist või õlale patsutamist.


Kolmapäev, jätkuv soojus.

Täna tõi Vaiko mulle lilli. Terve sületäie õrnroosasid nelke. Kuigi mulle ei meeldi nelgid, täidab nende magus lõhn tervet elamist ja tekitab minus kummalise õnneseguse olemise. Panen vaasi madalale raamaturiiulile, sealt paistab rõõmus roosa värvilaik kõikjale kätte.
Mulle meeldivad Vaiko raamatud. Tal on neid palju ja enamik võõrkeelsed. Mõistagi on ta mu raamatupoe lemmikklient, kelle sügav silmavaade mu juba ukselävelt hingetuks võtab. Mulle meeldib ta peopesade pehme nahk, tema peene suvepintsaku sametine lõhn. Mu lemmikloetellu kuulub sada tillukest pisiasja, mis Vaiko minu jaoks armsaks teevad. Näiteks see, kuidas ta töölt tulles oma nahkse portfelli põrandale poetab ja sõrmedega läbi juuste libistab. Loetelust, mis mulle Vaiko juures sümpatiseerib, saaks kahtlemata terve raamatupikkuse nimekirja. Mis teda minu juures köidab, peale mu nooruse muidugi, jääb mulle pisut ebaselgeks, aga ma ei kiirusta temalt aru pärima. Hea on teada, et meil on lõputult ühist aega – nii ta mulle ütles –, ja varem või hiljem selgub tõde niikuinii. Ma ei tea kedagi, kelle maailm oleks nii kindlapiiriliselt paigas, nõnda rahulik ja tasakaalukas. Ma lihtsalt loodan, et mu napp elukogemus kõige selle kõrval liiga niru ei näi.



Laupäev, pilves, selgimistega.

Käisime minu ema juures. Kõigest sellest jäi mulle hinge pisut kibe mekk. Esiotsa puiklesin kategooriliselt vastu, sest teadsin ette, et sellest ei tule midagi head. Kuid Vaiko tahtis minna ja lõpuks andsin järele. Ema pidas end naeruväärselt kohatult üleval, sattus Vaikot nähes otsekohe tobedasse elevusse ja lasi lendu terve traktaadi sobimatuid lauseid, mis panid mu punastama ning oma tahumatut esivanemat sisimas needma. Mu ema ei peaks üritama nalja visata, kuna see kukub tal täiesti ebanormaalselt välja. Mõistagi pole tal minu arvamusest sooja ega külma ja ta üritab alati, millal iganes võimalus avaneb.
Kullake, ta on sul ju nii tšiki-briki!“ sädistas emps hingetuna, kui oli mu korraks Vaikost eemale tirinud, mind ahne pilguga vahtinud ja mu uutele atlass-kingadele apelsinimahla tilgutanud.
Ema nägi välja võimatu nagu ikka – beebiroosa liibuv pluus, tökatmustaks võõbatud ripsmed ja erepunane suu. Sellegipoolest on ta kadestamisväärselt heas vormis, kuigi ei liiguta selleks lillegi. Tema vänget parfüümilehka haistes tundsin kerget ärritust pinnale kerkimas.
On ta rikas kah?“ järgnes uus küsimus.
Rebisin salvrätirullist tükikese ja üritasin kingi puhastada. See ei andnud paraku mingit tulemust ja mul hakkas tõsiselt kahju sajast eurost, mida oma jalavarjude eest loovutada olin raatsinud.
On see oluline?“ nähvasin ja tundsin masendust ema harjumuse pärast kõik rahasse ümber arvutada.
Ema haakus mu käsivarre külge nagu pagasitäis elutarkust ja lausus sõbrannatseval toonil:
Vanad mehed, kas tead, neil on omad jamad. Potentsiprobleemid ja nii edasi. Aga kui sa oled kannatlik, siis…“
Ära muretse, küll ma olen. Pigem on kannatlikkus see voorus, mida sina võiks ajaviiteks harjutada,“ katkestasin kannatusepiire ületava jutuajamise ja lippasin tagasi oma päästeankru juurde, kes mulle elutoadiivanilt vastu naeratas.



Neljapäev, hallid pilvelaamad.

Mariinale oli Vaiko esimesest silmapilgust antipaatne. Kuigi Vaiko pidas end üleval laitmatult ja härrasmehelikult nagu alati, sain otsekohe aru, et mittemeeldimine on vastastikune. Minu pärimise peale, mis siis konkreetselt tema meelest viltu on, ei andnud Mariina hiljemgi mingit selget vastust.
Sinu elu, ise tead,“ võttis ta lühidalt kokku veerandtunnise kohtumise Selveri parklas, kui me kogemata kolmekesi kokku trehvasime, viisakusväljendeid vahetasime ja end pisut ebamugavalt tundsime. „Ole selle tüübiga lihtsalt ettevaatlik. Kui sind on vallanud arvamus, et oled leidnud isa ja meessõbra ühes isikus, siis pigem mõtle korra veel.“