Sügismõtisklus

Oktoobrikuu on kulda täis. Seda jätkub veel puulatvadesse ja külluslikes lademetes kõikjale teeäärtesse. Kogu maailm on kollase-punasekirju. Küllastumiseni, pillavalt ja pillerkaaritades. Kõigest hetkeks, nagu kestaks pidu veel viivu. Varsti on see läbi. Värvidest jäävad alles taeva tinahall, kuuskede rahustav roheline ja lepavõsa kosutav pruun. Märkan alati värve, hingan neid endasse, toon mõtteserval koju. Vahel pildistan, siis jääb mälupilt kauemaks alles. Ma ei tea, mida teeb mu meel värvidega, aga nende keskel on hea. Mul on neid vaja. Igasuguseid värve, looduse värve, iseolemist nende keskel.

Omal moel igatseb hing juba talve karget jahedust. Valget puhtust, silmapiirini ulatuvat valevat tühjust, otsatut vaikust ning rahu, seda ülimat kingitust, mida töössesukeldunu teab tahta. Ma pole kunagi olnud eriline talveinimene, kuid praegu, peale pikka palavat suve ja sooja sügist tundub talveootus tervitatav. Talv tundub miski, mida tasub praegu oodata. Neid priiskavalt loitvaid jõululampe keset pilkast ööd, punast, sinist ja kollast; heledalt valgustatud aknasilmi tintmustadel tänavatel, lume lõbusat krudinat taldade all, teemantsädelust hangedel. Päikeselisi pühapäevahommikuid, ühiseid väljasõite saare teise otsa.

Mida aeg edasi, seda enam ihkab meel rahu. Seda, et maailm oleks kindlapiiriline ja paigas, jäädeski sellisena püsima. Et elu ei üllataks enam ootamatute käänakutega, et kõik oleks harjumuspärane ja turvaline. Et ma teaks rohkem, kes ma olen, et mul oleks aega olla mina ise. Et midagi minust jääks mulle endalegi alles. Natuke rohkem kui seni. 


Pilt: internet

Eeltutvustav katkend novembris ilmuvast novellist "Võhivõõras"

Jah, lõpuks tekib mul tahtmine kirjutada ka päriselust, läbielatust ning kunagi ammu toimunust. Nagu omandaks minevikusündmused alles teatud aja möödudes kaalu ja tähenduse, selle õige kullaproovi. Või, mine tea, võib-olla oskan olnule alles nüüd vaadata selgema ja läbinägelikuma pilguga. Leida sealt seda, mida toona oluliseks ei pidanud. 

Üksühele autobiograafia see kahtlemata ei ole, ilukirjandusliku nüansi lisamine annab minu jaoks loole teatava lisavürtsi. Võimaluse möödanik pöörata pisut teises suunas, rääkida mitte täpselt sama, vaid hoopis üks teine lugu. Nõndaviisi segunevadki mu novembriloos "Võhivõõras"  ühtaegu tõde ja väljamõeldis. 

Maakond, kuhu Inger pikemalt mõtlemata kolis, oli talle võõras. Üksildasemat kohta andis tõepoolest otsida. Peale lõputute metsade, rabade ja hinge vaakuva asula polnud siin midagi. See sobis Ingerile suurepäraselt.

Elutoa akna ette ihaldas Inger bambusrulood, kuid kuna see oli kallis ja kättesaamatu importkaup, mida polnud sügaval nõuka-ajal kusagilt võtta, laenas ta ühel õhtupoolikul sõbralikult külamehelt, keda ta millegipärast vaistlikult rohkem usaldas kui teisi, ratta ning väntas jõe äärde. Sinna, kuhu teda abivalmilt oldi juhatatud. Soistel kallastel kasvas ohtrasti pilliroogu. Inger kukkus õhinal lõikama, köitis roo pampu, kuhjas pakiraamile ja tassis koju. Köögipõrandal valmis pilliroost ja pruunist heinapallinöörist paari järgmise õhtu jooksul võrdlemisi nägus aknakate. Inger oli rahul nagu ta jäi rahule kõige muugagi, mida ette võttis. Talle meeldis, kuidas valgus ruloo pragude vahelt tuppa paistis ja põrandat triibutas. Just selle lummava valguse pärast, mida ta ühes kataloogis oli silmanud ja sealtpeale endale ihaldama hakanud, ta pika tee ette oli võtnudki.



Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.

Pilt: internet

Sügishetki Hiiumaal

Naabri kass retkel

Hellamaal

Pühapäevaõhtu, koolilaps jälle pealinna poole teel

Popp söögikoht

Käina lähistel

Luidjal

Ilmumas on novembrinovell "Võhivõõras"

Mäletan hästi seda tuba, nagu viibinuksin seal eile. Seda pruuni ornamendikirjalist tapeeti, mis mulle kuigi hästi ei meeldinud ja kunagi lõpuni südamelähedaseks ei saanudki, neid suurte moonidega köögikardinaid, mis maalisid kahvatutele seintele sooje värvilaike, põrandatelt hõngavat külma keldriõhku, mille eest polnud suvelgi kuhugi pääsu, aknaalust rohelist, kääbusmänniga murulapikest ja kitsast maanteed, mis lookles läbi küla, kus ma elasin enam kui kaks aastakümmet tagasi. Üksipäini, oma päris esimeses kodus.
Mu tegelaskujuks on Inger. Vaikne, tõsine ja kinnine tundmatu, kes on oma elupaigaks meelega valinud koha, kus mitte keegi teda ei tunne. Sest vahel on niiviisi parem. Olla minevikuta puhas leht ja alata otsast. Keerata selg kogu osaks saanud valule ja ülekohtule.


Maainimesed on mõistagi teistsugused, tahavad uustulnukast rohkem teada, näpuga katsuda. Sätivad ennast nagu muuseas temaga juttu tegema, püüavad kehakeelest rohkemat välja lugeda, kui jagada raatsitakse, juhatavad külmailmelisele, meelega distantsi hoidvale võhivõõrale lahkesti kätte marja- ja seenekohti. Nii sulatabki Inger endas kröömikese jääd, laenab ühel nädalalõpul sõbralikult külamehelt jalgratta ja võtab ette retke pilliroojahile, plaaniks punuda roost elutoaakna ette ruloo. Sest kõik maksab ju hingehinda ja tollal, sügaval nõuka-ajal, ei tasunud säärasest ekslusiivsusest unistadagi, kuna kohaliku külapoe valik piirnes ühte sorti leiva, eilse saia ja enamjaolt söödamatute konservidega.
Täpselt nõnda juhtus ka tegelikkuses. Ma võtsingi ratta ja käisin ühel õhtupoolikul pärast tööd pillirooretkel. Lõikasin, sobitasin ja punusin. Tulemus sai ilus. Kui ära kolisin, jätsin ruloo järgmisele omanikule, sest see justkui kuulus selle korteriga kokku. Aga enne rõõmustas ta mind pikki kuid sellega, kuidas ta päikest triibutas ja valikuliselt tuppa lubas, muutes kogu interjööri teiseks, argisest pisut erilisemaks. Ka sirmikul käisin, täpselt nõndasamuti nagu Inger. Istusin üksipäini köögis ja mõlgutasin aurava praetaldriku kohal, mis saab siis, kui ma siiski eksisin...


Tõsi, mu viimase aja jutud pole kuigi rõõmsad, aga ometigi pakitseb neis mingi kindlapiiriline rahu ja rahulolu. Vähemasti mu enda jaoks. Selle leidmine on mu peategelastele endiselt omane. Hingerahu leiab Ingergi, kuigi sootuks isesugusel, süngel moel. Siinkohal lähevad tegelikkus ja ilukirjanduslik fantaasia lahku, muidu ei kirjutaks ma teile täna seda lugu.

Novell "Võhivõõras" ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" novembrinumbris.
Pilt otse kümnesse: Joel Robison Photography

Kolm katkendit oktoobrikuul ilmunud lühijutust "Päriselu"

Oktoobrilooks siis vahelduseks üks noortejutt. Iga mu lühilugu algab emotsioonist. Antud loo käivitajaks oli üks juhuslik foto kahest pidutsevast, mulle tundmatust, väga nägusast ja isikupärasest inimesest. Tähendab, seda olid nad minu jaoks. Võib-olla kõrvalvaataja pilk nägi hoopis midagi muud, nagu see tihtipeale olema kipubki. Kirjutasin lihtsalt kahest võõrast elust. Sellisest elust, millest mul on olnud õnn mitte osa saada. 
Ma isegi ei arva, et mu muusad võiksid ka päriselus olla seesugused, milliseks neid kirjutasin. Küllap nad on märksa mõistlikumad, hakkajamad ja motiveeritumad, aga meie ümber elabki palju isevärki inimesi ja huvitav on vahel ka täiesti teistsugust maailmavaadet  tähelepanuorbiiti võtta. Ja ausalt, sellest kirjutada oli isegi lõbus.

Ma arvan, et ilus olla ongi kõige tähtsam. Siis on elu väga lihtne ja täis hulgaliselt häid valikuid. Koledatele ei jookse võimalused sülle. Nii paraku on. Varem ma ei teadnud päris täpselt, kuidas ilus olla, aga õnneks avastasin üsna ruttu, et kui algmaterjal on enam-vähem, saab ilusaks olemist õppida, täpipealt nagu matemaatikat ja kõike muudki. Tuleb vaid valida õiged riided, õige juuksur, kingad ning kosmeetika. Palju erinevat kosmeetikat, aga kindlasti ei tohi sellega liiale minna. Peab katsetama, mis kõige paremini sobib. Loomulikkus on kõige tähtsam. Meiki peab olema parasjagu, nii et see petaks kõiki ära ja näitaks välja, et selline ongi päris mina. Et selline ma olengi päriselt.

Milline ma olen päris-päriselt, ega ma seda isegi õieti ei mäleta. Olen oma juukseid nii palju kordi värvinud, et õige toon on mul meelest läinud. Aga sel polegi mingit tähtsust! 

Kaldun uskuma, et enamik inimesi on head, kui lasta neil hea olla. Kui on palju raha, siis on kõik su ümber millegipärast iseäranis head. Raha on nagu mingi võluvahend, mis muudab inimesed paremaks. Seepärast ma peaksingi arvatavast õppima mingi sellise eriala, mis tooks palju raha sisse. Juristiks või midagi, kuigi ma tõesõna ei viitsi eriti õppida. Pealegi tahab Martin nagunii juristiks saada ja see oleks totter, kui me mõlemad töötaksime ühel ja samal erialal. Räägiksime õhtusöögi ajal muudkui seadlusandlusest ja see oleks nii igav, et ajaks meile mõlemale une peale. 

Sõbrannasid on mul üsna mitu ja nende nimed püsivad mul õnneks palju paremini meeles, kuna sõpruskond teatavasti ei muutu nii tihti kui vahetuvad mehed. Kui mul igav on, helistan kellelegi ja me läheme välja. Teeme igasuguseid asju. See tähendab, põhiliselt kolame mööda poode ja lööme Viru keskuses aega surnuks. Viru keskus on üldse üks kuum koht, peaaegu nagu välismaa. Seal olles tunnen ma alati, nagu oleksin ka ise justkui natuke peenem ja parem inimene. Millest see tuleb, seda ma ei tea. Võib-olla õhustikust. Kõik särab, läigib ja hiilgab, lõhnab hästi ning mööda kõnnib palju põnevaid inimesi, isegi välismaalasi. Vahel ma mõtlen, kui tore oleks mõne välismaalasega tuttavaks saada, aga kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi. Pealegi on mu inglise keel vilets. Võib-olla mõni neist oskab natuke eesti keelt ka, peab lootma. Ja üldse, pole hullu, Martin paneb inglist nagu nalja. Eks ta räägib meie kahe eest, kui vahel vaja, kuigi vaevalt, et ta mulle uut meest hakkaks otsima.

Täispika loo leiab ajakirja "Saatus&Saladused" oktoobrinumbrist.
Illustratsioon pärineb internetist. Pildil kujutatud preilil pole antud looga muud seost kui ehk ainult mingi väga kaudne sarnasus.